Kohtulahend

menetlusdokumendis vaidles kostja hageja menetluskuludele vastu. Kostja leidis, et põhjendatud menetluskuluks on 105,45 eurot, s.o 33,3% tasutud riigilõivust. Seoses hageja poolt kohtule esitatud arvega nr 20131206 (II köide tl 119) summas 2 489,90 eurot leidis kostja, et tegemist on fabritseeritud arvega, kuivõrd IBAN koodi kasutamisele läksid pangad üle alles veebruarist 2014 ning varasemalt Eesti siseseid makseid IBAN kontole teha ei saanud. Samuti märkis kostja, et Fida Grupp UÜ on registreeritud hageja elukoha aadressile (II köide tl 127). Esimese astme kohtu määrus 11.07.2014 määrusega rahuldas Harju Maakohus hageja ja kostja avaldused menetluskulude kindlaksmääramiseks ja määras kindlaks ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 887,41 eurot ja hagejalt kostja kasuks menetluskulud summas 1427,38 eurot. Kohus tasaarvestas hageja ja kostja vastastikused määrusega väljamõistetavad menetluskulud ning mõistis tasaarvestuse tagajärjel hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu summas 539,97 eurot. Samuti mõistis kohus hagejalt kostja kasuks välja viivise protsendina hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras. Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel märkis kohus, et hageja palub välja mõista menetluskulu kogusummas 887,41 eurot. Hageja on tasunud hagiavalduse esitamisel riigilõivu summas 319,55 eurot (I köide tl 33) ning apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 175 eurot (II köide tl 13), s.o kokku 494,55 eurot. Seega pidas kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja 33,3% tasutud riigilõivust, s.o 164,69 eurot (494,55 x 33,3 %). Samuti märkis kohus, et hageja on esitanud kohtule arve nr 20131206 (II köide tl 119) summas 2489,90 eurot. Kohus ei nõustunud viidatud arve osas esitatud kostja seisukohaga, et Eesti siseseid makseid IBAN kontole enne 2014. aasta veebruarikuud teha ei saanud. IBAN kontod on kehtinud Eestis alates 01.01.2004. Seadusest ei tulene, et menetlusosaline saaks esitada menetluskulude kindlaksmääramise taotlust üksnes arve tasumise korral. Oluline on, et menetlusosalisel oli sellise kulu maksmise kohustus ja seda on hageja tõendanud, kinnitades kulu nimekirja. Toimiku materjalide kohaselt esindas hagejat 01.07.2011 volikirja alusel Anatoli Jort (I köide tl 8). Samuti pidas kohus vajalikuks märkida, et menetluskulude kindlaksmääramisel ei oma tähtsust asjaolu, et hagejale õigusteenust osutanud usaldusühing on registreeritud hageja elukohaaadressile. Esindaja kulude põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Õige on ja kohus tuvastas, et käesolevas asjas oli Harju Maakohtus kaks ja Tallinna Ringkonnakohtus üks kohtuistung, s.o. 18.10.2012 (I köide tl 148-150), 06.03.2013 (I köide tl 238-543) ning 21.10.2013 (II köide tl 48), istungite kestus ja neil osalemine nähtub protokollidest. Hageja esindaja on kulutanud kohtuistungiteks ettevalmistumisele ja neil osalemisele kokku 11,05 tundi. Hageja on kostja menetlusdokumentide, tõendite, maakohtu otsuse, apellatsioonkaebuse koostamiseks, kostja vastuapellatsioonkaebuse analüüsiks, hageja nõustamisele, toimikuga tutvumisele, kohtupraktika monitooringule, seisukoha kujundamisele ja vastuste koostamisele, dokumentide komplekteerimisele ja edastamisele ja vastuapellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kulutanud kokku 29,45 tundi. Kokku on hageja esindaja kohtulikus menetluses osutanud hagejale õigusabi 40,5 tundi. Hinnates hageja esindaja poolt kirjeldatud ja hageja esindaja poolt käesoleva kohtumenetluse raames teostatud õigusabitoiminguid, leidis kohus, et need vastavad toimikumaterjalile ja õigusabi osutamiseks kulutatud aeg 40,5 tundi on olnud vajalik ja põhjendatud. Kohus arvestas ka vaidluse sisu, esitatud dokumentide mahtu ja hulka ning asjaolu, et tsiviilasja arutati kokku 3-l kohtuistungil.

