Helena (registrikood: 750458758; asukoht: Osiedele Kostka 21/6, PL 99-400, Lowicz, Poola Vabariik), tehinguline esindaja Marko Jaani Kostja I Parkuur Group Osaühing (registrikood: 11367732, kustutatud 23.05.2013) Kostja II (apellatsioonimenetluses vastustaja): VP (isikukood: XXXXXXXXXXX; elukoht: XXXXX XXXX), tehinguline esindaja Kuldar Kirt
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON:
1.
Harju Maakohtu 20.12.2013.a otsus jätta muutmata.
2.Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.
3.Jätta rahuldamata apellandi poolt esitatud tõendite kogumise taotlused.
4.Keelduda apellandi poolt koos apellatsioonkaebusega Tallinna Ringkonnakohtule esitatud tõendi vastuvõtmisest ja tagastada see apellandile.
1(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-32158
5.Jätta kostja II maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda ning hageja menetluskulud tema enda kanda.
6.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
1.05.07.2010.a esitas hageja Harju Maakohtule hagi, milles palus kostjatelt solidaarselt välja mõista põhivõlgnevuse 38 490,63 krooni (2460 eurot) ja hagi esitamise seisuga viivise 3107,31 krooni (198,59 eurot) ning alates 06.07.2010.a kuni põhinõude täitmiseni viivise 8% tagastamata põhinõudelt aastas. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. 10.10.2013 esitas hageja kohtule avalduse, milles loobus hagist kostja I vastu ning palus kostja I suhtes tsiviilasja menetluse lõpetada. Hageja palus menetlust jätkata kostja II osas ning välja mõista kostjalt II hageja kasuks tekitatud kahju ja viivised. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 21.04.2009.a, 11.05.2009.a ja 26.05.2009.a veolepingud, mille järgi kohustus hageja vedama kostjale I kuuluvad veosed Poola Vabariigist Eesti Vabariiki. Hageja täitis lepingutest tulenevad kohustused ning esitas kostjale I arve nr 45/09/F summas 960 eurot, arve nr 53/09/F summas 650 eurot ja arve nr 61/09/F summas 850 eurot. Kostja I kohustus nimetatud vedude teostamise eest tasuma hagejale kokku 2460 eurot. Kostja I oma kohustust ei täitnud. Arvete kõige hilisem maksetähtaeg oli 06.07.2009.a. Seega on hagejal õigus nõuda kostjalt I võla tasumist summas 38 490,63 krooni (2460 eurot) ning seaduses sätestatud suuruses viivist. Kostja II oli kostja I juhatuse liige. Kostja II on rikkunud äriseadustiku (ÄS) § 176 p-st 3 ja § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada pankrotiavaldus. Hageja kahju hüvitamise nõue kostja II vastu põhineb võlaõigusseaduse (VÕS) §-l 1043, § 1045 lg 1 p-del 7 ja 8. Kostja I tellis hagejalt teenust perioodil aprill–mai 2009.a 2460 euro eest. Arvetest nähtuvalt muutus hageja tasunõue sissenõutavaks hiljemalt 06.07.2009.a. Teenuse eest kostja I ei tasunud. Kui kostja II oleks õigeaegselt esitanud pankrotiavalduse, siis ei oleks hageja kostjaga I tehinguid teinud ning maksmata arvete näol kahju saanud. Kostja II pidi olema teadlik, et kostja I oli juba enne hagejalt teenuse tellimist maksejõuetu. Seega on kostja II õigeaegselt pankroti-avalduse esitamata jätmisega tekitanud hagejale kahju summas 2460 eurot, millele lisandub seadusjärgses ulatuses viivis. Ajavahemikus, kui kostja I tellis hagejalt teenuseid, oli kostjal I Krediidiinfo maksehäirete registri andmetel mitmeid võlgnevusi krediteerijate ees. Näiteks 10.03.2009.a sisestatud võlgnevus Intrum Justitia AS ees – maksehäire suurusega 10 001-50 000 krooni; 21.05.2009.a ja 30.07.2009.a sisestatud võlgnevused Akord Inkasso OÜ ees – maksehäire suurusega 10 00150 000 krooni ja maksehäire suurusega 1001-5000 krooni; 14.04.2009.a sisestatud võlgnevus IGK Service Eesti OÜ ees – maksehäire suurusega 10 001-50 000 krooni. Samas võlgnes ja võlgneb kostja I hagejale kokku 38 490,63 krooni (2460 eurot).
