Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

ASJAOLUD JA POOLTE SEISUKOHAD

Hando Lööper esitas Tartu Maakohtule Silvo Piiri vastu hagi, paludes kostjalt välja mõista võlgnevus 6 000 eurot ning jätta hageja menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale 2012. a maikuus laenu 3 000 eurot. Kirjalikult fikseeriti tehing 19.03.2013 kostja väljapakutud sõnastuses, mille kostja esitas omal algatusel 11.02.2013 toimunud Facebooki vestluses. Lepingu kohaselt kohustus kostja laenu tagasi maksma kuue osamaksena summas 500 eurot alates 29.03.2013 kuni 29.08.2013. Lepingus sisaldus viivise kokkulepe 0,5% päevas. Kostjal tekkis viivitus juba esimese osamakse tasumisega. Kostja on perioodil 16.04.-29.04.2013 tasunud üksnes 120 eurot, mis läks arvestusliku viivise katteks. Kostja arvestuslik võlgnevus hagiavalduse esitamise seisuga on 6 937.50 eurot, mis koosneb põhivõlast

3 000 eurot ja viivistest 4 057.50 eurot, millest tuleb maha arvata 120 eurot vastavalt laekumiste katteks. Hageja loobub osaliselt viivise sissenõudmisest, vähendades viivist kindla summani, so 3 000 euroni. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja sai hagejalt laenu ainult 1 500 eurot, millest 750 eurot kandis hageja kostja pangakontole (458.40 eurot 23.04.2012 ja 290 eurot 27.04.2012) ning 750 eurot andis sularahas mai alguses 2012. Algse kokkuleppe kohaselt oli tagastatav summa 2 200 eurot, mis pidi olema tagastatud juuni lõpuks 2012. Kostja on hagejale osa laenust tagastanud, kandes 800 eurot hageja elukaaslase kontole 14.05.2012 ja 19.05.2012, 120 eurot aprillis 2013 ning ülejäänu sularahas. 19.03.2013 võlalepingu allkirjastamise ajal raha üleandmist ei toimunud. Kostjalt nõuti lepingule allkirja, mille ta andis. Pärast võlalepingu sõlmimist on kostja hageja survel tasunud veel 120 eurot. Kostja leiab, et suurim väljamõistetav summa saaks olla kahekordne laenusumma ehk 3 000 eurot. Hageja jäi kohtuistungil oma nõuete juurde. Kostja vastuväited on tõendamata ja asjakohatud. Ülekanded summas 800 eurot on seotud varasema võlaga. Väide sularahas tasumiste kohta on tõendamata. Õiguspraktika kohaselt tekib võlatunnistuse järgi abstraktne iseseisev kohustus. Võlatunnistuse olemasolu korral ei ole vaja tuvastada, kas kohustus tegelikult eksisteerib või mitte. Kostja jäi oma vastuväidete juurde, kuid nõustus, et laenu sai siiski 2000 eurot. Laen on tagastatud või suuremas osas tagastatud.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära hageja ja kostja, tutvunud kohtule esitatud kirjalike tõenditega ja hinnates neid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele alljärgnevatel põhjendustel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 järgi kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Pooled võivad kokku leppida tõendamiskoormise jaotuse erinevalt seaduses sätestatust ja selle, millised on tõendid, millega mingit asjaolu võib tõendada, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohtule esitatud lihtkirjaliku laenulepingu (tl 7) järgi andis hageja kostjale laenu 3 000 eurot ja kostja kohustus laenu tagastama kuues võrdses osas 500 euro suuruste maksete kaupa. Esimese makse tähtaeg oli 29.03.2013. Laenusumma tagastamise lõpptähtaeg oli 29.08.2013. Laenusumma tasumisega viivitamisel lepiti kokku viivises 0,5% päevas. Poolte vahel puudub vaidlus asjaolu üle, et võlatunnistuse allakirjutamise ajal raha üle ei antud, vaid vormistati kirjalikult varem suuliste laenulepingute alusel tekkinud võlasuhe. Kohus juhindub asja lahendamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg-st 1, mille kohaselt leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. VÕS § 30 lg 2 kohaselt kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 alusel kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist ja viivist. Hageja on seisukohal, et poolte vahel 19.03.2013 sõlmitud laenuleping on nn konstitutiivne (abstraktne) võlatunnistus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Riigikohus on korduvalt leidnud, et võlatunnistuse olemasolul tuleb eeldada, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, ja poolte tahet leppida kokku konstitutiivses võlatunnistuses peab tõendama võlausaldaja (vt nt

