Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Indrek Parrest ja Indrek Soots
Otsuse tegemise aeg ja koht
30.09.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-7705
Tsiviilasi
Loral Group Ltd hagi Baltic Logistics OÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 31.10.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Loral Group Ltd apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
69 337.22 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/hageja Baltic Logistics OÜ (registrikood BC nr 571327, asukoht Akara Bldg., 24 De Castro Street, Wichams Cay I, Road Town, Tortola, British Virgin Islands), esindajad v/adv-d Martin Pärn, Dmitri Teplõhh ja Arsi Pavelts Vastustaja/kostja Baltic Logistics OÜ (registrikood 10561975, asukoht Virbi 4-13, 13629 Tallinn), esindajad v/adv-d Siiri Malmberg ja Vahur Kivistik
Kohtuistungi toimumise aeg
10.09.2014
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 31.10.2013 otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
4.
Rahuldada osaliselt apellandi taotlus 10.09.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks, asendades protokolli 1. lehel DT teine lause lausega: “Need väljavõtted andis meile tema abikaasa LN peale maakohtu otsust.“ Ülejäänud osas jätta taotlus rahuldamata.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.Loral Group Ltd (hageja) esitas 21.02.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse Baltic Logistics OÜ (kostja) vastu võlgnevuse 69 337.22 eurot koos viivisega samas summas väljamõistmiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid endine võlausaldaja Reisser Trade OÜ ja kostja 02.02.2010 müügilepingu nr 10-01, mille alusel müüs Reisser Trade OÜ kostjale rullides 239.710 tonni paberit. Lepinguga Reisser Trade OÜ müüs ja andis üle ning kostja ostis ja võttis kauba vastu. Lepingu punktist 9 tulenevalt olid pooled leppinud kokku kauba eest tasumise hinnaga 625 eurot ühiku (tonni) kohta, mistõttu pidi kostja tasuma Reisser Trade OÜ-le 149 818.75 USD, so Euroopa Keskpanga päevakursi 1,3266 alusel 112 934.38 eurot. Reisser Trade OÜ täitis lepingujärgsed kohustused kohaselt ja esitas kostjale 02.02.2010 tasumiseks arve nr 1001 summas 149 818.75 USD. Kostja jättis maksekohustuse täitmata, viidates müüja täitmata kohustustele kostja ees kokku summas 181 121.38 USD. Reisser Trade OÜ esindaja AK saatis 15.04.2010 kostjale e-kirja, milles tuletas meelde, et arve nr 1001 on tasumata ning kohustas kostjat tasuma arve esitatust väiksemas summas, so summas 91 982.75 USD, sest tunnistas, et Reisser Trade OÜ-l oli kostja ees täitmata kohustusi summas 57 836 USD, mille pooled tasaarvestasid. 06.08.2011 loovutas endine võlausaldaja oma nõude kostja vastu summas 149 818.75 USD hagejale ning väljastas selle kohta dokumendi.
3.Hageja palub mõista kostjalt välja kokku 138 674.22 eurot, millest 69 337.22 eurot (91 982.75 USD) moodustab põhivõlgnevus ning 69 337.22 eurot viivitusintress. Hageja selgitas, et esitas põhinõude summas 69 337 eurot (so 91 982.75 USD) põhjusel, et arvestas müügilepingu alusel võlgnetavast summast 149 818.75 USD-st maha kostja nõude Reisser Trade OÜ vastu 57 836 USD (149 818.75-57 836).
4.Viivisenõue tuleneb lepingu punktist 13, mille kohaselt on viivise suuruseks 0,1% lepingu alusel tasumisele kuuluvast summast iga tasumisega viivitatud päeva eest ning perioodi 06.04.2010–20.02.2012 eest on viivise suuruseks 102 769.66 eurot. Hageja vähendas nõuet põhivõla ulatuseni.
5.Hageja ei nõustu kostja vastuväidetega. Kostjal puudusid nõuded, mida Reisser Trade OÜ nõudega tasaarvestada. Kostja ei ole oma vastavaid nõudeid tõendanud. Reisser Trade OÜ on korduvalt e-kirjadega (hagi lisad 8 ja 9; t I kd lk 26-29) teavitanud oma nõudest. Kostja vastuväited on ka vastuolulised, kuna esitatud tõenditega (tasaarvelduse arvestus) on kostja
sisuliselt tunnistanud 02.02.2010 arvest tulenevat nõuet, samas eitades arve üleandmist ja kauba Eestisse toimetamist. Tegelikkuses ei andnud kostja laenu Reisser Trade OÜ-le, vaid selle juhatuse liikmele AN-le eraisikuna. Seda asjaolu tõendavad kostja 19.04.2010 e-kiri ja kostja 04.12.2009 e-kiri AN abikaasale LN-le (t I kd lk 118-119). Kohtule esitatud kirjalik laenuleping on võltsitud, kuna seda ei ole allkirjastanud AN. Laenulepingu võltsitust tõendab 19.04.2010 e-kiri (t I kd lk 26), milles kostja esindaja ST teatab, et andis laenu Reisser Trade OÜ juhatuse liikmele AN-le paberi ostmiseks ning et laenu tagasimakset tagas Reisser Trade OÜ garantii. Nimetatud garantiid ei ole hagejale esitatud. Kostja seadusliku esindaja 04.12.2009 e-kirjast AN abikaasale LN-le (t I kd lk 118-119) nähtub samuti, et laen oli antud eraisikule AN-le. Ka kostja esitatud tõend -Reisser Trade OÜ 15.09.2009 tellimuse kinnitus (t I kd lk 165) - võib olla võltsitud, kuna Reisser Trade OÜ seletuse kohaselt ei ole selliselt omakäeliselt allkirjastatud tellimuse kinnitusi kostjale eelnevalt saadetud. Hageja nõue ei ole tasaarvestuse tulemusel lõppenud. Kostja ei saanud tasaarvestada nõudeid, mille osas hageja sai esitada ja esitas vastuväiteid. Asjaolu, et Reisser Trade OÜ ei ole kõikidele saldoteatistele vastuväiteid esitanud, ei tõenda Reisser Trade OÜ väidetavate kohustuste põhjendatust vaidluse korral. Hageja esitas kostja poolt Elford Trading LLP-le esitatud arved nr 75 ja nr 76, millised tegi kostja põhjendamatult ümber, märgitud Reisser Trade OÜ nõusolekuta viimase maksjaks. Kostja poolt Reisser Trade OÜ-le 20.01.2010 ja 02.12.2009 saadetud e-kirjad tõendavad, et kostja väljastas arved nr 75 ja nr 76 algselt Elford Trading LLP-le ja nende maksmise kohustus on ja oli Elford Trading LLP-l. Kostja ei saanud teostada tasaarvestust ka osaliselt arve nr 63 alusel summas 10 000 USD, sest see summa oli Reisser Trade OÜ poolt tasutud kostjale 07.10.2009 (maksekorraldus t I kd lk 200). Kostja arve nr 10 summas 1859.80 eurot ei ole põhjendatud, kuna hageja müüs kostjale kauba CPT tarneklausli alusel ning ladustamise ja laadimise eest pidi seega tasuma Reisser Trade OÜ.
6.Põhjendamata on kostja alternatiivselt esitatud hinna alandamise nõue. Kostja ei ole enne 06.02.2012 vastust kordagi kauba kvaliteedi mittevastavusele lepingus tingimustele viidanud. Hageja sai teada kauba väidetavast mittevastavusest alles 21.05.2012. Kostja on minetanud õiguse hinna alandamisele, kuna ei teinud seda kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 220 lõikega 1 mõistliku aja jooksul peale väidetavast mittevastavusest teadasaamist. 13.03.2010 pretensiooni ei ole kostja kunagi Reisser Trade OÜ-le esitanud ega teavitanud müüjat ka muul viisil kauba ebakvaliteetsusest. 16.03.2010 Reisser Trade OÜ e-kiri koos 25.01.2010 protokolliga (t I kd lk 182-183) ei tõenda, et kostja oleks Reisser Trade OÜ-d teavitanud hinna alandamise aluseks olevatest asjaoludest. Reisser Trade OÜ soovis protokolli allkirjastamist põhjusel, et hiljem vajadusel maksuhaldurile selgitada, miks müüdi paber alla selle soetusmaksumust. Reisser Trade OÜ poolt väljastatud arvele ja müügilepingusse märgiti kauba koodina kostja soovitud kood.
7.15.06.2012 kohtuistungil võttis hageja omaks, et tasaarvestusavaldus ja saldokinnitused olid Reisser Trade OÜ-le kätte toimetatud. Kauba hind kujunes vastavalt soetusmaksumusele lisatud protsendiga. Kostjal ei ole õigus nõuda viivituse tasumist, kuna ta ei ole kunagi varem Reisser Trade OÜ-lt viivise tasumist nõudnud, kuigi Reisser Trade OÜ oli ka enne olnud arvete tasumisega viivituses. Kostja asus esitama viivisarveid alles pärast müügitehingu tegemist eesmärgiga mitte tasuda arvet nr 1001. Tegemist on erandliku asjaoluga, mis annab aluse kohaldada kostja viivisenõude suhtes hea usu vastasuse põhimõtet (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-132-09).