2(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-32158
Kostja II vastuväited
2.Kostja II vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 24 esimeses lauses ja § 26 lg-s 1 sätestatut arvestades oli hageja poolt väidetavalt õiguslikul alusel esitatud arvete tasumise kohustus kostjal I kui juriidilisel isikul, mitte kostjal II kui füüsilisel isikul, kes oli kostja I seaduslik esindaja. Hageja ei ole tõendanud tegu, tagajärge, põhjuslikku seost, õigusvastasust ega ka süüd. Kostja II kostja I juhatuse liikmeks oleku ajal maksejõuetuse situatsiooni ei olnud. Vastupidist ei ole hageja tõendanud. Kostjale II on arusaamatu, miks ei andnud hageja kostja I vastu sisse pankrotiavaldust, kui ta on veendunud, et kostja I on maksejõuetu ja oli pankrotis juba siis, kui toimusid tehingud hagejaga. Kostja II ei nõustunud hageja viidetega Krediidiinfole. Nimetatud väidetavate võlgnevuste näol on tegemist kolmandate isikute pahatahtliku tegevusega, kes on avaldanud kostja I kohta ebaõigeid andmeid. Seda põhjusel, et nimetatud isikutel puudusid kostja I vastu mistahes tõendatud ning sissenõutavaks muutunud nõuded. Kostja II oli kostja I juhatuse liige kuni 11.10.2010.a. Kostja I oli toimiv äriühing. Ükski teine võlausaldaja ei ole esitanud pankrotiavaldust kostja I vastu. Samuti ei ole alustatud rikkumiste kohta menetlusi mistahes seaduse järgi. Kostja I ei ole registrist kustutatud likvideerimis- ega pankrotimenetluse tõttu, vaid uue juhatuse liikme tegevusetuse tõttu ÄS § 60 lg 3 alusel. Selle eest vastutab uus juhatuse liige, mitte kostja II. Kostja I kustutati mais 2013.a. Esimese astme kohtu otsus
3.Maakohus tegi 20.12.2013.a otsuse, millega lõpetas menetluse hagis kostja I vastu seoses hageja poolt hagist loobumisega ning jättis hagi kostja II vastu rahuldamata. Kostja II ja hageja menetluskulud jäid hageja kanda. Vaidlustamata asjaolude kohaselt: • hageja ja kostja I olid lepingulises suhtes ning hageja osutas kostjale I rahvusvahelisi veoteenuseid perioodil aprill–mai 2009.a; • hageja oli vedaja ja kostja I ekspedeerija; • hageja esitas kostjale I arve nr 45/09/F summas 960 eurot, arve nr 53/09/F summas 650 eurot ja arve nr 61/09/F summas 850 eurot, kokku 2460 eurot; • kostja I ei ole eelnimetatud arveid tasunud; • veolepingute sõlmimise ja veoteenuste osutamise ajal oli kostja I juhatuse liige kostja II; • kostja I suhtes ei ole kohtule pankrotiavaldust esitatud; • kostja I on äriregistrist kustutatud 23.05.2013.a ÄS § 60 lg 3 alusel. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja II on kostja I juhatuse liikmena tekitanud hagejale kahju, kuna kostja II ei esitanud kohtule õigeaegselt pankrotiavaldust ega täitnud oma kohustusi juhatuse liikme jaoks vajaliku hoolsusega. Hageja esitas kostja I võlausaldajana kahju hüvitamise nõude kostja I juhatuse liikme (kostja II) vastu. Osaühingu juhatuse liikme vastutus tuleneb ÄS §-st 187. Kahju õigusvastasest põhjustamisest tuleneva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama objektiivse teokoosseisu, st kostja II teo, kahju, põhjusliku seose kostja II teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja II põhjustas õigusvastaselt hagejale kahju, vabaneb kostja II vastutusest, kui ta tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu esinemise või süü puudumise (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-19-11, p 12). 3(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-32158
Hageja leiab, et kostja II on rikkunud ÄS § 176 p-st 3 ja § 180 lg-st 51 tulenevat kohustust esitada pankrotiavaldus. Hageja arvates oli kostja I veolepingute sõlmimise ajal (so aprill–mai 2009.a) maksejõuetu, ning et nimetatud ajal oli kostja I omakapital ka seaduses sätestatud miinimumpiirist väiksem. Juriidilise isiku juhatuse liige võib vastutada juriidilise isiku võlausaldaja ees deliktiõiguse alusel, kui ta on toime pannud õigusvastase teo, milleks võib olla ka seaduses sätestatud kohustuse rikkumine, mida ta pidi täitma isiklikult selleks, et juriidilise isiku võlausaldajal ei tekiks kahju. Selliseks kohustuseks saab olla ÄS § 180 lg-st 51 tulenev kohustus esitada osaühingu püsiva maksejõuetuse korral osaühingu pankrotiavaldus (vt nt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-150-09, p 11). ÄS § 180 lg 51 kaitseb osaühingu võlausaldajaid kahte liiki kahju