Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi
12.märts 2014, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu Swedbank Liising AS hagi E. N.’u vastu 41 687,09 € väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
41 687,09 €
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Swedbank Liising AS (registrikood 10434248, asukoht Liivalaia 8, Tallinn 15040); Hageja volitatud esindaja Kerly Küünemäe (e-post [email protected]) ja Merike Koppel Kostja: E. N. (isikukood x; elukoht x) Kostja lepinguline esindaja Annika Murulaid (e-post: [email protected])
Kohtuistung
18.02.2014
Istungil osalesid
Hageja esindaja Merike Koppel, kostja esindaja A. Murulaid
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista E. N.-lt (N., isikukood x) Swedbank Liising AS-i (registrikood 10434248) kasuks 8202,66 € (kaheksa tuhat kakssada kaks eurot ja 66 senti, millest 7131,16 € põhivõlg ja 1071,50 € otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis).
3.Välja mõista E. N.ult Swedbank Liising AS-i kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras, arvestatuna tasumata põhivõlast (otsuse tegemise seisuga 7131,16 €) alates 13.03.2014 kuni põhinõude täieliku täitmiseni.
Jätta rahuldamata Swedbak Liising AS-i hagi E. N.u vastu liisingulepingust nr 0187018L tulenevate nõuete osas.
5.Menetluskulud jäävad iga kulu kandnud menetlusosalise enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel
maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil. Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
17.05.2013 Swedbank Liising AS esitas Pärnu Maakohtule hagi E. N.u vastu 41 687,09 € ja alates hagi esitamisest lisanduva viivise väljamõistmiseks lepingutes kokkulepitud määras. 18.02.2014 kohtuistungil hageja täpsustas nõuet: põhinõudeks, millelt viivist arvutada, on 41 554,11 €. Hagiavalduse ja 08.11.2013 hageja täiendavate seisukohtade kohaselt: - 11.05.2007 sõlmisid Swedbank Liising AS (endise ärinimega AS Hansa Liising Eesti) ja Kesoro Pärnu OÜ (edaspidi liisinguvõtja) liisingulepingu nr 0162861L (edaspidi leping 1), millega hageja finantseeris sõiduauto Xxxxxxxxxx Xxxxxx 6,0, ehitusaasta 2002 tulevikus omandamise võimaldamiseks liisinguvõtjale vajalikku tehingut. Lepingu 1 järgi hageja oli kohustatud andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning liisinguvõtja kohustus tasuma hagejale selle eest lepingus ettenähtud makseid (sh intressi) kokkulepitud maksegraafiku alusel. Hageja ostis liisinguvõtja poolt välja valitud vara 11.05.2007 ning andis selle samal päeval üle liisinguvõtjale. Liisinguvõtja rikkus kohustust tasuda liisingumakseid ja intressi, millest kogunes võlgnevus 1097,86 €. Lisaks arvestas hageja liisingumaksetega viivitamise eest viivist 103,02 €. Liisinguvara hävis liiklusõnnetuses ning Salva Kindlustus AS hüvitas hagejale kokku 17 812,31 €. Kindlustushüvitis ei katnud kogu lepingust 1 tulenevat, 24 943,47 € suurust hageja nõuet liisinguvõtja vastu, mistõttu tuli liisinguvõtjal täiendavalt tasuda 7131,16 €. Hageja saatis liisinguvõtjale 12.11.2009 teatise lepingu ülesütlemise kohta seoses liisinguvõtja poolt lepingu rikkumisega, määrates tähtaja võlgnetava summa tasumiseks. Liisinguvõtja võlgnevust ei tasunud ka korduvatele meeldetuletustele vaatamata ning hageja ütles 22.03.2010 lepingu ühepoolselt üles. Liisingulepingust nr 0162861L tulenev nõue on 7131,16 €. - 21.12.