Eesistuja Villu Kõve, liikmed Ants Kull ja Malle Seppik
Kohtuasi
Sergei Bugajevi hagi OÜ Strantum vastu lepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks ning lepingut täitma kohustamiseks ja OÜ Strantum vastuhagi Sergei Bugajevi vastu 19 386 euro 65 sendi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-54665
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Sergei Bugajevi kassatsioonkaebus
Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
21 677 eurot 37 senti Hageja Sergei Bugajev, esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo Kostja OÜ Strantum (registrikood 10731164), esindaja vandeadvokaat Ants Karu
Asja läbivaatamise kuupäev
9. märts 2015. a, kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 15. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-54665 osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata Harju Maakohtu 28. märtsi 2014. a otsuse osas, milles maakohus mõistis välja Sergei Bugajevilt osaühingu Strantum kasuks 19 386 eurot 65 senti ning viivise, samuti menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
2.Maakohtu 28. märtsi 2014. a otsuse resolutsioon on jõustunud järgmises osas: „2.1. Hagi rahuldada.
2.2.Tuvastada Sergei Bugajevi poolt Sergei Bugajev ja osaühing Strantum vahel 30.08.2012. a sõlmitud vee- ja kanalisatsiooniteenuste kasutuslepingust nr 345-S tulenevate kohustuste puudumine.
2.3.Kohustada osaühingut Strantum täitma Sergei Bugajevi ja osaühing Strantum vahel 30.08.2012. a sõlmitud lepingut 345-S, mille kohaselt OÜ Strantum kohustub osutama Sergei
Bugajevi eramule asukohaga Remmelga 4, Tabasalu, Harku vald, Harju maakond tasulist veeja kanalisatsiooniteenust."
3.Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Tagastada Sergei Bugajevile kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.Sergei Bugajev (hageja) esitas 20. detsembril 2012 Harju Maakohtule hagi OÜ Strantum (kostja) vastu 30. augustil 2012 sõlmitud lepingut nr 345-S täitma kohustamiseks ning lepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 14. oktoobril 2003 lepingu temale kuuluva kinnistu ühendamiseks veevärgi ja kanalisatsioonisüsteemiga. 30. augustil 2012 sõlmisid hageja ja kostja veeja kanalisatsiooniteenuse kasutuslepingu nr 345-S. Lepingu lisas nr 1 fikseeriti veearvesti algnäit ning vee- ja kanalisatsiooniteenuse hinnad. Kostja esitas hagejale kuni 29. augustini 2012 osutatud teenuse eest arve kogusummas 3582 eurot 85 senti. Arves on märgitud tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse koguseks 1351 m3. Kostja nõue ei seostu vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutuslepingu nr 345-S alusel toimuva tarbimisega. Hageja on lepingu alusel esitatud arved tasunud. Kostja lõpetas hageja võlgnevuse tõttu 18. detsembrist 2012 hageja kinnistu veega varustamise. Kostjal ei olnud õigust peatada hagejale teenuse osutamist, sest hagejal ei ole lepingust tulenevat võlgnevust.
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja palus tasuda 3582 eurot 85 senti hüvitisena enne lepingu sõlmimist hageja omavoliliselt tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest. Tuvastusnõude rahuldamisel ei ole võimalik hageja eesmärki saavutada. Kostja sulges hageja elamu veevarustuse lepinguta kasutatud teenuse eest tasumata jätmise tõttu. Kostjal oli selleks õigus Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (eeskiri) § 28 lg 6 alusel. Harku vallavalitsus andis kostjale kooskõlastuse hageja kinnistul vee sulgemiseks.