eest. Esiteks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama osaühingu vara võimalikult suures ulatuses säilimise ning seeläbi võlausaldajate nõuete võimalikult suures ulatuses rahuldamise. Teiseks peab pankrotiavalduse õigeaegne esitamine tagama seda, et sisuliselt maksejõuetu äriühing ei osaleks edasi majandustegevuses, mille käigus tekkivaid kohustusi ta täita ei suuda (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-188-12, p 12). Praeguses asjas tuginebki hageja kahjunõue pankrotiavalduse esitamise kohustuse rikkumise tõttu asjaolule, et tulenevalt kostja I majandustegevuse jätkumisest tekkis tal hageja ees veotasu maksmise kohustus, mida ta ei suutnud täita. Seega on hageja väidetud kahju hõlmatud ÄS § 180 lg 51 ja ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 mõttes kaitsenormi kaitse-eesmärgiga, st kahju tekitamine võib olla VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja lg 3 järgi õigusvastane. Seejuures tuleb kõne alla ka kostja II vastutus VÕS § 1045 lg 1 ple 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumisega tekitatud kahju eest (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-90-07, p 13). ÄS § 180 lg 51 kohaselt tekib osaühingu juhatuse liikmetel kohustus osaühingu maksejõuetuse ilmnemisel viivitamatult, kuid hiljemalt 20 päeva möödudes maksejõuetuse ilmnemisest, esitada kohtule osaühingu pankrotiavaldus. Pankrotiavalduse esitamise kohustus tekib juhul, kui tegemist on osaühingu püsiva maksejõuetusega, mis tulenevalt osaühingu majanduslikust olukorrast ei ole üksnes ajutine. Maksejõuetuse mõiste tuleneb pankrotiseaduse (PankrS) § 1 lg-test 2 ja 3. Puudub vaidlus, et kostja I suhtes ei ole pankrotiavaldust kohtule esitatud. Seega tuleb kohtul tuvastada, kas kostjal II oli kohustus esitada pankrotiavaldus ajal, mil hageja osutas kostjale I veoteenuseid. Vaidlustamata asjaolude kohaselt osutas hageja kostjale I veoteenuseid perioodil aprill–mai 2009.a. Tegemaks kindlaks, kas kostja I oli mingiks ajaks muutunud püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki äriühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis, keskendumata vaid ühele kriteeriumile või näitajale. Hageja on oma väidete tõendamisel tuginenud üksnes Krediidiinfo raportile (t I kd lk 49-50), millest nähtuvalt oli ajavahemikus, kui kostja I tellis hagejalt teenuseid, kostjal I Krediidiinfo maksehäirete registri andmetel mitmeid võlgnevusi krediteerijate ees. Lisaks on hageja viidanud kostja I netovara ebapiisavusele, kuid ei ole kohtule esitanud selle kohta ühtegi tõendit. Kohus selgitas, et kostja I maksevõime hindamisel on mh netovara seis kaaluka tähtsusega ning sellest tulenevat kahtlust kostja I maksejõulisuses oleks saanud ümber lükata üksnes andmetega, mis viitaksid kostja I majandusliku seisundi paranemisele. Hageja poolt esitatud Krediidiinfo raportist ei ole kohtul võimalik tuvastada kostja I netovara seisu või seda, kas kostja I kohustused ületasid hagejale teenuste osutamise perioodil tema vara ega ka seda, kas kostja I majandustegevus oli kahjumis või mitte. Kui hageja oleks nimetatud asjaolusid tõendanud, oleks seejärel pidanud kostja II
4(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-32158 tõendama asjaolusid, millest nähtuks, et väidetavat kostja I olukorda võis pidada ajutiseks, st asjaolusid, millest nähtuksid kostja I majandusliku seisundi paranemise välja-vaated. Seega ei ole kohtul võimalik ka tuvastada, kas ja millal tekkis kostjal II kohustus esitada pankotiavaldus. Maakohus lähtus ka sellest, et kostja I on äriregistrist kustutatud 23.05.2013.a ÄS § 60 lg 3 alusel. Kui äriühing ÄS § 60 lg-s 2 nimetatud teate avaldamisest alates kuue kuu jooksul ei ole esitanud registripidajale majandusaasta aruannet ega esitanud ja põhistanud registripidajale mõjuvat põhjust, mis takistab tal aruannet esitamast, ning äriühingu võlausaldajad ei ole taotlenud äriühingu likvideerimist, võib registripidaja vastavalt ÄS § 60 lg-le 3 äriühingu äriregistrist kustutada, järgides ÄS § 59 lg-s 4 sätestatut. Hageja kui kostja I võlausaldaja (ega ükski teine väidetav võlausaldaja) ei ole teatanud registripidajale oma nõudest äriühingu vastu ega taotlenud ka likvideerimismenetluse läbiviimist. Seetõttu kustutati kostja I äriregistrist ilma likvideerimismenetluseta. Kui likvideerimismenetlus oleks