Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

viivise

makseinfos. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi aluseks olevad asjaolud ja hageja nõue

maksimaalses suuruses ehk 894 763,08 eurot. Laenuleping II: viivis 99 986,02 eurot. Kuivõrd käenduslepinguga II on tagatud laenulepingust II tulenevad nõuded, mille suurus on 99 986,02 eurot, ning kostja vastutus hageja ees on piiratud 127 823,30 euroga, on käenduslepingu II alusel hageja nõude suurus 99 986,02 eurot. Laenuleping III: viivis 10 229,13 eurot. Kuivõrd käenduslepinguga III on tagatud nõuded, mille suurus on 10 229,13 eurot, ning käenduslepingust III tulenev kostja vastutus hageja ees on piiratud 127 823,30 euroga, on käenduslepingu III alusel hageja nõue 10 229,13 eurot. Seega on hageja nõuete suuruseks 1 004 978,23 eurot. Kostja käenduskohustusi täitma asunud ei ole. Käenduslepingutega tagatud nõuded ei olnud pankrotiavalduse esitamise hetkel aegunud. Laenulepingust I tulenev põhivõlgniku üksik intressi tasumise kohustus muutus esmakordselt sissenõutavaks 31.07.2008. a. Laenulepingust I tulenev laenu põhiosa tagasimaksmise kohustus muutus sissenõutavaks laenulepingu p-s 2.4 fikseeritud tagastamise lõpptähtpäeva saabumisel, s.o 31.07.2009. a. Laenulepingust II tulenev põhivõlgniku üksik viivise tasumise kohustus muutus esmakordselt sissenõutavaks 13.02.2008. a, s.o laenulepingu p-s 1.3 fikseeritud kasutusaja lõpptähtpäevale 12.02.2008. a järgnevast päevast. Laenulepingust III tulenev põhivõlgniku üksik viivise tasumise kohustus muutus esmakordselt sissenõutavaks 02.05.2008. a, see on laenulepingu p-s 2.4 fikseeritud kasutusaja lõpptähtpäevale 01.05.2008. a järgnevast päevast. Kuivõrd hageja nõuded tulenevad laenulepingutest, mis on suunatud korduvate kohustuste täitmisele, algas laenulepingutest tulenevate üksikkohustuste aegumise tähtaeg kostja kui käendaja suhtes 2008. a lõppemisest, s.o alates 01.01.2009. a ning oleks pidanud lõppema 01.01.2012. a. Hageja esitas kostja vastu võlgnevuse 1 004 978,23 euro tasumata jätmisel 28.12.2011. a Harju Maakohtule pankrotiavalduse. Maakohus jättis 09.04.2012. a määrusega ajutise halduri nimetamata. Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2012. a määrusega jäeti hageja määruskaebus rahuldamata. Kuna ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaeg lõppes 18.06.2012. a ning hageja esitas samal päeval hagiavalduse sama võlgnevuse saamiseks, ei ole 28.12.2011. a alanud nõude aegumise peatumine hagi esitamise hetkeks lõppenud. Laenulepingu III põhiosa, intressivõlgnevus ja osaliselt, 1466,40 eurot, ka viivisvõlgnevus, on tasutud laenulepingu I alusel väljastatud laenu arvelt 02.07.2008. a. Osaliselt on tasumata jäänud viivise võlgnevus - 10 229,13 eurot. Seoses põhivõlgnevuse tasumisega 02.07.2008. a toimus viivisevõlgnevuse arvestus alates 02.05.2008. a kuni põhivõlgnevuse tasumisele eelneva päevani – s.o 01.07.2008. a. Seetõttu on käenduslepingust III tulenev hageja nõue kostja vastu 10 229,13 eurot. Hageja ei öelnud laenulepingut I üles enne lõpptähtpäeva saabumist. Hageja tegi laenusumma väljamakse 02.07.2008. a, s.o pea 5 kuud hiljem, kui kostja poolt väidetav laenulepingu I ülesütlemine. Pooled pidasid läbirääkimisi alates 15.02.2012. a, hageja hinnangul ei olnud läbirääkimised 07.11.2012. a seisuga veel lõppenud. Hageja nõue on selge ja tõendatud. Pankrotis põhivõlgniku nõuete kaitsmise koosolekust kostja osa ei võtnud ja hageja nõuetele vastuväiteid ei esitanud, kuigi tal oli selleks põhivõlgniku juhatuse liikmena õigus. Viivisenõuded on proportsioonis tasumisega viivitatud ajaperioodiga. Kostja taotlus viivise vähendamiseks on alusetu, sest ainuüksi viiviste summa suurus ei anna alust väita, nagu oleks viivis ebamõistlikult suur. Põhivõlgnevuse summa on suurem kui 2,6 miljonit eurot, mistõttu viivised ei ületa põhivõlgnevust. Kui hageja nõude suuruseks pärast pankrotimenetluse väljamakset jääb enam kui 4 miljonit eurot, millest põhivõlgnevus on suurem kui 2,3 miljonit eurot, siis on vale väita, et hageja ei ole kahju saanud. Kostja vastuväited

