Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja
Otsuse tegemise aeg ja koht
19. september 2014, Tartu
Tsiviilasja number
2-13-33816
Tsiviilasi
Urmas Kottisse hagi Swedbank P&C Insurance AS vastu kindlustuslepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisena 13 934,50 euro, viivise 7078 euro ja lisanduva viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
26 098,60 eurot
apellatsioonikohtus Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 14. märtsi 2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Urmas Kottisse apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Urmas Kottisse (ik: XXX), esindaja vandeadvokaat Rene Varul Vastustaja (kostja): Swedbank P&C Insurance AS (rk: 11269248), esindaja: Külli Reinfeld
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 14. märtsi 2014 otsus muutmata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Urmas Kottise kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Urmas Kottisse esitas 11.09.2012 maakohtule Swedbank P&C Insurance AS vastu hagi kindlustuslepingust tulenevate rahaliste kohustuste täitmisena 13 934,50 euro, viivise 07.09.2012 seisuga 7078 euro ja alates 08.09.2012 lisanduva viivise 0,1% päevas põhinõudelt kuni põhinõude täitmiseni väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Hansa Liising Eesti ja Maarjakivi Konsultatsioonid OÜ 16.02.2007 liisingulepingu, mille alusel anti liisinguvõtja kasutusse sõiduk MercedesBenz S350, registreerimismärgiga XXX. Liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks andis hageja käenduse. 11.03.2008 sõlmisid AS Hansa Varakindlustus (praegune Swedbank P&C Insurance AS) ja Maarjakivi Konsultatsioonid OÜ sõiduki kaskokindlustuse lepingu. Liisinguese varastati ajavahemikul 07.08.–09.09.2008. Liisinguvõtja esitas kostjale taotluse kahju hüvitamiseks. 18.12.2008 omandas hageja nõude loovutamise lepingu alusel sõiduki kaskokindlustuse lepingust tuleneva nõude kostja vastu. 12.04.2011 otsusega hüvitas kostja vargusekahju, määrates Swedbank Liising AS-le kui soodustatud isikule hüvitise 27 832,93 eurot. Kostja rakendas hüvitise määramisel kolmekordset varguse omavastutust, s.o 20 901,50 eurot, põhjendusel, et sõidukil puudus signalisatsioon. Hageja väitel oli sõidukil signalisatsioon olemas, mistõttu ei saanud kostja kolmekordset omavastutust rakendada. Liisingulepingu ja liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akti kohaselt on sõidukil lisavarustusena alarm. Hageja allkirjastas käenduslepingu teadmises, et sõidukil on alarm. Kostja on alates 13.04.2011 viivituses 13 934,50 euro maksmisega. Kostja üldtingimuste p 18.7, mille järgi tuleb tasuda viivist 0,1% makstavast hüvitisest iga viivitatud päeva kohta, kuid kokku mitte üle 10% väljamaksmisele kuuluvast kindlustushüvitisest, on tühine tüüptingimus.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja vastuväidete kohaselt oli kaskokindlustuse poliisi järgi sõiduki varguse puhul omavastutus 15% kindlustusväärtusest. Sõidukil pidi olema töökorras signalisatsioon ja immobilaiser; kui sõidukil puudusid nõuetekohased ärandamisvastased seadmed, kuulus rakendamisele kolmekordne varguse omavastutus. Sõidukil puudus signalisatsioon, mis on tõendatud 16.02.2007 sõiduki ülevaatusakti ja Saksa Auto AS 16.02.2007 sõiduki hindamise aktiga nr SHA5458. Viimatinimetatud akt oli aluseks liisingulepingu sõlmimisel ja liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akti vormistamisel. Kuna Saksa Auto AS aktis puudub märge selle kohta, et sõidukil oleks olnud signalisatsioon, siis on liisingulepingu dokumentidesse vastav märge (alarm) tehtud ekslikult. Klausel 10% viivise ülemmäära kohta ei ole tühine tüüptingimus võlaõigusseaduse (VÕS) § 451 kohaselt, kuivõrd kokkulepitud viivisemäär on seaduses sätestatust oluliselt
