Võlaõigus › Kindlustuslepingud - Hagid kindlustusandja vastu

Asjaolud Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 03.12.2010 kaskokindlustuse leping, hagejale kuuluva sõiduauto Chevrolet Corvette suhtes. 30.08.2011 toimus sõidukiga avarii, kui hageja sõidukile jooksis Nõva vallas Tusari külas Peraküla suunduval teel ette loom, mille tõttu sõitis hageja teelt välja vastu puud ja hagejale kuulunud sõiduk sai olulisi kahjustusi. Koheselt pärast avarii toimumist teatas hageja kostjale kahjust. Kostja avaldas arvamust, et sõidukit ei ole otstarbekas taastada ja selle hinnaks võib olla 30 000 eurot. 07.12.2011 esitas kostja hagejale kahju hüvitamisest keeldumise otsuse, kus keeldumise alusena oli märgitud kindlustuse üldtingimuste punkti 61 ja 73 rikkumine. Kostja ei ole otsuses selgitanud, milles seisneb hagejapoolne rikkumine. Hageja leiab, et ei ole kindlustuslepingut rikkunud. Hageja palus kostjalt välja mõista kindlustushüvitis summas 30 000 eurot, viivis 03.12.2012 seisuga summas 10 860 eurot ja alates 04.12.2012 viivis 0,1% põhivõlast päevas kuni põhinõude täitmiseni. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Liiklusõnnetuse kvalifitseerimisel kindlustusjuhtumiks oleks kuulunud kostja poolt nimetatud kindlustuslepingu alusel hüvitamisele kostja tehniliste ekspertide poolt määratud sõiduki liiklusõnnetuse eelne turuväärtus 30 000 eurot. Kahjumenetluse käigus on selgitatud välja, et kindlustusandjale on liiklusõnnetuse toimumise asjaolude kohta antud teadlikult valeütlusi. Kindlustusuurimise kokkuvõtte alusel algatas PPA Lääne prefektuur 21.09.2011 kriminaalmenetluse kriminaalasja KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo tunnustel kahtlustatavate hageja, JV ja E-HK suhtes. Kriminaalmenetlus lõpetati 28.02.2013 määrusega, kuid selle käigus jõuti järeldusele, et kahtlustatavate poolt antud ütluste ja toimikus olevate muude tõendite vahel esineb lahknevusi, mistõttu ei saa kahtlustatavate ütlusi käsitleda tõesena. Hageja on toimunud avarii osas loonud tegelikkusele mittevastava ettekujutuse nii avarii põhjuse, tekkemehhanismi, selles osalenud sõiduki omandamise, tehnilise seisukorra kui ka hinna osas. Sündmuskohal puudusid pidurdamisele või järsule juhtimismanöövrile viitavad jäljed ja sõiduauto Chevrolet Corvette on teelt välja sõitnud sujuvalt sirgjooneliselt. Samal päeval puksiirjuhi tehtud fotodelt on näha, et avariijärgselt seisab Corvette otse asetsevate esiratastega, samuti on fotodel näha sõiduki teelt väljasõidu jäljed sujuvalt otse puu sunnas. Vilunud autojuhi poolt sellise juhtimisvõtte kasutamine, kus teeääres olev koer ehmatab teda sedavõrd, et ta sõidab teelt välja vastu puud, on ebatõenäoline. Sõidukiirus oli väike, millele viitavad nii sõiduki vigastused, seda kinnitavad hageja antud ütlused. Sündmuskohal fikseeritud jäljed ja sõiduki esirataste asend viitavad asjaolule, et sõidukijuht ei reageerinud avariiohtlikule olukorrale ja ei püüdnud sõidukit sõiduteele tagasi suunata. Avariikoht asub ca 200 meetrit peale ristmikku, kus juht oleks pidanud sooritama 90-kraadise pöörde ning seejärel kiirendama. Ei ole tõenäoline, et juht oleks võinud uinuda. Juhi kogemusi ja staaži arvesse võttes ei ole tõenäoline, et ta ei oleks reageerinud ebaadekvaatsele juhtimisvõttele ja oleks sõitnud otse teelt välja vastu puud üritamata sõiduvigu korrigeerida. Hageja varjas uurimise algul Corvette päritolu ning asjaolu, et tema või tema sõbrad on Corvette endiste omanikega ammused tuttavad, kes on seotud nii äriliste kui perekondlike või sõbrasuhetega. Hageja, kuigi pidi olema reaalselt käsitlevate sõidukite vahetustehinguga seotud, ei mäleta Corvette müügihinda, mis oli tema väidetavalt eduka vahetustehingu aluseks ja eksib ligikaudu 10-15 tuhande euroga enda kahjuks, hinnates tehingu väärtuseks 35 000-40 000, mis oli tema arvates 2010 Porsche Cayenne reaalne turuhind. Maakohtu otsus ja põhjendused