Kostja vastuväited
8.Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Müügilepingu kehtivuse ajal tasaarvestati vastastikused nõuded Reisser Trade OÜ-ga VÕS §-de 197 ja 198 korras, mida Reisser Trade OÜ aktsepteeris ja mille järgselt jäi Reisser Trade OÜ kostjale võlgu. Tasaarvestamise teostamine kajastub kostja deklaratsioonides ja Harju Maakohtu registriosakonnale esitatud majandusaasta aruandes. Seetõttu ei olnud võimalik olematut nõuet hagejale loovutada. Lisaks on Reisser Trade OÜ-le tehtud kustutamishoiatus äriseadustiku (ÄS) § 60 alusel seoses majandusaasta aruande esitamata jätmisega ning Reisser Trade OÜ ei ole deklareerinud võlanõuete esinemist. Seevastu kostja on Harju Maakohtu registriosakonda teavitanud Reisser Trade OÜ võlast kostja ees.
9.Hageja nõue lõppes tasaarvestusega. Hageja tunnistas hagiavalduses talle kuuluva nõude tasaarvestust kostja poolt seoses Reisser Trade OÜ-le esitatud 31.08.2009 arvega nr 63 summas 30 700 USD, 12.10.2009 arvega nr 73 summas 11 610 USD, 12.10.2009 arvega nr 74 summas 7875 USD, 02.12.2009 arvega nr 84 summas 1139.90 eurot, 31.12.2009 arvega nr 90 summas 2795.67 eurot ja 01.02.2010 arvega nr 4 summas 1115.87 eurot, kogusummas 50 185 USD ja 5051.44 eurot, so kokku 57 836 eurot. Seega nimetatud arvete ja summade osas puudub poolte vahel vaidlus.
10.Lisaks eelnevalt nimetatud arvetele osutas kostja Reisser Trade OÜ-le 01.01.2009 kirjaliku lepingu alusel teenust, mille alusel esitas Reisser Trade OÜ-le 19.10.2009 arve nr 75 summas 6180 USD, 19.10.2009 arve nr 76 summas 1499.82 eurot, 01.01.2010 arve nr 1 summas 5110.51 USD, 18.02.2010 arve nr 10 summas 1859.80 eurot, 24.03.2010 arve nr 14 summas 11 682.45 USD ja 24.03.2010 arve nr 15 summas 1142.15 eurot, kokku 22 972.96 USD ja 4501.77 eurot, so 28 707.31 USD. Arvete nr 75 ja nr 76 esitamise aluseks oli Reisser Trade OÜ juhatuse liikme AN 15.09.2009 tellimus, mille täitmist tõendavad 16.09.2009 kinnituskiri ja 16.09.2009 kaubaveo saateleht. Arve nr 1 on viivisarve varasemalt esitatud ja tasumata arvete eest, mille tasumise aeg nähtub kostja esitatud konto väljavõttelt. Samuti on varasemate arvete tasumisega viivitamise eest esitatud Reisser Trade OÜ-le viivisarvetena arved nr 14 ja nr 15, mida Reisser Trade OÜ ei ole kunagi vaidlustanud ega esitanud nende kohta pretensioone. Viivise arvestus on toimunud vastavalt kostja ja Reisser Trade OÜ vahel 01.01.2009 sõlmitud lepingule. Arve nr 10 esitati Reisser Trade OÜ-le kauba hoiustamise eest AS-si Refetra laos ja kauba pealelaadimise eest, mida tõendavad Oceanos LC väljatrükk laoprogrammis ning Oceanos LC tõend kauba hoiustamise kohta Oceanos LC vastutaval hoiul.
11.20.11.2008 sõlmisid kostja ja Reisser Trade OÜ kirjaliku laenulepingu, mille alusel laenas kostja Reisser Trade OÜ-le 100 000 USD intressiga 5% aastas tähtajaga kuni 20.11.2009. Reisser Trade OÜ laenu ei tagastanud ega intresse ei maksnud. Seetõttu jäi Reisser Trade OÜ kostjale võlgu 105 000 USD. Laenulepingust tulenev nõue tasaarvestati kostja poolt 24.03.2010. Reisser Trade OÜ nimel sõlmis lepingu AN, kelle pangakontole laenusumma 21.11.2008 üle kanti. Laenusumma ülekandmine AN pangakontole ei tähenda, et viimane oleks laenusaajaks. Nimetatut ei kinnita ka asjaolu, et kostja esindaja on 04.12.2009 e-kirjas (t I kd lk 118-119) viidanud AN-le. Seda tehti üksnes põhjusel, et tema kontole kanti vastav laenusumma ja ta oli Reisser Trade OÜ juhatuse liige, kellega kostja esindaja suhtles. Juhul, kui laen oleks antud AN-le kui füüsilisele isikule, ei oleks kostja suhelnud AN-ga läbi Reisser Trade OÜ e-posti aadressi ning laenuleping oleks sel juhul sõlmitud otse AN-ga.
12.Kostjal oli tal õigus VÕS § 197 lõike 1 alusel tasaarvestada oma nõuded Reisser Trade OÜ nõudega kostja vastu 24.03.2010 tahteavaldusega (t I kd lk 172). Tasaarvestusavaldus edastati Reisser Trade OÜ-le 25.03.2010 koos saldokinnitusega (t I kd lk 174). Avalduse saatmist ja selle kättesaamist tõendavad tähitud posti kviitung ja kättesaamise teade (t I kd
lk 173). Tasaarvestuse teostamiseks ei ole vajalik teise poole nõusolek. Samas ei ole Reisser Trade OÜ kunagi nimetatud tasaarvestust vaidlustanud.
13.Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et tasaarvestust ei ole toimunud, esitas kostja, tuginedes Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-156-11 ja nr 3-2-1-50-06 kohtumenetluse raames hinna alandamise avalduse. Reisser Trade OÜ võõrandatud paber oli kahjustustega ega vastanud 02.02.2010 müügilepingu tingimustele. Himkor Inc (so isik, kellele kostja võõrandas kauba edasi) edastas kostjale 12.03.2010 pretensiooni, mille kohaselt ei vasta kaup kvaliteedinõuetele (t I kd lk 175). Puudustena oli toodud välja, et paberit ei olnud võimalik trükkimiseks kasutada, kuna värv ei jäänud paberile ühtlaselt ja tekkisid triibud. Kostja esitas pretensiooni Reisser Trade OÜ-le 13.03.2010 (t I kd lk 181). Reisser Trade OÜ sellele ei reageerinud, kuid esitas 16.03.2010 kostjale allkirjastamiseks kokkuleppe projekti (t I kd lk 182-183), millega kostja oleks loobunud kõikidest pretensioonidest müüdud paberi kvaliteedi osas. Selles kokkuleppes, mida tegelikkuses ei sõlmitud, on viide, et paber on laos kaua seisnud ega pruugi olla kvaliteetne. Seega pidi Reisser Trade OÜ teadma, et müüdud kaup ei vasta nõutud kvaliteedile. Jättes reageerimata kostja esitatud pretensioonile, võttis Reisser Trade OÜ omaks müüdud paberi kvaliteedile mittevastavuse. Tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-13-05 ja asjaolule, et paber vastas makulatuuri kvaliteedile, oli müüdud kauba tegelikuks hinnaks Eestis 11 985.50 (50 USDx239,710 tonni) kuni 14 386.60 USD (60 USDx239,70 tonni.) Kostja alandas hinda 11 985.50 USDni.
14.01.01.2010 viivisarve nr 1 aluseks on järgmised arved, milliste tasumisel viivitused tekkisid: 05.02.2009 arve nr 8, 18.03.2009 arve nr 15, 25.03.2009 arve nr 27, 30.03.2009 arve nr 30, 06.05.2009 arve nr 36 ja 11.05.2009 arve nr 38. Arved nr 14 ja nr 15 väljastati 24.03.2010 ja sisaldasid vastavalt arvete nr 63, nr 73, nr 74 ja nr 75 ning arvete nr 84, nr 90, nr 76, nr 4 ja nr 10 mittetähtaegse tasumise eest arvestatud viiviseid (t I kd lk 268-282). Viivise arvestamise aluseks oli kostja ja Reisser Trade OÜ vahel 01.01.2009 leping, mille punktist 4.4 tulenevalt arvestati viivist tasumisele kuuluvast summast iga tasumisega viivitatud päeva eest 0,15% päevas kuni arve täieliku tasumiseni.
