Hageja: Aktsiaselts Reverta (endise ärinimega AS Parex banka, registrikood 40003074590, asukoht Republikas laukums 2A, Riia, LV-1522, Läti Vabariik, e-post: [email protected])
1.Rahuldada hagi osaliselt. Mõista kostjalt XXX välja hageja Aktsiaseltsi Reverta kasuks võlgnevus summas 65 277,47 eurot (kuuskümmend viis tuhat kakssada seitsekümmend seitse eurot ja 47 senti) eurot (millest põhivõlgnevus on 57 520,48 eurot ja viivis 7756,99 eurot).
2.Jätta rahuldamata Aktsiaseltsi Reverta hagi XXX vastu intressi väljamõistmiseks summas 987,93 eurot ja viivise väljamõistmiseks summas 1233 eurot.
3.Jätta menetluskulud 3,3 % ulatuses hageja kanda ja 96,7 % ulatuses kostja kanda. Edasikaebamise kord
1 (12)
2-12-17784 Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.AS Reverta (hageja) esitas 12.05.2011 hagi 03.05.2012 hagi XXXOÜ, XXX ja XXX(kostja) vastu solidaarselt laenulepingust ja sellest tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks sõlmitud käenduslepingutest tuleneva võlgnevuse nõudes. Kohus võttis hagi 16.05.2014 määrusega menetlusse. Kostjate XXXOÜ ja XXX suhtes on kohus rahuldanud hagi 28.11.2012 tagaseljaotsusega (jõustunud 12.01.2013). Hilisemaid täpsustusi arvesse võttes taotleb hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg summas 57 520,48 eurot, intressivõlg summas 987,93 eurot, viivis summas 8989,99 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja taotleb, et kohus märgiks menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hagiavalduse kohaselt on hageja ja XXXOÜ (laenusaaja) vahel 10.01.2005 sõlmitud laenuleping nr XXX 1 080 000 krooni (69 024,59 euro) laenamiseks. Laenulepingust tulenevate kohustustuste täitmise tagamiseks sõlmisid hageja ja XXX10.01.2005 käenduslepingu nr XXX ning hageja ja kostja 10.01.2005 käenduslepingu nr XXX, mõlemad käenduslepingud käendaja vastutuse maksimummääraga 69 024,59 eurot. Laenulepingu tagamiseks seati ühishüpoteek XXXOÜ-le kuuluvale korteriomandile Tallinnas, XXX ja XXX OÜ-le kuuluvale korteriomandile Tallinnas, XXX. Laenusaaja kohustus tagastama laenusumma maksegraafikutes fikseeritud kuumakse alusel. Vastavalt laenulepingu põhitingimuste p-le 8 muudeti intressi iga kuue kuu järel- 11. juulil ja 11. jaanuaril. Laenusaaja oma kohustust tasuda igakuiseid intressimakseid kohaselt ei täitnud. Hageja saatis laenusaajale korduvalt nõudekirju, kuid laenusaaja võlgnevust ei tasunud. 04.05.2009 ütles hageja laenulepingu ennetähtaegselt üles alates 04.05.2009 ning saatis 04.05.2009 ka käendajatele nõuded käendatava kohustuse täitmiseks. Käenduslepingu punkti 2.1 ja VÕS § 145 lg 1 alusel vastutavad kostjad kohustuse rikkumise eest hageja ees solidaarselt. Ülesütlemise avalduse koostamise hetkel, s.o 04.05.2009 seisuga oli laenusaaja võlg hageja ees 945 061,60 krooni (60 400,44 eurot), millest 900 535,33 krooni (57 554,70 eurot) moodustas laenusumma põhiosa, 15 203,75 krooni (971,69 eurot) tasumata intressimakse, 27 916,06 krooni (1784,16 eurot) trahvid (trahvide nõudest on hageja loobunud) ning 1406,46 krooni (89,89 euro) viivised. Hageja algatas 21.06.2010 täitemenetluse laenu tagatiseks oleva vara realiseerimiseks. 16.04.2012 saatis hageja laenusaajale ja käendajatele nõuded võla tasumiseks hagejale teadaolevatele postiaadressidele, teatades, et vara on veel müümata, võlgnevust aga ei tasutud. 03.05.2012 seisuga oli hageja nõue laenusaaja ja 2 (12)
2-12-17784 käendajate vastu solidaarselt 153 104,02 eurot. Hageja on arvestanud viivist laenulepingu põhitingimuste punkti 12 kohaselt 0,15% päevas tasumata summalt. Hageja leidis 25.06.2012 seisukohas, et VÕS § 149 lg 5 annab käendajale õiguse nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude põhivõlgniku vara suhtes eksisteeriva pandiõiguse arvelt. Antud juhul alles tuvastatakse kohtus nõue ja selle suurus käendaja vastu. Realiseerimine on täitemenetluslik küsimus ja see võib olla aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks käendaja suhtes, kuid mitte mingil juhul ei saa kohustusest täitmise keeldumise õigus olla aluseks käendajalt võlasumma väljamõistmata jätmisel. VÕS § 149 lg 5 ei võta / ei saa võtta võlausaldajalt õigust nõuda enne võlgniku vara realiseerimist käendaja suhtes nõude tunnustamist ja temalt võla välja mõistmist. Vastasel korral, kui põhivõlgniku vara ei õnnestugi müüa kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest arvates, kaotaks võlausaldaja üldse nõude käendaja vastu. See ei oleks tagatisinstitutsiooni arvesse võttes mõeldav. Viivise nõudmine käendajatelt ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja ei ole rikkunud VÕS § 146 sätestatud teatamiskohustust. VÕS § 146 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja andma käendaja nõudel talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. VÕS § 146 lg 2 kohaselt on võlausaldajal kohustus teavitada käendajat põhivõlgniku pankrotist. Kostja ei ole hageja poole pöördunud nõudega informatsiooni saamiseks põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Küll aga on hageja saatnud laenusaajale ja käendajatele nõuded, nii laenulepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel, kui ka enne hagiavalduse esitamist, hagejale teadaolevale aadressile. VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 101 lg 1 p 1 ja p 6 alusel, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist ja tasumisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 145 lg 2 alusel vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Kuna käenduslepinguga on kokku lepitud käendaja vastutuse maksimummääras, nõuab hageja käendajatelt viiviste tasumist vaid osaliselt. 