Kuivõrd kohus leidis, et hageja õigusabikulud olid täies ulatuses põhjendatud, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja õigusabikulu summas 722,73 eurot (2170,35 x 33,3 %) ja riigilõivu summas 164,69 eurot (494,55 x 33,3 %). Kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse lahendamisel märkis kohus, et nõustub täielikult kostja poolt kohtule esitatud arvetega nr 79 summas 190 eurot (II köide tl 101), nr 101 summas 160 eurot (II köide tl 103), nr 13134 summas 543 eurot (II köide tl 104), nr 13011 summas 146 eurot (II köide tl 106), nr 124 summas 300 eurot (II köide tl 107), arvega nr 13094 summas 360 eurot (II köide tl 108) ja arvega nr 13021 summas 191 eurot (II köide tl 105), s.o. kogusummas 1890 eurot, millest 66,7 % moodustab 1260,63 eurot. Kohus arvestas kostja õigusabikulude kindlaksmääramisel esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute mahuga ning asjaoluga, et hagiavaldus jäi suuremas mahus rahuldamata. Arvestades asja materjale, pidas kohus kostja esindaja menetlustoimingutele kulunud ajakulu põhjendatuks ning märkis, et hageja viited, et teatud menetlustoimingutele on kulunud liigselt aega, ei ole põhjendatud. Samuti märkis kohus, et kostja on tasunud vastuapellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu summas 250 eurot (II köide tl 30). Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks välja mõista hagejalt kostja kasuks 66,7% tasumisele kuuluvast riigilõivust, s.o. 166,75 eurot (250 x 66,7%). Kuivõrd kostja menetluskulud jäid 66,7% osas hageja kanda, leidis kohus, et seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu kokku summas 1427,38 eurot (166,75 + 1260,63). Tuginedes hageja avaldusele, milles hageja palus tasaarvestada poolte hüvitamisele kuuluvad kulud ning juhindudes TsMS § 445 lg-st 1 ja § 463 lg-st 2 määras kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused määrusega välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 539,97 eurot (1427,38 eurot-887,41 eurot). Määruskaebus 30.07.2014 esitas hageja määruskaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 11.07.2014 määruse ja lõpetada menetluse TsMS § 423 lg 2 p-i 2 alusel. Alternatiivselt vaidlustab hageja 11.07.2014 määruse osas, millega kohus rahuldas täielikult kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks ja palub tühistada määruse osas, millega kohus määras kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalise summa ning mõistis hagejalt välja kostja menetluskulu summas 1427,38 eurot. Samuti palub hageja tühistada määruse osas, millega kohus tasaarvestas hageja ja kostja vastastikused määrusega väljamõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu summas 539,97 eurot ja osas, millega kohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Hageja palub teha uue määruse, millega määrata kindlaks kostja hüvitatavate menetluskulude rahaline summa 366,08 eurot, tasaarvestada hageja ja kostja väljamõistetavad menetluskulud ja tasaarvestuse tagajärjel mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu summas 521,33 eurot. Hageja hinnangul on maakohus rikkunud TsMS § 436 lg-eid 1 ja 7 ning § 442 lg-t 8. Maakohus tuvastas valesti Tallinna Ringkonnakohtu otsuse jõustumise kuupäeva (07.01.2014) ja luges ekslikult kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks esitatuks tähtaegselt. Kohtutoimiku kohaselt sai kostja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kätte 06.12.2014. Arvestades, et kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on 30 päeva (TsMS § 670 lg 1) ja kaebeõiguse tähtaeg hakkab kulgema järgmisest kalendripäevast (TsÜS § 135 lg 1) ja detsembrikuus on 31 kalendripäeva, langes kassatsioonkaebuse esitamise tähtpäev 05.01.2014 (TsÜS § 136 lg 6). TsMS § 670 lg-s 1 sätestatud tähtaeg 30 päeva on õigust lõpetav tähtaeg, mille osas TsÜS § 136 lg 8 pole kohaldatav. Seega jõustus Tallinna Ringkonnakohtu otsus 06.01.2014. Kuna pooled saavad pöörduda kohtusse menetluskulude kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul pärast

