Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

10.06.2013 on hageja esitanud hagiavalduse Harju Maakohtule 766 939,78 € põhivõla nõudes ja seadusjärgse intressi 184 522,56 € nõudes, kokku 951 461,34 €. Harju Maakohtu 26. novembri 2012 aasta määrusega tsiviilasjas 2-12-21230 kuulutati välja XXXOÜ, registrikood XXX, (edaspidi Pankrotivõlgnik”) pankrot ja pankrotihalduriks nimetati Jüri Truuts. Pankrotivõlgniku raamatupidamise ja asjaajamise dokumente ei ole tänaseni pankrotihaldurile üle antud. Pankrotihaldur on kogunud infot pankrotivõlgniku varade, kohustuste ja majandustegevuse kohta peaasjalikult tutvudes pankrotivõlgniku pangakontode väljavõtetega, tehes kirjalikke järelpärimisi kolmandatele isikutele ning ka muul viisil. Pankrotivõlgniku osanikuks on OÜ XXX. OÜ XXX ainsaks juhatuse liikmeks on XXX, kes on ühtlasi ka Kostja 1 ja Kostja 2 ainsaks juhatuse liikmeks. Pankrotivõlgniku juhatusse on kuulunud XXX, kes on XXX vend. Pankrotihalduri poolt kogutud info kohaselt on OÜ XXX ja pankrotivõlgniku vahel 09.06.2010 sõlmitud nõude loovutamise leping, mille kohaselt OÜ XXX kohustus pankrotivõlgnikule loovutatava nõude eest tasuma kokku 15 326 800 krooni, millest 12 000 000 krooni kohustus OÜ XXX tasuma Kostja 1 pangakontole selgitusega “Vastavalt laenulepingule 09.06.2010 ja nõude loovutamise lepingule 09.06.2010”. Pankrotihaldurile esitatud andmete kohaselt teostas OÜ XXX maksed Kostja 1 pangakontole 09.06.2010 summas 2 100 000 krooni ja 10.06.2010 summas 9 900 000 krooni. Selle pankrotihalduri valduses oleva nõude loovutamise lepingu põhjal võib iga mõistlik isik oletada, et pankrotivõlgniku ja Kostja 1 vahel on sõlmitud laenuleping, mille kohaselt saab Kostja 1 pankrotivõlgnikult laenu 12 000 000 krooni. Vastavat laenulepingut ei ole aga pankrotihaldurile esitatud. Kostja 1 ja Kostja 2 juhatuse liige XXX on pankrotihaldurile kirjutanud kirja, et: “... Seoses XXX on esialgu info selline, et tegelik tehingu tegija ei olnud XXX vaid oli

XXXOÜ.”

Sellest tulenevalt võib aru saada, et 12 000 000 kroonise laenu saaja võib olla hoopis Kostja 2 aga laen tuli välja maksta OÜ XXX kaudu Kostjale 1. Hageja on saatnud korduvalt Kostja 1 ja Kostja 2 juhatuse liikmele XXX järelpärimise esitada pankrotivõlgnikuga tehtud tehingute kohta infot. Päringutele ei ole sisuliselt vastatud. Teadaolevate asjaolude pinnalt on hageja seisukohal, et pankrotivõlgnikul on laenulepingust tulenev nõue Kostja 1 ja Kostja 2 vastu. Kostja 1 ja Kostja 2 ei ole kuni tänaseni laenuks saadud rahasummat pankrotivõlgnikule tagasi maksnud, seega võlgnevad Kostjad pankrotivõlgnikule põhivõlana 12 000 000 kr (766 939,78 €).