toimunud ja määratud likvideerija, oleks ta olnud mh kohustatud lõpetama osaühingu tegevuse, nõudma sisse võlad, müüma vara ja rahuldama võlausaldajate (sh hageja) nõuded (ÄS § 209 lg 2) ning esitama pankrotiavalduse, kui likvideeritava osaühingu varast ei jätku võlausaldajate kõigi nõuete rahuldamiseks (ÄS § 210). Kuivõrd kostja II poolt seaduses sätestatud kohustuse rikkumine ei ole tõendamist leidnud, ei pidanus kohus vajalikuks käsitleda käesolevas kohtuotsuses kostja II käitumise õigusvastasust ega süüd (st delikti üldkoosseisu ülejäänud elemente). Samal põhjusel ei käsitlenud maakohus otsuses asjaolusid, millega hageja varalise kahju olemasolu põhistas. Apellatsioonkaebus
4.Maakohtu otsuse peale esitas hageja 06.02.2014.a apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti hagi kostja II vastu rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Alternatiivselt palub hageja teha ringkonnakohtul uus otsus, millega rahuldatakse hagi kostja II vastu ja jäetakse menetluskulud kostja II kanda. Koos kaebusega esitas hageja ka taotlused tõendite kogumiseks ja vastuvõtmiseks. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et esitatud tõenditest (AS Krediidiinfo raportist) ei nähtu, et kostja I oli hagejaga tehingute tegemise ajal püsivalt maksejõuetu. Hageja leiab, et kostja I netovara oli alla seaduses nõutud määra vähemalt alates 10.03.2009.a, mil sisestati Intrum Justitia AS-i maksehäire summas 10 001–50 000 krooni, kuigi on selge, et tegelikkuses pidi võlgnevus tekkima oluliselt enne nimetatud kuupäeva saabumist. Seega, kui äriühingu netovara oli alla seaduses nõutud määra, tuleb asuda seisukohale, et äriühingu vara ei katnud tema kohustusi ning see seisund ei olnud ajutine. Asjaolu, et kostja I oli juba 10.03.2009.a maksejõuetu ning ta ei muutunud maksejõuliseks ka hagejaga müügilepingute sõlmimise ajaks aprill–mai 2009.a, nähtub selgelt AS Krediidiinfo maksehäirete raportist. Maakohus ei ole kõnealust raportit kui tõendit igakülgselt hinnanud, mis põhjustas väära hinnangu andmise tõendile, mis on omakorda viinud ebaõige järelduseni, et antud juhul ei ole võimalik kohtul tuvastada, kas ja millal tekkis kostjal II kui juhatuse liikmel kohustus esitada kostja I pankrotiavaldus. Seonduvalt maakohtu seisukohaga kostja I püsiva maksejõuetuse väidetava tõendamatusega hageja poolt leiab hageja, et kehtiva kohtupraktika kohaselt ei saa juhatuse liikmed, kelle vastu on äriühingu võlausaldaja esitanud juhatuse liikme kohustuste rikkumisest tuleneva nõude, piirduda paljasõnalise eitamisega (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahend tsiviilasjas nr 2-09-44968 p 5). Antud juhul on maakohus pannud hagejale põhjendamatult suure tõendamiskoormise. Kostja II ei ole esitanud ühtegi tõendit kostja I maksejõulisuse tõendamiseks ega ka selgesõnaliselt vastupidist väitnud. 16.12.2013.a kohtuistungi protokollist
5(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-32158 nähtub, et kui kohus küsis kostjalt II, miks kostja I ei tasunud vedude eest, vastas kostja II esindaja, et maksetega võisid tekkida viivitused, sest siis oli masuaeg. Seega on kostja II tegelikult ka ise möönnud, et kostjal I võisid puududa vahendid oma kohustuste täitmiseks. Kostja I rasket majanduslikku olukorda vaidlusaluste lepingute sõlmimise ajal kinnitab ka asjaolu, et kui kohtuistungil küsis hageja esindaja kostja II esindajalt, kas osaühingul oli vara ja nõudeid kolmandate isikute vastu, siis kostja II esindaja ei osanud sellele vastata ehk tal puudus informatsioon vara olemasolu kohta. Lisaks juhib hageja tähelepanu, et võlausaldajal on õigus, mitte kohustus taotleda võlgnikust äriühingu likvideerimist ning vastava õiguse kasutamata jätmine ei välista vastava äriühingu juhatuse liikmete vastu nõuete esitamist deliktiõiguse sätete alusel. Kohus on rikkunud TsMS § 436 lg-t 4, kuna otsus on hagejale üllatuslik osas, milles kohus leidis, et hageja on küll viidanud kostja I netovara ebapiisavusele, kuid ei ole esitanud selle kohta ühtegi tõendit. 