Riigikohtu lahend 3-2-1-69-06, p 13; nr 3-2-1-21-06, p 17). Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et tegemist võiks olla konstitutiivse võlatunnistusega. Kohus leiab, et kostja poolt 19.03.2013 allkirjastatud dokument pealkirjaga „LAENULEPING“ on nn deklaratiivne võlatunnistus, mille eesmärgiks ei ole luua uut kohustust, vaid üksnes olemasoleva kohustuse kinnitamine ja seeläbi võlgniku loobumine võimalikest vastuväidetest võlale, millega ühtlasi lihtsustatakse võla sissenõudmist. Deklaratiivse võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega. Riigikohus on tsiviilasja 3-2-1-21-06 punktis 15 leidnud, et deklaratiivse võlatunnistuse puhul tähendab tõendamiskoormuse ümberpööramine seda, et võlgnik võib kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendada, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga. Deklaratiivse võlatunnistuse hindamisel tuleb tuvastada, kas võlg on olemas või mitte. Kohus leiab, et kuna kostja ei ole tõendanud vastupidist, siis saab eeldada võla olemasolu. Hageja väitel andis ta kostjale raha üle enne võlatunnistuse allkirjastamist. Kostja ei ole raha saamisele vastu vaielnud. Kostja, väites, et temal ei olnud tegelikult hageja ees võlga, oleks pidanud tõendama, et ta raha ei ole saanud. Kostja ei ole seda teinud. Laenu saamist ei sea kahtluse alla kostja poolt 26.09.2014 kohtuistungil antud ütlused, et ta sai tegelikult laenu 2 000 eurot ning allkirjastas võlatunnistuse ilma seda läbi lugemata (tl 25). Kostja on hagejalt laenu saamist korduvalt kinnitanud pooltevahelises Facebooki vestluses, nt 17.07.2012 „Ma sulle vist hetkel 2900 sees, kannan sulle iga nädal 200-300 euri“ (tl 8); 29.03.2013 „Ma tegelen su rahadega“ (tl 9); 01.04.2013 „võla olemasolus kahtlust pole ja ma ei eita seda“ (tl 9). Samuti on kostja võla olemasolu tunnistanud 11.02.2013 Facebooki vahendusel hagejale saadetud võlalepingus nr 1 (tl 7), milles kostja kinnitab, et võla summa on 3 000 eurot, samuti pakub välja intressi 0,5% päevas ning lisab maksegraafiku. 19.03.2013 allkirjastatud võlatunnistuse sisu ühtib kostja enda poolt 11.02.2013 esitatud lepingu(projekti) sisuga. Asjaolu, et võlatunnistuse allkirjastamisel raha üle ei antud, ei lükka ümber hageja väidet, et hageja ja kostja vahel oli 2012. a maikuus sõlmitud suuline laenuleping ning raha summas 3 000 eurot (hageja ütlustel osade kaupa: 2 000 eurot korraga ja 1 000 eurot aasta jooksul) oli üle antud enne kostja poolt võlatunnistuse allkirjastamist. Kostja väitel on ta laenu osaliselt tagastanud, kandes 14.05.2012 ja 19.05.2012 hageja elukaaslase pangakontole 800 eurot. Juuli alguses tasus kostja hagejale veel 100 eurot sularahas. 2013. a jaanuariks olid kostja ja tema äripartner hagejale tasunud ülekannetega 1190 eurot, lisaks umbes 2000 eurot sularahas. Hageja on seisukohal, et 2012. a mais tehtud ülekanded on seotud varasema võlaga, mille kohta on olemas varasem võlatunnistus. Hageja nõustub väitega, et tagastatud on 120 eurot, kuid see summa on arvestatud viiviste katteks. Kohtu hinnangul kostja ei ole suutnud tõendada laenu tagastamist suuremas ulatuses kui 120 eurot. Kostja on esitanud pangaväljavõtte, millelt nähtub, et ta on teinud hageja elukaaslase kontole kaks ülekannet: 14.05.2012 300 eurot (tl 28) ja 19.05.2012 500 eurot (tl 27). Hageja väidet, et nimetatud summad on seotud varasema võlaga, tõendab hageja esitatud 27.01.2012 poolte poolt allkirjastatud laenuleping (tl 35). Samuti lükkab kostja väite nimetatud summade vaidlusaluse laenu raames tasumise kohta ümber asjaolu, et kostja on 17.07.2012 ehk pärast ülekannete tegemist summas 800 eurot Facebooki vestluses tunnistanud, et võlgneb hagejale 2900 eurot (tl 8). Hageja esitatud kontoväljavõtte kohaselt on kostjalt (kostja emalt) hagejale laekunud perioodil 16.04.-29.04.2013 kokku 120 eurot. Hageja väitel on nimetatud summa arvestatud viiviste katteks. Kohus nõustub hagejaga, et kostjalt hagejale tasutud 120 eurot saab arvestada viivise katteks. Kostja kohustus võlatunnistuse kohaselt tasuma esimese osamakse summas 500 eurot hiljemalt 29.03.2013, kuid jäi maksega viivitusse. Seetõttu tuleb 120 eurot lugeda tasutuks viiviste katteks. VÕS § 88 lg 8 kohaselt kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks.

