Hageja – XXXLimited (registrikood BC nr XXX; asukoht XXX) Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Pärn (Advokaadibüroo Naur & Pärn, Juhkentali 52 Ä1, Tallinn 10132; e-post [email protected]) Kostja – XXXOÜ (registrikood XXX; asukoht XXX) Kostja lepingulised esindajad vandeadvokaadid Siiri Malmberg ja Vahur Kivistik (Advokaadibüroo Hansa Law Offices, Gonsiori 7, Tallinn 10117; e-post [email protected]) 26.09.2013.a. kohtuistungil Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Martin Pärn Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Siiri Malmberg Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik
RESOLUTSIOON
Jätta hagi rahuldamata.
Menetluskulude jaotus
Hageja menetluskulud jätta tema menetluskulud jätta hageja kanda.
enda
kanda,
kostja
Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb kaebuse esitamisel menetlusabi peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.
Edasikaebamise kord
Pooltel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.
1.1.XXX Limited (edaspidi hageja) esitas 21.02.2012 Harju Maakohtule hagiavalduse XXXOÜ (edaspidi kostja) vastu võla 69337,22 euro nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid endine võlausaldaja XXXOÜ ja kostja 02.02.2010 müügilepingu nr 10-01, mille alusel müüs XXXOÜ kostjale rullides 239,710 tonni paberit. Nimetatud müügilepinguga XXXOÜ müüs ja andis üle ning kostja ostis ja võttis kauba vastu. Müügilepingu punktist 9 tulenevalt olid pooled leppinud kokku kauba eest tasumise hinnaga 625 eurot ühiku (tonni) kohta, mistõttu pidi kostja tasuma lepingu alusel XXXOÜ-le 149818,75 USD, so Euroopa Keskpanga päevakursi 1,3266 alusel 112934,38 eurot. Hagiavalduse kohaselt on XXXOÜ täitnud kostja ees oma lepingujärgsed kohustused kohaselt ning esitanud kostjale 02.02.2010 tasumiseks arve nr 1001 summas 149818,75 USD. Hagiavaldusest nähtuvalt jättis kostja oma kohustuse XXXOÜ eest täitmata viidates XXXOÜ kohustustele kostja ees summas 181121,38 USD. Hagiavalduse kohaselt saatis XXXOÜ esindaja XXX15.04.2010 kostjale e-kirja, milles tuletas meelde, et lepingu alusel esitatud arve nr 1001 on tasumata ning kohustas kostjat tasuma arve esitatust väiksemas summas, so summas 91982,75 USD, sest XXXOÜ omas omakorda kostja ees täitmata kohustust summas 57836 USD-d, mille pooled tasaarvestasid. Seejuures on hageja lisanud, et XXXOÜ ei olnud vastupidiselt kostja arvamusele nõus tasaarvestama XXX võlgnevusi summas 6180 USD ja 1499,82 eurot. 06.08.2011 loovutas endine võlausaldaja oma nõude kostja vastu summas 149818,75 USD hagejale ning väljastas selle kohta 06.08.2011 nõude loovutamise dokumendi. Hageja palub mõista kostjalt välja kokku 138674,22 eurot, millest 69337,22 eurot (91982,75 USD) moodustab põhivõlgnevus ning 69337,22 eurot viivitusintress. Hageja on hagis täpsustanud, et esitas põhinõude summas 69337 eurot (so 91982,75 USD) põhjusel, et hageja on arvestanud müügilepingu alusel võlgnetavast summast, so 149818,75 USD, maha kostja nõude XXXOÜ vastu summas 57836 USD (149818,75 USD-57836 USD) Hageja viivise nõue tuleneb lepingu punktist 13, mille kohaselt on viivise suuruseks 0,1% lepingu alusel tasumisele kuuluvast kogusummast iga tasumisega viivitatud päeva eest ning perioodi 06.04.2010-20.02.2012 eest on viivise suuruseks 102769,66 eurot. Hageja on viivise nõuet vähendanud ja nõuab viivist põhivõla ulatuses. Hageja on oma nõude ja väidete tõendamiseks esitanud koos hagiga kohtule 02.02.2010 XXXOÜ-u ja kostja vahel sõlmitud lepingu nr 10-01 koopia ja lepingu tõlke (toimiku I köide lk 14-15), 02.02.2010 arve nr 1001 koopia ja arve tõlke (toimiku I köide lk 16-17); 03.02.2010 e-kirja kostja esindajalt XXXja kirja tõlke (toimiku I köide lk 18-19), 03.02.2010 kostja ja XXX. vahel sõlmitud lepingu koopia ja selle tõlke (toimiku I köide lk 20-21), 03.02.2010 kostja arve XXX.-le ja selle tõlke (toimiku I köide lk 22-23), 01.02.2010 kostja esindaja poolt XXXOÜ esindajale XXX saadetud e-kirja väljatrüki ja selle tõlke (toimiku I köide lk 24-25), 15.04.2010 XXXOÜ poolt kostja esindajale XXXOÜ-le saadetud e-kirja väljatrüki ja selle tõlke (toimiku I köide lk 26-27), 19.04.2010 kostja esindaja XXX poolt XXXOÜ-le saadetud e-kirja väljatrüki ja selle tõlke (toimiku I köide lk 26-27), 09.06.2010 XXXOÜ poolt kostja esindajale saadetud ekirja väljatrüki (toimiku I köide lk 28), 13.06.2010 kostja esindaja poolt XXXOÜ-le saadetud e-kirja väljatrüki ja selle tõlke (toimiku I köide lk 28-29), 09.11.2010 XXXOÜ
poole kostja esindajale saadetud e-kirja väljatrükk ja selle tõlge (toimiku I köide lk 3031); 06.08.2011 nõude loovutamise dokumendi koopia ja selle tõlke (toimiku I köide lk 32-33).
1.2.04.04.2012 esitas hageja seisukoha mille kohaselt ei nõustu ta kostja väitega, et hageja nõue on olematu seoses selle tasaarvestamisega kostja nõudega XXXOÜ vastu enne nõude loovutamist. Hageja hinnangul puudusid kostjal nõuded, mida hagejale nõude loovutanud XXXOÜ nõudega tasaarvestada. Kostja ei ole hageja hinnangul tõendanud oma nõudeid XXXOÜ vastu. Hageja väidab vastupidiselt kostja poolt avaldatule, et XXXOÜ on korduvalt e-kirjadega (hagi lisad 8 ja 9 – toimiku I köide lk 26-29) teavitanud oma nõudest. Hageja hinnangul on kostja väited vastuolulised, kuna kostja on esitatud tõendite (tasaarvelduse arvestus) alusel sisuliselt tunnistanud XXXOÜ 02.02.2010 arvest tulenevat ja hagejale loovutatud nõuet, kuid on seejuures eitanud arve üleandmist ja kauba Eestisse toimetamist. Hageja väitel ei ole kostja tegelikkuses XXXOÜ-le laenu summas 100000 USD andnud ning vastav summa on laenatud tegelikkuses XXXning seda tõendab selgelt kostja 19.04.2010 e-kiri (hagi lisa 8) ja kostja esitatud 04.12.2009 e-kiri XXXabikaasale XXX. 04.04.2012 esitas hageja täiendava tõendina väljatrüki 04.12.2009 e-kirjast XXX abikaasale XXX ja selle tõlke (toimiku I köide lk 118-119).
