Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja Virgo Saarmets
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.12.2022, Tallinn
Haldusasja number
3-20-2200
Haldusasi
X ja Y kaebus Mustamäe Linnaosa Valitsuse ning Politsei- ja Piirivalveameti tegevuse peale seoses lapse vanemast eraldamise ja vara kahjustamisega
Menetlusosalised
Kaebaja I X ja kaebaja II Y, ühine esindaja Reimo Mets Vastustaja I Tallinna linn, esindaja TK Vastustaja II Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja TR
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Halduskohtu 17.12.2021 otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
X ja Y apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Võtta asja juurde kaebajate 18.01.2021 ja 04.02.2021 ja menetlusdokumentide lisad (dtl 236–239 ja 527–528). Tagastada kaebajate 08.09.2021, 12.11.2021 ja 11.11.2022 menetlusdokumentide lisad (dtl 673–680, 712–714 ja 855–890).
2.Jätta X ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 17.12.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-2200 muutmata.
3.Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.
Kohtulahendi avalikustamisel asendada otsuses mainitud füüsiliste isikute nimed, aadress XXX ning tsiviilasja nr X-XX-XXXXX number tähemärkidega.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.01.2023 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213
3-20-2200 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Q esitas 16.08.2019 Harju Maakohtule avalduse, milles palus osaliselt lõpetada Q (ema) ja Y (isa) ühine hooldusõigus F (laps) suhtes ning anda emale ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha määramiseks. Y esitas vastuavalduse anda lapse ainuhooldusõigus isale. Harju Maakohus lahendas avaldused 29.11.2019 määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX, mille peale Y esitas määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 26.05.2020 määrusega tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX Q avalduse, lõpetas Q ja Y ühise hooldusõiguse lapse suhtes osaliselt ning andis emale üle ainuhooldusõiguse lapse viibimiskoha osas. Muus osas säilis emal ja isal ühine hooldusõigus. Ringkonnakohus määras kindlaks ka lapse ja isa vahelise suhtlemise korra selliselt, et laps viibib võrdse aja mõlema vanema juures. Faktiliselt viibis laps alates 21.02.2020 üksnes isa juures. Harju Maakohus kohaldas 07.07.2020 ja 07.09.2020 määrustega tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX esialgset õiguskaitset ja kohustas Y või ükskõik millist teist isikut, kelle juures laps Q tahte vastaselt ja õigusvastaselt viibib, andma laps kolme päeva jooksul üle Q-le. Lapse üleandmine ei õnnestunud ka kohtutäituri abil.
2.Mustamäe Linnaosa Valitsuse (Mustamäe LOV) 10.10.2020 otsuse kohaselt tuleb F eraldada teda õigusvastaselt kinni hoidvast vanemast Y-st esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 11.10.2020, ning anda laps üle tema viibimiskoha määramise ainuhooldusõigust omavale vanemale Q-le (lastekaitseseaduse (LasteKS) § 30, § 32 lg-d 1 ja 3, § 33 lg 1 p 1 ja lg 2). Mustamäe LOV sai 09.10.2020 õhtul teate hädaohus kolmeaastasest lapsest, kes viibib oma isa juures. Isal ei ole lapse viibimiskoha määramise õigust. Last hoitakse tahtevastaselt kinni alates 21.02.2020, kui lapse isa ei tagastanud teda teisele vanemale, hoolimata Harju Maakohtu määratud suhtluskorrast. Isa on süstemaatiliselt eiranud lapse õiguste kaitseks tehtud kohtumäärusi. Tallinna lastekaitseametnik koos terapeudiga proovis 10.09.2020, 17.09.2020 ja 01.10.2020 abistada isa, täitmaks maakohtu määrust, mis kohustas lapse üle andma emale. Kahel esimesel korral eiras isa lapse õigust saada spetsialistidelt kaitset, kolmandal korral tõi isa lapse kokkulepitud kohta. Isa ei teinud midagi oma lapse õiguste kaitseks ning mõjutas oma käitumisega last nii, et laps muutus hüsteeriliseks. Seetõttu ei saanud maakohtu määrust täita. Isa on isoleerinud lapse emast ja tema sugulastest. Laps ei käi lasteaias ega suhtle kellegagi peale isa ja isapoolse vanaema. Last kinni hoidev vanem on loonud lapse loomulikku arengut takistava ja kahjustava olukorra, mille tagajärjel võib lapsel ilmneda arengus tagasilangust. Laps võib käituda ärritunult ja hakata klammerduma. Probleemid võivad ilmneda une- ja söömisrežiimis. Isa ei suhtle lapse ema ega spetsialistidega ja eirab ametkondade korraldusi. Eeltoodust saab järeldada, et laps viibib tema elu ja arengut ohustavas olukorras ning oma käitumisega last ohustava vanema meelevallas. Kuna last kinni hoidva isa käitumine on last otseselt ohustav ja isa ei tee koostööd lapse ema ega lapse õigusi kaitsvate ametkondadega, tuleb laps vanemast eraldada esimesel võimalusel.
3.Mustamäe LOV kaasas 10.10.2020 otsuse täitmiseks ametiabi korras Politsei- ja Piirivalveameti (PPA). Tallinna linna lastekaitseametnik ja PPA ametnikud sisenesid 11.10.2020 XXX asuvasse eluruumi. Korterisse sisenemiseks lõhkus PPA ametnik lukustatud 2(16)
3-20-2200 ukse. Korteris viibisid F ja tema isapoolne vanaema X. Lastekaitseametnik võttis lapse ja väljus temaga korterist. Mõne aja pärast saabus sündmuskohale ka Y, kelle PPA viis hiljem politseijaoskonda.
4.Y esitas PPA-le taotluse korteriukse lõhkumisega tekitatud kahju hüvitamiseks. PPA jättis 11.12.2020 otsusega nr 1.3/863-4 taotluse rahuldamata.
5.X, F ja Y esitasid 09.11.2020 kaebuse ja 27.11.2020 selle täienduse, milles palusid hüvitada kaebajatele Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse ja vastustajate 11.10.2020 toimingutega tekitatud mittevaraline kahju kohtu äranägemisel (haldusasi nr 3-20-2200). Kaebajad palusid seejuures eraldi nõudena tuvastada vastustajate 11.10.2020 toimingute – F ja X vastu jõu kasutamine ning XXX eluruumi jõuga sisenemine – õigusvastasus. Y esitas 17.12.2020 kaebuse, milles palus hüvitada temale ka XXX asuva korteri ukse lõhkumisega tekitatud varaline kahju 1456,84 eurot (haldusasi nr 3-20-2533).
6.Halduskohus tagastas 02.02.2021 määrusega F kaebuse HKMS § 121 lg 1 p-i 6 alusel, sest F-l puudub halduskohtumenetluses teovõime ning talle riigi õigusabi korras määratud esindaja ei kiitnud kaebust heaks. Sama määrusega liitis halduskohus eespool nimetatud haldusasjad ühte menetlusse, jättes haldusasja numbriks 3-20-2200.
