Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes ja Indrek Parrest
Otsuse tegemise aeg ja koht
15.10.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-54665
Tsiviilasi
SB hagi OÜ Strantum vastu 30.08.2012 sõlmitud veeja kanalisatsiooniteenuste kasutuslepingust nr 345-S tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks ning lepingu täitmiseks kohustamiseks ja OÜ Strantum vastuhagi SB vastu 19 386.65 euro ja viivise väljamõistmiseks 20 890.45 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28.03.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SB apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja (vastukostja) SB (isikukood XXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXX XX X,
XXXXXXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXXX),
esindaja Jaanus Silm Vastustaja/kostja (vastuhageja) OÜ Strantum (registrikood 10731164, asukoht Kooli 2A, Tabasalu, Harku vald, Harjumaa), esindaja adv Sirle Karu
5.Mõista vastuhagejalt välja vastuhagiavalduse esitamisel vähemtasud riigilõiv 100 eurot riigituludesse, mis tuleb tasuda 15 päeva jooksul, arvates käesoleva lahendi jõustumisest; riigilõivu maksmisega viivitamisel tuleb tasuda viivist riigilõivu sissenõutavaks muutumisest kuni selle täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses; makseinfo on lisatud otsusele.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.20.12.2012 esitas SB (hageja) Harju Maakohtule hagi OÜ Strantum (kostja) vastu lepingu täitmiseks kohustamiseks ning vee- ja kanalisatsiooniteenuste kasutuslepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks. 11.03.2013 esitatud vastuhagis palub kostja hagejalt välja mõista 19 386.65 eurot, viivise 786.92 eurot ja viivise alates hagi esitamisest 08.03.2013 kuni võla tasumiseni 4.12 eurot päevas. Menetluskulud palus jätta hageja kanda.
2.Vastuhagi kohaselt tuvastasid kostja töötajad korralise kontrolli käigus hagejale kuuluval kinnistul XXXXXXXX X Tabasalus omavolilise veekasutuse ja reovee kanaliseerimise, mille kohta koostati 29.08.2012 omavolilise veekasutuse ja reovee ning sademetevee kanaliseerimise akt. 30.08.2012 sõlmiti hageja ja kostja vahel vee- ja kanalisatsiooniteenuste kasutamise leping nr 345-S, kuid nimetatud leping ei reguleeri sõlmimise eelselt omavoliliselt hageja poolt tarbitud teenuse hüvitamise küsimust. Seoses tasumata arvega katkestas kostja hageja kinnistu veega varustamise 18.12.2012 vastavalt Harku vallavalitsuse kooskõlastusele. Omavolilise veekasutuse ilmnemisel tuleb lähtuda hüvituse arvestamisel eeskirjas sätestatud metoodikast. Rakendades eeskirja § 13 lõikes 3 toodud arvestusprintsiipi, on hageja ühe kuu arvestuslikuks veekoguseks 1271,7m3. Kostja nõudis hagejalt hüvitust 6 kuu eest. Võttes hageja veekuluks ühes kuus 1271,7m3 ja korrutades selle kehtiva tariifiga, on kostja nõudeks koos käibemaksuga 20 235.29 eurot. Arvestades 20 235.29 eurost maha hageja poolt 06.02.2013 tasutud 848.64 eurot, jäi kostja nõudeks 19 386.65 eurot.
3.Lisaks põhivõlgnevusele nõudis hageja viivist. Kostja nõudelt summas 19 386.65 eurot on viivis alates 29.08.2012 786.92 eurot ja alates hagiavalduse esitamisest 4.12 eurot päevas.
