Swedbank Liising AS hagi EN vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 12.03.2014 otsus
Apellatsioonkaebuse hind
34 555,93 eurot
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Swedbank Liising AS apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, 15040 Tallinn), esindajad Kerly Küünemäe ja Merike Koppel Kostja: EN (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXX XX-XX XXXXX), lepinguline esindaja Annika Murulaid
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 12.03.2014 otsus osaliselt põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmist ning menetluskulude jaotust puudutavas osas.
2.Teha uus otsus, millega rahuldada hagi põhivõlgnevust puudutavas osas täies ulatuses ning mõista EN-lt Swedbank Liising AS-i kasuks välja põhivõlgnevusena kokku 41 687,09 eurot.
3.Viivise väljamõistmise nõue rahuldada osaliselt ja mõista EN-lt Swedbank Liising AS-i kasuks välja viivis põhinõude summaga võrdses summas 41 687,09 eurot.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus Jätta esimese astme kohtu menetluskulud ja apellatsioonimenetluse kulud EN kanda.
Edasikaebamise kord
Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.17.05.2012 esitas Swedbank Liising AS (hageja) Pärnu Maakohtule hagi EN (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 41 687,09 eurot, viivise 0,25% päevas põhinõudelt (41 687,09 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni ja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse ja 08.11.2013 hageja täiendavate seisukohtade kohaselt sõlmisid hageja (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja Kesoro Pärnu OÜ (liisinguvõtja) 11.05.2007 liisingulepingu nr 0162861L (leping 1), millega hageja finantseeris sõiduauto Volkswagen Phaeton 6,0, ehitusaasta 2002 tulevikus omandamise võimaldamiseks liisinguvõtjale vajalikku tehingut. Hageja ostis liisinguvõtja poolt välja valitud vara 11.05.2007 ning andis selle samal päeval üle liisinguvõtjale. Liisinguvõtja rikkus kohustust tasuda liisingumakseid ja intressi, millest kogunes võlgnevus 1097,86 eurot. Lisaks arvestas hageja liisingumaksetega viivitamise eest viivist 103,02 eurot. Liisinguvara hävis liiklusõnnetuses ning Salva Kindlustus AS hüvitas hagejale kokku 17 812,31 eurot. Kindlustushüvitis ei katnud kogu lepingust 1 tulenevat, 24 943,47 euro suurust, hageja nõuet liisinguvõtja vastu, mistõttu tuli liisinguvõtjal täiendavalt tasuda 7131,16 eurot.
3.12.11.2009 saatis hageja liisinguvõtjale teatise lepingu ülesütlemise kohta seoses liisinguvõtja poolt lepingu rikkumisega, määrates tähtaja võlgnetava summa tasumiseks. Liisinguvõtja ei tasunud võlgnevust ka korduvatele meeldetuletustele vaatamata ning hageja ütles 22.03.2010 lepingu ühepoolselt üles. Liisingulepingust nr 0162861L tulenev nõue on 7131,16 eurot.
4.11.05.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0162861L, millega kostja kohustus tagama solidaarselt liisinguvõtjaga 11.05.2007 liisingulepingust nr 0162861L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 61 738,09 eurot.
5.21.12.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja Kesoro Pärnu OÜ liisingulepingu nr 0187018L (leping 2), mille esemeks oli sõiduauto BMW 745, 4,5, ehitusaasta 2005. Liisinguvõtja poolt valitud vara ostis hageja 27.12.2007 ning andis selle liisinguvõtjale üle samal päeval. Liisinguvõtja ei täitnud lepingust tulenevat liisingumaksete ja intressi tasumise kohustust. Hageja saatis liisinguvõtja registrisse kantud aadressile teatise lepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta, märkides selles võlgnevuse suuruse ja andes täiendava tähtaja võla tasumiseks. Liisinguvõtja võlga ei tasunud ning hageja ütles 22.03.2010 lepingu ühepoolselt üles. Liisinguvõtja ei täitnud lepingu ülesütlemise järel ka liisinguvara viivitamatu tagastamise kohustust. Vara tagastamiseks pöördus hageja oma koostööpartneri Credit Expert OÜ poole, kelle selgituste kohaselt ei olnud võimalik vara tagastada, kuna vara asukohta ei ole võimalik tuvastada. Hageja on kaotanud huvi vara tagastamise vastu. Lepingu 2 järgi on liisinguvõtja võlgnevus hageja ees kokku 34 555,93 eurot, millest 33 152,72 eurot moodustab vara jääkmaksumus koos käibemaksuga, 1270,23 eurot on debitoorne võlg ja 132,98 eurot viivisevõlg. 08.11.2013 nõude täpsustuse järgi käsitab hageja lepingust 2 tulenevat kogu nõudesummat 34 555,93 eurot liisinguvõtja tekitatud kahjuna.
6.27.12.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0187018L, millega kostja kohustus tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust nr 0187018L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 61 738,09 eurot.