7.X ja Y on seisukohal, et Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-dega 26 ja 27. Kuigi kohtumääruse kohaselt on lapse emale määratud hooldusõigus, otsustamaks lapse viibimiskoha üle, on lapse isal endiselt kohustus järgida lapse heaolu (perekonnaseaduse (PKS) § 124; vt ka Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 2-15-16111 ja nr 3-2-1-95-14). Kui laps ei soovi emaga suhelda ja ema juures viibida, ei tohi teda selleks sundida. F elas oma isa juures ega soovinud ema külastada ja emaga suhelda. Seega on 10.10.2020 otsus ja 11.10.2020 toimingud vastuolus lapse parimate huvidega. PPA valdusesse sisenemise protokoll on koostatud tagantjärele. Mustamäe LOV-l puudus õigus haldusakti anda, sest laps ei asunud selle linnaosa territooriumil. Laps ei olnud hädaohus, vaid sattus paanikasse lastekaitsetöötajate tegevuse tulemusel (vt Rapla valla seisukoht tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX; pereterapeut HS 03.09.2020 arvamus). Vaidlustatud haldusaktis on asjaolud ekslikult tuvastatud. Lapse isa on ilmunud kohtutäituri määratud kordadel kohale. Last on korduvalt proovitud emaga harjutada ja talle üle anda, kuid laps on olnud sellele vastu. Lapse sotsiaalsed oskused on eakohased. Hinnatud ei ole lapse huve ega arvamust, samuti abivajadust (LasteKS § 29). Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse alusel läbiviidud toimingud tekitasid lapsele trauma. Kuna eelnevalt teavitati XXX korteri omanikku, kes lubas kohale ilmuda, puudus vajadus kasutada sisenemiseks jõudu. Jõu kasutamine, et sundida last suhtlema teise vanemaga, ei ole lubatud (PKS 124 lg 2; Riigikohtu 29.10.2014 otsus nr 3-2-1-95-14, p 21). Eluliselt ei ole usutav, et läbi ukse oli kuulda lapse nuttu. Laps ei olnud järelevalveta, vaid oli koos vanaemaga ega olnud hädaohus. Mustamäe LOV-l lasus uurimiskohustus, et selgitada välja tegelikud faktilised asjaolud. Nii PPA-l kui ka lastekaitseametnikel oli olemas isa kontakttelefon, mistõttu tulnuks talle eelnevalt helistada. Lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga (PKS § 143). Praegusel juhul on ametiasutused lähtunud üksnes ema õigusest lapsega suhelda. Tegemist on lapse isa diskrimineerimisega tema päritolu ja soo põhjal. Enne 2020. a veebruari ei võimaldatud isal lapsega üldse suhelda – toimus üksnes kaks kohtumist (kestus 1–2 tundi). Olenemata isa korduvatest pöördumistest lastekaitse spetsialistide poole, ei kontrollitud, kas Q juures elamine oli lapsele sobilik. Ametnikud iseloomustuvad Y põhjendamatult negatiivselt. Samuti pole hinnatud olukordi, kus Q oli haiglas ega suutnud lapse eest hoolitseda. Puuduvad tõendid selle kohta, kuidas käitub laps siis, kui ta viibib Q juures. Kaebajatele on tekitatud PPA ja Mustamäe LOV-i toimingutega (valdusesse sisenemine ning kodu ja eraelu puutumatuse rikkumine) mittevaraline kahju. Kahju tekitati valdusesse 3(16)
3-20-2200 sisenemisega, X kinni hoidmisega, füüsilise jõu kasutamisega F suhtes ning lapse tahte vastase kaasa viimisega. Kaebajatel tekkis psüühiline trauma. Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus ja 11.10.2020 toimingud tehti eesmärgiga eraldada laps isast, mistõttu on tegemist tahtliku tegevusega. Mittevaralise kahju tekkimist pidid vastustajad mõistlikult eeldama. X ja Y kodu jäeti pärast valdusesse sisenemist valveta. Välisuks lõhuti ja seda polnud võimalik lukustada. Selline tegevus põhjustas kaebajatele pideva stressi, sest magada tuli lahtise uksega ning tunda muret oma turvalisuse pärast. Y oli seetõttu sunnitud üürima teise korteri. Y-le on määratud rahustid ja ärevust alandavad tabletid, mis viitab tema vaimse tervise kahjustamisele ja heaolu langusele pärast 11.10.2020 toiminguid. X tundis sedavõrd suurt hirmu oma turvalisuse pärast, et otsustas Eestist lahkuda (vt ka võlaõigusseaduse (VÕS) § 134 lg 5). X vajas kohapeal meditsiinilist abi, sest oli oht infarkti tekkeks. F oli samuti endast väljas. Y-l ähvardati käed raudu panna ja tema poole suunati relv. Lisaks on vastustajad rikkunud F ja Y õigust Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020 määrusega kinnitatud suhtluskorrale (p 5.1). Eelnevaid seisukohti toetab kohtupraktika (27.11.2020 kaebuse täienduse p-d 20–26). Kahju tekkimine on tõendatud (VÕS § 127 lg 1 ja § 134 lg-d 3 ja 5; Riigikohtu otsused asjades nr 3-2-1-152-09 ja 3-2-1-1908). Kaebajad soovivad eraldi nõudena 11.10.2020 toimingute õigusvastasuse tuvastamist, sest toimingud riivasid intensiivselt kaebajate õigusi. Vaidlusaluseid toiminguid ei ole võimalik heastada. Y taotleb ka ukse lõhkumisega tekitatud varalise kahju hüvitamist.
Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata.
Mustamäe LOV-l kui Tallinna Linnavalitsuse volitatud ametiasutusel oli pädevus otsustada hädas oleva lapse perest eraldamine ning teha toiminguid selle otsuse täitmiseks. Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse aluseks oli asjaolu, et Y hoidis alates 21.02.2020 oma last kinni lapse hooldusõigusliku vanema Q tahte vastaselt. Sellega rikkus kaebaja II Harju Maakohtu 29.11.2019 ja 07.09.2020 määrusi tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX. Kaebaja II hoidis last isolatsioonis, rikkudes kaheksa kuu vältel lapse õigust oma emaga vabalt suhelda ning saada emalt hoolitsust ja arenguks vajalikku tuge. Kaebaja II veenis last, et ema on talle võõras inimene, temaga suhtlemine mõjub halvasti lapse kõlbelisusele jms. Isa lõi lapsele emast demoniseeritud ettekujutuse, mis on käsitatav räige vaimse vägivallana. Maakohus on tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tuvastanud, et isa ohustas lapse kehalist ja vaimset heaolu. Vahetu oht kõrvaldati seeläbi, et laps eraldati isast ja viidi ema juurde. Lastekaitseametnik ja PPA ametnikud läksid 11.10.2020 lapse ja tema isa elukohta. Nad pääsesid trepikotta naabri abiga. Uksele koputades oli kuulda lapse jooksmist ja häält, kuid ust ei avatud. Pärast pikka koputamist teatasid PPA ametnikud, et kui ust ei avata 30 sekundi pärast, kasutatakse sisenemiseks jõudu. Ust ei avatud, mistõttu siseneti korterisse jõudu kasutades. Korteris viibis kaebaja I koos F-ga. Lastekaitseametnik võttis lapse sülle ja viis autosse, millega laps sõidutati ema juurde. Kaebaja II võidi jätta enne 10.10.2020 otsuse ja 11.10.2020 toimingute tegemist ära kuulamata (HMS § 40 lg 2 p-d 1, 4 ja 7). Kaebaja II oleks saanud kahju tekkimist ära hoida, kui ta oleks täitnud maakohtu määrusi. Kaebaja I sattumine 11.10.2020 sündmuste osaliseks on kahetsusväärne, kuid selle põhjuseks on kaebaja I, mitte vastustajate tegevus. Kaebaja I oleks saanud kahju tekkimist ära hoida sellega, et oleks avanud ukse.
4(16)
3-20-2200
PPA palus jätta kaebus rahuldamata.
PPA toimingud ei ole õigusvastased. Mustamäe LOV kaasas PPA ametiabi korras 10.10.2020 otsuse täitmisele (halduskoostöö seaduse (HKTS) § 17 lg 1). PPA ametnikud sisenesid 11.10.2020 kell 11.27 kaebaja II elukohta korrakaitseseaduse (KorS) § 50 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel. Korterisse sisenemine oli põhjendatud 10.10.2020 otsuses toodud asjaoludel. Veendumus, et laps võib olla hädaohus või abitus seisundis, tekkis ka asjaolust, et läbi suletud ukse kostus korterist nuttu, trampimist ja karjumist, kuid kuulda ei olnud täiskasvanute hääli ega liikumist. Kuna oli alust arvata, et laps vajab viivitamatult abi, avasid PPA ametnikud korteri ukse jõudu kasutades (KorS § 75 lg 1). Korteris viibijaid hoiatati eelnevalt (KorS § 78 lg 1), sest lastekaitseametnik koputas korduvalt uksele ning PPA ametnikud ütlesid valju ja selge häälega eesti ja inglise keeles, et ukse taga on politsei ning palusid ukse avada. Kuna ükski täiskasvanu ei reageerinud, siis avas PPA ukse jõuga. Kaebaja II väide, et kui talle oleks saabumisest ette teatatud, siis oleks ta kodus olnud ja ise ukse avanud, ei ole lapse hooldusõiguse vaidluse asjaolusid arvestades usutav. Lapse perest eemaldamiseks ei oleks vajadust tekkinudki, kui kaebaja II oleks täitnud kohtumäärust vabatahtlikult ja heas usus. Ainuüksi asjaolu, et kohtutäitur peab sekkuma ema ja lapse kohtumise tagamiseks, kinnitab, et isa takistab lapse suhtlemist emaga. Kohtutäituri abi 01.10.2020 toimingu kirjelduse ja ka teiste tõendite järgi ei seisa kaebaja II tegelikult oma lapse õiguste eest, vaid on teinud kõik, et laps emast täielikult võõrduks. Kaebaja II seadis lapse ohtu ka sellega, et lukustas lapse korduvalt koos kaebajaga I korterisse nii, et neil puudus võimalus sealt ukse kaudu väljuda (ka nt tulekahju või terviserikke korral). See viitab ühtlasi lapse isoleerimisele kogu välismaailmast. Pole tõendatud, et korterisse sisenenud PPA ametnikud oleksid seal viibinud isikuid rünnanud, nende suhtes ülemäärast füüsilist jõudu kasutanud või neid tahtlikult hirmutanud. Kaebaja I peale ei karjutud, samuti ei soritud kappides või kaebajate isiklikes asjades. Kaebaja II kohale saabudes ei ähvardatud teda relvaga, vaid kaebajale II anti tema enda elu ja tervise huvides korraldus istuda ja mitte tõusta, kuna kaebaja II oli ähvardanud aknast alla hüpata. Kaebajat II ei peetud kinni, vaid viidi politseijaoskonda tema enda nõusolekul, et koostada valdusesse sisenemise protokoll ja tutvustada seda tõlgi vahendusel kaebajale II arusaadavas keeles. Varalise kahju tekkimine on tõendamata. Kaebaja II on korteri, kuhu PPA sisenes, üürnik, mitte omanik. Puuduvad tõendid, et kaebaja II on PPA tekitatud kahju üürileandjale hüvitanud või kaebajalt II oleks nõutud kahju hüvitamist.