Majandus ja kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi (VÕS § 397) VÕS § 94 sätestatud ulatuses. Perioodi 09.06.2010 kuni 10.06.2013 eest arvutatud intressi suurus on 184 522,56 €. Kuna hagejal ei ole õnnestunud tulenevalt Kostjate poolsest tegevusest välja selgitada, toimunud tehingute täpsemat sisu on võimalik, et hageja täpsustab kohtumenetluse käigus hagi õigusliku põhjendust. Juhul kui selgub, et pankrotivõlgniku ja kostjate vahel sõlmitud laenuleping ei kehti, on võimalik, et hageja nõuab kostjatelt raha alusetu rikastumise või kahjuhüvitamise sätete põhjal. 14.02.2014 Harju Maakohtu määrus käesolevas tsiviilasjas Eelnimetatud määruse kohaselt Äriregistri väljavõtte andmetel on OÜ XXX 19.08.2013 registrist kustutatud. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et menetlus OÜ XXX (pankrotis) hagis XXXOÜ ja XXXOÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks tuleb kostja II suhtes lõpetada, kuna kostja II OÜ XXX on registrist kustutatud ning seega lõpetatud õigusjärgluseta. Kohus jätkab menetlust väljamõistmiseks.

OÜ

XXX(pankrotis)

hagis

XXXOÜ

vastu

võlgnevuse

28.04.2014 vastus KOSTJALT I 19.12.2013. a esitas Kostja hagile esialgse vastuse, milles eitas laenusuhte olemasolu ning palus jätta hagi rahuldamata.

I KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

Kostja jääb oma varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Hageja poolt kohtule esitatud maksekorraldused ja muud tõendid ei tõenda Hageja väidete õigsust ning need ei anna alust hagi rahuldamiseks. Võlgniku ja Kostja vahel ei ole sõlmitud laenulepingut ning Hagejal puudub õigus nõuda Kostjale makstud rahasummade tagastamist. Samuti puudub õiguslik alus Hageja kõrvalnõuete rahuldamiseks. Võlgnik ei ole Kostjale laenu andnud ning vastavasisulist laenulepingut, mille alusel on Hageja nõude esitanud, ei ole kunagi sõlmitud Kostja märkis juba 19.12.2013. a vastuses, et ei võta hagi õigeks ega tunnista tema vastu suunatud nõudeid. Kostja hinnangul on hagi esitatud ilma õigusliku aluseta ning hagi on täielikult põhjendamata ning tõendamata, mistõttu pole võimalik hagi rahuldada. Hagi lähtub üksnes hüpoteetilisest ja paljasõnalisest väitest, justkui Võlgniku ja Kostja vahel oleks sõlmitud laenuleping, mille alusel oleks Võlgnik andnud Kostjale laenu (ka hagiavaldusest nähtub, et hageja üksnes oletab, et sõlmitud on mingisugune laenuleping). Eelmärgitud laenusuhte olemasolu on aga täielikult tõendamata ning Hageja on meelevaldselt asunud tõlgendama 09.06.2010. a nõude loovutamise lepingu (edaspidi kui „Leping“) p-ti 1.4.1. Lepingust ega selle p-st 1.4.1. ei tulene, et Hageja oleks andnud Kostjale laenu. Ka kolmanda isiku (XXX) poolt Kostjale tehtud rahaülekanne ei tõenda laenusuhte olemasolu Hageja ja Kostja vahel ega seda, et Kostjal ei oleks olnud õigus raha saada. Kostja ei ole Võlgniku ega