1.3.04.06.2012 seisukohas jäi hageja selle juurde, et laen on antud XXX kui eraisikule, mitte XXXOÜ-le. Hageja väitel on kostja poolt kohtule esitatud laenuleping võltsitud, kuna seda ei ole tegelikkuses allkirjastanud XXX. Hageja hinnangul tõendab laenulepingu võltsitust kostja seadusliku esindaja 19.04.2010 e-kiri (toimiku I köide lk 26), milles kostja esindaja XXX teatab, et andis laenu XXXOÜ juhatuse liikmele XXX paberi ostmiseks ning et laenu tagasimakset tagas XXXOÜ vastavalt väidetavalt antud garantiile. Hageja osundab, et kostja mainitud garantiid hagejale esitanud ei ole. Samuti tõendab laenulepingu võltsitust hageja hinnangul kostja seadusliku esindaja 04.12.2009 e-kiri XXX abikaasale XXX (toimiku I köide lk 118-119), millest nähtub samuti, et laen on antud eraisikule XXX. Samuti viitab hageja, et ka kostja esitatud tõend – XXXOÜ 15.09.2009 tellimuse kinnitus (toimiku I köide lk 165) – võib olla võltsitud, kuna XXXOÜ seletuse kohaselt ei ole selliselt omakäeliselt allkirjastatud tellimuse kinnitusi kostjale eelnevalt saadetud. Hageja jääb ka selle juurde, et tema nõue ei ole tasaarvestuse tulemusel lõppenud. Hageja viitab võlaõigusseaduse § 200 lg-le 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja hinnangul ei saanud kostja tasaarvestada nõudeid, mille osas hageja sai esitada ja on esitanud vastuväited – nt 20.11.2008 laenulepingust ja arvetest nr 75 ja 76 tulenevad nõuded. Hageja hinnangul ei võta asjaolu, et XXXOÜ ei ole kõikidele saldoteatistele vastuväiteid esitanud, kostjalt kohustust tõendada XXXOÜ väidetavate kohustuste põhjendatust vaidluse korral. Hageja on esitanud kohtule kostja poolt XXX-le esitatud arved nr 75 ja 76, mis on hageja hinnangul põhjendamatult kostja poolt ümber tehtud ja märgitud XXXOÜ eelneva nõusolekuta maksjaks XXXOÜ. Hageja on esitanud täiendavalt ka kostja poolt XXXOÜ-le 20.01.2010 ja 02.12.2009 saadetud e-kirjad, mis tõendavad, et kostja väljastas arved nr 75 ja 76 algselt just XXX-le ja nende maksmise kohustus on ja oli XXX-l. Hageja hinnangul ei ole kostja teostanud tasaarvestust ka osaliselt arve nr 63 alusel summas 10000 USD. Hageja väitel on XXXOÜ poolt 10 000 USD arvest nr 63 tasutud kostjale rahas 07.10.2009, mille tõendamiseks on hageja esitanud kohtule 07.10.2010 maksekorralduse (toimiku I köide lk 200). Lisaks osundab hageja, et ka kostja esitatud arve nr 10 summas 1859,80 eurot ei ole põhjendatud, kuna hageja müüs kostjale kauba XXX tarneklausli alusel ning ladustamise ja laadimise eest pidi seega tasuma
XXXOÜ.
Hageja hinnangul on põhjendamatu ka kostja alternatiivselt esitatud hinna alandamise nõue seoses müügilepingu alusel kostjale võõrandatud kauba kvaliteedinõuetele mittevastavusega. Hageja juhib seejuures tähelepanu asjaolule, et kostja ei ole varasemalt, sh kohtumenetluses 16.04.2012 istungil ega 06.02.2012 vastuses, kordagi kauba kvaliteedinõuetele mittevastavusele viidanud. Hageja sai teada kauba väidetavast mittevastavusest alles 21.05.2012. Hageja hinnangul on kostja minetanud õiguse hinna alandamisele, kuna ta ei ole seda teinud kooskõlas võlaõigusseaduse § 220 lg-ga 1 mõistliku aja jooksul peale väidetavast mittevastavusest teadasaamist. Hageja osundab, et kostja ei ole oma vastuses viidatud 13.03.2010 pretensiooni kunagi XXXOÜ-le esitanud ega ole teavitanud kauba mittevastavusest ka muul viisil, mistõttu ei ole XXXOÜ saanud esitada pretensioonile või kauba nõuetele mittevastavuse kohta omapoolseid vastuväiteid. Hageja leiab, et ka kostja esitatud 16.03.2010 XXXOÜ e-kiri koos 25.01.2010 protokolliga (toimiku I köide lk 182-183) ei tõenda, et kostja oleks XXXOÜ-t teavitanud hinna alandamise aluseks olevatest asjaoludest. Hageja on selgitanud, et XXXOÜ soovis protokolli allkirjastamist põhjusel, et hiljem vajadusel maksuhaldurile selgitada, miks müüdi paber alla selle soetusmaksumust. Hageja hinnangul on vajalik tuua esile ka asjaolu, et XXXOÜ poolt väljastatud arvele ja poolte vahelisse lepingusse märgiti müüdud paberi kaubakoodina kostja soovitud kood. 04.06.2012 esitas hageja kohtule täiendavate tõenditena arve nr 75 (toimiku I köide lk 196), arve nr 76 (toimiku I köide lk 197), kostja 20.01.2010 ja 02.12.2009 e-kirjad (toimiku I köide lk 201-202 ), 07.10.2009 maksekorraldus arve nr 63 osalise tasumise kohta (toimiku I köide lk 200) ning kostja 03.02.2010 e-kirja koos tõlkega (toimiku I köide lk 198-199).
1.4.07.06.2012 esitas hageja kohtule täiendavalt kostja 20.01.2010 ja 02.12.2009 e-kirjade tõlked (toimiku I köide lk 207-208).
1.5.15.06.2012 kohtuistungil võttis hageja omaks, et tasaarvestuse avaldus ja saldokinnitused olid XXXOÜ-le kätte toimetatud. Hageja hinnangul kujunes kauba hind vastavalt soetusmaksumusele lisatud protsendiga.
1.6.09.08.2012 hageja täiendava seisukoha kohaselt ei ole kostjal õigus nõuda viivitusintresside tasumist. Hageja osundab, et kostja ei olnud varem XXXOÜ-lt viiviste tasumist nõudnud, kuigi XXXOÜ oli ka enne olnud arvete tasumisega viivituses. Hageja hinnangul asus kostja esitama viivisarveid XXXOÜ-le alles pärast XXXOÜ-ga tehingu tegemist eesmärgiga mitte tasuda talle paberi eest esitatud arvet nr 1001. Hageja hinnangul on käesoleval juhul tegemist erandliku asjaoluga, mis annab aluse kohaldada kostja viivise nõude suhtes hea usu põhimõtet ja jätta see arvesse võtmata kooskõlas Riigikohtu seisukohaga tsiviilasjas nr 3-2-1-132-09.
