SB hagi Osaühingu Strantum vastu lepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks ning lepingut täitma kohustamiseks ja Osaühingu Strantum vastuhagi SB vastu 19 386 euro 65 sendi ja viivise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 28. märtsi 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
SB apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
20 890,45 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: SB (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jaanus Silm Kostja: Osaühing Strantum lepinguline esindaja Sirle Karu
Kohtuistungi toimumise aeg
(registrikood
10731164),
09.11.2015, avalik kohtuistung
Resolutsioon
1.Tühistada Harju Maakohtu 28. märtsi 2014 otsus osas, milles Osaühingu Strantum vastuhagi rahuldati, samuti menetluskulude jaotuse osas.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Osaühingu Strantum vastuhagi SB vastu 19 386 euro 65 sendi ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata.
3.Menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta Osaühingu Strantum kanda.
5.Harju Maakohtu 28. märtsi 2014 otsuse resolutsioon on jõustunud järgmises osas: 5.1 Hagi rahuldada. 5.2 Tuvastada SB poolt SB ja Osaühing Strantum vahel 30.08.2012.a. sõlmitud vee- ja kanalisatsiooniteenuste kasutuslepingust nr. 345-S tulenevate kohustuste puudumine.
5.3 Kohustada Osaühingut Strantum täitma SB ja Osaühing Strantum vahel 30.08.2012.a. sõlmitud lepingut 345-S, mille kohaselt Osaühing Strantum kohustub osutama SB eramule asukohaga XXXXXXX X, Tabasalu, Harku vald, Harju maakond tasulist vee- ja kanalisatsiooniteenust. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavakstegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.SB (hageja) esitas 20.12.2012 Harju Maakohtule hagi Osaühingu Strantum (kostja) vastu 30.08.2012 sõlmitud lepingut nr 345-S täitma kohustamiseks ning lepingust tulenevate kohustuste puudumise tuvastamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 14.10.2003 lepingu temale kuuluva kinnistu ühendamiseks veevärgi ja kanalisatsioonisüsteemiga. 30.08.2012 sõlmisid hageja ja kostja vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutuslepingu nr 345-S. Lepingu lisas nr 1 fikseeriti veearvesti algnäit ning vee- ja kanalisatsiooniteenuse hinnad. Kostja esitas hagejale kuni 29.08.2012 osutatud teenuse eest arve kogusummas 3582,85 eurot. Arves on märgitud tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse koguseks 1351 m3. Kostja nõue ei seostu vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutuslepingu nr 345-S alusel toimuva tarbimisega. Hageja on lepingu alusel esitatud arved tasunud. Kostja lõpetas hageja võlgnevuse tõttu 18.12.2012 hageja kinnistu veega varustamise. Kostjal ei olnud õigust peatada hagejale teenuse osutamist, sest hagejal ei ole lepingust tulenevat võlgnevust. Kostja vastuväited ja vastuhagi
3.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palus tasuda 3582,85 eurot hüvitisena enne lepingu sõlmimist hageja omavoliliselt tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse eest. Kostja sulges hageja elamu veevarustuse lepinguta kasutatud teenuse eest tasumata jätmise tõttu. Kostjal oli selleks õigus Harku valla ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja (edaspidi eeskiri) § 28 lg 6 alusel.
4.11.03.2013 esitas kostja vastuhagi, milles palus hagejalt enda kasuks välja mõista 19 386,65 eurot, viivise 786,92 eurot ja viivise 4,12 eurot päevas alates hagi esitamisest kuni võla tasumiseni.