10.Tallinna Halduskohus jättis 17.12.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud menetlusosaliste endi kanda (resolutsiooni p-d 2 ja 3). F isast eraldamise otsus on õiguspärane (LasteKS § 30, § 32 lg-d 1 ja 3 ning § 33 lg-d 1 ja 2). Tulenevalt Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu 26.05.2020, 07.07.2020 ja 07.09.2020 määrustest tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX oli kaebajal II kohustus anda laps üle Q-le, kuid kaebaja II jättis need määrused täitmata. Kohtumääruste põhjendustest saab järeldada, et kaebaja II käitus pikka aega oma lapse huve kahjustaval viisil: ei täitnud lapse huvides tehtud kohtumäärusi, hoidis last eemal emast ja emapoolsetest sugulastest, mõjutas last emaga mitte kohtuma, keeldus lapse õiguste kaitseks vajaliku spetsialisti abist. Laps ei käinud lasteaias ning sai suhelda ainult oma isa ja isapoolse vanaemaga. See kahjustas oluliselt lapse psüühikat ja vaimset heaolu. Ohus oli ka lapse kehaline heaolu, sest kaebaja II ei viinud last hambaarsti juurde ja laps oli ülekaaluline. Lapse parimates huvides on lähedane suhe mõlema vanemaga, kuid kaebaja II takistas lapsel emaga suhtlemist. Kaebaja II on ka praeguses kohtuasjas kinnitanud, et ei soovinud last emale üle anda, sest pidas Q raske haiguse tõttu võimetuks lapse 5(16)
3-20-2200 eest hoolitsema. See, kui isa ei võimalda lapsel kohtuda oma parandamatult haige emaga, hoolimata selleks kohustavast kohtumäärusest, viitab asjaolule, et kaebajal II ei olnud soovi või oskust käituda nii, et lapse heaolu oleks tagatud parimal võimalikul viisil. Seda järeldust ei lükka ümber pereterapeut HS 03.09.2020 arvamus, mille kohaselt oli F isa juures olles täiesti tavaline laps ning kaebaja II on kasvatanud last korralikult ja vanemliku hoolega. HS kirjeldab samas arvamuses ka seda, et F hingeline ja vaimne seisund on oluliselt halvenenud, viimasel seansil ei saanud ta lapsega kontakti ning laps oli väga ärev, ei suutnud keskenduda ning käis ühest ruumist teise ja uuris, ega ema ei peida end kuskil. Seega kokkuvõttes järeldub HS 03.09.2020 arvamusest kaebaja II väidetega vastupidine olukord – kaebaja emotsionaalne seisund halvenes isa juures viibides ning kaebaja II seadis enda huvid lapse huvidest ettepoole. Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus ei olnud mõeldud tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud määruste täitmiseks (see oli kohtutäituri pädevuses), vaid tsiviilasja materjalides kajastatud teave oli aluseks hädaohu tuvastamisel ja lapse isast eraldamise otsuse tegemisel (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 02.02.2020 määrus nr 1-21-82, p 9). HMS § 40 lg 3 p 1 alusel võis jätta kaebaja II enne 10.10.2020 otsuse tegemist ära kuulamata, sest lapse huvides ja kaebaja II eelnevat käitumist arvestades oli vaja tegutseda viivitamata. Mustamäe LOV-l oli pädevus anda vaidlusalune haldusakt. Laps viibis Tallinna linnas ning Tallinna Linnavolikogu ega Tallinna Linnavalitsus ei olnud delegeerinud kõnealuse küsimuse otsustamist lapse elukoha- või viibimiskoha järgsele linnaosavalitsusele. Seega võis lapse isast eraldamise otsustada ükskõik milline linnavalitsuse määratud ametnik. Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse täitmiseks tehtud toiming – eraldada laps oma isast – on õiguspärane. Selle otsuse kohaselt tuli laps hiljemalt 11.10.2020 eraldada teda õigusvastaselt kinni hoidvast vanemast ja anda üle lapse viibimiskoha määramiseks ainuhooldusõigust omavale vanemale. Mustamäe LOV kaasas ametiabi korras PPA (HKTS § 17 lg 1). PPA patrullgrupi välijuhi ettekande kohaselt läksid PPA ametnikud koos Mustamäe LOV-i sotsiaalosakonna ametnikuga 11.10.2020 lapse ja tema isa elukohta. Koputamise peale ust ei avatud, kuid korterist kostus lapse nuttu ja liikumist. Kuna uksele koputamise peale ei reageeritud ja korterist ei olnud kuulda täiskasvanute kohalolu, oli alust arvata, et laps viibib seal üksi. Sellises olukorras on põhjendatud järeldus, et üksi kodus olev kolmeaastane laps võib olla hädaohus, mistõttu otsustas PPA ametnik ukse sundavada (KorS § 50 lg 1 p-d 1 ja 2, § 75 lg 1, § 76 lg-d 1 ja 2). Enne vahetu sunni kohaldamist hoiatati korteris olevaid isikuid (KorS § 78 lg 1). PPA ametnike vormikaamera salvestistelt selgub, et enne korterisse sisenemist koputas Mustamäe LOV-i ametnik korduvalt uksele. Enne korteriukse sundavamist teatas PPA ametnik kõva häälega inglise ja eesti keeles, et ukse taga on politsei ja palus ukse avada. Kuna ükski täiskasvanu ei reageerinud, otsustas PPA ukse avada. Vormikaamera salvestistelt ei ole kuulda lapse nuttu, kuid puudub alus kahelda PPA välijuhi ettekandes kirjeldatud asjaoludes. Salvestiste kohaselt arutasid ametnikud enne korterisse sisenemist omavahel korduvalt sisenemise vajadust ning tegid viimaks kaalutletud otsuse siseneda korterisse. Kaebajad on selgitanud, et korteris viibinud kaebaja I ei saanud korteri ust avada, sest tal ei olnud võtit. Nimelt oli kaebaja II kodust lahkudes lukustanud korteri ukse ning üks kahest lukust oli seestpoolt avatav vaid võtmega. Asjaolu, et kaebaja II jättis lapse koos eaka kaebajaga I koju luku taha, viitab samuti sellele, et korteris viibivad isikud võisid olla hädaohus. Neil polnud võimalik korterist lahkuda ka nt tulekahju puhkemise või terviserikke korral. Kaebuse kohaselt ei valda kaebaja I eesti ega inglise keelt, mistõttu oleks olnud raskendatud vajadusel ka abi kutsumine ja olukorra selgitamine. 6(16)
3-20-2200 Korterisse sisenemine ja lapse äraviimine ei olnud õigusvastane põhjusel, et pärast sisenemist selgus, et laps ei olnudki üksi. Ametnikud hindasid korterisse sisenemise vajadust tol hetkel olemas olnud teabe põhjal. Korterisse sisenemise järel ei selgunud midagi, mis oleks andnud aluse ümber hinnata 10.10.2020 otsuses toodud asjaolusid. Lapse äraviimine ohu kõrvaldamiseks oli seega põhjendatud. Asjaolusid arvestades ei ole ülemäärase jõu kasutamine see, et Mustamäe LOV-i ametnik haaras lapse sülle ja viis ta korterist välja autosse. Pole tõendatud, et korterisse sisenenud PPA ametnikud oleksid seal viibinud isikuid rünnanud, nende suhtes ülemäärast jõudu kasutanud või neid relvaga ähvardanud. PPA vormikaamerate salvestiste kohaselt hakkas kaebajal I pärast ametnike korterisse sisenemist halb, mille peale juhatati ta teise tuppa pikali ja kutsuti kiirabi. Puuduvad tõendid kappides ja kaebajate isiklikes asjades sorimise kohta. Samuti pole tõendeid, et kaebaja II kohale saabudes ähvardati teda relvaga. Kaebajale II anti korraldus istuda ja mitte tõusta, sest ta oli ähvardanud aknast alla hüpata. Selline korraldus ei saanud kaebajale II kahju tekitada. Kaebajat II ei peetud kinni, vaid ta viidi politseijaoskonda kaebaja II enda nõusolekul, et koostada valdusesse sisenemise protokoll ja tutvustada seda kaebajale II arusaadavas keeles, sest politseijaoskonnas oli olemas tõlk. Kuna 10.10.2020 otsus ja 11.10.2020 toimingud ei olnud õigusvastased, jäävad rahuldamata ka nendega seotud kahjunõuded (riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