3.Kostja esitas 11. märtsil 2013 vastuhagi, milles palus hagejalt enda kasuks välja mõista 19 386 eurot 65 senti, viivise 786 eurot 92 senti ja viivise 4 eurot 12 senti päevas alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Vastuhagiavalduse kohaselt tuvastasid kostja töötajad korralise kontrolli käigus hagejale kuuluval kinnistul omavolilise veekasutuse ja reovee kanalisatsiooni juhtimise, mille kohta koostati
29.augustil 2012 akt. Omavoliline tarbimine toimub juba 2003. aastast. 30. augustil 2012 sõlmitud leping ei reguleeri enne sõlmimist omavoliliselt tarbitud teenuse hüvitamist. Tasumata arve tõttu katkestas kostja hageja kinnistu veega varustamise. Omavolilise veekasutuse ilmnemisel tuleb lähtuda hüvitise arvestamisel eeskirjas sätestatud metoodikast. Eeskirja § 13 lg 3 kohaselt tasub klient omavolilise veekasutuse ilmnemisel vee-ettevõtjale hüvitust toru läbilaskevõime järgi avamis-, plommi eemaldamis-, rikkumis- või ühenduskohas arvestusega, et toru töötab kogu ristlõikega 24 tundi ööpäevas. Sealjuures võetakse vee kiiruseks torudes siseläbimõõduga 15 kuni 20 mm – 0,5 m/s, torudes 25 kuni 40 mm – 1,0 m/s ning torudes 50 mm ja suuremad – 1,5 m/s. Kui omavoliliselt
kasutatud vett oli võimalik kanaliseerida ühiskanalisatsiooni, lisatakse hüvitusele tasu selle kanaliseerimise eest. Hüvitus arvutatakse, lähtudes vastavale tarbijagrupile kehtestatud teenustasust veevarustuse ja reovee ning sademevee ärajuhtimise eest. Rakendades eeskirja § 13 lg-s 3 toodud arvestusprintsiipi, on hageja ühe kuu arvestuslikuks veekoguseks 1271,7 m3. Kostja nõudis hagejalt hüvitist kuue kuu eest. Võttes hageja veekuluks ühes kuus 1271,7 m3 ja korrutades selle kehtiva tariifiga, on kostja nõudeks koos käibemaksuga 20 235 eurot 29 senti. Arvates nõudest maha hageja tasutud 848 eurot 64 senti, jäi kostja nõudeks 19 386 eurot 65 senti.
4.Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Eeskirja § 28 lg 6 ja § 13 lg 3 on tühised ning need ei ole kohaldatavad. Eeskiri on kehtiv alates
28.augustist 2008, mistõttu ei saa seda kohaldada varasematele õigussuhetele. Eeskirja § 13 lg-s 3 toodud kahju arvestamise metoodika ei ole kohaldatav käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste kindlakstegemisel. Hageja kinnistule paigaldati veenäidik juba 2003. aastal ning see fikseeris, et vee tarbimine ca 9 aasta jooksul sai olla maksimaalselt 1351 m3. Kostja saaks nõuda ainult tegelikult kantud kulutuste hüvitamist, kuid ta ei ole tõendanud oma kulutuste suurust. Kostja kulu ei ole suurem kui hageja veearvesti näiduga fikseeritud koguses teenuse osutamise kulu. Tõendamata on omavolilise ühenduse loomise aeg. Lisaks ei saa vee tarbimist arvestada 2003. aastast, sest kostja on piirkonnas vee-ettevõtjaks alates 2006. aastast. Enne 2006. aastat ei olnud ka sätestatud mõistet omavoliline tarbimine. Arvestada tuleb hageja keskmist tarbimist ning tasu ei saa nõuda rohkem kui kuue kuu eest alates omavolilise tarbimise tuvastamisest. Arvestades eeskirja § 13 lg-s 3 toodud metoodikat, on hageja vee tarbimiseks ühes kuus 1271,7 m3. Nimetatud koguses vee tarbimine ei ole eluliselt võimalik ega vasta kostja kuludele käsundita asjaajamisel ega võimalikule lepinguvälisele kahjule. Eeskirja § 13 lg-s 3 sätestatu kohaldamine oleks hageja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu ja äärmiselt ebaõiglane. Eeskirja § 13 lg-s 3 toodud kahju arvestamise metoodika on põhiseadusega (PS) vastuolus.