kõrgem. Kui kohus asub seisukohale, et üldtingimuste p 18.7 on tühine osas, mis näeb ette 10% piirangu viivise nõudmisel, siis on tühine kogu üldtingimuste p 18.7, sest sellisel juhul ei vasta nimetatud punkt poolte, sh kindlustusandja tahtele ja on kindlustusandjat ebamõistlikult kahjustav. Sel juhul oleks õigus nõuda viivist seaduses sätestatud määras.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus jättis 14. märtsi 2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on hageja esitanud tõenditena liisingulepingu, selle lisa 1 – liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akti ja Tehnikakeskus OÜ arve-kviitungi Maarjakivi Konsultatsioonid OÜ-le alarm-signalisatsiooni Cobra müügi kohta koos paigaldusega sõidukile MB S350 15.02.2007 ning Talis Kottisse 13.12.2013 e-kirja, milles T. Kottisse kinnitab, et kasutas antud Mercedest OÜ Crassula juhatajana ja sõidukil oli alarm peal. Kostja on lähtunud Saksa Auto AS 16.02.2007 sõiduki hindamise aktist, millest nähtuvalt puudub sõidukil Mercedes-Benz S350 signalisatsioon (vastavas lahtris puudub märge „x“). Alarmi puudumist kinnitab ka kostja koostööpartneri Stereo & Alarm OÜ koostatud sõiduki ülevaatusakt, kus on paigaldatud turvaseadmete alajaotuses käsikirjaline märge signalisatsiooni puudumise kohta ning eraldi on veel käsikirjas märgitud „Alarm puudub“. Tõendamaks asjaolu, et sõiduki ülevaatusakt ei ole koostatud kostja poolt, esitas kostja AS Hansa Varakindlustus ja Stereo & Alarm OÜ koostöölepingu sõidukite ülevaatamise kohta, mille kohaselt kindlustusseltsi poolt kindlustatavate kasutatud sõidukite ülevaatuse akti vormistab partneri töötaja, kes on nimetatud lepingu lisas 1 – Partneri töötajate nimekiri. Nimekirja on kantud ka Eero Niinemägi, kes on koostanud 16.02.2007 sõiduki MB S350 ülevaatusakti. Koostöölepingu lisas 3 on fikseeritud akti vorm, millele esitatud ülevaatusakt vastab. Kostja on rõhutanud, et sõiduki ülevaatusakti on allkirjastanud ka kindlustusvõtja Maarjakivi Konsultatsioonid OÜ esindaja, kinnitades seega selles esitatud andmete õigsust. Kohus leidis, et kostja esitatud tõenditega on ümber lükatud hageja väide, et sõidukile olid paigaldatud nõuetekohased ärandamisvastased seadmed (signalisatsioon, alarm), mis oleks välistanud kolmekordse varguse omavastutuse kohaldamise kindlustusjuhtumi korral. Kohus oli seisukohal, et sõiduki ülevaatusakt, milles on alarmi ja signalisatsiooni puudumine märgitud käsikirjaliselt, ning sõiduki hindamise akt nr SHA5458, milles on märgitud sõiduki lisad märgiga „x“ lahtrites iga loetletud lisa järel ja kus on 32 loetletud lisast märkimata jäänud viis lisa, sh signalisatsioon, on usaldusväärsemad tõendid kui liisinguleping ja liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akt, milles alarm on loetletud trükitud tekstis. Viimatinimetatud dokumentides on viide hindamise aktile nr SHA5458, milles on signalisatsiooni puudumine fikseeritud. Seega on liisingulepingu p 1.1.1 ja liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akti andmed alarmi olemasolu kohta vastuolus lepingu ja akti koostamise aluseks olnud dokumendiga ning neid tuleb pidada ekslikeks. Kostja põhjendus, mille kohaselt vormistatakse liisinguleping ja liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akt vanale dokumendipõhjale, mistõttu ei ole välistatud, et uuele dokumendile võib jääda osaliselt ka vana dokumendi sisu, on kohtu hinnangul usaldusväärne. Liisingulepingu sõlmimisel ei ole sõiduki lisaseadmete olemasolu samavõrd oluline kui kindlustuslepingu sõlmimisel, mille juures ärandamise- või vargusevastased seadmed omavad tähtsust kindlustusriskide hindamisel. Asjaolu, et risk sõiduki varguse läbi kahju tekkimiseks on suurem, kui sõidukil puuduvad alarmseadmed, tuleb pidada üldteadaolevaks. Seetõttu on usutav, et liisingulepingu allkirjastamisel ei pööranud lepinguosalised sellele ebatäpsusele tähelepanu, kuid on ebatõenäoline, et kindlustusvõtja esindaja allkirjastas kindlustusandja