Kostja vastuväited
2.1.Kostja hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu täies ulatuses. Kostja vastuse kohaselt tasaarvestati lepingu kehtivuse ajal raamatupidamise ja saldode esitamisega vastastikused nõuded XXXOÜ-ga VÕS § 197 ja 198 korras, mida XXXOÜ aktsepteeris ja mille järgselt jäi XXXOÜ kostjale võlgu. Kostja osundab, et tasaarvestamise teostamine kajastub kostja deklaratsioonides ja Harju Maakohtu registriosakonnale esitatud majandusaasta aruandes. Seetõttu ei olnud kostja hinnangul võimalik väidetavat nõuet hagejale loovutada. Lisaks juhib kostja tähelepanu, et
XXXOÜ-le on tehtud kustutamishoiatus ÄS § 60 alusel seoses majandusaasta aruande esitamata jätmisega ning XXXOÜ ei ole deklareerinud võlanõuete esinemist, mistõttu puuduvad ka tõendid väidetava võlanõude kohta, sh loovutamise kajastamine bilansis. Seevastu kostja on Harju Maakohtu registriosakonda teavitanud XXXOÜ võlast kostja ees. Kostja on esitanud koos 07.03.2012 vastusega oma väidete tõendamiseks 27.02.2012 avalduse Harju Maakohtu registriosakonnale XXXOÜ võla kohta kostja ees (toimiku I köide lk 61), Harju Maakohtu registriosakonna 27.02.2012 tõendi (toimiku I köide lk 62), kviitungid tähtkirjade saatmise kohta (toimiku I köide lk 63-65), 23.02.2012, 01.02.2011, 24.03.2010, 03.02.2010 kostja poolt XXXOÜ-le esitatud saldoteatiste koopiad (toimiku I köide lk 66-40), 02.04.2010 teate tasaarveldamise kohta (toimiku I köide lk 41), kostja 31.12.2010 raamatupidamise memoriaalorderid vastastikuste arvelduste kohta (toimiku I köide lk 42-44), 20.11.2008 kostja ja XXXOÜ vahel sõlmitud laenuleping ja maksekorraldus laenusumma ülekandmise kohta (toimiku I köide lk 75-76).
2.2.21.05.2012 esitatud täiendavas vastuses on kostja väitnud üheselt, et hageja nõue on lõppenud tasaarvestusega. Kostja leiab, et hageja on tunnistanud hagiavalduses talle kuuluva nõude tasaarvestust kostja poolt seoses XXXOÜ-le esitatud 31.08.2009 arvega nr 63 summas 30700 USD, 12.10.2009 arvega nr 73 summas 11610 USD, 12.10.2009 arvega nr 74 summas 7875 USD, 02.12.2009 arvega nr 84 summas 1139,90 EUR, 31.12.2009 arvega nr 90 summas 2795,67 EUR ja 01.02.2010 arvega nr 4 summas 1115,87 EUR, kogusummas 50185 USD ja 5051,44 EUR, so 57836 USD. Sellest on kostja järeldanud, et nimetatud arvete ja summade osas puudub poolte vahel vaidlus. Kostja on 21.05.2012 vastuses täpsustanud oma nõudeid XXXOÜ vastu. Lisaks eelnevalt nimetatud arvetele, märgib kostja, et ta osutas XXXOÜ-le 01.01.2009 kirjaliku lepingu alusel teenust, mille alusel esitas XXXOÜ-le 19.10.2009 arve nr 75 summas 6180 USD, 19.10.2009 arve nr 76 summas 1499,82 EUR, 01.01.2010 arve nr 1 summas 5110,51 USD, 18.02.2010 arve nr 10 summas 1859,80 EUR, 24.03.2010 arve nr 14 summas 11682,45 USD ja 24.03.2010 arve nr 15 summas 1142,15 EUR, kogusummas 22972,96 USD ja 4501,77 EUR, so 28707,31 USD. Kostja on selgitanud, et arvete nr 75 ja 76 esitamise aluseks oli XXXOÜ juhatuse liikme XXX15.09.2009 tellimus, mille täitmist tõendavad kostja 16.09.2009 kinnituskiri ja 16.09.2009 kaubaveo saateleht. Arve nr 1 on viivisarve varasemalt esitatud ja tasumata arvete eest, mille tasumise aeg nähtub kostja esitatud konto väljavõttelt. Samuti on varasemate arvete tasumisega viivitamise eest esitatud XXXOÜ-le viivisarvetena ka arve nr 14 ja arve nr 15, mida XXXOÜ ei ole kunagi vaidlustanud ega esitanud nende kohta pretensioone. Kostja lisab, et viivisearvestus on toimunud vastavalt kostja ja XXXOÜ vahel 01.01.2009 sõlmitud lepingule. Kostja väitel on arve nr 10 esitatud XXXOÜ-le kauba (paberi) hoiustamise eest AS XXX laos ja kauba pealelaadimise eest, mida tõendavad kostja esitatud XXX väljatrükk laoprogrammis ning XXX tõend kauba hoiustamise kohta XXX laos XXX vastutaval hoiul. Samuti osundab kostja, et 20.11.2008 sõlmisid kostja ja XXXOÜ kirjaliku laenulepingu, mille alusel laenas kostja XXXOÜ-le 100000 USD, intressiga 5% aastas kuni 20.11.2009 ning XXXOÜ laenu ja intresse kostjale tagastanud ei ole. Seetõttu jäi XXXOÜ kostja väitel kostjale võlgu 105000 USD. Kostja osundab, et laenulepingust tulenev nõue tasaarvestati kostja poolt 24.03.2010. Kostja märgib, et XXXOÜ poolt sõlmis lepingu Aleksandr Novitski, kelle pangakontole ka laenusumma 21.11.2008 tasuti. Kostja väitel ei tähenda laenusumma ülekandmine XXX pangakontole, et laenusaajaks oleks Aleksandr Novitski. Nimetatut ei kinnita ka asjaolu, et kostja esindaja on 04.12.2009 ekirjas (toimiku I köide lk 118-119) viidanud XXX. Kostja vastuse kohaselt on XXX viidatud nimetatud kirjas üksnes põhjusel, et XXX kontole kanti vastav laenusumma ning
XXX oli XXXOÜ juhatuse liige, kellega kostja esindaja suhtles. Kostja osundab, et juhul kui laen oleks antud XXX kui füüsilisele isikule, siis ei oleks kostja suhelnud XXX läbi XXXOÜ e-posti aadressi ning laenuleping oleks sel juhul sõlmitud ka otse XXX. Kostja hinnangul oli tal õigus võlaõigusseaduse § 197 lg 1 alusel tasaarvestada oma nõuded XXXOÜ nõudega kostja vastu ning kostja on vastavalt tasaarvestuse teostanud 24.03.2010 vastava tahteavalduse XXXOÜ-le tegemisega (toimiku I köide lk 172). Kostja vastuse kohaselt edastas ta tasaarvestusavalduse XXXOÜ-le 25.03.2010 koos saldokinnitusega (toimiku I köide lk 174). Kostja hinnangul tõendab tasaarveldusavalduse saatmist ja selle kättesaamist asja juurde lisatud tähitud posti kviitung ja kättesaamise teade (toimiku I köide lk 173). Seejuures ei ole kostja hinnangul tasaarvestuse teostamiseks vajalik teise poole nõusolek. Kostja osundab, et XXXOÜ ei ole kunagi nimetatud tasaarvestust vaidlustanud. Kostja hinnangul lõppes XXXOÜ nõue