11.X ja Y paluvad apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega rahuldada kaebus, jätta menetluskulud vastustaja kanda ning mõista menetluskulude tasumisega viivitamise korral välja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Kaebajad jäävad varasemate seisukohtade juurde. Kaebaja II ei viibinud kodus, kui ametnikud sinna sisse tungisid. Vastustajad ei teavitanud kaebajat II tema elukohta saabumisest ja kavatsusest laps jõuga ära viia. Kaebaja II sai 10.10.2020 otsusest teada alles tagantjärgi. Halduskohus jättis tähelepanuta, et 10.10.2020 otsuses on esitatud valeväiteid. Tegelikult ilmus kaebaja II kohtutäituri märgitud ajal kohale, kuid laps ei olnud nõus ema juurde jääma. Seetõttu ei pidanud kohtutäitur lapse huvidest lähtuvalt võimalikuks toimingut lõpuni viia. Järelikult puudusid kaalukad põhjused 10.10.2020 otsuse tegemiseks. Kohus pole hinnanud kaebaja väiteid, et kui Tallinna lastekaitseametnikel oli olemas kontakt kaebajaga II ning nad said külastada lapse kodu ja kontrollida tegelikku olukorda, ei saanud olla tegemist hädaohus oleva lapsega, keda tuli isa juurest üllatusvisiidi käigus jõuga ära viia. Jääb selgusetuks, miks ei võetud last kaasa juba siis, kui isa tuli koos lapsega kohtumääruse täitmiseks n-ö üleandmisele või kui tehti kodukülastusi. Kohus ei arvestanud, et last ei antud kohtumääruste täitmise raames emale üle lapsest tuleneval põhjusel ning ema ei võtnud olukorra parandamiseks midagi ette (ei lohutanud vms). Kaebaja väiteid kinnitavad tõendid, mille halduskohus jättis kohtuistungil põhjendamatult asja juurde võtmata. Kaebaja esitab need tõendid uuesti ringkonnakohtule. Mustamäe LOV ei hinnanud 10.10.2020 otsuses lapse tegelikku abivajadust (LasteKS § 21 lg 1, § 28 lg 1 ja § 29 lg 1) ning seda ei teinud ka kohus. Väär on väide, et kaebaja II hoidis last isolatsioonis – laps käis mänguväljakul, ostukeskustes, teraapias jne. Etteheited lapse hambaarsti juurde mitteviimisest ja lapse liigsest kehakaalust on kohatud. Alusetud on väited, et kaebaja II on last kuidagi mõjutanud või sundinud. Kaebaja II pole halvustanud Q haigust, vaid tundnud muret, et ema ei olnud tervisliku seisundi tõttu võimeline lapse eest hoolitsema. Ka 11.10.2020 toimingute puhul on kohus hinnanud tõendeid valikuliselt ja kallutatult. PPA esitatud salvestistelt on näha, et ametnikel puudus selge plaan ja kogu tegevus otsustati ukse taga n-ö käigult. Seejuures oli PPA ametnikel kõhklusi, miks peaks lapse ära võtma korterisse 7(16)
3-20-2200 sisenedes, mitte tänaval vms kohas. Oli võimalus, et korteri omanik tuleb ise ust avama. Seega puudus vajadus jõudu demonstreerides korteri ust maha lõhkuda ja sellega varalist kahju tekitada. Ametnikud rääkisid sosinal ja hoidsid kätt ukse vaateava ees, s.o tegutsesid selliselt, et korteris viibivad isikud ei kuuleks ega näeks neid. Kohus ei hinnanud kaebajate väiteid diskrimineerimisest, tagakiusamisest ja ksenofoobiast.
12.Tallinna linn ja PPA palusid jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13.Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. I Tõendid
14.Kaebajad paluvad võtta asja juurde tõendid, mille halduskohus tagastas 17.11.2021 kohtuistungil, samuti apellatsioonimenetluses esitatud uued tõendid.
15.Halduskohtu 17.11.2021 istungi protokolli kohaselt tagastas kohus järgmised tõendid: 1) kaebajate 18.01.2021 menetlusdokumendi lisa (terapeut HS 18.01.2021 arvamus F kohta, dtl 236–239); 2) kaebajate 04.02.2021 menetlusdokumendi lisad (HS 03.02.2021 e-kiri F kohta, dtl 527–528, ning Eesti Meediaettevõtete Liidu juures tegutseva pressinõukogu 21.01.2021 otsus ERR-i saates „Pealtnägija“ 07.10.2020 eetris olnud saatelõigu kohta, dtl 530–533); 3) kaebaja 08.09.2021 menetlusdokumendi lisa (Siseministeeriumi 20.07.2021 arvamus perelepitusseaduse eelnõu kohta, dtl 673–680); 4) kaebaja 12.11.2021 menetlusdokumendi lisa (PPA 01.03.2021 kiri kaebajate esindajale, dtl 712–714). Halduskohus rahuldas kaebajate vastuväite osaliselt ja võttis asja juurde pressinõukogu otsuse.
16.HS märkis 18.01.2021 arvamuses mh, et ta on F-ga kohtunud seitsmel korral, lapsel oli oma isaga hästi toimiv ja emotsionaalne suhe ning laps oli isasse kiindunud. HS avaldas 03.02.2021 e-kirjas arvamust, et F oli 2020. a-l teraapias käies oma vanuse kohta hästi arenenud. Kaebajad soovivad HS eeltoodud arvamustega sisuliselt ümber lükata Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuses toodud seisukohta, et F sai selle otsuse tegemise ajal käsitada hädasoleva lapsena. Seega pole alust väita, et neil tõenditel ei ole asja lahendamisel mingit tähtsust, sõltumata sellest, et e-kirjad on hilisemad kui praeguses asjas vaidluse all olev haldusakt ja toimingud ning Mustamäe LOV ei saanud otsuse tegemisel nendega arvestada. Ringkonnakohus võtab need tõendid asja õigemaks lahendamiseks asja juurde (HKMS § 62 lg 2 ja § 198 lg 3).
17.Ringkonnakohus ei võta asja juurde Siseministeeriumi arvamust perelepitusseaduse eelnõu kohta (HKMS § 62 lg 2). Selles on selgitatud, mida saab Siseministeeriumi hinnangul pidada lapse perekonnast eraldamise korral jõu kasutamiseks tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku (TMS) tähenduses. Kaebajate hinnangul toetab see arvamus nende väidet, et vastustajate 11.10.2020 toimingud olid ülemäärased ja seega ka õigusvastased. Neid kaebajate väiteid tuleb ringkonnakohtul hinnata, kuid asja lahendamisel ei ole tähtsust, kuidas menetlusväline isik sisustas lapse vastu jõu kasutamise mõistet sellise eelnõu ettevalmistamise käigus, mis ei olnud praeguses asjas vaidlustatud haldusakti ja toimingute aluseks.
18.PPA 01.03.2021 kiri tuleb samuti tagastada, sest sellel ei ole asjas tähtsust (HKMS § 62 lg 2). PPA selgitas selles kirjas kaebajate esindajale, et TMS § 179 kohaselt teeb kohtutäitur jõustunud kohtumääruse täitetoimingud lapse üleandmiseks õigustatud isikule. PPA on olnud ka kohtumenetluses samal seisukohal, mistõttu ei ole selle asjaolu üle vaidlust. Pealegi otsustas Mustamäe LOV 10.10.2020 F isast eraldamise LasteKS §-de 30–33 alusel ning vastustajad 8(16)
3-20-2200 tegid 11.10.2020 toimingud Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse, mitte tsiviilasjades tehtud kohtumääruste täitmiseks.
19.Ringkonnakohus tagastab kaebajate 11.11.2022 menetlusdokumendi lisad 1–9 (HKMS § 62 lg 2). Kaebajad ei ole põhjendanud, milliseid asjaolusid nad soovivad nimetatud dokumentidega tõendada. Tõendid puudutavad Q vara pärimisega seotud küsimusi, millel ei ole ringkonnakohtu hinnangul praeguse vaidluse lahendamisel tähtsust. II Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus
20.Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse järgi tuli hädasolev kolmeaastane laps (F) eraldada oma isast (kaebaja II) esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 11.10.2020, ning anda kohe üle emale (Q). Mustamäe LOV lähtus otsust tehes LasteKS §-dest 30–33.