Hageja vastuväited
4.Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole hagejale teada, mis ajast kostja osutab Tabasalus Harku vallas XXXXXXXX tänaval vee- ja kanalisatsiooniteenust. Vaidlust ei ole, et kostja osutab vastavat teenust augustis 2012. Kuivõrd enne aastat 2006 ei olnud sätestatud mõiste omavoliline tarbimine, siis on kostja poolt alusetu väita, et omavoliline tarbimine on toimunud juba 2003. aastast. Kostja väitel on ta vee-ettevõtjaks alates 2006. aastast. Sellest tuleneb, et kostja ei saa olla õigustatud isikuks, kes saaks esitada pretensioone hageja tegevusele perioodi osas, mil kostja ei olnud Tabasalu alevikus XXXXXXXX X kinnistu osas vee-ettevõtjaks. Kostja nõude arvutamise aluseks olev metoodika ei saa olla reaalsuses arvestamise aluseks, kuna kostja tegelikkuses seda kulu hageja eest ei ole kandnud. XXXXXXXX X kinnistule on paigaldatud veenäidik juba 2003. aastal ning see fikseerib, et vee tarbimine ca 9 aasta jooksul sai olla maksimaalselt 1351m3. Kostja saaks omaenda väite ja viite alusel nõuda ainult neid kulutusi, mida ta reaalselt kandnud on. Kostja ei ole aga kandnud rohkem kulu, kui vee- ja kanalisatsiooniteenuse tarbimine hageja poolt ja seda koguses, mis hageja vee arvesti näit. Arvestada tuleb ka, et vee tarbimist ei saa arvestada 2003. aasta seisuga, vaid 2006. aastast (eeldades kostja väite õigsust vee-ettevõtjaks olekust) ning seda hageja keskmise tarbimise järgi. Põhinõude alusetuse tõttu on alusetu ka viivisenõue.
5.Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, millised olid tema kulutused, mida hageja säästis käsundita asjaajamisel hageja huvides ajavahemikust juunist 2006 kuni 30.08.2012. Harku valla ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 13 lõikes 3 toodud kahju arvestamise metoodika ei ole samastatav ega kohaldatav käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste kindlakstegemisega. Arvestades kostja viidatud eeskirja § 13 lõikes 3 toodud metoodikat, kujuneb hagejapoolseks vee tarbimiseks ühes kalendrikuus 1271,70m3. Nimetatud koguses vee tarbimine ei ole eluliselt võimalik ega vasta kostja kuludele käsundita asjaajamisel ega ka võimalikule lepinguvälisele kahjule. Eeskirja § 13 lõikes 3 sätestatu kohaldamine oleks hageja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu ja äärmiselt ebaõiglane.
6.28.11.2013 esitas hageja taotluse tunnistada Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 13 lõikes 3 toodud kahju arvestamise metoodika põhiseadusega vastuolus olevaks. Esimese astme kohtu otsus
7.Harju Maakohus rahuldas 28.03.2014 otsusega nii hagi kui vastuhagi. Vastuhagi rahuldamisel leidis maakohus, et esitatud dokumentaalse tõendi – 29.08.2012 omavolilise veekasutuse ja reovee ning sademetevee kanaliseerimise akti kohaselt puudub kinnistul veeettevõtjaga leping (t I kd lk 99). Kohtule esitatud 14.10.2003 lepingu nr 06/03 punkti 8 kohaselt on hageja kinnitanud, et on teadlik kohustusest sõlmida tema poolt lepingust tulenevate kohustuste täitmise järgselt vee- ja reovee kanalisatsiooniga liitumiseks liitumisleping (t I kd lk 12-13). Kohtu ette ei ole toodud asjaolu, et hagejal oleks varasemalt sõlmitud leping vee-ettevõtjaga.
8.Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 7 lõike 1 kohaselt on vee-ettevõtja käesoleva seaduse tähenduses eraõiguslik juriidiline isik, kes varustab kliendi kinnistu veevärki ühisveevärgi kaudu veega või korraldab kliendi kinnistu kanalisatsioonist reo-, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimist ja puhastamist. Vaidlust ei ole, et hageja on alates 2006. aastast Harku vallas tegutsev vee-ettevõte (t I kd lk 222-
223) ning alates 30.08.2012 osutab hageja kostjale tasulist veevarustuse ja kanalisatsiooni teenust (t I kd lk 14-17).
9.Kohus viitas võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lõikele 1, § 1023 lõikele 2 ja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-25-08. Kostja on oma nõudes tuginenud ka eeskirja § 13 lõikele 3, millise kohaselt tasub klient omavolilise veekasutuse ilmnemisel vee-ettevõtjale hüvitust toru läbilaskevõime järgi avamis-, plommi eemaldamis-, rikkumis- või ühenduskohas arvestusega, et toru töötab kogu ristlõikega 24 tundi ööpäevas. Sealjuures võetakse vee kiiruseks torudes siseläbimõõduga 15 kuni 20 mm - 0,5 m/s, torudes 25 kuni 40 mm - 1,0 m/s ning torudes 50 mm ja suuremad - 1,5 m/s. Kui omavoliliselt kasutatud vett oli võimalik kanaliseerida ühiskanalisatsiooni, lisatakse hüvitusele tasu selle kanaliseerimise eest. Hüvitus arvutatakse lähtudes vastavale tarbijagrupile kehtestatud teenustasust veevarustuse ja reovee ning sademetee ärajuhtimise eest.