07.09.2014 seisukohas ei nõustunud hageja kostja seisukohaga, et hageja on käitunud hea usuga vastuolus. Hageja on lisanud hagiavaldusele koopiad kirjadest, mis on saadetud laenusaajale ja käendajatele nõudega võlgnevuse tasumiseks. Kostja ei ole hageja nõuetele vastanud ning tähitult saadetud teateid vastu ei võta. VÕS § 8 lg 2 sätestab, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lepingujärgsete kohustuste täitmiseks alates 17.02.2009 rahalisi vahendeid laekunud ei ole. Samuti ei ole laenusaaja ja käendajad ise näidanud üles vähimatki huvi saavutada hagejaga kokkulepet võlgnevuse likvideerimise osas. Hageja poolt algatatud täitemenetluse käigus on selgunud, et nõuet tagavate pandi esemete seisukorda on halvendatud, mistõttu on nende objektide turuväärtus oluliselt langenud, mis on vastuolus nii laenulepingu kui ka hüpoteegi seadmise lepinguga pandi eseme omanikule pandud kohustustega pandi eseme seisukord säilitada. Eeltoodut arvesse võttes, asus hageja seisukohale, et laenusaaja ja käendajad ei ole käitunud kohustuste täitmisel hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid järgides. Laenuleping ei olnud rahatu. Selle tõendamiseks esitas hageja laenusumma laenusaajale väljamaksmise ja laenusaaja poolt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks teostatud maksete kohta laenusaaja arvelduskonto väljavõtte perioodil 01.01.2005-07.09.2012. Laenulepingu nr XXX tagatiseks olnud korteriomanditele (kinnistusraamatu registriosad nr XXX ja XXX) seatud hüpoteegid realiseeriti kinnisasjade omanike OÜ XXX ja OÜ XXX pankrotimenetlustes toimunud suulisel enampakkumisel 26.05.2014 hinnaga 65 160 eurot. Pandi esemete realiseerimisest on hagejale laekunud XXX OÜ pankrotimenetlusest jaotis summas 28 209,09 eurot. XXXOÜ pankrotimenetluses on koostatud jaotusettepanek
3 (12)
2-12-17784 16.06.2014. Jaotusettepanek on kinnitatud Harju Maakohtu 14.08.2014 määrusega, kuid väljamakseid hagejale ei ole veel teostatud. Küll aga on 31 974 eurot pandi eseme müügist pankrotimenetluses laekunud ning vastavalt PankrS § 153 lg 2 kohaselt kuulub hagejale väljamaksmisele minimaalselt 85 %, ehk 27 177,90 eurot. Seega peaks hagejale pandiesemete müügist laekuma kokku 55 386,99 eurot. Vastavalt 28.11.2012 kohtuotsusele ja laenulepingu XXX üldtingimuste punktile 10.1 kustutas hageja talle pandi esemete võõrandamisest laekunud ja laekuvate summade arvelt laenulepingust XXX tuleneva võlgnevuse järgnevalt: esmalt võlgnevuse sissenõudmiseks tehtud kulutused summas 2220,93 eurot (hageja poolt tasutud riigilõiv 2220,93 eurot); teiseks 04.05.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viivised summas 56 532,55 eurot; kolmandaks viivised perioodil 05.05.2012 kuni 05.09.2013 (XXXOÜ pankroti väljakuulutamiseni) laenusummalt 57 520,48 eurot 0,02 % päevas (11,50 eurot) iga võlgnetava päeva eest (489 päeva eest) – kokku summas 5 623,50 eurot; neljandaks intressivõlgnevus 987,93 eurot; viiendaks põhivõlg summas 57 520,48 eurot. Seega saab hageja talle pandi esemete võõrandamisest laekunud ja laekuva summa 55 386,99 euro arvelt kustutada kulutused riigilõivule summas 2 220,93 eurot ja vähendada 53 166,06 euro võrra punktis 04.05.2012 seisuga sissenõutavaks muutunud viiviseid. Pärast korrigeerimist palub hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg summas 57 520,48 eurot, intressivõlg summas 987,93 eurot ja viivis summas 8989,99 eurot. Hageja leidis 30.09.2014 esitatud lõplikes seisukohtades, et tüüptingimus (laenulepingu XXX üldtingimuste punkt 10.1) ei ole tühine. Laenulepingu nr XXX teiseks pooleks, s.o laenusaajaks ei ole tarbija VÕS mõistes. Laenuleping on sõlmitud kahe juriidilise isiku vahel, kes on teinud tehingu, mis seondub iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kostja näol ei ole samuti tegemist VÕS § 34 mõttes tarbijaga. Kostja ei sõlminud käenduslepingut väljaspool oma majandustegevust, arvestades asjaolu, et kostja oli põhivõlgniku 50 % osanik ja samuti juhatuse liige. Kostja sõlmis käenduslepingu huvist ühingu majandustegevuse vastu. Ka Riigikohus on lahendis 3-2-1-177-10 leidnud, et äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted. Käendaja, kes on käenduslepingu sõlminud ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist põhilepingu sõlmimise, selle täitmise või põhivõlgniku majandustegevuse vastu, ei vaja käendaja tarbijakäenduslepingust tulenevat kaitset. Eelnevat arvesse võttes ei ole kostja viited VÕS tarbijakaitse sätetele asjakohased ning hageja on seisukohal, et põhivõlgniku ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu tüüptingimused on kehtivad ja pooltele täitmiseks kohustuslikud. Kostja väide, et hageja ei ole teinud midagi selleks, et aktiivselt võlga sisse nõuda, on väär. Kostja on olnud OÜ XXX(pankrotis) juhatuse liige ja 50 % osakute omanik. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-st 36 peavad juhatuse või seda asendava organi liikmed esitama pankrotiavalduse, kui on ilmne, et juriidiline isik on püsivalt maksejõuetu. Kostja ei ole oma seadusest tulenevat kohustust täitnud. Kostja ei ole teinud midagi, et võlgnevust tasuda. Hageja poolt enne hagiavalduse esitamist saadetud nõudekirjadele kostja ei reageerinud. Küll aga on hageja ise algatanud põhivõlgniku likvideerimismenetluse ja kandnud täiendavalt ka likvideerimismenetlusega seotud kulud. Põhivõlgniku likvideerija on esitanud seejärel ka pankrotiavalduse. Kostja põhivõlgniku juhatuse liikme ja osanikuna ei ole teinud vähimatki, et pandi esemete realiseerimisprotsessile kuidagi kaasa aidata või seda kiirendada. Eelnevat arvesse võttes, asub hageja seisukohale, et kostja ei ole käitunud oma kohustuste täitmisel hea usu ja mõistlikkuse põhimõtteid järgides ning viiviste vähendamiseks ei ole alust.
KOSTJA VASTUVÄITED
4 (12)
2-12-17784
2.Kostja 12.06.2012 vastuses hagi ei tunnistanud ja leidis, et hagejal puudub käendaja vastu nõudeõigus, kuna pandiesemed, mis tagab põhivõlgniku kohustust, on realiseerimata. Kostja nõudis VÕS § 149 lg 5 alusel, et kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni peab võlausaldaja oma nõude pandi arvelt rahuldama (Riigikohtu lahend 3-2-1-93-05). Kostja hinnangul on viivise väljanõudmine käendajatelt vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja pole tõendanud, et ta on käendajatele saatnud nõuded põhivõlgniku kohustuse täitmiseks, millega on hageja rikkunud VÕS § 6 sätestatud hea usu põhimõtet ja VÕS § 146 sätestatud teatamiskohustust. Kuna hageja on rikkunud hea usu põhimõtet, on ta kaotanud õiguse nõuda käendajatelt viiviseid ja leppetrahve. Kostja palus jäta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 18.07.2014 vastuväites jäi kostja oma seisukoha juurde, et hageja on käitunud hea usuga vastuolus, kuna pole nõude sissenõudmisega 3 aastat tegelenud. Riigikohus on leidnud oma lahendis 3-2-1-41-07, et hea usu põhimõtte üheks funktsiooniks on vältida võimalus, et õigustatud isik kuritarvitab oma õigusi ja kuritarvitaja kaotab oma õiguse, kui õiguse teostamise ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega moraalinormile. Hageja käitumine, kus ta esitab hagi nn viimasel minutil (päev enne hagi aegumist) nõudes aja eest lepingu ülesütlemisest kuni hagi esitamiseni viivist, ei ole kindlasti heas usus käitumisega kooskõlas. Hageja ei ole hagiavaldusele lisanud mitte ühtegi tõendit tõendamaks, et ta on kolme aasta jooksul peale lepingu ülesütlemist tegelenud võla sissenõudmisega või nõudnud kostjatelt võla tasumist. Hagile esitatud dokumente pole kostja kätte saanud, kostja pole peale lepingu allkirjastamist hagejaga kordagi suhelnud. Seega ei nõustu kostja hageja viivisenõudega ja palub viivisenõue jätta rahuldamata. Peale eeltoodu ei ole hageja esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et laen on põhivõlgnikule välja makstud. Seniajani kui hageja pole tõendit laenumakse tegemise kohta esitanud, tuleb laenuleping lugeda rahatuks. 26.11.2012 kohtuistungil leidis kostja, et kuigi laenuleping on üles öeldud 04.05.2009, sai kostja esimese teate lepingu rikkumise kohta kätte hagimaterjalidega. Äriühingus oli kokkulepe, et alates 2009 kostja enam aktiivselt äriühingus ei tegutse. 03.09.2014 seisukohas vaidles kostja vastu pandiesemete müügist saadud eeldatavasti laekuvate summade (kokku 55 386,99 eurot) arvelt nõuete kustutamise järjekorrale. Kostja leiab, et viidatud laenulepingu XXX üldtingimuste punkt 10.1 on tühine. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuse tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. VÕS § 42 lg 3 p 18 sätestab, et lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega antakse tingimuse kasutajale ainuõigus tõlgendada lepingutingimusi. Antud juhul on üldtingimuste punktiga 10.1 antud hagejale, s.o tingimuse kasutajale ainuõigus otsustada, millises järjekorras kustutatakse laenusaajal tekkinud võlgnevust. Kostja hinnangul ei ole mõistlik, et esmalt arvestab hageja laekunud summade arvelt maha sissenõudmiseks tehtud kulutused, siis viivised, intressivõlgnevuse ja alles viimasena põhivõlgnevuse, mis on kõigist teistest summadest märkimisväärselt suurem. Kostja leiab, et seetõttu muutub küsitavaks ka laenulepingu eesmärgi saavutamine – hageja arvestab laekunud summade arvelt maha