kostja vastu enne nõude hagejale loovutamist ning seetõttu on loovutatud hagejale olematu nõue. Alternatiivselt, juhul kui kohus leiab, et tasaarvestust ei ole toimunud, on kostja tuginedes võlaõigusseaduse § 112 lg-le 1 ning Riigikohtu 08.02.2012 lahendile nr 3-2-1-156-11 ja 12.06.2006 lahendile nr 3-2-1-50-06 esitanud kohtumenetluse raames hinna alandamise avalduse hageja nõude suhtes. Kostja väitel oli XXXOÜ poolt võõrandatud paber kahjustustega ega vastanud 02.02.2010 müügilepingu tingimustele, mille kohaselt oli kokkulepitud paberi formaadis 90 cm tihedusega 70 g/m2 kohta. Seejuures osundab kostja, et paberi eest esitatud arvel oli märgitud, et tegemist on trükipaberiga. Kostja väitel esitas XXX (so isik, kellele kostja võõrandas kauba edasi) kostjale 12.03.2010 pretensiooni, mille kohaselt ei vasta kaup kvaliteedinõuetele (toimiku I köide lk 175). Puudustena oli pretensioonis toodud kostja vastuse kohaselt välja asjaolu, et paberit ei olnud võimalik trükkimiseks kasutada, kuna värv ei jää paberile ühtlaselt ja tekivad triibud. Paber ei vastanud kostja väitel pretensiooni kohaselt kokkulepitud tihedusele 70 mg/m2 kohta. Kostja väitel on vastav pretensioon esitatud XXXOÜ-le 13.03.2010 (toimiku I köide lk 181) ning XXXOÜ ei ole pretensioonile reageerinud. Kostja väitel esitas XXXOÜ kostjale 16.03.2010 allakirjutamiseks kokkuleppe projekti (toimiku I köide lk 182-183), millega kostja oleks loobunud kõikidest pretensioonidest müüdud paberi kvaliteedi osas. Kostja osundab, et selles kokkuleppe projektis, mida tegelikkuses ei sõlmitud, on viide, et paber on laos kaua seisnud ega pruugi olla kvaliteetne. Seega, kostja hinnangul pidi XXXOÜ teadma, et müüdud kaup ei vasta tegelikult nõutud kvaliteedile. Jättes reageerimata kostja esitatud pretensioonile, on XXXOÜ kostja hinnangul võtnud omaks müüdud paberi kvaliteedile mittevastavuse. Tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-13-05 ja asjaolule, et paber vastas makulatuuri kvaliteedile ning sellise paberi hind 50-60 USD/tonni kohta, on kostja hinnangul müüdud kauba hind Eestis tegelikult 11985,50 USD (50 USDx239,710 tonni) kuni 14386,60 USD (60 USDx239,70 tonni. Kostja alandab hinda 11985,50 USD-ni, mis on XXXOÜ poolt müüdud paberi tegelik orienteeruv turuhind. Kostja palub jätta hageja hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. 21.05.2012 esitas kostja täiendavate tõenditena 01.01.2009 kostja ja XXXOÜ vahel kaupade vedu puudutavate suhete, sh veoga kaasnevate maksude reguleerimiseks sõlmitud lepingu nr 41 (toimiku I köide lk 153-157), 19.10.2009 arve nr 75 (toimiku I köide lk 158), 19.10.2009 arve nr 76 (toimiku I köide lk 159), 01.01.2010 arve nr 1 (toimiku I köide lk 160), 18.02.2010 arve nr 10 (toimiku I köide lk 161), 24.03.2010 arve nr 14 (toimiku I köide lk 162), 24.03.2010 arve nr 15 (toimiku I köide lk 163), 15.09.2009 XXXOÜ tellimuskirja (toimiku I köide lk 165), 19.09.2009 kostja esindaja XXX kinnituskirja koos tõlkega (toimiku I köide lk 166-167), 18.09.2009 veoselehe (toimiku I köide lk 168), lao väljavõtte paberi hoiustamise kohta (toimiku I köide lk 169), 20.11.2008 laenulepingu nr 2 ja maksekorralduse laenusumma ülekandmise kohta
(toimiku I köide lk 170-171), 24.03.2010 tasaarvestuse avalduse ja tähitud posti kviitungi ning kättesaamise teate (toimiku I köide lk 172-173), 24.03.2010 saldokinnituse (toimiku I köide lk 174), XXX. pretensiooni (toimiku I köide lk 175), äriühingu XXX pretensiooni (toimiku I köide lk 176-180), kostja 13.03.2010 pretensiooni (toimiku I köide lk 181), XXXOÜ juhatuse liikme XXX16.03.2010 kirja koos lepinguprojektiga (toimiku I köide lk 182-183), paberi kvaliteedi kontrolli akti (toimiku I köide lk 184), kostja pangakonto väljavõtte, mis tõendab arvel nr 1 näidatud viivise arvestamise aluseid (toimiku I köide lk 185), teine saldokinnitus (toimiku I köide lk 186) ning XXX tõendi arvel nr 10 näidatud teenuse osutamise kohta, et XXXOÜ kaup oli nende vastutaval hoiul (toimiku I köide lk 187). 08.06.2012 esitas kostja kohtule 18.09.2009 veoselehe (toimiku I köide lk 168) tõlke (toimiku I köide lk 215-217), XXX. pretensiooni (toimiku I köide lk 175) tõlke (toimiku _I köide lk 218), äriühingu XXX pretensiooni (toimiku I köide lk 176-180) tõlke (toimiku I köide lk 221-230), kostja 13.03.2010 pretensiooni (toimiku I köide lk 181) tõlke (toimiku I köide lk 231), XXXOÜ juhatuse liikme XXX16.03.2010 kirja koos lepinguprojektiga (toimiku I köide lk 182-183) tõlke (toimiku I köide lk 232-2323) ning paberi kvaliteedi kontrolli akti (toimiku I köide lk 184) tõlke (toimiku I köide lk 234). 15.06.2012 kohtuistungil esitas kostja kohtule 2.11.2008 laenulepingu nr 2 originaaldokumendi.
2.3.18.07.2012 esitas kostja kohtule täiendavad seisukohad ja tõendid seoses viivisearvestusega. Kostja esitas kohtule 01.01.2010 viivisarve nr 1 aluseks olevad arved, mille eest on arvestatud viivist – 05.02.2009 arve nr 8, 18.03.2009 arve nr 15, 25.03.2009 arve nr 27, 30.03.2009 arve nr 30, 06.05.2009 arve nr 36 ja 11.05.2009 arve nr 38). Samuti selgitas kostja, et arved nr 14 ja 15 väljastati 24.03.2010 ja sisaldasid need vastavalt arvete nr 63, 73, 74 ja 75 ning arvete nr 84, 90, 76, 4 ja 10 mittetähtaegsel tasumisel arvestatud viiviseid. Seejuures on kostja esitanud ka vastavad arved (toimiku I köide lk 268-282). Kostja on selgitanud, et viivise arvestamise aluseks on kostja ja XXXOÜ vahel 01.01.2009 sõlmitud leping, mille punktist 4.4 tulenevalt arvestatakse viivist tasumisele kuuluvast summast iga tasumisega viivitatud päeva eest 0,15% päevas kuni arve täieliku tasumiseni.