2(7)

Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja ja kostja vahel oli 03.12.2010 sõlmitud kaskokindlustuse leping, kindlustuse objektiks on hagejale kuuluv sõiduauto Chevrolet Corvette, registreerimismärgiga XXXXXX. Lepingu lahutamatuks lisaks olevate If P&C Insurance AS Kindlustuse üldtingimuste ÜU 20021 p 61 kohaselt on kindlustusvõtjal kahjujuhtumi korral kohustus anda kindlustusandjale õiget ja täielikku informatsiooni kahjujuhtumi asjaolude, kahju suuruse ja võimalike vastutavate isikute kohta. Kindlustuse üldtingimuste ÜU 20021 p 73 kohaselt, kui kindlustusvõtja on rikkunud kindlustuslepingust tulenevat kohustust (sh täiendavaid ohutusnõudeid, tõendite esitamise kohustust), on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitise maksmisest keelduda või kindlustushüvitist vähendada, kui rikkumine omas mõju kahju tekkimisele või kahju suurusele või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemisele. Pooltel puudub vaidlus liiklusõnnetuse ajas, kohas, vaidlusalusele sõidukile tekkinud kahju suuruse ja kahjujuhtumist tähtaegselt informeerimise osas. Kostja keeldus hagejale kindlustushüvitist välja maksmast põhjusel, et hageja oli esitanud liiklusõnnetuse asjaolude kohta teadlikult valeandmeid. Hagi asjaoludes on kirjeldatud, et hageja juhitud sõidukile jooksis ette loom, mille tõttu hageja sõitis autoga teelt välja vastu puud. Kahjuteates nr 0000022488, mis on edastatud 30.08.2011 kell 17.34, on hageja juhtumi kirjeldusena märkinud: „teele hüppas koer, tegin väikese liigutuse paremale ja kuna tee oli kitsas, oli puule otsasõit vältimatu“. Täiendavalt 30.08.2011 edastatud esmasele kahjuteatele on hageja kirjutanud 07.09.2011 seletuse kindlustusandjale, milles kirjeldab sündmust: „tee peal oli koer ja ma keerasin kokkupõrke vältimiseks kohe nõksu paremale ja sattusin tee äärele. Seal on kõrge teeserv ja rattad läksid ilmselt üle ääre, kus auto esirattad keerasid risti ja auto liikus rattad ristis otse edasi lihtsalt. Koer oli tee ääres, kui seda märkasin. Koer oli puust suure tee poole umbes paarkümmend meetrit.“ Kohtuistungil 21.11.2013 vande all ütlusi andes selgitas hageja, et vasakult poolt tee servast jooksis tee peale must koer. Vastuseks kohtu küsimusele, mis hetkel ta koera märkas, vastas hageja: „koer tuli kurvi tagant ning kõndis tema poole rahulikult, ei jooksnud. Koer oli suurem ja musta värvi, koera tõugu ei tea. Must koer kõndis tee ääres, pärast avariid läks ära.