10.Kohus asus seisukohale, et olukorras, kus on ilmnenud omavoliline veekasutus, ei ole võimalik tegelikku tarbimist kindlaks teha ning selle hüvitise kindlaksmääramisel tulebki lähtuda kehtestatud metoodikast. Antud juhul on selleks eeskirja § 13 lõige 3. Sellest tulenevalt ongi võimalik kindlaks määrata hüvitise suurus, mis tuleb hagejal maksta omavolilise veeühenduse tarbimise eest. Vaidlust ei ole, et hageja on veeühendust tarbinud. Samuti nähtub kohtule 14.10.2003 OÜ Revalhaus Kinnisvara ja hageja vahel sõlmitud lepingu 06/03 punktist 1, et hageja avaldas arendajale soovi ühendada temale kuuluva kinnistu veevärk ja reovee kanalisatsioon arendaja poolt rajatavate vee- ja reoveekanalisatsioonitorustikega (t I kd lk 12-13).
11.Kostja on hageja vastu nõude esitamisel arvestanud eeltoodut valemit ning arvutanud hageja ühe kuu arvestuslikuks vee koguseks 1271,7m3 (t I kd lk 130). Eeskirja § 14 lõike 1 kohaselt, omavolilise veekasutuse või reovee ning sademetevee kanaliseerimise kestvus arvutatakse päevani, millal vee-ettevõtja esindaja või volitatud isik võis veenduda omavolilise veekasutuse või reovee ning sademetevee kanaliseerimise puudumises, kuid mitte üle 12 kuu tagasi.
12.Hageja on esitanud vastuväite, et kostja ei ole tõendanud, et XXXXXXXX X viiva veetorustiku sisediameeter oleks 25mm. Kohus nimetatuga ei nõustunud. Kostja on esitanud teostusjoonise, milliselt nähtub ka veetorustiku siseläbimõõt 25mm (t I kd lk 149). Hageja nimetatut ümberlükkavaid tõendeid kohtule ei esitanud.
13.Samuti leidis hageja, et kohus peaks õigusvaidluse lahendamisel lähtuma VÕS § 6 lõikest 2 ning jätma kohaldamata eeskirja § 13 lõikes 3 sätestatu. Kohus leidis, et hageja ei saa antud juhul tugineda VÕS § 6 lõikele 2, kuivõrd hagejal endal oli kohustus leping sõlmida, mida hageja ei ole teinud pika perioodi vältel. Hageja pidi teada saama sellest, et tal endal on kohustus liitumisleping sõlmida hiljemalt 14.10.2003, mil ta sõlmis OÜ-ga Revalhaus Kinnisvara lepingu nr 06/03 (t I kd lk 13). Hageja vastavalt seadusele ei toiminud ning on teadlikult veeühenduse tarbimise eest jätnud pikema perioodi vältel tasumata.
14.Eespool toodust tulenevalt on põhjendatud hagejalt hüvitise nõudmine. Vaidlust ei ole selles, et hageja on tasunud peale hagi kohtule esitamist kostjale hüvitist summas 848.64 eurot (t I kd lk 129). Kostja nõuab 19 386.65 euro tasumist.
15.Hageja leidis, et eeskirja § 13 lõige 3 ei ole kohaldatav, kuna kostja ei ole esitanud kahjuhüvitise nõuet. Kohus nimetatuga ei nõustu. Viidatud eeskiri ongi sätestatud selleks, et nõuda sisse hüvitis lihtsustatud korras juhul, kui on tuvastatud omavoliline veeühenduse kasutamine. Hageja leidis ka, et kostja poolt hagetav hüvitis ei vasta tegelikule tarbimisele.
Kohus selgitas, et kuivõrd hilisemalt ei ole võimalik kindlaks teha tegelikku tarbimist, siis ongi sätetatud metoodika, kuidas hüvitise suurust arvestada. Hageja oli ka seisukohal, et vee tarbimine 1271,70m3 ühes kuus ei ole eluliselt võimalik ning sellisel kujul nõude rahuldamine rikastaks põhjendamatult kostjat ning tekitaks kahju hagejale. Kohus leidis, et hageja selline väide ei ole õige, kuivõrd hageja on ise aastaid kasutanud veeühendust, mille eest ta tasu maksnud ei ole.