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja Kesoro Pärnu OÜ liisingulepingu nr 0187018L (edaspidi leping 2), mille esemeks oli sõiduauto XXXXXX XXX, 4,5, ehitusaasta 2005. Liisinguvõtja poolt valitud vara ostis hageja 27.12.2007 ning andis selle liisinguvõtjale üle samal päeval. Liisinguvõtja kohustus tasuma selle eest lepingus ettenähtud makseid (s.h intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Liisinguvõtja ei täitnud lepingust tulenevat liisingumaksete ja intressi tasumise kohustust, mistõttu kogunes võlgnevus 1270,23 €. Lisaks arvestas hageja liisingumaksete tasumisega viivitamise eest viivist 132,98 €. Hageja saatis liisinguvõtja registrisse kantud aadressile teatise lepingu ennetähtaegse ülesütlemise kohta, märkides selles võlgnevuse suuruse ja andes täiendava tähtaja võla tasumiseks. Liisinguvõtja võlga ei tasunud ning hageja ütles 22.03.2010 lepingu ühepoolselt üles. Liisinguvõtja ei täitnud lepingu ülesütlemise järel ka liisinguvara viivitamatu tagastamise kohustust. Vara tagastamiseks hageja pöördus oma koostööpartneri Credit Expert OÜ poole,
kelle selgituste kohaselt ei olnud võimalik vara tagastada, kuna vara asukohta ei ole võimalik tuvastada. Hageja on kaotanud huvi vara tagastamise vastu. Eeltoodust tulenevalt on Lepingu 2 järgi liisinguvõtja võlgnevus hageja ees kokku 34 555,93 €, millest 33 152,72 € moodustab vara jääkmaksumus koos käibemaksuga, 1270,23 € on debitoorne võlg ja 132,98 € viivisevõlg. - 11.05.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0162861L, millega kostja kohustus tagama solidaarselt liisinguvõtjaga 11.05.2007 liisingulepingust nr 0162861L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti kokku 61 738,09 €. - 27.12.2007 sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0187018L, millega kostja kohustus tagama solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust nr 0187018L ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Kostja vastutuse piirmääraks lepiti 61 738,09 €. Hageja saatis kostjale kui käendajale 12.11.2009 teatise põhivõlgniku lepingujärgsete kohustuste rikkumise ja võlgnevuse kohta. Kostja sai hageja teatise kätte 19.11.2009, kuid võlgnevust ei tasunud. 31.03.2011 ja 07.12.2011 kostjale saadetud teatised nõude kohta tagastati hagejale hoiutähtaja möödumisel. 07.12.2011 e-posti teel saadetud nõudeteatisele kostja ei reageerinud. 24.01.2012 pöördus kostja ise hageja poole uuelt e-posti aadressilt ning nõudis selgitust, miks kajastub krediidiinfos tema võlgnevus hageja ees. 26.01.2012 vastuskirjas hageja selgitas kostjale võlgnevuse asjaolusid ning palus võla tasuda. Kostja võlga ei tasunud. 08.11.2013 nõude täpsustuse järgi käsitab hageja lepingust 2 tulenevat kogu nõudesummat 34 555,93 € liisinguvõtja tekitatud kahjuna. Hageja palub hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 41 554,11 €, viivise võlgnevus 132,98 € ja viivis protsendina põhinõudest 0,25% päevas alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
KOSTJA VASTUS
10.10.2012 kirjalikus vastuses ja 15.11.2013 täiendavates seisukohtades kostja hagi ei tunnista. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja Kesoro Pärnu OÜ 27.12.2007 liisinglepingu nr 0187018L, mille esemeks on sõiduauto XXXXXX XXX (ehitusaasta 2005), hageja põhjenduste kohaselt liisinguvõtja ei täitnud enda poolt liisinglepinguga võetud kohustust tasuda liisingmakseid, liisinguvõtjale oli kogunenud võlg kokku summas 1270,23 eurot ning võlalt on arvestatud viiviseid 132,98 eurot ning 12.11.2009. esitas hageja liisinguvõtjale teatise lepingu ülesütlemise kohta ja kohustas sõiduki tagastama. Hagi põhjenduste kohaselt ei ole liisinguvõtja sõidukit tagastanud, hagejale on sõiduki asukoht teadmata. Hageja avaldab, et ta on kaotanud sõiduki tagasi saamise vastu huvi. Antud juhul on liisingu esemeks olnud sõiduk jäi liisinguandja (hageja) omandisse. VÕS § 367 lg 3 kohaselt tuleb hageja nõude lõpliku suuruse kindlakstegemiseks kõrvutada tasumata väljaostumaksed sõiduki jääkväärtusega. Sõiduki jääkväärtuse suurust hageja tõendanud ei ole. Ainuüksi asjaolust, et põhivõlgnik sõidukit ei tagastanud ei saa teha järeldust, et liisinguese on kaotsi läinud, hävinud või riknenud. Oluline on arvestada, et kostja käendajana ei ole liisinglepingu pool ja sõiduki tagastamine ei ole ka tema võimuses. Hageja ei ole liisingueseme põhivõlgnikult väljanõudmiseks midagi teinud ning on liisingueseme põhivõlgnikult tagasinõudeõigusest loobunud. Kostja leiab, et kohaldada tuleb VÕS § 145 lg 5 ning kostja vabaneb käendaja vastutusest summa ulatuses, mis vastab sõiduki eeldatavale turuväärtusele. Kuna liisinguese on jätkuvalt hageja omandis, tuleb ka hageja võimaliku kahju kindlaks määrata, lähtudes VÕS § 367 lg-s 3 sätestatud põhimõttest ning arvestada kahju määramisel tagastamisele