5.Harju Maakohus rahuldas 28. märtsi 2014. a otsusega hagi ja vastuhagi. Maakohus tuvastas lepingust nr 345-S tulenevate hageja kohustuste puudumise ning kohustas kostjat lepingut täitma ja osutama hagejale tasulist vee- ja kanalisatsiooniteenust. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 19 386 eurot 65 senti ning viivise kuni hüvitise täieliku tasumiseni. Maakohus jättis kõik hagiga seotud menetluskulud kostja kanda ning kõik vastuhagiga seotud kulud hageja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tarbis hageja veeühendust ning avaldas soovi ühendada oma kinnistu rajatavate vee- ja kanalisatsioonitorustikega. Kohus tugines hüvitise väljamõistmisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg-le 1, § 1023 lg-le 2 ning eeskirja § 13 lg-le 3. Kohus ei nõustunud hagejaga, et eeskirja § 13 lg 3 ei ole kohaldatav seetõttu, et kostja ei ole esitanud kahjuhüvitise nõuet. Omavolilise veekasutuse ilmnemisel ei ole võimalik tegelikku tarbimist kindlaks teha ning hüvitise kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eeskirjaga kehtestatud metoodikast. Viidatud eeskiri ongi sätestatud omavolilise veeühenduse kasutamisel hüvitise nõudmise lihtsustamiseks. Kostja tõendas teostusjoonisega veetorustiku siseläbimõõdu 25 mm ja hageja ei ole seda ümberlükkavaid tõendeid
esitanud. Kostja esitas nõude eeskirja § 14 lg 1 järgi kuue kuu eest. Esmalt vähendas kostja kooskõlas eeskirja § 14 lg-ga 2 hüvitise nõuet 3582 euro 85 sendini, kuid hageja keeldus nii suure hüvitise maksmisest. Hageja ei saa tugineda VÕS § 6 lg-le 2, kuivõrd hagejal endal oli kohustus leping sõlmida, mida hageja ei teinud. Hageja on aastaid kasutanud tasuta veeühendust. Hageja ei sisustanud oma taotlust tunnistada eeskirja § 13 lg 3 vastuolus olevaks PS §-dega 3, 19, 32 ja 154. Hagejalt hüvitise väljamõistmine on põhjendatud. Kohus mõistis välja viivise alates nõude kohtule esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus märkis, et kõigil kohtuotsuses käsitlemata väidetel ja tõenditel ei ole tähtsust, mistõttu kohus neid ei käsitle.
6.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas vastuhagi, ja teha uus otsus, millega jätta vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15. oktoobri 2014. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõustus ringkonnakohus maakohtu põhjendustega. Asjakohane ei ole hageja väide, nagu ei oleks maakohus hinnanud hageja vee- ja kanalisatsioonitorustike arendajaga sõlmitud lepingut. Viidatud lepingust ei nähtu hageja teadmist, nagu oleks tal õigus tarbida vee- ja reoveeteenust lisakokkulepeteta. Tõendatud on hagejal enne
30.augustit 2012 vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutamise lepingu puudumine. Tähtsust ei ole asjaolul, kas ja kuidas tegi kostja vee-ettevõtjaks saades kinnistute omanikele ettepanekud lepingute sõlmimiseks. Hageja pidi teadma, et teenuse tarbimiseks peab ta sõlmima lepingu vee-ettevõtjaga ja teenuse eest tasuma. Samuti pidi ta teadma, et leping sõlmitakse eeskirja alusel, mille kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu. Heas usus tegutseva omanikuna oli tal võimalik saada teavet veeettevõtja kohta kohalikust omavalitsusest. Hageja allkirjastatud omavolilise veekasutuse ja reovee ning sademetevee kanaliseerimise aktiga, samuti hageja kirjadega kostjale on tõendatud ja hageja omaks võtnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 mõttes, et ta tarbis teenust 2003. aastast vastava lepinguta. Maakohus leidis õigesti, et kohaldada tuleb käsundita asjaajamise regulatsiooni (VÕS § 1018 ja § 1023). Kulutuste mõistliku suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda ühisveevärgi ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 8 lg 4 p 5 kohasest erinormist, mis delegeerib muuhulgas omavoliliselt võetud vee ja omavoliliselt ärajuhitud reo-, sademe- ja drenaaživee mahu ja maksumuse määramise kohalikule omavalitsusele vastava eeskirja koosseisus. Asjaolu, et eeskiri nimetab tasumisele kuuluvat summat hüvitiseks, ei mõjuta nõude materiaalõiguslikku alust. On ilmne, et peaaegu kümne aasta jooksul omavoliliselt tarbitud teenuse faktilist mahtu ei ole võimalik veenvalt tuvastada. Samuti ei ole ootuspärane, et seda tuleks teha omavolilise kasutaja ühepoolselt loodud
