Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole jätnud hageja taotlust õigusvastaselt rahuldamata. Hageja sissetulek ühes kuus oli 204,53 eurot. Toimetulekutoetuse arvestamisel oli võimalik aluseks võtta vaid OÜ-le K tehtud väljamakse 104,63 eurot. Mobiili-, andmeside-, telekommunikatsiooni- ja finantsteenuste kulusid ei loeta aluskuludeks toimetulekutoetuse arvestamisel. Seega toimetulekutoetuse arvutamise valemi kohaselt jääb hagejale vabu vahendeid 99,90 eurot, mis on enam, kui kehtestatud toimetulekupiir summas 76,70 eurot inimese kohta vastavalt 2013.a Riigieelarve seaduse § 2 lg-le 8. Lisaks riiklikult finantseeritud toetusele maksab kostja vastavalt Keila valla volikogu 29.11.2010 määrusele nr 28 „Keila valla eelarvest sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise korra kehtestamine“ valla eelarvest: 1) juubelitoetust, 2) küttetoetust, 3) ravimitoetust, 4) hambaravitoetust, 5) lasteaiatoidu- ja õppekulu ning koolilõuna osalist või täieliku kompenseerimist, 6) täiendavaid rahalisi toetusi. Kostja teavitas hagejat antud võimalusest ja on selgitanud oma 01.10.2013 kirjas nr 9-5/13/3622, et hagejal on võimalus taotleda ravimite kompensatsiooni, mida aga hageja ei ole teinud. Peale sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise on sotsiaalhoolekande vahendiks ka sotsiaalteenused, sealhulgas sotsiaalnõustamine ja võlanõustamine. Teenuste eesmärk on kaasa aidata klientide igapäevaelu toimetuleku võimekuse suurendamisele ja samuti vaesuse leevendamisele. Hageja on aga väljendanud kostjale seisukohta, et ta ei vaja sotsiaaltöötajate kõrvalabi ning teenuseid ja tema toimetulekuvõime on piisav. Kostja on pakkunud hagejale ka toiduabi, mille eesmärk oli võimaldada säästa elatusvahendeid toidukulude arvelt ja seega tekitada võimalus kommunaalarvete ja muude arvete tasumiseks, kuid hageja keeldus toiduabist. Hageja ei ole tõendanud, et rahalise toetuse mittemaksmine kostja poolt võis kahjustada hageja tervist seoses raha puudusest põhjustatud alatoitumisega ja tekitas hagejale moraalse kahju. Limiteeritud elatusvahendite puhul on oluline kaaluda finantskohustuste võtmist krediidiasutuste vahendusel ning piirata mobiili- ja andmesideteenuste kulusid. Kui hageja ei keelduks toiduabist ja ravimitoetusest, oleks hagejal igal juhul võimalik toiduainete oste suurendada ning tarbida kvaliteetsemaid toidukaupu, mis omakorda välistaks võimaike tervisekahjustuste tekkimise. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus jättis hagi rahuldamata, menetluskulud poolte endi kanda ja vabastas hageja riigilõivu tasumise kohustusest riigituludesse. VÕS § 1043 järgi teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutav kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Vastutuse tekkimise eelduseks on vajalik järgmise nelja elemendi samaaegne olemasolu:

3(7)

Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et kostja oma süülise käitumisega on tekitanud hagejale mittevaralise kahju. PS § 28 lg 2 esimese lause kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. PS § 28 lg 2 esimeses lauses on tagatud põhiõigus riigi abile puuduse korral, mis on sotsiaalriigi ja inimväärikuse põhimõtete üheks väljenduseks põhiseaduses. Üldise sotsiaalse põhiõigusena on põhiõigus riigi abile puuduse korral soorituspõhiõigus, mis annab kodanikule subjektiivse õiguse nõuda ja paneb riigile positiivse kohustuse anda abi, mis tagaks minimaalselt vajalikud vahendid äraelamiseks. PS § 28 lg 2 esimeses lauses sätestatud soorituspõhiõiguse riive seisneb põhiseaduslikult nõutud elatusmiinimumi tagamata jätmises. SHS § 22 lg 1 esimese lause kohaselt on toimetulekutoetust õigus saada üksi elaval isikul või perekonnal, kelle kuu netosissetulek pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist on alla kehtestatud toimetulekupiiri. Samast põhimõttest lähtuvad SHS § 22 lg 2 esimene lause ja SHS § 222 lg 1. SHS § 22 lg 2 esimese lause kohaselt on toimetulekutoetuse määramise aluseks toetuse taotleja ja tema perekonnaliikmete sissetulek. SHS § 222 lg 1 sätestab, et toimetulekutoetuse arvutamise aluseks on üksi elava isiku või tema perekonna kõigi liikmete eelmise kuu netosissetulek, millest arvatakse maha elatis, jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud ning kehtestatud toimetulekupiir. SHS § 222 lg 6 alusel toimetulekutoetuse arvestamisel võetakse elamuseaduse (ES) § 7 lg 1 p 2 alusel kehtestatud eluruumi sotsiaalselt põhjendatud normi ning käesoleva paragrahvi lg 5 alusel kehtestatud piirmäärade ulatuses arvesse järgmised jooksval kuul tasumisele kuuluvad eluruumi alalised kulud: 1) tegelik korteriüür või hooldustasu; 2) kütteks ja soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus; 3) tarbitud vee ja kanalisatsiooniteenuste maksumus; 4) tarbitud elektrienergia maksumus; 5) tarbitud majapidamis-gaasi maksumus; 6) maamaksukulud, mille arvestamise aluseks on kolmekordne elamualune pind; 7) hoonekindlustuse kulud, mis on arvestatud kasutatavale eluruumile; 8) tegelik olmejäätmete veotasu. Juhul kui toetuse taotleja perekonna sissetulek ületab SHS § 22 lg-test 1 ja 2 ning § 222 lg-st 1 tulenevalt toimetulekupiiri puudub taotlejal õigus saada toimetulekutoetust. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt taotles hageja oma 21.03.2013 avaldusega kostjalt toimetulekutoetust, kuna hageja maksekohustused märtsis 2013 olid 147,52 eurot (KÜ K 104,63 eurot, T AS 21,89 eurot, AS S 11,98 eurot ja F AS 9,02 eurot), kuid hageja töövõimetuspension on üksnes 214,69 eurot. Kostja jättis oma 28.03.2013 vastuskirjaga nr 9.-4/13/1202 hageja avalduse rahuldamata, kuna hageja netosissetulek peale eluasemekulude maksmist oli suurem kui riiklik toimetulekupiir. Hageja ei ole tõendanud, et tema netosissetulek peale eluasemekulude maksmist oli alla riikliku toimetulekupiiri. Kostja ei saanud toetuse arvestamisel võtta arvesse hageja kulusid telekommunikatsiooniteenustele ja finantskohustusi. Kostja on õigustatult võtnud arvesse üksnes eluasemekulud. Seega on kostja jätnud õigustatult rahuldamata hageja 21.03.2013 avalduse toimetulekutoetuse määramiseks. Kohus nõustus hagejaga, et igal inimesel on õigus sellisele elatustasemele, mis on nõutav tema enda ja perekonna tervise ja heaolu hoidmiseks, ja õigus kindlustatusele tööpuuduse, haiguse, invaliidsuse, lesestumise ja vanaduse saabumise korral või mõnel muul elatusvahenditest ilmajäämise juhul inimestest endast olenemata põhjustel, mida sätestab inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 25. Kohus nõustus ka sellega, et toimetulekupiir 76,70 eurot kuus ei taga inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 25 ettenähtud elatustaset. Riigikohus on leidnud, et parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta art 13 lg 1 järgi peab riik tagama, et iga piisavate elatusvahenditeta isik, kes pole suuteline oma tööga või muude allikate kaudu, selliseid vahendeid hankima, saab küllaldast abi. Euroopa Sotsiaalharta täitmise kontrolli organ Euroopa sotsiaalõiguste komitee on oma 2013. aasta aruandes sedastanud, et Eesti olukord ei ole kooskõlas harta art 13 lg 1 nõuetega, kuna elatusvahenditeta isikutele ei osutata piisavat sotsiaalabi. Asjaolu, et 100 euroga kuus on raske hakkama saada, tõendavad ka hageja esitatud ajaleheartiklid. 4(7)