OÜ-ga XXX sõlminud kokkuleppeid laenu- ega muude suhete kohta ning Kostja ei ole saanud sekkuda Võlgniku ja OÜ XXX vahel sõlmitavatesse kokkulepetesse ega nende sisusse. Hoolimata asjaolust, et Kostja hinnangul ei ole Hageja seniajani tõendanud oma väiteid, esitab Kostja selgitused ja tõendid selle kohta, et Hagejal puudub nõudeõigus Kostja vastu. Esmalt, Hageja on ebaõigesti tõlgendanud Lepingu p-s 1.4.1. sätestatut. Vastupidiselt Hageja poolt väidetule ei ole Kostja Võlgnikule võlgu ning Võlgnik ei ole Kostjale laenu andnud. Kostja selgitab, et käesolevas tsiviilasjas esitatud hagi koostamisel ja esitamisel ei ole Hageja arvestanud XXX OÜ ja Võlgniku vahel 03.02.2010. a sõlmitud Müügilepingust tuleneva Võlgniku kohustusega – müügihinna tasumise kohustusega. Nimelt sõlmisid Võlgnik ja XXX OÜ (XXX) 03.02.2010. a kahepoolse ostumüügilepingu (edaspidi kui „Müügileping“), millega XXX OÜ müüs Võlgnikule kaks (2) karjäärikallurit Terex TR70 koguhinnaga 848 902 eurot, mille lisandus käibemaks. Kokku kohustus Võlgnik tasuma Müügilepingu alusel XXX OÜ-le koos käibemaksuga 1 018 682,40 eurot. XXX OÜ täitis omapoolsed kohustused. Võlgnik ei olnud 09.06.2010.a. seisuga tasunud Müügilepingus kokku lepitud müügihinda XXX OÜ-le. Pärast Müügilepingu sõlmimist võõrandas Võlgnik mõlemad eelviidatud karjäärikallurid Eesti XXXAS-le (XXX). Viidatud tehingust tekkis Võlgnikul nõue Eesti XXXAS-i vastu ning seda kajastab ka hagiavalduse lisa nr 1 (Lepingu p A). XXX OÜ loovutas Müügilepingust tuleneva Võlgniku vastu suunatud müügihinna tasumise nõude 12 000 000 krooni (s.o. 766 939,78 eurot) ulatuses Kostjale. Seega oli tekkinud olukord, kus Võlgnikul oli Müügilepingust tulenev rahaline kohustus Kostja ees summas 12 000 000 krooni ning Eesti XXXAS-l oli rahaline kohustus Võlgniku ees (sh. mõlemad kohustused puudutasid 2 karjäärikalluri müüki). Kuivõrd Müügilepingust tulenev müügihinna tasumise kohustus oli Võlgnikul täitmata, XXX OÜ oli loovutanud oma nõude Võlgniku vastu Kostjale, Võlgnik loovutas oma nõude, mis tekkis 2 karjäärikalluri müügist Eesti XXXAS-le, XXX’le (vt Leping), siis lepiti Lepingus kokku selliselt, et XXX kannab 12 000 000 krooni otse Kostjale ning selliselt täitis Võlgnik 12 000 000 krooni ulatuses oma kohustused, mis tulenesid 03.02.2010. a Müügilepingust. Eeltoodud asjaolusid ning XXX OÜ poolt Võlgniku vastu suunatud nõude loovutamist Kostjale on selgitanud ja kinnitanud ka XXX OÜ endine juhatuse liige. Asjaolu, et 12 000 000 krooni tasumisega täitis Võlgnik oma kohustusi, mis tulenesid 03.02.2010. a Müügilepingust, kinnitab üheselt veel asjaolu, et XXX OÜ ei ole nõudnud Võlgnikult 12 000 000 krooni tasumist XXX OÜ-le. Seega ei saa vaidlust olla selles, et Hageja poolt esitatud maksekorraldused ei ole seotud väidetava laenusuhtega, vaid selliselt täideti 03.02.2010. a Müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustus, mis lasus Võlgnikul. Seega on hageja väited laenulepingu kohta ebaõiged ning täielikult tõendamata. Kostja on selgitanud ja tõendanud, et hagejal puudub igasugune nõudeõigus Kostja vastu ning raha ülekandmise osas puudub vajadus teha oletusi. Hageja intressi/viivisenõue on alusetu ning see tuleb jätta rahuldamata