15.Juhatuse liikme AN 02.04.2009 allkirjastatud võlakirja kinnituses (t II kd lk 31) kinnitas Reisser Trade OÜ laenulepingust tuleneva võlgnevuse olemasolu kostja ees. Nimetatud dokument kinnitab, et poolte tahe oli suunatud laenusuhtele kostja ja Reisser Trade OÜ vahel ning et laen oli väljastatud selliselt, et tagasimakse kohustus tekkis Reisser Trade OÜl. Väidetavalt Politsei- ja Piirivalveameti valduses olev leping ei tõenda 20.11.2008 kostja esitatud laenulepingu ebaõigsust. 01.02.2010 akt on kinnitatud nii kostja juhatuse liikme ST-i kui Reisser Trade OÜ juhatuse liikme AK poolt (t II kd lk 86) ja selles on loetletud Reisser Trade OÜ kohustustena kostja ees nii 20.11.2008 laenulepingust tulenev nõue kui arvetest tulevad nõuded. Kuna poolte vahel on tekkinud vaidlus ka nõuete aluseks olevate dokumentide üle, siis esitatud dokumendiga kostja tõendab, et varasemalt on Reisser Trade OÜ oma kohustusi kostja ees tunnistanud. Arve nr 10 esitati seoses Reisser Trade OÜ kauba ladustamisega AS-si Referta laos ning et arve tuli tasuda Reisser Trade OÜ poolt tulenevalt CPT tarneklauslist. Selle alusel läheb kauba hoidmise kulu kui veolepinguga mitteseotud kulu müüjalt ostjale, kui kaup on antud vedaja käsutusse, mistõttu kuulusid hoiustamiskulud enne kostjale üleandmist Reisser Trade OÜ vastutusalasse. Kauba hoiustamist laos tõendab Okeanos LC laoprogrammi väljatrükk ja tõend (t I kd lk 169 ja 187). Tallinna Linnavalitsuse korraldus AN pärandvara inventuuri kohta (t III kd lk 16-19) tõendab samuti, et AN-l ei olnud laenukohustust kostja ees. Esimese astme kohtu otsus
16.31.10.2013 otsusega jättis maakohus hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
17.Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Reisser Trade OÜ ja kostja sõlmisid 02.02.2010 müügilepingu nr 10-01 (t I kd lk 14-15), mille alusel müüs Reisser Trade OÜ kostjale rullides 239.710 tonni paberit hinnaga 625 USD ühiku (tonn) kohta ning kostja sai lepingus nimetatud koguses kauba kätte. Samuti puudub vaidlus selles, et Reisser Trade OÜ esitas samal kuupäeval kostjale müüdud paberi eest tasumiseks arve nr 1001 summas 149818.75 USD tasumise tähtajaga 05.04.2010. Müügilepingust tulenevat võlasuhet kostja ja Reisser Trade OÜ vahel tõendavad hagile lisatud müügileping (t I kd lk 14-15), 03.02.2010 e-kiri, milles kostja esindaja palub Reisser Trade OÜ-t laadida ostetud paber transpordiks, ning 03.02.2010 leping (t I kd lk 20-21), millest nähtub, et kostja võõrandas Reisser Trade OÜlt ostetud paberi edasi OOO Himcor Inc.-ile.
18.Vaidlus puudub ka selles, et Reisser Trade OÜ väljasta, 06.08.2011 hagejale 02.02.2010 müügilepingust nr 10-01 kostja vastu tuleneva nõude loovutamise kohta dokumendi summas 149 818.75 USD (t I kd lk 32-33).
19.Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja ja Reisser Trade OÜ sõlmisid 01.01.2009 lepingu nr 41 kaupade vedu puudutavate suhete, sh veoga kaasnevate maksude reguleerimiseks (t I kd lk 153-157) ning et kostjal oli enne 02.02.2010 müügilepingust tuleneva Reisser Trade OÜ nõude hagejale loovutamist 01.01.2009 lepingu nr 41 alusel arvetest nr 63, nr 73, nr 74, nr 84, nr 90 ja nr 4 (t I kd lk 274-276 ja 278-281) tulenev nõue Reisser Trade OÜ vastu summas 57 836 USD. Nimetatud osas on hageja aktsepteerinud Reisser Trade OÜ müügilepingust tuleneva nõude tasaarvestamist kostja nõudega ka hagis ning nõuab võlgnevust põhiosas summas 91 982.75 USD (kauba müügihind 149 818.USD - kostja nõue Reisser Trade OÜ vastu summas 57 836 USD).
20.Kohus luges tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõigetele 2 ja 4 tuginedes tõendatuks ülalnimetatud asjaolud, milliste osas pooltel vaidlus puudub.
21.Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagejal on kostja vastu hagis märgitud nõue. Kostja väitel on ta nimetatud nõude tasaarvestanud enne, kui nõue hagejale loovutati. Hageja vaidleb sellele vastu. Hageja ei nõustu kostja väidetega, et kostja tasaarvestas oma nõude seoses 01.01.2009 lepingu nr 41 alusel esitatud arvetega nr 75 (t I kd lk 158, 277) ja nr 76 (t I d lk 19, 280) ning sama lepingu alusel esitatud viivisarvetega nr 1 (t I kd lk 160), nr 14 (t I kd lk 162) ja nr 15 (t I kd lk 163, lk 269), samuti arvega nr 10 (t I kd lk 161, 282). Samuti ei nõustu hageja kostja väitega, et kostja on tasaarvestanud müügilepingust tuleneva nõude ka 20.11.2008 laenulepingust (t I kd lk 170) tuleneva nõudega.
22.VÕS § 186 punkti 2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. Kostja väitel loovutati hagejale nõue, mida ei olnud olemas, kuna see oli juba enne tasaarvestatud. Käesolevas asjas tuleb vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas kostja on tasaarvestuse teostanud ja kas tasaarvestus on kehtiv.
23.VÕS § 200 lõike 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-129-11 selgitanud, et kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Eelnevast nähtub seega, et tasaarvestusele vastuväite esitamise korral tuleb hinnata tasaarvestuseks esitatud nõuete põhjendatust. Seega enne, kui kohus hindab, kas ja millal kostja teostas tasaarvestuse, tuleb hinnata kostja poolt tasaarvestuseks esitatud nõuete põhjendatust.
24.Seoses vaidlustatud asjaoludega analüüsis kohus esmalt, kas kostjal oli õigus nõuda Reisser Trade OÜ-lt 01.01.2009 lepingu nr 41 alusel teenuse osutamisega seoses esitatud arvete nr 75 ja nr 76 (kokku summa 7679.82 USD) ning sama lepingu alusel esitatud viivisarvete nr 1, nr 14 ja nr 15 (kokku summa 18 336.58 USD) ning teenuse osutamise arve nr 10 (summa 2513.52 USD) tasumist. Seejärel analüüsis kohus, kas kostjal ja Reisser Trade OÜ-l oli võlasuhe tulenevalt 20.11.2008 sõlmitud laenulepingust ning sellest tulenevalt kostjal õigus nõuda Reisser Trade OÜ-lt laenusumma (summa 105 000 USD) tasumist. Alles seejärel selgitas kohus, kas tasaarvestuse teostamine on toimunud ja nõue sellega lõppenud.
25.Asja materjalidest nähtub, et arve nr 75 summas 6180 USD ja arve nr 76 (t I kd lk 158 ja 159) summas 1499.82 eurot on esitatud Reisser Trade OÜ-le ekspedeerimise teenuse eest. Hageja väidete kohaselt pidi nimetatud arvetel märgitud teenuse eest tasuma teine äriühing – Elford Trading LLP, kuid kostja tegi põhjendamatult arved ringi ja nõudis nende tasumist Reisser Trade OÜ-lt. Selleks, et tuvastada, kas arved ja nõue nende tasumiseks esitati Reisser Trade OÜ-le põhjendatult, tuleb tuvastada, kas teenust tema poolt telliti, kas teenus osutati ja kas teenuse saajal oli maksekohustus. Asja materjalidele lisatud 01.01.2009 lepingu nr 41 punktist 1 nähtub, et lepingu objektiks on suhted, mis tulenevad Reisser Trade OÜ kaupade vedudest rahvusvahelistel marsruutidel ning kostja poolt vastavalt raudteele makstavate veomaksude ja muude maksete tasumise korraldamisest, mis on seotud veoste laadimise, mahalaadimise, hoiustamise ja transportimisega. Asja materjalide juurde esitatud Reisser Trade OÜ juhatuse liikme 15.09.2009 tellimuskirjast nähtub, et AN on palunud Reisser Trade OÜ juhatuse liikmena kostjale adresseeritud kirjas võtta vastu taotluse paberi laadimiseks AS-si Referta laost ning raudtee tariifi tasumiseks ja paberi Uzbekistani saatmiseks. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et vastav tellimus on esitatud seoses arvetel nr 75 ja nr 76 märgitud teenuste osutamisega. Hageja on vaidlustanud tellimuskirja autentsuse, täpsemalt asjaolu, et tellimuse on teinud ja allkirjastanud AN. Ekspertiisiaktist nr 12E-DK0084 (t I kd lk 295-300) nähtub, et eksperdiarvamuse kohaselt on Reisser Trade OÜ 15.09.2009 tellimuse kinnituse koopial olev AN allkiri tõenäoliselt kirjutatud AN poolt. Seega on kohtu arvates veenvalt tõendamist leidnud, et arvetel nr 75 ja nr 76 märgitud teenus Reisser Trade OÜ poolt telliti. Hageja väide, mille kohaselt vormistati 15.09.2009 tellimuskiri tagantjärele, kuivõrd Reisser Trade OÜ juhatuse liikmed olid väljastanud teistele isikutele oma allkirjade ja pitsatitega, kuid ilma trükitekstita paberilehti, ei ole veenev. Veenvalt ei ole hageja väide tõendatud juba seetõttu, et tunnistaja AK ütlustest nähtuvalt oli allkiri ja pitsat lehtede vasakus nurgas. Tellimuse kinnitusel pitsatit ei ole ning allkiri on tehtud dokumendi keskele. Seega ei ole kohtul alust kahelda tellimuse kinnituse ehtsuses. Kuna tellimusel, selle kinnitusel ja arvel märgitud teenused ühtivad 01.01.2009 lepingu nr 41 punktis 1 kirjeldatud lepingu objektiga ning samad isikud on käitunud kooskõlas lepingus märgitule, luges kohus tõendatuks, et arved nr 75 ja nr 76 on esitatud seoses vastava lepinguga ning kostjal oli õigus nõuda lepingu alusel esitatud arvete nr 75 ja nr 76 täitmist Reisser Trade OÜ-lt. Kohtu arvates on tellimuse täitmine tõendatud järgmiste tõendite kogumiga: 15.09.2009 tellimuskiri, kostja tellimus (t I kd lk 166-167), kaubaveo saateleht (t I kd lk 168 ja tõlge lk 215-217) ning kostja esindaja e-kirjad 02.12.2009 ja 20.01.2010 (t I kd lk 201-202; tõlked 207-208). Nimetatud e-kirjadest nähtuvalt on kostja olnud läbivalt seisukohal, et leping vaidlustatud arvetel märgitud teenuste osutamiseks oli sõlmitud Reisser Trade OÜ-ga ja teenus osutati Reisser Trade OÜ-le. Nimetatud e-kirjadest nähtub küll, nagu oleks lepingupoolte vahel olnud kokkulepe, et teenuse eest tasub kolmas isik, kuid selline kahepoolne kokkulepe ei saa luua kohustust kolmandale isikule. Seega ei saanud selline kokkulepe olla kehtiv. Kostja sai nõuda teenuse tasumist isikult, kellega tal oli teenuse osutamiseks sõlmitud leping. Asjaolu, et kostja esitas algselt arved valele isikule, ei muuda olematuks Reisser Trade OÜ kohustust täita oma lepingujärgsed kohustused, st tasuda arved. Seega on tõendatud, et Reisser Trade OÜ-l oli kohustus tasuda kostjale arvetel nr 75 ja nr 76 märgitud summad.