2.4.07.09.2013 esitas kostja seisukohad seoses hageja 31.08.2013 täiendava ekspertiisi teostamise ja dokumentide Politsei- ja Piirivalveameti valdusest väljanõudmise taotlustega. Kostja hageja taotlustele vastu ei vaielnud ning esitas täiendava tõendina XXX kui XXXOÜ juhatuse liikme poolt 02.04.2009 allkirjastatud võlakirja kinnituse (toimiku II köide lk 31), milles XXXOÜ kinnitab laenulepingust tuleneva võlgnevuse olemasolu kostja ees ja milles XXXOÜ garanteerib laenusumma tagastamist 20.11.2009 ning mille originaali on kostja valmis nõudmisel esitama. Kostja hinnangul vastav dokument kinnitab, et poolte tahe oli suunatud laenusuhtele kostja ja XXXOÜ vahel ning laen oli väljastatud selliselt, et tagasimakse kohustus tekkis XXXOÜ-l. Kostja lisas, et väidetavalt Politsei- ja Piirivalveameti valduses olev leping ei tõenda 20.11.2008 kostja esitatud laenulepingu ebaõigsust.
2.5.29.11.2012 esitas kosta kohtule 02.04.2009 võlakirja kinnituse originaaldokumendi.
2.6.30.11.2012 esitas kostja täiendava tõendina kohtule kostja poolt teostatud tasaarvestuse aluseks olnud 01.02.2010 koostatud akt, mis on kinnitatud nii kostja juhatuse liikme XXX kui ka XXXOÜ juhatuse liikme XXX poolt (toimiku II köide lk 86). Kostja osundab, et nimetatud dokumendis on loetletud XXXOÜ kohustustena kostja ees nii 20.11.2008 laenulepingust tulenev nõue kui ka arvetest tulenevad nõuded. Kostja on
seejuures selgitanud, et on esitanud nimetatud dokumendi kohtule põhjusel, et poolte vahel on tekkinud vaidlus ka nõuete aluseks olevate dokumentide üle ning esitatud dokumendiga kostja tõendab, et varasemalt on XXXOÜ oma kohustusi kostja ees tunnistanud. Kostja on selgitanud, et arve nr 10 on esitatud seoses XXXOÜ kauba ladustamisega AS XXX laos ning et arve tuli tasuda XXXOÜ poolt tulenevalt XXX tarneklauslist. Seejuures on osundanud kostja, et hageja on 04.04. esitatud menetlusdokumendis väitnud, et kuna kostjale müüdi paber XXX tarneklausliga, siis kohustus paberi hoiustamise eest tasuma kostja. Kostja on aga selgitanud, et XXX tarneklausli alusel kauba hoidmise kulu, kui veolepinguga mitteseotud kulu, läheb müüjalt ostjale kui kaup on antud vedaja käsutusse, mistõttu kuulusid hoiustamiskulud enne kostjale üleandmist XXXO_Ü vastutusalasse. Kostja lisas, et kauba hoiustamist laos tõendab XXX laoprogrammi väljatrükk ja tõend (toimiku I köide lk 169 ja lk 187), et kaup oli ladustatud XXX laos XXX vastutaval hoiul.
2.7.12.09.2013 esitas kostja täiendava tõendina Tallinna Linnavalitsuse korralduse XXX pärandvara inventuuri kohta (toimiku III köide lk 16-19) tõendamaks, et XXX polnud laenukohustust kostja ees.
Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte poolt esile toodud asjaoludega ning uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
3.Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevas:
3.1.Vaidlus puudub selles, et XXXOÜ ja kostja sõlmisid 02.02.2010 müügilepingu nr 10-01 (toimiku I köide lk 14-15), mille alusel müüs XXXOÜ kostjale rullides 239,710 tonni paberit hinnaga 625 USD ühiku (tonn) kohta ning kostja sai müügilepingu alusel müügilepingus nimetatud koguses kauba kätte. Samuti puudub vaidlus selles, et XXXOÜ esitas samal kuupäeval kostjale müügilepingu alusel müüdud paberi eest tasumiseks arve nr 1001 summas 149818,75 USD tasumise tähtajaga 05.04.2010. Müügilepingust tulenevat võlasuhet kostja ja XXXOÜ vahel tõendavad hageja hagile lisatud müügileping (toimiku I köide lk 14-15), 03.02.2010 e-kiri, milles kostja esindaja palub XXXOÜ-t laadida ostetud paber transpordiks ning 03.02.2010 leping (toimiku I köide lk 20-21), millest nähtub, et kostja võõrandas XXXOÜ-lt ostetud paberi edasi XXX.-ile.
3.2.Vaidlus puudub ka selles, et XXXOÜ on väljastanud 06.08.2011 hagejale 02.02.2010 müügilepingust nr 10-01 kostja vastu tuleneva nõude loovutamise kohta summas 149818,75 USD nõude loovutamise dokumendi, milline on esitatud ka asja materjalide juurde (toimiku I köide lk 32-33).
3.3.Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja ja XXXOÜ sõlmisid 01.01.2009 lepingu nr 41 kaupade vedu puudutavate suhete, sh veoga kaasnevate maksude reguleerimiseks (toimiku I köide lk 153-157). Seejuures ei vaidle pooled ka selle üle, et kostjal oli enne 02.02.2010 müügilepingust tuleneva XXXOÜ nõude hagejale loovutamist 01.01.2009 lepingu nr 41 alusel arvetest nr 63, 73, 74, 84, 90 ja 4 (toimiku I köide lk 274-276 ja 278281) tulenev nõue XXXOÜ vastu summas 57836 USD. Nimetatud osas on hageja aktsepteerinud XXXOÜ müügilepingust tuleneva nõude tasaarvestamist kostja nõudega
ka hagiavalduses ning nõuab võlgnevust põhiosas summas 91982,75 USD (kauba müügihind 149818.USD – kostja nõue XXXOÜ vastu summas 57836 USD).
3.4.TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Sama §-i lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohus loeb eeltoodule tuginedes tõendatuks ülalnimetatud asjaolud, millede osas pooltel vaidlus puudub.
4.4.1.Poolte vahel on vaidlus selles kas hagejal on kostja vastu hagis märgitud nõue. Kostja väitel on ta nimetatud nõude tasaarvestanud enne, kui nõue hagejale loovutati. Hageja vaidleb sellele vastu. Hageja ei nõustu kostja väidetega, et kostja tasaarvestas oma nõude seoses 01.01.2009 lepingu nr 41 alusel esitatud arvetega nr 75 (toimiku I köide lk 158, 277), 76 (toimiku I köide lk 19, 280) ja sama lepingu alusel esitatud viivisarvetega nr 1 (toimiku I köide lk 160), 14 (toimiku I köide lk 162) ja 15 (toimiku I köide lk 163, lk 269) ning arvega nr 10 (toimiku I köide lk 161, 282). Samuti ei nõustu hageja kostja väitega, et kostja on tasaarvestanud müügilepingust tuleneva nõude ka 20.11.2008.a laenulepingust (toimiku I köide lk 170) tuleneva nõudega.