21.LasteKS eristab abivajavat ja hädasolevat last. Abivajav laps on laps, kelle heaolu on ohustatud või kelle puhul on tekkinud kahtlus tema väärkohtlemise, hooletusse jätmise või muu lapse õigusi rikkuva olukorra suhtes, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute heaolu (LasteKS § 26). Hädaohus laps on laps, kes on elu või tervist ohustavas olukorras, ja laps, kelle käitumine ohustab tema enda või teiste isikute elu või tervist (LasteKS § 30).
22.Abivajavale lapsele tuleb osutada abi, mis parandab lapse ja last kasvatava isiku vahelisi suhteid (LasteKS § 29 lg 1). Tegemist ei ole siiski akuutse, väga kiiret sekkumist vajava olukorraga, mistõttu tuleb esmalt hinnata lapse vajadusi ning seejärel planeerida erinevad lühija pikaajalised tegevused koostöös pere ja teiste osapooltega (vt LasteKS eelnõu 677 SE seletuskiri1, lk 56–57). Hädaohus last seevastu tuleb viivitamata abistada ning likvideerida lapse elu või tervist ohtu seadnud olukord. Vajaduse korral võib hädaohus oleva lapse toimetada ohututesse tingimustesse kuni ohu möödumiseni, küsimata selleks lapse hooldusõigust teostava isiku nõusolekut (LasteKS § 32 lg 1). Kui lapse ohtu sattumine ei olnud põhjustatud lapse hooldusõigust teostava isiku tegevusest või tegevusetusest või temast tulenev oht on lõppenud, antakse hädaohus olev laps üle lapse hooldusõigust teostavale isikule (LasteKS § 32 lg 2).
23.LasteKS § 33 lg 1 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus hädaohus lapse perekonnast eraldada ning vajaduse korral määrata lapse ja vanema suhtluskorra enne hooldusõiguse piiramise kohtumäärust, kui lapse jätmine perekonda või vanema ja lapse vaheline suhtlus ohustab lapse tervist või elu, sh kui lapse ohtu sattumise on põhjustanud lapse hooldusõigust teostav isik oma tegevuse või tegevusetusega (p 1). LasteKS eelnõu seletuskirja kohaselt on hädaohus lapse perekonnast eraldamine erandlik ning tuleb kõne alla siis, kui vanem ei taha või ei suuda last aidata või on põhjust uskuda, et vanem kahjustab last jätkuvalt. Lapse perekonnast eemaldamine on vajalik vaid siis, kui ohu lapsele on tekitanud perekond ja ohtu ei ole võimalik muul viisil peatada (lk 64).
24.Igal juhul tuleb kõigi last mõjutavate otsuste vastuvõtmisel, vastu võtmata jätmisel ning otsuse kavandamisel eri võimaluste vahel valimisel selgitada välja lapse huvid ning lähtuda otsuse tegemisel nendest kui esmatähtsast kaalutlusest (LasteKS § 5 p 3 ja § 21 lg 1).
25.Selles asjas sai Mustamäe LOV 09.10.2020 õhtul teate hädasolevast lapsest (dtl 55–57). Psühholoog leidis mh Harju Maakohtule, PPA peadirektorile ja kohtutäiturile adresseeritud arvamuses videomaterjalile tuginedes järgmist: „alaealisel lapsel ilmneb olulisel määral ülemäärasele ärevusele ja häiritusele viitavaid sümptomeid (pingetunne, kõrgenenud erutuvus, motoorne rahutus, intensiivne hirm). Lapsel väljendub intensiivne hirm termini “mommy” (tõlkes: ema), mitte isiku (Q) suhtes. Videomaterjalist ilmneb, et isa jätkab termini “mommy” 1 https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/f3beec87-7eaf-4aad-afa0-aacbdde93a4c
9(16)
3-20-2200 kasutamist, kuigi laps reageerib terminile intensiivse hirmuga. Antud situatsioonis ei ole lapse käitumine normipärane, mis viitab lapsele tekitatud vaimse tervise kahjustustele. Pooldan lapse sunderaldamist lapse arenguks mittesobivast keskkonnast, tuginedes kohtuotsusele ja asjaolule, et lapse viibimine ebasobivas ja traumeerivas olukorras on kahjustavam kui ühekordne sunderaldamine. Annan soovitusi sundtoomise protseduuri läbiviimiseks. Sundtoomise protseduur peab olema võimalikult leebe ja lapsesõbralik. Vajalik on lapse leebe eemaldamine isast turvalise täiskasvanu osalusel, et vähendada isa intensiivset mõju ja sekkumist. Isa vastupanu korral on vajalik isa jõuline eraldamine lapsest ja lapse eemaldamine tema praegusest asukohast. Isa intensiivne reageerimine eraldamisele võib tekitada lapsele täiendavat häiritust.“ Ringkonnakohtu hinnangul võis Mustamäe LOV selle teate alusel eeldada, et kaebaja II kahjustab oma lapse vaimset tervist ning lapse abistamiseks tuleb kiiresti sekkuda.
26.Mustamäe LOV arvestas 10.10.2020 otsuses täiendavalt järgmiste asjaoludega: isa ei ole andnud alates 21.02.2020 last vabatahtlikult üle teisele vanemale, nagu kohtud on tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX lapse õiguste kaitseks määranud; isa on takistanud lapse teisele vanemale üleandmist 10.09.2020, 17.09.2020 ja 01.10.2020; isa on lapse alates 21.02.2020 emast ja emapoolsetest sugulastest täielikult isoleerinud; laps ei käi lasteaias ega suhtle teiste inimestega peale isa ja isapoolse vanema; lapse vanust arvestades võib isolatsioon mõjuda halvasti tema sotsiaalsetele oskustele; laps ei ole saanud juba seitse kuud teostada oma õigust suhelda vabalt ja saada hoolitsust ning ülalpidamist oma mõlemalt vanemalt; last kinni hoidev vanem on loonud last kahjustava keskkonna, mille tagajärjel võib laps arengus tagasi langeda, käituda ärritunult ja hakata klammerduma, tekkida võivad probleemid une ja söömisega; last kinni hoidev vanem ei suhtle teise vanema ega spetsialistidega ja eirab ametkondade korraldusi. Mustamäe LOV järeldas neist asjaoludest, et laps on hädaohus ja tuleb eraldada teda ohustavast vanemast esimesel võimalusel.
27.Vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda asjaoludest, mis olid Mustamäe LOV-le otsuse tegemise ajal teada (HMS § 54, HKMS § 158 lg 2). Vastustaja I uurimis- ja põhjendamiskohustuse täitmisele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et hädaohus olevat last tuleb abistada viivitamata (LasteKS § 32 lg 1 ls 1). Ringkonnakohus leiab, et Mustamäe LOV-l oli 10.10.2020 seisuga piisavalt alust arvata, et F vaimne tervis on ohus, last ohustava olukorra on põhjustanud kaebaja II ning oht tuleb esimesel võimalusel kõrvaldada. Mustamäe LOV seadis 10.10.2020 otsuses õigesti esikohale lapse huvid ja heaolu, eelistades seda lapse huvidega vastuolus tegutsenud kaebaja II huvidele.
28.Ringkonnakohus ei nõustu kaebajatega, et 10.10.2020 otsuses on lähtutud ekslikest asjaoludest. Kaebaja II ei ole veenvalt ümber lükanud väidet, et ta ei täitnud alates 21.02.2020 vabatahtlikult Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu määrusi tsiviilasjas nr X-XXXXXXX, millega mh anti F hooldusõigus lapse viibimiskoha määramise õiguse osas Q-le, määrati kindlaks kaebaja II ja lapse vahelise suhtlemise kord ning kohustati kaebajat II esialgse õiguskaitse korras viivitamata laps Q-le üle andma. Selle tulemusel ei olnud F kohtunud oma ema ja emapoolsete sugulastega (sh poolvend, vanavanemad) enam kui seitse kuud. Mustamäe LOV-i otsuses ei ole hinnatud, kas ja milliseid katseid on lapse üleandmiseks tehtud enne 10.09.2020, kuid pole vaidlust, et F viibis alates 21.02.2020 üksnes kaebaja II juures. Puuduvad tõendid, et kaebaja II oleks toonud lapse 10.09.2020 ja 17.09.2020 EELK Perekeskusesse aadressil Lastekodu 6a, Tallinn, et lapse saaks lastekaitseametniku ja terapeudi juuresolekul emale üle anda, nagu kohus oli määranud tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX. Kolmandal katsel oli lapse üleandmine kavandatud kohtutäituri osalusel ja tõendite kohaselt tõi kaebaja II lapse 01.10.2020 EELK Perekeskusesse. Harju Maakohtu 07.09.2020 määruse nr X-XX-XXXXX kohaselt pidi kaebaja II andma lapse üle terapeudile ja seejärel kohe lahkuma. Kohtutäituri abi 01.10.2020 protokolli (kaebuse lisa 5, dtl 318–321) järgi oli aga laps hüsteeriline ega olnud 10(16)
3-20-2200 valmis terapeudi juurde jääma; kaebaja II täitis seejuures küll korraldusi, kuid ei teinud mitte midagi lapse rahustamiseks ega suunamiseks. Sellistel asjaoludel ei pidanud kohtutäitur võimalikuks toimingut lõpule viia. Eeltoodust tulevalt takistas kaebaja II lapse üleandmist otseselt kahel esimesel 10.10.2020 otsuses nimetatud korral, sest ei toonud last emale üleandmiseks kohale. Kolmandal korral täitis kaebaja II kohtumäärust vaid formaalselt, sest tõi küll lapse perekeskusesse, kuid ei teinud mingeid pingutusi selleks, et lapse üleandmine emale õnnestuks (ei rahustanud last, ei selgitanud olukorda jne). Neil asjaoludel pole vale 10.10.2020 otsuses märgitud asjaolu, et kaebaja takistas kolmel korral lapse emale üleandmist.