7.12.11.2009 saatis hageja kostjale kui käendajale teatise põhivõlgniku lepingujärgsete kohustuste rikkumise ja võlgnevuse kohta, mille kostja sai kätte 19.11.2009, kuid võlgnevust ei tasunud. 31.03.2011 ja 07.12.2011 kostjale saadetud teatised nõude kohta tagastati hagejale hoiutähtaja möödumisel. 07.12.2011 e-posti teel saadetud nõudeteatisele kostja ei reageerinud. Kostja vastuväited
8.Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta hagi täies ulatuses rahuldamata liisingulepingust nr 0187018L tuleneva nõude osas ning liisingulepingust nr 0162861L tuleneva viiviste nõude osas. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
9.Kostja märkis, et VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumaksed sõiduki jääkväärtusega. Sõiduki jääkväärtuse suurust hageja tõendanud ei ole. Samuti leidis kostja, et ainuüksi asjaolust, et põhivõlgnik sõidukit ei tagastanud, ei saa teha järeldust, et liisinguese on kaotsi läinud, hävinud või riknenud. Oluline on arvestada, et kostja käendajana ei ole liisinglepingu pool ja sõiduki tagastamine ei ole ka tema võimuses. Hageja ei ole liisingueseme põhivõlgnikult väljanõudmiseks midagi teinud ning on liisingueseme põhivõlgnikult tagasinõudeõigusest loobunud. Kostja leidis, et kohaldada tuleb VÕS § 145 lg-t 5 ning kostja vabaneb käendaja vastutusest summa ulatuses, mis vastab sõiduki eeldatavale turuväärtusele. Kuna liisinguese on jätkuvalt hageja omandis, tuleb ka hageja võimalik kahju kindlaks määrata, lähtudes VÕS § 367 lg-s 3 sätestatud põhimõttest ning arvestada kahju määramisel tagastamisele kuuluva sõiduki väärtust. Hageja kahjunõue ei ole selge, on põhjendamata ja tõendamata, mistõttu tuleb nõue jätta rahuldamata.
10.Seoses liisingulepingust nr 0162861L tuleneva hageja viivisenõudega liisingulepingus sätestatud määras 0,25% päevas põhinõudest, leidis kostja, et kahjuhüvitisele liisingumaksetega viivitamise puhuks ettenähtud viivise määr ei kohaldu. Kui hageja nõue oleks põhjendatud, saaks ta nõuda ainult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivist. Samuti ei kohalduks lepinguline viivisemäär VÕS §-st 367 tulenevatele hüvitisnõuetele, mis oli hageja esialgne nõue. Lepingus sätestatud viivisemäär kohaldub ainult nõuetele, mis on muutunud sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist.
11.Kirjalikus vastuses esitas kostja vastuväiteid ka hageja ja Kesoro Pärnu OÜ vahel 11.05.2007 sõlmitud liisinglepingust nr 0162861L tulenevale hüvitise nõudele 7131,16 eurot. Liisinguvaraga toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel liisinguese hävines ja Salva Kindlustuse AS hüvitas hagejale kokku 17 812,31 eurot. Kostja ei olnud nõus Salva Kindlustuse AS liisingvara eest määratud kindlustushüvise suurusega. 01.04.2013 eelistungil (lk 123) kostja loobus vastuväidetest ja tunnistas, et sellest lepingust tuleneva nõude osas kostjal vastuväiteid ei ole. 15.11.2013 täiendavas vastuses vaidles kostja selle nõude osas vastu ka hageja viivisemäärale, leides, et hagejal ei ole õigust nõuda lepingujärgses määras viivist, vaid kohaldada tuleb VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. Maakohtu otsus
12.12.03.2014 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 8202,66 eurot, millest 7131,16 eurot on põhivõlg ja 1071,50 eurot otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis. Samuti mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatuna tasumata
põhivõlast (otsuse tegemise seisuga 7131,16 eurot) alates 13.03.2014 kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Kohus jättis rahuldamata hagi liisingulepingust nr 0187018L tulenevate nõuete osas. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda.
13.Kohus märkis, et hageja ja Kesoro Pärnu OÜ vahel 11.05.2007 sõlmitud liisinguleping nr 0162861L sõiduki Volkswagen Phaeton kohta, mis on pealkirjastatud järelmaksuga müügilepinguna, vastab võlaõigusseaduse (VÕS) §-is 361 sätestatud liisingulepingu tunnustele: 11.05.2007 müügilepinguga hageja omandas finantseerijana liisinguvõtja soovil ja viimase valitud müüjalt Volkswagen Phaeton sõiduki ja andis selle tasu eest liisinguvõtja kasutusse. Lepingu olemust ei muuda asjaolu, et nii sõiduki müüjaks kui liisinguvõtja esindajaks oli kostja. Ka pooled ise käsitavad lepingut liisingulepinguna. Kohus tuvastas, et sõiduk muutus 25.11.2008 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kasutuskõlbmatuks ning kindlustus hüvitas hagejale kokku 17 812,31 eurot (Salva Kindlustuse AS tõend, lk 113). Hageja 12.11.2009 teatisega (lk 30) ütles liisingulepingu nr 0162861L üles alates 03.12.2009. Kuna kostja menetluse käigus loobus selle liisingulepinguga seotud nõude kohta esitatud vastuväidetest põhinõude osas ning sisuliselt tunnistas nõuet, ei analüüsinud kohus kostja vastuväiteid kindlustushüvitise suuruse kohta.
