Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248), lepinguline esindaja Olavi Järve Kostja: UA (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ott Saame
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 26. juuni 2014 otsus muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
1.Esimese astme kohtu menetluses hageja kantud menetluskulud jätta 89% ulatuses kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte enda kanda.
Apellatsioonimenetluse kulud jätta kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.
Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.Swedbank Liising AS esitas 13.05.2013 Harju Maakohtule hagi UA vastu 21 068, 56 euro saamiseks. Hageja suurendas 20.09.2013 nõuet 24 381,69 euroni. 09.05.2014 loobus hageja osaliselt nõudest – 9210,66 euro osas ja tema lõplikuks nõudeks jäi 15 171,03 eurot.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Gravsen OÜ (edaspidi liisinguvõtja) 21.02.2007 liisingulepingu nr 0153740L (edaspidi liisinguleping I), mille kohaselt andis hageja liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse tarbesõiduki Ford Ranger, 2,5, tehasetähisega WF0LMFE406W499355, ehitusaasta 2007 (edaspidi liisinguese I), mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi (edaspidi üldtingimused I).
3.30.11.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0153740L (edaspidi käendusleping I), mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust I ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 18 737,15 eurot.
4.21.02.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingu nr 0153738L (edaspidi liisinguleping II), mille kohaselt hageja andis liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse tarbesõiduki Ford Turneo Connect, 1,8, tehasetähisega WF0JXXTTPJ6A32003, ehitusaasta 2007, mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingus sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Lepingule kohaldati liisingulepingu üldtingimusi (edaspidi üldtingimused II).
5.30.11.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0153738L (edaspidi käendusleping II), mille kohaselt kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust II ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 11 800,31 eurot.
6.30.11.2009 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja laenulepingu nr 09-096810-JI, mille üheks sihtotstarbeks tulenevalt laenulepingu punktist 2.2.3 oli liisingulepingutest nr 0153738L ja 0153740L tulenevate võlgnevuste refinantseerimine.
7.29.12.2009 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja laenulepingu nr 09-096810-JI Lisa nr 1, millega määrati laenulimiidi kasutusse võtmise uueks tähtajaks 10.01.2010.
8.19.04.2010 saatis hageja liisinguvõtjale ja kostjale teatise liisingulepingute ülesütlemise kohta, andes liisinguvõtjale ja kostjale 14-päevase tähtaja võlgnevuse tasumiseks.
9.Täpsustatud nõude kohaselt on liisingulepingust I tulenev koguvõlgnevus 12 972,35 eurot, mis koosneb liisingueseme I jääkmaksumusest 10 574,59 eurot, debitoorsest võlgnevusest 489,41 eurot, viivisemaksete võlgnevusest 1126,12 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest 573,05 eurot ja liisingueseme I tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest 209,18 eurot. Liisingueseme I tagastamise ja
realiseerimisega seotud kulud 209,18 eurot koosnevad autodokumendi duplikaadi väljastamise riigilõivust 20 eurot, puksiirteenuse arvest 28,76 eurot ja müügiteenuse arvest 160,42 eurot.
10.Liisingulepingust I tulenevast koguvõlgnevusest tuleb maha arvestada liisingulepingu üldtingimuste p-s 7.4 kokkulepitu kohaselt liisingueseme I turuväärtus 4583,33 eurot (käibemaksuta). OÜ Balti Realiseerimiskeskus on liisingueseme I tagastamisel hinnanud selle väärtuseks 5700 eurot (käibemaksuga), so 4750 eurot käibemaksuta. Hageja oleks täitnud oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks juhul, kui oleks liisingueseme I võõrandanud 4275 eurot eest, kuid hageja võõrandas selle 4583,33 euro eest. Seega on kostja liisingulepingust I tulenev võlgnevus hageja ees 8389,02 eurot.