koostööpartneri koostatud sõiduki ülevaatusakti, milles on märgitud alarmi ja signalisatsiooni puudumine, kui nimetatud seadmed oleksid tegelikult olemas olnud. Kohus ei arvestanud tõendina T. Kottisse e-kirja hageja esindajale, kuna nimetatud tõend ei ole esitatud seaduses sätestatud protsessivormis. Isikulisest allikast lähtuvad tõendid tuleb kohtule esitada vastavalt TsMS § 251 lg-le 1 tunnistaja ütlustena. Kuigi TsMS § 272 lg 2 järgi võivad isiklikud kirjad olla dokumentaalseks tõendiks, siis antud juhul ei ole tegemist sellise isikliku kirjaga, vaid isiku vastusega kohtumenetluses poole esindaja päringule. Ka Tehnikakeskus OÜ arve-kviitung alarm-signalisatsiooni ostmise ja paigaldamise kohta ei lükka ümber sõiduki ülevaatuse ja hindamise aktides fikseeritud alarmseadmete puudumist. Arve on väljastatud 15.02.2007, sõiduki ülevaatus, kus tuvastati alarmi puudumine, toimus 16.02.2007. Kui sõidukile oleks paigaldatud 15.02.2007 alarm, siis oleks see ülevaatusaktis fikseeritud. Tõendi usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka asjaolu, et äriregistri andmetel ei kuulunud Tehnikakeskus OÜ tegevusalade hulka sõidukite alarmseadmete müük ja paigaldus. Kuna hagi jääb rahuldamata, ei pidanud kohus vajalikuks võtta seisukohta hageja taotluse osas kindlustuslepingu üldtingimustes viivise piirmäära sätestamise tühisuse kohta.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.U. Kottisse esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 14. märtsi 2014 otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub apellant jätta vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kindlustusandja arvestanud ebaõigesti kolmekordset omavastutust, kuivõrd sõidukile oli paigaldatud alarm. Liisingulepingu järgi on sõidukil lisavarustusena peal alarm, lepingule on alla kirjutanud nii liisinguandja, liisinguvõtja kui ka auto müüja. Samad osapooled on allkirjastanud sõiduki üleandmise-vastuvõtu akti, mille kohaselt on samuti sõidukil lisavarustusena peal alarm. Hageja käendas liisingulepingust teadmises, et sõidukil on alarm ning puudub võimalus kolmekordseks omavastutuseks. Kohus lähtus ebaõigesti eeldusest, et hageja peaks tõendama alarmi olemasolu olukorras, kus see fakt on fikseeritud liisingulepingus ja sõiduki üleandmise aktis. Kui kostja soovis väita vastupidist, siis oli kostjale läinud üle tõendamiskoormis vastava asjaolu (alarmi puudumine) tõendamiseks; 2) ei ole kohus põhjendanud, miks loetakse kostja positsiooni kinnitavad tõendid paremateks kui hageja tõendid. Hageja peab liisingulepingut ja sõiduki üleandmise akti objektiivsemateks tõenditeks, sest siin on teadlikult fikseeritud sõiduki lisavarustus. Trükitud tekst on usaldusväärsem, kuna seal ei ole võimalikud hilisemad juurdekirjutused. Kohtu viide dokumentide vanadele põhjadele ei ole veenev. Liisinguandja jälgib sellise teksti koostamist hoolsalt. Muu lisavarustuse osas ebaõigsus puudub – jääb arusaamatuks, miks pidi just alarmi osas jääma dokumenti mingi vana põhi. Arusaamatuks jääb, miks peaks uskuma Stereo & Alarm OÜ või kellegi teise poolt ülevaatusakti käsikirjaliselt tehtud juurdekirjutusi. Selliseid juurdekirjutusi on võimalik teha akti mistahes hetkel – liisinguvõtja antud teabe kohaselt ei ole temal mingeid andmeid selliste käsikirjaliste juurdekirjutuste kohta; 3) esitas hageja Tehnikakeskus OÜ 15.02.2007 arve sõidukile alarmi paigaldamise kohta. Seega paigaldati alarm sõidukile vahetult enne sõiduki müümist liisinguandjale ja üleandmist liisinguvõtjale. Tegemist oli luksusautoga ning alarmi paigaldamine oli elementaarne. Ilmselt olid sõiduki hindamise akti alusmaterjal ja ülevaatuse akti alusteave kogutud mõnevõrra varem. Kohtu viide, et Tehnikakeskus OÜ äriregistrisse kantud tegevusalade hulka ei kuulunud sõidukite alarmseadmete müük ja paigaldus, ei ole asjassepuutuv, kuna esiteks on näha, et äriühing on tegelenud olmetehnikaga, ning teiseks ei ole registrisse kantud tegevusaladel siduvat tähendust. Autoalarmide paigaldamine ei ole litsenseeritud tegevus;