14.Seoses kostja poolt vaidlustatud lepingujärgse viivisemääraga leidis kohus, et lepingus liisingumaksetega viivitamise puhuks kokkulepitud viivisemäär ei ole kohaldatav lepingu ülesütlemisega tekkinud rahalistele kohustustele. Lepingus saab kokku leppida sanktsioone lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise puhuks. Liisingulepingust tulenevaks liisinguvõtja põhikohustuseks on tasuda liisingumakseid. VÕS § 195 lg 2 kohaselt ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust enne selle ülesütlemist tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Lepingu ülesütlemise järel muutub lepinguline võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks. Kohustus hüvitada liisingulepingu ülesütlemise järel hagejale liisinguesemega seotud kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud osamaksetega, tuleneb seadusest. Seejuures tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt hüvitatavate kulude suurust kõrvutada vara jääkmaksumusega, kui liisinguese jääb liisinguandja omandisse. Hageja arvestusest (lk 29) nähtuvalt koosnes liisingulepingust nr 0162861L tulenev hageja nõue vara jääkmaksumusest, debitoorsest võlast ja viivisemaksete võlgnevusest, kokku summas 24 943,47 eurot. Osaliselt kattis hageja nõude kindlustushüvitis ja hävinud sõidukivraki kindlustusfirmale loovutamise eest saadu, kokku 17 812,31 eurot. Ülejäänud osa tuleb liisinguvõtjal liisinguandjale hüvitada VÕS § 367 lg 1 alusel. VÕS § 88 lg 6 kohaselt tuli tasutu esimeses järjekorras arvestada sissenõutavaks muutunud kohustuse katteks, mis praegusel juhul on debitoorne võlg 1097,86 eurot ja viivise võlg 103,02 eurot. Seega ei sisalda liisingulepingust nr 0162861L tulenev hageja nõue enne lepingu ülesütlemist tekkinud kohustusi ning enam ei ole tegemist lepingulise kohustusega, mille täitmisega viivitamise eest saab hageja nõuda lepingulist viivist. Eeltoodu alusel tuleb hageja viivisenõue rahuldada osaliselt ja mõista viivis välja seaduses sätestatud määras. Kohus mõistis viivise välja TsMS § 367 teises lauses sätestatud korras, otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summaliselt ja edasi protsendina põhivõlast. Kohus esitas otsuses viivise arvestuse ja märkis, et hagi esitamisest 12.05.2012 kuni 12.03.2014 otsuse tegemiseni on summalt 7131,16 eurot sissenõutavaks muutunud viivis kokku 1071,50 eurot.
15.Pooltevahelise käenduslepingu nr 0162861L ning VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 alusel vastutab kostja käendajana kohustuse täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga täies ulatuses. Põhivõlgnik kustutati majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu registrist äriseadustiku § 60 lg 3 alusel 09.11.2011. Käenduslepingu p-i 2 kohaselt käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuste täitmise eest muu hulgas ka põhivõlgniku likvideerimise, sundlõpetamise või pankroti korral. VÕS § 65 lg 1 annab hagejale õiguse nõuda kohustuse täielikku täitmist
üksnes käendajalt. Eeltoodu alusel rahuldas kohus liisingulepingust nr 0162861L tuleneva hageja nõude kostja vastu põhivõla 7131,16 euro ja sellele alates hagi esitamisest lisanduva viivise osas.
16.Seoses hageja ja liisinguvõtja Kesoro Pärnu OÜ vahel 21.12.2007 sõlmitud liisingulepinguga nr 0187018L märkis kohus, et liisingulepingu ülesütlemise tagajärjena liisinguvõtja kohustus hüvitada liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ning hüvitamiskohustuse ulatus on sätestatud VÕS §-is 367. Praeguses asjas jäi liisinguese lepingu ülesütlemise järel hageja omandisse, mistõttu hüvitatavate kulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Eeltoodust tulenevalt liisingueseme tagastamata jätmise tõttu tekkinud kahjuks saab olla VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitatavate kulude summa, mis kohustuse nõuetekohase täitmise korral oleks liisingueseme väärtusega olnud kaetud. Seega on õige kostja seisukoht, et ka käendaja kahju hüvitamise kohustuse määramisel tuleb lähtuda eelkõige VÕS §-s 367 sätestatust. Kohtu hinnangul on hageja õigesti osundanud, et sõiduki tagastamine oli liisinguvõtja lepingust tulenev kohustus. VÕS § 115 lg-test 2 ja 3 tulenevalt võib aga kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmist või ilma täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust. VÕS § 115 lg 2 teine lause sätestab, et kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Hageja hagiavalduses märgib, et on kaotanud huvi vara tagastamise vastu. Kohus oli seisukohal, et hea usu põhimõttest lähtudes ei ole hagejal käendaja vastu nõude esitamisel õigus tugineda VÕS § 115 lg-s 2 nimetatud huvi kaotamisele olukorras, kus liisingulepingu ülesütlemisel vara tagastamine ei ole käendaja võimuses ning hageja ei ole teinud kõike endast olenevat, et vara tagasi saada. VÕS § 6 lg 1 kohustab võlausaldajat ja võlgnikku käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu.