kuuluva sõiduki väärtust. Hageja kahjunõue ei ole selge, on põhjendamata ja tõendamata. Esitatud asjaoludel ei ole nõue põhjendatud ning tuleb jätta täielikult rahuldamata. Hageja nõuab kostjalt liisingulepingus sätestatud viivist 0,25% ulatuses põhinõudest, mis on liisingulepingu p 5.1. järgi liisingumaksetelt nõutava viivis. Kahjuhüvitisele liisingumaksetega viivitamise puhuks ettenähtud viivise määr ei kohaldu. Kui hageja nõue oleks põhjendatud, saaks ta nõuda ainult VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivist. Kostja leiab, et samuti ei kohalduks lepinguline viivisemäär ka VÕS § 367 tulenevatele hüvitisnõuetele, mis oli hageja esialgne nõue. Lepingus sätestatud viivisemäär kohaldub ainult nõuetele, mis on muutunud sissenõutavaks enne lepingu ülesütlemist. Kirjalikus vastuses kostja esitas vastuväiteid ka hageja ja Kesoro Pärnu OÜ 11.05.2007 sõlmitud liisinglepingust nr 0162861L, mille esemeks on sõiduauto Xxxxxxxxxx Xxxxxx (ehitusaasta 2002), tulenevale hüvitise nõudele 7131,16 eurot. Liisinguvaraga toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel liisinguese hävines ja Salva Kindlustuse AS hüvitas hagejale kokku 17 812,31 eurot. Kostja ei ole nõus Salva Kindlustuse AS liisingvara eest määratud kindlustushüvise suurusega. 01.04.2013 eelistungil (lk 123) kostja loobus vastuväidetest ja tunnistas, et sellest lepingust tuleneva nõude osas kostjal vastuväiteid ei ole. 15.11.2013 täiendavas vastuses kostja vaidleb ka selle nõude osas vastu hageja viivisemäärale, kostja leiab, et hagejal ei ole õigust nõuda lepingujärgses määras viivist, vaid kohaldada tuleb VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra. Kostja palub jätta hagi täies ulatuses rahuldamata liisingulepingust nr 0187018L tuleneva nõude osas ning liisingulepingust nr 0162861L tulenev nõue jätta rahuldamata viiviste osas.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
1.Kohus, kuulanud ära poolte selgitused, tutvunud põhjalikult poolte kirjalike seisukohtadega ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada osaliselt.
2.Hageja nõue kostja kui käendaja vastu tuleneb kahest liisingulepingutest, mis on sõlmitud hageja ja Kesoro Pärnu OÜ (kustutatud) vahel. Asjas ei ole vaidlust lepingute sõlmimise asjaolude üle ega selle üle, et põhivõlgnikul (liisinguvõtjal) tekkis lepingute täitmisel võlgnevus hageja ees, et üks liisinguese hävis liiklusõnnetuses ning et hageja on lepingud erakorraliselt üles öelnud.
3.11.05.2007 sõlmis hageja Kesoro Pärnu OÜ-ga (kustutatud) liisingulepingu nr 0162861L sõiduki Xxxxxxxxxx Xxxxxx kohta. Leping on pealkirjastatud järelmaksuga müügilepinguna, kuid leping vastab võlaõigusseaduse (VÕS) §-is 361 sätestatud liisingulepingu tunnustele: 11.05.2007 müügilepinguga (lk 22) hageja omandas finantseerijana liisinguvõtja soovil ja viimase valitud müüjalt Xxxxxxxxxx Xxxxxx sõiduki ja andis selle tasu eest liisinguvõtja kasutusse (akt lk 24). Lepingu olemust ei muuda asjaolu, et nii sõiduki müüjaks, kui liisinguvõtja esindajaks oli kostja E. N.. Ka pooled ise käsitavad lepingut liisingulepinguna. Kohus tuvastas, et sõiduk muutus 25.11.2008 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel kasutuskõlbmatuks ning kindlustus hüvitas hagejale kokku 17 812,31 € (Salva Kindlustuse AS tõend, lk 113). Hageja 12.11.2009 teatisega (lk 30) ütles liisingulepingu nr 0162861L üles alates 03.12.2009.