16.12.2013.a toimunud kohtuistungil ei juhtinud maakohus kordagi hageja tähelepanu tõendite ebapiisavusele ja täiendavate tõendite esitamise vajadusele. Kohus ei täitnud seoses kostja I netovara ebapiisavusega ka selgitamiskohustust, rikkudes sellega TsMS § 230 lg-t 2 ja § 392 lg 1 p 4. Maakohtupoolne selgitamiskohustuse rikkumine põhjustas selle, et hageja vajalikke tõendeid kohtule ei esitanud. Kaevatav otsus ei vasta ka kohtuotsuse sisule esitatavatele nõuetele. Kohus ei ole hinnanud hageja väiteid kostja vastutuse osas VÕS § 1045 alusel. Hageja on esitanud 18.12.2013.a kohtule taotluse 16.12.2013.a kohtuistungi protokolli paranduste tegemiseks. Nimelt oli protokollitud hageja esindaja sõnadena (vt protokolli lk 2 teine lõik): „... Kostja II oli juhatuse liige, oli kohustus tasuda VÕS § 45 järgi, tahtlik käitumine kostja poolt.“ Hageja juhtis maakohtu tähelepanu asjaolule, et ekslikult on protokolli sattunud vale materiaalõiguslik alus. Tegelikkuses viitas hageja esindaja VÕS § 1045 lg 1 p-le 8. Samuti ei nähtu protokollist päris täpselt hageja esindaja väljendatu, mille kohaselt hageja esindaja ütles kohtus järgmist: „Kostja II oli kostja I juhatuse liige, kes isegi kui ettevõtte oli maksejõuline, vastutab ka maksejõulise ettevõtte kohustuste täitmata jätmise korral, kuna kahju on tekkinud heade kommete vastase tahtliku käitumisega vastavalt VÕS § 1045 lg 1 p-le 8. Antud juhul on juhatuse liikme käitumine vastuolus heade kommetega. Hageja leiab, et ta võib esitada nõude otse juhatuse liikme vastu kuna viimane on jätnud teadlikult ja pahatahtlikult äriühingu kohustused võlausaldaja ees täitmata, vaatamata sellele, et äriühingul oli võimalik kohustusi täita.“. Maakohus ei ole hageja vastavaid väiteid otsuses analüüsinud, jättes need tähele-panuta. Seega on kohus rikkunud poolte kõikide väidete nimetamise ja nendele hinnangu andmise kohustust. Hageja palub ringkonnakohtul TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel täiendava tõendina vastu võtta kostja I (sel ajal ärinimega OÜ Estonian Transport Group) 2008.a majandusaasta aruande äriühingu püsiva maksejõuetuse tõendamiseks. Hagejal on tõendi esitamiseks mõjuv põhjus, kuna maakohus rikkus selgitamiskohustust kostja I netovara ebapiisavuse tõendamatuse osas ning hageja kontrollis asjassepuutuvaid andmeid võlgniku kohta AS Krediidiinfo vahendusel vastavatest andmebaasidest, millest ebaõigesti nähtus, et kõnealust majandusaasta aruannet ei ole kostja I äriregistrile esitanud. Kuivõrd majandusaasta aruande näol on tegemist asjas tähtsust omava tõendiga, on selle vastuvõtmine vajalik ja põhjendatud. Kostja I 2008.a majandusaasta aruandest nähtub, et kostja I tegevus on olnud kahjumlik ning puuduvad andmed selle kohta, et ettevõtte majanduslik oiukord oleks paranenud. Kuna maakohus on otsuses täiesti üllatuslikult asunud seisukohale, et kostja I püsiv maksejõuetus on tõendamata, palub hageja juhindudes TsMS § 236 lg-st 2 kohtu kaasabi tõendite kogumisel hankimaks tõendeid kostja I püsiva maksejõuetuse tõendamiseks. Kuna
6(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-32158 raamatupidamise dokumentatsioon peaks eelduslikult olema kostja I viimase juhatuse liikme JR ́e valduses, siis hindamaks, kas kostja I oli hagejaga lepingute sõlmimise hetkel maksejõuetu või mitte, palub hageja kohtul tõendite kogumise korras JR (isikukood: XXXXXXXXXXX) nõuda välja kostja I raamatupidamise dokumentatsioon 2009.a kohta. Juhul, kui J.R valduses vastavat dokumentatsiooni ei ole, siis kohustada teda andma teavet selle kohta, kus ja kelle valduses vastav dokumentatsioon asub. Võib ka juhtuda, et raamatupidamine ei kajasta võlgniku vara tegelikku väärtust adekvaatselt. Sellisel juhul ei ole netovara kajastavad bilanss ning põhivara nimekiri piisavaks tõendiks osaühingu maksevõime ehk püsivat maksejõuetuse hindamiseks. Tegemaks kindlaks, kas osaühing oli mingiks ajaks muutunud objektiivselt püsivalt maksejõuetuks, tuleb hinnata kõiki osaühingu majanduslikku olukorda mõjutavaid olulisi asjaolusid kogumis. Kostjale I kuulunud arveldus-kontode väljavõtted aitaksid välja selgitada osaühingu varalise seisundi ning tegeliku olukorra lepingute sõlmimise ajal, ehk kas kostja I oli hagejaga lepingute sõlmimise hetkel maksejõuetu ning kas tema osakapital vastas seaduses sätestatule. Seega palub hageja nõuda tõendite kogumise korras BIGPANK AS-st; AS-st Eesti Krediidipank; AS-st LHV Pank; AS-st SEB Pank; MARFIN PANK EESTI ASst; Swedbank AS-st; TALLINNA ÄRIPANGA AS-st; AB Bankas "Snoras" Eesti filiaalist; AS Parex banka Eesti Filiaalist; AS UniCredit Bank Eesti filiaalist; Allied Irish Banks, p.l.c. Eesti filiaalist; Bank DnB NORD A/S Eesti filiaalist; Danske Bank A/S Eesti filiaalist; Nordea Bank Finland Plc Eesti filiaalist; Pohjola Bank plc Eesti filiaalist; Scania Finans AB Eesti filiaalist; Siemens Financial Services AB Eesti filiaalist ja Svenska Handelsbanken AB Eesti filiaalist välja kostja I arvelduskontode väljavõtted perioodi 01.01.2009–06.07.2009.a kohta. Vastustaja seisukoht