17.Kohus leidis, et Credit Expert OÜ 22.11.2010 memo (lk 53) ei tõenda, et hageja tegi kõik võimaliku vara tagasisaamiseks. Hageja ei ole hagiavalduses tuginenud sellele, et vaidlusalune liisinguvara, sõiduk BMW, oleks olnud lepingu ülesütlemise ajal kostja isiklikus valduses. Äriregistri andmetel oli kostja 28.03.2007-27.05.2009 üks kahest Kesoro Pärnu OÜ (alates 11.06.2009 ärinimi I.P. Logistikapartnerid osaühing) osanikust ja 23.04.2007-12.06.2009 üks kahest juhatuse liikmest. Seega ei olnud kostja äriühingus ainus otsustaja ning tema side põhivõlgnikuga katkes juba mitmeid kuid enne võlgnevuse tekkimist ja liisingulepingu ülesütlemist. Seetõttu on põhjendatud ja eluliselt usutav kostja väide, et sõiduki tagastamine ei olnud tema võimuses. Credit Expert OÜ memost ei nähtu, et sõiduki tagastamise nõudega oleks pöördutud liisinguvõtja tegevjuhtkonna poole, samuti põhjuseid, miks seda ei tehtud. Kostja eitab Credit Expert OÜ memos esitatud väiteid, nagu oleks kostja öelnud, et sõiduk on antud allrendile Soome või et kostja oleks keeldunud sõidukit tagastamast. Memo on selles osas ka vastuoluline – samas vahendatakse kostja väidet, et sõiduki tagastamine ei ole kostja võimuses. Memos nimetatud RK ülekuulamist tunnistajana hageja ei soovinud, kuigi kohus 18.02.2014 istungil selle ettepaneku tegi. Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki otsimise-tagastamisega tegeleti ka pärast 22.11.2010 memo esitamist. Mõistlik on eeldada, et vara tagastamata jäämise põhjuse kohta memo esitamisega tagastusteenuse osutaja poolt sõiduki otsimine lõppes. 18.02.2014 istungil hageja esindaja väitis, et sõiduki otsimine ja suhtlus jätkusid, kuid rohkem memosid ei koostatud ja e-kirjavahetust kohtule ei ole esitatud. Hageja esindaja ei toonud ka kindlalt esile, et vastav e-kirjavahetus on hagejal olemas ja ta sooviks seda tõendina esitada. 18.02.2014 istungil esitatud, 2013. aasta märtsikuus koostatud memo ja 29.05.2013 TK e5
kirja jättis kohus asja juurde võtmata, sest need olid koostatud pärast hagi esitamist ning mingeid täiendavalt kogutud andmeid ja toimingute tegemist, võrreldes 2010. aasta novembrikuise memoga, ei kajastanud. Eeltoodud põhjendustel leidis kohus, et memo ei tõenda usaldusväärselt hageja väiteid, et sõiduki leidmiseks tehti kõik võimalik ning et sõidki tagasisaamine ei olnud võimalik.
18.Võttes lisaks arvesse, et kostja oli liisinguvõtja osanik ja juhatuse liige kuni 2009 juunikuuni, liisinguleping öeldi üles 2010 märtsis, sõiduki otsimise kohta memo koostati 2010 novembris, pärast seda otsingute jätkumine on tõendamata ja põhivõlgnik kustutati registrist alles aasta hiljem, on põhjendatud kostja seisukoht, et hageja ise on kergekäeliselt loobunud sõiduki tagastamise nõudmisest põhivõlgnikult. Kohus nõustus kostjaga selles osas, et üksnes asjaolu, et liisinguvõtja sõidukit ei tagastanud, ei tähenda, et sõiduk oli hävinud või kaotsi läinud. Hageja esindaja 18.02.2014 istungil esitatud väited sõiduki lammutamise ja osadena müümise kohta on paljasõnalised. Kohus tuvastas, et hageja ega tema koostööpartner ei ole teinud sõiduki tagasisaamiseks vajalikke toiminguid. Samuti on sõiduki tagastusteenuse osutaja juba 2010 novembrikuises memos juhtinud tähelepanu vajadusele esitada kohtule hagi kahju hüvitamiseks. Hageja pöördus kohtusse alles 17.05.2012, s.o pärast seda, kui põhivõlgnik oli registrist kustutatud ning käendajal puudub reaalne võimalus nõuda põhivõlgnikult tema eest täidetava kohustuse hüvitamist. Kohus jättis hagi liisingulepingu nr 0187018L nõuete osas täies ulatuses rahuldamata, leides, et kahjuhüvitise väljamõistmine käendajalt oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
