Tsiviilasi nr 2-13-40096
Tagaseljaotsus Kohus
Tartu Maakohus
Kohtunik
Andrus Miilaste
Otsuse tegemise aeg ja koht
3. oktoober 2014. a, Tartu kohtumaja, kirjalik menetlus
Tsiviilasja number
2-13-40096
Tsiviilasi
Intrum Justitia Debt Finance AG hagi Vassili Zonenberg vastu võlgnevuse nõudes
Tsiviilasja hind
492,4 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
•
hageja Intrum Justitia Debt Finance AG (registrikood 020.3.020.910-7; asukoht Alpenstrasse 2, Zug, 6300, Switzerland)
•
hageja lepinguline esindaja Reelika Tagaväli (isikukood 48008230267; e-post [email protected]) kostja Vassili Zonenberg (isikukood 36906022777, elukoht rahvastikuregistri järgi XXXX, tegelik elukoht teadmata)
•
TsMS § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Vaidlust ei ole selles, et hageja tegutses kostjale kiirlaenu andes oma majandustegevuse raames ning arvestades lepingu olemust võib eeldada, et kostja oli hagejaga lepingut sõlmides tarbijaks VÕS § 34 tähenduses. Hageja palub kostjalt välja mõista sissenõudekulu 20 eurot meeldetuletuskirjade saatmise eest. Hagiavaldusest nähtuvalt on ka laenuandja enne nõude loovutamist saatnud kostjale kaks meeldetuletuskirja kogumaksumusega 20 eurot, mille hageja on arvestanud hagiavalduses välja toodud laenulepingust tuleneva võlgnevuse 395 euro hulka. Laenulepingu üldtingimuste p 8.3 kohaselt kohustus laenutaotleja laenu või käitluskulu mittetähtaegsel tasumisel tasuma laenuandja poolt laenutaotlejale saadetud meeletuletuskirjade eest ning meeldetuletuskirja saatmine maksis laenutaotlejale 10 eurot.
VÕS § 35 lg 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Järelmaksulepingule kohaldatavaid üldtingimusi tuleb kohtu hinnangul pidada tüüptingimusteks. Hagiavalduse kohaselt on nii hageja kui ka laenuandja saatnud kumbki kostjale kaks meeldetuletuskirja, igaüks maksumusega 10 eurot, kokku 40 eurot. Kohus leiab, et lepingu üldtingimustes kindlaksmääratud meeldetuletuskirjade maksumus on ebamõistlikult suur, arvestades kulu töövahenditele, tööjõule ja tööajale. Seega on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine tüüptingimus, mille kohaselt laenutaotlejale saadetava meeldetuletuskirja maksumus on 10 eurot. Kohtu hinnangul on mõistlik ja põhjendatud meeldetuletuskirja maksumus 5 eurot, mistõttu mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja võla sissenõudekulu 20 eurot. Hageja poolt hagiavalduses välja toodud laenulepingust tuleneva võlgnevuse nõue tuleb 20 euro ulatuses jätta rahuldamata. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate makseta tasumisega viivitamise korral nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Lepingu üldtingimuste p 10.2 kohaselt oli laenuandjal õigus nõuda laenutaotlejalt lepingu iga rikkumise korral trahvi 35 eurot. Laenuandja nõudis kostjalt trahvi summas 35 eurot. Hageja on trahvinõude arvestanud hagiavalduses välja toodud laenulepingust tuleneva võlgnevuse 395 euro hulka. Tulenevalt VÕS § 415 lg 1 tuleb nõue vastavas osas jätta rahuldamata. Üldtingimuste p 8.1 ja 8.2 kohaselt kohustus laenutaotleja laenu mittetähtaegse tagastamise korral tasuma viivist 9,5% aastas. Kokku lepitud viivis vastas lepingu sõlmimise hetkel kehtinud seadusjärgsele viivise määrale. Hageja ei ole arvestanud seadusjärgse viivisemäära muutumist. Hageja on arvestanud viivist alates 21.03.2011 kuni 14.02.2014 võlasummalt 280 eurolt summas 77,40 eurot. VÕS § 113 lg 1 (21.03.2011 kehtinud redaktsioon) kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. 15.04.2013 jõustunud redaktsiooni kohaselt lisandub VÕS §-s 94 sätestatud intressimäärale kaheksa protsenti aastas. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Viivise seadusjärgne määr VÕS § 113 lg 1 kohaselt perioodil 21.03.2011 kuni 30.06.2011 oli 8% aastas, 01.07.2011 kuni 31.12.2011 8,25% aastas, 01.01.2012 kuni 31.12.2012 8% aastas, 01.01.2013 kuni 14.04.2013 7,75% aastas, alates 15.04.2013 kuni 30.06.2013 8,75% aastas, alates 01.07.2013 kuni 31.12.2013 8,5% aastas ning alates 01.01.2014 kuni 14.02.2014 (hagi koostamise aeg) 8,25% aastas.
Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 21.03.2011 kuni 30.06.2011 summas 6,26 eurot (280 eurot x 8% x 102 päeva / 365 päeva); perioodi eest 01.07.2011 kuni 31.12.2011 11,64 eurot (280 eurot x 8,25% x 184 päeva / 365 päeva); perioodi eest 01.01.2012 kuni 31.12.2012 22,4 eurot (280 eurot x 8%); perioodi eest 01.01.2013 kuni 14.04.2013 6,18 eurot (280 eurot x 7,75% x 104 päeva / 365 päeva); perioodi eest 15.04.2013 kuni 30.06.2013 summas 5,17 eurot (280 eurot × 8,75% × 77 päeva / 365 päeva); perioodi eest alates 01.07.2013 kuni 31.12.2013 summas 12 eurot (280 eurot × 8,5% × 184 päeva / 365 päeva) ning perioodi eest 01.01.2014 kuni 14.02.2014 summas 2,85 eurot (280 eurot × 8,25% × 45 päeva / 365 päeva), kokku 66,5 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus 280 eurot, käsitlustasu 60 eurot, sissenõudekulu 20 eurot ning viivis 66,5 eurot, kokku 426,5 eurot. Arvestades hagi osalist rahuldamist tuleb menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel jätta kostja kanda 86,62% ulatuses ja hageja kanda 13,38% ulatuses. TsMS § 1741 lõikest 3 ja menetluskulude jaotusest lähtudes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 64,96 eurot (riivilõiv võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega). Hageja on palunud välja mõista riigilõivu 75 eurot ning maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. TsMS § 1741 lg 2 sätestab, et maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu TsMS §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Kohus selgitab, et nimetatud sätte alusel ei saa kohus hagimenetluses tagaseljaotsuse tegemisel määrata 20 eurot maksekäsu kiirmenetluse kulude katteks sõltumata kulu tegelikust kandmisest. Tulenevalt TsMS § 1741 lg-st 3 määratakse tagaseljaotsuses kostja hüvitatavad menetluskulud kindlaks hageja esitatud menetluskulude nimekirja alusel. TsMS § 1741 lõikest 3 ja menetluskulude jaotusest lähtudes mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu eurot (riivilõiv võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega). /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.