5 (12)
2-12-17784 kõikvõimalikud muud võlgnevused (kulud, viivised jms) ning tegelikkuses laenulepingu järgse põhivõlgnevuse tasumiseni ei jõutagi. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes VÕS § 42 lg 3 p 18 on viidatud tüüptingimus tühine. Laenulepingu XXX üldtingimuste punkti 10.2 kohaselt lepingu ei kehti punktis 10.1 toodud järjekord panga nõuete rahuldamisel sissenõude pööramisega tagatisele ja/või muule laenusaaja varale, millisel juhul loetakse tasutuks võlgnevused järgmises järjekorras: intress, viivised, leppetrahvid, tasud, muud maksed ja hüvitised pangale, laenusumma. Kostja leiab, et hageja ei ole oma nõude kujundamisel arvestanud üldtingimuste punktiga 10.2 ning seetõttu on tema nõude täpsustus ebaõige. Kostja viitab VÕS § 113 lg-le 4 ja leiab, et ta ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult oma kohustuse täitmisest keeldus, s.o ajavahemiku 05.05.2012 kuni 05.09.2013 (XXXOÜ pankroti väljakuulutamiseni) eest summas 5623,50 eurot. Juhul, kui kohus peab hageja nõuet siiski põhjendatuks, leiab kostja, et sissenõutavaks muutunud viivised summas 56 532,55 eurot on ülemäära kõrged ning palub neid VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada mõistliku suuruseni. Hageja ei ole ise teinud midagi selleks, et võlga aktiivselt sisse nõuda, sh ei esitanud võlausaldaja pankrotiavaldust XXXOÜ suhtes. Seetõttu on ka viivisevõlgnevus aastatega ülemäära suureks ja ebamõistlikult koormavaks kujunenud. Kostja hinnangul oleks mõistlik viivise suurust arvestada kuni ühe aasta eest pärast põhivõlgnevuse tekkimist.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus selgitab, et lahendab tsiviilasja nr 2-12-17784 kirjalikus menetluses lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 regulatsioonist ning asjaolust, et mõlemad pooled on kohtule kinnitanud nõustumist kirjaliku menetlusega (vt tl 4, I kd, tl 64, II kd). Kohus märgib seoses asja lahendamise ajaga, et käesolevas tsiviilasjas oli menetlus peatatud ajavahemikus 28.11.2012 kuni 16.06.2014 seoses hüpoteekide realiseerimisega täitemenetluses (tl 191-193, I kd; tl 42-43, II kd). Kohtul ei ole alust kahelda kostja poolt kahtluse alla seatud hageja esindaja volituses, kuna hageja on esitanud kohtule volikirjad (tl 45, 132, I kd, tl 59-60 II kd).
4.Hinnanud asjas esitatud tõendeid ja võttes arvesse poolte seisukohti, leiab kohus, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Esmalt selgitab kohus menetluse eset (I); järgnevalt käsitleb kostja vastuväiteid seoses hea usu põhimõtte väidetava rikkumisega viivisenõude esitamisel (II); seejärel hindab kohus hageja nõuete põhjendatust, hinnates muuhulgas nõuete kujunemist ja võttes seisukoha kostja viivise vähendamise taotluse osas (III) ning lõpuks võtab kohus kokku asja lahendamise tulemuse ja jaotab vastavalt sellele menetluskulud (IV).
I
5.Käesolevaks hetkeks pole enam asjakohane kostja esialgses vastuses 12.06.2012 esitatud vastuväide, et hagejal puudub käendaja vastu nõudeõigus, kuna pandiesemed, mis tagavad põhivõlgniku kohustust, on realiseerimata. Hageja on 12.06.2014 kohut informeerinud pandiesemete (hüpoteekide) realiseerimise tulemustest (tl 39, II kd) ning 18.08.2014 on hageja esitanud täpsustatud nõude, milles on arvesse võtnud pandiesemete müügist laekuvat summat 55 386,99 eurot (tl 47-48, II kd).
6.Käesolevas menetluses on hageja vähendanud oma esialgset nõuet (tl 50-51, I kd) üksnes viivise osas. Kui algses hagis nõudis hageja kostjalt viivist 56 532,55 eurot (tl 50-51, I kd), siis täpsustatud nõude kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist 8989,99 eurot (tl 47-48, II kd). Seega
6 (12)
2-12-17784 on hageja vähendanud oma nõuet viivise osas kokku 47 542,56 euro võrra (56 532,55-8989,99). Riigikohus on oma 19.02.2014 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-169-13 selgitanud, et kuigi kõrvalnõuete vähendamist ei loeta TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi hagi muutmiseks, tähendab see vaid seda, et vähendamiseks ei ole vaja kostja ega kohtu nõusolekut TsMS § 376 lg 1 järgi. Riigikohus märkis, et kohus peab sellises olukorras selgeks tegema, kas hageja on hagist osaliselt loobunud (TsMS § 429 mõttes) või hagi osaliselt tagasi võtnud (TsMS § 424 mõttes) ja vastavalt ka tegema määruse menetluse osalise lõpetamise või hagi osalise läbi vaatamata jätmise kohta (vt ka Riigikohtu 23. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-13, p 19). Kohus leiab, et käesolevas asjas on hageja oma 18.08.2014 nõude täpsustusega osaliselt hagist loobunud 47 542,56 euro osas, kuna antud summa ulatuses on hageja pandieseme müügist laekuva raha arvel käesolevas menetluses oma viivisenõuet vähendanud. Seetõttu lõpetas kohus eraldi määrusega osaliselt käesoleva tsiviilasja menetluse hageja viivisenõude osas 47 542,56 euro ulatuses.