11.Liisingulepingust II tulenev koguvõlgnevus on 8206,33 eurot, mis koosneb liisingueseme II jääkmaksumusest 6630,16 eurot, debitoorsest võlgnevusest 335,93 eurot, viivismaksete võlgnevusest 706,06 eurot, kindlustusmaksete võlgnevusest 505,42 eurot ja liisingueseme II tagastamise seotud kuludest 28,76 eurot. Kuna on toimunud üks laekumine summas 7,65 eurot, jääb pärast selle laekumist kogunõude suuruseks 8198,68 eurot.
12.Liisingulepingu II eseme tagastamise ja realiseerimisega seotud kulud 28,76 eurot koosnevad puksiirteenuse arvest. Liisingulepingust II tulenevast koguvõlgnevusest tuleb maha arvestada liisingueseme II turuväärtus 1416,67 eurot (käibemaksuta). OÜ Balti Realiseerimiskeskus on liisingueseme II tagastamisel hinnanud selle väärtuseks 1700 eurot (käibemaksuga), so 1416,67 eurot käibemaksuta. Seega on kostja võlgnevus liisingulepingu II osas 6782,01 eurot. Kokku on kostja võlgnevus mõlema liisingulepingu järgi 15 171,03 eurot (8389,02 + 6782,01). Kostja vastuväited
13.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on hagi aegunud. Hageja lõpetas lepingud mõlemad liisingulepingud ühepoolselt 2009.a novembriks, mida tõendab asjaolu, et hagejale osutati 2009.a novembris vara tagastamise teenust. Mõistlik aeg hageja väidetava nõude rahuldamiseks ei saa ületada 14 kalendripäeva. Kõige konservatiivsema arvutuse korral saabus hageja väidetava nõude rahuldamise tähtaeg 2009.a detsembris ja muutus siis sissenõutavaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg 7 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 2 alusel. Tehingust tuleneva nõude kolmeaastane tähtaeg möödus seega 2012.a detsembris. Koos põhikohustusega aegusid TsÜS § 144 järgi ka kõrvalnõuded.
14.Pooled ja AS Swedbank sõlmisid 30.11.2009 laenulepingu liisingulepingute järgsete võlgnevuste refinantseerimiseks. Liisingulepingute ennistamine ei ole tõendatud.
15.Hagis esitatud nõuete kujunemine ei ole jälgitav ega kontrollitav. Ei ole mõistetav, millistel arvutustel hageja nõue põhineb. Arved ei tõenda kulude kandmist, sest need ei ole tsiviilõiguste- ja kohustuste tekkimise aluseks. Samuti ei ole tõendid hageja poolt esitatud õiendid ja tabelid.
16.Viivisearvete sisu ja viivise korrigeerimise olemus on arusaamatud. Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused
17.Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 13 501,28 eurot. Hageja menetluskulud jättis kohus 89% ulatuses kostja kanda ja muus osas poolte enda kanda.
18.Puudub vaidlus, et 21.02.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja liisingulepingud I ja II, mille kohaselt andis hageja liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse tarbesõidukid Ford Ranger, 2,5 ja Ford Turneo Connect, 1,8, mille eest liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale lepingutes sätestatud makseid (sh intressi) vastavalt lepingute lisaks olevatele
maksegraafikutele. Lepingutele kohaldati üldtingimusi. 30.11.2009 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingud, millega kostja kohustus tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingutest ja tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku käenduslepingu I järgi 18 737,15 eurot ja käenduslepingu II järgi 11 800,31 eurot. Seega vastutab kostja tekkinud võlgnevuse eest liisinguvõtjaga solidaarselt.
19.Vaidlus on selle üle, kas liisingulepingutest tulenev nõue on aegunud, kas liisingulepingud ennistati ja kui suur on liisingulepingutest tulenev liisinguvõtja võlg.
20.Hagi on esitatud VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitise tasumiseks. Liisinguvõtja ei täitnud liisingulepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt, mistõttu saatis hageja 19.04.2010 liisinguvõtjale ja kostjale teatise lepingute ülesütlemise kohta, milles andis täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja hoiatas, et võlgnevuse tasumata jätmise korral ütleb hageja lepingud üles. Kuna liisinguvõtja ja kostja võlgnevust ei tasunud, ütles hageja liisingulepingud üles 14.05.2010.
