18. september 2014, kell 16:00 Jõhvi kohtumaja kantselei
Kohus
Viru Maakohus
Kohtunik
Olev Mihkelson
Kohtuasi
Creditreform Eesti OÜ hagi R. N. vastu 413,84 euro võlgnevuse ja viivise nõudes
Hagihind
432,50 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: Creditreform Eesti OÜ (RK xxx, Pirita tee 20 Tallinn 10127) Hageja esindaja: O.V. (lepinguline esindaja, e-post: [email protected] ) Kostja: R. N. (IKxxx; viibimiskoht: xxx) Kostja eeskostja: Lüganuse Vallavalitsus (RKxxx; Kiviõli tee 8 Lüganuse alevik Lüganuse vald; e-post: [email protected] ) Kirjalikus menetluses
Asja läbivaatamise viis
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagi osaliselt.
2.Välja mõista kostjalt R. N. hageja Creditreform Eesti OÜ kasuks 255 (kakssada viiskümmend viis) eurot ja 65 senti.
3.Välja mõista kostjalt R. N. hageja Creditreform Eesti OÜ kasuks viivis p-s 1 nimetatud summalt VÕS § 113 lg-1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest.
4.Ülejäänud nõuete, s.o viivise kuni hagi esitamiseni summas 81,49 eurot, kahju hüvitamise ja käsitlustasu, osas jätta hagi rahuldamata.
6.Saata kohtuotsus menetlusosalistele. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1).
EDASIKAEBAMISE KORD
Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses endas ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab isik hoolimata menetlusabi taotluse esitamisest, esitama kaebetähtaja jooksul kaebuse, ka juhul kui taotleb kaebuse esitamiseks menetlusabi. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. I
ASJAOLUD JA MENETLUSE VARASEM KÄIK
1.Creditreform Eesti OÜ esitas 13.12.2013 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse R. N.`u vastu võlgnevuse väljamõistmise nõudes. Kohus tegi 08.01.2014 võlgnikule maksettepaneku, mis toimetati kätte võlgniku eestkostjale. Võlgniku eestkostja Lüganuse Vallavalitsus esitas 03.03.2014 nõudele vastuväite. Pärnu Maakohtu 06.05.2014.a kohtumäärusega anti maksekäsu kiirmenetluses olev nõue üle hagimenetlusse Viru Maakohtule.
2.Viru Maakohus jättis 12.05.2014 avalduse käiguta ning kohustas hagejat esitama vormikohast hagiavaldust ning tasuma täiendavat riigilõivu.
3.Hageja esitas 01.07.2014 Viru Maakohtule hagiavalduse, mille kohaselt väljastas 08.11.2010.a. Ferratum Estonia OÜ vastavalt kostja laenutaotlusele kostjale laenu, summas 4000 krooni = 255,65 eurot. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste p-le 6, 6.3. kohustus kostja tasuma ka laenutaotluse käsitlemise ja laenusumma väljastamise kulu summas 900 krooni = 57,52 eurot. Laenu tagastamine ja käsitluskulu tasumine pidi toimuma 30 päeva pärast laenusumma saamist. Seega kohustus kostja kui laenuvõtja tagastama laenu koos käsitluskuluga, summas kokku 4900 EEK = 313,17 EUR, hiljemalt 08.12.2010.a. Kostja ei ole laenu tagastanud. Üldtingimuste p-i 8.3. järgi laenu või käsistluskulu mittetähtaegsel tasumisel kohustub laenutaotleja tasuma laenuandja poolt laenutaotlejale saadetud meeldetuletuskirjade eest. Meeldetuletuskirja saatmine maksab laenutaotlejale 150 EEK = 9,59 EUR. Seoses kostjapoolse laenu ja käsitluskulu tasumata jätmisega saatis laenuandja kostjale vastavad meeldetuletuskirjad 28.12.2010.a. ja 06.04.2011.a. Kostja aga nimetatud meeldetuletuskirjadele ei vastanud. Kostjalt võlgnevuse sissenõudmiseks pöördus Ferratum Estonia OÜ 06.05.2011.a. inkassoettevõtte hageja Creditreform Eesti OÜ poole ning viimane hakkas kostjalt võlgnevust sisse nõudma. Esimene nõudekiri on saadetud kostjale 15.06.2011.a. 01.12.2012.a.