4) vastas sõiduki reaalne kasutaja T. Kottisse hageja esindaja järelpärimisele alarmi olemasolu kohta jaatavalt. Tegemist on ametliku kirjaga, st dokumendiga ja kohus pidanuks sellega arvestama. T. Kottisse on hageja poeg, kuid hageja ongi käendanud liisingulepingut, mille alusel saadud sõiduk anti allkasutusse OÜ-le Crassula, mille juhatuse liikmeks T. Kottisse oli.
5.Swedbank P&C Insurance AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) tuvastas kohus õigesti, et kostja esitatud tõenditega on ümber lükatud hageja väide, et sõidukile olid paigaldatud nõuetekohased ärandamisvastased seadmed, mis oleks välistanud kolmekordse varguse omavastutuse kohaldamise kindlustusjuhtumi korral. Kostja on hageja väited ümber lükanud Saksa Auto AS 16.02.2007 sõiduki hindamise aktiga, milles puudub signalisatsiooni lahtris märge „x“. Kuivõrd liisingulepingus on märgitud, et sõiduki lisavarustus on fikseeritud Saksa Auto AS 16.02.2007 sõiduki hindamise aktis, siis järelikult ei olnud sõidukil alarmi. Arvestades, et kõik sõiduki andmed on fikseeritud sõiduki hindamise aktis, mis on liisingulepingu ja liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akti alusdokumendiks, siis on usutav, et liisingulepingu ja selle lisa vormistamisel on andmete sisestamisel eksitud ning neisse on jäänud teise lepingu andmed. Vastupidine seisukoht ei ole loogiline, sest liisinguandja ei teosta sõiduki ülevaatust, vaid vormistab liisingulepingu talle edastatud andmete alusel. Andmed edastas Saksa Auto AS ning sõidukit puudutav info on kajastatud sõiduki hindamise aktis. Lisaks esitas kostja Stereo & Alarm OÜ 16.02.2007 sõiduki ülevaatusakti, milles on selgelt märgitud, et alarm puudub, ja selle akti õigsust on oma allkirjaga kinnitanud ka kindlustusvõtja esindaja. Kui aktis märgitu ei oleks vastanud tegelikkusele, oleks kindlustusvõtja esindaja sellele ilmselgelt tähelepanu juhtinud. Sõiduki ülevaatus ja vastav akt koostatakse samal päeval, hageja vastupidised väited on tõendamata; 2) ei ole Tehnikakeskus OÜ arve-kviitung seostatav vaidlusaluse sõidukiga. Sõidukeid MB S350 on Eesti liikluses palju ja neid saab eristada registreerimisnumbri või tehasetähise järgi. Sellist viidet arvel ei ole. Samuti ei ole hageja esitanud tõendit arve tasumise kohta. Tõsiseltvõetav ei ole ka väide, et alarme võib paigaldada iga äriühing, sest selleks on vaja siiski teatud oskusi ja vahendeid. Arvestades, et hageja hinnangul oli tegemist luksusautoga, oleks kindlustusvõtja eelduslikult pöördunud alarmide paigaldamisele spetsialiseerunud ettevõtte poole. Arve kannab kuupäeva 15.02.2007. Sõiduki ülevaatus teostati 16.02.2007. Kui hageja väide, et sõidukile lasti paigaldada alarm, vastaks tegelikkusele, siis oleks pidanud see olema fikseeritud ka ülevaatusaktis, sest ülevaatus teostati hilisemalt; 3) asus kohus põhjendatult seisukohale, et kostja esitatud tõendid on usaldusväärsemad kui liisinguleping ja liisingueseme üleandmise-vastuvõtu akt. Olukorras, kus kostja lükkas ümber hageja väite alarmi olemasolu kohta, pidi hageja omakorda tõendama vastupidist. Kuna hageja seda ei teinud, siis tuli hagi jätta rahuldamata; 4) oli T. Kottisse e-kirjaga arvestamata jätmine põhjendatud ja seaduslik. Isegi juhul kui tegemist oleks õiges vormis esitatud tõendiga, ei saa T. Kottisse avaldatut pidada usaldusväärseks, sest tegemist on hageja pojaga, kes on ilmselgelt huvitatud, et tema isa hagi rahuldataks, ning lisaks on isik varasemalt süüdi tunnistatud dokumentide võltsimises.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Maakohtu
14.märtsi 2014 otsus muutmata.