4.3.VÕS § 186 p 2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. Kostja väitel on hagejale loovutatud nõue, mida ei olnud olemas, kuna see oli juba enne nõude loovutamist tasaarvestatud. Käesolevas asjas tuleb vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas kostja on tasaarvestuse teostanud ja kas tasaarvestus on kehtiv. VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Riigikohus on kohtuasjas 3-2-1-129-11 selgitanud, et kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Eelnevast nähtub seega, et tasaarvestusele vastuväite esitamise korral tuleb hinnata tasaarvestuseks esitatud nõuete põhjendatust. Seega enne, kui kohus hindab, kas ja millal kostja teostas tasaarvestuse, tuleb hinnata kostja poolt tasaarvestuseks esitatud nõuete põhjendatust.
5.Seoses vaidlustatud asjaoludega analüüsib kohus esmalt, kas kostjal oli õigus nõuda XXXOÜ-lt 01.01.2009 lepingu nr 41 alusel teenuse osutamisega seoses esitatud arvete nr 75, 76 (kokku summa 7679,82 USD) ja sama lepingu alusel esitatud viivisarvete nr 1, 14 ja 15 (kokku summa 18 336,58 USD) ning teenuse osutamise arve nr 10 (summa 2 513,52 USD) tasumist. Seejärel analüüsib kohus, kas kostjal ja XXXOÜ-l oli võlasuhe tulenevalt 20.11.2008 sõlmitud laenulepingust ning sellest tulenevalt kostjal õigus nõuda XXXOÜ-lt laenusumma (summa 105 000 USD) tasumist. Alles seejärel selgitab kohus, kas tasaarvestuse teostamine on toimunud ja nõue sellega lõppenud.
Asja materjalidest nähtub, et arve nr 75 summas 6180 USD ja arve nr 76 (I köide, tlk 158 ja 159) summas 1499,82 EUR on esitatud XXXOÜ-le ekspedeerimise teenuse eest. Hageja väidete kohaselt pidi nimetatud arvetel märgitud teenuse eest tasuma teine äriühing – XXX, kuid kostja tegi põhjendamatult arved ringi ja nõudis nende tasumist XXXOÜ-lt. Selleks, et tuvastada kas arved ja nõue nende tasumiseks esitati XXXOÜ-le põhjendatult, tuleb tuvastada, kas teenust tema poolt telliti, kas teenus osutati ja kas teenuse saajal oli maksekohustus. Asja materjalidele lisatud 01.01.2009 lepingu nr 41 punktist 1 nähtub, et lepingu objektiks on suhted, mis tulenevad XXXOÜ kaupade vedudest rahvusvahelistel marsruutidel ning kostja poolt vastavalt raudteele makstavate veomaksude ja muude maksete tasumise korraldamisest, mis on seotud veoste laadimise, mahalaadimise, hoiustamise ja transportimisega. Asja materjalide juurde esitatud XXXOÜ juhatuse liikme 15.09.2009 tellimuskirjast nähtub, et XXXOÜ juhatuse liige XXX on palunud XXXOÜ juhatuse liikmena kostjale adresseeritud kirjas võtta vastu taotluse paberi laadimiseks XXX laost ning raudtee tariifi tasumiseks ja paberi Uzbekistani saatmiseks. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et vastav tellimus on esitatud seoses arvetel nr 75 ja 76 märgitud teenuste osutamisega. Hageja on vaidlustanud tellimuskirja autentsuse, täpsemalt asjaolu, et tellimuse on teinud ja allkirjastanud Aleksandr Novitski. Ekspertiisiaktist nr 12E-DK0084 (toimiku I köide lk 295-300) nähtub aga, et eksperdiarvamuse kohaselt on XXXOÜ 15.09.2009 tellimuse kinnituse koopial olev XXX allkiri tõenäoliselt kirjutatud XXX poolt. Seega on kohtu arvates veenvalt tõendamist leidnud, et arvetel 75 ja 76 märgitud teenus XXXOÜ poolt telliti. Kohus on seisukohal, et hageja väide, mille kohaselt vormistati 15.09.2009.a tellimuskiri tagantjärele, kuivõrd XXXOÜ juhatuse liikmed olid väljastanud teistele isikutele oma allkirjade ja pitsatitega, kuid ilma trükitekstita paberilehti, ei ole veenev. Veenvalt ei ole hageja väide tõendatud juba seetõttu, et tunnistaja XXX ütlustest nähtuvalt oli allkiri ja pitsat lehtede vasakus nurgas. Tellimuse kinnitusel pitsatit ei ole ning allkiri on tehtud dokumendi keskele. Seega ei ole kohtul alust kahelda tellimuse kinnituse ehtsuses. Kuna tellimusel, tellimuse kinnitusel ja arvel märgitud teenused ühtivad 01.01.2009 lepingu nr 41 punktis 1 kirjeldatud lepingu objektiga ning samad isikud on käitunud kooskõlas lepingus märgitule, siis loeb kohus tõendatuks, et arved nr 75 ja 76 on esitatud seoses vastava lepinguga ning kostjal oli õigus nõuda lepingu alusel esitatud arvete nr 75 ja 76 täitmist XXXOÜ-lt. Kohtu arvates on tellimuse täitmine on tõendatud järgmiste tõendite kogumiga: 15.09.2009.a tellimuskiri, kostja tellimus (toimiku I köide lk 166-167), kaubaveo saatelehega (toimiku I köide lk 168 ja tõlge lk 215-217) ja kostja esindaja ekirjad 02.12.2009 ja 20.01.2010 (I köide tlk 201-202; tõlked 207-208). Nimetatud ekirjadest nähtuvalt on kostja olnud läbivalt seisukohal, et leping vaidlustatud arvetel märgitud teenuste osutamiseks oli sõlmitud XXXOÜ-ga ja teenus osutati XXXOÜ-le. Nimetatud e-kirjadest nähtub küll nagu oleks lepingupoolte vahel olnud kokkulepe, et teenuse eest tasub 3. isik, kuid selline kahepoolne kokkulepe ei saa luua aga kohustust 3. isikule. Seega ei saanud selline kokkulepe olla kehtiv. Kostja sai nõuda teenuse tasumist isikult kellega tal oli teenuse osutamiseks sõlmitud leping. Asjaolu, et kostja esitas algselt arved valel isikule ei muuda olematuks XXXOÜ kohustust täita oma lepingujärgsed kohustused st tasuda arvad. Seega on tõendatud, et XXXOÜ-l oli kohustus tasuda kostjale arvetel nr 75 ja 76 märgitud summad.