-11.12.2012.a. toimus nõude loovutamine hagejale. Kuna hagejal ei õnnestunud kostjalt võlga kohtuväliselt sisse nõuda, otsustas hageja pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole. Hageja selgitas täiendavalt, et esimest korda võttis kostja nõude loovutajalt Ferratum Estonia OÜ laenu 27.10.2010.a. summas 1500 krooni. Kostja kohustus tagastama laenu koos käsitluskuluga hiljemalt 11.11.2010.a. Kostja on nimetatud summa nõude loovutajale 08.11.2010.a. tasunud. Kuivõrd antud juhul on kostjale määratud eestkostja, siis vastavalt TsÜS § 8 lõikele 2 tuleb kostja piiratud teovõimet eeldada. Samas ei ole käesoleva hagiavalduse esitamise päeva seisuga hagejale teada, mis ajast alates ja millises ulatuses on eestkoste määratud. Kostja on nõude loovutajalt esimest korda võetud laenu tagasi maksnud koos nõutud käsitluskuluga, mis annab alust järeldada, et kostja teadis kohustuse olemasolust ja selle täitmise tingimustest. Kuivõrd kostja taotles laenu teistkordselt samal kuupäeval, mil tagastas esimest laenu, so 08.11.2010.a., siis võib põhjendatult eeldada, et
kostja sai sel kuupäeval aru oma tegudest ja suutis neid juhtida ega olnud 08.11.2010.a. piiratud teovõimega. Kõigest eelnevast tulenevalt nõuab hageja kostjalt kostjapoolsete tarbijakrediidilepingust tulenevate kohustuste täitmist ning alternatiivselt saadu tagastamist koos kahju- ja kõrvalnõudega alusetu rikastumise sätete alusel (juhul, kui menetluse käigus ilmneb, et kostja oli 08.11.2010.a. laenu võtmisel piiratud teovõimega isik ning tehingut ei ole hilisemalt heaks kiidetud).
4.Viru Maakohus võttis 22.07.2014 hagiavalduse menetlusse ning kohustas kostja (seadusliku esindaja kaudu) esitama kohtule vastuse hagiavaldusele.
5.Kostja (eestkostja kaudu) esitas 07.08.2014 kohtule vastuse hagiavaldusele. Kostja leidis, et laenuleping on tühine, kuna kostja on piiratud teovõimega isik. Kostja oli piiratud teovõimega ka laenulepingu sõlmimise päeval. Kostja tunnistati teovõimetuks Ida-Viru Maakohtu otsusega veel 2001.a ning vastav kanne tehti ka rahvastikuregistrisse. Viru Maakohtu 03.02.2012 määrusega määrati kostjale eestkostja. Kostja ei suutnud oma aastatepikkuse haiguse tõttu oma tegudest aru saada ega neid juhtida. Laenuandja pidi vastava asjaoluga arvestama laenu väljastamisel. Laenulepingu puhul on tegemist kostja ühepoolse tehinguga, mis oli tehtud esindaja eelneva nõusolekuta. Seega laenuleping on tühine ja hagi tuleks jätta rahuldamata.
II KOHTU PÕHJENDUSED
6.Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
7.Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: Ferratum Estonia OÜ ja kostja vahel sõlmiti laenuleping, millest tulenevad nõuded on Ferratum Estonia OÜ loovutanud hagejale; Kostja on saanud Ferratum Estonia OÜ-lt laenu summas 255,65 eurot. Laenulepingu alusel esitatud nõudes on poolte vahel on vaidlus, kas kostja oli piiratud teovõimega isik ka lepingu sõlmimise ajal ja kas laenuleping on kehtiv. Seega lahendab kohus kõigepealt küsimuse, kas kostjal oli laenulepingu sõlmimise ajal piiratud tõevõime, seejärel vastab kohus küsimusele, kas laenuleping on kehtiv. Hageja alternatiivnõude osas kostja oma seisukohta ei avaldanud.