5.Vastuhagi kohaselt tuvastasid kostja töötajad korralise kontrolli käigus hagejale kuuluval kinnistul omavolilise veekasutuse ja reovee kanalisatsiooni juhtimise, mille kohta koostati 29.08.2012 akt. Omavoliline tarbimine toimub juba 2003. aastast. 30.08.2012 sõlmitud leping ei reguleeri enne sõlmimist omavoliliselt tarbitud teenuse hüvitamist. Tasumata arve tõttu katkestas kostja hageja kinnistu veega varustamise. Omavolilise veekasutuse ilmnemisel tuleb lähtuda hüvitise arvestamisel eeskirjas sätestatud metoodikast. Eeskirja § 13 lg 3 kohaselt tasub klient omavolilise veekasutuse ilmnemisel vee-ettevõtjale hüvitust toru läbilaskevõime järgi avamis-, plommi eemaldamis-, rikkumis- või ühenduskohas arvestusega, et toru töötab kogu ristlõikega 24 tundi ööpäevas. Sealjuures võetakse vee kiiruseks torudes siseläbimõõduga 15 kuni 20 mm – 0,5 m/s, torudes 25 kuni 40 mm – 1,0 m/s ning torudes 50 mm ja suuremad – 1,5 m/s. Kui omavoliliselt kasutatud vett oli võimalik kanaliseerida ühiskanalisatsiooni, lisatakse hüvitusele tasu selle kanaliseerimise eest. Hüvitus arvutatakse, lähtudes vastavale tarbijagrupile kehtestatud teenustasust veevarustuse ja reovee ning sademevee ärajuhtimise eest. Rakendades eeskirja § 13 lg-s 3 toodud arvestusprintsiipi, on hageja ühe kuu arvestuslikuks veekoguseks 1271,7 m3. Kostja nõudis hagejalt hüvitist kuue kuu eest. Võttes hageja veekuluks ühes kuus 1271,7 m3 ja korrutades selle kehtiva tariifiga, on kostja nõudeks koos käibemaksuga 20 235,29 eurot. Arvates nõudest maha hageja tasutud 848,64 eurot, jäi kostja nõudeks 19 386,65 eurot. Hageja vastuväited
6.Hageja vastuhagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Eeskiri on kehtiv alates 28.08.2008, mistõttu ei saa seda kohaldada varasematele õigussuhetele. Eeskirja § 13 lg-s 3 toodud kahju arvestamise metoodika ei ole kohaldatav käsundita asjaajamisel tehtud kulutuste kindlakstegemisel. Hageja kinnistule paigaldati veenäidik juba 2003. aastal ning see fikseeris, et vee tarbimine ca 9 aasta jooksul sai olla maksimaalselt 1351 m3. Kostja saaks nõuda ainult tegelikult kantud kulutuste hüvitamist, kuid ta ei ole tõendanud oma kulutuste suurust. Tõendamata on omavolilise ühenduse loomise aeg. Lisaks ei saa vee tarbimist arvestada 2003. aastast, sest kostja on piirkonnas vee-ettevõtjaks alates 2006. aastast. Arvestada tuleb hageja keskmist tarbimist ning tasu ei saa nõuda rohkem kui kuue kuu eest alates omavolilise tarbimise tuvastamisest. Arvestades eeskirja § 13 lg-s 3 toodud metoodikat, on hageja vee tarbimiseks ühes kuus 1271,7 m3. Nimetatud koguses vee tarbimine ei ole eluliselt võimalik. Eeskirja § 13 lg-s 3 sätestatu kohaldamine oleks hageja suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu ja äärmiselt ebaõiglane. Hageja on tasunud kostjale 848,84 eurot enne lepingu sõlmimist tarbitud teenuste eest. Esimese astme kohtu otsus
7.Harju Maakohus rahuldas 28.03.2014 otsusega hagi ja vastuhagi. Maakohus tuvastas lepingust nr 345-S tulenevate hageja kohustuste puudumise ning kohustas kostjat lepingut täitma ja osutama hagejale tasulist vee- ja kanalisatsiooniteenust. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 19 386,65 eurot ning viivise alates 11.03.2013 kuni hüvitise täieliku tasumiseni, kuid mitte üle põhinõude. Maakohus jättis kõik hagiga seotud menetluskulud kostja kanda ning kõik vastuhagiga seotud kulud hageja kanda.
8.Kohus leidis, et kostja on 18.12.2012 alusetult peatanud hagejale teenuste osutamise. Poolte vahel sõlmitud lepingu kohaselt on kostjal õigus leping lõpetada üksnes juhul, kui hageja ei ole omapoolseid kohustusi täitnud. Antud juhul sellist olukorda ei esine, sest kohtule esitatud arvetega on tõendatud, et hagejal puudub kostja ees võlgnevus lepingu nr. 345-S alusel.