5.2.Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas XXXOÜ-l oli kohustus tasuda arve nr 10 (toimiku I köide lk 161). Asja materjalidest nähtub, et arve nr 10 esitati XXXOÜ-le 18.02.2010 paberi 239,91 tonni hoiustamise eest AS XXX laos ja kauba pealelaadimise eest. Kostja on esitanud teenuse osutamise tõendamiseks XXX laoprogrammi väljatrüki ja XXX
tõendi, et XXXOÜ-le kuulunud kaup oli XXX laos ladustatud ning XXX vastutaval hoiul (toimiku I köide lk 169 ja lk 187). Hageja hinnangul oli vastava teenuse eest arve tasumise kohustus 02.02.2010 müügilepingu alusel kostjal. Seejuures viitavad mõlemad pooled, et kohustust tuleb tõlgendada seoses lepingule kohaldatud XXX tarneklausliga. 02.02.2010 müügilepingu punktis 7 on pooled leppinud XXX tarnetingimuste kohaldamises. Kostja viitab samuti vastava tarneklausli kohaldumisele ning on viidanud veebiaadressil XXX asuvale tarneklausli selgitusele, millest nähtuvalt tähendab XXX klausel, et müüja tasub kauba veoraha nimetatud sihtkohani. Kauba kadumise ja kahjustamise risk, samuti kõik muud kaubaga seonduvad, kuid veolepinguga mitteseotud kulud lähevad müüjalt ostjale vahetult pärast seda, kui kaup on antud vedaja käsutusse. Asja materjalidest nähtuvalt ei toimunud 02.02.2010.a lepingus nr 10-01 märgitud kauba müüjalt-ostjale üleandmiseks kauba vedu. Kaup oli 3. isiku laos hoiul kui müügileping sõlmiti. Asjas puudub vaidlus, et selle lao paiknemiskoht on tarnetingimustes märgitud kohas. Seega oli müüja oma kohustuse täitnud. 02.02.2010.a lepingu punktis 1 on kostja kinnitanud kaupade vastuvõtmist. Asjas on esitatud tõendid selle kohta, et kostja müüs 03.02.2010 kauba edasi XXX-ile (I köide lk 20-21). Seega tuleb asuda seisukohale, et kostja poolt XXXOÜ-le esitatud arve nr 10 summas 1859,80 ei olnud põhjendatud. XXXOÜ-l puudus kohustus selle tasumiseks.
5.3.Asja materjalidest nähtuvalt on kostja esitanud XXXOÜ-le viivisarve nr 1 (I köide tlk 160) 01.01.2010 seoses 05.02.2009 arve nr 8, 18.03.2009 arve nr 15, 25.03.2009 arve nr 27, 30.03.2009 arve nr 30, 06.05.2009 arve nr 36 ja 11.05.2009 arve nr 38 tasumisega viivitamise eest. Samuti on kostja esitanud XXXOÜ-le viivisarved nr 14 ja 15 (I köide tlk 162 ja 163). Need väljastati 24.03.2010 ja sisaldasid need vastavalt 31.08.2009 arve nr 63, ja 12.10.2009 arve nr 73, 12.10.2009 arve nr 74, 19.10.2009 arve nr 75 ning 02.12.2009 arve nr 84, 31.12.2009 arve nr 90, 19.10.2009 arve nr 76, 01.02.2010 arve nr 4 ja 18.02.2010 arve nr 10 mittetähtaegse tasumise tõttu arvestatud viiviseid. Viivisarvete aluseks olevatelt arvetelt (toimiku I köide lk 268-282) nähtub, et need on esitatud XXXOÜ-le ekspedeerimisteenuse, samuti muude 01.01.2009 sõlmitud lepingu punktis 1 kirjeldatud teenuste osutamise eest. 01.01.2009 lepingu nr 41 punktist 4.4 tulenevalt arvestatakse viivist tasumisele kuuluvast summast iga tasumisega viivitatud päeva eest 0,15% päevas kuni arve täieliku tasumiseni. Kohus loeb tõendatuks, et viivisarved on esitatud seoses ülalnimetatud arvete tasumisega viivitamise eest kooskõlas lepingu punktiga 4.4. Seejuures ei ole hageja vaidlustanud, et viivisarved on esitatud nimetatud lepingu alusel nimetatud arvete eest. Samuti ei ole hageja vaidlustanud viivisarvete suurust. Käesoleva otsuse p-s 5.2 tuvastatu kohaselt puudub siiski kostjal õigus nõuda arve nr 10 tasumisega viivitamise eest viivist (summa 94,85 eurot), kuivõrd kohus leidis, et arve nr 10 esitamine XXXOÜ-le ei olnud põhjendatud. Seoses viivisarvetega on hageja leidnud, et kostjal ei olnud enam õigust viivist nõuda, kuna kostja esitas viivise nõude XXXOÜ-le alles pärast 02.02.2010 tehingu tegemist. Hageja leiab, et esinevad asjaolud, mille kohaselt on kostja viivistenõue hea usu põhimõttega vastuolus. Hageja leiab, et kostja on kaotanud õigust viivist nõuda, kuna ta ei ole kunagi varasemalt viiviste tasumist nõudnud, kuigi viivitusi arvete tasumisel on ennegi olnud, lisaks ei ole ta kirjavahetuses XXXOÜ-ga teatanud, et kavatseb viiviseid nõudma hakata.
Kohus leiab, et hageja vastuväited viiviste osas (v.a eelpool märgitud arve nr 10 osas) ei ole põhjendatud. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Hageja ei ole esile toonud erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et kostja viivise nõue ei vasta lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. Hageja esitatud asjaolud ei anna alust arvata, et kostja viivise nõue on esitatud õiguste kuritarvitamisega, vastuolulise käitumise või kahju tekitamise eesmärgiga seoses. Kostjal oli õigus nõuda XXXOÜ-lt viivist tulenevalt lepingust ning VÕS § 113 lg-st 1, mille esimese lause kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Asjaolu, et 20.01.2010 e-kirjas (toimiku I köide lk 201) viivist ei nõuta, ei tähenda, et kostja enam viivist nõuda ei saa. Seega tuleb kohtu arvates asuda seisukohale, et kostja on õigustatult nõudnud viivisarvete tasumist (v.a summa 94,85 euro osas).