26.Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas Reisser Trade OÜ-l oli kohustus tasuda arve nr 10 (t I kd lk 161). Asja materjalidest nähtub, et arve nr 10 esitati Reisser Trade OÜ-le 18.02.2010 paberi 239.91 tonni hoiustamise eest AS-si Referta laos ja kauba pealelaadimise eest. Kostja on esitanud teenuse osutamise tõendamiseks Okeanos LC laoprogrammi väljatrüki ja Okeanos LC tõendi, et Reisser Trade OÜ-le kuulunud kaup oli Referta laos ladustatud ning Okeanos LC vastutaval hoiul (t I kd lk 169 ja 187). Hageja hinnangul oli vastava teenuse eest arve tasumise kohustus 02.02.2010 müügilepingu alusel kostjal. Seejuures viitavad mõlemad pooled, et kohustust tuleb tõlgendada seoses lepingule kohaldatud CPT tarneklausliga. 02.02.2010 müügilepingu punktis 7 on pooled leppinud CPT Muuga tarnetingimuste kohaldamises. Kostja viitas samuti vastava tarneklausli kohaldumisele ning veebiaadressil http://www.tarkinvestor.ee/wiki/index.php/CPT asuvale tarneklausli selgitusele. Viimasest nähtuvalt tähendab CPT klausel, et müüja tasub kauba veoraha nimetatud sihtkohani. Kauba kadumise ja kahjustamise risk, samuti kõik muud kaubaga seonduvad, kuid veolepinguga mitteseotud kulud lähevad müüjalt ostjale vahetult pärast seda, kui kaup on antud vedaja käsutusse.
27.Asja materjalidest nähtuvalt ei toimunud 02.02.2010 lepingus nr 10-01 märgitud kauba müüjalt-ostjale üleandmiseks kauba vedu. Kaup oli kolmanda isiku laos hoiul kui müügileping sõlmiti. Asjas puudub vaidlus, et selle lao paiknemiskoht on tarnetingimustes märgitud kohas. Seega oli müüja oma kohustuse täitnud. 02.02.2010 lepingu punktis 1 on kostja kinnitanud kaupade vastuvõtmist. Asjas on esitatud tõendid selle kohta, et kostja müüs 03.02.2010 kauba edasi Himkor Inc-ile (t I kd lk 20-21). Seega tuleb asuda seisukohale, et kostja poolt Reisser Trade OÜ-le esitatud arve nr 10 summas 1859.80 eurot ei olnud põhjendatud. Reisser Trade OÜ-l puudus kohustus selle tasumiseks.
28.Asja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud Reisser Trade OÜ-le viivisarve nr 1 (t I kd lk 160) 01.01.2010 seoses 05.02.2009 arve nr 8, 18.03.2009 arve nr 15, 25.03.2009 arve nr 27, 30.03.2009 arve nr 30, 06.05.2009 arve nr 36 ja 11.05.2009 arve nr 38 tasumisega viivitamise eest. Samuti on kostja esitanud Reisser Trade OÜ-le viivisarved nr 14 ja nr 15 (t I kd lk 162 ja 163). Need väljastati 24.03.2010 ja sisaldasid vastavalt 31.08.2009 arve nr 63, 12.10.2009 arve nr 73, 12.10.2009 arve nr 74 ja 19.10.2009 arve nr 75 ning 02.12.2009 arve nr 84, 31.12.2009 arve nr 90, 19.10.2009 arve nr 76, 01.02.2010 arve nr 4 ja 18.02.2010 arve nr 10 mittetähtaegse tasumise tõttu arvestatud viivist. Viivisarvete aluseks olevatelt arvetelt (t I kd lk 268-282) nähtub, et need on esitatud Reisser Trade OÜ-le ekspedeerimisteenuse, samuti muude 01.01.2009 sõlmitud lepingu punktis 1 kirjeldatud teenuste osutamise eest. 01.01.2009 lepingu nr 41 punktist 4.4 tulenevalt arvestatakse viivist tasumisele kuuluvast summast iga tasumisega viivitatud päeva eest 0,15% päevas kuni arve täieliku tasumiseni. Kohus luges tõendatuks, et viivisarved on esitatud seoses ülalnimetatud arvete tasumisega viivitamise eest kooskõlas lepingu punktiga 4.4. Seejuures ei ole hageja vaidlustanud, et viivisarved on esitatud nimetatud lepingu alusel nimetatud arvete eest. Samuti ei ole hageja vaidlustanud viivisarvete suurust. Käesolevas otsuses eelpool (punktis 5.2) tuvastatu kohaselt puudub siiski kostjal õigus nõuda arve nr 10 tasumisega viivitamise eest viivist (summa 94.85 eurot), kuivõrd kohus leidis, et arve nr 10 esitamine Reisser Trade OÜ-le ei olnud põhjendatud.
29.Seoses viivisarvetega on hageja leidnud, et kostjal ei olnud enam õigust viivist nõuda, kuna esitas esmakordselt viivisenõude Reisser Trade OÜ-le alles pärast 02.02.2010 tehingu tegemist. Hageja leiab, et esinevad asjaolud, mille kohaselt on kostja viivisenõue hea usu põhimõttega vastuolus. Kostja on kaotanud õigust viivist nõuda, kuna ta ei ole kunagi varasemalt viiviste tasumist nõudnud, kuigi viivitusi arvete tasumisel oli ennegi, lisaks ei ole ta kirjavahetuses Reisser Trade OÜ-ga teatanud, et kavatseb viivist nõudma hakata.
30.Kohus leidis, et hageja vastuväited viivise osas (v.a eelpool märgitud arve nr 10 osas) ei ole põhjendatud. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sisse nõudmata jätmisele tuginedes saab üksnes erandlikel asjaoludel. Hageja ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et kostja viivisenõue ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hageja esitatud asjaolud ei anna alust arvata, et kostja viivisenõue on esitatud õiguste kuritarvitamisega, vastuolulise käitumise või kahju tekitamise eesmärgiga seoses. Kostjal oli õigus nõuda Reisser Trade OÜ-lt viivist tulenevalt lepingust ning VÕS § 113 lõikest 1. Asjaolu, et 20.01.2010 e-kirjas (t I kd lk 201) viivist ei nõuta, ei tähenda, et kostja enam viivist nõuda ei saa. Seega tuleb kohtu arvates asuda seisukohale, et kostja on õigustatult nõudnud viivisarvete tasumist (v.a summa 94.85 euro osas).
31.Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas kostjal oli Reisser Trade OÜ vastu 20.11.2008 laenulepingust nr 2 tulenev laenu tagastamise nõue. Arvestades asjas esitatud tõendeid, leidis kohus, et veenvamalt on tõendamist leidnud kostja väide, mille kohaselt olid 20.11.2008 laenulepingu poolteks kostja ja Reisser Trade OÜ (t I kd lk 170). Asjas ei leidnud tõendamist hageja väide, et AN sellele alla ei kirjutanud. 14.08.2012 Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiaktist nr 12E-DK084 nähtub, et ei ole võimalik kindlaks määrata, kas 20.11.2008 laenulepingul on AN allkiri. Kohus leidis, et kõige veenvamalt tõendab laenulepingu sõlmimist kostja ja Reisser Trade OÜ vahel 02.04.2009 sõlmitud võlakirja kinnitus, milles Reisser Trade OÜ seaduslik esindaja on kinnitanud Reisser Trade OÜ laenulepingust tulenevat võlgnevust kostja ees. Sellega on Reisser Trade OÜ täiendavalt kinnitanud, et on lepingu pooleks ja laenusumma saanud. Seejuures on ekspertiisi tulemusel tehtud kindlaks, et võlakirja kinnitus on allkirjastatud AN poolt (ekspertiisiakt nr 12E-DK0167, t II kd lk 153-158) ning et võlakirja kinnituse tekst on tõenäoliselt trükitud paberile enne ning seejärel allkirjastatud AN poolt (ekspertiisiakt nr 13E-DM0022, t II kd lk 237–239). Sellega on kohtu hinnangul kõrvaldatud kahtlused dokumendi võltsituse kohta. Lisaks kinnitab Reisser Trade OÜ võlgnevust kohtu hinnangul 01.02.2010 tasaarvestuse akt (t II kd lk 86), mille on allkirjastanud kostja esindajana ST ja Reisser Trade OÜ esindajana AK. Seejuures ei ole ka nimetatud dokumendi osas kohtul põhjust selle ehtsuses kahelda, kuna 19.06.2013 Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiakti nr 13E-DM0022 eksperdiarvamusega hageja väited tõendamist ei leidnud.