9.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole kohtu ette toodud asjaolu, et hagejal oleks varasemalt sõlmitud leping vee-ettevõtjaga. Kohus tugines hagejalt hüvitise väljamõistmisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 1018 lg-le 1, § 1023 lg-le 2, eeskirja § 13 lgle 3. Maakohus ei nõustunud hagejaga selles, et eeskirja § 13 lõige 3 ei ole kohaldatav, kuna kostja ei ole esitanud kahju hüvitise nõuet. Maakohus leidis, et omavolilise veekasutuse ilmnemisel ei ole võimalik tegelikku tarbimist kindlaks teha ning hüvitise kindlaksmääramisel tuleb lähtuda eeskirjaga kehtestatud metoodikast. Viidatud eeskiri ongi sätestatud omavolilise veeühenduse kasutamisel hüvitise nõudmise lihtsustamiseks. Vaidlust ei ole, et hageja on veeühendust tarbinud. Samuti nähtub kohtule 14.10.2003 OÜ Revalhaus Kinnisvara ja hageja vahel sõlmitud lepingu 06/03 punktist 1, et hageja avaldas arendajale soovi ühendada temale kuuluva kinnistu veevärk ja reovee kanalisatsioon arendaja poolt rajatavate vee- ja reoveekanalisatsioonitorustikega. Kostja on hageja vastu nõude esitamisel arvestanud eeskirja §-s 13 sätestatud valemit ning arvutanud hageja ühe kuu arvestuslikuks vee koguseks 1271,7m3.
10.Hageja esitas vastuväite, et kostja ei ole tõendanud, et XXXXXXX X viiva veetorustiku sisediameeter oleks 25 mm. Kohus nimetatuga ei nõustunud ja leidis, et kostja tõendas teostusjoonisega veetorustiku siseläbimõõdu 25 mm ja hageja ei ole seda ümberlükkavaid tõendeid esitanud. Samuti leidis hageja, et kohus peaks õigusvaidluse lahendamisel lähtuma VÕS § 6 lõikest 2 ning jätma kohaldamata eeskirja § 13 lõikes 3 sätestatu. Kohus leidis, et hageja ei saa antud juhul tugineda VÕS § 6 lg-le 2, kuivõrd hagejal endal oli kohustus leping sõlmida, mida hageja ei ole teinud pika perioodi vältel. Hageja pidi teada saama sellest, et tal endal on kohustus liitumisleping sõlmida hiljemalt 14.10.2003, mil ta sõlmis OÜ-ga Revalhaus Kinnisvara lepingu nr 06/03. Hageja vastavalt seadusele ei toiminud ning on teadlikult veeühenduse tarbimise eest jätnud pikema perioodi vältel tasumata. Hageja oli ka seisukohal, et vee tarbimine 1271,70 m3 ühes kuus ei ole eluliselt võimalik ning sellisel kujul nõude rahuldamine rikastaks põhjendamatult kostjat ning tekitaks kahju hagejale. Kohus leidis, et hageja selline väide ei ole õige, kuivõrd hageja on ise aastaid kasutanud veeühendust, mille eest ta tasu maksnud ei ole.
11.Hageja leidis, et eeskirja § 13 lõige 3 on vastuolus põhiseaduse §-dega 3, 19, 32 ja 154, mistõttu palus hageja tunnistada nimetatud norm põhiseadusega vastuolus olevaks ning otsuse tegemisel seda mitte kohaldada. Kohus asus seisukohale, et hageja ei ole millegagi oma taotlust sisustanud. Ainuüksi vastuolule põhiseadusega viitamisel ei ole aluseks sätte kohaldamata jätmiseks.
12.Kuigi eeskirja § 13 lõige 3 ja § 14 lõige 1 võimaldavad hüvitist nõuda toru läbilaskevõime järgi ning mitte üle 12 kuu tagasi, on kostja esitanud kohtule nõude kuue kuu eest. Kõige eelneva alusel asus kohus seisukohale, et vastuhagis esitatud nõue on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Hageja palus kostjalt välja mõista ka viivise alates 29.08.2012. Kohus leidis, et antud juhul ei ole õige nimetatud kuupäevast alates viivise sissenõudmine. Kostja ei ole varasemalt sellises summas hagejale nõuet esitanud, seega ei ole nõue ka sissenõutavaks muutunud. Maakohus pidas põhjendatuks välja mõista viivis alates nõude kohtule esitamisest, so 11.03.2013 kuni võlgnevuse tasumiseni.
Apellatsioonkaebus
13.25.04.2014 esitas hageja maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus rahuldas vastuhagi, ja teha uus otsus, millega jätta vastuhagi rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda.