4.VÕS § 367 lg-st 1 tulenevalt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Hageja 07.05.2012 koostatud õiendist (lk 29) nähtuvalt oli hagejal liisinguvõtja vastu liisingulepingust nr 0162861L tulenev nõue kokku 24 943,47 €, millest vara jääkmaksumus 23 742,59 €, debitoorne võlg 1097,86 € ja viivismaksete võlg 103,02 €. Kindlustushüvitis 17 812,31 € kogu nõuet ei katnud, mistõttu hageja nõudis liisinguvõtjalt täiendavalt 7131,16 € hüvitamist. Kostja menetluse käigus loobus selle liisingulepinguga seotud
nõude kohta esitatud vastuväidetest põhinõude osas ning sisuliselt tunnistab nõuet, seetõttu kohus ei analüüsi kostja vastuväiteid kindlustushüvitise suuruse kohta.
5.Kostja jätkuvalt vaidlustab üksnes nõutavat viivisemäära, leides, et hagejal ei ole pärast lepingu ülesütlemist õigust nõuda viivist lepingus ettenähtud määras. Hageja taotleb kostjalt viivise väljamõistmist põhinõudelt alates hagi esitamisest kuni nõude täitmiseni lepingus kokkulepitud määras, 0,25% päevas. Hagi esitamise ajal kehtinud VÕS § 113 lg 1 redaktsiooni kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) alates kohustuste sissenõutavaks muutumiseni kuni täitmiseni. Viivisemääraks loetaks VÕS § -is 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Alates 15.04.2013 kehtiva VÕS § 113 lg 1 teise lause redaktsiooni kohaselt lisandub intressimäärale 8% aastas.
6.Kohus leiab, et lepingus liisingumaksetega viivitamise puhuks kokkulepitud viivisemäär ei ole kohaldatav lepingu ülesütlemisega tekkinud rahalistele kohustustele. Lepingus saab kokku leppida sanktsioone lepinguliste kohustuste täitmisega viivitamise puhuks. Liisingulepingust tulenevaks liisinguvõtja põhikohustuseks on tasuda liisingumakseid. VÕS § 195 lg 2 kohaselt ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust enne selle ülesütlemist tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Lepingu ülesütlemise järel muutub lepinguline võlasuhe tagasitäitmise võlasuhteks. Kohustus hüvitada liisingulepingu ülesütlemise järel hagejale liisinguesemega seotud kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud osamaksetega, tuleneb seadusest. Seejuures tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt hüvitatavate kulude suurust kõrvutada vara jääkmaksumusega, kui liisinguese jääb liisinguandja omandisse. Hageja arvestusest (lk 29) nähtuvalt koosnes liisingulepingust nr 0162861L tulenev hageja nõue vara jääkmaksumusest, debitoorsest võlast ja viivisemaksete võlgnevusest, kokku summas 24 943,47 €. Osaliselt kattis hageja nõude kindlustushüvitis ja hävinud sõidukivraki kindlustusfirmale loovutamise eest saadu, kokku 17 812,31 €. Ülejäänud osa tuleb liisinguvõtjal liisinguandjale hüvitada VÕS § 367 lg 1 alusel. VÕS § 88 lg 6 kohaselt tuli tasutu esimeses järjekorras arvestada esimesena sissenõutavaks muutunud kohustuse katteks, mis praegusel juhul on debitoorne võlg 1097,86 € ja viivise võlg 103,02 €. Seega ei sisalda liisingulepingust nr 0162861L tulenev hageja nõue enne lepingu ülesütlemist tekkinud kohustusi ning enam ei ole tegemist lepingulise kohustusega, mille täitmisega viivitamise eest saab hageja nõuda lepingulist viivist. Eeltoodu alusel tuleb hageja viivisenõue rahuldada osaliselt ja mõista viivis välja seaduses sätestatud määras.