Maakohus on jätnud põhjendatult hageja nõude 13 934,50 euro ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja hagi rahuldamiseks.
7.Maakohus on tõendeid õigesti hinnanud ning jõudnud põhjendatud järeldusele, et kostjal oli õigus hüvitisotsuse tegemisel rakendada 3-kordset omavastutust, kuna sõidukil puudus signalisatsioon, ning sellest tulenevalt vähendada kindlustushüvitise summat. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuetele ning tõendite hindamisel on maakohus juhindunud TsMS §-s 232 reeglitest. Seetõttu on ekslik apellandi väide, et maakohus on tõendeid ebaõigesti hinnanud ning jätnud põhjendamatult tema esitatud tõendid arvestamata. Nii nähtuvad maakohtu otsuse põhjendustest, miks luges kohus usaldusväärseteks kostja esitatud sõiduki ülevaatusakti ja sõiduki hindamise akti (t.l 55,56). Kuna sõiduki hindamise akti kohaselt puudus sõidukil signalisatsioon ning signalisatsiooni ja alarmi puudumist on hageja esindaja kinnitanud oma allkirjaga sõiduki ülevaatusaktil ning liisingulepingu ja selle lisa kohaselt oli sõiduki hindamise akt liisingulepingu ja selle lisa vormistamise alusdokumendiks, siis on maakohus õigesti leidnud, et sõidukil puudus signalisatsioon ning kostjal oli õigus rakendada 3-kordset omavastutust. Eelneva alusel on usutav kostja ja maakohtu seisukoht, et alarmi märkimine liisingulepingusse ja selle lisasse (t.l 7, 12) on toimunud ekslikult ning kostjal oli hüvitisotsuse tegemisel õigus sellega mitte arvestada. Sõiduki ülevaatusakt ja sõiduki hindamise akt on mõlemad koostatud 16.02.2007 ning mõlemal aktil on fikseeritud signalisatsiooni puudumine. Sellest järelduvalt on paljasõnaline apellandi väide, et sõiduki ülevaatusaktile (millel on hageja esindaja allkiri) võib olla tehtud juurdekirjutisi. Apellandi väide, et Tehnikakeskus OÜ 15.02.2007 arve (t.l 63) tõendab sõidukile enne selle müümist liisinguandjale ja üleandmist liisinguvõtjale alarmi paigaldamist, on tõendamata. Arvest ei nähtu, et alarm oleks paigaldatud just konkreetsele sõidukile ning paigaldamise ajaks on arvel märgitud 2006. a. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et T. Kottise e-kiri (t.l 62) on käsitletav dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 2 tähenduses ning maakohus jättis põhjendamatult nimetatud tõendiga arvestamata. Samas ei ole nimetatud rikkumine viinud maakohus ebaõigele lõppjäreldusele. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et kuna T. Kottise puhul on tegemist hageja pojaga, kes võib olla huvitatud asja positiivsest lahendamisest hageja suhtes, siis ei ole nimetatud e-kiri usaldusväärne ega tõenda sõidukil alarmi olemasolu.
8.TsMS § 171 lg 1 järgi jäävad menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus U. Kottise kanda.
/allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi
/allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.