14.Maakohus leidis, et kohtu ette ei ole toodud asjaolu, et hageja oleks varasemalt sõlminud lepingu vee-ettevõtjaga. Kohus on nimetatud järelduseni jõudnud seetõttu, et on hageja poolt esitatud hageja ja Revalhaus Kinnisvara OÜ vahel sõlmitud lepingu nr 06/03 jätnud hindamata. Nimetatud äriühing pakkus XXXXXXXtn piirkonnas vee- ja kanalisatsiooniteenust enne kostjat ning hagejaga sõlmitud lepingu eesmärk oli hageja kinnisasja ühendamine (liitumine) vee- ja reoveekanalisatsiooniterrassiga. Seega oli hagejal kehtiv liitumisleping Revalhaus Kinnisvara OÜ-ga. Asjaolust, et alates 2006. aastast on vee-ettevõtjaks antud piirkonnas kostja, ei ole hagejale teatatud, samuti ei ole kostja ise avaldanud soovi sõlmida hagejaga 2006. aastal lepingut. Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et pani 2006. aastal kõigile kinnistuomanikele postkasti vastavad lepingud. Seega eeldas hageja põhjendatult, et tarbib vett ja kanalisatsiooniteenust Revalhaus Kinnisvara OÜ-ga sõlmitud lepingu alusel. Seega ei ole omavolilist tarbimist toimunud.
15.Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja vastuväite, et käsundita asjaajamisel tehtud kulude hüvitamine ei ole samastatav Harku valla ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja § 13 lõike 1 alusel arvestatava kahjuhüvitisega. Kostja on esitanud oma vastuhagis nõude käsundita asjaajamise sätete kohaselt. Esitatud ei ole lepinguvälise kahju hüvitamise nõuet, mille puhul kuuluks kohaldamisele eeskirja § 13 lõikes 3 sätestatud metoodika. Kostja on ekslikult leidnud, et VÕS § 1023 lõikes 1 nimetatud kulutused on ainuvõimalik kindlaks määrata eeskirja § 13 lõikes 3 sätestatud metoodika alusel, ka maakohus on ekslikult selle seisukohaga nõustunud, rikkudes sellega VÕS § 1023 kui ka eeskirja § 12 lõike 2 punkti 2 ja § 13 lõiget 3. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, millised olid tema kulutused, mida hageja säästis käsundita asjaajamisel perioodil 01.06.200630.08.2012. Seega tulnuks käsundita asjaajamise sätetele tuginev nõue jätta rahuldamata.
16.Maakohus ei põhjendanud oma järeldust, et omavolilist vee tarbimist ei ole võimalik kindlaks teha ja selle hüvitamise kindlakstegemises tuleb lähtuda eeskirja § 13 lõikest 1. Samuti on kohus rikkunud menetlusnorme, kui on jätnud tähelepanuta hageja viited eeskirja § 14 lõikele 2, mis võimaldab vee-ettevõtjal hüvitise määrasid, lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest vähendada.
17.Kohus on rikkunud menetlusnormi, jättes hindamata tõendid, mis näitavad tegelikku tarbimist ajal, mil hagejal puudus kostjaga leping. Kohus on jätnud põhjendamatult tähelepanuta hageja väited ja tõendid, millistega hageja soovis tõendada, et kostja käsundita asjaajamiseks tehtud kulutused, mille hageja säästis, ei olnud 19 386,65 eurot, vaid märkimisväärselt väiksemad.
18.Kohus on põhjendamatult lähtunud kostja poolt omavoliliselt täiendatud tõendist, millele hageja esitas vastuväite. Nimelt esitas kostja eeskirja § 13 lõike 3 metoodika kohaldamiseks vajaliku ühendustoru läbimõõdu tuvastamise tõendamiseks enda poolt märkustega täiendatud teostusjoonise, kuhu on ise teinud juurdekirjutuse toru läbimõõdu kohta. Hageja on sellisele tõendile korduvalt vastu vaielnud. Selline täiendatud teostusjoonis ei ole tõendiks TsMS-i mõttes.
19.Maakohus ei ole analüüsinud hageja seisukohta selle kohta, et kostja õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine hagejale. Kostja poolt nõutavas koguses (1271,70 m3 ühes kuus) vee tarbimine ei ole eluliselt võimalik ega vasta kostja kuludele käsundita asjaajamisel ega ka võimalikule lepinguvälisele kahjule. Maakohus pidi analüüsima ka hageja väidet, et nii käsundita asjaajamise kui ka kahju hüvitamise puhul ei ole sätete
eesmärgiks isiku karistamine. Kohus pidanuks analüüsima ka hageja vastuväidet, et eeskirja § 13 lõike 3 näol on tegemist tüüptingimusega, mis on VÕS § 42 lõike 1 alusel tühine.