põhivõlgniku pankrotimenetluses ei mõjuta käenduslepingust tuleneva nõude aegumist. Laenulepingu II laenu tagastamise lõpptähtpäev oli lepingu lisa nr 3 kohaselt 12.02.2008. a, seega aegus hageja nõue selle laenulepingu osas põhivõlgniku ja kostja vastu 12.02.2011. a, s.o enne hagiavalduse esitamist 18.06.2012. a. Laenulepingu III laenu tagastamise lõpptähtpäev oli lepingu kohaselt 01.05.2008. a, seega aegus hageja nõue 01.05.2011. a, s.o enne hagiavalduse esitamist. Aegumise osas ei kohaldu TsÜS § 154, mis käsitleb korduvate kohustuste täitmisele suunatud nõude aegumist. Tegemist ei ole korduvate kohustuste täitmisega, vaid olukorraga, kus laenulepingutest II ja III tulenev nõue on muutnud sissenõutavaks konkreetsel kuupäeval laenu tagastamise lõpptähtpäeva saabumisega, sel juhul tuleb ka nõude aegumist arvestada alates laenu tagastamise lõpptähtpäevast. Laenulepingu lõpptähtpäeva saabumisega sissenõutavaks muutunud nõue muutub analoogselt laenulepingu ülesütlemisega sissenõutavaks konkreetsel kuupäeval. Tehingust tulenev nõue aegub kolme aasta jooksul alates lepingu ülesütlemisest, s.t praegusel juhul aegub nõue kolme aasta jooksul alates laenulepingute lõpptähtpäeva saabumisest.

4(10)