7.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 võimaldab viivisenõude koos põhinõudega esitada hagiavalduses selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina põhivõlast. Kohus mõistab viivise välja TsMS § 367 teises lauses sätestatud korras: otsuse tegemise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summaliselt ja edasi protsendina põhivõlast. Hagi esitamisest 12.05.2012 kuni 12.03.2014 otsuse tegemiseni on summalt 7131,16 € arvestatud viivist järgmiselt: 12.05.2012 – 31.12.2012 kehtis viivisemäär 8% aastas (0,022% päevas), 234 päeva viivisesumma 365,74 €; 01.01.2013 – 14.04.2013 kehtis viivisemäär 7,75% aastas (0,021% päevas), 104 päeva viivisesumma 155,74 €; 15.04.2013 – 30.06.2013 viivisemäär 8,75% aastas (0,024% päevas), 77 päeva viivis 131,78 €; 01.07.2013 – 31.12.2013 viivisemäär 8,5% aastas (0,023% päevas), 184 päeva viivis 301,79 €; 01.01.2014 – 12.03.2014 viivisemäär 8,25% aastas (0,023% päevas), 71 päeva viivis 116,45 €. Kokku on hagi esitamisest kuni otsuse tegemiseni sissenõutavaks muutunud viivis 1071,5 €.
8.Pooltevahelise käenduslepingu nr 0162861L ning VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 alusel vastutab kostja käendajana kohustuse täitmise eest solidaarselt põhivõlgnikuga täies ulatuses. Põhivõlgnik kustutati majandusaasta aruande esitamata jätmise tõttu registrist äriseadustiku § 60 lg 3 alusel 09.11.2011. Käenduslepingu punkti 2 kohaselt käendaja vastutab põhivõlgniku kohustuste täitmise eest muu hulgas ka põhivõlgniku likvideerimise, sundlõpetamise või pankroti korral. VÕS § 65 lg 1 annab hagejale õiguse nõuda kohustuse täielikku täitmist üksnes käendajalt. Eeltoodu alusel kohus rahuldab liisingulepingust nr 0162861L tuleneva hageja nõude kostja vastu põhivõla 7131,16 € ja sellele alates hagi esitamisest lisanduva viivise osas.
9.21.12.2007 sõlmisid hageja ja liisinguvõtja Kesoro Pärnu OÜ liisingulepingu nr 0187018L (lk 32 – 43) sõiduki XXXXXX XXX (tehasetähis xxxxxxxxxxxxxxxxx, registrimärk xxxxxx), kohta. Samal päeval sõlmisid hageja ja kostja käenduslepingu nr 0187018L (lk 57 – 58), millega kostja käendajana kohustus tagama liisinguvõtja kohustuste täitmist solidaarselt liisinguvõtjaga, samuti liisinguvõtja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral. Hageja nõuab kostjalt kui käendajalt liisingulepingust hagejale tekkinud kahju hüvitamist summas 34 555,93 €. Hageja nõue tugineb järgmistele asjaoludele: - hageja ütles lepingu alates 22.03.2010 üles; - põhivõlgnik ei täitnud liisingueseme viivitamata tagastamise kohustust, mistõttu on hagejale tekkinud kahju vara jääkmaksumuse 27 627,27 €, debitoorse võlgnevuse (tasumata osamaksed ja intress) 1270,23 €, tasumata viivise132,98 € ja käibemaksu 5525,45 € näol. Kostja vaidleb hageja kahjunõudele vastu, leides, et liisingulepingu ülesütlemise järel (ülesütlemine toimus kas 03.12.2009 või 22.03.2010) liisingueseme tagastamise kohustuse rikkumisest tekkinud nõuded saavad tugineda ainult VÕS § 366 ja 367 sätestatud alustele.
10.VÕS § 145 lg 2 sätestab, et käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. VÕS § 145 lg 3 järgi juhul, kui käendus on antud kohustuse tagamiseks, mis ei seisne raha maksmises, siis loetakse, et käendatud on kahjuhüvitise maksmise kohustust kohustuse rikkumise juhuks. Kahju hüvitamise üldised eeldused on sätestatud VÕS §-is 127: lepingulise kohustuse rikkumise tagajärjena kahju tekkimine peab olema ettenähtav lepingu sõlmimisel, lepingu rikkumise ja kahju tekkimise vahel on põhjuslik seos. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise aluseks olnud asjaolu ei oleks esinenud.
