2-12-55750/66 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tartu Ringkonnakohus - lahend.ee

Alates 01. juulist 2002 kohaldatakse kutsehaiguse või muu tervise kahjustamisega põhjustatud kahju hüvitamisel VÕS-i sätteid. Olulise erisusena tsiviilkoodeksist võib tööandja tegevuse tõttu tervisekahjustuse saanud töötaja VÕS § 1044 lg 3 järgi valida, kas ta tugineb nõude esitamisel lepingu rikkumisele (st VÕS § 115 lg-le 1) või tööandja õigusvastasele teole (st VÕS §-le 1043), kusjuures vastavate nõuete rahuldamise eeldused on erinevad. Kuna hageja töötas tööandjate juures, kelle kahju hüvitamise kohustuste täitmise eest kostja võib vastutada juba pikka aega enne 01.juulit 2002, siis kohus on seisukohal, et hageja töölepingu näol on tegemist kestvuslepinguga, millele tulenevalt VÕSRS §-de 2 ja 12 koostoimes tuleb kohaldada VÕS sätteid, mööndusega, et välistatud ja piiratud ei ole lepingupoolte õigused ja kohustused, mis on tekkinud enne 01.07.2002 ning kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002 kohaldatakse senikehtinud seadust. Seega kohaldab kohus eelkõige VÕS-i norme, samas vajadusel arvesse võttes ka TsK § 448 jj ja TsK §-des 463-473 toodud regulatsiooni. Kuna töötaja ise möönis, et isikukaitsevahendeid hakati jagama alates 2002, vaatas kohus esmalt õiguslikku regulatsiooni mürataseme ja kaitsevahendite osas alates 2002.aastast kuni 2012 aastani. Kohus tuvastas, et perioodil 01.07.2002 kuni 29.04.2007 ei täitnud tööandja seaduse nõudeid müra piirnormidele töökeskkonnas, vaid töötaja töötas seadmetega, mille müra ületas Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 „Töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite piirnormid ja ohutegurite parameetrite mõõtmise kord” (edaspidi määrus nr 54/2002 algredaktsiooni kehtivuse aeg 01.07.2002 kuni 29.04.2007) § 3 lg 1 piirnormi ning tööandja ei korraldanud tööaega vastavalt müratasemele vastavas müras viibimise maksimaalsele ajale, vaid töötajate müras viibimise aeg ületas seadusega lubatud piirnorme. Kohus tuvastas, et tööandja on täitnud kohustuse võimaldada tööandjale kuulmiskaitsevahendeid, ning töötaja on need ka korrektselt vastu võtnud. Samuti on tööandja võimaldanud töötajale töökaitsealastel koolitustel osalemist ning töötaja on koolitused läbinud. 22.01.2009 kehtestatud juhendiga nr 95 müra kahjuliku mõju vähendamiseks on kostja täitnud Vabariigi Valitsuse poolt 12.04.2007 vastu võetud määruse nr 108 „Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord“ (edaspidi määrus 108/2007, jõustunud 30.04.2007 ja kehtib kuni käesoleva ajani) nõudeid ja reguleerinud töökeskkonna riskihaldust. Kohus leidis, et töötajal puudub süü kutsehaiguse tekkimises, kuna teda ei ole kordagi distsiplinaarkorras karistatud ega tema suhtes tuvastatud isikukaitsevahendite kasutamata jätmist või mittenõuetekohast kasutamist. Hageja selgitas 04.09.2013 toimunud kohtuistungil, et ta ei viibi tööst vabal ajal mürarohkes keskkonnas, tal ei ole perekonnas varem esinenud kuulmislangust, ning ta ei ole tegelenud ka kuulmist kahjustavate hobide ega spordiga. Kohus leiab, et mürataseme hindamisel ei ole piisav lugeda müra fooniks üksnes seadeldise müra, millega hageja ise töötab. Kohus tuvastas, et hageja tööseadeldise SMAG GB 280/4,7 tegelik müratase kostja selgituse ja juhendi nr 95 lisa 2 toodud tabeli kohaselt on 101,2 dB. Seega ületab hageja kasutuses olnud konkreetse seadme tegelik müra lubatavat 85 dB tervelt 16,2 dB võrra. Arvestades asjaoluga, et kambrisüsteemis töötab korraga mitmeid seadmeid, mille loetelu on toodud juhendi nr 95 lisas 2 jaotuses „Põlevkivi tootmisjaoskond” ning kõigi masinate tegelik müratase ületab lubatud 85 dB, on tegelikkuses täielikult tuvastamata, milline oli müratase töötaja töökohal reaalselt. Kostja on jätnud täitmata oma otsesed kohustused töökeskkonna ohutuse tagamisel ja ei ole mõõtmiste teel tuvastanud tegelikku mürafooni, milles hageja igapäevaselt töötama pidi. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja väita, et müratase oli ka tegelikkuses normi piires ja ei kahjustanud isikukaitsevahendeid korrektselt kandvat töötajat. Kohtu arvates ei ole tõendamist leidnud ka see, et kostja oleks täiendavalt rakendanud muid enese poolt koostatud juhendi nr 95 punktides 9-10 loetletud müra vähendamise meetmeid. Tööandja on tulemuspalga kehtestamisega loonud olukorra, mis soodustab töötaja töötamist kahjulikes

oludes tulemuspalga saamise nimel pigem kauem, samas kui kostjal on kohustus luua töötajat tervistkahjustavatest tingimustest säästev töörežiim. Kohus ei pea asjakohaseks kostja vastuväited selle kohta, et kuulmislangust esineb harva ning seetõttu on risk madal ja kutsehaiguse põhjustab pigem konkreetse töötaja organismi eripära. Kohus on seisukohal, et need vastuväited omandaksid tähtsuse juhul, kui tööandja oleks töötajale taganud ohutud töötingimused, vähendades mürataset ja selles lubatud viibimise aega seaduses ette nähtud piirideni. Hageja on piisavalt tõendanud, et kostja ei ole õigusvastaselt taganud hagejale tervislikke ja ohutuid töötingimusi ja sellest tulenevalt põhjustas hagejal kutsehaiguse – müratekkese kuulmislanguse tekke, mis on diagnoositud 03.07.2102. Kutsehaigusest tingitud kahju väljamõistmisel tugines maakohus VÕS §-le 130. Seda on võimalik välja mõista eluaegselt, sõltumata kutsehaige töötaja east. On põhjendatud mõista kostjalt hageja kasuks välja igakuise hüvitise summas 697,36 eurot alates 19.06.2012. Kollektiivleping ei kasuta TTOS § toodud termineid, vaid kasutab sõna „töövigastus.“ On ilmne, et kollektiivlepingu pooled on selgelt leppinud kokku selles, et „töövigastuse“ õiguslikuks tagajärjeks peab olema invaliidsus – püsiv töövõimetus ning määratleb ära selle raskusastmed ja diferentseerib saadava ühekordse hüvitise määra sellele vastavalt. Kohus oli seisukohal, et käesoleval juhul kahjulik tagajärg, mis võimaldaks hagejal hüvitist saada püsiva tervisekahjustuse 40-70% korral, on tekkinud. Hageja on kollektiivlepingust aru saanud selliselt, et kollektiivlepingus toodud termin „töövigastus“ hõlmab ka mõistet „kutsehaigus,“ mistõttu temal on kahjuliku tagajärje olemasolu tõttu tekkinud õigus ka ühekordse hüvitise saamisele. Kostja ei ole kohtu arvates piisavalt põhjendanud, miks tööandja kitsendab lepingus toodud hüvitist töövigastuse eest üksnes juhtumitega, mis on tekkinud tööõnnetuse tagajärjel ja jätab ühekordsest hüvitisest ilma kutsehaigusesse haigestunud. Samas võib tööl saadud vigastuse tagajärjeks olla ka kutsehaigus, kuid mõlemal juhul on tegemist töötaja püsiva tervisekaotusega. Kohus leidis, et sellise kitsendav tõlgendamine tööandja poolt kohtleb töötajaid põhjendamatult ebavõrdselt, kuna nii tööõnnetus kui ka kutsehaigus on töötajatel tekkinud tööülesandeid täites tööprotsessi käigus, samuti esineb võimalusi, kus kutsehaigus võib tekkida saadud tööõnnetuse tulemusena. Kuna kollektiivleping ei ole piisavalt konkretiseeritud, rakendab kohus töötaja jaoks soodsama sätte kohaldamise põhimõtet ning leiab, et hageja nõue ühekordse hüvise saamiseks 3 kuu töötasu määras s.o summas 6395,94 eurot, on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Hageja on esitanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude tulenevalt VÕS § 130 lg-st 2 (kehtis 01.07.2002 – 31.12.2010). 