19.Lisaks on tõendamata kahju tegelik suurus. Hageja ei pidanud tagastamata sõiduki lepingu ülesütlemisaegse väärtuse väljaselgitamist võimalikuks ega vajalikuks. Muude andmete puudumisel tuleks kohtu hinnangul lähtuda hageja nõude arvestuse õiendis (lk 54) märgitud vara jääkmaksumusest 27 627,27 eurot, mis vastab BMW liisingulepingu maksegraafikujärgsele vara jääkmaksumusele seisuga 30.03.2010. Liisingulepingu sõlmimise ajal 27.12.2007 oli sõiduki müügihinnaks ilma käibemaksuta 783 898,31 krooni (50 100,233 eurot, koos käibemaksuga 925 000 krooni ehk 59 118,27 eurot). Võttes arvesse, et üldteadaolevalt 2008 kevad-suvel alanud majanduslanguse tõttu 2009-2010. aastal oli turg tagastatud liisinguautodega üle ujutatud, ei ole kohtu hinnangul alust eeldada, et sõiduki tegelik väärtus lepingu ülesütlemise ajal oli selle lepingujärgsest jääkväärtusest (tasumata osamaksete summast) suurem. Kohus oli seisukohal, et enam kui tõenäoliselt ei oleks sõiduki tegelik väärtus ka selle tagastamise korral kogu hageja nõuet katnud, mistõttu kogu BMW liisingulepingust tulenev hageja nõue ei saa olla käsitatav kahjuna. Hageja ei soovinud nõuet esitada muul alusel, vaid 18.02.2014 istungil selgesõnaliselt kinnitas, et loobub nõude esitamisest rahalise kohustuse täitmise nõudena. Seega ei saa sõiduki tagastamata jätmisega tekitatud kahju olla ühelgi juhul suurem sõiduki tasumata osamaksete summast. Kohus leidis, et kui lugeda kahju olemasolu tasumata osamaksete summas tõendatuks, annab hea usu põhimõte sõiduki otsimisega seotud asjaoludel ka siin aluse kostja vastu esitatud kahjunõude vähendamiseks. Seejuures viitas kohus VÕS § 140 lg-le 1 ja leidis, et kuivõrd kahju tekkimine oli eelkõige tingitud hagejast, üksnes hageja sai valida, millal ja kelle vastu solidaarvõlgnikest nõue esitada, põhivõlgniku registrist kustutamisega lõppemise tõttu ei ole käendajal võimalik hagi rahuldamise korral esitada tagasinõuet põhivõlgniku vastu, oleks kahjuhüvitise väljamõistmine käendajalt äärmiselt ebaõiglane ning kahjuhüvitist tuleks vähendada 0 euroni. Apellatsioonkaebus
20.14.04.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Pärnu Maakohtu 13.03.2014 otsuse osaliselt ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja 34 555,93 eurot ja täiendav viivis lepingust nr 0162861L protsendina põhinõudelt (7131,26 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni
liisingulepingus nr 0162861L sätestatud määras (0,25% aastas). Hageja palub rahuldada hagiavalduse täies ulatuses ja jätta kõik menetluskulud kostja kanda.
21.Hageja hinnangul on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ja § 232 lg-t 1. Maakohus ei ole tõendeid kogumis korrektselt hinnanud ning on seeläbi jõudnud ebaõige otsuseni. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et lepingus liisingumaksetega viivitamise puhuks kokkulepitud viivisemäär ei ole kohaldatav lepingu ülesütlemisega tekkinud rahalistele kohustustele, mistõttu liisingulepingust nr 0162861L tulenev hageja viivisnõue tuleb rahuldada osaliselt ja mõista välja viivis seaduses sätestatud määras. Seejuures tugineb hageja VÕS § 113 lg-le 1, lepingus sätestatud viivise määrale 0,25% päevas ja leiab, et lepingust tulenev võlgnevus on muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega, mistõttu on hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmisega viivitamise eest lepingus sätestatud viivitusintressi 0,25% päevas.
22.Samuti ei nõustu hageja kohtu seisukohaga liisingulepingust nr 0187018L tulenevate nõuete rahuldamata jätmisel, mille kohaselt kahjuhüvitise väljamõistmine käendajalt oleks vastuolus hea usu põhimõttega ja hageja ei ole tõendanud kahju tegelikku suurust. Pooled ei vaidle, et lepingueset tagastatud ei ole. Seega rikkus liisinguvõtja lepingust tulenevat kohustust ning vastavalt VÕS § 101 lg 1 p-le 3 võib võlausaldaja nõuda kahju hüvitamist. VÕS § 127 lg-le 4 viidates märgib hageja, et vastavalt hagi lisale nr 17 ei õnnestunud vara tagastusteenuse pakkujal vara hagejale tagastada ja seega on hageja vara kaotsi läinud. Kui liisinguvõtja oleks hagejale vara tagastanud, siis ei oleks vara kaotsi läinud. Kuivõrd osaliselt oli liisinguvõtja vara väärtuse hagejale osamaksetena hüvitanud, on hagejal tekkinud kahju lepingueseme väärtuse hüvitamata osas. Nõude kujunemise on hageja kajastanud hagiavalduse lisal 18. Kuivõrd liisinguvõtja ei tagastanud hagejale liisingueset ega tasunud ei liisingueseme jääkväärtust ega ka enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud arveid, koosneb hageja kahjunõue liisingueseme jääkmaksumusest summas 27 627,27 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 1 270,23 eurot, viivismaksete võlgnevusest summas 132,98 eurot ning käibemaksu võlgnevusest summas 5525,45 eurot.