Esimese astme kohtu otsus

pankrotimenetluses ükski võlausaldaja, võlgnik ega pankrotihaldur vastu vaielnud. Nõuete kaitsmise koosoleku protokollist nähtuvalt oli ka kostja võlausaldajana esitanud nõude põhivõlgniku pankrotimenetluses ning saanuks seega hageja väidetavalt põhjendamatule nõudele pankrotimenetluses vastu vaielda. Eelnimetatud asjaolud kogumis kinnitasid kaudselt hageja seisukohta, et laenulepingu I väidetavat ülesütlemist ei ole toimunud. Kohus leidis, et hageja laenulepingutest II ja III kostja vastu tulenevad võimalikud nõuded, sh viivisenõuded, olid hagiavalduse esitamise ajaks aegunud. Laenulepingust I lähtuvad nõuded ei ole aegunud, laenulepingu alusel esitatud viivisenõue ei olnud hagi esitamise ajaks ka eraldi võttes aegunud. Kostja leidis, et hageja laenulepingust I tulenev nõue ei ole selge ning on tõendamata. Kohus leidis, et kostja märkus laenu kasutamise sihtotstarbe kohta on iseenesest õige. Samas ei ole sellel vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust. Põhivõlgniku varasematest laenusuhetest tulenevaid kohustusi hageja ees oli võimalik vastavalt VÕS § 396 lg-s 2 sätestatule ümber kujundada ehk laene kapitaliseerida, sh võidi uueks laenuks ümber kujundada ka juba sissenõutavaks muutunud intressi- ja viivisenõudeid. Kostja ei ole menetluses väitnud, et laenulepingu I p-s 2.2 nimetatud kohustusi tegelikult ei eksisteerinud või et nende maht oli teistsugune. Hageja 07.11.2012. a menetlusdokumendi lisaks olevate maksekorralduse ja põhivõlgniku kontoväljavõttega on tõendatud, et laenusumma 3 312 438,31 eurot maksti 02.07.2008. a hageja poolt laenusaaja arvelduskontole laenulepingu I alusel välja ning seda tehti vastavalt laenulepingu eelmärgitud sihtotstarbele. Kostja hinnangul ei saa hageja nõuet pidada selgeks ka seetõttu, et hageja pole esitanud tõendeid selle kohta, kui palju rahalisi vahendeid on laekunud laenulepingu I p-s 2.16 märgitud tagatiste müügist. Samuti ei ole esitatud tõendeid selle kohta, kui suur summa laekus või laekub hagejale põhivõlgniku pankrotimenetlusest. Kohus leidis, et kuivõrd põhivõlgniku pankrot on välja kuulutatud, ei saa kostja käendajana VÕS § 149 lg-st 5 lähtuvalt enam nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõiguse arvel. Pankrotihalduri 06.11.2012. a kirjaliku teate järgi moodustab põhivõlgniku pankrotivarast hagejale tehtav väljamakse 925 992,18 eurot. Seega on piisavalt selge, kui suur summa laekub hagejale põhivõlgniku pankrotimenetlusest. Eeltoodust järelduvalt moodustaks pärast lõpparuande kinnitamist tehtava väljamakse laekumist, mis hageja avalduste järgi arvestataks põhinõude katteks, laenulepingust I tulenevate hageja rahuldamata nõuete summa ikkagi vähemalt 4 004 897,84 eurot, sh viivisenõue 1 460 786,04 eurot. Seega ei mõjuta põhivõlgniku pankrotimenetlusest laekuv kohtu tuvastatu põhjal kostja vastu esitatava nõude suurust. Kostja vastuväidetes märgitud poolte vahel 12.10.2006. a sõlmitud väärtpaberite pandilepingu nr 06-183830-VP ja selle lisa nr 1 alusel on seatud hageja kasuks pant kostjale kuuluva Facio Ehituse AS (praegune ärinimi OÜ Räga) osalusele. Nimetatud väärtpaberipant ei ole seatud seega põhivõlgniku vara suhtes, vaid koormab kostja vara. Teisalt on pandilepingu lisa nr 1 pst 4.1 nähtuvalt pandiga tagatud hageja nõuded põhivõlgniku vastu mitte kostja vastu. Seetõttu ei oma kohtu arvates hageja nõuete lahendamise seisukohast tähtsust asjaolu, et kostjale kuuluv ja hagejale panditud osalus on müümata. Kõnesoleva osa müümisel hageja nõuete rahuldamiseks, tekib kostjal tagasinõue põhivõlgniku vastu. Eeltoodu põhjal leidis kohus, et hageja laenulepingust I lähtuvad nõuded on selged ja piisavalt tõendatud. Seadus, laenuleping I ja käendusleping I annavad hagejale ka õiguse nõuda kostjalt 894 763,08 euro suuruse viivise tasumist. Laenulepingu I p-s 2.15 sisalduva kokkuleppe järgi on viivise määraks 0,15% päevas. Laenulepingust tulenev laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 31.07.2009. a. Hagiavaldusele lisatud arvestusest nähtuvalt on hageja arvestanud 01.08.2009 - 21.05.2010. a eest põhinõude summalt 3 312 438,31 eurot viivist kokku 1 460 786,04 eurot. Viivise vähendamine VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel on kohtu diskretsiooniotsus, mis tehakse võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Kui viivise vähendamist taotlev isik ei suuda tõendada, et viivis on võlausaldaja kahjuga võrreldes 6(10)