11.Hageja tugineb sellele, et ta on liisingulepingu nr 0187018L alates 22.03.2010 ühepoolselt üles öelnud, kuid liisinguvõtja rikkus liisingulepingu üldtingimuste (lk 38 – 43) punktis 7.5. sätestatud liisinguvõtja kohustust anda liisingulepingu ülesütlemisel liisingueseme valdus viitamatult üle liisinguandja volitatud esindajale, vastavalt liisinguandja poolt kehtestatud tähtajal ja korras. Kostja on käendanud liisingulepingust tulenevaid liisinguvõtja kohustusi ning VÕS § 145 lg 3 alusel vastutab liisingueseme tagastamise kohustuse rikkumisega tekkinud kahju eest.
12.Liisingulepingu ülesütlemise tagajärjena liisinguvõtja kohustus hüvitada liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ning hüvitamiskohustuse ulatus on sätestatud VÕS §-is 367. Praeguses asjas jäi liisinguese lepingu ülesütlemise järel hageja omandisse, mistõttu hüvitatavate kulude suuruse kindlaksmääramisel tuleb VÕS § 367 lg 3 kohaselt arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Eeltoodust tulenevalt liisingueseme tagastamata jätmise tõttu tekkinud kahjuks saab olla VÕS § 367 lg 1 alusel hüvitatavate kulude summa, mis kohustuse nõuetekohase täitmise korral oleks liisingueseme väärtusega olnud
kaetud. Seega on õige kostja seisukoht, et ka käendaja kahju hüvitamise kohustuse määramisel tuleb lähtuda eelkõige VÕS § 367 sätestatust.
13.Hageja leiab, et kuna liisinguvõtja sõidukit ei tagastatud, sõiduki asukohta hageja koostööpartneril, kes osutab liisinguesemete tagastusteenust, välja selgitada ei õnnestunud ning hageja andmetel on tänaseks sõiduk lammutatud ja osadena müüdud, mistõttu sõiduki väärtust ei ole võimalik määrata ja seda arvesse võtta ei saa, kuigi sõiduk on formaalõiguslikult jätkuvalt hageja omandis. Hageja leiab, et tema kahjuks, mida käendaja peab hüvitama, on sõiduki jääkväärtus ja enne lepingu ülesütlemist tekkinud osamaksete, intressi, viivise ja käibemaksu võlgnevus. Kostja leiab, et sõiduki väärtuse arvestamata jätmiseks alust ei ole, sest hageja ise ei ole nõudnud põhivõlgnikult sõiduki tagastamist ja on sõiduki otsimisest loobunud.
14.Hageja on õigesti osundanud, et sõiduki tagastamine oli liisinguvõtja lepingust tulenev kohustus. VÕS § 115 lg-test 2 ja 3 tulenevalt võib aga kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda pärast kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja andmist või ilma täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust. VÕS § 115 lg 2 teine lause sätestab, et kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu. Hageja hagiavalduses märgib, et on kaotanud huvi vara tagastamise vastu. Kohus on seisukohal, et hea usu põhimõttest lähtudes ei ole hagejal käendaja vastu nõude esitamisel õigus tugineda VÕS § 115 lg-s 2 nimetatud huvi kaotamisele olukorras, kus liisingulepingu ülesütlemisel vara tagastamine ei ole käendaja võimuses ning hageja ei ole teinud kõike endast olenevat, et vara tagasi saada. VÕS § 6 lg 1 kohustab võlausaldajat ja võlgnikku käituma teineteise suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt. Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõetamatu.