31.12.2010 jõustunud VÕS § 134 lg 2 sätestab sama põhimõtte. Kohus tuvastas hagejale tekkinud negatiivsed mittevaralised tagajärjed –püsiv terviserike, millest tuleneb vältimatu vajadus kasutada elu lõpuni kuuldeaparaati. Selline terviserike vähendab isiku edaspidise elu kvaliteeti nii suhtlemise, loodushäälte, muusika jm helide kuulamise osas kui ka tänavamüra ning võimalike ohtude hindamise osas. Kuulmiskaotus võib põhjustada isiku teadmatust teda ümbritsevatest ohtudest (nt tänaval liigeldes), mistõttu saadud tervisekahjustus mõjutab isiku elu igapäevaselt olulisel määral. Kohus on seisukohal, et hagejal puudus võimalus kuulmislangust hoolikalt käitudes vältida. Hageja on aastaid töötanud müra keskkonnas ning kasutanud kohusetundlikult temale määratud isikukaitsevahendeid. Mingeid täiendavaid meetmeid hagejal kuulmislangemise vältimiseks omalt poolt rakendada võimalik ei olnud. Kostja pikaajaline süüline tegevusetus müra vähendamiseks töökeskkonnas või töötajat säästva töörežiimi tagamisel on põhjustanud hagejal tervisekahjustuse tekke. Seega tuleb kostjalt mittevaraline kahju hageja kasuks välja mõista. Kohus oli seisukohal, et hagejal tekkinud mittevaralise kahju suurust ei saa rahaliselt mõõta ja selle hüvitamiseks raha väljamõistmisel saab kohus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel hüvitise suuruse määrata diskretsiooniõiguse alusel asjaoludest lähtudes, arvestades muuhulgas rikkumise intensiivsust ja kestust (RKTKo nr 3-2-1-67-20, p 25). Kohus arvestas

18.märtsi 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 1) on maakohus jätnud tuvastamata hagejale tekkinud kahju olemasolu ja suuruse, ebaõigesti tuvastanud kostja süü, põhjusliku seose õigusvastase teo ja tagajärje vahel ning hinnanud seejuures ebapiisava tähelepanuga faktilisi asjaolusid, samuti on jätnud arvestamata kostja poolt esitatud tõendid; 2) on maakohus ebatäpselt kajastanud kostja poolt esitatut. Kostja ei ole kunagi väitnud, et ta ei ole toime pannud tegusid, mis võisid tingida hagejal töövõime kaotuse suurenemise 10% ulatuses ning sellest tuleneva kahju tekkimise (otsuse p 2 ls 2). Kostja ei ole kunagi maininud, et õige oleks tugineda kollektiivlepingu punktile 2.1.14.3 (otsuse p 3). Ebatäpne on ka otsuse punktis 4 märgitu; 3) on maakohus ebaõigesti võtnud perioodiks 2002-2012. Sellist taotlust ei ole menetlusosalised esitanud. Esimesed märgid kuulmislangusest olid hagejal olemas juba 2000. aastal. Kohus oleks pidanud analüüsima ka neid õigusnorme müra piirnormide osas, mis jäävad varasemasse perioodi (1977 kuni 2012); 4) on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja töötas 8-tunnistes vahetustes ning, et töötaja müras viibimise aeg ületas seadusega lubatud piirnorme. Apellant on tõendanud, et septembrist 1977 kuni augustini 2009 oli allmaatöödel ühe vahetuse kestus 7 tundi. Perioodil 1993 - 2005 (maist kuni septembrini) töötas kaevandus 3-4 päeva nädalas. Alates 2009 muutus töövahetus 8-tunniseks, mis sisuliselt tähendab, et töö tegemise aeg ei pikenenud, vaid tööaja hulka hakati arvestama kogu allmaatingimustes viibimise aega (sh sõiduaega töö tegemise kohta ja tagasi). 