Kostjale jääb täielikult arusaamatuks Hageja poolt esitatud 184 522,56 euro suurune nõue. Kostja vaidlustab kõrvalnõude täies ulatuses ning palub jätta selle nõude rahuldamata. Esiteks, kuivõrd Võlgnik ei ole Kostjale laenu andnud, siis puudub intressi ja/või viivisenõudel igasugune õiguslik alus. Teiseks, isegi kui kohus asub seisukohale, et Võlgniku ja Kostja vahel oli sõlmitud laenuleping (millega Kostja mingil juhul ei nõustu ja millele Kostja kategooriliselt vastu vaidleb), ei ole võimalik aru saada, mis nõudega on tegemist, st ei ole võimalik aru saada, kas Hageja nõuab viivist või intressi. Hagiavalduses viitab Hageja VÕS § -le 397 ja VÕS § 94, mis räägivad intressist (tasu raha kasutamise eest). Seevastu Hagiavalduse lisa nr 4 (intressiarvestus) on aga arvestatud hoopis viivist (intress rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest). Kasutus-ja viivisintress on oma olemuselt kvalitatiivselt erinevad. Seejuures saab viivist arvestada laenulepingu puhul üksnes perioodi eest, millal laenusaajal puudus õigus raha kasutada, st alates ajast, millal laenu tagastamise kohustus muutus sissenõutavaks. Kuivõrd Hageja käsitlus kõrvalnõude õigusliku aluse osas on ebamäärane ja vastuoluline, eeldab Kostja, et Hageja nõuab viivist. Kuigi käesoleval juhul ei ole ühtegi laenulepingut sõlmitud, siis isegi kui eeldada laenusuhte olemasolu (millega Kostja ei nõustu), siis puudub alus viivist nõuda ning Hageja ei ole tõendanud vastupidist. Hageja ei ole tõendanud, et väidetav laenuleping oleks lõppenud ning et väidetava laenu tagastamise nõue ja seega ka viivisenõue oleks muutunud sissenõutavaks. Hageja on arusaamatul kombel asunud arvestama viivist alates 09.06.2010., s.o alates päevast, millal Müügihind Kostjale üle kanti. Kui eeldada, et tegemist oleks olnud laenuga, ei saaks viivist arvestada alates rahasumma ülekandmisest (laenu puhul on laenusaajal õigus mingi aeg raha kasutada – selle perioodi eest viivist arvestada ei saa). Hageja käsitluse järgi puudus Kostjal õigus raha kasutada alates rahasumma ülekandmisest. Seega Hageja kõrvalnõudest järeldub, et põhinõuet ei saa käsitleda laenuna. Kuivõrd Hageja ei ole tõendanud väidetava laenulepingu lõppemist, siis ei saa nõuda ka viivist. Isegi kui Võlgnikul oleks õigus nõuda Kostjalt viivist (millega Kostja ei nõustu), kuuluks viivisenõue vähendamisele, kuivõrd Hageja ei ole esitanud viivisenõuet mõistliku aja jooksul pärast väidetava laenulepingu lõppemist.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära pooled ja hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et hagi ei kuulu rahuldamisele. 14.02.2014 määruses Harju Maakohus leiab, et menetlus OÜ XXX(pankrotis) hagis XXXOÜ ja XXXOÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks tuleb kostja II suhtes lõpetada, kuna kostja II OÜ XXX on registrist kustutatud ning seega lõpetatud õigusjärgluseta. Kohus jätkab menetlust OÜ XXX(pankrotis) hagis XXXOÜ vastu võlgnevuse väljamõistmiseks. Eelnimetatud Harju Maakohtu määrust pooled ei ole vaidlustanud ning

seega hageja nõue on suunatud kostja I vastu kogu hagiavalduses märgitud ulatuses. Hageja on hagis (I kd lk 1-15) ja 14.08.2014 kohtuistungil (II kd lk 9) esile toonud ka asjaolu, et juhul kui selgub, et pankrotivõlgniku ja kostja vahel sõlmitud laenuleping ei kehti, on võimalik, et hageja nõuab kostjalt raha alusetu rikastumise või kahjuhüvitamise sätete põhjal.