Hageja on esitanud nõude viivise väljamõistmiseks summas 3 000 eurot. VÕS § 108 lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Laenulepingu p 4 kohaselt (tl 7) arvestatakse maksete tasumisega viivitamisel viivist 0,5% päevas. Hagiavaldusele on lisatud viivisearvestus kostja poolt tasumata arvete eest (tl 12). Kostja, allkirjastades laenulepingu, pidi olema teadlik, et kohustuste täitmisega viivitamisel tuleb tasuda lepingus sätestatud määras viivist. Kostja ei ole tõendanud, et ta laenulepingust tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Kohus leiab, et hagiavalduses taotletud viivise nõue 3 000 eurot tuleb põhinõude rahuldamise tõttu rahuldada tervikuna. Kostja ei ole taotlenud viivise vähendamist. Riigikohus on lahendis nr 3-21-24-11 kinnitanud oma varasemat seisukohta, et VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel. Viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes ning viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus lasub kostjal, kes taotleb viivise vähendamist (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-66-05). Kostja ei ole esitanud mõjuvaid kaalutlusi viivise vähendamiseks või välja mõistmata jätmiseks. Üksnes soovimatus viiviseid kokkulepitud määras maksta ei anna kostjale õigustust jätta võetud kohustus täitmata. Kostja on lepinguga võetud kohustust rikkunud, mistõttu on hagejal õigus viivisenõuet kostja vastu õiguskaitsevahendina rakendada. Lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS §-d 100 ja 101), millest üks on VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 järgi võlausaldaja õigus nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse kohase täitmiseni kokkulepitud määras viivist. Kuna kostja ei ole kohustust täitnud, on hageja põhjendatult nõudnud viivist, piirdudes seejuures tasumata põhivõla summaga. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 3 000 eurot ja viivis summas 3 000 eurot. Kohus märgib selgitusena, et poolte kokkuleppel on võimalik kohtuotsuse täitmine osamaksetena (maksegraafiku alusel), et vältida sundtäitmisega kaasnevaid täitekulusid, kuid selleks peab kostja pöörduma hageja poole kokkuleppe sõlmimiseks. Menetluskulud Kooskõlas TsMS §-ga 162 lg 1 ja 2 ja § 165 lg 3 jätab kohus hageja menetluskulud, sealhulgas riigilõivu, täielikult kostja kanda. Juhindudes TsMS §-st 174 on menetlusosalisel õigus esitada hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus koos nimekirja ja kulusid tõendavate dokumentidega kohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.