85 dB müra tekib ainult siis, kui masin puurib. Masin puurib keskmiselt 100 puurauku vahetuses, ühe augu puurimiseks kulub 1,5-2 minutit, vahetuses kokku 150-200 minutit. See on kokku 3 tundi, mis on 43% 7-tunnise vahetuse tööajast; 5) on maakohus ebaõigesti leidnud, et töötaja süü tervisekahjustuse ja sellest tuleneva kutsehaiguse väljakujunemisel puudub. Kohus on jätnud tähelepanuta tööandja poolt koostatud kutsehaigestumise uurimiskokkuvõtte, kus on lisaks kuulmiskaitsevahendite ebajärjekindlale kasutamisele tuvastatud ka ohutusjuhendi nr 1 punkti 6 rikkumine. Hageja ei ole kuulmise esmasel halvenemisel 12 aastat tagasi sellest tööandjat teavitanud. Hageja rikkus tahtlikult enda tervist, teades, et tal on kuulmisega probleem, kuid jätkates tööd tingimustes, kus üheks riskifaktoriks oli võimalik aeg-ajalt normiületav müra. Maakohus on jätnud hindamata Ida Inspektsiooni tööinspektsiooni tööinspektori kutsehaiguse uurimise otsuse, kus õigusaktide rikkumist tööandja poolt ei tuvastatud;

6) on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja on jätnud täitmata oma kohustused töökeskkonna ohutuse tagamisel, kuna mõõtmiste teel pole tuvastatud tegelikku mürafooni, milles hageja igapäevaselt töötama pidi. Kohus ei ole arvestanud tõendeid, sh tunnistaja ütlusi, ning ei ole lähtunud Vabariigi Valitsuse 25.02.2002 määrusest nr 54 ega 12.04.2007 määrusest nr 108. Asjaolu, et kostjal ei olnud kohtule esitada konkreetselt selle inventari numbriga masina müra mõõtmisprotokolle, ei tähenda, et mõõtmisi töökohas ei teostatud ning protokollid puuduvad. Kohus on jätnud tähelepanuta 04.11.2013 esitatud tõendi „Töökeskkonna ohutegurite hindamise, töötervishoiu- ja tööohutusalase tegevuskava koostamise ja töökeskkonna seire korra“. Määrused ei sätesta, missuguse sageduse või metoodikaga tuleb toestada müra mõõtmisi, vaid sätestab, et müra tuleb mõõta, kui on alust arvata, et müratase on lubatust kõrgem. Kostja ei eita, et müratase hageja töökohal ületas kohati (mitte pidevalt) müra piirnormi, kuid kostja on tarvitusele võtnud kõikvõimalikud meetmed, et see ei kahjustaks töötaja tervist; 7) on maakohus jätnud tähelepanuta kostja arvamuse, et kutsehaiguse kuulmislanguse näol võis põhjustada inimese geneetiline eripära; 8) on maakohus ebaõigesti leidnud, et hageja on piisavalt tõendanud, et kostja ei ole õigusvastaselt taganud hagejale tervislikke ja ohutuid töötingimusi ja sellest tulenevalt on hagejal tekkinud kutsehaigus. Hageja on tõendanud vaid seda, et tal on tuvastatud kutsehaigus. Hageja ei ole nimetanud kostja süülist õigusvastast tegu, mis võis kutsehaiguseni viia. Hageja ei ole kahju tekkimist tõendanud; 9) on maakohus ebaõigesti leidnud, et samaaegselt töötab samas kaevanduses mitmeid masinaid, mis tekitavad omakorda müra ning tööandja ei ole seda riski hindamisel arvesse võtnud. Erinevad masinad ei tööta nii lähestikku, et nende müra oleks saanud mõjutada mürataset hageja töökohal; 10) on aastate jooksul diagnoositud väga üksikuid kuulmise languse juhtumeid. Kuulmise langus võib olla tingitud geneetikast, ealistest iseärasustest ja suhtumisest oma tervisesse. Vananemisega kaasneb „füüsiline kulumine“. Kuulmise langust võivad põhjustada mitmed tegurid; 11) tuleb Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määruse nr 108 § 3 lg 6 kohaselt töötajale mõjuva müra päevase kokkupuutetaseme määramisel arvestada töötaja individuaalsest kuulmiskaitsevahendist tingitud sumbumist. Kostja väljastas hagejale kõrvaklapid, mis summutasid müra 32 dB ulatuses. Töötajale mõjuva müra kokkupuuteetase töövahetuse jooksul oli 60 dB; 12) on apellant teinud omalt poolt kõik, et tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmine, võttes tarvitusele meetmed, et vältida terviseriske ettevõtte töö igas