5.Kostja II vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alus puudub. Vaidlustatud maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ning TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
7.Maakohus ei eksinud tõendamisele kuuluvate asjaolude määratlemisel ega tõendamiskoormise jaotamisel. Samuti ei eksinud maakohus tõendite hindamisel. Maakohus leidis õigesti, et hagi rahuldamise aluseks olevate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise kohustus lasub hagejal, ning et hagejal tuleb tõendada, et kostja I oli hagejaga tehingute tegemise ajal püsivalt maksejõuetu ning et kostjal II tulnuks esitada seetõttu pankrotiavaldus. Nende asjaolude tõendamiseks esitas hageja maakohtule ülevaate Krediidiinfo andmetest, millest nähtus, et erinevad isikud väitsid, et nende arvates on kostja I neile võlgu. Maakohus hindas seda tõendit ning ka teisi tõendeid ja leidis, et nende alusel ei saa lugeda tõendatuks, et kostja I oli püsivalt maksejõuetu. Tõendite hindamine on maakohtu diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes siis, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire. Hageja ei ole kohtu ette toonud selliseid asjaolusid, millest saaks järeldada, et maakohus oleks tõendite hindamisel eksinud. Sellist järeldust ei saa teha ka muude toimikumaterjalide alusel.
8.Krediidiinfo andmete puhul ei saa eeldada, et need on õiged. Krediidiinfo andmed kajastavad seda, et keegi arvab ja väidab, et talle ollakse võlgu. Seda, kas võlgnevus ka
7(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-32158 tegelikult eksisteerib või mitte, ei ole Krediidiinfo andmete puhul usaldusväärselt kontrollitud. Seega satuvad Krediidiinfo võlglaste nimekirja ka need isikud, kes ei ole mingil põhjusel nende vastu esitatud nõudeid täitnud, näiteks kasvõi sellepärast, et võlglastena kujutatud isikud kohustusi ei tunnista. Seega saab Krediidiinfo andmetest järeldada üksnes seda, et mingite isikute arvates on Krediidiinfo võlglaste nimekirja pandud isik neile võlgu. Hageja poolt kohtu ette toodud andmete kohta väitis kostja, et viidatud nõuded olid alusetud. Hageja ei ole kohtule aga esitanud mitte ühtegi tõendit, mille alusel saaks tõendada, et kostjal I viidatud isikute ees ka tõepoolest kohustused olid. Hageja oleks saanud esitada kohtule tõendeid ka kostja I varaliste kohustuste kohta, mitte ainult selle kohta, et Krediidiinfosse on pöördunud isikud, kes arvavad ja väidavad, et neil on kostja I suhtes nõudeid. Näiteks oleks saanud hageja esitada kohtule tõendeid, mille alusel saab otseselt kohustuste olemasolu tuvastada. Samuti oleks saanud hageja taotleda kohtult abi vastavate tõendite kogumisel.
9.Maakohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust. Apellant esitas kaebuses omapoolse nägemuse kohtupoolsest selgitamiskohustusest. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kohtu selgitamiskohustus tähendab muuhulgas seda, et kohus peab veenduma, et hageja mõistaks, millised asjaolud tuleb kohtu ette tuua selleks, et hagi rahuldataks ning milliseid asjaolusid tuleb hagejal tõendada. Kuigi kohus võib teha menetlusosalistele ettepanekuid täiendavate tõendite esitamiseks, ei ole kohtul vastavat kohustust ning kohtupoolne selgitamiskohustuse rikkumine ei saa seisneda selles, kui kohus ei avalda hagejale enne otsuse tegemist, et hageja poolt kohtu ette toodud tõendid ei ole hagi rahuldamiseks piisavad. Tõendeid hindab kohus nõupidamistoas, peale asja arutamise lõpetamist, otsust tehes. Seega ei pea ega saagi kohus reeglina anda enne otsuse tegemist hinnangut sellele, kas menetlusosalise poolt kohtule esitatud tõenditega saab menetlusosalise poolt soovitud asjaolu tõendatuks lugeda või mitte. Kuigi see võib olla menetlusosalise jaoks üllatav, peab menetlusosaline alati arvestama sellega, et võib juhtuda, et kohus, nõupidamistoas otsust tehes, tõendeid piisavaks ei loe. Sellisel juhul ei ole tegemist üllatusotsusega.