lõpplahendi jõustumist (TsMS § 174 lg 1) ja jaanuarikuus on 31 kalendripäeva, võis menetluskulude kindlaksmääramist taotleda hiljemalt 05.02.2014. TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud tähtaeg 30 päeva on samuti õigust lõpetav tähtaeg. Kostja on aga esitanud avalduse 06.02.2014 ehk ühe päeva võrra hiljem. Maakohus pidi jätma kostja avalduse menetlusse võtmata TsMS § 372 lg 2 p 2 alusel. Arvestades asja materjale, pidas kohus kostja esindaja menetlustoimingutele kulunud ajakulu põhjendatuks ning märkis, et hageja viited, et teatud menetlustoimingutele on kulunud liigselt aega, ei ole põhjendatud. Kohus ei ole vastanud hageja vastuväitele, et käesoleva asja põhimenetluses on kostjal olnud kaks lepingulist esindajat ja teise esindaja kaasamine apellatsioonimenetluses tingis kostja kulude suurenemise, mis arvestades tsiviilasja raskusastet ei olnud üldse põhjendatud. Kohus ei ole vastanud ka vastuväitele, et kostja kulud esimese ja teise astme kohtus on ebaproportsionaalsed ning kostja kulud teiste astme kohtus ületavad tema kulud esimese astme kohtus kaks korda (17.02.2014 menetlusdokumendi lk 3). Samuti ei vastanud kohus hageja vastuväitele, et arve nr 101 (II kd, lk 103) summas 160 eurot pole läbipaistev. Hageja on osutanud asjaolule, et arve selgituses on märgitud osavõtt 18.10.2012 eelistungist sh istungiks ettevalmistumine 3,50 tundi ning 09.11.2012 menetlusdokumendi koostamine 0,50 tundi, kokku 4 tundi. Samas on arve esitatud lähtudes ajakulust 6 tundi (02.04.2014 menetlusdokumendi lk 2). Hageja ei nõustu kohtuga, et ajakulu märgitud arvel nr 124 (II kd, lk 107) summas 300 eurot on põhjendatud ja mõistlik. Kohus pole vastanud hageja vastuväitele, et kostja esindaja kulutas kohtuistungiks ettevalmistudes kaks korda rohkem aega, kui pooltel ja kohtul kulus toimiku materjalide läbivaatamisele kohtuistungil (02.04.2014 menetlusdokumendi lk 2). Kohus ei ole vastanud hageja vastuväitele, et teenused on osutatud ning kulud märgitud arvetel nr 13021 (II kd, lk 105) summas 191 eurot ja nr 13094 (II kd, lk 108) summas 360 eurot on tekkinud pärast apellatsioonimenetluse lõpetamist ja otsuse avalikustamist, sisaldavad kostja lepingulise esindaja P. Puustusmaa nõustamist advokaadibüroos ja kostja nõustamist seoses teise kohtumenetlusega (02.04.2014 menetlusdokumendi lk 2). Kostja ei ole vaidlustanud lõppotsust kassatsiooni korras. Ka ei ole kohus vastanud hageja vastuväitele, et kostja on tasunud riigilõivu ettenähtust 75 euro võrra rohkem. Menetluskulude kindlaksmääramise menetluses ei hüvitata enamtasutud riigilõivu, vaid selle tagastamist saab taotleda üksnes TsMS § 150 lg 1 alusel ja TsMS § 150 lg-s 4 sätestatud korras (17.02.2014 menetlusdokumendi lk 3). Hageja jääb 02.04.2014 menetlusdokumendis avaldatud seisukoha juurde, et põhjendatud ja mõistlikud võivad olla kostja menetluskulud summas 548,86 eurot (arve nr 79 summas 34,54 + arve nr 101 summas 53,32 + arve nr 124 summas 140 + riigilõiv 175 + arve nr 13011 summas 146), millest kuulub hüvitamisele 366,08 eurot (66,70 %). Vastus määruskaebusele Kostja palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 11.07.2014 määrus tuleb osaliselt tühistada kostja menetluskulude ning kostja ja hageja vastastikuste väljamõistetud menetluskulude tasaaarvestamise osas. Määruskaebus tuleb osaliselt rahuldada.