ebaproportsionaalselt suur, tuleb kohtul jätta viivise alandamise taotlus rahuldamata. Kohus leidis, et viivisemäär iseenesest ei ole praegusel juhul ebamõistlikult suur. Viivisemäär 0,15% tasumata summalt iga kohustuse täitmisega viivitatud päeva eest, s.o 54,75% aastas, on küll oluliselt suurem VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast, kuid viivisenõude suurus iseenesest ei ole tingitud kõrgest viivisemäärast, vaid eeskätt viivituse pikkusest. Poolte esitatust lähtudes jääb laenusumma 2 307 180,52 euro ulatuses ka pärast põhivõlgniku pankrotimenetluse läbiviimist hagejale tagastamata. Seega on põhikohustus ligikaudu 70% ulatuses senini täitmata. Võttes arvesse, et laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks 31.07.2009. a, on põhivõlgnik viivitanud käesoleva otsuse tegemise hetkeks laenujäägi tagastamisega enam kui neli aastat ja kolm kuud. Menetluses tuvastatu põhjal jääbki laenusumma selles ulatuses hagejale tagastamata. Eelnenu põhjal võib ka väita, et tegelikult moodustab ühe päeva eest nõutav viivise summa oluliselt väiksema protsendimäära põhinõudest kui 0,15. Kohus leidis, et nõutavat viivist tuleb vähendada, arvestades poolte majanduslikku seisundit. Hageja on üks juhtivaid panku Eesti turul ning on teeninud viimastel majandusaastatel märkimisväärseid kasumeid. Kostja on füüsiline isik, kellel enda väidete kohaselt hetkel püsiv töökoht ja kindel sissetulek puudub, samuti puudub kostjal kinnisvara ja vallasvara, mille arvel võiks võlausaldajate nõudeid rahuldada. Viivesenõude vähendamiseks annab lisaks alust ka asjaolu, et kooskõlas laenulepingu p-ga 2.2 on selle põhivõlgnikule väljastatud laenu arvelt osaliselt finantseeritud ka varasematest laenulepingutest tulenevaid intresside ning viiviste tasumise kohustusi. Sisuliselt on see võimaldanud hagejal nõuda viivise tasumist ka nimetatud varasemate intresside, sh viivitusintresside, tasumisega viivitamise eest. Seega ei ulatu hageja laenulepingu I rikkumise tõttu tekkinud tegelik kahju tõenäoliselt 1 460 786,04 euroni. Kohus leidis, et põhivõlgniku varasematest laenusuhetest tulenevaid kohustusi hageja ees oli võimalik laenulepingute pooltel vastavalt VÕS § 396 lg-s 2 sätestatule ümber kujundada. Kohus, lähtudes eeltoodud kaalutlustest, pidas põhjendatuks vähendada kostjalt väljamõistetavat viivisenõuet 50% võrra laenulepingu I ja käenduslepingu I alusel esitatud viivisenõudest, s.o 447 381,54 euroni. Arvestades 15.02.2012. a kostja esindaja poolt hagejale kohtuväliselt tehtud ettepanekut kokkuleppe sõlmimiseks, on kostja eelduslikult võimeline selle summa mõistliku aja jooksul hagejale tasuma. Kohus lisas, et isegi kui viivisemäära ette nägev lepingutingimus oleks tüüptingimus, poleks see kohtu hinnangul laenuvõtjat (ja kostjat) ebamõistlikult kahjustav. KS apellatsioonkaebus