“ Uurijale antud seletusest sündmuse kohta ilmneb, et hageja avastas järsku enda nina eest mingi suure koera. Sündmuse tehiolusid ei saa neljal erineval viisil kirjeldada, need saavad olla nii nagu juhtum tegelikkuses oli. Tõeste andmete sisu ei saa ajaliselt ega erinevatele isikutele antud seletustes muutuda. Hagejal oli koera iseloomustamiseks läbivalt kaks sõna (suur ja must), kuid puudub usutav ja muutumatu kirjeldus koera kui avarii põhjustaja, teele sattumise kohta. Kriminaalmenetluse raames andis ütlusi RT, kellele hageja oli samuti väitnud, et koer või mingi loom oli ees, manöövrit tehes sattus teepervel olevale kruusale ja kurvis inertsist viskas vastu puud. Kohus leidis, et hageja on loonud avarii osas tegelikkusele mittevastava ettekujutuse avarii põhjuse, koera tee ääres või teele ootamatu sattumise osas. Hageja andis vande all ütlusi ja kinnitas, et tee, sh avarii toimumise koha kurv, oli talle teada, igapäevaselt sõidetav ja ta oskas kohast kiirust valida. Hageja ei mäletanud, kas ta koera märgates pidurdas. Teiseks on ebaselge ja eksitav kohtu hinnangul hageja antud teave õnnetusele eelnenud aja ja sündmusele järgnenu kohta. Seletuses kirjeldab hageja, et avariihommikul alustas sõitu just vaidlusaluse autoga Gabriela motellist, seejärel Rooslepa Piirivalvekordonisse pesumajja ja Nõva poodi ning seejärel kodu poole Perakülla (I kd, tlk 89). Avarii juhtus veidi peale kella ühte, kell 13.10. Tunnistajana ütlusi andnud RS (II kd, tlk 2) sõitis avarii päeval ca 13.00 ajal Perakülas asuva kodu poole ning nägi vastutulevaid sõidukeid, tumedat maasturit (või mahtuniversaali) ja selle järel vaidlusalust autot Chevrolet Corvette. Umbes kella 16.00 paiku märkas ta seda sama autot avariikohas puksiiriautol. Tunnistaja RS ütlused on usaldusväärsed, tal puudub asja lahenduse osas huvi ning tunnistajal jäi auto meelde, kuivõrd väga tihti selliseid autosid ei ole külas sõitmas. Auto tähelepanuväärset erandlikkust on kinnitanud AV (II kd, tlk 121, I kd, tlk, 120, 149). MM möönis ka ise, et tihti selle autoga ei sõida (II kd, tlk 116, 193), ehk korra nädalas, talvel oli sõiduk Soomes