23.Kohus on ekslikult viidanud, et käesolevas asjas jäi liisinguese lepingu ülesütlemise järel hageja omandisse, mistõttu hüvitatavate kulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Hageja juhib tähelepanu, et liisingueset ei ole hagejale tagastatud, mistõttu ei ole reaalselt võimalik määrata kindlaks liisingueseme väärtust. Liisingueseme väärtus ehk selle kohalik keskmine turuhind sõltub muuhulgas liisingueseme seisukorrast. Käesolevas asjas ei ole teada, millises seisukorras on liisinguese ning kas see üldse enam eksisteerib. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik lähtuda kahju suuruse määramisel liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel. Lähtuda tuleb VÕS § 367 lg-st 1, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 kohaselt kuuluvad hüvitamisele ka liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Hageja on tõendanud, millises ulatuses on liisinguvõtja lepingust tulenevad kohustused jätnud täitmata ja millised on liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud. Seega on hageja tõendanud kahju suuruse.
24.Hageja leiab, et kuna kostja käendas kõiki lepingust tulenevaid kohustusi, käendas ta ka lepingueseme tagastamise kohustust. Hageja palub rahuldada liisingulepingust nr 0187018L tuleneva nõude summas 34 555,93 eurot VÕS §115 lg 1 ja § 145 lg-te 1 ja 3 alusel, kuivõrd 34 555,93 eurot on hageja kantud ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega ning ülesütlemisest tekkinud lisakulud.
25.Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kahju tekkimine oli eelkõige tingitud hagejast endast. Hageja leiab, et kahju tekkimine on tingitud liisinguvõtja liisingulepingust tulenevate kohustuste mittekohasest täitmisest. Liisinguvõtja kohustuste täitmise tagamiseks oli hagejal kostjaga sõlmitud käendusleping nr 0187018L. Hageja on koostööpartneri vahendusel püüdnud vara valdust taastada, mis nähtub Credit Expert OÜ memost vara tagastamata jätmise kohta (hagiavalduse lisa nr 17). Credit Expert OÜ memost nähtub pigem kostja pahatahtlikkus ning soovimatus hagejaga koostööd teha. Kostja ei ole ka kohtumenetluse käigus käitunud heas usus. Kostja initsiatiivil on asutud kompromissläbirääkimistesse, mis on takerdunud, kuivõrd kostja ei ole vastanud hageja korduvatele e-kirjadele ega ka telefonikõnedele. Kostja käitumine viitab selgelt soovile kohtumenetlust venitada. Hageja ei ole oma käitumisega kuidagi tahtlikult kahjustanud kostja huve, millest tulenevalt võiks väita, et hageja ei ole oma tegevuses käitunud hea usu põhimõtet järgides. Hageja on seisukohal, et maakohus on hageja nõude vähendamisel 0 euroni kahjustanud oluliselt hageja huve ning õigust seadusest tulenevatele õiguskaitsevahenditele. Käesoleval juhul on liisinguvõtja ja käendaja puhul tegemist solidaarvõlgnikega, millest tulenevalt võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Hageja kohustus ei ole jälgida põhivõlgniku majanduslikku seisu, kindlustamaks kostja regressnõude esitamise võimalus käendajale. Hageja nõue on esitatud tähtaegselt, on õiguslikult põhjendatud ega ole mingil viisil hea usu põhimõttega vastuolus. Vastus apellatsioonkaebusele
26.Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud apellatsioonimenetluses hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb materiaalõiguse eksliku kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Kolleegium ei nõustu maakohtu poolt kostjalt väljamõistetud võlgnevuse summaga ning ringkonnakohus saab selles osas teha uue otsuse. Hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
28.Kuna kostja ei ole maakohtu lahendit vaidlustanud, ei kontrolli ringkonnakohus TsMS § 651 lg 1 alusel maakohtu lahendi paikapidavust liisinguleping nr 0162861L ja sama numbrit kandva käenduslepingu alusel 7131,16 euro suuruse põhivõla väljamõistmise osas. Kolleegium jagab hageja seisukohta, et maakohus on samade lepingute alusel viivise väljamõistmisel kohaldanud VÕS § 113 lg 1 sisu ekslikult. Kolleegium ei nõustu maakohtu käsitlusega, mille kohaselt ei ole liisingulepingus nr 0162861L kohustuste täitmisega viivitamise puhuks kokkulepitud viivisemäär kohaldatav lepingu ülesütlemisega tekkinud rahalistele kohustustele ja kohaldada tuleks seaduses sätestatud viivise määrasid.
29.Õige ja põhjendatud on hageja käsitlus, mille järgi võib võlausaldaja VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse § 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vaidlust ei ole selles, et pooled on liisingulepingu p-s 5.1 sätestanud viivisemääraks 0,25 % päevas (I kd, tl 12). Võlausaldaja võib nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni ning kõnealusel juhul on lepingust tulenev võlgnevus muutunud kogu ulatuses sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega, mistõttu on hageja õigustatud nõudma kohustuse täitmisega viivitamise eest lepingus sätestatud viivitusintressi
0,25% päevas. VÕS § 145 lg 1 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Vastavalt poolte vahel sõlmitud käenduslepingule nr 0162861L kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga sama numbrit kandvast liisingulepingust tulenevate kohustuste kohase ja täieliku täitmise.