21.Hageja nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast liisingulepingute ülesütlemist. Üldtingimuste I ja II p 7.5 kohaselt oli liisinguvõtjal liisingulepingu ülesütlemise korral kohustus liisinguesemed viivitamata hagejale tagastada. Üldtingimuste I ja II p 7.4 kohaselt kuulusid liisinguesemed liisinguandja poolt võõrandamisele. Liisinguesemete võõrandamisest saadud rahasumma arvelt pidi kustutatama liisingulepingutest tulenev võlgnevus. Hageja ei saanud oma nõuet liisinguvõtja vastu kindlaks teha enne liisinguesemete tagastamist. 09.05.2011 vara tagastamata jätmise memos on vara tagastusteenuse pakkuja hagejale teatanud, et liisinguesemete asukoht on tuvastamata. Hageja nõue ei muutunud sissenõutavaks enne 09.05.2011, mil hagejale sai teatavaks, et liisinguesemete tagastamine ei ole tulemuslik. Nõue ei aegunud seetõttu TsÜS § 146 lg 1 järgi enne 09.05.2014. Hagi on esitatud kohtusse 13.05.2013, seega nõue ei ole aegunud.
22.Tõendamata on kostja väide, et liisingulepingud lõpetati 2009.a detsembris. Hageja ja kostja, kes oli alates 30.06.2002 kuni liisinguvõtja äriregistrist kustutamiseni, so 17.08.2013 liisinguvõtja ainus juhatuse liige, pidasid 2009.a oktoobris läbirääkimisi liisingulepingute ennistamise teemal. Hageja ja liisinguvõtja sõlmisid 30.11.2009 laenulepingu nr 09-096810-JI, mille punkti 2.2.3 kohaselt refinantseeriti liisingulepingutest tulenevad võlgnevused. Laenulepingu nr 09-096810-JI lisa nr 1 kohaselt oli laenulimiidi kasutusse võtmise tähtaeg 10.01.2010. Hageja selgituste kohaselt refinantseeriti võlgnevus 04.01.2010. Puudub vaidlus, et liisinguesemed jäid liisinguvõtja kasutusse ka pärast 2009.a ning nähtuvalt hageja konto väljavõtetest on liisinguvõtja jätkanud 2010.a osamaksete tasumist. Seega on tõendatud, et poolte tahe oli suunatud liisingulepingute jätkumisele ka pärast 2009.a ning kostja väited, milliste kohaselt liisingulepingute ennistamine ei ole tõendatud, on pahatahtlikud ja otsitud. Kuna liisingulepingud ennistati, ei muutunud hageja nõue sissenõutavaks 2009.a detsembris.
23.Üldtingimuste I ja II p 7.1.3 kohaselt oli liisinguandjal õigus liisinguleping üles öelda, kui iseseisvat majandus- või kutsetegevust läbi viiv liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasub mittetäielikult ning pole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Üldtingimuste I ja II p 7.2 kohaselt liisingulepingu ülesütlemisest teatab liisinguandja liisinguvõtjale vähemalt 14 päeva ette. Liisinguvõtjal on nimetatud tähtaja jooksul õigus täita liisingulepingust tulenevad tähtajaks tasumata kohustused.
24.Tõendatud on, et seisuga 19.04.2010 oli liisinguvõtja liisingulepingust I tulenev osamaksete ja intressi võlgnevus 5361,87 krooni perioodi 31.01.2010-28.02.2010 eest ja 5372,32 krooni perioodi 01.03.2010-30.03.2010 eest. Sama kuupäeva seisuga oli liisingulepingust II tulenev liisinguvõtja võlgnevus 3361,78 krooni perioodi 31.01.2010-28.02.2010 eest ja 3368,35 krooni perioodi 01.03.2010-30.03.2010 eest. Hageja oli õigustatud lepingud ennetähtaegselt 14.05.2010 lõpetama.