Nõustuda ei saa määruskaebuse väitega, mille kohaselt on maakohus valesti tuvastanud ringkonnakohtu otsuse jõustumise kuupäevaks 07.01.2014 ja ekslikult lugenud kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks esitatuks tähtaegselt. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostja Tallinna Ringkonnakohtu 08.11.2013 otsuse täiendamise otsuse saanud kätte 06.12.2013. Seega oli kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtpäev 06.01.2014. Eeltoodust tulenevalt möödus kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg 07.01.2014, millise kuupäeva on maakohus õigesti lugenud ringkonnakohtu otsuse jõustumise kuupäevaks. TsMS § 174 lg 1 kohane 30-päevane tähtaeg menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamiseks möödus seega 07.02.2014, millest tulenevalt on maakohus õigesti lugenud kostja 06.02.2014 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitatuks tähtaegselt. Selles osas ei kuulu määruskaebus rahuldamisele. Õige on hageja seisukoht, et maakohus ei ole kostja menetluskulude kindlaksmääramisel vastanud hageja vastuväidetele. Ringkonnakohus selgitab, et menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kontrollimine tähendab seda, et maakohus kontrollib avalduses taotletud iga menetluskulu komponendi põhjendatust ja vajalikkust ning võtab kohtumääruse motiveerivas osas seisukoha iga avaldusele esitatud vastuväite osas. Käesoleval juhul on maakohus vaidlustatud määruses kostja menetluskulude kontrollimisel üksnes märkinud, et nõustub kostja poolt kohtule esitatud arvetega. Kohus märkis, et arvestab kostja õigusabikulude kindlaksmääramisel esindaja poolt teostatud õigusabitoimingute mahuga ning asjaoluga, et hagiavaldus jäi suuremas mahus rahuldamata. Vaidlustatud maakohtu määrusest ei nähtu, millistel põhjendustel asus kohus seisukohale, et hageja vastuväited osade menetlustoimingute liigse ajakulu osas on põhjendamatud. Samuti ei ole kohus võtnud seisukohta hageja ülejäänud vastuväidete osas. Maakohtu nimetatud eksimus on võimalik kõrvaldada ringkonnakohtul. Vastuseks hageja vastuväitele seoses kostja ebaproportsionaalsete kuludega esimeses ja teises kohtuastmes märgib ringkonnakohus, et lepingulise esindaja kulud erinevates kohtuastmetes ei pea ega saagi olla võrdsed. Ainuüksi asjaolu, et kulud erinevates kohtuastmetes on erinevad, ei ole ka põhjuseks väljamõistetud menetluskulude vähendamiseks. Menetluskulude hüvitamise kriteeriumiks on esindajakulude põhjendatus ja vajalikkus, mille hindamisel tuleb arvestada muu hulgas vaidluse olemust ja keerukust, asjas esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu, kohtuistungite arvu ja muid kriteeriume. Ringkonnakohus annab käesolevalt kostja lepingulise esindaja kuludele esimeses ja teises kohtuastmes hinnangu määruskaebuses esitatud vastuväidetele vastamisel. Ringkonnakohtu hinnangul on põhjendatud hageja vastuväide, et kostja teise esindaja kaasamine apellatsioonimenetluses ei olnud arvestades tsiviilasja raskusastet põhjendatud. TsMS § 175 lg 3 kohaselt hüvitatakse mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutused juhul, kui need on tingitud asja keerukusest või esindaja vahetamise vajadusest. Riigikohus on seda sätet tõlgendades leidnud, et seda peavad õigustama tsiviilasjast, ennekõike selle keerukusest tulenevad asjaolud (3-2-1-112-09). Niisuguste asjaoludega ei ole kostja teise lepingulise esindaja vajadust põhjendanud. Millised vaidlusest tulenevad asjaolud tingisid teise lepingulise esindaja võtmise, jääb arusaamatuks. Et kostjal oli juba lepinguline esindaja, kes oli kogu eelneva materjaliga tuttav, siis ei saa pidada põhjendatuks arvel nr 13134 märgitud täiendavaid kulutusi summas 219 eurot konsultatsiooniks ja tööks kohtutoimikuga ning summas 177 eurot tsiviilasja ettevalmistuseks. Seega tuleb kostja lepingulise esindaja arvel nr 13134 märgitud kulusid vähendada 396 euro osas.