20.Maakohus on jätnud vääralt kohaldamata VÕS § 6 lg 2, põhjendades seda sellega, et hagejal oli endal kohustus sõlmida kostjaga leping. Viidatud sättest ei tulene, et seda ei saa kohaldada olukorras, kus vastava taotluse esitanud isik on ka ise jätnud mõne kohustuse täitmata. Hageja hinnangul on eeskirja § 13 lõike 3 kohaldamine tema suhtes hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu ja äärmiselt ebaõiglane ning seda ka siis, kui ta tõepoolest on tahtmatult teadmatusest tarbinud vett omavoliliselt. Hageja on selgitanud, et temale teadaolevalt oli tal vastav lepinguline suhe Revalhaus Kinnisvara OÜ-ga ning kuna kostja ise ei teatanud enda vee-ettevõtjaks asumisest ega teavitanud muul viisil hagejat, ei saanudki hageja teada, et ta peaks kostjaga lepingu sõlmima. Eeskirja § 13 lõikes 3 sätestatud metoodika kohaldamise tulemusena peaks hageja tasuma vee-ettevõtjale tegelikust tarbimisest kuni 200 korda suuremas ulatuses.
21.Kohus on eksinud ka selles, et hageja ei ole sisustanud eeskirja § 13 lõike 3 vastuolu põhiseadusega. Vastus apellatsioonkaebusele
22.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluse edasine käik
23.Tallinna Ringkonnakohus jättis 15.10.2014 otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus määras vastuhagi hinnaks maakohtus 21 677,37 eurot ja mõistis kostjalt välja vastuhagiavalduse esitamisel vähem tasutud riigilõivu 100 eurot riigituludesse.
24.Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus tühistas 08.04.2015 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 15.10.2014 otsuse osas, milles ringkonnakohus jättis muutmata maakohtu 28.03.2014 otsuse osas, milles maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja 19 386,65 eurot ja viivise, samuti menetluskulude jaotuse osas. Tühistatud osas saatis Riigikohus asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
25.Ringkonnakohtu menetluses jäi kostja oma seisukohtade juurde ning palus hagejalt välja mõista 19 386,65 eurot ja viivise alates 11.03.2013.
26.Hageja palus jätta vastuhagi rahuldamata. Kui kohus ei jäta vastuhagi rahuldamata, siis rahuldada see 352,61 euro ulatuses. Ringkonnakohtu seisukoht
27.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb vaidlustatud osas materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega jätab kostja vastuhagi rahuldamata ja jaotab menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
28.Vaidlus puudub selles, et hageja kinnistul on tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenust alates 2003. aastast. Samuti selles, et kostja on vee-ettevõtjaks Harku vallas alates 2006. aastast. Vee- ja kanalisatsiooniteenuse kasutuslepingu sõlmisid pooled 30.08.2012 (I kd lk 14-16).
Kostja nõuab eeskirja alusel hagejalt omavoliliselt tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse hüvitamist kuue kuu eest.
29.Kolleegiumi hinnangul on maakohus vastuhagi lahendamisel põhjendamatult kohaldanud käsundita asjaajamise regulatsiooni. Käsundita asjaajamine eeldab asjaajaja tahet tegutseda teise isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2). Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuses (p 14) selgitanud, et teise isiku kasuks tegutsemine VÕS § 1018 lg 2 mõttes eeldab, et asjaajaja vähemalt teab, et soodustab oma tegevusega teist isikut. Kostja lepinguline esindaja kinnitas ringkonnakohtu 09.11.2015 istungil, et kostja ei teadnud, et hageja kinnistul keegi vett tarbib. Seega ei saa antud juhul olla tegemist käsundita asjaajamisega.