29.Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus ei ole lapse parimate huvidega vastuolus pelgalt selle tõttu, et F ei soovinud 01.10.2020 oma ema juurde minna ja reageeris olukorrale hüsteeriliselt. Lapse parimaid huve ei saa samastada lapse tahtega. Lapse parimates huvides tegutsemine tähendab kõigi lapse arenguks ja heaoluks vajalike tingimuste välja selgitamist ja nende kogumi põhjal otsustamist, mis on konkreetsel juhul lapse jaoks parim lahendus. Liiati ei suuda kolmeaastane laps ise teha igakülgselt kaalutletud otsust vanemaga suhtlemise küsimuses. F-le ei saanud seetõttu panna vastustust oma elu puudutavate otsuste eest, vaid selles vanuses lapse puhul on oluline roll vanemal, kes on lapsele autoriteet ja kellel tuleb selgitada lapsele olukorda lähtuvalt sellest, kuidas kohtud on vanemate ja lapse vahelist suhtlemist reguleerinud. F ei olnud oma ema ja emapoolsete sugulastega kohtunud enam kui seitse kuud, mis on kolmeaastase lapse jaoks pikk aeg. Mida kauem laps vanemast eemal viibib, seda raskem on eelduslikult lapse ja vanema vahelist suhet taastada. Hädaohus lapsest teatanud psühholoog oli arvamusel, et Fl oli tekkinud intensiivne hirm termini „mommy“ (ema) suhtes. Kuna F viibis seitse kuud üksnes kaebaja II juures ja kaebaja II ei ole tõenditega ümber lükanud väidet, et F muud sotsiaalsed kontaktid peale kaebajatega suhtlemise olid väga vähesed (piirdudes eeskätt terapeudi külastamisega või osalemisega emale üleandmise katsetel), oli Mustamäe LOV-l piisavalt alust arvata, et sellist hirmu ema vastu oli lapses tekitanud kaebaja II. Kuna kohtud olid tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX otsustanud, et F parimates huvides on suhted mõlema vanemaga, käitus kaebaja II selgelt oma lapse huvide vastaselt, kui isana lapsele autoriteet olles tekitas lapses teise vanemaga suhtlemise ees hirmu ja vastumeelsust. Tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud kohtulahendid ei ole „formaalsed paberid“, nagu väidab kaebaja II. Kaebaja II on vaidlustanud tsiviilasjades tehtud lahendeid ja kõrgemad kohtuastmed on kontrollinud nende õiguspärasust. Jõustunud kohtulahendid olid kaebajale II täitmiseks kohustuslikud ja neist võis 10.10.2020 otsuse tegemisel lähtuda ka Mustamäe LOV, kellel oli LasteKS-i alusel kohustus hädaohus last aidata.
30.F-ga tegelenud terapeut HS 03.09.2020 arvamus (kaebuse lisa 4, dtl 23) ei anna alust pidada Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsust õigusvastaseks. HS märgib, et saatis kohtule eelmise kokkuvõtte F nõustamise tulemustest 08.06.2020. HS selgitab, et kohtus F-ga viimati 10.08.2020 ning siis oli F vaimne ja hingeline seisund halvemaks muutunud; terapeut ei saanud viimasel seansil enam lapsega kontakti; laps oli väga ärev ega suutnud ühelegi tegevusele keskenduda; laps käis ühest ruumist teise ja uuris, kas ema peidab end kuskil; uksekella helina peale sattus paanikasse, oli häiritud ja hakkas nutma. HS on kokkuvõttes järeldanud, et lapse „sellisel kujul“ emale üleandmine põhjustab lapsele suuri üleelamisi, mis omakorda kahjustab lapse vaimset ja hingelist seisundit. Ringkonnakohtu hinnangul saab HS arvamusest järeldada, et 10.08.2020 seisuga oli F vaimne ja hingeline seisund halvem kui kaks kuud varem. Kuna pole tõendeid, et kaebaja II võimaldas oma lapsele alates 21.02.2020 muid sotsiaalseid kontakte peale kaebajatega suhtlemise (v.a terapeudi külastus vms kokkupuuted ametnike ja spetsialistidega), saab järeldada, et lapse vaimse ja hingelise seisundi halvenemises mängis olulist rolli just kaebaja II. Seega ei ole sisulist vastuolu HS 03.09.2020 arvamuse ja hädaohus lapsest teatanud psühholoogi arvamuse vahel – mõlemast saab järeldada, et oma emast ja teistest inimestest isoleerituna kaebaja II juures elamine kahjustas F vaimset tervist sellest aspektist, et 11(16)
3-20-2200 tal oli tekkinud hirm oma emaga kohtumise ees. Samal järeldusel oli praeguses kohtuasjas F õigusi ja huve kaitsev advokaadist esindaja, kes hindas F samuti hädas olnud lapseks (vt 28.01.2021 menetlusdokument).
31.HS 03.01.2021 e-kirjas (dtl 527) toodud hinnang, mille kohaselt oli F 2020. a-l teraapias käies oma vanuse kohta väga hästi arenenud, ei olnud Mustamäe LOV-le 10.10.2020 otsuse tegemisel teada. Samas ei ole Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuses tõsikindlalt väidetud, et F sotsiaalsete oskuste areng on juba peatunud, vaid otsuses on kirjeldatud, kuidas pikaajaline sotsiaalne isolatsioon ja teadlik teisest vanemast võõrutamine võib väikest last ja tema arengut mõjutada.
32.HS 24.09.2021 arvamus (dtl 696) on antud peaaegu aasta pärast Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse tegemist. HS 24.09.2021 arvamuses märgitud asjaolud kinnitavad aga üldjoontes eespool toodud järeldusi. HS kirjeldab, et 2020. a juunis oli F areng eakohane, samas märgib terapeut ka seda, et lapse suhtumine emasse oli keeruline: laps ei soovinud emast rääkida ja kattis kõrvad kinni ning tal oli tekkinud emaga seoses ärevus. Laps kartis, et ema võib tulla ja ta seansilt kaasa võtta. Samal ajal oli lapsel HS hinnangul tugev kiindumussuhe oma isaga. HS leidis, et lapse suhet emaga oleks tulnud järk-järgult taastada, kuid lapses tekitasid ärevust kohtumised, mille juures oli palju võõraid inimesi. Seega leidis HS kokkuvõttes, et lapsel oli hirm emaga kohtumise ja võõraste inimeste ees, kuid lapse huvides tuli hakata suhet emaga taastama. Kaebajal II oli kohustus sellele kaasa aidata, kuid kaebaja tegevus enne 10.10.2020 otsuse tegemist näitab, et ta ei tegutsenud oma lapse parimates huvides.
33.Kaebajad väidavad, et varasemate koduvisiitide käigus ei tuvastanud ametnikud, et tegemist on hädaohus lapsega. Kaebajad ei ole täpsustanud, millal konkreetselt koduvisiidid toimusid ja millised olid nende tulemused. Kaebajate 28.02.2021 e-kirjas (dtl 558) on üldsõnaliselt märgitud vaid seda, et külastused toimusid 2020. a suvel. Asja materjalides on tõend ühe PPA kodukülastuse kohta, mis toimus 26.05.2020 ning selles on lühidalt märgitud, et F-ga oli kõik korras ning raportit ei koostatud (dtl 561). HS 03.09.2020 arvamuse kohaselt on F vaimne tervis halvenenud alates 2020. a suvest, mistõttu varasematel kodukülastustel ei ole praeguse asja lahendamisel ka määravat tähtsust. Pealegi heidetakse Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuses kaebajale II ette lapse vaimse tervise ohustamist viisil, mida ei pruugigi olla võimalik koduvisiidi ajal tuvastada (lapse isolatsioonis hoidmine ning teadlik emast võõrutamine). Vaidlusaluse otsuse põhjenduste järgi ei olnud F kaebajast II eraldamise põhjus see, et lapsel pole isa juures sobivaid elamistingimusi või kaebajal II puudus majanduslik võimekus lapse eest hoolitseda. Ka seda, et lapsel oli oma isaga iseenesest kiindumussuhe olemas, pole Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuses kahtluse alla seatud. F hammaste halba seisundit või ülemäärast kehakaalu ei ole samuti 10.10.2020 otsuses nimetatud ning ka neil asjaoludel ei olnud lapse isast eraldamise otsustamisel tähtsust.