32.Hageja soovis tõendada mitmete kostja esitatud dokumentide võltsitust tunnistajate ütlustega selle kohta, et kostja valdusesse võisid sattuda kirjatekstita tühjad lehed Reisser Trade OÜ esindajate allkirjade ja pitsatitega. Kohus asus seisukohale, et hageja väited veenvalt tõendamist ei leidnud. Kohtu hinnangul andis LN nn tühjade paberite kohta vastuolulisi ütluseid. Kui esmalt kinnitas tunnistaja, et tühjad lehed olid tema abikaasa AN allkirjadega, siis hiljem asus tunnistaja väitma, et on näinud ka AK allkirjadega lehti. Seejuures teadis tunnistaja, et lehti hoiti laos lauasahtlis. Hiljem aga väitis tunnistaja, et seifis ja lõpuks, et tegelikult ta ei tea, kus need olid. Seejuures ei kinnitanud tunnistaja, et vastavad lehed anti kostja valdusesse. Samuti ei nähtu AK ütlustest, et väidetavad tühjad paberilehed Reisser Trade OÜ seaduslike esindajate allkirjadega oleks antud kostja valdusesse. Kohus osutas, et ka tunnistaja AK andis vastuolulisi ütluseid seoses 01.02.2010 tasaarvestamise aktiga. Kui esmalt kinnitas tunnistaja, et ta ei ole nimetatud dokumenti allkirjastanud ja nägi seda istungil esimest korda, siis hiljem muutis tunnistaja meelt ning märkis, et tegelikult on hageja esindaja talle seda dokumenti näidanud ka varem.
33.Asjaoluga, et laenusumma kanti Reisser Trade OÜ juhatuse liikme AN pangakontole, ei ole võimalik veenvalt tõendada, et laenulepingut kostja ja Reisser Trade OÜ vahel ei sõlmitud. Tunnistaja LN ütlused kinnitavad, et laen võeti paberi ostmiseks. Seejuures, arvestades tõendeid kogumis, kuulus paberi ostmine-müümine Reisser Trade OÜ majandustegevuse hulka. Asjaolu, et tunnistaja LN ütlustest nähtub, et laenusumma sissenõudmisel on räägitud AN-st kui võlgnikust, ei tähenda, et Reisser Trade OÜ võlgnikuks ei olnud. Tunnistaja ütlustest nähtub, et võlausaldajana käsitleti samuti ST-it isiklikult. See aga ei tähenda, et laenu andis ST eraisikuna. Tunnistaja LN ütlustest nähtub, et ta võlasuhtest selgelt aru ei saanud ega sellest ei teadnud. Kohtu hinnangul vastavad ütlused ei tõenda, et kostjal Reisser Trade OÜ-ga laenusuhet ei olnud. LN sõnul sai ta aru, et laenusuhe tulenes äritegevusest. Kohtu hinnangul LN ütlused pigem kinnitavad laenusuhet kostja ja Reisser Trade OÜ vahel. Tunnistaja OT ütlustest nähtub, et tema teada andis kostja Reisser Trade OÜ-le 100 000 USD laenu.
34.Eeltoodu alusel asus kohus seisukohale, et asjas on tõendamist leidnud 20.11.2008 laenulepingu sõlmimine kostja ja Reisser Trade OÜ vahel. Seega on tõendamist leidnud kostja väide, et kostjal oli Reisser Trade OÜ vastu laenulepingust tulenev nõue.
35.VÕS § 186 punkti 2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. Kostja väitel on hagejale loovutatud nõue, mida ei olnud olemas, kuna see oli juba enne nõude loovutamist tasaarvestatud. Seega tuleb tuvastada, kas kostja oli tasaarvestuse teostanud.
36.Poolte vahel puudub vaidlus, et Reisser Trade OÜ-l oli kostja vastu 149 818.75 USD suurune nõue ja kostjal Reisser Trade OÜ vastu 57 836 USD suurune nõue. Nimetatud nõuded tasaarvestati ja Reisser Trade OÜ-l jäi kostja vastu põhivõlgnevusena nõue summas 91 982.75 USD. Käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et põhjendatud oli ka kostja tasaarvestus järgmiselt: 19.10.2009 arve nr 75 alusel summas 6180 USD, 19.10.2009 arve nr 76 alusel summas 1499.82 eurot, 01.01.2010 arve nr 1 alusel summas 5110.51 eurot, 24.03.2010 arve nr 14 alusel summas 11 682.45 USD ja 24.03.2010 arve nr 15 alusel summas 1047.3 eurot (1142.15-94.85) ning 20.11.2008 laenulepingu alusel 100 000 USD koos intressidega.
37.VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus luges tõendatuks, et kostja on tasaarvestuse teostanud 24.03.2010 vastava tahteavalduse Reisser Trade OÜ-le tegemisega (t I kd lk 172). Kuigi VÕS-i dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt võivad pooled teostada tasaarvestuse ka kokkuleppel, ei ole ühepoolse tahteavalduse tegemisel ja tasaarvestuse sellega teostamiseks vajalik teise poole nõusolek. Kuigi kostja ja Reisser Trade OÜ on enne vastava tahteavalduse tegemist sõlminud kokkuleppe (01.02.2010 tasaarvestuse akt), milles on kahepoolselt lepitud kokku tasaarvestatavates kostja nõuetes Reisser Trade OÜ vastu, ei saa nimetatud akti käsitleda kokkuleppena tasaarvestuse teostamise kohta, kuivõrd nimetatud dokumendis ei ole märgitud, millise hageja nõudega kostja nõuded tasaarvestatakse. Seega on kohtu hinnangul toimunud tasaarvestamise teostamine kostja 24.03.2010 tahteavalduse esitamisega. Vastava tahteavalduse edastamist ja Reisser Trade OÜ poolt kättesaamist 29.03.200 tõendab kostja esitatud väljastusteate väljatrükk ning kviitung kirja saatmise tasu maksmise kohta. Hageja on ka ise korraldaval istungil kinnitanud, et Reisser Trade OÜ sai vastava tahteavalduse kätte. Samuti on Reisser Trade OÜ kinnitanud saldoteatiste kättesaamist. Oluline on ka see, et asjas ei ole esitatud tõendeid, millistelt nähtuks, et Reisser Trade OÜ ise oleks tasaarvestuse teostamist vaidlustanud. Tasaarvestuse vastuväide on esitatud alles nõude omandanud hageja poolt kohtumenetluses. Seega luges kohus, et Reisser Trade OÜ ja kostja nõuded kattuvas ulatuses lõppesid tasaarvestuse teostamisega 24.03.2010. Kuna kostja nõue Reisser Trade OÜ vastu oli suurem kui Reisser Trade OÜ nõue kostja vastu, siis
tasaarvestuse tõttu Reisser Trade OÜ nõue kostja vastu lõppes. Seetõttu ei olnud Reisser Trade OÜ-l nõuet, mida hagejale loovutada ja hagi tuleb jätta rahuldamata.
38.Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, siis puudub vajadus käsitleda kostja alternatiivset väidet müügilepingu alusel müüdud kauba hinna alandamise kohta. Apellatsioonkaebus
39.02.12.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada või alternatiivselt, saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks, ning jätta menetluskulud hageja kanda.
40.Maakohus hindas vääralt tõendeid ja rikkus eelmenetluse kohustusi, mis tõi kaasa hageja õiguste rikkumise, õigussuhete väära hindamise ja materiaalõiguse väärkohaldamise.
41.Kohus järeldas vääralt, et kostjal oli õigus nõuda arvete nr 75 ja nr 76 (t I kd lk 158, 159) tasumist Reisser Trade OÜ-lt. Hageja jääb väite juurde, et nimetatud arvetel märgitud teenuste eest kohustus tasuma teine äriühing, so Elford Trading LLP. Kostja tegi alusetult arved ringi ning nõudis nende tasumist Reisser Trade OÜ-lt. Kostja ei eita, et algselt väljastas ta arved nr 75 ja nr 76 hoopis Elford Trading LLP-le. Samuti on kostja aktsepteerinud, et Elford Trading LLP nimel tellis teenuseid AN, millist asjaolu kinnitab otseselt kostja vahetu käitumine teenuste tellimise järgselt: arved väljastati Elford Trading LLP nimele, 02.12.2009 ja 20.01.2010 e-kirjades leiti, et arvete maksmise kohustus on Elford Trading LLP-l. Maakohus on nimetatud tõendeid vääralt hinnanud, jättes kõrvale nende tegeliku sisu ja konteksti. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-115-11 (punktis 15) märkinud, et ka lepingupoolte kindlaksmääramine käib VÕS § 29 reeglite alusel, mh omavad tähendust VÕS § 29 lõike 5 kriteeriumid. Seega on tõendatud, et teenust ei tellinud Reisser Trade OÜ, vaid Elford Trading LLP. Viidatud e-kirjadest nähtub tegelikkuses see, et kostja pidas algselt võlgnikuks Elford Trading LLP-d, kuid kuna ei saanud kauba omanikult Elford Trading LLP-lt raha kätte, otsustas nõuda arvete tasumist Reisser Trade OÜ-lt. Sellist seisukohta tõendab täiendavalt kostja 01.02.2010 e-kiri Reisser Trade OÜ-le.