11.09.2013 avaldusega on hageja taotlenud täiendavat sotsiaaltoetust seoses oma raske majandusliku olukorraga. Kostja jättis oma 01.10.2013 vastuskirjaga nr 9-5/13/3622 hageja avalduse rahuldamata kuna hageja toimetulekupiir on tagatud. SHS § 23 lg 1 kohaselt valla- või linnavalitsus võib määrata ja maksta täiendavaid sotsiaaltoetusi kohaliku omavalitsuse eelarvest kohaliku omavalitsuse volikogu kehtestatud tingimustel ja korras. Seega toimetuleku toetuste maksmine toimub kindlate reeglite järgi. Keila Vallavolikogu 29.11.2010 määruse nr 28 „Keila valla eelarvest sotsiaaltoetuste määramise ja maksmise korra kehtestamine“ (edaspidi määrus nr 28) kohaselt makstakse valla eelarvest järgmisi sotsiaaltoetusi: 1) juubelitoetust, 2) küttetoetust, 3) ravimitoetust, 4) hambaravitoetust, 5) lasteaiatoidu- ja õppekulu ning koolilõuna osalist või täieliku kompenseerimist, 6) täiendavaid rahalisi toetusi. Vastavalt määruse nr 28 § 10 lg 7 p 1 alusel ühekordset toetust makstakse põhjendatud raske majandusliku olukorra puhul. Hageja ei ole tõendanud, et just kostja poolt toetuse maksmata jätmine on tekitanud hagejale kannatusi, pahameelt, nutuhooge, alatoitumist, masendust, stressi, psüühilist ärritatust ja viha, mis omakorda on tekitanud hagejale mittevaralise kahju. Hageja ei ole esitanud tõendeid, kuidas on kostja tema inimväärikust alandanud. Õ OÜ tõend, et hagejal on väike sissetulek, mistõttu hageja sööb vähe, on nõrgaks jäänud ja kaotanud kehakaalus 10 kg, ei tõenda, et just kostja poolt hagejale tasumata jäetud toetus on põhjustanud hageja alatoitumise. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja pakkunud hagejale 01.10.2013 vastuskirjas ravimite kompensatsiooni ja 27.01.2014 vastuskirjaga on kostja pakkunud hagejale toiduabi. Kostja selgituste kohaselt on kostjal võimalus maksta täiendavat toetust vaid neile, kes saavad toimetulekutoetust, kostja lisavõimaluseks abivajajate aitamiseks on ravimiabi ja toiduabi. Kostja on pakkunud hagejale sotsiaalnõustamist, et kaasa aidata igapäevaelu toimetulekuvõimekuse suurendamisele ja vaesuse leevendamisele. Hageja on aga kostja poolt pakutud abist keeldunud. Keeldudes abist on aga hageja osaliselt ise tekitanud olukorra, kus tal ei ole väidetavalt piisavalt toitu ja vahendeid oma rahaliste kohustuste täitmisel. Abi vastu võtmisel oleks hagejal võimalik oma kulusid kokku hoida ning vabanenud vahendite arvelt saaks hageja teha vajalikke toidu ostuvalikuid ja maksta oma vajalikke arveid. Samuti, hageja võttes endale finantskohustusi OÜ-st K ja F AS-st, tekitab endale ise täiendavad kohustusi. Vastavalt VÕS § 139 lg-le 1, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seega on käesoleval juhul hageja, keeldudes kostja poolsest abist, kaasa aidanud olukorrale, mis on viinud hageja masendusse, stressi, alatoitumisse jne. Hageja väited, et hageja soovib ise omal valikul endale toiduained osta, on antud olukorras asjakohatud. Hageja, võttes abi vastu kostjalt, saaks endale lubada rohkem vabasid rahalisi vahendeid, et teha ise valikud toiduainete osas. Kohtu hinnangul on hagejal võimalus vähendada ka kulutusi telekommunikatsiooniteenustele ning finantskohustustele. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja rikkunud seadusest tulenevat kohustust maksta hagejale sotsiaaltoetust. Kostja on pakkunud hagejale abi, millest hageja on keeldunud. Seega ei ole kostja käitumine süüline ega õigusvastane. Hageja ei ole tõendanud kostja käitumise õigusvastasust. Kostja on võtnud tarvitusele kõik võimaluste kohased abinõud, et hagejat aidata, kuid hageja on keeldunud sellest pakutavast abist, seega on hageja ise kaasa aidanud oma tervisele ohtliku olukorra tekkimisele. Hageja viited asjaolule, et kostja tasub toetusi Ohtu Külaseltsile, kuid mitte abivajavatele inimestele, on asjakohatud. Tegemist on kostja erinevate kohustustega ning kostja lepingulise esindaja Anneli Serti väitel külaseltsi ei toeta kostja sotsiaalrahade arvelt. Kohus ei ole tuvastanud, et hagejale on tekkinud negatiivseid mittevaralisi tagajärgi seoses kostja käitumisega, mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Kohtu hinnangul mittevaralise kahju hüvitamiseks hagi esitamine, ei ole õige lahendus enda majanduslikult raske olukorra parandamiseks. 5(7)