34.Asja materjalide põhjal puudub alus arvata, et Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse tegemisel mängis rolli kaebaja II rahvus, usk või sugu. Lapse hooldusõiguse, sh viibimiskoha määramise õiguse ning lapse ja ise vahelise suhtluskorra üle otsustasid kohtud tsiviilasjas nr XXX-XXXXX ning nende lahendite õiguspärasus, sh kaebaja II võimalik diskrimineerimine neis lahendites, ei ole praeguse vaidluse esemeks. Eeltoodud seisukoht puudutab ka kohtutäituri toiminguid, mis on tehtud kohtumääruste täitmiseks.
35.Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus pole õigusvastane pädevuse puudumise tõttu. Selles osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vaidlusalust otsust ei antud tsiviilasjas nr X-XX-XXXXX tehtud kohtumääruste täitmiseks – selleks on pädev kohtutäitur, kes teeb toiminguid täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras –, vaid hädaohus laps eraldati isast LasteKS-i alusel. Tallinna linnas ei ole 12(16)
3-20-2200 lapse perest eraldamise otsuse tegemise pädevust piiratud lapse elu- või viibimiskoha järgse linnaosavalitsusega.
36.Kaebaja II võis jätta 10.10.2020 otsuse tegemisel ära kuulamata HMS § 40 lg 3 p 1 alusel, sest lapse huvides oli vaja tegutseda kiiresti. Kaebaja II eeldatav vastuseis lapse vabatahtlikult üleandmisele oli Mustamäe LOV-le varasemast teada.
37.Kaebuse esemeks ei ole vastustajate või muude isikute tegevus pärast 10.10.2020 otsuse täitmist (s.o tegevus alates 12.10.2020). Ringkonnakohus märgib vaid, et 10.10.2020 otsusega reguleeriti F ja tema vanemate vahelisi suhteid ning määrati lapse viibimiskoht üksnes ajutiselt. Mustamäe LOV esitas 14.10.2020 Harju Maakohtule avalduse ja esialgse õiguskaitse taotluse F hooldusõiguse ning lapse ja isa vahelise suhtlemiskorra muutmiseks, lähtuvalt 10.10.2020 otsusest ja selle täitmiseks 11.10.2020 tehtud toimingutest. Seega ei otsustanud lapse ja vanemate vaheliste edasiste õigussuhete üle Mustamäe LOV, vaid kohus tsiviilasjas nr X-XXXXXXX.
38.Kuna Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus on õiguspärane, ei ole vaja kontrollida muude kahjunõude eelduste täidetust. Seega jättis halduskohus kaebuse selles osas õigesti rahuldamata. III Vastustajate 11.10.2020 toimingud Valdusesse sisenemine
39.Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse järgi tuli F eraldada kaebajast II esimesel võimalusel, kuid hiljemalt 11.10.2020. Asja materjalide järgi taotles Mustamäe LOV 10.10.2020 otsuse täitmiseks PPA-lt ametiabi. Mustamäe LOV pidas võimalikuks, et otsuse täitmise käigus tekib vajadus kohaldada vahetut sundi ning selline pädevus on üksnes politseil. Mustamäe LOV-i lastekaitseametnik ja PPA ametnikud sisenesid 11.10.2020 XXX asuvasse eluruumi valdaja nõusolekuta. PPA kasutas valdusesse sisenemiseks jõudu, lõhkudes korteri ukse ja luku.
40.PPA 11.10.2020 valdusesse sisenemise protokolli (dtl 62) järgi olid toimingute aluseks KorS § 50 lg 1 p-d 1 ja 2. Protokollis on märgitud, et PPA-le laekus Mustamäe LOV-i ametiabi palve hädaohus lapse F perest eraldamiseks. Enne korterisse sisenemist koputas Mustamäe LOV-i ametnik mitu minutit korteri uksele, koputamise ajal oli korterist kuulda lapse nuttu ja karjumist. Kuna sündmuskohal viibinud PPA ametnikele teadaolevalt elas korteris kolmeaastane laps, ükski täiskasvanu ei avanud ust ja korteris ei olnud kuulda täiskasvanu toimetamist, otsustati valdusesse siseneda sunniga. Enne seda ütles PPA ametnik kõva häälega inglise ja eesti keeles, et ukse taga on politsei, ning hoiatas sunni kohaldamise eest, kuid keegi ei reageerinud. Protokolli kohaselt oli PPA ametnikel veendumus, et lapse elu ja tervis on ohus. Protokollis märgitud asjaolusid kinnitab sündmuskohal viibinud PPA välijuhi 11.10.2020 ettekanne (dtl 509–510), samuti politsei videokaamera salvestised (PPA poolt 02.06.2021 CDl esitatud salvestised on lisatud kohtute infosüsteemi) selle erisusega, et salvestistelt ei ole kuulda lapse häält. Ringkonnakohtul puudub siiski alus arvata, et väide lapse nutu kuulmisest ei vasta tõele. Videosalvestiste põhjal (nt failid GH101110.MP4 ja GOPR0037.MPN) saab järeldada, et ametnikud ei teadnud esialgu täpselt, kes korteris viibivad või kas seal on üldse kedagi – lastekaitseametniku koputamise peale ust ei avatud. Veidi aja pärast ütles lastekaitseametnik, et korterist on kuulda lapse häält. Seepeale koputas PPA taas tugevalt uksele, selgitas valjul häälel eesti ja inglise keeles, et ukse taga on politsei, ja andis käskluse uks avada. Kuna keegi ei vastanud, kasutas PPA korterisse sisenemiseks jõudu. Seega tuleb hinnata, kas eeltoodud asjaoludel oli valdusesse sisenemine õiguspärane.
41.LasteKS § 39 lg 1 sätestab, et korrakaitseorgan (sh kohaliku omavalitsuse üksus, vt LasteKS § 38 lg 1) võib LasteKS-s sätestatud riikliku järelevalve tegemiseks kohaldada KorS 13(16)
3-20-2200 §-des 30–32 ja 49–52 sätestatud riikliku järelevalve erimeetmeid KorS-s sätestatud alustel ja korras. LasteKS § 40 lg 1 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksuse lastekaitsetöötajal on õigus valdusesse sisenemiseks ohukahtluse korral ohu väljaselgitamiseks. LasteKS eelnõu seletuskirja järgi soovis seadusandja kehtestada sellega erinormi KorS §-le 50, mis reguleerib üldnormina valdusesse sisenemist (677 SE II, seletuskiri eelnõu teise lugemise juurde, muudatusettepanek nr 10). Eelnõu algteksti juurde kuuluvas seletuskirjas on lisaks märgitud, et LasteKS-s käsitatakse ohtu laiemas tähenduses kui KorS-s, sest KorS-s on oht seotud korrarikkumisega, kuid LasteKS-s tähendab hädaoht lapsele mistahes olukorda, mis seab ohtu lapse elu või tervise (lk 62–63). Ka see viitab seadusandja soovile kehtestada mh hädaohus lapse abistamiseks valdusesse (sh eluruumi) sisenemisele erisus, võrreldes KorS §-s 50 sätestatuga.
42.Ringkonnakohus leidis eespool, et F sai käsitada hädaohus lapsena ning F vaimset tervist ja heaolu ohustas tema isa, mistõttu oli õiguspärane Mustamäe LOV-i otsus eraldada laps viivitamata last ohustavast vanemast. Eespool toodud põhjendused kinnitavad üksiti, et lastekaitseametnikul oli LasteKS § 40 lg 1 järgi põhimõtteliselt olemas alus, et siseneda 10.10.2020 otsuse täitmiseks XXX asuvasse korterisse, sõltumata kaebajate nõusolekust, sest viidatud normis sätestatud minimaalne standard – ohukahtlus – oli täidetud. Kuna PPA osutas Mustamäe LOV-le 10.10.2020 täitmiseks ametiabi, laieneb LasteKS § 40 lg-s 1 sätestatud valdusesse sisenemise standard praegusel juhul ka PPA tegevusele (vt ka LasteKS § 32 lg 4).