Hageja on seisukohal, et tal on laenusuhe kostjaga I ning, et põhivõlgnevus on 12 000 000 krooni ( 766 939 78 eurot) ning et laenuks saadud raha tuleb tagasi maksta. Samuti on hageja seisukohal, et laenult tuleb kostjal I maksta intressi (VÕS § 397) VÕS § 94 sätestatud ulatuses. Perioodi 09.06.2010 kuni 10.06.2013 eest on hageja arvutanud intressi suuruses 184 522.56 eurot (I kd tl 14). Poolte vahel vaidlus puudub selle üle -

et XXXOÜ on maksekorraldusega nr 29 XXXOÜ-le üle kandnud 9 900 000 krooni ja maksekorraldusega nr 71 XXXOÜ-le üle kandnud 2 100 000 krooni vastavalt nõude loovutamise lepingule Poolte vahel on vaidlus selle üle: -

et hageja ja kostja vahel on laenusuhe 09.06.2010 laenulepingu alusel et kostja ei ole hagejaga ega XXX sõlminud kokkuleppeid laenu- ega muude suhete kohta.

-

et 09.06.2010. a nõude loovutamise lepingust tuleneb (I kd lk 6), et hageja oleks andnud kostjale laenu.

Esmalt võtab kohus seisukoha poolte vahel väidetava laenulepingu osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 3 p 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. VÕS § 11 lg 1 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama laenusumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuivõrd hageja väidab, justkui hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping, mille alusel on hageja andnud kostjale laenu, peab hageja tõendama, et vastavasisuline laenuleping on üldse sõlmitud, hageja on kostjale laenu andnud ning laenu tagastamise kohustus on muutunud sissenõutavaks. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-137-07 p-s 13 selgitanud TsMS § 230 lg 1 sisu ning märkinud, et seni kuni hageja ei ole tõendanud nõude olemasolu, võib kostja tugineda üksnes

vastuväidetele ega pea esitama omapoolseid tõendeid. Viidatud lahendis on Riigikohus märkinud järgmist: „TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegium selgitab, et tulenevalt TsMS § 230 lg-st 1 lasub esmalt hagejal tõendamiskoormis nõude olemasolu tõendamiseks ja seetõttu ei saa kostjale ette heita ainult vastuväidete esitamist seni, kuni hageja ei ole esitanud tõendeid nõude aluseks olevate asjaolude tõendamiseks. Juhul kui asjaolu tõendamiskoormis lasub hagejal, võib kostja kasutada hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud. Kui hageja esitab tõendid asjaolu tõendamiseks, siis on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 alusel kohustus oma vastuväidet omakorda tõendada.“ Sama seisukohta on Riigikohus kinnitanud ka lahendis (vt RKTKo nr 3-2-1-53-10). Kohus on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud nõude aluseks olevaid asjaolusid so hageja ja kostja vahel väidetavalt sõlmitud laenulepingu olemasolu, mille alusel oleks hageja kostjale laenu andnud, ega ka väidetavat laenu väljamaksmist ega sissenõuetavaks muutumist. Hageja ei ole esitanud tõendid väidetava laenulepingu, laenu väljamaksmise ja selle sissenõutavaks muutumise kohta. Menetluse käigus kostja on esitanud kahepoolse 03.02.2010 ostumüügilepingu (I kd lk 178179). Käesolevas tsiviilasjas on kostja poolt esitatud XXX OÜ ja hageja vahel 03.02.2010. a sõlmitud müügileping millest tuleneb hageja kohustus müügihind tasuda (I kd lk 178-179). Hageja ja XXX OÜ (XXX) 03.02.2010. a kahepoolse ostumüügilepingu (edaspidi „Müügileping“), millega XXX OÜ müüs hagejale kaks (2) karjäärikallurit Terex TR70 koguhinnaga 848 902 eurot, mille lisandus käibemaks. Kokku kohustus hageja tasuma müügilepingu alusel XXX OÜ-le koos käibemaksuga 1 018 682,40 eurot (I kd lk 5-6). XXX OÜ täitis omapoolsed kohustused. Hageja ei ole 09.06.2010.a. seisuga tasunud müügilepingus kokku lepitud müügihinda XXX OÜ-le. Pärast müügilepingu sõlmimist võõrandab hageja mõlemad eelviidatud karjäärikallurid Eesti XXXAS-le (XXX). Viidatud tehingust tekkis hagejal nõue Eesti XXXAS-i vastu ning seda kajastab ka hagiavaldusele lisatud nõude loovutamise lepingu p A.(I kd tl 5). XXX OÜ loovutab müügilepingust tuleneva hageja vastu suunatud müügihinna tasumise nõude 12 000 000 krooni (s.o. 766 939,78 eurot) ulatuses kostjale. Seega on olukord, kus hagejal on müügilepingust tulenev rahaline kohustus kostja ees summas 12 000 000 krooni kuna Eesti XXXAS-l on rahaline kohustus kostja ees (sh. mõlemad kohustused puudutasid 2 karjäärikalluri müüki). Müügilepingust tulenev müügihinna tasumise kohustus on hagejal täitmata. XXX OÜ on loovutanud oma nõude hageja vastu kostjale, hageja loovutas oma nõude, mis tekkis 2 karjäärikalluri müügist Eesti XXXAS-le, XXX’le (vt Leping). Lepingus lepiti kokku selliselt, et XXX kannab 12 000 000 krooni otse kostjale ning selliselt täitis hageja 12 000 000 krooni ulatuses oma kohustused, mis tulenesid 03.02.2010. a müügilepingust. Eelpoolmärgitud kohustuse täitmist kinnitavad maksekorraldus 29 ja maksekorraldus 71 (I kd lk 79-80). Seega ei saa vaidlust olla selles, et toimikusse esitatud maksekorraldustega täideti 03.02.2010. müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise kohustus, mis lasus hagejal. Seega on hageja