25.Hageja 16.04.2010 arvetest nr 8574671640 ja nr 8574671637 perioodi 31.03.201030.04.2010 kohta nähtub, et liisinguvõtjal olid liisingulepingu I alusel tasumata osamaksed koos intressiga 297,68 eurot ja liisingulepingu II alusel 144,20 eurot. Kostja ei ole tõendanud, et liisinguvõtja või kostja oleks nimetatud võlgnevuse tasunud. Võlgnevus on tekkinud pärast 04.01.2010, so pärast liisingulepingutest tuleneva võlgnevuse refinantseerimist. Hageja nõue debitoorse võlgnevuse osas kokku summas 441,88 eurot (297,68+144,20) on tõendatud.
26.Üldtingimuste I ja II p 6.1 kohaselt oli liisinguvõtja kohustatud esitama kindlustuspoliisi originaaleksemplari 7 päeva jooksul selle jõustumisest hagejale. Liisinguvõtja kohustus vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni õigeaegselt uuendama ning esitama uuendatud kasutuspoliisi originaaleksemplari hagejale hiljemalt 7 päeva jooksul kindlustuslepingu uuendamisest. Liisingulepingu I ja II p 5.2 kohaselt oli hagejal õigus nõuda liisingulepingu üldtingimuste p-s 6.1 nimetatud kohustuste rikkumise korral trahvi kuni 192 eurot. Hageja esitas liisinguvõtjale leppetrahvi nõude. Kostja ei ole vastu vaielnud sellele, et liisinguvõtja üldtingimuste I ja II p-s 6.1 sätestatud kohustust rikkus ega esitanud tõendeid, et liisinguvõtja vastavat kohustust täitis. Seega on hagejal õigus nõuda kummagi liisingulepingu rikkumise eest leppetrahvi liisingulepingute p-s 5.2 sätestatud määras. Hageja nõue 383,46 euro suuruse leppetrahvi saamiseks on põhjendatud.
27.Liisinguvõtja jättis kindlustusandjale tasumata liisingueseme I suhtes tekkinud liikluskindlustuse võlgnevuse perioodi 25.03.2011-24.03.2014 eest 573,05 eurot ja liisingueseme II suhtes tekkinud liikluskindlustuse võlgnevuse 505,42 eurot, mille hageja on kindlustusandjale tasunud. Hagejal on nimetatud summade osas kostja vastu nõue tulenevalt üldtingimuste I ja II p-st 6.3.2 ja VÕS § 455 lg-st 2. Kostja ei ole väitnud, et liisinguvõtja või kostja oleks ise vastava perioodi ajal kindlustuse eest tasunud või et liisinguesemetel ei pidanud kindlustust olema. Hageja nõue kindlustusmaksete võlgnevuse osas - kokku 1078,47 eurot (573,05+505,42) on põhjendatud.
28.VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Liisingulepingu I ja II p 5.1 kohaselt oli viivisemäär 0,25% päevas.
29.Hageja viivisenõue liisingulepingust I ja II ei ole põhjendatud 08.02.2010 arve nr 8210728475 osas summas 1026,29 eurot ja 08.02.2010 arve nr 8210728488 osas summas 643,46 eurot. Viivisearved esitati 2009.a viivisevõla kohta ja hageja ei ole tõendanud, et nendel arvetel kajastatud viiviseid ei refinantseeritud 04.01.2010.
30.Kostja väide, et viivise korrigeerimine arvetel on arusaamatu, on asjakohatu ega muuda viivisenõuet põhjendamatuks. Hageja on viivisearvetel korrigeerinud viivise arvestuse alla mittekuuluva osa, so intressi. Hageja poolt viivisearvete korrigeerimine on kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 6, mille kohaselt ei ole lubatud viivist nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Liisinguvõtja, olles maksete tasumisega viivituses, pidi olema teadlik viivise rakendumisest. Kostja käendajana vastutab ka viivisenõude eest. Viivisenõue on liisingulepingu I järgi põhjendatud summas 99,83 eurot (50,60+49,23) ja liisingulepingu II järgi summas 62,60 eurot (31,73+30,87). Kostja ei ole tõendanud, et hageja viivisearvestused on ebaõiged.