30.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsusega ka hageja poolt liisingulepingu nr 0187018L ja sama numbrit kandva käenduslepingu alusel nõutud kahjuhüvitise välja mõistmata jätmise osas. Vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal VÕS §-d 100 ja 101 lg 1 järgi õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid, s.h nõuda VÕS § 101 lg 1 p-i 3 ja § 115 lg 1 alusel kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist. Kohustuse täitmise asemel võib VÕS § 115 lg 3 alusel nõuda kahju hüvitamist täiendavat tähtaega määramata mh ka juhul, kui tegemist on olulise lepingurikkumisega VÕS § 116 lg 2 p-de 1-4 tähenduses. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärgiks kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kahjuhüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada, et VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Samuti tuleb lepingulise kahju hüvitamise korral arvestada VÕS § 127 lg-tes 2 ja 3 sätestatud rikutud kohustuse eesmärgi ja kahju ettenähtavusega.
31.Pooled ei vaidle selle üle, et liisinguleping nr 0187018L on lõppenud, kuid lepinguesemeks olnud sõidukit hagejale tagastatud ei ole (I kd, tl 30 ja 53). Seega on liisinguvõtja lepingust tulenevat kohustust rikkunud. Kolleegium leiab, et sõiduki tagastamata jätmise kohustust võib pidada VÕS § 116 lg 2 p-d 1-3 järgi oluliseks lepingurikkumiseks ning seetõttu on hagejal õigus nõuda VÕS § 115 lg 3 järgi kahju hüvitamist lepingu täitmiseks täiendavat tähtaega andmata. Kohustuse täpse täitmise tähtsus kostja jaoks tuleneb liisingulepingu üldtingimuste p-st 7.5, millega kostja oli nii liisinguvõtja esindajana kui käendajana tuttav (I kd, tl ). Seetõttu võib tekkinud kahju hüvitamise nõuet pidada nii liisinguvõtja kui käendaja jaoks eesmärgipäraseks ja ettenähtavaks tagajärjeks. Kostja pidi aru saama, et lepingu lõppedes sõiduki tagastamata jätmise korral tekib liisinguvõtjal kohustus hüvitada liisinguandjale sõiduki tagasisaamata jäämisest tekkiv kahju ning et sellise kahju hüvitamise eest on käendaja solidaarselt vastutav.
32.Vastavalt hagile lisatud tõendile (I kd, tl 53) ei õnnestunud vara tagastusteenuse pakkujal vara hagejale tagastada. Seega on vara hageja jaoks kaotsi läinud. Vastavalt VÕS § 128 lg 3 hõlmab otsene varaline kahju mh kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse. Kuivõrd osaliselt oli liisinguvõtja vara väärtuse hagejale osamaksetena hüvitanud, on hagejale tekkinud kahju lepingueseme väärtuse hüvitamata osas. Hagejatele tekkinud kahju on VÕS § 127 lg 4 järgi põhjuslikus seoses kostjapoolse lepingurikkumisega, kuna juhul kui liisinguvõtja oleks lepingulist kohustust täitnud ja hagejale vara tagastanud, siis ei oleks vara hageja jaoks kaotsi läinud (VÕS § 124 lg 4).
33.Liisinguvõtja kohustus hüvitada liisingulepingu ülesütlemise tagajärjena liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ning hüvitamiskohustuse ulatus on sätestatud VÕS §-s 367. Kuna liisingueset ei ole hagejale tagastatud, ei ole kõnealusel juhul võimalik juhinduda VÕS § 367 lg 3 regulatsioonist ega arvestada kahju hüvitise suuruse kindlaks määramisel liisingueseme väärtusega ehk selle kohalikku keskmise turuhinnaga. Liisinguvõtja poolse tagastamiskohustus rikkumise tõttu puudub info sõiduki saatuse ehk selle kohta, millises seisukorras liisinguese on ning kas sõiduk üldse enam eksisteerib. Eeltoodust tulenevalt nõustub kolleegium, et hagejale tekkinud kahju suuruse tuvastamisel
ei ole võimalik lähtuda liisingueseme väärtusest selle tagastamise hetkel ning hüvitise määramisel tuleb võtta aluseks VÕS § 367 lg 1, mille kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 kohaselt kuuluvad hüvitamisele ka liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud.
34.Hageja on kajastanud nõude kujunemist hagiavaldusele lisatud arvestuses ja arvetes, mis kajastavad summasid, mille ulatuses on liisinguvõtja lepingust tulenevad kohustused jätnud täitmata ning millised on liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud (I kd, tl 48-52 ja 54). Nimetatud tõenditest nähtuvalt ei tagastanud liisinguvõtja hagejale liisingueset, ei tasunud liisingueseme jääkväärtust ehk pärast liisingulepingu lõpetamist tasuda jäänud liisingumakseid ega ka enne lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutunud arveid. Seetõttu koosneb hageja kahjunõue liisingueseme jääkmaksumusest summas 27 627,27 eurot, debitoorsest võlgnevusest summas 1 270,23 eurot, viivismaksete võlgnevusest summas 132,98 eurot ning käibemaksu võlgnevusest summas 5 525,45 eurot.