väited laenulepingu kohta ebaõiged ning täielikult tõendamata. Kostja on selgitanud ja tõendanud, et hagejal puudub nõudeõigus kostja vastu. Vastavalt VÕS § 396 lg 1 tuleb laenuks saadud rahasumma tagasi maksta. VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus-või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajas ja kohal, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr. Hagis hageja on märkinud, et kostja 1 ja kostja 2 ei ole kuni tänaseni laenuks saadud rahasummat pankrotivõlgnikule tagasi maksnud, seega võlgnevad kostjad pankrotivõlgnikule põhivõlana 12 000 000 kr (766 939,78 €). Hagejal on perioodi 09.06.2010 kuni 10.06.2013 eest arvutatud intressi suuruseks 184 522,56 € (intressiarvestus I kd lk 14). Toimikumaterjalide alusel on kohus kindlaks teinud, et hagis vaieldavad probleemid on alguse saanud 03.02.2010 kahepoolsest ostumüügilepingust ja 09.06.2010 nõude loovutamise lepingust. Ükski toimikusse esitatud materjal ei kinnita, et poolte vahel oleks sõlmitud laenuleping. Maksekorraldustel nr 29 ja 71 on makse selgitusse märgitud vastavalt laenulepingule ja nõude loovutamise lepingule 09.06.2010. 09.06 2010 nõude loovutamise leping ei sisalda viidet laenulepingu pooltele, vaid lepingu punktis 1.4 on märgitud, et 12 000 000 krooni hageja palvel kantakse kostja XXXOÜ kontole. 03.02.2010 ostumüügilepingu sõlmimise faktilisi asjaolusid, millele tugineb hilisem 09.06.2010 nõude loovutamise leping annab kinnitust kostja seisukohale, et hagejal oli tasumata 2 karjäärikalluri Terex TR70 müügihind kostjale. Vastuses päringule Harju Maakohtule on XXX OÜ juhatuse liikmena XXX andnud XXXOÜ-le 2010 aasta juunis korralduse kanda XXX OÜ-l XXXOÜlt 03.02.2010 müügilepingu alusel saada olevast summast 12 000 000 krooni XXXOÜ-le (Ikd lk 180-181). Sellest kohus saab järeldada, et eelmärgitud summa ülekandmisega täitis hageja oma müügilepingujärgse kohustuse kostja ees. Kohus leiab, et kostjale tehtud eelpool märgitud kaks ülekannet ei tõenda laenusuhte olemasolu hageja ja kostja vahel, samuti ka mitte seda, et kostjal ei oleks õigus raha saada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 134 lg 1 kohaselt on tähtaeg kindlaksmääratud ajavahemik, millega on seotud õiguslikud tagajärjed. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt määratakse tähtaeg aastate, kuude, päevade või väiksemate ajaühikute või kindlalt saabuva sündmusega. TsÜS § 136 lg 1 kohaselt määratakse tähtpäeva saabumine tähtaja või kindlaksmääratud sündmusega. Juhul kui poolte vahel oleks sõlmitud laenuleping, oleks ka kokku lepitud lepingu tingimustes. Kuna käesoleval juhul ei ole järelikult hagis viidatud laenulepingut sõlmitud, siis puudub alus viivist nõuda. Hageja ei ole tõendanud, et väidetav laenuleping oleks lõppenud ning et väidetava laenu tagastamise nõue ja seega ka viivisenõue oleks muutunud sissenõutavaks. Hageja on asunud arvestama viivist alates 09.06.2010., s.o alates päevast, millal müügisumma kostjale üle kanti. Kohus nõustub kostjaga, et kui eeldada, et tegemist oleks olnud laenuga, ei saaks viivist arvestada alates rahasumma ülekandmisest (laenu puhul on laenusaajal õigus mingi aeg raha kasutada – selle perioodi eest viivist arvestada ei saa). Hageja käsitluse järgi puudus kostjal õigus raha kasutada alates rahasumma ülekandmisest. Seega hageja kõrvalnõudest järeldub, et põhinõuet ei saa käsitleda laenuna. Kohus on seisukohal, et hageja