7.Samas leiab kohus, et hageja ei ole nõude täpsustusega loobunud oma TsMS § 367 põhinevast nõudest mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras tasumata põhiosa summalt alates 04.05.2012 kuni põhiosa täieliku tasumiseni (tl 51, I kd). Hageja on nõude täpsustuses esialgselt 03.05.2012 hagis esitatud tulevikku suunatud viivisenõuet täpsustanud ja piiranud selle perioodiga 05.05.2012 kuni 05.09.2013 (OÜ XXX pankroti väljakuulutamiseni) ning summaga 5623,50 eurot (tl 48, II kd). TsMS § 376 lg 4 p 2 kohaselt hagi muutmiseks ei peeta hageja põhinõude või kõrvalnõuete vähendamist, või kitsendamist. Algses hagis esitatud tulevikku suunatud TsMS § 367 viivisenõude hilisem ajaline kitsendamine ja piiramine konkreetse summaga ei ole kohtu hinnangul vaadeldav hagist loobumisena või hagi tagasivõtmisena ning selles osas puudub vajadus menetluse osaliseks lõpetamiseks või hagi osaliseks läbivaatamata jätmiseks.
II
8.Kostja hinnangul on viivise väljanõudmine temalt kui käendajalt vastuolus hea usu põhimõttega, kuna hageja pole tõendanud, et ta on käendajale saatnud nõude põhivõlgniku kohustuse täitmiseks, millega on hageja rikkunud võlaõigusseaduse (VÕS) § 6 sätestatud hea usu põhimõtet ja VÕS § 146 sätestatud teatamiskohustust.
9.Kohus nõustub hagejaga, et viivise nõudmine kostjalt kui käendajalt ei ole vastuolus hea usu põhimõttega ning hageja ei ole rikkunud VÕS § 146 sätestatud teatamiskohustust. VÕS § 146 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja andma käendaja nõudel talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtule ei ole esitatud tõendeid selles, et kostja oleks pöördunud hageja poole nõudega informatsiooni saamiseks põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Küll aga on hageja saatnud laenusaajale ja käendajatele nõuded põhivõlgniku kohustuse täitmiseks, nii laenulepingu ennetähtaegsel ülesütlemisel kui ka enne hagiavalduse esitamist (tl 28-38, I kd). Mooni 60-137 aadress, kuhu kostjale teateid saadeti, on kirjas ka kostja poolt allkirjastatud käenduslepingus (tl 20-23; I kd). Käenduslepingu p 2.5. kohaselt pidi hageja esitama käenduslepingust tulenevad nõuded Mooni 60-137 aadressile (tl 21, I kd) ja kui kostja oma lepinguliselt aadressilt posti kätte ei saanud, tuleb see lugeda tema enda riskiks. Samas isegi kui kostja poleks saanud hageja teateid kohustuse täitmise nõudega reaalselt kätte hagejast sõltuvate asjaolude tõttu, ei muudaks see asja lahendamise tulemust, sest nagu eelpool märgitud, pidanuks hoopis kostja ise VÕS § 146 lg 1 kohaselt tõendama, et ta on esitanud nõude
7 (12)
2-12-17784 teabe saamiseks põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta. Hageja poolt kostjale viivisenõude kättetoimetamine ei oma asja õigeks lahendamiseks tähtsust ka seetõttu, et 17.09.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-70-09 p-s 14 on Riigikohus selgitanud, et VÕS § 113 järgi ei sõltu viivisenõude maksmapanek sellest, kas viivisenõudest enne teavitatakse või mitte.
10.Lisaks eeltoodule tuleb rõhutada, et kostja oli Äriregistri teabesüsteemi andmetel põhivõlgnik OÜ XXX asutaja, 50% osanik ja juhatuse liige (juhatuse liige kuni 28.06.2013, vt tl 78-81, II kd). Kostja kui OÜ XXX juhatuse liige ja osanik pidi olema teadlik põhivõlgniku kohustuste täitmisest. Kostjal kui füüsilisel isikul ei ole võimalik „kahestuda“ ja väita, et neid asjaolusid, mida ta pidi teadma ja teadis äriühingu juhatuse liikmena, ei teadnud ta füüsilise isikuna.
11.Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, nagu oleks hageja on käitunud hea usuga vastuolus, kuna polnud nõude sissenõudmisega väidetavalt 3 aastat tegelenud ja esitas hagi „viimasel minutil“ enne aegumistähtaja lõppu. Esiteks on hageja esitanud kohtule tõendid selles, et ta on tegelenud võla sissenõudmisega juba enne kohtusse pöördumist (vt tl 28-38, I kd), samuti on hageja pärast kohtusse pöördumist algatanud põhivõlgniku likvideerimismenetluse, misjärel põhivõlgniku likvideerija esitas pankrotiavalduse (tl 71-77, II kd). Teiseks on Riigikohus korduvalt väljendanud seisukohta, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt 29. jaanuari 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 2. juuni 2003. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13). Riigikohus on selgitanud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt nt 6. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16; 7. novembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-102-07, p 16; 9. märtsi 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17).