Hageja on esitanud vastuväite ka selle osas, et maakohtu poolt täies ulatuses rahuldatud arve nr 101 (II kd, lk 103) summas 160 eurot pole läbipaistev, kuivõrd arve selgituses on sellel kajastatud toimingute ajakuluks märgitud kokku 4 tundi, samas on arve esitatud lähtudes ajakulust 6 tundi. Ringkonnakohus on seisukohal, et eelnimetatu ei anna alust kostja lepingulise esindaja menetluskulude vähendamiseks, kuna nähtuvalt Lauteri Õigusbüroo OÜ hilisemalt esitatud arvest on ilmselt ajakulu 6 tundi märkimisel tegemist eksimusega. Nimelt on Lauteri Õigusbüroo OÜ arvest nr 124 nähtuvalt kostja lepinguline esindaja Julia Tuštšenko osutanud kostjale õigusabi tunnihinnaga 40 eurot. Seega võib eeldada, et kostja esindaja on arve nr 101 koostamisel pidanud õigeks selles märgitud menetlustoimingute ajakulu 4 tundi ja tunnihinnale 40 eurot vastavat tasu 160 eurot. Samuti on ringkonnakohtu hinnangul nimetatud arvel märgitud kulu kooskõlas teostatud toimingute mahu ja sisuga. Arvel nr 101 märgitud ajakulu 3,5 tundi 18.10.2012 eelistungist osavõtuks ja istungiks ettevalmistamiseks on põhjendatud, arvestades ka seda, et 18.10.2012 eelistungi protokollist nähtuvalt kestis eelistung 2 tundi ja 2 minutit. Põhjendatud on ka eelnimetatud arvel märgitud ajakulu 0,5 tundi 09.11.2012 menetlusdokumendi „Kostja Pae 68/78 tõendite esitamine“ koostamiseks, arvestades, et nimetatud dokumendi maht oli 1 lk ja see sisaldas ka 5 lisa. Järgnevalt esitab ringkonnakohus seisukohad vastuseks hageja vastuväitele, et ajakulu 7,5 tundi arvel nr 124 (II kd, lk 107) summas 300 eurot ei ole mõistlik ega põhjendatud, kuna kostja esindaja kulutas kohtuistungiks ettevalmistudes kaks korda rohkem aega kui pooltel ja kohtul kulus toimiku materjalide läbivaatamisele kohtuistungil. Ringkonnakohus leiab, et arvel nr 124 märgitud ajakulu 2,5 tundi osavõtuks 06.03.2013 kohtuistungist saab pidada põhjendatud kuluks, kuivõrd istungi protokollist nähtuvalt kestis 06.03.2013 kohtuistung 2 tundi ja 23 minutit. Ajakulu 5 tundi kohtuistungiks ettevalmistamiseks, sh 06.03.2013 menetlusdokumendi koostamiseks peab ringkonnakohus põhjendatuks osaliselt. Toimiku materjalidest nähtuvalt on kostja esindaja Julia Tuštšenko 06.03.2013 koostanud kostja kohtukõne teesid, mille maht on kokku ca 4 lk. Arvestades lisaks eeltoodule ka seda, et kohtukõne teeside koostamise ajaks oli kostja esindaja varasemalt vaidluse osas oma seisukohad kujundanud ja et kostja kohtukõne teesid sisaldavad arvestatavas osas seadusesätete ümerkirjutusi, peab ringkonnakohus teeside koostamise põhjendatud ajakuluks mitte enam kui 4 tundi. Sellest tulenevalt kuulub kostja lepingulise esindaja arvel nr 124 märgitud ajakulu vähendamisele 1 tunni (40 euro) võrra. Arvel nr 13021 (II kd, lk 105) märgitud kulude summas 191 eurot ja arvel nr 13094 (II kd, lk 108) märgitud kulude summas 360 eurot osas on kostja esitanud vastuväite, et vastavaid kulusid, mis on tehtud pärast lõpplahendi avalikustamist 