etapis (riskianalüüs, töörežiimi rakendamine, isikukaitsevahendid, koolitused, erinevad juhendid); 13) on maakohus jätnud tuvastamata, kas hagejal on üldse kahju tekkinud ja on teinud otsuse vaid hageja väidete alusel. Asjaolu, et hageja ei saa jätkata tööd oma senisel töökohal, ei tähenda otseselt sissetuleku vähenemist. Hageja töövõimekus on säilinud 60% ulatuses ning ta võib töötada muul ametikohal. Hageja on vanaduspensionär ning oleks suure tõenäosusega lahkunud oma seniselt ametikohalt. Hageja pole põhjendanud ega tõendanud, milles seisnevad halvenenud edasised majanduslikud võimalused; 14) on apellant seisukohal, et tegemist ei ole töövõimetusega töövigastuse/tööõnnetuse tagajärjel, vaid töövõime osalise kaotusega, mis tekkis kutsehaigusesse haigestumise tagajärjel. TTO § 23 lg 1 kohaselt on kutsehaigus selline haigus, mille on põhjustanud kutsehaiguste loetelu nimetatud töökeskkonna ohutegur või töölaad. Töövigastust ei saa selliselt defineerida; 15) kui ringkonnakohus tuvastab eeltoodule vaatamata, et kostjal on hageja ees mittevaralise kahju hüvitamise kohustus, palub apellant arvestada VÕS § 134 lg-s 2 sätestatut (mittevaralise kahju puhul kuulub hüvitamisele mõistlik rahasumma). 10 000 eurot on ebamõistlikult suur. Apellant esitab hüvitise vähendamise taotluse;

9.TLS § 28 lg 2 p 6 kohaselt on tööandja kohustatud tagama töötervishoiu ja tööohutuse nõuetele vastavad töötingimused. Maakohus on õigesti kohaldanud asjas Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määrust nr 54 ja Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määrust nr 108, hinnanud õigesti asjas esitatud tõendeid (sh kutsehaiguse uurimiskokkuvõtet I kd tl 128-132; juhendit nr 95 I kd tl 166-169; ohtlike ja kahjulike ohutegurite riskianalüüsi I kd tl 110; tunnistaja V. S ütlusi II kd tl 4243) asudes seisukohale, et kostja ei ole täitnud seadusest tulenevat kohustust tagada töötajale tervislikud ja ohutud töötingimused, sest ta ei ole reaalseid töötingimusi müra mõõdistamise teel kontrollinud. Ringkonnakohus nõustub kõigi maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid (maakohtu põhjendused vaidlustatud otsuse punktides 10, 11, 12, 13, 14, 16). Hageja väite kohaselt oli temal diagnoositud kutsehaiguse põhjuseks asjaolu, et ta töötas töökeskkonnas, kus müra tase ei vastanud piirnormidele, vaid oli kõrgem; samuti ületas töötajate müras viibimise aeg seadusega lubatud piirnorme. Kostja on hageja väitele vastu vaielnud ning vastuväidete kohaselt oli töötajale kehtestatud töörežiim kahjuliku müra keskkonnas viibimise osas ning asjaolu, et kostja ei ole esitanud konkreetse masina müra mõõtmisprotokolle, ei tähenda, et mõõtmisi töökohas ei toimunud. Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 § 3 lg 1 kohaselt töötajale mõjuva müra ekspositsioonitase 8-tunnise tööpäeva korral ei tohi ületada 85 dB(A). Lisatud tabelis 1 on toodud eri müratasemetele vastav müras viibimise maksimaalne lubatud aeg. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et asjas olevate tõenditega ei ole tõendatud kostja väide, et hagejale rakendatud tööajarežiim ei rikkunud Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 § 3 lg-s 1 sätestatud eri müratasemetele vastavat müras viibimise maksimaalset lubatud aega. Nimetatud asjaolu ei tõenda II kd tl-l 101-103 asuv kamberploki nr 3802 ajakava (nagu märgib apellant oma apellatsioonkaebuses). Kamberploki pass on koostatud veebruaris 2011 ning sellest ei nähtu, millise osa tööajast (mitu tundi) hageja töötas normatiivset müra ületavas keskkonnas.