15.Hageja tõendab sõiduki otsimist Credit Expert OÜ 22.11.2010 memoga (lk 53), milles Credit Expert OÜ teatab hagejale, et xxx, reg.märk xxxxxx, tagastamata jäämise põhjuse „vara asukoht teadmata“. Kohus leiab, et see memo ei tõenda, et hageja tegi kõik võimaliku vara tagasisaamiseks. Memost nähtuvalt toimus vara otsing 2010.a märtsist novembrini. Credit Expert OÜ esindaj t. K. allkirjaga memos märgitakse, et korduvalt suheldi I.P. Logistikapartnerid osaühingu (endine ärinimi Kesoro Pärnu OÜ) endise juhatuse liikmega E. N.uga, kes korraldusele vara tagastada olevat vastanud, et see ei ole tema võimuses. Teine juhatuse liige, R.K. olevat Credit Expert OÜ esindajale öelnud, et E. N. teab, kus auto on, aga ei saa või ei taha sõiduki asukohta öelda. Credit Expert OÜ käis korduvalt lepingulisel aadressil Savi 20 Pärnus, samuti E. N.u nimel oleva korteri aadressil x ning temaga seotud firmade aadressidel, kuid sõidukit ei tuvastatud. Hageja ei ole hagiavalduses tuginenud sellele, et vaidlusalune liisinguvara, sõiduk xxx, oleks olnud lepingu ülesütlemise ajal kostja isiklikus valduses. Äriregistri andmetel oli kostja E. N. 28.03.2007 – 27.05.2009 üks kahest Kesoro Pärnu OÜ (alates 11.06.2009 ärinimi I.P. Logistikapartnerid osaühing) osanikust ja 23.04.2007 – 12.06.2009 üks kahest juhatuse liikmest. Seega ei olnud E. N. äriühingus ainus otsustaja ning tema side põhivõlgnikuga katkes juba mitmeid kuid enne võlgnevuse tekkimist ja liisingulepingu ülesütlemist. Seetõttu on põhjendatud ja eluliselt usutav kostja E. N.u väide, et sõiduki tagastamine ei olnud tema võimuses. Credit Expert OÜ memost ei nähtu, et sõiduki tagastamise nõudega oleks pöördutud liisinguvõtja tegevjuhtkonna poole, samuti mitte põhjuseid, miks seda ei tehtud. Kostja eitab Credit Expert OÜ memos esitatud väiteid, nagu oleks kostja öelnud, et sõiduk on antud allrendile Soome või et kostja oleks keeldunud sõidukit tagastamast. Memo on selles osas ka vastuoluline – samas vahendatakse kostja väidet, et sõiduki tagastamine ei ole kostja
võimuses. Memos nimetatud R.K. ülekuulamist tunnistajana hageja ei soovinud, kuigi kohus 18.02.2014 istungil selle ettepaneku tegi.
16.Hageja ei ole tõendanud, et sõiduki otsimise – tagastamisega tegeleti ka pärast 22.11.2010 memo esitamist. Mõistlik on eeldada, et vara tagastamata jäämise põhjuse kohta memo esitamisega tagastusteenuse osutaja poolt sõiduki otsimine lõppes. 18.02.2014 istungil hageja esindaja väitis, et sõiduki otsimine ja suhtlus jätkusid, kuid rohkem memosid ei koostatud ja ekirjavahetust kohtule ei ole esitatud. Hageja esindaja ei toonud ka kindlalt esile, et vastav ekirjavahetus on hagejal olemas ja ta sooviks seda tõendina esitada. 18.02.2014 istungil esitatud, 2013.a märtsikuus koostatud memo ja 29.05.2013 T. K. e-kirja jättis kohus asja juurde võtmata, sest need olid koostatud pärast hagi esitamist ning mingeid täiendavalt kogutud andmeid ja toimingute tegemist, võrreldes 2010.a novembrikuise memoga, ei kajastanud. Eeltoodud põhjendustel kohus leiab, et memo ei tõenda usaldusväärselt hageja väiteid, et sõiduki leidmiseks tehti kõik võimalik ning et sõidki tagasisaamine ei olnud võimalik. Võttes lisaks arvesse, et kostja oli liisinguvõtja osanik ja juhatuse liige kuni 2009.a juunikuuni, liisinguleping öeldi üles 2010.a märtsis, sõiduki otsimise kohta memo koostati 2010.a novembris, pärast seda otsingute jätkumine on tõendamata ja põhivõlgnik kustutati registrist alles aasta hiljem, on põhjendatud kostja seisukoht, et hageja ise on kergekäeliselt loobunud sõiduki tagastamise nõudmisest põhivõlgnikult.