Kuna kohus ei tuvastanud põhjuslikku seost kostja käitumise ja hagejale tekkinud kahju vahel, siis kohus ei hinnanud kahju suurust. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Kohus jättis hageja poolt esitatud tähtsust omavad asjaolud arvestamata ja seadused, mida oleks pidanud kohaldama, kohaldamata. Lisaks rikkus kohus PS § 13, s.o õigust riigi ja seaduse kaitsele. Kohus ei kaitsenud hagejat kostja omavoli eest. Kohus on süüdistanud hagejat ebaõiglaselt ja vastuolus SHS § 23 lg-ga 1 seoses toiduabist keeldumisega. Rahalise täiendava sotsiaaltoetuse andmine toidupakiga on seadusevastane. Kostja ei ole tõendanud, et täiendava sotsiaaltoetuse maksmata jätmine madala sissetulekuga inimesele ei põhjusta alatoitumist, kehakaalu langust, orgaanilist asteeniat ega moraalset kahju (väärikuse alandamist, vaimseid kannatusi) Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning mõlema astme menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Maakohus on õigesti tuvastanud, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täitmata. Maakohus on kontrollinud kõigi mittevaralise kahju hüvitamise eelduste olemasolu ja leidnud, et hageja ei ole tõendanud, et talle oleks tekitatud kostja poolt kahju. VÕS § 128 lg 5 järgi mittevaraline kahju hõlmab ennekõike kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav hagejal nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Kolleegiumi arvates ei ole hageja esile toonud ega tõendanud asjaolusid, millest saaks VÕS § 128 lg 5 järgi eeldada mittevaralise kahju tekkimist. Hageja on hagiavalduses küll loetlenud mitmeid psüühilist laadi vaevusi, mis talle väidetavalt on tekkinud, kuid ei ole täpsustanud, millal need tekkisid ja milles täpselt väljendusid. Objektiivse asjaoluna, mis võib olla aluseks mittevaralise kahju hüvitamisele, on hageja esile toonud, et kostja poolt toimetulekutoetuse määramata jätmise tõttu on langenud tema kehakaal ja tekkinud on orgaaniline asteenia. Eeltoodud asjaolu on hageja tõendanud Õ OÜ tõendiga (lk 43). Kolleegium nõustub maakohtuga, et ka eeltoodu ei anna alust hagi rahuldamiseks, kuna kostja on hagejale toimetulekutoetuste määramisest keeldumisel käitunud õiguspäraselt. Lisaks märgib kolleegium, et hageja poolt esitatud tõendist ei tulene, millal on hagejale kahjulik tagajärg tekkinud.

6(7)

Kolleegium ei nõustu hageja apellatsioonkaebuse väidetega, et kostja poolt toiduabi pakkumine on seadusevastane ja hageja keeldumine sellest ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Maakohus on hinnanud hageja poolt toiduabist keeldumist koosmõjus teiste asjaoludega. Toiduabi pakkumises puudust kannatvale isikule ei ole midagi seadusevastast ja arvestades, et hageja väidetavalt kannatab alatoitumuse all, on toiduabi sobivaks abivahendiks. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis TsMS § 171 lg 1 järgi tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi (hageja) kanda. Maakohus jättis TsMS § 162 lg 4 järgi maakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda ja kolleegiumi arvates ei ole sellise menetluskulude jaotuse muutmiseks alust.

Margo Klaar /digitaalselt allkirjastatud/

Kaija Kaijanen /digitaalselt allkirjastatud/

Ande Tänav /digitaalselt allkirjastatud/

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.