2-13-35632/45 - Võlaõigus - Töövõtulepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

võlgnik esitas 30.08.2013 määruskaebuse. Pärnu Maakohtu 08.10.2013 määrusega tühistati 27.08.2013 maksekäsk ning anti OÜ MDS-pluss nõue AS-i Faabula vastu üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. Harju Maakohtu 16.10.2013 määrusega tehti avaldaja nõudes osaline maksekäsk osas, milles võlgnik nõuet tunnistas (põhivõlgnevus 2991, 60 eurot, viivis 247, 01 eurot). 29.10.2013 esitas OÜ MDS-pluss (hageja) hagi AS-i Faabula (kostja) vastu viivise 2744, 59 euro saamiseks. Hagiavalduse kohaselt osutas hageja kostjale rendilepingute alusel autokraanateenuseid. Kõikides lepingutes oli viivise määraks kokku lepitud 0,5% iga viivitatud päeva eest. 30.06.2012 väljastas hageja kostjale arve summas 2991, 60 eurot, mida kostja tähtaegselt ei tasunud. Kostja tunnustas nimetatud nõuet maksekäsu kiirmenetluses. Maksekäsu kiirmenetluses esitas hageja ka viivisenõude 2991, 60 eurot, mida kostja tunnistas vaid osaliselt, s.o summas 247, 01 eurot, lähtudes võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrast. Viivisenõuet summas 2744, 59 eurot kostja ei tunnistanud. Rahaline kohustus 2991, 60 eurot muutus sissenõutavaks 13.07.2012. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise päevaks oli kostja kohustuse täitmisega viivituses 383 päeva. Seetõttu oleks arvestuslik viivis 5728, 91 eurot, kuid hageja vähendas nõutavat viivist põhinõude (2991, 60 eurot) suuruseni. Kuna kostja tunnistas viivist 247, 01 euro ulatuses, siis hageja poolt nõutavaks viiviseks on 2744, 59 eurot. Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul on rendilepingutes märgitud viivis 0,5% päevas ebamõistlikult suur (182,50% aastas) ning kostja palus kohtul tunnistada rendilepingu tingimuse viivise suuruse osas tühiseks. Kostja palus vähendada viivise suurust kuni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuseni. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 10.01.2014 otsusega hagi rahuldati ning jäeti menetluskulud kostja kanda. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas rendilepingutes kokku lepitud viivisemäär 0,5% päevas on ebamõistlikult suur ja seetõttu tühine tingimus ning kas viivisemäär kuuluks vähendamisele. Kostja ei ole viivise vähendamise asjaolusid ja tõendeid VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi esitanud ning on tuginenud üksnes asjaolule, et viivisemäär 0,5% päevas on aastas 182,50% ning sellise suurusega intressi ei ole ühelgi krediidiasutusel. Kostja hinnangul on viivis ebamõistlikult suur ja rendilepingu tingimus viivise osas tühine ning viivis kuulub vähendamisele. Kohus märkis, et pooled tegutsevad majanduskutsetegevuses ning lepingud on sõlmitud selle raames. Lepingutes on lepitud viivisemääraks 0,5% päevas ning seega ei saanud selline viivisemäär tulla kostjale üllatusena. Kostja väide, et isegi krediidiasutustel ei ole sellist intressimäära, ei oma käesolevas asjas tähendust, kuna poolte vahel on sõlmitud üürileping, mitte krediidileping. Majandus- ja kutsetegevuses tegutsevatelt isikutelt tuleb oodata kõrgendatud teadlikkust lepingute sõlmimisel ning lepingutingimuste kokkuleppimisel. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et ta oleks rendilepingute sõlmimisel või arve esitamisel viidanud viivisemäära ebamõistlikkusele. Nimetatud vastuväide on esitatud alles kohtumenetluses. Kohtu hinnangul on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute vahel sõlmitud lepinguliste kohustuste tasumisega viivitamisel viivis 0,5% päevas tavapärane määr ning seega mõistlik ja õigustatud. Viivisemäär ei ole vastuolus heade kommete, avaliku korra ega seadusega ning tegemist ei ole tühise lepingutingimusega.