3(7)

emale kuuluvas garaažis. Tunnistaja ütlustest võib järeldada, et vahetult enne sündmust vastutulev auto oli suure tõenäosusega vaidlusalune sõiduk. Lääne Prefektuuri jälitusprotokoll kajastab hageja mobiilikõnesid ja masti piirkondi, kuid mitte auto Chevrolet Corvette liikumist (I kd, tlk 196). Ükski tõend ei viita, et hageja vaidlusaluse sõidukiga selle teekonna läbis ja just tagasiteel koju õnnetusse sattus. Hageja väidet, et avariikohast viis teda koju juhuslikult möödasõitev Mercedes, ei kinnita tõendid. Hageja seletused on vastuolulised, nii on hageja ühes seletuses kirjeldanud (I kd, tlk 89), et oli šokis ja jalutas avariipaigast minema, olles eelnevalt teavitanud politseid ja kindlustust. Uurijale antud seletuse järgi istus ta avariijärgselt autos, oli jahmunud, seejärel tuli autost välja ning asus vigastusi uurima (I kd, tlk 193). Käsikirjalises seletuses (I kd, tlk 92) kirjeldab hageja, et juhuslik möödasõitja, kelle Mercedesega ta koju läks, jäi just sündmuskohale (avariipaigale) seisma, uurijale antud seletuse kohaselt jäi mitu autot sündmuskohal seisma (I kd, tlk 193 pöördel). Hageja ei saanud sündmuskohalt ära jalutades samaaegselt avariikohal olla. Hageja kirjeldatud viisil avarii paigale jõudmine ei ole tõendatud ja sündmuskohalt lahkumine on selgitatud vastuoluliste ütlustega. Ka asjas kogutud teised tõendid kogumis ei kinnita hageja väiteid. Sündmuse toimumine hageja kirjeldatud põhjusel on välistatud. Hageja, JV ja AV on isikud, kes lävivad nii perekondlikult kui ärilistel eesmärkidel. Kriminaalasja uurimisel ilmnes, et nende ütlused olid kooskõlastatud. Hageja on ise märkinud (I kd, tlk 91), et vaidlusaluse autoga sõitis JV. Liiklusõnnetusele on omane toimumise juhuslikkus ja sõltuvalt situatsioonist juhi püüd õnnetust vältida. Selleks võib olla veenev põhistus, mis kattub avariipaiga olustikuga. Asja sisulise arutamise käigus ei ole hageja tõendanud, et tegemist oli ettenägematu liiklusriski realiseerimisega. Tee oli hagejale tuttav, ilmaolud normaalsed ja hageja kirjeldas kohtus, et juhina ilmutas ta suurt tähelepanelikkust konkreetsel teelõigul seoses kurviga. Hageja kui juhi jaoks ootamatu sündmuse kirjeldus pidanuks olema ühene, veenev ning ajaliselt mitte muutuv. Kindlustusuurimise üksuse poolt teostati 05.09.2011 vaatlus sündmuskohast (I kd, tlk 144) ja kajastati, et sündmuskoht on piiratud metsa ja võsaga, tegemist on sirge teelõiguga, kus esimeses vasakkurvis on näha paremale poole teelt välja sõitnud sõiduki jäljed ning pidurdusjälgi ega järsule juhtimismanöövrile omaseid jälgi teel näha ei ole. Sündmuskohal ei fikseeritud hageja kirjeldatud järsku manöövrit. Vastupidiselt: tegemist oli sujuva sirgjoonelise kaldumisega teepeenrale ligi 18 meetrit enne puud. Sündmuskohal ei täheldatud ohuolukorrale omaseid jälgi, mis viitaksid sõiduki roolimanöövrile sõiduki tagasisuunamiseks sõiduteele. Hageja on 07.09.2011 seletuses kirjeldanud: „keerasin rattad vastu ja hakkasin pidurit vajutama“, samas ei täheldatud sündmuskohal pidurdusjälgi (I kd tlk 88). Sündmuskohal avariilisest sõidukist tehtud fotode järgi on tuvastatud, et auto rattad olid välja keeramata ning sõiduk oli otse sõitnud vastu puud. Kahjujuhtumit uurides märkas KM (I kd, tlk 118) vastuolu sündmuskoha ja hageja ütluste vahel. Pidurdus- või järsu manöövri jälgi ei märganud samal päeval teel sõitnud RS (II kd, tlk 121). Selles osas ei kattu hageja ütlus sündmuskoha tegeliku olukorraga. Autot ära viies tegi puksiirijuht fotod (I kd, tlk 89) ca kolm tundi pärast avariid. Kriminaalasja raames on koostatud vaatlusprotokollist ilmneb, et rataste pidurdusjälgi teelt ei paista, enne sõidukit on teepervel sirgjoonelised lohisemisjäljed (II kd, tlk 4, 7). Kohtu hinnangul on hageja kirjeldatud viisil avariijuhtumi toimumine ebatõenäoline ja seda ei kinnita asjas esitatud tõendid. Kriminaalasja raames ja menetluses kogutud tõendid, ütlused ja vaatlusprotokoll on tsiviilasjas dokumentaalseteks tõenditeks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10-09 p 5). Kohtueelses menetluses tunnistajate poolt öeldu ei ole TsMS § 251 lg 2 ja § 272 kohaselt tsiviilasja lahendamisel kasutatav tunnistajate ütlustena, kuid kohtueelses menetluses kogutud menetlusdokumendid võivad kuuluda dokumentaalsete tõenditena siiski tsiviilkohtumenetluses tõendite kogumisse ja olla seeläbi hinnatavad.