ei ole tõendanud väidetava laenulepingu lõppemist, ning seetõttu ei saa hageja nõuda ka viivist.

14.08.2014 kohtuistungil hageja täpsustab oma nõuet, et juhul kui kohus tuvastab, et 09.06.2010 laenulepingut ei ole sõlmitud või see ei kehti, nõuab hageja kostjalt raha alusetu rikastumise sätete põhjal. VÕS § 1027 käsitleb alusetu rikastumise mõistet, eelmärgitud paragrahvi kohaselt isik peab käesolevas peatükis sätestatud alustel ja ulatuses andma teisele isikule välja temalt õigusliku aluseta saadu. 14.08.2014 kohtuistungil on kostja seisukohal, et alusetu rikastumise alusel ei saa hagi rahuldada, kuivõrd alusetu rikastumine eeldab hageja poolt alusetu soorituse teostamist kostjale. Kohus leiab, et asjaolu, et hageja ja OÜ XXX on omavahel sõlminud kokkuleppeid so nõude loovutamise leping, ei saa luua hageja ja kostja vahel lepingulisi õigussuhteid ega alusetu rikastumise õigussuhteid. Kohus ei nõustu hagejaga, et sooritus OÜ XXX poolt raha ülekanne kostjale, tuleb lugeda hageja soorituseks kostjale, kuna see tehti hageja konkreetse juhtnööri alusel so nõude loovutamise leping p 1.4.1. Kohus leiab, kuna eelpool märgitud leping on sõlmitud hageja ja OÜ XXX vahel, ei ole lepingu pooleks kostja. Hageja ja kolmas isik ei saa luua kostjale kohustusi, sh alusetu rikastumise sätete alusel hageja ees. VÕS § 1028 sätted ei kuulu kohaldamisele nõude loovutamise lepingu osas, kuna kostja puhul ei ole tegemist ei saajaga ega üleandjaga, seega kostja ei ole lepingupooleks. Kuna kostja puhul ei ole tegemist lepingu poolega, ei analüüsi kohus hageja poolt taotletut, et nõude loovutamise lepingu puhul on tegemist kostja osas alusetu rikastumisega ning kostja peab hageja arvates õigusliku aluseta saadu tagasi andma. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Juhindudes TsMS § 174 lg-st 3, esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldamisele ei kuulu, jäävad kõik menetluskulud hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Lukiina Vismann

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.