06.12.2013, ei saa pidada vajalikeks ja mõistlikeks, kuna kostja ei ole vaidlustanud otsust kassatsiooni korras. Ringkonnakohus ei saa eeltoodud seisukohaga nõustuda. Ringkonnakohus märgib, et lepingulise esindaja kulu seoses kohtuotsuse põhjenduste analüüsimisega ja võimaliku edasikaebamise võimaluste kaalumisega ja nende kliendile selgitamisega on menetlust puudutav vältimatu kulu, milline kuulub põhjendatud ja vajalikus ulatuses menetluskuluna teiselt poolelt väljamõistmisele. Toodud põhjendusel peab ringkonnakohus vajalikuks arvel nr 13021 märgitud toiminguid seoses mõju analüüsiga ja edasiste sammudega ja nende kulu maakohtu poolt rahuldatud ulatuses, summas 191 eurot. Põhjendatuks ei saa pidada Advokaadibüroo Aksum Reval OÜ arvel nr 13094 märgitud toiminguid ega kulusid maakohtu poolt rahuldatud summas 360 eurot, kuna nimetatud arvel märgitud toiminguid ei ole teinud kostja lepingulised esindajad. Kostja lepingulised esindajad ei osuta õigusabiteenuseid arve esitanud advokaadibüroo vahendusel. Seega ei saa arves märgitud kulusid käsitleda lepingulise esindaja kuludena, mistõttu ei ole need kulud ka TsMS § 175 lg 1 järgi kostjale hüvitatavad.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et kostja on tasunud vastuapellatsioonkaebuse esitamisel ekslikult riigilõivu summas 250 eurot ehk 75 eurot ettenähtust enam. Tsiviilasja hinnaks oli 1595 eurot, millelt kuulus avaliku e-toimiku vahendusel esitatud vastuapellatsioonkaebuse esitamisel ajal, s.o 19.07.2013, kehtinud riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv summas 175 eurot. Õige on hageja seisukoht, mille kohaselt ei kuulu enamtasutud riigilõiv hüvitamisele menetluskulude kindlaksmääramise menetluses, vaid selle tagastamist tuleb kostjal taotleda TsMS §-s 150 ettenähtud korras. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata osas, milles hageja on taotlenud maakohtu määruse tühistamist osas, milles maakohus on mõistnud hagejalt kostja kasuks välja hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras. Arvestades, et kostja on 06.02.2014 avalduses esitanud vastava taotluse, on maakohus TsMS § 177 lg 2 alusel õigesti märkinud, et hagejal tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda viivist. Eeltoodust tulenevalt peab ringkonnakohus kostja põhjendatud ja vajalikeks menetluskuludeks kokku 1269 eurot (õigusabikulu 1094 eurot + riigilõiv 175 eurot). Kuivõrd kostja menetluskulud jäid 66,7% osas hageja kanda, tuleb seega hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu kokku summas 846,42 eurot. Tasaarvestades hageja ja kostja vastastikused menetluskulud, kuulub tasaarvestuse tagajärjel kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele menetluskulu summas 40,99 eurot. TsMS § 178 lg 3 kohaselt ei hüvitata käesoleva määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere

/allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar

/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.