4(7)

Esitatud asjaolud, sündmuskoha olustik ja tõendid kogumis tõendavad, et hageja põhjustas kahju tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kindlustusvõtja on eksitanud kindlustusandjat väites, et vastu puud sõitmine oli tingitud koera ootamatust teele ilmumisest ja äkilisest pöördest. Vastavalt VÕS § 452 lg 2 p 3 ja 4 kindlustusandja ei või tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja ei rikkunud kohustust tahtlikult või, kui kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja rikkus kohustust raske hooletuse tõttu, kuid rikkumisel ei olnud mõju ei kindlustusjuhtumi kindlakstegemisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele. Käesoleva vaidluse sisulisel lahendamisel ei ole hageja hagis esile toodud väited tõendamist leidnud ning kostja kindlustusandjana on õigustatult jätnud kahju hüvitamata. Kuivõrd hagi jääb põhinõude osas rahuldamata, puudub alus viivise väljamõistmiseks. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi täies ulatuses ning menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja on läbivalt väitnud, et tegemist on kindlustuskelmusega, kuid nimetatud väited ei leidnud tõendamist – politsei lõpetas kriminaalmenetluse kuriteokoosseisu puudumise tõttu. Isegi juhul, kui hageja erinevates seletuskirjades kindlustusjuhtumiga mitteseotud ütlustes esinekski mitmetimõistetavusi, siis ei anna see kindlustusandjale alust kindlustushüvitise väljamaksmisest keelduda. Maakohus on leidnud, et hageja oleks pidanud täpsemalt suutma kirjeldada teele jooksnud koera, puudub usutav ja muutumatu kirjeldus koera kui avarii põhjustaja teele sattumise kohta, on ebaselge hageja antud teave õnnetusele eelnenud aja ja sündmusele järgnenu kohta, väited juhuslikult möödasõitnud Mercedese poolt hageja koju viimise kohta ei ole tõendatud. Samas ei ole kohus sisustanud, mis õiguslikku tähendust antud küsimused omavad. Kuidas on nimetatud küsimused põhjuslikus seoses kindlustusjuhtumiga. Maakohtu otsus on vastuoluline. Esmalt väidab kohus, et hageja põhjustas kahju tahtlikult või raskest hooletusest. Mõlemale süü vormile üheaegselt ei saa tugineda. Kahju tahtlik põhjustamine on ümber lükatud kriminaalasja lõpetamise määrusega. Kohus pole põhistanud, miks ta leiab, et kahju põhjustati tahtlikult (tahtlik põhjustamine peaks olema tõendatud kas tunnistajate ütlustega või ekspertiisiga). Asjaolu kohta, et kahju oleks põhjustatud raskest hooletusest (mis ei ole apriori kindlustusandjat täitmiskohustusest vabastav asjaolu), ei ole tõendeid. Vastuolud seletuskirjades (täpsemini isiku poolt antud kirjelduste detailsus ajas) või küsimus kuidas koer teele sattus, ei vabasta kindlustusandjat täitmiskohustusest. Maakohus on eksinud VÕS § 452 lg 2 p 3 kohaldamisel. Kohtu tuginemine VÕS § 452 lg 2 p-dele 3 ja 4 ei ole asjakohane, kuna puuduvad vastavad asjaolud, mis on eelduseks antud normide kohaldamiseks ja puudub põhjuslik seos. Isegi kui kindlustusvõtja on rikkunud kohustust raske hooletuse tõttu ja kui rikkumine omab mõju kindlustusjuhtumi kindlakstegemisele või kindlustusandja täitmise kohustusele, ei ole ka sellise kokkulepe alusel võimalik kindlustusandjal täitmise kohustusest vabaneda VÕS § 452 lg 2 p 3 tõttu (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-59-05, p 12). Puudub vaidlus, et vastava riski suhtes oli kindlustusleping sõlmitud ja et kindlustusvõtja ei ole rikkunud ühtegi kohustust, millel oleks mõju kindlustusjuhtumi toimumisele (selline kohustus peab eksisteerima kindlustusjuhtumi eelselt – näiteks lubatud sõidukiiruse ületamine vms). Vastus apellatsioonkaebusele