tõendite alusel (nt üürileping perioodil 2005–2006 tema ja kolmanda isiku vahel) või keskmise tegeliku tarbimise alusel pärast omavolilise tarbimise lõppu. Tõsikindlalt on fikseeritud näit vaid
29.augustil 2012, mil fikseerimine toimus mõlema poole kohalolekul. Eeskirja § 13 ei saa käsitada teenuse kasutamise lepingu tüüptingimusena, sest see rakendub põhjusel, et poolte vahel ei olnud lepingut sõlmitud. Kohus ei nõustu ka hageja etteheitega kostja tõendile ühendustoru läbimõõdu kohta. Tegemist on dokumentaalse tõendiga TsMS § 229 mõttes, mille ümberlükkamiseks hageja tõendeid ei esitanud. Eeskirja § 13 lg-s 3 reguleeritud hüvitise arvestamise metoodika ei ole vastuolus PS-ga. ÜVVKS-s on sätestatud kitsendus, mille kohaselt saab kinnistu omanik tarbida ühisveevärgi teenuseid ainult veeettevõtjaga sõlmitud lepingu alusel (§ 8 lg 3). Kohalikul omavalitsusel on volitus kehtestada ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskiri. Sellise eeskirja kohustuslik sisu on mh omavolilise veekasutuse määratluse ning mahtude ja maksumuse määramise kord. Vaidlusalune eeskiri näeb mh ette omavoliliselt kasutatud vee mahu arvestamisel ajalise piirangu (mitte üle 12 kuu tagasi ja vee-ettevõtjal on õigus seda veel vähendada; § 14 lg-d 1 ja 2). Kostja ongi piiranud hüvitise nõuet kuue kuu arvestusliku tarbimisega. Tegelikult omavoliliselt tarbitud vee hulka ei ole võimalik objektiivselt kindlaks teha. Eeskiri annab võimaluse arvestada rikkuja isiku ja rikkumist iseloomustavate faktiliste asjaoludega. Seetõttu ei ole eeskiri võrreldes rikkumisega ebaproportsionaalne. Ei ole alust teha kostjale etteheiteid, et ta sissenõutavat hüvitist rohkem ei vähendanud.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8.Hageja palub kassatsioonkaebuses tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus eksinud VÕS § 1023 kohaldamisel. Kostja soovib käsundita asjaajamisel tehtud kulude hüvitamist. Kostja ei ole esitanud lepinguvälise kahju hüvitamise nõuet, mille puhul tuleks kohaldada eeskirja § 13 lg-s 3 sätestatud metoodikat. Käsundita asjaajamiseks tehtud kulude kindlaksmääramisel tuleb tuvastada faktiliselt kantud kulud. Eeskirja § 13 lg-s 3 toodud metoodika ei ole samastatav ega kohaldatav käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste kindlakstegemisele ja tegemist on kahe eraldi alustel esitatava nõudega. Eeskirja § 12 lg 2 sätestab, et omavolilise ühenduse ilmsikstulekul tuleb vee-ettevõtjale hüvitada kahju eeskirja § 13 lgte 3 ja 4 alusel. Kuigi viidatud säte reguleerib omavolilise ühenduse korral kahju hüvitamist, viitab nimetatud säte eeskirja § 13 lg-le 3, mistõttu ka omavolilise tarbimise korral on metoodika aluseks omavolilise tarbimisega tekitatud kahju hüvitamisele. Kuna ei ole esitatud nõuet VÕS § 1043 alusel, siis ei tule kohaldada ka eeskirja § 13 lg-t 3. Ringkonnakohus on rahuldanud tõendamata nõude ning on sellega olulisel määral rikkunud menetlusnormi. Kostja ei ole esitanud mistahes tõendeid kulutuste kohta, mida hageja kostja arvel säästis. Ringkonnakohus on jätnud tähelepanuta hageja seisukohad ja tõendid, millest nähtub tegelik tarbimine ehk kostja kulutused. Kohtud ei ole põhjendanud oma järeldust, et tarbitud teenuse mahtu
ei ole võimalik veenvalt tuvastada. Hindamata on jäetud tõendid, mis kinnitavad käsundita asjaajamiseks tehtud kostja kulutusi. Esiteks on hageja esitanud maakohtule tõendid, et hageja tarbimine 30. septembrist 2012 kuni oktoobrini 2013 oli keskmiselt 11,92 m3 kuus. Puudub mistahes eluline asjaolu, mistõttu oleks tarbimine pidanud lepingu sõlmimisele eelnenud ajal olema ligi 100 korda suurem. Teiseks on hageja esitanud tõendid, millest nähtub tegelik tarbimine vaidlusalusel perioodil. Viidatud perioodil kehtinud üürilepingu lisast nähtub, et veemõõdiku näit 8. märtsil 2006 oli 898 m3. See on mitmepoolne dokument, kus kaks isikut on fikseerinud veemõõtja näidu. Kui ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole usaldusväärse tõendiga, tuleb seda otsuses ka märkida, seda aga ei ole tehtud ja jääb arusaamatuks, kas üldse on tõendit hinnatud. Kostja ei ole nimetatud veemõõdiku näitu enda andmetega ümber lükanud ega tõendanud, et see ei vasta tegelikkusele. Seega ajavahemikul 8. märtsist 2006 kuni 29. augustini 2012 