30.Ringkonnakohtu hinnangul saab kostja omavolilise tarbimise eest nõuda hagejalt hüvitist deliktiõiguse sätete alusel. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kuna hageja tarbis vee- ja kanalisatsiooniteenust selle eest tasumata, siis on kostjale tekkinud hageja tegevuse tõttu kahju. Hageja tekitas kahju õigusvastaselt, s.o seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega (VÕS § 1045 lg 1 p ). Nimelt toimub ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni seaduse (ÜVVKS) § 8 lg 3 kohaselt ühisveevärgist vee võtmine ja reovee juhtimine ühiskanalisatsiooni vee-ettevõtja ja kliendi vahelise lepingu alusel. Kuna hageja tegi seda ilma lepinguta, siis rikkus ta nimetatud sätet. Süü puudumist hageja tõendanud ei ole (VÕS § 1050 lg 1).
31.Eeskirja § 13 lg 3 sätestab, et omavolilise veekasutuse ilmnemisel tasub klient veeettevõtjale hüvitust toru läbilaskevõime järgi avamis-, plommi eemaldamis-, rikkumis- või ühenduskohas arvestusega, et toru töötab kogu ristlõikega 24 tundi ööpäevas. Sealjuures võetakse vee kiiruseks torudes siseläbimõõduga 15 kuni 20 mm – 0,5 m/s, torudes 25 kuni kuni 40 mm – 1,0 m/s ning torudes 50 mm ja suuremad – 1,5 m/s. Kui omavoliliselt kasutatud vett oli võimalik kanaliseerida ühiskanalisatsiooni, lisatakse hüvitusele tasu selle kanaliseerimise eest. Hüvitus arvutatakse lähtudes vastavale tarbijagrupile kehtestatud teenustasust veevarustuse ja reovee ning sademete ärajuhtimise eest. Kostja esitatud teostusjoonisega on tõendatud, et hageja kinnistul asuva veetorustiku siseläbimõõt on 25 mm (I kd lk 149). Ebaõige on hageja väide, et teostusjoonis ei saa olla tõendiks. Teostusjoonis vastab TsMS § 272 lg 1 sätestatud dokumentaalse tõendi nõuetele. Hageja väide, et eeskirja § 13 lg 3 on tühine tüüptingimus, ei ole asjasse puutuv, kuna kostja nõuab enne lepingu sõlmimist tekitatud kahju hüvitamist.
32.Eeskirja § 13 lg 3 tuginedes on kostja arvutanud hageja ühe kuu arvestuslikuks veekoguseks 1271,7 m3 kuus (I kd lk 130). Pooled ei vaidle selle üle, et vee- ja kanalisatsiooniteenuse tariif kokku on 2,652 eurot/m3 (koos käibemaksuga). Eeskirja § 14 lg 1 kohaselt arvutatakse omavolilise veekasutuse või reovee ning sademetevee kanaliseerimise kestvus päevani, millal vee-ettevõtja esindaja või volitatud isik võis veenduda omavolilise veekasutuse või reovee ning sademetevee kanaliseerimise puudumises, kuid mitte üle 12 kuu tagasi. Kostja nõuab hüvitist kuue kuu eest. Kahjuhüvitis kuue kuu eest on vastuhagi järgi 20 235,29 eurot. Kuna hageja on kostjale, enne lepingu sõlmimist kasutatud vee- ja kanalisatsiooniteenuse hüvitamiseks, tasunud enne vastuhagi esitamist 848,64 eurot (t lk 129), nõuab kostja hagejalt 19 386,65 eurot.
33.Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eluliselt tõenäoline, et hageja kinnistul tarbiti vett 1271,7 m3 kuus. Seetõttu oleks sellisest veekogusest lähtuva hüvitise väljamõistmine ebaõiglane.
Eeskirja § 14 lg 2 kohaselt võib § 13 lg-s 3 ja 4 toodud hüvituse määrasid vee-ettevõtja, lähtudes faktilistest tingimustest ja tehnilistest asjaoludest, vähendada. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuses (p 17) märkinud, et eeskirja § 14 lg-t 2 tuleb tõlgendada nii, et faktiliste asjaolude alusel võib hüvitise suurust vähendada ka kohus. Ringkonnakohus märgib, et kahjuhüvitise suuruse vähendamise võimaluse annab ka VÕS § 140 lg 1, mis sätestab, et kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu. Riigikohus on selles tsiviilasjas tehtud otsuses (p 18) selgitanud, et hüvitise suuruse määramisel tuleb arvestada eeskirja § 13 lg-s 3 esitatud metoodika kõrval tegelikku tarbimist näitavaid asjaolusid.