12.Käesolevas asjas ei ole tuvastatud hageja sellist käitumist, millest kostjal võis jääda mulje, et hageja on oma nõudest loobunud. Tuvastatud ei ole ka poolte kokkulepet viivisenõudest loobuda. Samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjale kahju. Viivise maksmise kohustus lepiti kokku hageja ja põhivõlgniku vahel sõlmitud lepingus (tl 7, I kd). Kostja pidi ette nägema, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist ning viivise tasumise eest vastutab ka kostja kui käendaja VÕS § 145 lg 2 ning kostjaga sõlmitud käenduslepingu alusel (tl 20-22, I kd). Kokkuvõtlikult on hageja aegumistähtaja piires kasutanud VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist ning ei ole hea usu põhimõtet rikkunud. Kostja taotlus jätta hageja viivisenõue rahuldamata on alusetu.
III
13.Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja algses nõudes (tl 50-51) esitatud põhivõla, intressinõude ega viivisenõude arvestuslikule suurusele. Kostja 18.07.2012 esitatud kahtlus laenu põhivõlgnikule väljamaksmise kohta (tl 87, I kd) on ümber lükatud hageja poolt 07.09.2012 esitatud põhivõlgniku arvelduskonto väljavõttega (tl 133-174, I kd) ja hilisemalt ei ole kostja laenulepingu rahatuse vastuväidet esitanud. Samuti ei esitanud kostja vastuväiteid
8 (12)
2-12-17784 hageja täpsustatud nõudes (tl 47-48, tl 51 II kd) esitatud põhivõla, intressinõude ega viivisenõude arvestuslikule suurusele. Seega lähtub kohus hageja poolt esitatud põhinõude, intressi ja viivise arvestuslikust suurusest, käsitledes allpool eraldi kostja vastuväiteid järgnevas: (i) hageja poleks tohtinud pandiesemete müügist laekuva summa 55 386,99 eurot arvel hageja nõude osalisel kustutamisel lähtuda laenulepingu nr XXX üldtingimuste punktist 10.1., vaid oleks pidanud lähtuma üldtingimuste p-st 10.2.; (ii) kostja ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult oma kohustuse täitmisest keeldus, s.o ajavahemiku 05.05.2012 kuni 05.09.2013 (XXXOÜ pankroti väljakuulutamiseni) eest summas 5623,50 eurot; (iii) juhul, kui kohus peab hageja nõuet siiski põhjendatuks, leiab kostja, et sissenõutavaks muutunud viivised summas 56 532,55 eurot on ülemäära kõrged ning palub neid VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada mõistliku suuruseni.
14.Kostja ei ole vaidlustanud pandiesemete müügist laekuva summa 55 386,99 eurot suurust, kuid leiab, et hageja poleks tohtinud pandiesemete müügist laekuva summa 55 386,99 eurot arvel hageja nõude osalisel kustutamisel lähtuda laenulepingu nr XXX üldtingimuste punktist 10.1., vaid oleks pidanud lähtuma üldtingimuste p-st 10.2. (tl 13, I kd). Seega vaidleb kostja vastu pandiesemete müügist laekuvate summade (55 386,99 eurot) arvelt nõuete kustutamise järjekorrale. Kostja leiab, et viidatud laenulepingu XXX üldtingimuste punkt 10.1. on tühine, sest tegemist on tüüptingimusega, mis kahjustab kostjat ebamõistlikult. Hageja leiab, et antud tüüptingimus ei ole tühine. Kohus on seisukohal, et hageja ja kostja vaidlus laenulepingu XXX üldtingimuste punkti 10.1. tühisuse üle ei ole käesoleva asja õigeks lahendamiseks asjassepuutuv ja seetõttu ei anna kohus hinnangut, kas laenulepingu XXX üldtingimuste punkt
10.1.on üldtingimusena tühine või mitte. Kohus nõustub kostjaga, et laenulepingu XXX üldtingimuste punkti 10.2. kohaselt ei kehti punktis 10.1. toodud järjekord panga nõuete rahuldamisel sissenõude pööramisega tagatisele ja/või muule laenusaaja varale, millisel juhul loetakse tasutuks võlgnevused järgmises järjekorras: intress, viivised, leppetrahvid, tasud, muud maksed ja hüvitised pangale, laenusumma (vt tl 13, I kd). Kuna pooled on selgesõnaliselt kokku leppinud, et laenulepingu XXX üldtingimuste punktis 10.1. toodud järjekord ei kehti panga nõuete rahuldamisel sissenõude pööramisega tagatisele ning sissenõude pööramisel pandiesemetele ja käendustele kohaldatakse võlgnevuse kustutamisel laenulepingu XXX üldtingimuste punkti 10.2. (tl 6-7, tl 13, I kd), siis laenulepingu punkt 10.1. ei kohaldu ning puudub vajadus hinnata antud sätte kehtivust.