laenulepingu osas on kõik põhikohustused täidetud. Lisaks moodustab hagejale põhivõlgniku pankrotivarast tehtav täiendav väljamakse 925 992,18 eurot. Hageja ei ole raha maksmise kohustusega viivitamisest kahju saanud ega oma väidetavat kahju ka tõendanud. Eelnevat silmas pidades ei ole hagejal õigustatud huvi niivõrd suures summas viiviste saamiseks. Tavapärane keskmine ja ka väga hea sissetulekuga inimene ei ole oma eluaja jooksul võimeline sellist summat tasuma. Kostja käesoleva hetke majanduslik seis on seoses varasema majanduslanguse ja kinnisvara kriisiga väga halb. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-132-09 märkinud, et ka viivisenõue võib olla hea usu põhimõttega vastuolus. Laenulepingu kohane viivise määr on 0,15% päevas, s.o 54,75% aastas, viivise määr sisaldub hageja tüüptingimustes ning kostjal puudus igasugune võimalus viivise määra suuruse osas kaasa rääkida. Laenulepingu nr 08-091018-JL kohane algne viiviste nõue on 894 763,08 eurot. Kostja hinnangul on viivise määra, selle sisaldumist hageja tüüptingimustes ning viiviste summa suurust arvestades viivise määr ebamõistlikult suur ja vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu on viiviste kokkulepe tühine ning hagejal puudub õigus nõuda viivist laenulepingus toodud määras. Kohus on ebaõigesti jaotanud menetluskulud. Hagi nõue oli algselt 1 004 978,23 eurot, kohus on hagi rahuldanud 447 381,54 euro ulatuses, s.o ligikaudu 45%, mistõttu TsMS § 163 lg 1 kohaselt tuleks sellise hagi rahuldamise ulatuse juures jätta kostja kanda 45% menetluskuludest ja hageja kanda 55% menetluskuludest. Vastustaja seisukoht

käenduslepingu sõlmimist, laenulepingust tulenevate kohustuste rikkumist ja hagejal laenulepingust tulenevate nõuete suurust. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Kostja arvates on maakohus küll õigesti leidnud, et hageja nõutav viivise summa on ebamõistlikult suur ning arvestades mh poolte majanduslikku seisundit, tuleb viiviseid vähendada, kuid kohus ei ole seda teinud mõistliku suuruseni. Kolleegium märgib, et tulenevalt VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 on viivise alandamine valitseva kohtupraktika kohaselt kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 14.06.2005. a otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-66-05 p 16). Maakohus on viivise vähendamist 50% võrra igakülgselt põhjendanud ning otsusest nähtuvad motiivid on kontrollitavad. Maakohus on viivise vähendamist kaaludes arvestanud kõikide kostja poolt esile toodud ja apellatsioonkaebuses korratud asjaoludega (kostjal praegusel hetkel püsiva töökoha, sissetuleku ja vara puudumine, märkimisväärselt suurt täitmata kohustuste olemasolu kolmandate isikute ees, hageja kasumlikku tegevust krediidiasutusena, samuti laenulepingutest tulenevate kohustuste täitmist ning hageja võimalikku kahju). Apellatsioonkaebuses esitatud üldistus, et juba ainuüksi väljamõistetud viiviste summa suurusest (447 381,54 eurot) tulenevalt tuleb seda pidada ebamõistlikult suureks, kuna tavapärane keskmine ja ka väga hea sissetulekuga inimene ei ole oma eluaja jooksul võimeline sellist summat tasuma, ei ole üheselt arusaadav olukorras, kus kostja on ise teinud hagejale 15.02.2012. a ettepaneku just sellises summas kohtuväliselt kokkuleppe sõlmimiseks (tlk 206207, I kd). Kolleegiumi hinnangul sai maakohus sellest õigesti järeldada, et eelduslikult on kostja võimeline selle summa hagejale mõistliku aja jooksul tasuma. Kolleegium märgib, et kohtu õigused viivise vähendamisel ei ole piiramatud ning vähendatava summa osas tuleb diskretsiooni piiridest kinni pidada. Apellatsioonkaebuses ei ole näidatud, mis õigusnormi alusel ja mil viisil võiks kohus viivist nullini vähendada.

suhtes kasutatud lepingutingimus oli eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks, s.t lepingutingimus oli välja töötatud kavatsusega kasutada seda mitmes tulevikus sõlmitavas lepingus, või lepingutingimust on tema suhtes kasutatud mõnel muul põhjusel selliselt, et tingimuse üle ei olnud läbirääkimine ja selle sisu mõjutamine reaalselt võimalik). Maakohus on ka õigesti leidnud, et isegi kui viivisemäära ette nägev lepingutingimus oleks tüüptingimus, poleks see laenuvõtjat (ja kostjat) ebamõistlikult kahjustav.

Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/

Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/

10(10)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.