17.Kohus nõustub kostjaga selles osas, et üksnes asjaolu, et liisinguvõtja sõidukit ei tagastanud, ei tähenda, et sõiduk oli hävinud või kaotsi läinud. Hageja esindaja 18.02.2014 istungil esitatud väited sõiduki lammutamise ja osadena müümise kohta on paljasõnalised. Kohus otsuses tuvastas, et hageja ega tema koostööpartner ei ole teinud sõiduki tagasisaamiseks vajalikke toiminguid. Samuti on sõiduki tagastusteenuse osutaja juba 2010.a novembrikuises memos juhtinud tähelepanu vajadusele esitada kohtule hagi kahju hüvitamiseks. Hageja pöördus kohtusse alles 17.05.2012, s.o pärast seda, kui põhivõlgnik oli registrist kustutatud ning käendajal puudub reaalne võimalus nõuda põhivõlgnikult tema eest täidetava kohustuse hüvitamist. Kohus jätab hagi liisingulepingu nr 0187018L nõuete osas täies ulatuses rahuldamata, sest kahjuhüvitise väljamõistmine käendajalt oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
18.Lisaks on tõendamata kahju tegelik suurus. Hageja ei pidanud tagastamata sõiduki lepingu ülesütlemisaegse väärtuse väljaselgitamist võimalikuks ega vajalikuks. Muude andmete puudumisel tuleks kohtu hinnangul lähtuda hageja nõude arvestuse õiendis (lk 54) märgitud vara jääkmaksumusest 27 627,27 €, mis vastab xxx liisingulepingu maksegraafikujärgsele vara jääkmaksumusele seisuga 30.03.2010. Liisingulepingu sõlmimise ajal 27.12.2007 oli sõiduki müügihinnaks ilma käibemaksuta 783 898,31 krooni (50 100,233 €, koos käibemaksuga 925 000 krooni ehk 59 118,27 €). Võttes arvesse, et üldteadaolevalt 2008.a kevad-suvel alanud majanduslanguse tõttu 2009 – 2010.a oli turg tagastatud liisinguautodega üle ujutatud, ei ole kohtu hinnangul alust eeldada, et sõiduki tegelik väärtus lepingu ülesütlemise ajal oli selle lepingujärgsest jääkväärtusest (tasumata osamaksete summast) suurem. Kohus on seisukohal, et enam kui tõenäoliselt ei oleks sõiduki tegelik väärtus ka selle tagastamise korral kogu hageja nõuet katnud, mistõttu kogu xxx liisingulepingust tulenev hageja nõue ei saa olla käsitatav kahjuna. Hageja ei soovinud nõuet esitada muul alusel, vaid 18.02.2014 istungil selgesõnaliselt kinnitas, et loobub nõude esitamisest rahalise kohustuse täitmise nõudena. Seega ei saa sõiduki tagastamata jätmisega tekitatud kahju olla ühelgi juhul suurem sõiduki tasumata osamaksete summast. Kohus leiab, et kui lugeda kahju olemasolu tasumata osamaksete summas tõendatuks, annab hea usu põhimõte sõiduki otsimisega seotud asjaoludel ka siin aluse kostja vastu esitatud kahjunõude vähendamiseks. VÕS § 140 lg 1 sätestab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes
äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Kohus leiab, et kuivõrd kahju tekkimine oli eelkõige tingitud hagejast, üksnes hageja sai valida, millal ja kelle vastu solidaarvõlgnikest nõue esitada, põhivõlgniku registrist kustutamisega lõppemise tõttu ei ole käendajal võimalik hagi rahuldamise korral esitada tagasinõuet põhivõlgniku vastu, oleks kahjuhüvitise väljamõistmine käendajalt äärmiselt ebaõiglane ning kahjuhüvitist tuleks vähendada 0 euroni.
19.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus jätab menetluskulud täies ulatuses poolte endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt
Heli Käpp Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 22.10.2014 kohtuotsuse resolutiivosa:
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Pärnu Maakohtu 12.03.2014 otsus osaliselt põhivõlgnevuse ja viivise väljamõistmist ning menetluskulude jaotust puudutavas osas.
2.Teha uus otsus, millega rahuldada hagi põhivõlgnevust puudutavas osas täies ulatuses ning mõista E.N.-lt Swedbank Liising AS-i kasuks välja põhivõlgnevusena kokku 41 687,09 eurot.
3.Viivise väljamõistmise nõue rahuldada osaliselt ja mõista E.N.-lt Swedbank Liising AS-i kasuks välja viivis põhinõude summaga võrdses summas 41 687,09 eurot.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada. Menetluskulude jaotus Jätta esimese astme kohtu menetluskulud ja apellatsioonimenetluse kulud E.N. kanda.
Edasikaebamise kord Otsusele võivad pooled vandeadvokaadi vahendusel esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Vastust kassatsioonkaebusele ja menetluslikke taotlusi võib menetlusosaline Riigikohtule esitada ilma vandeadvokaadi vahenduseta. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.