15.Kohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole oma nõude kujundamisel arvestanud laenulepingu XXX üldtingimuste punktiga 10.2., võttes võlgnevuse tasutuks lugemisel ekslikult aluseks laenulepingu üldtingimuste punktis 10.1. toodud võlgnevuse tasumise järjekorra ning seetõttu on tema nõude täpsustus osaliselt ebaõige (vt kohtuotsuse p 14). Kuna pandiesemete müügist laekuva summa 55 386,99 eurot arvel hageja nõude osalisel kustutamisel tuli lähtuda laenulepingu nr XXX üldtingimuste punktist 10.2., siis tulnuks lugeda võlgnevused tasutuks järgmises järjekorras: intress, viivised, leppetrahvid, tasud, muud maksed ja hüvitised pangale, laenusumma (vt tl 13, I kd). Seega esmalt kuulus pandiesemete müügist laekuva summa 55 386,99 eurot arvel kustutamisele kostja intressivõlg summas 987,93 eurot; seejärel hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisvõlgnevus 56 532,55 eurot, mille tagajärjel ei ole hagejal enam kostja vastu intressinõuet ja viivisenõue sissenõutavaks muutunud viivise osas väheneb 2133,49 euroni (55 386,99 – 987,93 – 56 532,55). Seega peab kohus põhjendatuks rahuldada hagi kostja vastu põhivõlgnevuse osas summas 57 520,48 eurot ja hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise osas summas 2133,49 eurot. Hageja nõue tuleb jätta rahuldamata intressinõude osas summas 987,93 eurot. Kostja seisukohta, et ta ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult oma kohustuse täitmisest keeldus, s.o ajavahemiku 05.05.2012
9 (12)
2-12-17784 kuni 05.09.2013 (XXXOÜ pankroti väljakuulutamiseni) eest summas 5623,50 eurot ning kostja taotlust viivise vähendamiseks käsitleb kohus kohtuotsuste järgmistes punktides.
16.Kostja leiab VÕS § 113 lg-le 4 tuginevalt, et ta ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult oma kohustuse täitmisest keeldus, s.o ajavahemiku 05.05.2012 kuni 05.09.2013 (XXXOÜ pankroti väljakuulutamiseni) eest summas 5623,50 eurot. Iseenesest on õige, et VÕS § 113 lg 4 kohaselt võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest. Siiski leiab kohus, et VÕS § 113 lg 4 mõtteks on eelkõige reguleerida VÕS § 110 ja VÕS § 111 kohustuste täitmisest keeldumisega seonduvat ehk siis võlgnik ei pea maksma viivist aja eest, kui ta keeldus kohustuse täitmisest seoses võlausaldaja tegevusega (nt kohustuse rikkumine võlausaldaja poolt) või oma vastunõudega võlausaldaja suhtes. VÕS § 149 lg 5 (kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel) on aga kohtu hinnangul norm, mis annab käendajale ajutise õiguse oma kohustuse täitmist edasi lükata, kuid ei vabasta käendajat viivise tasumise kohustusest. VÕS § 149 lg 5 rakendamine ei ole seotud võlausaldaja poolse kohustuse rikkumise või käendaja poolse vastunõudega võlausaldaja vastu, mistõttu ei oleks ka põhjendatud käendaja vabastamine viivise tasumisest. Kohus nõustub hagejaga, et VÕS § 149 lg 5 ei võta võlausaldajalt õigust nõuda enne põhivõlgniku vara realiseerimist käendaja suhtes nõude tunnustamist ja temalt võla (sh viivise) väljamõistmist. Vastasel korral, kui põhivõlgniku pandiga tagatud vara ei õnnestuks müüa kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest, kaotaks võlausaldaja aegumise tõttu üldse nõude käendaja vastu. See ei oleks käenduse tagatisfunktsiooni arvesse võttes kuidagi mõistlik ega põhjendatud. Seega peab kohus põhjendatuks rahuldada hagi kostja vastu ka viiviste nõudes ajavahemiku 05.05.2012 kuni 05.09.2013 (XXXOÜ pankroti väljakuulutamiseni) eest summas 5623,50 eurot. Nagu juba eelpool mainitud, et ole kostja esitanud vastuväiteid põhivõla ja viivisenõude arvestuslikule suurusele.
17.Eelnevast nähtuvalt pidas kohus hageja nõuet põhivõla ja viivise nõudes põhjendatuks, leides siiski, et hageja ei ole oma nõude kujundamisel arvestanud laenulepingu XXX üldtingimuste punktiga 10.2., mis osaliselt muudab hageja nõude rahuldamise ulatust (vt kohtuotsuse p-d 13-16). Kostja on esitanud taotluse, et juhul, kui kohus peab hageja nõuet siiski põhjendatuks, siis sissenõutavaks muutunud viivised summas 56 532,55 eurot on ülemäära kõrged ning kostja palub neid VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 alusel vähendada mõistliku suuruseni. Taotluse põhjendamiseks viitas kostja sellele, et hageja ei ole ise teinud midagi selleks, et võlga aktiivselt sisse nõuda, sh ei esitanud võlausaldaja pankrotiavaldust XXXOÜ suhtes. Seetõttu on ka viivisevõlgnevus kostja arvates aastatega ülemäära suureks ja ebamõistlikult koormavaks kujunenud. Kostja hinnangul oleks mõistlik viivise suurust arvestada kuni ühe aasta eest pärast põhivõlgnevuse tekkimist.