5.4.Poolte vahel on vaidlus ka selles, kas kostjal oli XXXOÜ- u vastu 20.11.2008.a. laenulepingust nr 2 tulenev laenu tagastamise nõue. Arvestades asjas esitatud tõendeid on kohus seisukohal, et veenvamalt on tõendamist leidnud kostja väide, mille kohaselt olid 20.11.2008.a laenulepingu poolteks kostja ja XXXOÜ (I köide , tlk 170). Asjas ei leidnud tõendamist hageja väide, et XXX sellele alla ei kirjutanud. 14.08.2012.a Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiaktist nr 12E-DK084 nähtub, et ei ole võimalik kindlaks määrata, kas 20.11.2008.a. laenulepingul on XXX allkiri. Kohus leiab, et kõige veenvamal tõendab laenulepingu sõlmimist kostja ja XXXOÜ vahel 02.04.2009 võlakirja kinnitus, milles XXXOÜ seaduslik esindaja on kinnitanud XXXOÜ laenulepingust tulenevat võlgnevust kostja ees. Sellega on XXXOÜ täiendavalt kinnitanud, et on lepingu pooleks ja laenusumma saanud. Seejuures on ekspertiisi tulemusel tehtud kindlaks, et võlakirja kinnitus on allkirjastatud XXX poolt (ekspertiisiakt nr 12E-DK0167 toimiku II köide lk 153-158) ning, et võlakirja kinnituse tekst on tõenäoliselt trükitud paberile enne ning seejärel allkirjastatud XXX poolt (ekspertiisiakt nr 13E-DM0022 toimiku II köide lk 237 - 239). Sellega on kohtu hinnangul kõrvaldatud kahtlused dokumendi võltsituse kohta. Lisaks kinnitab XXXOÜ võlgnevust kohtu hinnangul 01.02.2010 tasaarvestuse akt (toimiku II köide lk 86), mille on allkirjastanud kostja esindajana XXX ja XXXOÜ esindajana XXX. Seejuures ei ole ka nimetatud dokumendi osas kohtul põhjust selle ehtsuses kahelda, kuna 19.06.2013 a Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ekspertiisiakti nr 13E-DM0022 eksperdiarvamusega hageja väited tõendamist ei leidnud. Hageja soovis tõendada mitmete kostja esitatud dokumentide võltsitust tunnistajate ütlustega selle kohta, et kostja valdusesse võisid sattuda kirjatekstita tühjad lehed XXXOÜ esindajate allkirjade ja pitsatitega. Kohus on seisukohal, et hageja väited veenvalt tõendamist ei leidnud. Kohtu hinnangul andis XXX nn tühjade paberite kohta vastuolulisi ütluseid. Kui esmalt kinnitas tunnistaja, et tühjad lehed olid tema abikaasa XXX allkirjadega, siis hiljem asus tunnistaja väitma, et on näinud ka XXX allkirjadega lehti. Seejuures teadis tunnistaja, et lehti hoiti laos lauasahtlis. Hiljem aga väitis tunnistaja, et šeifis ja lõpuks, et tegelikult ta ei tea kus need olid. Seejuures ei kinnitanud tunnistaja, et vastavad lehed anti kostja valdusesse. Samuti ei nähtu XXX ütlustest, et väidetavad tühjad paberilehed XXXOÜ seaduslike esindajate allkirjadega oleks antud kostja valdusesse. Kohus osutab, et ka tunnistaja XXX andis vastuolulisi ütluseid seoses 01.02.2010 tasaarvestamise aktiga. Kui esmalt kinnitas tunnistaja, et ta ei ole nimetatud
dokumenti allkirjastanud ja nägi seda istungil esimest korda, siis hiljem muutis tunnistaja meelt ning märkis, et tegelikult on hageja esindaja talle seda dokumenti näidanud ka varem. Asjaoluga, et laenusumma kanti XXXOÜ juhatuse liikme XXX pangakontole, ei ole võimalik veenvalt tõendada, et laenulepingut kostja ja XXXOÜ vahel ei sõlmitud. Tunnistaja XXX ütlused kinnitavad, et laen võeti paberi ostmiseks. Seejuures, arvestades tõendeid kogumis, kuulus paberi ostmine-müümine XXXOÜ majandustegevuse hulka. Asjaolu, et tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et laenusumma sissenõudmisel on räägitud XXX kui võlgnikust, ei tähenda, et XXXOÜ võlgnikuks ei olnud. Kohus osundab, et tunnistaja ütlustest nähtub, et võlausaldajana käsitleti samuti XXX isiklikult. See aga ei tähenda, et laenu andis XXX eraisikuna. Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et ta võlasuhtest selgelt aru ei saanud ega sellest ei teadnud. Kohtu hinnangul vastavad ütlused ei tõenda, et kostjal XXXOÜ-ga laenusuhet ei olnud. XXX sõnul sai ta aru, et laenusuhe tulenes äritegevusest. Kohtu hinnangul XXX ütlused pigem kinnitavad laenusuhet kostja ja XXXOÜ vahel. Tunnistaja XXX ütlustest nähtub, et tema teada andis kostja XXXOÜ-le 100 000 USD laenu. Eeltoodu alusel on kohus seisukohale, et asjas on tõendamist leidnud 20.11.2008.a laenulepingu sõlmimine kostja ja XXXOÜ vahel. Seega on tõendamist leidnud kostja väide, et kostjal oli XXXOÜ vastu laenulepingust tulenev nõue.
5.5.VÕS § 186 p 2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega. Kostja väitel on hagejale loovutatud nõue, mida ei olnud olemas, kuna see oli juba enne nõude loovutamist tasaarvestatud. Seega tuleb tuvastada, kas kostja oli tasaarvestuse teostanud. VÕS § 197 lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Sama §-i lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Poolte vahel puudub vaidlus, et XXXOÜ-l oli kostja vastu 149 818,75 USD suurune nõue ja kostjal XXXOÜ vastu 57 836 USD suurune nõue. Nimetatud nõuded tasaarvestati ja XXXOÜ-l jäi kostja vastu põhivõlgnevusena nõue summas 91 982,75 USD. Käesolevas asjas on leidnud tõendamist, et põhjendatud oli ka kostja tasaarvestus järgmiselt: 19.10.2009.a arve nr 75 tulenev summa 6 180 USD, 19.10.2009.a arve nr 76 summas 1 499,82 EUR, 01.01.2010.a arve nr 1 summas 5 110,51 EUR, 24.03.2010 arve nr 14 summas 11 682,45 USD ja 24.03.2010.a arve nr 15 summas 1 047, 3 eurot (1142,15 94,85), 20.11.2008.a laenulepingust tulenev laenu tagasinõudmise nõue 100 000 USD, koos intressidega. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus loeb tõendatuks, et kostja on tasaarvestuse teostanud 24.03.2010 vastava tahteavalduse XXXOÜ-le tegemisega (toimiku I köide lk 172). Kuigi võlaõigusseaduse dispositiivsuse põhimõttest lähtuvalt võivad pooled teostada tasaarvestuse ka kokkuleppel, ei ole ühepoolse tahteavalduse tegemisel ja tasaarvestuse sellega teostamiseks vajalik teise poole nõusolek. Kuigi kostja ja XXXOÜ on enne vastava tahteavalduse tegemist sõlminud kokkuleppe (01.02.2010 tasaarvestuse akt), milles on kahepoolselt lepitud
kokku tasaarvestatavates kostja nõuetes XXXOÜ vastu, ei saa nimetatud akti käsitleda kokkuleppena tasaarvestuse teostamise kohta, kuivõrd nimetatud dokumendis ei ole märgitud millise hageja nõudega kostja nõuded tasaarvestatakse. Seega on kohtu hinnangul toimunud tasaarvestamise teostamine kostja 24.03.2010 tahteavalduse esitamisega. Vastava tasaarvestuse tahteavalduse edastamist ja ka XXXOÜ poolt kättesaamist 29.03.2013 XXXOÜ poolt tõendab kostja esitatud väljastusteate väljatrükk ning kviitung kirja saatmise tasu maksmise kohta. Hageja on ka ise korraldaval istungil kinnitanud, et XXXOÜ sai vastava tahteavalduse kätte. Samuti on XXXOÜ kinnitanud saldoteatiste kättesaamist. Oluline on ka see, et asjas ei ole esitatud tõendeid, milledelt nähtuks, et XXXOÜ ise oleks tasaarvestuse teostamist vaidlustanud. Tasaarvestuse vastuväide on esitatud alles nõude omandanud hageja poolt kohtumenetluses. Seega loeb kohus, et XXXOÜ ja kostja nõuded kattuvas ulatuses lõppesid tasaarvestuse teostamisega 24.03.2010. Kuna kostja nõue XXXOÜ vastu oli suurem kui XXXOÜ nõue kostja vastu, siis tasaarvestuse tõttu XXXOÜ nõue kostja vastu lõppes Seetõttu ei olnud XXXOÜ-l nõuet mida hagejale loovutada ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis puudub vajadus käsitleda kostja alternatiivset väidet müügilepingu alusel müüdud kauba hinna alandamise kohta.
6.Menetluskulud
6.1.Arvestades asjaolu, et hagi tuleb jätta rahuldamata, tuleb hageja menetluskulud jätta tema enda kanda ja kostja menetluskulud jätta hageja kanda. TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.
6.2.Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.