oli tarbimine veemõõdiku näitude kohaselt kokku 453 m3, mille eest tuleb tasuda 1201 eurot 35 senti. Ringkonnakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata eeskirja § 14 lg 2. Seadusandja on möönnud võimalust tuvastada kahjuhüvitise suurus tegelikest asjaoludest lähtudes. Kohtute seisukoht, et omavolilise tarbimise korral tuleb igal juhul kohaldada eeskirja § 13 lg-s 3 sätestatud metoodikat, on vastuolus eeskirja § 14 lg-s 2 sätestatuga. Ringkonnakohus oleks pidanud võtma VÕS §-de 1018 ja 1023 järgi nõude rahuldamisel aluseks tegelikkuses omavoliliselt tarbitud vee koguse. Ringkonnakohus on lähtunud kostja omavoliliselt täiendatud tõenditest, millele hageja esitas vastuväite. Kostja on ühendustoru läbimõõdu tõendamiseks esitanud enda märkustega täiendatud teostusjoonise, kuhu on teinud juurdekirjutuse toru läbimõõdu kohta. Selline täiendatud teostusjoonis ei ole tõendiks TsMS-i mõttes. Kohtud ei ole põhjendanud, miks osa väiteid ei arvestata ega käsitleta. Esiteks ei ole kohtud analüüsinud väidet, et kostja käitumine oma õiguste teostamisel on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja arvestatud koguses vee tarbimine ei ole eluliselt võimalik ega vasta kostja kuludele ega kahjule. Kostja nõude eesmärgiks on hagejale kahju tekitada. Teiseks ei ole käsundita asjaajamise ega kahju hüvitamise sätete eesmärgiks isikut karistada. Eeskirja § 13 lg-ga 3 on modelleeritud olukord, kus vesi jookseb 24 tundi ööpäevas ja 7 päeva nädalas ühtlase kiirusega. VÕS § 127 lg 6 järgi palub hageja kohtul määrata kahjuhüvitise suuruseks 1201 eurot 35 senti, millest hageja on tasunud 848 eurot 64 senti. Ringkonnakohus on valesti kohaldanud materiaalõigust, leides, et eeskirja § 13 lg 3 ei ole tüüptingimus, sest pooled ei olnud lepingut sõlminud. Lepingu nr 345-S p 1.3 kohaselt kohustuvad pooled täitma lepingu ja muude Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamist reguleerivate ja teiste õigusaktide tingimusi. Eeskirja § 13 lg 3 on lepingu osa ning tüüptingimus, millega kaldutakse oluliselt kõrvale seaduses sätestatud kahju hüvitamise ja käsundita asjaajamisel kulude hüvitamise põhimõtetest. Eeskirja § 13 lg 3 on ebamõistlikult vee kasutajat kahjustav ja seetõttu tühine. Ringkonnakohus ei ole analüüsinud maakohtu VÕS § 6 lg 2 ebaõiget kohaldamist ning on maakohtu
põhjendusega nõustudes rikkunud VÕS § 6 lg-s 2 sätestatut. VÕS § 6 lg-st 2 ei tulene, et sätet ei saaks kohaldada olukorras, kus vastava taotluse esitanud isik on jätnud mõne kohustuse täitmata. Eeskirja § 13 lg 3 on vastuolus põhiseadusega. Valemi alusel saadud hüvitis annab ebaõige ja tegelikkusele mittevastava tulemuse, millega ei hüvitata vee-ettevõtja kahju, vaid karistatakse tarbijat ja rikastatakse vee-ettevõtjat. ÜVVKS § 8 lg 4 p-s 5 antud volitusega on antud avalikule võimule õigus määrata imperatiivselt kindlaks omavolilise tarbimise maht. Eeskirja § 13 lg-s 3 sätestatud metoodika peaks vastama tekkinud kulule. Eeskirja § 13 lg 3 alusel hüvitise kindlaksmääramise metoodika piirab isiku õigust vabale eneseteostusele ja omandipõhiõigust. Vastav säte ei ole eesmärgipärane ega ka proportsionaalne. Hageja palub tunnistada nimetatud norm põhiseadusega vastuolus olevaks ning seda mitte kohaldada.
9.Kostja palub jätta kassatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud hageja kanda.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2, § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning § 692 lg 4 alusel osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.
11.Hageja on kassatsioonkaebuses märkinud, et vaidlustab ringkonnakohtu otsuse täies ulatuses. Kolleegium selgitab, et hagejal ei olnud võimalik vaidlustada ringkonnakohtu otsust hagi puudutavas osas. Kumbki pool ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles maakohus rahuldas hageja nõude tuvastada hageja kohustuste puudumine kasutuslepingust nr 345-S ja kohustas kostjat lepingut täitma. Seega on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi maakohtu otsus apellatsioonkaebusega vaidlustamata osas jõustunud. Hageja vaidlustas ringkonnakohtu otsuse osas, millega maakohtu otsus vastuhagi rahuldavas osas jäeti muutmata. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust osas, mille peale on kaevatud.