10.Käesoleval juhul tuleb toimikumaterjalide alusel järeldada, et hageja mõistis seda, milliseid asjaolusid tuleb tal hagi rahuldamise eeldusena kohtu ette tuua ning tõendada, sest hageja esitas kohtule tõendid (Krediidiinfo andmed ja viited kostja I poolse kohustuste mittetäitmise kohta) kostja I püsiva maksejõuetuse asjaolu tõendamiseks. Kohus leidis nõupidamistoas tõendeid hinnates, et need ei ole vastava järelduse tegemiseks piisavad. Seega ei saa väita, et maakohus oleks rikkunud selgitamiskohustust. Kohus ei pea veelkord üle selgitama, milliseid asjaolusid peab hageja kohtu ette tooma ning milliste asjaolude tõendamiskoormis hagejal lasub, kui kohus saab hageja avaldustest järeldada, et hageja on sellest aru saanud.
11.Hageja tugines apellatsioonkaebuses sellele, et hageja ja kostja vahelise, kostja püsivat maksejõuetust puudutava vaidluse puhul läheb teatud asjaolude tõendamise korral tõendamiskoormis kostjale üle. Ringkonnakohus märgib, et kostjal saab tekkida maksejõuetust kummutavate asjaolude või selle hilisemat tekkimist tõendavate asjaolude esitamise ja tõendamise kohustus üksnes siis, kui hageja on tõendanud selle, et kostja I oli püsivalt maksejõuetu. Käesoleval juhul aga hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel sellist järeldust teha ei saa. Olukorras, kus kostja hagi õigeks ei võta ning hageja poolt esitatud väiteid omaks ei võta, tuleb hagi rahuldamise eelduseks olevad asjaolud kohtu ette tuua ja tõendada hagejal ning enne, kui hageja ei ole seda teinud, et saa kostjal tekkida asjaolude kohtu ette toomise ega tõendamise kohustust.
8(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-32158
12.Seda, et kostja I oli püsivalt maksejõuetu, ei saa järeldada ka selle väite pinnalt, et kostjal I oli 01.06.2008.a seisuga maksuvõlg summas 33000 krooni. Samuti mitte selle pinnalt, et kostja I jättis hagejale osutatud teenuste eest maksmata. Kohustuste täitmisega viivitamise praktika iseenesest ei tähenda positiivse väärtusega vara puudumist, eriti mitte sellises ulatuses, millest saaks järeldada püsivat maksejõuetust.
13.Maakohus märkis õigesti, et maksejõuetust, seega ka püsivat maksejõuetust ei saa järeldada üksnes kostja I kohustuste pinnalt. Selleks on vaja tuua kohtu ette asjaolud, millest saaks järeldada, et kostja I kohustused ületavad kostja I positiivset vara sedavõrd suures ulatuses, et tegemist on maksejõuetusega ning et maksejõuetus ei ole ajutine. Viide kostja I kohustustele ei ole seega piisav. Samuti tulnuks hagejal tõendada, et kostja I maksejõuetus ei olnud ajutise iseloomuga ning et püsiv maksejõuetus esines juba siis, kui kostja I hagejaga tehingud tegi.
14.Maakohus toimis õigesti, kui lähtus asjaolude hindamisel muuhulgas sellest, et kostja I suhtes ei ole kuni kostja I registrist kustutamiseni mitte keegi pankrotiavaldust esitanud, ning et kostja I suhtes keegi likvideerimist ei taotlenud, ning nõuetest ei teatanud. Kuigi võlausaldajad võisid lähtuda sellest, et nad ei soovi kostja I pankrotti ega likvideerimist vaid soovivad esitada nõudeid otse kostja I juhatuse liikme vastu, nagu seda märkis hageja, on ülalkirjeldatu üks selline asjaolu, mis toetab pigem kostja vastuväiteid kui hageja positsiooni. Ringkonnakohus märgib veel seda, et hageja ei ole tuginenud ka sellele, et mõni võlausaldaja peale hageja oleks kostja I suhtes oma nõude realiseerimiseks kohtusse pöördunud.
15.See, kui kostja II tehinguline esindaja ei osanud hageja poolt kohtuistungil esitatud küsimusele, kas kostjal I oli vara, vastata, ei anna alust järeldada, et kostjal I vara ei olnud. Kostja II lepinguline esindaja ei pidanud kohtuistungiks ettevalmistamisel välja selgitama asjaolusid, mida kostja II kohtu ette tooma ei pidanud. Eespool asus kohus seisukohale, et kuivõrd hageja ei tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid, siis ei pidanud ka kostja II omalt poolt asjaolusid kohtu ette tooma ega neid tõendama.