31.VÕS § 367 lg 4 ja üldtingimuste I ja II p 7.3 kohaselt on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale kõik põhjendatud kulud, mida liisinguandja kannab seoses liisingulepingu ülesütlemisega. Hageja nõuab liisingueseme I tagastamise ja realiseerimisega seotud kulude hüvitamist summas 209,18 eurot, millest 20 eurot on autodokumendi duplikaadi väljastamise riigilõiv, 28,76 eurot puksiirteenus ja 160,42 eurot müügiteenus ning liisingueseme II tagastamisega seotud kulu, so puksiirteenuse hüvitamist summas 28,76 eurot. Hageja on vastavad kulud kandnud. Kostja ei ole lisakuludele vastuväiteid esitanud. Need lisakulud on põhjustatud liisingulepingute ülesütlemisest ja on põhjendatud.
32.Nähtuvalt liisingulepingute maksegraafikutest oli liisingulepingute ülesütlemise aja seisuga 14.05.2010 liisinguvõtjal liisingueseme I osas tasumata osamakseid 10 574,59 euro ulatuses ja liisingueseme II osas 6630,16 euro ulatuses. Ebaõige on kostja väide, et liisingulepingute ennistamisega 2009.a lõpus loodi uus võlasuhe ja maksegraafikuid ei saa arvestada. Liisingulepingute ennistamisega jätkusid liisingulepingutest tulenevad hageja ja liisinguvõtja õigused ja kohustused. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, et hageja ja liisinguvõtja oleks kokku leppinud uutes maksegraafikutes.
33.Liisingueseme I kohta koostas OÜ Balti Realiseerimiskeskus 06.03.2014 hindamisakti, mille kohaselt oli selle väärtus 5700 eurot (käibemaksuga). Liisinguese I suunati müüki 07.03.2014 ja müüdi 22.03.2014 hinnaga 5500 eurot (käibemaksuga), so 4583,33 eurot käibemaksuta. Kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Liisingueseme I harilikuks turuväärtuseks tagastamise hetkel tuleb lugeda selle müügihind.
34.Liisingueseme II kohta koostatud hindamisakti kohaselt oli selle väärtus 1700 eurot (käibemaksuga), so 1416,67 eurot käibemaksuta. Kostja ei ole liisingueseme turuväärtusele vastuväiteid esitanud, mistõttu tuleb lugeda selle liisingueseme harilikuks turuväärtuseks selle tagastamise hetkel 1416,67 eurot (käibemaksuta).
35.Eeltooduga on tõendatud, et liisinguvõtjal on hageja ees liisingulepingute ülesütlemisest tulenev nõue liisingulepingu I alusel 11 946,06 eurot (jääkmaksumus 10 574,59 eurot, debitoorne võlgnevus 297,68 eurot, leppetrahv 191,73 eurot, kindlustusmaksed 573,05 eurot, viivis 99,83 eurot, vara tagastamise ja realiseerimise kulu 209,18 eurot). Liisingueseme I turuhind vara tagastamise hetkel oli 4583,33 eurot. Seega on liisinguvõtjal liisingulepingu I alusel hageja ees võlgnevus summas 7362,73 eurot.
36.Liisingulepingu II alusel on võlgnevus 7562,87 eurot (jääkmaksumus 6630,16 eurot, debitoorne võlgnevus 144,20 eurot, leppetrahv 191,73 eurot, kindlustusmaksete võlgnevus 505,42 eurot, viivis 62,60 eurot, vara tagastusteenuse kulu 28,76 eurot). Liisingueseme II turuhind vara tagastamise hetkel oli 1416,67 eurot. Arvestades ühte laekumist summas 7,65 eurot on liisinguvõtjal liisingulepingu II alusel hageja ees võlgnevus 6138,55 eurot. Seega on liisinguvõtjal liisingulepingute alusel hageja ees võlgnevus kokku summas 13 501,28 eurot, millise eest vastutab käenduslepingute alusel kostja.