5(7)

Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta lõppjärelduses muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. I Kostja keeldus kindlustusvõtja nõuet rahuldamast, leides, et hageja põhjustas õnnetuse tahtlikult ja tegelikkuses ei leidnud aset sündmus sellisel viisil nagu hageja seda kirjeldab. Kostja tõi välja erinevad asjaolud, mis viitasid hageja poolt esitatud valeandmetele avarii põhjuse, tekkemehhanismi, sõiduki omandamise ja tehnilise seisukorra ning hinna osas. Põhjendamatu on apellandi seisukoht, et kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu ei saa õnnetus olla põhjustatud tahtlikult. Kindlustuskelmuse kahtluse tõttu algatatud kriminaalmenetlus hageja, JV, EHK vastu lõpetati tõendite puudumise tõttu. Lõpetamise määruse kohaselt esines kahtlustatavate poolt antud ütluste ja toimikus olevate muude tõendite vahel lahknevusi, mistõttu ei saa kahtlustatavate ütlusi käsitleda tõesena. Kriminaalmenetluses tõlgendatakse kõiki kõrvaldamata kahtlusi kahtlustatava süüdiolekus tema kasuks ja kahtlustatav ei ole kohustatud oma süüd tõendama (KrMS § 7). Teisiti on tsiviilkohtumenetluses, kus võistlevas protsessis menetleb kohus tsiviilasja poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (TsMS § 5). Seega kriminaalasja lõpetamine ei tähenda, et kostja ei saa tõendada oma väited hageja tahtluse osas tsiviilkohtumenetluses. II Õige on apellatsioonkaebuse väide, et üksnes maakohtu poolt kirjeldatud hageja erinevates dokumentides kajastatud ja kohtuistungil vande all antud seletuste lahknevus, hageja ebaselge teave õnnetusele eelnenud aja ja sündmusele järgnenu kohta, koju viimise asjaolude kohta ei võimalda väita, et hageja valetab. Inimene võib avariiolukorras toimunu detailid ehmatuse tõttu unustada. Samas on hageja selgitused näiteks tee kõrval olnud objekti ja selle teele sattumise, enda õnnetuspaigalt lahkumise kohta sellisel määral detailsed, et seda teisal oluliselt muutes ei mõju hageja jutt veenvalt. Nimetatud seletuste analüüs näitab kohtu siseveendumuse kujunemist nende tõendite uurimise pinnalt koosmõjus teiste asjas esitatud tõenditega. Maakohus uuris ja hindas kõiki tõendeid nende kogumis. Maakohus leidis, et hageja toodud asjaoludel avariijuhtumi toimumine ei ole võimalik, kuna selle lükkasid ümber: tunnistaja RS ütlused, mille kohaselt vaidlusalune auto sõitis tumeda maasturi järel hageja poolt öeldule vastupidises suunas; kindlustusuurimise sündmuskoha vaatlust kajastav dokument, mille kohaselt ei teinud hageja sündmuskohal järsku manöövrit, tegemist oli sujuva sirgjoonelise kaldumisega teepeenrale ligi 18 meetrit enne puud; sündmuskohal ei täheldatud ohuolukorrale omaseid jälgi, mis viidanuks sõiduki roolimanöövrile sõiduki tagasisuunamiseks sõiduteele, puudusid pidurdusjäljed; sündmuskohal tehtud fotode järgi olid auto rattad välja keeramata ning sõiduk oli sõitnud otse vastu puud. Teisisõnu leidis kohus, et avarii, samuti sellele eelnenud ning järgnenud sündmused ei olnud ajaliselt ja oma tekkemehhanismilt võimalikud, need ei saanud nii toimuda nagu deklareeris kindlustusvõtja neid sündmusi kostjale. III Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, kui jättis hagi rahuldamata VÕS § 452 lg 2 p 3 ja 4 alusel. Nimetatud minetused maakohtu lahendis saab ringkonnakohus kõrvaldada.