16.Hageja leidis, et eeskirja § 13 lõige 3 on vastuolus põhiseaduse §-dega 3, 19, 32 ja 154, mistõttu palus hageja tunnistada nimetatud norm põhiseadusega vastuolus olevaks ning otsuse tegemisel seda mitte kohaldada. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole millegagi oma taotlust sisustanud. Ainuüksi vastuolule põhiseadusega viitamisel ei ole aluseks sätte kohaldamata jätmiseks.
17.Kuigi eeskirja § 13 lõige 3 ja § 14 lõige 1 võimaldavad hüvitist nõuda toru läbilaskevõime järgi ning mitte üle 12 kuu tagasi, on kostja esitanud kohtule nõude kuue kuu eest (t I kd lk 130). Esmalt on hagejale esitatud kooskõlas eeskirja § 14 lõikega 2 vähendatud hüvitise nõue summas 3582.85 eurot (t I kd lk 71), kuid hageja on nimetatud summas hüvitise maksmisest keeldunud. Kõige eelneva alusel asus kohus seisukohale, et vastuhagis esitatud nõue on põhjendatud ning tuleb rahuldada.
18.Hageja palus kostjalt välja mõista viivise alates 29.08.2012 (t I kd lk 183). Kohus leidis, et antud juhul ei ole õige nimetatud kuupäevast alates viivise sissenõudmine. Kostja ei ole varasemalt sellises summas hagejale nõuet esitanud, seega ei ole nõue ka sissenõutavaks muutunud. Nõue on esitatatud kohtule 11.03.2013 (t I kd lk 117). Seega pidas kohus põhjendatuks välja mõista viivis alates nõude kohtule esitamisest, so 11.03.2013 kuni võlgnevuse tasumiseni.
19.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Apellatsioonkaebus
20.25.04.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse osas, milles rahuldati vastuhagi ja jätta uue otsusega vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
21.Maakohus on otsuse tegemisel rikkunud nii materiaal- kui protsessiõiguse norme, jätnud mitmed hageja seisukohad ja tõendid analüüsimata ning on hinnanud vääralt tõendeid, sh rajanud otsuse valedele asjaoludele. Kohus on leidnud, et kohtu ette ei ole toodud asjaolu, et hageja oleks varasemalt sõlminud lepingu vee-ettevõtjaga. Kohus on nimetatud järelduseni jõudnud seetõttu, et on hageja poolt esitatud tõendi – hageja ja Revalhaus Kinnisvara OÜ vahel sõlmitud lepingu nr 06/03 – jätnud hindamata. Nimetatud äriühing pakkus XXXXXXXX tn piirkonnas vee- ja kanalisatsiooniteenust enne kostjat ning hagejaga sõlmitud lepingu eesmärk oli hageja kinnisasja ühendamine (liitumine) vee- ja reoveekanalisatsiooniterrassiga. Seega oli hagejal kehtiv liitumisleping Revalhaus Kinnisvara OÜ-ga. Asjaolust, et alates 2006. aastast on vee-ettevõtjaks antud piirkonnas kostja, ei ole hagejale teatatud, samuti ei ole kostja ise avaldanud soovi sõlmida hagejaga 2006. aastal lepingut. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et pani 2006. aastal kõigile kinnistuomanikele postkasti vastavad lepingud. Seega eeldas hageja põhjendatult, et tarbib vett ja kanalisatsiooniteenust Revalhaus Kinnisvara OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel. Seega ei ole omavolilist tarbimist toimunud.
22.Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja vastuväite, et käsundita asjaajamisel tehtud kulude hüvitamine ei ole samastatav Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 13 lõike 1 alusel arvestatava kahjuhüvitisega. Kostja on esitanud oma vastuhagis nõude käsundita asjaajamise sätete kohaselt. Esitatud ei ole lepinguvälise kahju hüvitamise nõuet, mille puhul kuuluks kohaldamisele eeskirja § 13 lõikes 3 sätestatud metoodika. Vastuhageja on ekslikult leidnud, et VÕS § 1023 lõikes 1 nimetatud kulutused on ainuvõimalik kindlaks määrata eeskirja § 13 lõikes 3 sätestatud metoodika alusel, ka maakohus on ekslikult selle seisukohaga nõustunud, rikkudes sellega VÕS § 1023 kui ka eeskirja § 12 lõike 2 punkti 2 ja § 13 lõiget 3. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, millised olid tema kulutused, mida hageja säästis käsundita asjaajamisel hageja huvides perioodil 01.06.2006–30.08.2012. Seega tulnuks käsundita asjaajamise sätetele tuginev nõue jätta rahuldamata.