42.Asjaolu, et AN tellis arvetega nr 75 ja nr 76 seotud teenuseid Elford Trading LLP huvides, teadmisel ja vahenditest ning et Elford Trading LLP oli sellega arvestanud ning teenuste eest valmis tasuma, kinnitab kaebusele lisatud Elford Trading LLP kinnitus. Hagejal on õigus esitada nimetatud tõend apellatsioonimenetluses, kuna maakohus ei selgitanud ega viidanud, et hageja, kostja ja Elford Trading LLP omavahelisi suhteid võiks käsitleda kolmepoolse lepinguna ning et hageja oleks pidanud täiendavalt tõendama Reisser Trade OÜ ja Elford Trading LLP suhteid seoses tellimuse esitamisega. Selline kohtu seisukoht on üllatuslik. Maakohtu poolt selgitamiskohustuse rikkumine on otseseks aluseks apellatsioonimenetluses täiendavate asjaolude ja tõendite esitamiseks (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-128-11).
43.Reisser Trade OÜ-l ei olnud tegelikkuses kohustust tasuda kostjale viivisarveid nr 1, nr 14 ja nr 15 (t I kd lk 160, 162 ja 163), sest esinesid erandlikud asjaolud, mille kohaselt on kostja viivisenõude maksmapanek hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus on selles osas jõudnud vääratele järeldustele. Hageja leiab jätkuvalt, et kostja oli kaotanud õiguse viivist nõuda, kuna ei olnud kunagi varasevalt viivise tasumist nõudnud, kuigi viivitusi arvete tasumisel oli ka varasemalt esinenud. Maakohus ei ole viivise sissenõudmisel võtnud arvesse pooltevahelist tava ja praktikat. Alles hetkest, mil kostja ei saanud Elford Trading LLP-lt võlgnevusi kätte ja otsustas need ühepoolselt ümber vormistada Reisser Trade OÜ nimele, hakkas kostja vahendeid valimata otsima võimalusi, kuidas AN-ga seotud ettevõtetelt raha kätte saada. Kostja asus viivist nõudma alles pärast 02.02.2010 tehingu
tegemist ja seda selleks, et suurendada pahauskselt oma nõuet Reisser Trade OÜ suhtes eesmärgiga mitte tasuda arvet nr 1001 talle müüdud paberi eest. Kostja 20.01.2010 kiri hageja õiguseelnejale (t I kd lk 201, tõlge lk 207) ja käitumine enne paberi müügitehingut ei andnud mingit alust arvata, et pärast tehingut esitatakse täiendavalt ka viivitusintresside tasumise nõue seoses vanade arvetega. Hageja väiteid seoses viivisarvete lubamatusega kinnitab täiendavalt kostja 01.02.2010 e-kiri Reisser Trade OÜ-le (t I kd lk 24-25). Viivitusintresside nõue on kas lõppenud (negatiivne võlatunnistus) või vähemasti hea usu põhimõttega vastuolus. Maakohus on sellise asjaolu ja tõendi jätnud täielikult arvesse võtmata, tegemist on olulise menetlusnormi rikkumisega. Puudub põhjendus, miks kostja ei teavitanud Reisser Trade OÜ-d 02.02.2010 tehingu ettevalmistamise käigus sellest, et nüüd tuleb esimest korda tasuda ka viivist n-ö vanade arvetega seoses. Eeltoodust tulenevalt oli kostja kaotanud õiguse Reisser Trade OÜ-lt viivitusintresse nõuda. See on kooskõlas ka Riigikohtu praktikaga (vt lahend nr 3-2-1-132-09, punkt 12).
44.Maakohus on ebaõigetele järeldustele jõudnud seoses 20.11.2008 laenulepingu pooleks olnud isikutega. Kohus on tõendeid hinnanud vastuolus tõenditest nähtuvaga ning eksperthinnangutega. Hageja ei nõustu kohtu järeldusega, et veenvamalt on tõendamist leidnud kostja väide, mille kohaselt olid 20.11.2008 laenulepingu poolteks kostja ja Reisser Trade OÜ ja et asjas ei leidnud tõendamist hageja väide, et AN sellele alla ei kirjutanud. Kohus leidis, et kõige veenvamalt tõendab laenulepingu sõlmimist kostja ja Reisser Trade OÜ vahel 02.04.2009 võlakirja kinnitus (t II kd lk 31), milles Reisser Trade OÜ seaduslik esindaja on kinnitanud Reisser Trade OÜ laenulepingust tulenevat võlgnevust kostja ees. Lisaks kinnitas Reisser Trade OÜ võlgnevust kohtu hinnangul 01.02.2010 tasaarvestuse akt (t II kd lk 86).
45.Hageja hinnangul on väidetav 20.11.2008 laenuleping kostja ja Reisser Trade OÜ vahel võltsitud ega ole kehtiv. Tegelik laenuleping summas 100 000 USD sõlmiti kostja ja AN vahel. Seda kinnitavad järgmised asjaolud. Eksperdiarvamuses leiti, et kostja esitatud laenulepingul puudub AN võrdlusallkirjadele vastav allkiri ega ole võimalik määrata, kas allkiri on kirjutatud tema poolt või mitte. Kohus on teinud järelduse, et ei ole tõendamist leidnud, et AN ei ole laenulepingule alla kirjutanud, jagades seeläbi ebaõigesti tõendamiskoormise. Kuna kostja on tuginenud väitele, et laenuleping sõlmiti tema ja Reisser Trade OÜ vahel, on kostja tõendada, et laenulepingul olev allkiri kuulub AN-le. Hageja rõhutab, et 15.09.2009 tellimuse kinnitusel (koopia) asuva allkirja osas said eksperdid seevastu väita, et sellel olev allkiri on tõenäoliselt kirjutatud AN poolt. Sama tuvastasid eksperdid 02.04.2009 võlakirja kinnituse osas. Eksperdiarvamusest tuleneb, et vaidlustatud allkiri ei sarnane mitte ühegi muu võrdlusmaterjalina esitatud allkirjaga ning et see ei järgi AN võrdlusallkirjade ülesehitust, st allkirjad erinevad oluliselt. Seega puudub alus järeldada, et laenulepingul olev allkiri kuulub AN-le. Eluliselt ei ole usutav, et viimane kasutas kaht erinevat allkirja ning kui kostja soovib seda väita, on tegu kostja tõendamiskoormisega. Hageja juhib tähelepanu Harju Maakohtu 15.11.2011 otsusele tsiviilasjas nr 2-10-10165, kus oli kostjaks Reisser Trade OÜ. Otsuse punktist 20 nähtub, et teostati käekirjaekspertiis, mille objektiks oli hageja ja kostja vaheline laenuleping. Erinevate kohtuekspertide arvamuste järgi ei olnud võimalik määrata, kas ekspertiisiks esitatud objekt on alla kirjutatud AN või kellegi teise poolt. Otsuse punktis 24 leidis kohus, et leping ei pruugi olla alla kirjutatud AN poolt, seega tõlgendas kohus analoogses situatsioonis eksperdi arvamust Reisser Trade OÜ kasuks ning samuti jagas tõendamiskoormise õigesti. Eeltoodust tulenevalt on hageja dokumentide võrdlemise ja ekspertiiside läbi usutavalt põhistanud laenulepingu nr 2 võltsituse. Kohus oleks pidanud laenulepingu tõendinda arvestamata jätma, vastupidisega on kohus rikkunud oluliselt menetlusnorme.
46.02.04.2009 väljastatud võlakiri on vaid deklaratiivne ega oma iseseisvat õiguslikku tähendust ning ei saa laenusuhet kuidagi tõendada. Kohus on vääralt hinnanud võlakirja kinnituse tähendust. Puudub vaidlus, et 02.04.2009 võlakirja kinnitus ja 01.02.2010 akt ei loo iseseisvat kohustust, seega ei saa kostja tasaarvestamise aluseks olev nõue viidatud dokumentidest tekkida. Neid dokumente saaks parimal juhul käsitleda deklaratiivse võlatunnistusena. Kohus ei ole 02.04.2009 võlakirja kinnituse ja 01.02.2010 akti osas leidnud, et tegemist oleks üldse võlatunnistusega. Seega ei saanud hagejale tekkida deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevaid õiguslikke tagajärgi. See kinnitab veelgi kaevatava otsuse ebaõigsust. Eeltoodust tulenevalt on nii menetlus- kui materiaalõiguse ja loogikareeglitega vastuolus maakohtu järeldus, et 02.04.2009 võlakirja kinnistusest saab järeldada laenulepingu nr 2 sõlmimist AN poolt Reisser Trade OÜ nimel. Just laenulepingu kehtivus on määrav ning laenulepingul puudub AN allkiri.