meetmete tegevuskava müraga kokkupuute vältimiseks või vähendamiseks. Tegevuskava koostamisel tuleb pöörata tähelepanu: 1) võimalikult madala müratasemega töömeetodite ja töövahendite valimisele; 2) tööruumi, töötamiskoha või töövahendi mürataseme vähendamisele tehniliste abinõudega (nt õhu teel leviva müra vähendamisele kilpide, sirmide, piirete, kestade või helikindlate katete abil ning konstruktsiooni kaudu leviva müra vähendamisele summutamise või isoleerimise teel); 3) töökorraldusele, mis vähendab töötaja kokkupuudet müraga kokkupuute kestuse ja intensiivsuse piiramise teel või koostades asjakohased töögraafikud, milles nähakse ette piisavad puhkepausid või müravabad tööülesanded; 4) abinõudele, et vältida taustmüra häirivat mõju tööülesannete täitmisele (nt kontsentreerumist või suhtlemist nõudvad tööd) või suulise märguande edastamisele; 5) töökohtade ja töövahendite korrasoleku ja hoolduse tagamisele. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et kostja on rikkunud antud juhul Vabariigi Valitsuse 25.01.2002 määruse nr 54 § 4 lg-t 4 ja Vabariigi Valitsuse 12.04.2007 määruse nr 108 § 5 lg-id 1 ja 2. Tõendamata on kostja väide, et kuigi tal ei olnud kohtule esitada konkreetselt selle inventari numbriga masina müra mõõtmisprotokolle, ei tähenda, et mõõtmisi töökohas ei oleks teostatud ning protokollid üldse puuduvad. Vastavaid mõõtmise protokolle asja materjalide hulgas ei ole. Vastupidist ei tõenda ka kostja poolt kohtule esitatud „Töökeskkonna ohutegurite hindamise, töötervishoiu- ja tööohutusalase tegevuskava koostamise ja töökeskkonna seire läbiviimise kord“ (II kd tl 104-112). Viidatud kord on kinnitatud 04.04.2012 ning selle eesmärgiks on punkt 1 kohaselt: - töökeskkonna ohutegurite määratlemine, hindamine ja ajakohastamine: - töötervishoiuja tööohustusalase tegevuskava koostamine ja täitmise jälgimine; - töökeskkonna seirete kavandamine, läbiviimine, aruandlus ja täitmise jälgimine. Kostja ei ole esitanud viidatud korra alusel koostatud konkreetseid töötervishoiu- ja tööohutusalaseid tegevuskavasid, ohutegurite hindamist jms. Ainuüksi korra kinnitamine ei tõenda kostja poolt vastavate praktiliste tegevuste teostamist. Seega on ebaõige apellandi väide, et ta on teinud omalt poolt kõik, et tagada töötervishoiu ja tööohutuse nõuete täitmine, ning on võtnud tarvitusele meetmed, et vältida terviseriske ettevõtte töö igas etapis (riskianalüüs, töörežiimi rakendamine, isikukaitsevahendid, koolitused, erinevad juhendid).