43.Küll tuleb asja lahendamisel arvestada, et vahetu sunni kasutamise pädevus oli praeguse vaidluse asjaoludel üksnes PPA ametnikel (KorS § 6 lg 6 ja § 75 lg 1). LasteKS ei sätesta vahetu sunni kohaldamise erisusi, mistõttu tuleb vahetu sunni kohaldamise õiguspärasust hinnata KorS-i alusel. KorS § 76 lg 1 sätestab, et politsei võib kohaldada vahetut sundi ainult juhul, kui isikule kehtiva haldusaktiga ohu väljaselgitamiseks, tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks pandud kohustuse täitmise tagamine muu haldussunnivahendiga ei ole võimalik või ei ole õigel ajal võimalik. Kui KorS § 78 lg-s 1 nimetatud hoiatusega määratakse isikule haldusakti täitmise tähtaeg, võib vahetut sundi kohaldada, kui isik jätab haldusakti tähtaegselt täitmata. KorS § 76 lg 2 järgi on vahetut sundi lubatud kohaldada ilma eelneva kohustava haldusaktita, kui haldusakti andmine ei ole võimalik vahetu kõrgendatud ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kiire vajaduse tõttu.
44.Ringkonnakohus kahtleb, kas kaebajate valdusesse sisenemine ukse lõhkumise teel pelgalt selleks, et täita Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsust, oleks olnud põhjendatud. Mustamäe LOV pidas 10.10.2020 otsuses piisavaks, kui F eraldatakse oma isast järgmise päeva jooksul. Ametnikud jõudsid XXX ukse taha hommikul kella 11.00 paiku Lastekaitseametnik rääkis korteri ukse taga koridoris telefonis XXX korteri omanikuga ning asja materjalide järgi oli omanik valmis tulema ja korteri ukse avama, kuigi tal oleks selle kulunud umbes tund aega. Pole usutav, et F vaimne tervis oleks oma isa juures viibides selle aja jooksul oluliselt halvenenud.
45.Korterisse sisenemine ukse lõhkumise teel oli kokkuvõttes siiski õiguspärane. Pole alust kahelda, et ametnikud kuulsid mõni aeg pärast seda, kui lastekaitseametnik oli pikalt ukse peale koputanud, lapse häält, kuid mitte täiskasvanu toimetamist. PPA kirjelduse järgi oli kuulda, et laps trampis, nuttis ja karjus. PPA-le ei olnud tol hetkel teada, kas korteris on lisaks kolmeaastasele nutvale lapsele ka mõni täiskasvanu, sest koputamise ja korduvate korralduste peale ei olnud keegi ust avanud. PPA ametnikud andsid valju häälega veelkord korralduse uks viivitamata avada. PPA ametnikud hoiatasid jõuga sisenemise eest, kuid ust ei avatud ja faktiliselt korteris viibinud kaebaja I ei reageeritud ka mingil muul viisil (nt läbi ukse politseile vastates). Sellises olukorras oli PPA-l piisavalt alust arvata, et kolmeaastane laps on korteris üksi ning tema elu või tervis võib olla ohus, mistõttu tuli last abistada viivitamata.
14(16)
3-20-2200
46.Seega kokkuvõttes ei olnud valdusesse sisenemine praeguse vaidluse asjaoludel õigusvastane. Lapse füüsiline eraldamine
47.F kaebajast II eraldamist ja Q-le üleandmist kui Mustamäe LOV-i 11.10.2020 toimingut õigustavad samad asjaolud, mis on välja toodud Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse põhjendustena. Kaebajad ei ole välja toonud ja ka asja materjalidest ei nähtu, et lapse isast eraldamise otsuse tegemise ajaga võrreldes oli ilmnenud mingeid uusi asjaolusid, mille tõttu tulnuks 11.10.2020 muuta hinnangut F-le kui hädasolevale lapsele.
48.Kaebajad heidavad ette, et lapse eraldamiseks kasutati ülemäärast jõudu. Videosalvestistelt (nt fail GOPR8926.MP4 alates 13.55) selgub, et PPA selgitas kohe korterisse sisenedes, et tegemist on politseiga. Ametnike korterisse sisenedes oli F kaebaja I süles ja nuttis. Lastekaitseametnik võttis lapse kohe endale sülle ja väljus kiiresti korterist. Kaebajal I ei olnud aega ega võimalust anda last ametnikule üle vabatahtlikult. Samas ei nähtu ka, et kaebaja I suhtes oleks kasutatud ülemäärast jõudu, et laps tema sülest ära võtta. Samal ajal püüdsid PPA ametnikud kogu aja kaebajat I rahustada ja talle olukorda selgitada ning kutsusid kohe korterisse ka maja ees oodanud meditsiinitöötajad. Praeguse vaidluse asjaolusid arvestades oli F huvides, et ta viiakse ärevast ja stressi tekitavast olukorrast eemale võimalikult kiiresti. Seega ei saa vastustajatele ette heita, et nad ei asunud kaebajat I veenma selles, et ta lapse vastustaja ametnikele vabatahtlikult üle annaks. Liiati selgus hiljem, et kaebaja I ei osanud eesti ega inglise keelt, mistõttu ei oleks ta vastustajate selgitustest ka aru saanud ja sündmuse pikenemine tõlgi leidmisele kuluva aja võrra oleks last veelgi enam traumeerinud.
49.Kaebaja II ei viibinud ise lapse faktilise eraldamise juures ja tema suhtes ei kasutatud jõudu lapse eraldamise ajal. Kuna F kaebus on tagastatud, ei ole vaja hinnata ka seda, kas vastustajate 11.10.2020 toimingud rikkusid F õigusi. Ringkonnakohus märgib vaid, et Riigikohus on pidanud nt 29.10.2014 määruses nr 3-2-1-95-14 (p 21) ühekordset jõu kasutamist lapse suhtes erandlikult lubatavaks juhul, kui laps tuleb vanemast eemaldada lapse heaolu ohustamise tõttu. Praegusel juhul tegutses lastekaitseametnik F huvides, et eraldada ta last ohustavast vanemast. Tegemist oli ühekordse toiminguga Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsuse täitmiseks. Vastustajate kinnitusel oli lapse isast eraldamine korraldatud nii, et F viidi kohe autoga oma ema juurde, kellel oli lapsele tuttava inimesena võimalik last rahustada ja olukorda selgitada. Seega olid F üleelamised seoses eraldamise toimingutega eeldatavalt lühiajalised.
50.Kaebaja II väidab, et kui vastustajad oleksid talle tulekust ette teatanud, oleks ta kodus olnud ja lapse ise üle andnud. Kaebaja II varasema käitumise põhjal pole eluliselt usutav, et ta oleks loovutanud lapse vastustajatele vabatahtlikult. Hädaohus lapsest teatanud psühholoogi seisukoha järgi tuli laps isast eraldada nii, et isa ei saaks olukorrale intensiivselt reageerida ja sellega last veelgi rohkem traumeerida. Seepärast ei saa vastustajatele ette heita, et nad ei konsulteerinud enne lapse äraviimist kaebajaga II ega jäänud ootama tema saabumist. Vastustajate muud toimingud
51.Tõendamata on kaebajate väide, et vastustajad oleksid kaebajaid rünnanud või tahtlikult hirmutanud, kaebaja I peale karjunud, kaebajate kappides või isiklikes asjades sorinud ning kaebaja II sündmuskohale saabudes teda relvaga ähvardanud. Videosalvestised ei kinnita selliseid tegusid ja muid tõendeid ei ole kaebajad oma väidete kinnituseks esitanud. Videosalvestised kinnitavad PPA väidet, et kaebajale II anti korraldus diivanil istuda ja tal keelati sealt tõusta põhjusel, et kaebaja II oli ähvardanud aknast välja hüpata. Seega oli see meede vajalik eeskätt kaebaja II enda elu ja tervise kaitseks ning tema rahustamiseks. Kaebajat II ei peetud kinni, vaid pärast vaidlust PPA ametnikega ja telefoni teel esindajaga 15(16)
3-20-2200 konsulteerimist läks ta PPA-ga ise politseijaoskonda kaasa, et seal saaks koostada valdusesse sisenemise protokolli ja tutvustada seda kaebajale II temale arusaadavas keeles. Pole vaidlust, et kaebaja II ei valda piisavalt eesti keelt, mistõttu ei olnud neid toiminguid võimalik teha sündmuskohal.
52.Kokkuvõttes ei ole nimetatud toimingud õigusvastased. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). IV Kokkuvõte
53.Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et Mustamäe LOV-i 10.10.2020 otsus ja vastustajate 11.10.2020 toimingud ei olnud õigusvastased. Seega on täitmata üks RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 tulenev varalise ja mittevaralise kahju nõude rahuldamise eeldus. Seetõttu jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
54.Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad iga menetlusosalise enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).
55.Vaidluse asjaolusid arvestades ning kaebajate ja teiste otsuses nimetatud füüsiliste isikute eraelu kaitseks tuleb kohtuotsuse avaldamisel asendada füüsiliste isikute nimed, kaebajate eluruumi aadress ning kaebajaid puudutava tsiviilasja number tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3). (allkirjastatud digitaalselt)
16(16)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.