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada. Intressil ja viivisel on erinevad õiguslikud tagajärjed ning nende suuruse arvestamisel on erinevad põhimõtted. Pooltel on lepingus õigus kokku leppida seaduses sätestatud kõrgemas intressimääras, mitte viivisemääras. Võlaõigusseadus ei sätesta, et rendilepingust tuleneva kohustuse mittetäitmisel tuleb tasuda intressi (VÕS § 339). Kostja märgib, et seaduses ei ole viidet selle kohta, mis ajal tuleb esitada vastuväide viivisemäära ebamõistlikkuse kohta. Viivisemäär 0,5% päevas on tühine tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-de 86, 87 ja 85 ning VÕS § 162 lg 2 alusel. Lepingus kokku lepitud viivisemäär ületab seadusjärgset viivisemäära 23,55 korda ning on seetõttu ebamõistlik ja vastuolus heade kommetega. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei võimalda Harju Maakohtu kaevatavat otsust tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 neid ei korda. Vastuseks kaebusele märgib kolleegium järgmist. Maakohus ei rikkunud hagi läbivaatamisel menetlusõiguse norme ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega viivisemäära ebamõistliku suuruse kohta ja VÕS § 113 lg-le 1 antud tõlgendusega. Praegusel juhul on hageja esitanud kostja vastu nõude viivise saamiseks, tulenevalt kostjale esitatud arve tähtajaks tasumata jätmisest. Maakohus kohaldas VÕS § 113 lg-t 1 õigesti. Nimetatud säte reguleerib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivise) nõudmist. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kohaselt on lepinguga võimalik näha ette seadusjärgsest viivisemäärast kõrgema määra. Kõnealune säte ei käsitle intressi VÕS § 94 tähenduses, s.o tasu raha kasutamise eest (näiteks laenulepingute puhul). Maakohtu sellekohane viide on õige. Maakohus tuvastas õigesti, et pooled olid lepingutes kokku leppinud viivisemääras 0,5% päevas iga maksmisega viivitatud („maksmise tähtaega ületanud“) päeva eest, mida ei saa pidada tühiseks lepingu-tingimuseks. Pooled kui äriühingud sõlmisid lepingud oma majandustegevuses, mille puhul on tavapärane leppida kokku viivises rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Viivis (viivitusintress) on oma olemuselt reeglina karistuslik abinõu korratu võlgniku suhtes, mida isik saab kohustuse õigeaegse täitmisega vältida. Ka antud juhul oli kostjal võimalik arve õigeaegse tasumisega vältida vaidlusaluse sanktsiooni rakendumist. Pooled ei vaidle selle üle, et 30.06.2012 arvest nr 45 tulenev hageja nõue põhivõla 2991, 60 eurot osas muutus sissenõutavaks 13.07.2012, kusjuures vaatamata nõude tunnistamisele ei olnud kostja seda kuni hagi kohtusse esitamiseni (29.10.2013) tasunud. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise ajaks oli kostja arve tasumisega viivituses 383 päeva, mille kohaselt oleks viivise kogusummaks olnud 5729, 91 eurot. VÕS § 113 lg 8 järgi on võlgnikul õigus nõuda viivise vähendamist (vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule). Praegusel juhul on hageja vähendanud nõutavat viivist, piirates seda põhivõlgnevuse suurusega, mistõttu ei olnud maakohtul alust seda veelgi vähendada. Kolleegiumil ei ole põhjust arvata teisiti. Kohtu ette toodud asjaolud ei võimalda pidada väljamõistetud viivist ebamõislikuks või liigselt suureks. Nimetatud hinnang on igati kooskõlas ka kehtiva kohtupraktikaga.