12.Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle: • hagejale kuuluval kinnistul on tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenust alates 2003. aastast; • kostja on alates 2006. aastast vee-ettevõtjaks Harku vallas, kus asub ka hageja kinnistu; • 29. augustil 2012 fikseerisid pooled hageja kinnistul omavolilise veekasutuse ja reovee ning sademevee kanalisatsiooni juhtimise; • 30. augustil 2012 sõlmisid pooled vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutuslepingu nr 345-S, mille lisas 1 fikseeriti veearvesti algnäiduna 1351 m3; • lepingu nr 345-S alusel esitatud arved on hageja kohaselt tasunud; • kostja esitas hagejale kuni 29. augustini 2012 osutatud teenuste eest arve 3582 eurot 85 senti, teenuste koguseks oli märgitud 1351 m3; hageja arvet ei tasunud.
13.Kassatsiooniastmes vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on õigus arvutada hagejalt nõutavat hüvitist Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 13 lg-s 3 sätestatud metoodika alusel. Hageja on seisukohal, et eeskirja § 13 lg 3 ei ole nõude arvutamisel kohaldatav
ning teenuse osutamisel tekkinud kulud tuleb tõendada kostjal. Kohtud on nõustunud kostja käsitlusega ning mõistnud hagejalt välja hüvitise, lähtudes eeskirja § 13 lg-s 3 esitatud metoodikast.
14.Kostja leidis vastuhagis, et poolte vahel oli enne lepingu sõlmimist käsundita asjaajamise õigussuhe, ning on tuginenud sellele ka nõude esitamisel. Maakohus on oma otsuses viidanud VÕS §-dele 1018 ja 1023, kuid ei ole käsundita asjaajamise õigussuhte eeldusi kontrollinud. Ringkonnakohus märkis, et maakohus on asjakohaselt leidnud, et kohaldada tuleb käsundita asjaajamise regulatsiooni. Kolleegium leiab, et kohtud on ebaõigesti jätnud analüüsimata käsundita asjaajamise õigussuhte eeldused. Kohtud ja kostja on üksnes viidanud Riigikohtu varasematele seisukohtadele, mille kohaselt võib ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuste lepinguta tarbimisel olla tegemist käsundita asjaajamisega (Riigikohtu 30. aprilli 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-08, p 15; 24. aprilli 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-13, p 13). Seega ei ole kohtud kohtuotsuse põhjendamise kohustust rikkudes selgitanud oma järeldusi asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel (TsMS § 436 lg 1, § 442 lg 8). Riigikohus ei saa tõendeid hinnata (TsMS § 688 lg 5). Kuna kohtud lähtusid asja lahendamisel sellest, et poolte vahel on käsundita asjaajamise suhe, siis võis rikkumine mõjutada asja lahendamise tulemust (TsMS § 669 lg 2). Seetõttu tuleb asi saata uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et eelviidatud lahendites kohaldati käsundita asjaajamise sätteid olukorras, kus ettevõtja oli tarbimisest teadlik, kuid isikud keeldusid lepingu sõlmimisest. Üheks käsundita asjaajamise kohustuslikuks eelduseks on VÕS § 1018 lg 2 järgi asjaajaja tahe tegutseda teise isiku kasuks (käsundita asjaajamise eelduste kohta vt ka Riigikohtu 15. jaanuari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-14, p 15). Praegusel juhul fikseerisid pooled omavolilise veekasutuse 29. augustil 2012 (I kd, tl 99). Toimikust ei nähtu, et kostja oleks enne seda teadnud hageja vee- ja kanalisatsiooniteenuse tarbimisest. Kolleegiumi arvates eeldab teise isiku kasuks tegutsemine VÕS § 1018 lg 2 mõttes, et asjaajaja vähemalt teab, et soodustab oma tegevusega teist isikut. Ka seda tuleb ringkonnakohtul asja uuel läbivaatamisel arvesse võtta.