47.20.11.2008 sõlmis kostja kehtiva laenulepingu hoopis AN-ga. Hageja on esitanud tõendina kostja ja AN vahel sõlmitud müügilepingu nr 2, mis kannab samuti kuupäeva 20.11.2008 (t II kd lk 197-199). Tegemist on kostja esitatud laenulepinguga (t I kd lk 170) sisuliselt identse lepinguga, erinev on üksnes laenusaaja nimi. Kostja ei ole kunagi eitanud, et ta ANga laenulepingu nr 2 sõlmis, seega puudub vaidlus lepingu ehtsuse üle. Kostja ei esitanud ühtegi mõistlikku ja eluliselt usutavat põhjendust, miks oleks AN pidanud samal päeval sõlmima kaks identset lepingut. Sellises olukorras jääb arusaamatuks, miks on raha kantud üle just n-ö valele isikule ehk AN-le isiklikult. See on eluliselt äärmiselt ebausutav. Kõnealuste lepingute vormistuse võrdlus kinnitab täiendavalt, et leping kostja ja Reisser Trade OÜ vahel ei ole ehtne. Nimelt on leping kostja ja AN vahel vormistatud hästi loetavalt ja mitmel lehel, millest igaühel on poolte allkirjad, kostja ja Reisser Trade OÜ vahelise lepingu tekst on seevastu surutud kokku ühele lehele ja allkirjastatud vaid ühes kohas, lisaks paiknevad andmed poolte kohta koos allkirjade ja pitseritega lepingu tekstist edasi, mis annab alust arvata, et need võisid olla lepingule lisatud kunstlikult. On eluliselt äärmiselt ebausutav, et kostja ja AN vaheline leping ning väidetavalt samal päeval kostja ja Reisser Trade OÜ vaheline leping on oma vormistuselt niivõrd erinevad. Ekspertiisidega on leidnud kinnitust, et vaidlusalused laenulepingud ei ole vormistatud samaaegselt, mis kinnitab veelgi hageja väiteid, et kostja leping Reisser Trade OÜ-ga on tagantjärgi fabritseeritud. Hageja väiteid tõendab parimal viisil fakt, et vaidlusalune raha kanti nimelt AN, mitte Reisser Trade OÜ arveldusarvele. Sellist hageja seisukohta toetavad tegelikkuses ka eksperdiarvamus, samuti kostja seadusliku esindaja enda varasem käitumine ja tema varasemad avaldused. Maakohus on menetlusnorme rikkudes jätnud hageja väited, põhjendused ja tõendid täielikult analüüsimata ja hindamata.
48.Seda, et kostjalt 21.11.2008 saadud laenusumma oli AN, mitte Reisser Trade OÜ huvides, kinnitab ka asjaolu, veel samal päeval kandis AN laenusumma täies ulatuses edasi temaga seotud välismaa äriühingule Reisser Ltd. See asjaolu on hagejale teatavaks saanud alles pärast maakohtu otsust, seega puudus hagejal varasemalt võimalus selle asjaolu esitamiseks. Eeltoodu tõendamiseks palub hageja ringkonnakohtul asjas tõendina vastu AN ja Reisser Ltd arveldusarvete 2008. aasta väljavõtted. Laenulepingu sõlmimist just AN-ga isiklikult kinnitab ka asjaolu, et AN-l on eraisikuna olnud laenusuhted kostjaga ka enne 20.11.2008.
49.Eeltoodud tõendid ja inimlikult usutavad selgitused kogumis põhistavad selgelt hageja esitatud väide, so kostja ja AN vahel laenulepingu sõlmimist. Põhikohustuse puudumise tuvastamisel pidanuks kohus nentima, et laenusuhte olemasolu tõendatuse seisukohalt ei oma tähtsust 02.04.2009 võlakirja kinnitus ja 01.02.2010 tasaarvestuse akt, kuivõrd kumbki neist ei tekitanud Reisser Trade OÜ-le iseseisvat laenukohustust. Kostja võimalikku ebaausat tegutsemismustrit ja tõendite fabritseerimist kinnitab kostja poolt menetluse käigus esitatud üllatuslik väide, et Reisser Trade OÜ on kostjale müünud ebakvaliteetset kaupa.
Kostja esitatud tõendite usaldusväärsuse osas pidanuks kohtul tekkima põhjendatud kahtlus ka seetõttu, et enne kohtumenetlust ei esitanud kostja Reisser Trade OÜ-le kordagi laenulepingu, 02.04.2009 võlakirja kinnituse ja 01.02.2010 tasaarvestuse akti koopiaid, kuigi viimane palus seda teha.
50.Kohus ei ole tõendeid kogumis analüüsides võtnud arvesse kõiki asjas tähtsust omavaid asjaolusid ja tõendeid, samuti on kohtu järeldus ja mõttekäik tõendite analüüsist vastuolulised ja ebaloogilised. Kohus on vääralt hinnanud tunnistaja LN ütlusi. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, mille kohaselt andis tunnistaja nn tühjade paberite kohta vastuolulisi ütlusi. Tegelikkuses meenusid tunnistajale küsitlemise käigus uued asjaolud ja sellest tulenevalt ta küsitlemise käigus muutis oma ütlusi väheolulises osas, tahtes olla lihtsalt täpne. Samuti ei nõustu hageja kohtu seisukohaga, et tunnistaja ütlused pigem kinnitasid laenusuhet kostja ja Reisser Trade OÜ vahel – tunnistaja ei öelnud kordagi midagi, millest seda võiks tuletada. Tegelikkuses ütles tunnistaja, et jutuajamisel perekond T-ga ei mainitud kordagi Reisser Trade OÜ nime, sest kui seda oleks tehtud, oleks ta kohtumise kohe lõpetanud. Samuti teatas tunnistaja, et kui raha oleks laenatud Reisser Trade OÜ-le, siis oleks raha eelduslikult ka ettevõtte arvele laekunud. Need nn vastuolud tunnistaja ütlustes ei olnud sellised, mis annaksid aluse väita, et ütlused kogumis on ebausaldusväärsed või et need pigem kinnitasid laenusuhet kostja ja Reisser Trade OÜ vahel. Tunnistaja OT ütlused ei pruugi olla usaldusväärsed, kuna tegemist on kostja juhatuse liikme ST-i abikaasaga. Vastustaja seisukoht
51.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
52.Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. TsMS § 651 lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Kolleegium ei tuvastanud alust maakohtu poolt analüüsitud tõendite ümberhindamiseks. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse seisukohtadele.
53.Kolleegium on seisukohal, et maakohus hindas asjakohaselt kogutud tõendeid (01.01.2009 kostja ja Reisser Trade OÜ vahelist lepingut nr 41; arveid nr 75 ja nr 76; 15.09.2009 tellimuskirja; dokumendi ekspertiisiakti nr 12E-DK0084; tunnistaja AK ütlusi; kostja luba nr 1609/07E 16.09.2009 (maakohtu poolt nimetatud kostja tellimuseks); rahvusvahelise kaubaveo saatelehte 26.10.2009; kostja juhatuse liikme e-kirju 02.12.2009 ja 20.01.2010) nende kogumis ja otsustas otsuse punktis 5.1 kooskõlas TsMS § 232 lõikega 1 oma siseveendumuse kohaselt, et lepinguline suhe, mille alusel esitas kostja arved nr 75 ja nr 76 tasumiseks hageja õiguseelnejale Reisser Trade OÜ-le, oli sõlmitud kostja ja Reisser Trade OÜ, mitte aga kostja ja AN kontrolli all olnud teise äriühingu Elford Trading LLP vahel. Kolleegium ei näe alust tõendite ümberhindamiseks. Maakohus on lepingupoolte tuvastamisel järginud VÕS §-s 29 sätestatud tehingute tõlgendamise reegleid. Viidatud ekirjades ei ole kostja mitte leidnud, et transporditeenus oleks osutatud Elford Trading LLP-
le, vaid et veo objektiks olnud paberi müüs Reisser Trade OÜ Elford Trading LLP-le, mistõttu esitati arved veo ja ümberlaadimise eest Elfordile, samuti kinnitati, et kostjal puuduvad igasugused lepingulised suhted Elfordiga ning et selle, et tasub Elford, teatas kostjale Reisser Trade OÜ. Arvestades, et ST-i ja AN vahel olid vähemalt mingi ajani nii isiklikud kui ärilised lähedased suhted (AN abikaasa ütluste kohaselt nt käisid nad koos jalgratastega sõitmas ja tegi sporti (t III kd lk 12); ka tunnistaja AK toonitas ütlusi andes, et „peab meeles pidama, et Novitski oli ST-i sõber ja tema usaldas T-i“), siis on eluliselt usutav, et kui AN palus teha vaidlusalused arved Elfordi nimele täitis kostja palve, sõltumata sellest, kas tema äriühingu ja Elfordi vahel lepingulisi suhteid oli või mitte. AN palve on aga eluliselt usutav seetõttu, et mõlemad äriühingud (Reisser Trade OÜ ja Elford Trading LLP) olid tema kontrolli all läbi osaniku ja juhatuse liikme staatuste. Lisaks eeltoodule veenab kolleegiumit maakohtu järelduste õigsuses kostja ja Reisser Trade OÜ vahel 01.02.2010 allkirjastatud dokument (t II kd lk 86), millest nähtub, et Reisser Trade OÜ teine juhatuse liige AK allkirjastas kostjaga 01.02.2010 tasaarvestuse akti, kus Reisser Trade OÜ võlgnevuste, mille arvel tasaarvestati kostja võlgnevus, loetelus sisaldusid ka arved nr 75 summas 6180 USD ja nr 76 summas 1499.82 eurot.