23.Maakohus ei põhjendanud oma järeldust, et omavolilist vee tarbimist ei ole võimalik kindlaks teha ja selle hüvitamise kindlakstegemises tuleb lähtuda eeskirja § 13 lõikest 1. Samuti on kohus rikkunud menetlusnorme, kui on jätnud tähelepanuta hageja viited eeskirja § 14 lõikele 2, mis võimaldab vee-ettevõtjal hüvitise määrasid, lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest vähendada.
24.Kohus on rikkunud menetlusnormi, jättes hindamata tõendid, mis näitavad tegelikku tarbimist ajal, mil hagejal puudus kostjaga leping. Hageja ei nõustu kohtu poolt märgituga, et kõik otsuses käsitlemata väited ja tõendid kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu neid lahendis ei kajastatud. Hageja leiab, et kui kohus on tõendi vastu võtnud, siis peab ta seda ka analüüsima. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta hageja väited ja tõendid, millistega hageja soovis tõendada, et kostja käsundita asjaajamiseks tehtud kulutused, mille hageja säästis, ei olnud 19 386.65 eurot, vaid märkimisväärselt väiksemad. Eelnevaga on kohus rikkunud TsMS § 232, § 426 lõiget 1 ja § 442 lõiget 8. Kõnealuste tõenditega on tõendatud asjaolu, et faktiline tarbimine alates 01.06.2006–30.08.2012 ja seega hageja poolt säästetu oli 1201.25 eurot, millest hageja on tasunud 848.64 eurot, mistõttu oleks saanud vastuhagi rahuldada üksnes 352.61 euro ulatuses.
25.Kohus on põhjendamatult lähtunud kostja poolt omavoliliselt täiendatud tõendist, millele hageja esitas vastuväite. Nimelt esitas kostja eeskirja § 13 lõike 3 metoodika kohaldamiseks vajaliku ühendustoru läbimõõdu tuvastamise tõendamiseks enda poolt märkustega täiendatud teostusjoonise, kuhu on ise teinud juurdekirjutuse toru läbimõõdu kohta. Hageja on sellisele tõendile korduvalt vastu vaielnud. Selline täiendatud teostusjoonis ei ole tõendiks TsMS-i mõttes.
26.Maakohus jättis analüüsimata hageja seisukohad, leides, et need ei ole asjasse puutuvad. Antud juhul ei ole kohus põhjendanud, miks ta osasid väiteid ei arvesta, põhjendamiskohustuse asemel on kohus aga märkinud, et teatud väiteid ja tõendeid ei käsitle. Tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega. Hageja seisukoht, mida kohus ei ole analüüsinud – et kostja õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine hagejale, on otseselt seotud vastuhagi lahendamisega ja omab tähtsust otsuse tegemisel. Kostja poolt nõutavas koguses (1271,70m3 ühes kuus) vee tarbimine ei ole eluliselt võimalik ega vasta kostja kuludele käsundita asjaajamisel ega ka võimalikule lepinguvälisele kahjule. Ilmselgelt ebamõistliku ja eluliselt mitteusutavas koguses vee tarbimise eest hüvitise nõudmine on tahtlik ja teadlik tegevus, mille eesmärgiks on kahju tekitamine hagejale. Seega on hagi rahuldamine välistatud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138 lõike 2 kohaselt. Maakohus pidi analüüsima ka hageja väidet, et nii käsundita asjaajamise kui ka kahju hüvitamise puhul ei ole sätete eesmärgiks isiku karistamine. Eeskirja § 13 lõike 3
kohaldamisel ei ole täidetud kahju hüvitamise eesmärk (VÕS § 127 lõige 1). Kahju hüvitamise eesmärgi täitmiseks tuleb tuvastada võimalikult ligilähedane olukord, milles kannatanu oleks olnud, kui kahju ei oleks tekkinud. Hageja on tõendanud tegelikku tarbimist, millest tulenevalt palub kohtul määrata kahjuhüvitise suuruseks 1201.35 eurot, millest hageja on tasunud 848.64 eurot. Kohus pidanuks analüüsima ka hageja vastuväidet, et eeskirja § 13 lõike 3 näol on tegemist tüüptingimusega, mis on VÕS § 42 lõike 1 alusel tühine.