15.Kui ringkonnakohus tuvastab asja uuel läbivaatamisel, et käsundita asjaajamise õigussuhte eeldused ei olnud täidetud, eelkõige kui kostjal puudus tahe tegutseda hageja kasuks (VÕS § 1018 lg 2), võib kostja nõue tuleneda mõnest teisest lepinguvälisest võlasuhtest. Kostja esitas nõude omavolilisest vee tarbimisest tuleneva hüvitise saamiseks. Maa- ega ringkonnakohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega (TsMS § 436 lg 7, TsMS § 652 lg 8). Kohus kohaldab õigust asjas tuvastatud asjaoludest lähtudes ise. Kui pool on esitanud nõude hüvitise saamiseks, tuleb kohtul vastavalt asjaoludele hüvitisenõue kvalifitseerida (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15; 23. mai 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-12, p 13). Sealjuures peab kohus andma ka pooltele võimaluse avaldada arvamust nõudele antud õigusliku hinnangu kohta (vt nt Riigikohtu 22. oktoobri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-14, p 15; 5. jaanuari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p-d 39 ja 40). Kolleegiumi hinnangul võib omavolilise tarbimise puhul ettevõtjal olla omavolilise tarbija vastu nõue nii deliktiõiguse sätete (VÕS § 1043 jj) kui ka alusetu rikastumise rikkumiskondiktsiooni sätete
(VÕS § 1037 jj) alusel, kui vastava nõude eeldused on täidetud. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul vajadusel selgitada pooltele õiguslikku olukorda ja anda lisaaega seisukohtade esitamiseks nõude uue õigusliku kvalifikatsiooni kohta.
16.Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väidetega, et kohtud on ebaõigesti kohaldanud eeskirja § 13 lg-t 3 ning § 14 lg-t 2. Iseenesest on kohtud õigesti leidnud, et eeskiri on asjas kohalduv õigusakt ning eeskirja § 13 lg 3 eesmärk on lihtsustada omavolilise veekasutuse korral ettevõtjale makstava hüvitise arvutamist. ÜVVKS (1. jaanuarist 2011 kuni 14. juulini 2013 kehtinud redaktsioonis) § 8 lg 3 kohaselt toimub ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. ÜVVKS § 8 lg 4 p 5 kohaselt sõlmitakse ÜVVKS § 8 lg-s 3 nimetatud leping ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja alusel. Eeskirja kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu ning see peab sisaldama muuhulgas omavoliliselt võetud vee ja omavoliliselt ärajuhitud reo, sademe- ja drenaaživee ning muu pinnase- ja pinnavee määratlust ning nende mahu ja maksumuse määramise korda. Eeskirja § 13 lg 1 kohaselt loetakse omavoliliseks veekasutuseks või reovee ning sademetevee kanaliseerimiseks muuhulgas juhtumit, mil puudub vee-ettevõtjaga vastav leping. Ka
1.jaanuaril 2015 jõustunud ÜVVKS § 8 lg 42 kohaselt on ühisveevärgist veevõtt ja ühiskanalisatsiooni abil reo-, sademe- ja drenaaživee või muu pinnase- ja pinnavee ärajuhtimine omavoliline muuhulgas, kui puudub vee-ettevõtjaga vastav leping, välja arvatud juhul, kui veeettevõte esitab regulaarselt tarbitud vee või ärajuhitud reovee eest kliendile arveid ning klient on arved õigeaegselt tasunud. Seega kohaldub eeskiri lisaks lepingulistele nõuetele ka lepinguvälistele nõuetele. Kolleegiumi arvates reguleerib eeskiri omavolilise veekasutuse juhtumeid sõltumata sellest, kas poolte vahel on varem leping olnud või mitte, kuivõrd ÜVVKS ega eeskiri eelkirjeldatud olukordi ei erista. Seetõttu tuleb kostja nõude lahendamisel arvestada ka ÜVVKS-is ja eeskirjas sätestatud avalik-õigusliku regulatsiooniga (avalik-õiguslike normide kohaldamise kohta eraõiguslikele nõuetele vt ka Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10).
17.Kohtud on aga põhjendamatult eeskirja § 13 lg 3 kõrval jätnud kohaldamata eeskirja § 14 lg 2. Eeskirja § 14 lg 2 kohaselt võib vee-ettevõtja eeskirja § 13 lg-tes 3 ja 4 toodud hüvituse määrasid vähendada lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest. Kolleegium möönab, et eeskirja § 14 lg 2 sõnastusest ei tulene otseselt ettevõtja kohustust eeskirja § 13 lg-s 3 reguleeritud hüvitise suurust vähendada. Samuti ei ole sõnaselgelt antud hüvitise vähendamise õigust kohtule. Tegemist on aga avalik-õiguslikult määratud nõudega, mis ei tohi muutuda karistuslikuks (vt Riigikohtu 1. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-10, p 70). Seetõttu tuleb eeskirja § 14 lg-t 2 tõlgendada nii, et faktiliste asjaolude alusel võib hüvitise suurust vähendada ka kohus.