37.TsMS § 163 lg 1 alusel jättis kohus hageja menetluskulud 89% ulatuses kostja kanda ja ülejäänud ulatuses poolte enda kanda. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
38.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati ja kostjalt mõisteti välja 13 501,28 eurot ja teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata.
39.Maakohus lahendas hagi aegumise küsimuse valesti. Asjas esitatud tõendite järgi on ilmne, et 30.11.2009 seisuga olid mõlemad liisingulepingud hageja poolt lõpetatud. Riigikohtu praktika kohaselt muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. See aeg ei saa ületada kahte nädalat ehk 14 päeva. Kuna lepingud öeldi üles hiljemalt novembris 2009.a, algas nõude aegumise 3-aastane tähtaeg hiljemalt detsembris 2009.a, lõppedes
seega hiljemalt detsembris 2012.a. Hagi esitati mais 2013.a, seega peale aegumistähtaja möödumist. Ka juhul, kui lugeda aegumistähtaja kulgemise algust lähtuvalt liisinglepingute ülesütlemise teatisest, aegus nõue hiljemalt 03. mail 2013, seega enne hagi esitamist.
40.Maakohtu põhjendused seonduvalt hagi aegumisega ja liisingulepingute ennistamisega on vastuolulised. Nõustuda ei saa sellega, et hageja ei saanud oma nõuet kindlaks teha enne liisinguesemete tagastamist. VÕS § 127 lg 6 alusel ei ole see hagi esitamise takistuseks. Arusaamatuks jääb, mille alusel maakohus väitis, et just 09. mail 2011 sai hagejale teatavaks, et liisinguesemete tagastamine ei ole tulemuslik. Tänaseks on hageja mõlemad liisinguesemed tagasi saanud, seega peaks tulemus olemas olema.
41.Maakohus leidis valesti, nagu ei oleks tõendatud, et lepingud lõpetati hiljemalt 2009.a. novembris. Hageja ei eitanud, et just novembris 2009.a tellis ta sõidukite tagastamise teenuse. Samuti jääks lepingute hilisema lõpetamise puhul täiesti ebaloogiliselt ja eluliselt ebausutavalt kõrvale hageja käitumine 2009.a. oktoobris, kui ta räägib võlgnevuste refinantseerimisest ja lepingute ennistamisest. Hagejal poleks ju mingit põhjust rääkida lepingute ennistamisest, kui need on endiselt kehtivad. Kostja palub kohaldada aegumist.
42.Liisingulepingutest tulenevad võlgnevused on refinantseeritud läbi hageja, kostja ja Swedbank AS vahelise laenulepingu nr 09-096810-JI. Seega ei ole vastavas osas võlausaldajaks hageja, vaid Swedbank AS. Vaidlust ei ole selles osas, et laenulepingus nimetatud summad on tegelikult välja makstud.
43.Liisingulepingud olid üles öeldud ja puuduvad tõendid selle kohta, et pooled oleks kokku leppinud nende ennistamises. Hageja esitatud ennistustasu arved ja Exceli tabel ei tõenda pooltevahelise kokkuleppe olemasolu. Samuti ei tõenda lepingute ennistamist kirjavahetus. See tõendab üksnes seda, et hageja oli valmis pakkuma refinantseerimist lepingute ennistamisel ja tegi vastavad tingimused OÜ-le Gravsen teatavaks, viimane aga omakorda väljendas seisukohta, et tingimused on sobivad. Tegemist ei olnud pakkumisega, vaid nö maakuulamisega, et kas niisugustel tingimustel tehtav pakkumine võiks sobida. OÜ Gravsen andis teada, et võiks sobida küll. Seeläbi ei toimunud refinantseerimist ega ka lepingute ennistamist.