27.Maakohus on jätnud vääralt kohaldamata VÕS § 6 lg 2, põhjendades seda sellega, et hagejal oli endal kohustus sõlmida kostjaga leping. Viidatud sättest ei tulene, et seda ei saa kohaldada olukorras, kus vastava taotluse esitanud isik on ka ise jätnud mõne kohustuse täitmata. Hageja hinnangul on eeskirja § 13 lõike 3 kohaldamine tema suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu ja äärmiselt ebaõiglane ning seda ka siis, kui ta tõepoolest on tahtmatult teadmatusest tarbinud vett omavoliliselt. Hageja on selgitanud, et temale teadaolevalt oli tal vastav lepinguline suhe Revalhaus Kinnisvara OÜ-ga ning kuna kostja ise ei teatanud enda vee-ettevõtjaks asumisest ega teavitanud muul viisil hagejat, ei saanudki hageja teada, et ta peaks kostjaga lepingu sõlmima. Hageja palub kohtul VÕS § 6 lõike 2 kohaselt jätta kohaldamata eeskirja § 13 lõikes 3 sätestatud metoodika, kuna selle tulemusena peaks ta tasuma vee-ettevõtjale tegelikust tarbimisest kuni 200 korda suuremas ulatuses.
28.Kohus on eksinud ka selles, et hageja ei ole sisustanud eeskirja § 13 lõike 3 vastuolu põhiseadusega. Hageja on sisutanud oma vastavat taotlust 28.11.2013 menetlusdokumendis, milles kokkuvõtlikult leidis, et määruses sätestatud kahju hüvitamise metoodika peab tagama üksnes kahju hüvitamise, mitte aga kandma endas karistamise ja vee-ettevõtja rikastamise eesmärki. Seega ei ole vastav säte ei eesmärgipärane ega proportsionaalne. Vastustaja seisukoht
29.Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
30.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vastuhagi osas tehtud kohtuotsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lõike 1 punkti 1 alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lõikest 6 ei korda neid. TsMS § 652 lõike 1 punkti 1 alusel võttis ringkonnakohus kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 651 lõike 1 alusel kontrollib kolleegium maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Alljärgnevalt vastab kolleegium kaebuse väidetele.
31.Asjakohane ei ole kaebuse esitaja väide, nagu ei oleks maakohus hinnanud apellandi ja OÜ Revalhaus Kinnisvara sõlmitud lepingut. Maakohus tegi seda otsuse punktides 22 ja 31 ning leidis asjakohaselt, et viidatud lepingust nähtub hageja teadmine, et selle lepingu alusel ei saanud tal tekkida arusaama, nagu oleks tal õigus tarbida vee- ja reoveeteenust ilma täiendavaid kokkuleppeid sõlmimata. Lepingus võttis hageja endale kohustuse sõlmida sellest lepingust tulenenud kohustuste täitmise järgselt vee- ja reovee kanalisatsiooniga
liitumise leping (t I kd lk 12-13). Lepingu enda objektiks oli arendaja poolt vee- ja reoveekanalisatsiooni torustike ning vastavate liitumispunktide rajamine ning hageja poolt selle eest arendajale tasu maksmine. Poolte vahel ei ole vaidlust liitumislepingu sõlmimise üle, küll aga ÜVVKS § 8 lõikes 3 nimetatud teenuse kasutamise lepingu sõlmimise üle. Hageja ei tõendanud arendajaga muu kui nr 06/03 lepingu sõlmimist. Ka ei väitnud hageja, et ta oleks enne 2012. aastat tasunud kellelegi ühisveevärgist tarbitud vee ja sinna juhitud reovee eest või oleks keegi talle vastavate teenuste kasutamise eest arveid esitanud või oleks vee-ettevõtja keeldunud temaga teenuse tarbimiseks lepingu sõlmimisest. Seega asus maakohus asjakohaselt seisukohale, et tõendatud on hagejal enne 30.08.2012 vee- ja kanalisatsiooniteenuste kasutamise lepingu puudumine. Asjaolu kas ja kuidas tegi kostja vee-ettevõtjaks saades kinnistute omanikele ettepanekud teenuse tarbimiseks lepingute sõlmimiseks, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Hageja pidi kinnistu omanikuna teadma, et juhul, kui ta soovib teenust tarbida, peab ta selleks esmalt sõlmima ÜVVKS § 8 lõikes 3 ettenähtud lepingu ja teenuse eest tasuma. Samuti pidi ta teadma, et sama seaduse § 4 kohaselt sõlmitakse vastav leping ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Heas usus tegutseva omanikuna oli tal võimalik saada teavet vee-ettevõtja kohta kohalikust omavalitsusest. Hageja poolt allkirjastatud omavolilise veekasutuse ja reovee ning sademetevee kanaliseerimise aktiga, samuti hageja kirjadega kostjale 19.09.2012 ja 08.10.2012 (t I kd lk 99, 100-101, 179-181) on tõendatud ja hageja poolt omaks võetud TsMS § 231 lõike 2 mõttes, et ta ka reaalselt tarbis vaidlusaluseid teenuseid aastast 2003 ilma vastava lepinguta.