18.Kohus leiab, et hageja poolt nõutav viivise summa hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise osas 56 532,55 eurot ei ole ebamõistlikult suur. Hageja poolt arvestatud viivis oli hagi esitamise seisuga tegelikult 94 447,26 eurot (tl 3, I kd), kuid hageja vähendas vabatahtlikult oma viivisenõuet 56 532,55 euroni ehk alla põhinõude summa (tl 50, I kd). VÕS § 113 lg 8 kohaselt viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
10 (12)
2-12-17784
19.Kostja ei ole kohtu hinnangul oma viivise vähendamise taotluses esile toonud asjaolusid ega esitanud tõendeid, mis annaksid aluse viivise vähendamiseks. Tõele ei vasta kostja väide, nagu poleks hageja ise teinud midagi selleks, et võlga aktiivselt sisse nõuda. Hageja on esitanud kohtule tõendid selles, et ta on tegelenud võla sissenõudmisega juba enne kohtusse pöördumist (vt tl 28-38, I kd), samuti on hageja pärast kohtusse pöördumist algatanud põhivõlgniku likvideerimismenetluse, misjärel põhivõlgniku likvideerija esitas pankrotiavalduse (tl 71-77, II kd). Hageja on vähendanud oma tegelikku viivisenõuet ligi 38 000 euro ulatuses ning hagi esitamise seisuga hageja poolt nõutav viivis jääb alla põhivõlgnevuse summat. Nii Eesti õigusteoorias (sh nt VÕS kommenteeritud väljaande I osa, lk 383) kui kohtupraktikas on omaks võetud arusaam, et üldjuhul ei pea võlausaldaja täiendavalt põhjendama põhivõlaga samas suurt viivisenõuet, vaid üksnes põhivõlga ületavat viivisenõuet. Kooskõlas Riigikohtu 14.06.2005 lahendiga tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p-ga 19 lasub just kostjal kohustus tõendada, et põhivõlga mitte ületav hageja viivisenõue on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Riigikohtu 14.06.2005 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p-s 19 märgitakse, et „Kui kostja ei suuda tõendada, et viivis on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb viivise alandamise taotlus jätta rahuldamata. Erandiks on viivise nõudmine suuremas ulatuses kui põhivõlg.“ Käesolevas asjas ei ole kostja esitanud tõendeid selle kohta, et põhivõlga mitte ületav hageja viivisenõue on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur. Arvestades eeltoodut, ei rahulda kohus kostja taotlust vähendada sissenõutavaks muutunud viiviseid summas 56 532,55 eurot.
IV
20.Võttes aluseks käesoleva kohtuotsuse eelnevates osades tuvastatud asjaolud, leiab kohus, et esitatud hagiavaldus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks võlgnevuse summas 65 277,47 eurot (millest põhivõlgnevus on 57 520,48 eurot ja viivis 7756,99 eurot). Väljamõistetav summa ei ületa käenduslepingus kokku lepitud kostja vastutuse maksimummäära 1 080 000 krooni ehk 69 025,58 eurot (tl 21, I kd). Kohus jätab rahuldamata Aktsiaseltsi Reverta hagi kostja vastu intressi väljamõistmiseks summas 987,93 eurot ja viivise väljamõistmiseks summas 1233 eurot. Asja lahendamisel kuuluvad kohaldamisele lisaks juba eelnevalt kohtu poolt viidatud õigusnormidele ka muud võlaõigusseaduse asjakohased sätted, mida kohus alljärgnevalt tsiteerib. VÕS § 8 lg 2 järgi on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmatajätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 alusel võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 142 lg 1 järgi kohustub käenduslepinguga käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. VÕS § 145 lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Kohus märgib, et TsMS § 123 kohaselt tsiviilasja hinna arvestamisel võetakse aluseks hagi või muu avalduse esitamise aeg. Seega on käesoleva tsiviilasja hinnaks 57 520,48 eurot (vt tl 48-51, I kd).
11 (12)
2-12-17784
21.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. Tulenevalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kuivõrd käesoleval juhul rahuldas kohus hagi osaliselt (kohus rahuldas hagi summas 65 277,47 eurot ja jättis hagi rahuldamata summas 2220,93 eurot), siis jäävad menetluskulud poolte kanda võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldamise ulatust arvestades jäävad menetluskulud 3,3 % ulatuses hageja kanda ja 96,7 % ulatuses kostja kanda. Kohtu seisukohta menetluskulude jaotuse osas ei muuda asjaolu, et käesolevas asjas on hageja oma 18.08.2014 nõude täpsustusega osaliselt hagist loobunud 47 542,56 euro osas (antud summa ulatuses on hageja pandieseme müügist laekuva raha arvel oma viivisenõuet vähendanud), mistõttu lõpetas kohus eraldi määrusega osaliselt käesoleva tsiviilasja menetluse hageja viivisenõude osas 47 542,56 euro ulatuses. Hagist osaline loobumine oli tingitud VÕS § 149 lg 5 regulatsioonist, mille kohaselt, kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel. See, et kostja esitas menetluses VÕS § 149 lg 5 kohase vastuväite ja hageja hiljem vähendas oma viivisenõuet pandieseme müügist laekuva raha arvel, ei tähenda, et hageja oleks esitanud algselt liialt suure nõudega või põhjendamatu hagi. Kohus nõustub hagejaga, et VÕS § 149 lg 5 ei võta võlausaldajalt õigust nõuda enne põhivõlgniku vara realiseerimist käendaja suhtes nõude tunnustamist ja temalt võla (sh viivise) välja mõistmist. Vastasel korral, kui põhivõlgniku pandiga tagatud vara ei õnnestuks müüa kolme aasta jooksul nõude sissenõutavaks muutumisest, kaotaks võlausaldaja aegumise tõttu üldse nõude käendaja vastu. See ei oleks käenduse tagatisfunktsiooni arvesse võttes kuidagi mõistlik ega põhjendatud. Ka käesolevas asjas ei olnud hagejal võimalik kohtusse nõude esitamisega oodata kuni on selge pandieseme müügist laekuva raha tulem, sest hageja esitas hagi napilt enne nõude aegumistähtaja lõppu.
22.Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 3 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik, kohtunik
12 (12)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.