34.Ringkonnakohtu hinnangul on ebaõiglane nõuda hagejalt suuremat kahjuhüvitist, kui oli hageja tõenäoline tarbimine. Kahjuhüvitis ei tohi olla karistuslik. Samuti ei vastaks selline kahjuhüvitis kahju hüvitamise eesmärgile. VÕS § 127 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
35.Hageja on esitanud lepingu sõlmimisele eelnenud veetarbimise tõendamiseks tema ning NK vahel 01.10.2005 sõlmitud üürilepingu, mille kohaselt hageja andis XXXXXXX X asuva kinnistu üürile NK-le. Üürilepingu 08.03.2006 lisa nr 2 kohaselt on fikseeritud vee näiduks 898 m3 (I kd lk 168-173). Ringkonnakohus leiab, et see leping ei tõenda usaldusväärselt vee tarbimist lepingu sõlmimisele eelnenud perioodil. Hageja on ise kinnitanud 19.09.2012 kirjas kostjale, et veearvesti algnäit ei ole temal fikseeritud ning, et tema ei saa kontrollida 29.08.2012 fikseeritud näitu (I kd lk 179-181). Seega ei pea ringkonnakohus võimalikuks tarbitud veekoguse määramisel tugineda üürilepingule.
36.Kostja poolt hagejale ajavahemikul 31.10.2012 – 30.09.2013 esitatud arvetest selgub, et hageja veetarbimine oli sellel perioodil keskmiselt 11,92 m3 kuus (I kd lk 201 - 213). Kolleegiumi hinnangul on nende andmete põhjal võimalik arvestada orienteeruvat keskmist tarbimist ka lepingu sõlmimisele eelnenud ajavahemikul. Puudub alus arvata, et enne veeja kanalisatsiooniteenuse lepingu sõlmimist oli hageja keskmine veetarbimine oluliselt suurem. Ei ole esitatud ka selliseid tõendeid, mis viitaksid oluliselt suuremale keskmisele veetarbimisele enne lepingu sõlmimist. Kuna lepingu sõlmimise järgse veetarbimise pinnalt ei ole võimalik siiski täpselt tuvastada lepingu sõlmimisele eelnenud veetarbimise kogust, on põhjendatud (arvestades, et täpse veetarbimise koguse tuvastamise võimatus on tingitud hagejast) lepingu sõlmimise eelse veetarbimise koguse määramisel lähtuda mõnevõrra kõrgemast keskmisest veetarbimisest kuus, kui oli veetarbimine lepingu sõlmimise järgselt. Sellest tulenevalt peab kohus põhjendatuks lähtuda keskmisest veetarbimisest 14 m3 kuus. Kostja on nõudnud kuue kuu vee- ja kanalisatsiooniteenuse tarbimise hüvitamist. Arvestades hageja tõenäolist tarbimist on kostjale tekitatud kahju 222,77 eurot (6 x 14 x 2,652). Lähtudes eeltoodust on põhjendatud vähendada kahjuhüvitist 222,77 euroni. Kuna hageja on tasunud kostjale lepingu sõlmimisele eelnenud veetarbimise hüvitamiseks 848,64 eurot, siis on kostjale kahju hüvitatud. Sellest tulenevalt on alusetu ka kostja viivisenõue.
37.Hageja väited eeskirja § 13 lg 3 põhiseaduse vastasuse kohta ei ole põhjendatud. Eeskirja on võimalik tõlgendada selliselt, et võetakse arvesse tegelikku tarbimist.
38.Ülaltoodule tuginedes tuleb kostja vastuhagi jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Menetluskulude jaotus
39.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldati ja vastuhagi jäeti rahuldamata, siis tuleb menetluskulud kõikides kohtuastmetes jätta kostja kanda.
40.Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest.
41.Tallinna Ringkonnakohus mõistis 15.10.2014 otsusega kostjalt välja vastuhagiavalduse esitamisel vähem tasutud riigilõivu 100 eurot riigituludesse. Riigikohus tühistas 08.04.2015 otsusega ringkonnakohtu otsuse ka menetluskulude jaotuse osas. Kohtuinfosüsteemi andmetest nähtuvalt on kostja riigilõivu tasunud. Kuigi ringkonnakohtu 15.10.2014 otsus on menetluskulude jaotuse osas tühistatud, ei pea kolleegium põhjendatuks käesoleva lahendiga kostjalt 100 eurot uuesti välja mõista, kuna kostja on selle summa tasunud.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
/allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm
/allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.