54.Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja väited selle akti võltsituse kohta tõendamist ei leidnud. 19.06.2013 eksperdiarvamuse (II kd lk 237-239) kohaselt on aktil AK allkiri ning allkirja ja trükiteksti järjestuse kohta arvamust anda ei ole võimalik. AK ütlused allkirjastatud ja pitsatiga tühjade lehtede andmise kohta ekspediitorile ajakulu vähendamiseks on AN ja ST-i usalduslike suhete tõttu iseenesest eluliselt usutavad, kuid käesolevas asjas kogutud tõendid ei kinnita, et nimelt viidatud akti tekst oli mingil ajahetkel ja kellegi poolt vormistatud AK poolt eelnevalt allkirjastatud paberilehele. Kohus ei saa eeldada Reisser Trade OÜ juhatuse liikmete poolt vabatahtlikult tühjadele paberilehtedele allkirjade andmise tõttu, et kostja esitatud dokument on võltsitud. Asjaolu, et ka Elford Trading LLP-l võis aastal 2009-2010 samuti olla mingi kohustus kostja vastu, ei lükka ümber maakohtu järeldust, et vaidlusalune konkreetne rahaline kohustus kostja vastu oli siiski hagejal. Tsiviilkohtumenetluses kehtib tõendamises nn piisava veenvuse põhimõte, st, et kui kummagi poole väited ei ole vaieldamatult tõendatud, lähtub kohus reeglina veenvamast asjaolude ja tõendite kogumist.
55.Asjakohane ja kooskõlas kohtupraktikaga on apellandi seisukoht, et ainult erandlikud asjaolud annavad aluse keelduda viivise tasumisest rahalise kohustusega viivitamise korral, kui vastav nõue on esitatud enne nõude aegumist. Samas ei anna käesolevas asjas kohtu ette toodud ja tuvastatud asjaolud alust nõustuda apellandiga, nagu oleks maakohus ebaõigesti tuvastanud selliste erandlike asjaolude puudumise käesolevas vaidluses. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja poolt esiletoodud asjaolude näol ei ole tegemist selliste erandlike asjaoludega, millised annaksid aluse lugeda kostja õiguse kaotanuks nõuda vaidlusaluse viivise tasumist. Apellant jäi tasaarvestusele seonduvalt kostja viivisarvetega nr 1 01.01.2010, nr 14 24.03.2010 ja nr 15 24.03.2010 maakohtus esitatud vastuväidete juurde. Kostja oli arvestanud viivise perioodil 05.02.2009 kuni 18.02.2010 erinevate arvete tasumisega viivitamise alusel. Hageja ei vaidlusta, et viivise arvestamise aluseks olnud arved ei olnud õigeaegselt tasutud. Samuti ei vaidlusta apellant maakohtu seisukohta, et arved, mille tasumisega viivitati, olid esitatud 01.01.2009 sõlmitud lepingu alusel tarbitud teenuse eest. Viidatud lepingu punktis 4.4 oli lepitud kokku, et arvete tasumisega viivitamise korral on täitjal õigus esitada tellijale eraldi viivisarve, mis moodustab 0,15% tasumisele kuuluvast summast iga viivitatud päeva eest kuni arve täieliku tasumiseni. Viivisarve nr 1 sisaldus pooltevahelises 01.02.2010 tasaarvestuse aktis (t II kd lk 211). Seega oli Reisser Trade OÜ enne 02.02.2010 lepingu sõlmimist viivise nõudest teadlik ja nõustuda ei saa hagejaga, nagu ei oleks kostja enne 02.02.2010 tehingu tegemist hoiatanud, et tasuda tuleb ka viivist. Märtsis 2010 viivise nõudmine arvetelt, millised olid esitatud
tasumiseks alates 31.08.2009, toimus mõistliku aja jooksul ning isegi kui samad pooled enne aastat 2009 omavahelistes suhetes viivisenõudeid ei esitanud, ei andnud see asjaolu Reisser Trade OÜ-le aluse mõistlikult eeldada, et ka 01.01.2009 lepingu alusel selliseid nõudeid kunagi ei esitata. VÕS § 8 lõike 2 kohaselt on leping täitmiseks kohustuslik ja kostja TsÜS §-ga 138 vastuolus olev käitumine tõendamist ei leidnud.
56.Seonduvalt vaidlusaluse laenusuhtega ei näe kolleegium iseenesest ebausutavust selles, et ühel ja samal päeval sõlmisid samad isikud 2 laenulepingut sama laenusummaga, kusjuures ühe alusel oli laenu saajaks AN eraisikuna ja teisel sama isik Reisser Trade OÜ juhatuse liikmena laenusaaja seaduslikuks esindajaks, samuti, et lepingudokumendid olid erinevalt vormistatud ja äriühingule antud laen kanti kokkuleppel üle juhatuse liikme isiklikule arvelduskontole. Pooled ei toonud maakohtus esile ega tõendanud kummagi lepingu sõlmimise elulisi asjaolusid (kus sõlmiti; kes valmistas ette dokumendipõhjad; millised kokkulepped isikute vahel olid jmt), mis võiksid hageja kahtlusi äriühingu nimel sõlmitud laenulepingu võltsituse kohta kinnitada. Kolleegium peab vajalikuks veelkordselt tuua välja AK ütlused selle kohta, et „...peab meeles pidama, et N oli ST-i sõber ja tema usaldas T-i“. Kui sellise usalduse kontekstis arvestada asjaolu, et nii AN ise kui tema abikaasa ja AK (kõik Reisser Trade OÜ juhatuse liikmed vaidlusalusel 2009-2010 perioodil) andsid kostja kasutusse oma allkirjade ja äriühingu pitsatiga tühje paberilehti ning et AN ja ST-i vahel olid ka varasemalt laenusuhteid, samuti seda, et igapäevases omavahelises suhtluses on (või vähemalt oli veel mõni aeg tagasi) ka Eesti majandusruumis teatud äriringkondades tavaline, et ei tõmmata konkreetset piiri äriühingu kui juriidilise keha ning tema omaniku ja/või juhatuse liikme kui füüsilise isiku vahele, siis on maakohtu järeldus vaidlusaluse laenusaaja isiku (Reisser Trade OÜ) kohta mitte ainult kooskõlas kehtivate tsiviilkohtumenetluse reeglitega, vaid ka eluliselt usutav. Maakohus analüüsis kogutud tõendeid kogumis ega eelistanud ühte tõendit teistele, nagu sisuliselt soovib teha hageja, tõstes ühe laenulepingudokumendi (t I kd lk 170) muudest tõenditest välja. Seda lepingudokumenti, mille kohta ekspert ütles, et uuringud ei võimalda kirjutaja suhtes arvamust avaldada, ei ole võimalik määrata, kas vaidlustatud allkiri on kirjutatud AN poolt või on kirjutajaks keegi teine isik (t I kd lk 297, 298), hindas maakohus koos võlakirja kinnitusega, milles AN kinnitas Reisser Trade OÜ juhatuse liikmena laenuvõlgnevust, ja tasaarvestuse aktiga, milles AK Reisser Trade OÜ juhatuse liikmena kinnitas muude võlgnevuste hulgas ka vaidlusalust laenusummat koos intressidega.
57.Asjakohane ei ole apellandi viide tsiviilasjas nr 2-10-10165 tehtud lahendile. Esmalt ei olnud selles asjas hagejaks mitte Loral Group Ltd, nagu on kirjas kaebuse lk-l 10 (t III kd lk 112), vaid käesoleva menetluse väline füüsiline isik. Samuti ei olnud selles asjas tegemist tõendamise seisukohalt käesoleva vaidlusega analoogse asjaga. Kolleegium tutvus kohtute infosüsteemi kaudu nimetatud lahendiga ja sellest nähtub, et maakohus jättis hagi rahuldamata mitte ainult põhjusel, et Põhja Prefektuuri kriminaalbüroo majanduskuritegude talituse poolt määratud käekirjaekspertiisi kohaselt ei olnud võimalik määrata, kas laenulepingule (sõlmitud kas 2007 või 2008) oli alla kirjutanud AN, vaid rea muude tõendite ja asjaolude kogumi alusel. Küll aga võib tolles tsiviilasjas ja praeguses tsiviilasjas antud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertide arvamusi kõrvutades järeldada, et AN kirjutaski aastal 2008 selliseid allkirju, mille puhul eksperdid ei ole võimelised kindlat arvamust andma.
58.Apellant esitas taotluse 10.09.2014 kohtuistungi protokolli parandamiseks esindaja DT sõnade osas uute tõendite vastuvõtmise taotluse põhjendamisel. Kolleegium nõustub taotlusega osaliselt. Protokollis on tõepoolest ekslikult nimetatud arveldusarvete väljavõtete asemel lepingut. Vastav parandus tuleb kanda protokolli. Küll aga tuleneb taotlusest endast, et vastustaja esindaja S.Malmberg nimelt selliste sõnadega kohtuistungil ennast väljendas.
TsMS § 50 lõike 1 kohaselt peab menetlustoimingu protokoll kajastama toimingu olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist.
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest
/allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.