44.Maakohus rikkus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 392 ja § 363 lg 1 nõudeid, jättes välja selgitamata hageja faktilised väited ja nende tõendamiseks esitatud tõendid. Hagiavalduses ja ka järgnevates menetlusdokumentides ei ole selgelt, konkreetselt ning piisava arusaadavusega näidatud, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse ja kuidas esitatud tõend vastavat väidet tõendama peaks.
45.Hageja 18.10.2013 menetlusdokumendi lisana esitatud refinantseerimise tabel ei ole tõend, vaid üksnes hageja väide, mis ei ole esitatud mitte menetlusdokumendis endas, vaid selle lisana. Toodud on rida numbreid, seejuures ei ole selge, mida numbrid peaksid tähendama. Sarnaselt ei ole hagiavaldusele ja muudele menetlusdokumentidele lisatud õiendid nõude arvestuse kohta midagi enamat kui üksnes hageja enda väited. Hageja väidetega ei saa tõendada vara jääkmaksumust, debitoorset võlgnevust, viivisemaksete võlgnevust jmt. Hageja ei ole esitanud arusaadavaid arvestusi ja neid toetavaid tõendeid.
46.Arusaamatu on viivisearvete sisu. Väidetakse, et mingi makse eest on arvestatud mingeid viiviseid, kuid ei ole ära näidatud ega tõendatud, millest tulenes vastava makse suurus ja tähtaeg, kas vastav nö. alusarve on üldse kostjale esitatud, kui palju tähtajaks maksti ja kui palju jäi maksmata, milliste kohustuste katteks laekunud summad arvestati ja mille alusel, millest tulenes viivise määr. Samuti on viivisearvetest näha, et hageja on mingisugustel alustel omaenda viivisearvestusi korrigeerinud viivise arvestuse alla mittekuuluva osa arvel. See näitab selgelt, et hageja viivisearvestused on ebausaldusväärsed. Ka hageja 21.11.2013 menetlusdokumendis esitatud viivisearvestus ei ole arusaadav ega midagi enamat, kui hageja väited. Hageja nõuded on tõendamata. Vastus apellatsioonkaebusele
47.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
48.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud, so osas, millega kohus rahuldas hagi osaliselt, mõistes kostjalt välja 13 501,28 eurot.
49.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks vaidlustatud osas. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
50.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
51.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnorme. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
52.Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue ei ole aegunud. Kui liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Nõuded käendaja vastu (VÕS § 145) hakkavad aeguma samal ajal kui samad nõuded võlgniku vastu.
53.Maakohus tuvastas õigesti, et vaidlusalused liisingulepingud lõppesid ülesütlemise tõttu 14.05.2010. Hagi esitati 13.05.2013, so enne kolme aasta möödumist lepingute ülesütlemisest, mistõttu ei pea käesoleval juhul hindama, milline oleks mõistlik aeg nõude sissenõutavaks muutumiseks.
54.Asja materjaliga ei ole kooskõlas kostja väide, nagu oleks liisingulepingud lõppenud 30.11.2009. Maakohus tuvastas õigesti, et liisingulepingud kehtisid ka pärast 2009.a. Kohus on oma seisukohta piisavalt põhjendanud ja märkinud, milliste asjaolude ja tõendite alusel kohus sellise järelduseni jõudis ning ringkonnakohus neid ei korda.
55.Samuti on ebaõige kostja alternatiivne väide, nagu tuleks aegumistähtaja kulgemise alguseks lugeda liisingulepingute ülesütlemise teatise järgi 03.05.2010. Vastavalt lepingute ülesütlemise teatisele tuli võlgnevus tasuda 14 päeva jooksul pärast teatise
kättesaamist. Kostja ei ole tõendanud, et ta sai teatise kätte selle väljasaatmise päeval. Isegi kui see nii oleks olnud, tuleks sellisel juhul juurde arvestada mõistlik aega liisinguandja kulutuste kindlakstegemiseks, mis on kostja väitel 14 päeva. Seega ei oleks ka sellise käsitluse järgi hagi VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulude hüvitamiseks aegunud.