8.Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 3 alusel kui isikule, kes vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse või muu psüühikahäire tõttu ei suuda kestvalt oma tegudest aru saada või neid juhtida, on määratud kohtu poolt eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles talle eestkostja on määratud. Perekonnaseaduse (PKS) § 216 alusel täisealiste isikute üle enne käesoleva seaduse jõustumist nende teovõimetuks tunnistamisel seatud eestkoste muutub käesoleva seaduse kohaseks eestkosteks. Eestkoste seadmisel jäävad kindlaksmääratud eestkostja ülesanded (pädevus) edasi kehtima. Ida-Viru Maakohtu 30.11.2001 otsuses on kohus tuvastanud, et kostja R. N. põeb psüühilist haigust ning on korduvalt viibinud statsionaarsel ravil. Kohtuotsusega oli kostja tunnistatud teovõimetuks ning tema üle oli seatud eestkoste. Kohtuotsuses ei ole määratud tähtaega, mis ajaks eestkoste seati. Seega seati eestkoste kuni uue kohtulahendi tegemiseni. Uus kohtulahend avaldati 03.02.2012 ning kohus määras kostjale eestkostja. Viimases kohtulahendis (03.02.2001) kohus tuvastas, et kostja ei ole jätkuvalt suuteline oma tegudest aru saama psüühilise haiguse tõttu, kostja vajab eestkostet. Seega alates 30.11.2001 ja kuni tänase päevani on kostja üle seatud eestkoste, eestkoste oli seatud ka laenulepingu sõlmimise päeval, s.o 08.11.2010.
Seega eeldab kohus, lähtudes TsÜS § 8 lg-st 3 ja kohtulahenditest, et kostja oli piiratud teovõimega isik ka laenulepingu sõlmimise päeval.
9.TsÜS § 11 lg 1 alusel piiratud teovõimega isiku poolt seadusliku esindaja eelneva nõusolekuta tehtud mitmepoolne tehing on tühine, välja arvatud, kui seaduslik esindaja tehingu hiljem heaks kiidab. Kui isik on muutunud pärast tehingu tegemist teovõimeliseks, võib ta tehingu ise heaks kiita. Laenuleping on mitmepoolne tehing TsÜS § 67 lg 2 alusel. Kostja seaduslik esindaja ei ole hagi aluseks olevat tehingut heaks kiitnud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et laenuleping on tühine ja hageja ei saa esitada nõudeid lepingu alusel.
10.Kohus peab vajalikuks selgitada, et TsÜS § 11 lg 1 seisukohast ei ole oluline, kas hageja teadis kostja piiratud teovõimest või mitte. Rahvastikuregistri seaduse § 6 lg-te 1 ja 2 alusel rahvastikuregistrisse kantud andmetel on informatiivne ja statistiline tähendus. Seadusega ettenähtud juhtudel on rahvastikuregistrisse kantud andmetel õiguslik tähendus. Kohus selgitab, et isiku teovõime kohta tehtud kandel ei ole õiguslikku tähendust, s.t et isik on piiratud teovõimega mitte lähtudes rahvastikuregistri kandest, vaid kohtulahendist lähtuvalt. Seega kohtule esitatud väljavõtted rahvastikuregistrist ei oma kostja piiratud teovõime tõendamiseks tähtsust. Küll aga võib sellega kontrollida laenuandja heausksust ning antud juhul on laenuandja kontrollinud laenu andmiseks kostja isikuandmeid rahvastikuregistri abil.