32.Maakohus võttis kostja vastunõude kvalifitseerimisel asjakohaselt aluseks kehtiva kohtupraktika (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-25-08 ja nr 3-2-1-33-13) ning leidis, et kohaldamisel kuulub käsundita asjaajamise regulatsioon (VÕS § 1018 ja § 1023). Riigikohus selgitas lahendi nr 3-2-1-33-13 punktis 13, et kui korteriomanikud tarbivad ühisveevärgi- ja kanalisatsiooniteenuseid lepinguta, on tegemist käsundita asjaajamisega, mis vastab korteriomanike kui soodustatud isikute huvile ja tahtele. Apellandi viited kahju hüvitamise nõudele ei ole asjakohased. VÕS § 1023 lõike 1 järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ulatuses, milles asjaajaja võis kulutuste tegemist pidada mõistlikuks ja millised soodustatu säästis seetõttu, et käsundita asjaajaja kandis need tema eest. Käesoleval juhul tuleb kulutuste mõistliku suuruse kindlaksmääramisel lähtuda ÜVVKS § 8 lõike 4 punkti 5 kohasest erinormist, milline delegeerib omavoliliselt võetud vee ja omavoliliselt ärajuhitud reo-, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee määratluse ning nende mahu ja maksumuse määramise kohalikule omavalitsusele vastava eeskirja koosseisus.
33.Puudub vaidlus, et Harku vallas on vastav eeskiri volikogu poolt kinnitatud (t I kd lk 2847). Selle § 13 lõike 1 punkti 1 kohaselt loetakse omavoliliseks veekasutuseks või reovee ning sademetevee kanaliseerimiseks mh juhtumit, kui puudub vastav leping vee-ettevõtjaga. Sama sätte lõikes 3 on reguleeritud selliselt tarbitud teenuse mahu arvestamine. Asjaolu, et eeskiri nimetab tasumisele kuuluvat summat hüvitiseks (mitte kahjuhüvitiseks, nagu ekslikult rõhutab apellant), ei mõjuta kostja vastunõude materiaalõiguslikku alust. On ilmne, et peaaegu 10 aasta jooksul omavoliliselt tarbitud teenuse faktilist mahtu ei ole võimalik veenvalt tuvastada ja ootuspärane ei ole, kui seda tuleks teha omavolilise kasutaja ühepoolselt loodud tõendite alusel (nt üürileping perioodil 2005-2006 tema ja kolmanda isiku vahel; koos tõlkega t I kd lk 168-173) või keskmise tegeliku tarbimise alusel peale omavolilise tarbimise lõppemist. Tõsikindlalt on fikseeritud käesolevas asjas vaid näit seisuga 29.08.2012, sest see toimus mõlema poole kohalolekul (t I kd lk 17).
34.Asjakohatu on apellandi viide eeskirja §-le 12, sest käesolevas vaidluses ei heideta talle ette mitte omavolilist ühendust, vaid omavolilist tarbimist, mida aga reguleerib eeskirja § 13. Eeskirja § 13 ei saa käesolevas vaidluses käsitleda teenuse kasutamise lepingu tüüptingimusena, sest see rakendub põhjusel, et poolte vahel ei olnud vastavat lepingut sõlmitud. Ka ei nõustu kolleegium apellandi etteheitega kostja tõendile ühendustoru läbimõõdu kohta hageja kinnistul (t I kd lk 149). Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 229 mõttes ja kuna hageja selle ümberlükkamiseks omapoolseid tõendeid ei esitanud, võttis maakohus selle tõendina asjakohaselt arvesse.