18.Kolleegium märgib, et hüvitise suuruse määramisel võimaldab tegelikku tarbimist kinnitavaid asjaolusid arvestada ka VÕS nii deliktiõiguse kui ka alusetu rikastumise sätete alusel (ülal p 15). Kahju hüvitamise nõude puhul võimaldab kahjuhüvitise suurust vastavalt asjaoludele vähendada VÕS § 140. VÕS § 140 lg 1 kohaselt võib kohus kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult
vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Alusetu rikastumise regulatsiooni alusel on ettevõtjal õigus nõuda rikkumise teel saadu harilikku väärtust (VÕS § 1037 lg 1). Kolleegiumi hinnangul on eeskirja § 13 lg 3 alusel sellisel juhul võimalik arvutada vaid saadu maksimaalne võimalik väärtus, kui tarbimise mahu kohta ei ole muid tõendeid. Vajadusel on kohtul võimalik hüvitist vähendada ka VÕS § 6 lg 2 alusel. Seega, tõlgendades koosmõjus eeskirja § 13 lgt 3, § 14 lg-t 2 ning VÕS-i vastavaid sätteid, tuleb hüvitise suuruse määramisel arvestada eeskirja § 13 lg-s 3 esitatud metoodika kõrval tegelikku tarbimist näitavaid asjaolusid.
19.Hageja on kassatsioonkaebuses leidnud, et kohtud on muuhulgas ebaõigesti kohaldanud VÕS § 6 lg-t 2. Kolleegium nõustub hagejaga, et kohtud on VÕS § 6 lg-t 2 ekslikult tõlgendanud. Maakohus leidis, et hageja ei saa VÕS § 6 lg-le 2 tugineda, kuivõrd hagejal oli kohustus leping sõlmida, mida ta pika aja jooksul ei teinud. Ringkonnakohus nõustus maakohtuga. Praegu oleks VÕS § 6 lg 2 funktsiooniks piirata ebamõistliku hüvitisenõude suurust, mitte nõude olemasolu. VÕS § 6 kohaldamist ei välista asjaolu, et nõudeõigus tulenes hageja tegevusest (vt nt Riigikohtu 16. märtsi 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-10, p 13). Vajadusel tuleb kohtul asja uuel läbivaatamisel võtta uuesti seisukoht ka VÕS § 6 lg 2 kohaldumise kohta.
20.Hageja on vaidlustanud kohtute tegevuse tõendite hindamisel ja otsuste põhjendamisel. Hageja leiab, et kohtud on alusetult jätnud tähelepanuta hageja esitatud tõendid, millest nähtub tegelikult hageja tarbitud vee kogus. Kolleegiumi hinnangul on hageja väited põhjendatud. Kohtud on hageja esitatud tõendeid kõrvale jättes rikkunud TsMS § 232 lg-t 1, § 442 lg-t 8 ning § 436 lg-t 1. Kohus ei saa jätta tähelepanuta tõendeid, mis võimaldavad määrata tarbitud teenuse ja kostjale tekitatud kahju suurust või võivad anda aluse kahjuhüvitise vähendamiseks (vt ka ülal p 18). Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul eespool toodud Riigikohtu juhiseid arvestades anda hinnang hageja esitatud tõenditele.
21.Hageja on vastu vaielnud ühendustoru läbimõõtu tõendava teostusjoonise kui tõendi lubatavusele. Hageja leiab, et tegemist ei ole tõendiga TsMS-i mõttes. Kolleegium hagejaga ei nõustu. Selles osas võib nõustuda ringkonnakohtuga, et teostusjoonis on käsitatav TsMS § 229 mõttes dokumentaalse tõendina, mida kohus hindab kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt (TsMS § 232).
22.Kuivõrd pooled ei vaidle selle üle, et kostja nõue tuleneb lepingu sõlmimisele eelnevast perioodist, siis ei ole asja lahendamisel tähtsust hageja väitel eeskirja § 13 lg 3 kui tühise tüüptingimuse kohta. Seetõttu on ringkonnakohus põhjendatult tüüptingimuste regulatsiooni kohaldamata jätnud.
23.Kuna kohtud tõlgendasid ja kohaldasid vastuhagi rahuldamisel valesti eeskirja § 13 lg-t 3 (ülal pd 16–18), siis ei ole põhjust käsitleda hageja väiteid eeskirja § 13 lg 3 põhiseadusvastasuse kohta.
24.Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohtu otsustada.
25.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada.
Villu Kõve, Ants Kull, Malle Seppik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.