56.VÕS § 367 lg-s 4 sätestatud lisakulud (sõidukite tagastamise ja realiseerimise kulud) sai liisinguandja kindlaks teha alles käesoleva asja kohtumenetluse ajal, 2014.a, mil liisinguesemed liisinguandjale tagastati. Seega ei ole hagi ka nende nõuete osas aegunud.
57.Liisingulepingute (üldtingimuste p 7.5) järgi tuli liisinguesemed lepingu ülesütlemise korral liisinguandjale viivitamatult tagastada. VÕS § 367 lg 3 järgi tuleb liisingueseme liisinguandjale tagastamise korral VÕS § 367 lg-s 1 sätestatud kulude hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kuna antud juhul liisinguvõtja lepingu lõppemisel liisinguesemeid hagejale ei tagastanud ja vara tagastusteenuse pakkuja teavitas hagejat 09.05.2011 sellest, et vara asukohta ei õnnestunud kindlaks teha (I kd lk 133, 134), st selgus, et VÕS § 367 lg-s 3 sätestatut ei ole võimalik antud juhul kohaldada, oli hagejal alus esitada nõue kohtusse liisinguesemete väärtusi arvestamata. Maakohus viitas otsuses tagastusteenuse pakkuja memodele ja käsitles nende sisu, mistõttu peaks kostjale olema arusaadav, mille alusel kohus leidis, et 09.05.2011 sai hagejale teatavaks, et liisinguesemete tagastamine ei ole tulemuslik.
58.Hageja arvestas asjaolu, et liisinguesemed tagastati hagejale kohtumenetluse ajal, so 06.03.2014. Hageja loobus seetõttu osaliselt nõudest, sest pärast liisinguesemete tagasisaamist oli võimalik teha nende väärtus kindlaks ja arvestada neid väärtusi kulude suuruse kindlakstegemisel. Liisinguesemete tagastamine kohtumenetluse ajal ei mõjuta hagi aegumist.
59.Ebaõige on kostja väide, nagu oleks liisingulepingutest tulenevad võlgnevused refinantseeritud läbi hageja, kostja ja Swedbank AS vahelise laenulepingu nr 09096810-JI. Nimetatud laenulepingu sõlmisid Swedbank AS ja liisinguvõtja, keda esindas seadusliku esindajana kostja. Kostja selle lepingu pooleks ei olnud. Laenuga refinantseeriti vaidlusalustest liisingulepingutest tulenenud varasemaid võlgnevusi, mis ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Kostja väited, et tegelikult refinantseerimist ei toimunud ja liisingulepingud ei jätkunud, on tõendamata ja vastuolus hageja esitatud tõenditega, mida maakohus on otsuse tegemisel õigesti hinnanud.
60.Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega selle kohta, nagu oleks hageja nõue tõendamata ja ebaselge. Hageja raamatupidamisdokumendid on tõendid, mida kohus saab otsuse tegemisel arvestada. Hageja on selgelt välja toonud, milliste kulude hüvitamist ta nõuab ja esitanud nende kohta tõendid. Nõude kujunemist ja selle arvestuse aluseid on hageja põhjendanud ning arvestused on arusaadavad. Selge on ka viivisearvete sisu. Viivisearveid korrigeeris hageja seetõttu, et esialgu arvestas ta ekslikult viivist ka intressivõlalt. Viivise osas tõi hageja välja nii tasumisele kuuluvad summad, tasumise tähtajad kui ka viivitatud päevade arvud. Maakohus kontrollis viivisevõla arvestust piisava põhjalikkusega.
61.Kuna apellatsioonkaebuse väited ei anna alust teha asjas teistsugust otsust, kui tegi maakohus, jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Hageja poolt maakohtu menetluses kantud kulud jäävad 89% ulatuses kostja kanda ja ülejäänud osas poolte enda kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud kostja.
62.TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule.
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.