35.Vastavalt poolte vahel sõlmitud käenduslepingule nr 0187018L kohustus kostja tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate kohustuste kohase ja täieliku täitmise. VÕS § 145 lg 3 sätestab, et kui käendus on antud kohustuse tagamiseks, mis ei seisne raha maksmises, siis loetakse, et käendatud on kahjuhüvitise maksmise kohustust kohustuse rikkumise juhuks. Kuna kostja käendas kõiki lepingust tulenevaid kohustusi, on ta solidaarselt vastutav ka lepingueseme tagastamise kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamise kohustuse osas.
36.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt annab hea usu põhimõte aluse kostja vastu esitatud kahjunõude vähendamiseks. Kolleegium ei jaga maakohtu hinnangut, et kuivõrd kostjal puudub põhivõlgniku registrist kustutamise tõttu tagasinõude esitamise võimalus ning hageja ei ole olnud efektiivne kaduma käinud sõiduki otsimisel, oleks kahjuhüvitise väljamõistmine käendajalt äärmiselt ebaõiglane ning kahjuhüvitist tuleks vähendada 0 euroni.
37.VÕS § 6 lg lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldada seadusest või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Vastavalt VÕS §-le 139 tuleb kahju hüvitamisel arvestada kannatanu osaga kahju põhjustamisel, samuti näeb VÕS § 140 lg 1 ette, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu.
38.Nagu eespool märgitud, kohustus kostja vastavalt hagile lisatud käenduslepingule nr 0187018L tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja näol on tegemist solidaarvõlgnikuga ja seetõttu on hageja seaduslikult ja põhjendatult pööranud nõude kostja vastu. Hea usu põhimõtet selline seaduspärane ning lepingu sisu ja põhieesmärgiga kooskõlas olev teguviis ei riiva. Kolleegium kordab, et vastavalt VÕS § 8 lg-le 2 on leping täitmiseks kohustuslik ning VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101). Kolleegium nõustub hagejaga, et riski kandmise kohustust põhivõlgniku registrist kustutamise osas ei saa panna hagejale ning maakohtupoolne seaduse rakendamine muudab sõlmitud käenduslepingu seetõttu sisutuks. Maakohtu arusaamine, et hageja ei ole näidanud üles piisavat initsiatiivi sõiduki otsimisel, ei ole kooskõlas poolte kokkuleppega. Liisinguleping ega käendusleping ei näe hagejale ette kohustust liisingueset lepingu lõppemisel otsida, samuti ei sätesta sellist kohustust seadus. Vastupidi, liisingulepingu lõppedes lasub lepingu üldtingimuste p-i 7.5 järgi sõiduki tagastamise kohustus liisinguvõtjal, mis tähendab, et ka sõiduki tagastamata jätmisest
tekkida võiva kahju ärahoidmise ülesanne lasub eeskätt liisinguvõtjal. Hageja poolt esitatud tõendiga sõiduki otsimise kohta (I kd, tl 53) on tõendatud, et hageja on püüdnud teha kahju vältimiseks rohkemat, kui leping või seadus teada oleks kohustanud. Hageja on koostööpartneri vahendusel püüdnud liisinguvõtja poolt sõiduki tagastamiskohustuse rikkumise järel vara valdust taastada, kuid tõendist nähtuvalt ei ole see õnnestunud liisinguvõtja soovimatuse tõttu hagejaga koostööd teha. Eeltoodust tulenevalt on hagejal õigus nõuda kostjalt käenduslepingu täitmist ning kokkulepitud õiguskaitsevahendi kasutamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul hea usu põhimõtte vastane. Maakohtu vastupidised motiivid ei ole vaidlusaluse võlasuhte sisuga kooskõlas ega õiged.
39.Eeltoodust tulenevalt kuulub hagi põhinõude osas rahuldamisele kogu ulatuses. Kostjalt tuleb mõista käenduslepingute nr 0162861L ja 0187018L alusel kokku välja põhivõlgnevus 41 687,09 eurot. Kuna kostja ei ole võlgnevust siiani tasunud, tuleb mõista kostjalt hageja kasuks vastavalt hageja taotlusele alates hagi esitamisest 17.05.2012 välja kokkulepitud viivis 0,25% päevas. Kuna kostja on olnud ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga viivituses 877 päeva, ületab selliselt väljamõistetav viivis põhinõude summat (41 687,09 x 0,25 : 100 = 104,22 ja 887 x 104,22 = 92 443,14). Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks viivise suurust piirata ja mõista kostjalt välja viivis põhinõudega võrdses summas 41 687,09 eurot ning jätta hageja poolt TsMS § 367 alusel taotletud edasiulatuv viivis kostjalt välja mõistmata.
40.Maakohus on ebaõige kohtuotsuse tulemusena jaganud ebaõigesti ka menetluskulud. Põhinõude rahuldamise ja viivise kohtu initsiatiivil piiramise tõttu peab kolleegium õigeks jätta nii esimese astme kohtu menetluskulud kui apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kolleegium selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
/allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm
/allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.