6(7)

Vaidluse asjaoludest nähtuvalt on ilmne, et hageja ei soovi avaldada juhtumi kohta tõeseid andmeid, see omakorda mõjutab kindlustusandja täitmise kohustuse kindlakstegemist. Ringkonnakohtu hinnangul on ilmne, et juhtum ei toimunud sellistel asjaoludel nagu hageja seda väidab. VÕS § 448 lg 2 I lause kohaselt võib kindlustusandja nõuda pärast kindlustusjuhtumi toimumist kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Sellele vastab kindlustusvõtja kohustus esitada kindlustusandjale viimase nõudmisel teavet, mis on vajalik kindlustusandja täitmise kohustuse kindlakstegemiseks. On loogiline eeldada, et kindlustusvõtja antav teave peab olema tõene. Nimetatud kohustus on täpsustatud ka poolte vahelises lepingus. Tingimuste UÜ 20021 p 61 järgi peab kindlustusvõtja esitama õiget ja täielikku informatsiooni kahjujuhtumi asjaolude kohta, võimalike kahju eest vastutavate isikute kohta. Selle kohustuse rikkumise korral on kindlustusandjal võimalik tingimuste p 73 alusel keelduda hüvitise maksmisest kui kohustuse rikkumine mõjutas kahju tekkimist, suurust või kindlustusandja täitmise kohustuse ulatuse kindlakstegemist. Kui asjaolud võimaldavad väita, et teave ei ole tõene, ei saa seda lugeda kohustuse täitmiseks VÕS § 448 lg 2 I lause mõttes. Kui kindlustusvõtja rikub § 448 lg 2 II lauses sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest (VÕS § 449 lg 2 alusel). Hagi rahuldamata jätmiseks võis maakohus alternatiivselt tuvastada, et hageja põhjustas avarii tahtlikult (VÕS § 452 lg 1). Ringkonnakohtu hinnangul võimaldavad maakohtu poolt tuvastatud õnnetuse toimumise asjaolud väita, et hageja põhjustas avarii tahtlikult. Tahtlusele viitavad lisaks maakohtu tuvastatule asjaolud, et hagejal oli piisav sõidukogemus, ta sõitis tema jaoks tuntud teed kiirusega 50 km/h (hageja vande all antud ütlused II kd, tl 115) ja kostja poolt esitatud tõenditega on tõendatud paagis piisava koguse bensiini puudumine hageja poolt märgitud sihtkohta või esimese tanklani jõudmiseks (vaatlusprotokoll I kd, tl 166). Asjaolu, et kütus võidi autost avariiliste sõidukite platsil lihtsalt välja pumbata, ei ole üldteada ja hageja oleks pidanud seda tõendama (TsMS § 231 lg 1). Kuna ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (TsMS § 232 lg 2), ei ole põhjendatud apellandi väide, et tahtluse tõendamine tuleb kõne alla üksnes tunnistaja ütluste või liiklusekspertiisiga. Kuna kindlustusvõtja on andnud mittetõeseid väiteid kahjujuhtumi toimumise kohta ja kahjujuhtum on tekitatud tahtlikult, ei ole hagejal kui kindlustusvõtjal õigust nõuda ka VÕS § 76 lg 1, 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 ning VÕS § 422 lg 1 alusel kindlustuslepingu täitmist ning juhtumi eest kindlustushüvitise ning viivise maksmist. Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 ja § 173 lg 4 järgi jätta hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174).

Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/

Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/

Indrek S /allkirjastatud digitaalselt/

7(7)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.