35.Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et eelpool käsitletud eeskirja § 13 lõikes 3 reguleeritud hüvitise arvestamise meetodika ei ole vastuolus põhiseadusega (PS). PS § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 154 kohaselt otsustavad kõiki kohaliku elu küsimusi kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt. Puudub vaidlus, et kohaliku omavalitsuse õigus ja kohustus korraldada ühisveevärgiga seonduvate küsimuste lahendamine, tuleneb alates 26.05.2000 jõustunud ÜVVKS-st. PS § 32 kohaselt on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata ja kasutada ning kitsendused peavad olema sätestatud seadusega. ÜVVKS-s on sätestatud kitsendus, mille kohaselt saab kinnistu omanik tarbida ühisveevärgi teenuseid ainult vee-ettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel (§ 8 lõige 3). Samas on volitatud kohalikku omavalitsust kehtestama ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni kasutamise eeskiri ning kehtestatud sellise eeskirja kohustuslik sisu, mh omavolilise veekasutuse määratluse ning mahtude ja maksumuse määramise kord. Harku valla eeskiri näeb mh ette omavoliliselt kasutatud vee mahu arvestamisel ajalise piirangu (mitte üle 12 kuu tagasi ja vee-ettevõtjal õigus veel vähendada; § 14 lõiked 1 ja 2) ning käesolevas vaidluses ongi kostja piiranud hüvitise nõuet 6 kuu arvestusliku tarbimisega. Ka käesolevas menetluses on ilmnenud, et tegelikult omavoliliselt tarbitud vee hulka ei ole võimalik objektiivselt kindlaks teha ja kuna eeskiri annab võimaluse arvestada rikkuja isiku ja rikkumist iseloomustavate faktiliste asjaoludega, ei saa nõustuda hagejaga, nagu oleks eeskiri ebaproportsionaalne võrreldes rikkumisega, mille puhul seda rakendatakse. Käesolevas asjas on hageja enda poolt omaks võetud teenuselepinguta vee tarbimine olulise perioodi (2003-2012) jooksul ja kolleegium ei näe alust teha kostjale etteheiteid, et ta sissenõutavat hüvitist suuremas ulatuses ei vähendanud.
36.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lõike 1 alusel apellandi kanda.
37.Käesolevas asjas on vajalik TsMS § 137 lõike 11 alusel muuta maakohtu poolt määratud vastuhagi hinda. Maakohtu otsuse kohaselt on selleks 19 386.65 eurot. Seega võttis maakohus arvesse ainult põhinõude suuruse. Vastuhagi esitamise ajal 08.03.2013 kehtis TsMS § 133 aga sõnastuses, mille kohaselt arvutatakse hagihinda lisaks põhinõude järgi ka kõrvalnõuete järgi (lõige 1) ning seadustiku § 367 alusel kõrvalnõude esitamise korral arvutatakse hagihinda selliselt, et hagi esitamise seisu viivise summale liidetakse summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale (lõige 2). Seega tuleb õige hagihinna arvestamiseks liita põhinõudele hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise summa 786.92 eurot ja lisaks ühe aasta eest arvestatud viivise summa 1503.80 eurot (täpsem arvestus ringkonnakohtu määruses 29.04.2014; t II kd lk 15-16). Seega on õigeks vastuhagi hinnaks maakohtus 21 677.37 eurot.
38.Hagihinna ebaõige arvestuse tõttu tasus kostja vastuhagi esitamisel riigilõivu riigilõivuseaduse (RLS) lisas 1 ettenähtust vähem (650 eurot 750 euro asemel). TsMS § 179 lõike 1 alusel mõistab ringkonnakohus vähemtasutud riigilõivu 100 eurot vastuhagejalt
välja riigituludesse. Sama sätte lõigete 5 ja 9 alusel tuleb rahasumma tasuda 15 päeva jooksul, arvates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest ning tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Makseinfo on lisatud käesolevale otsusele.
Ülle Jänes /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/
Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.