11.Järgnevalt analüüsib kohus, kas hagi kuulub rahuldamisele alusetu rikastumise sätete alusel (alternatiivne nõue):
11.1.Põhivõlgnevus ja käsitlustasu Võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Antud asjas ei ole vaidlust, et kostja sai 08.11.2010 Ferratum Estonia OÜ-lt raha summas 4000 krooni (maksekorraldus nr 17243, t.l. ). See tähendab, et laenuandja on teinud soorituse laenulepingu täitmiseks. Kostja on nimetatud summa võrra rikastunud, võlausaldaja soorituseks aga puudus õiguslik alus, kuna laenuleping osutus tühiseks. Seega VÕS § 1028 lg 1 eeldused on täidetud ning kostja peab hagejale tagastama tühise lepingu alusel saadud 4000 krooni ehk 255,65 eurot. Käsitlustasu võrra ei ole kostja rikastunud ja seega ei kuulu käsitlustasu tagastamisele.
11.2.Kahju hüvitamise nõue Hagiavalduses viitas hageja laenulepingu üldtingimuste p-le 8.3., mille kohaselt on laenuandjal õigus nõuda kahju hüvitamist summas 19,18 eurot. Kuna kohus leidis, et laenuleping on tühine, tühised on ka lepingu tüüptingimused ja seega ei saa hageja nõuda kahju hüvitamist lepingu alusel. Alusetu rikastumise nõue (mida hageja on esitanud alternatiivselt) ei hõlma kahju hüvitamist VÕS § 1032 alusel. Muud kahju kui lepingu alusel ei ole hageja tõendanud ega palunud seda hüvitada. Eeltoodu alusel jätab kohus hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata.
11.3.Viivis Kui võlgnik on rikastunud võlausaldaja arvel, tekib võlgniku ja võlausaldaja vahel võlasuhe. Alusetu rikastumise korral tekib võlgnikul kohustus alusetult saadu tagastada.
Kohustuse täitmisega viivitamisel tekib võlausaldajal õigus nõuda viivist VÕS § 113 alusel. VÕS § 82 lg 3 alusel kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust. Lähtudes alusetu rikastumise institutsiooni olemusest ei teki võlgniku kohustus saadud tagastada alusetu rikastumise toimumise hetkel. Viivitus saadu väljaandmisel tekib alles siis, kui alusetult rikastunud isik pärast tema vastu nõude esitamist saadut mõistliku aja jooksul välja ei anna (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-54-08). Hageja saatis kostjale meeldetuletuskirja võlgnevuse tasumiseks. Kuid kuna kostja on piiratud teovõimega isik, ei saanud tema oma kohustuse olemasolust aru. Hagiavaldusest võib aru saada, et hageja sai eestkostjast teada alles käesoleva menetluse käigus. Samuti kostja eestkostja sai nõude olemasolust teada maksekäsu kiirmenetluse avalduse alusel koostatud makseettepanekust. Alusetu rikastumisest tulenev nõue oli esmakordselt esitatud hagiavalduses. Seega leiab kohus, et alles käesoleva menetluse käigus sai eestkostja teada kohustuse olemasolust. Eeltoodu alusel jõuab kohus järeldusele, et kostja ei ole veel viivitusse sattunud. Kostjalt tuleb välja mõista viivist VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumist summalt 255,65 eurot. Eeltoodu alusel on hageja nõue põhjendatud summa 255,65 euro tagastamise osas alusetu rikastumise sätete alusel. Rahuldamisele kuulub ka viivise väljamõistmise nõue alates kohtuotsuse jõustumisest. Ülejäänud nõuete (käsitlustasu, viivis kuni hagi esitamiseni ja kahju hüvitamine) osas tuleb hagi jätta rahuldamata.
MENETLUSKULUDE JAOTUS
Asja menetlenud kohus märgib kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse (TsMS § 173 lg 4). TsMS § 163 lg 1 alusel hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Eeltoodu alusel jätab kohus menetluskulud poolte endi kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (TsMS § 174 lg 1).
/allkirjastatud digitaalselt/ Olev Mihkelson Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.