16.Ringkonnakohus ei jaga hageja seisukohta, et äriühingu juhatuse liige peaks VÕS § 1043 koosmõjus § 1045 lg 1 p-i 8 alusel vastutama äriühingu kohustuse mittetäitmise eest juba seetõttu, et juhatuse liikmel on kohustus tagada äriühingu toimimine. VÕS § 1045 lg 1 p-i 8 normi kaitse eesmärgiks ei ole panna äriühingu juhatuse liiget vastutama äriühingu võlausaldajate ees sellel alusel, et äriühing kolmanda isiku ees kohustust ei täida.
17.Apellatsioonkaebuses taotles hageja täiendava dokumentaalse tõendi vastuvõtmist kohtu poolt. Apellant märkis õigesti, et ringkonnakohus saab uue tõendi vastu võtta üksnes seaduses ammendavalt sätestatud juhtudel. Vastustaja vaidles uue tõendi vastuvõtmisele vastu. Asjaoluna, mis apellandi hinnangul peaks võimaldama ringkonnakohtul uut tõendit vastustaja vastuvaidlemisest hoolimata vastu võtta, käsitles hageja seda, et ta ei teadnud, et maakohus ei loe hageja poolt maakohtus esitatud tõendeid hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks piisavaks. Ringkonnakohus leiab, et selline põhjus ei saa olla apellatsioonimenetluses uue tõendi vastuvõtmiseks kohane. Hageja esitas hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks tõendeid ning sellest tulenevalt järeldas kohus, et hageja mõistis tõendamisele kuuluvaid asjaolusid ning tõendamiskoormist (vt põhjendusi eespool). Menetlusosaline peab alati arvestama sellega, et kohus võib nõupidamistoas tõendeid hinnates ja otsust tehes jõuda järeldusele, et tõendid ei ole mingi asjaolu tuvastamiseks piisavad. See, kui kohus hindab tõendeid menetlusosalise jaoks ebasoodsalt, ei anna menetlusosalisele alust esitada apellatsiooniastmes uusi tõendeid. Eesti tsiviilprotsessiõiguses kehtib põhimõte, et reeglina
9(10)
Tsiviilasi nr: 2-10-32158 tuleb menetlusosalisel esitada kõik faktiväited ja tõendid maakohtus ning ringkonnakohus ei saa vaidlust edasi arendada ega uut vaidlust pidada, vaid ringkonnakohus kontrollib pelgalt seda, kas maakohus tegi maakohtus kohtu ette toodud asjaolude ning maakohtus esitatud tõendite alusel seadusliku otsuse. Hagilises tsiviilkohtumenetluses tuleb võrdselt arvestada nii hageja kui ka kostja õigusi ning igal menetlusosalisel on õigus eeldada, et juhul, kui maakohtumenetluses, õiges menetlusetapis asjaolusid kohtu ette ei tooda ning tõendeid ei esitata, siis lahendatakse vastav vaidlus ilma nende asjaolude ning tõenditeta. Puuduvad põhjused, miks hageja ei oleks saanud seda tõendit varem esitada. Hageja soovis apellatsioonikohtule esitada kostja I 2008nda aasta majandusaasta aruannet. Hagi esitati 2010nda aasta juulis. Majandusaasta aruannete olemasolu või puudumist saab kontrollida äriregistri kaudu. Teised menetlusosalised ei pea kannatama negatiivsete tagajärgede all põhjusel, et hageja ei kontrollinud väidetavalt majandusaasta aruande olemasolu ametliku ja usaldusväärse registri vahendusel. Eespool toodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebusele lisatud dokumentaalse tõendi vastuvõtmisest keelduda.
18.Apellatsioonkaebuses esitas hageja tõendite kogumise taotluse, milles palus ringkonnakohtul välja nõuda kostja I viimaselt juhatuse liikmelt kostja I majandustegevust kajastavad dokumentaalsed tõendid ning alternatiivselt, kui vastaval isikul neid tõendeid ei ole, kohustada seda isikut avaldama, kellel need dokumendid on ning nõudma need dokumendid välja sellelt isikult. Ka selle taotluse puhul nõustub ringkonnakohus hagejaga, et ringkonnakohtus uute tõendite esitamiseks ning sellest tulenevalt ka kohtult tõendite kogumise taotlemisel peab menetlusosalisel olema selleks seaduslik alus. Sellise alusena tugineb hageja sellele, et ta ei saanud seda taotlust maakohtus esitada põhjusel, et ta ei teadnud, et maakohus võib leida, et hagi aluseks olevad asjaolud on hageja poolt kohtu ette toodud asjaolude alusel tõendamata. Ringkonnakohus leiab, et see ei saa olla uute tõendite esitamise ega tõendite kogumise taotluse esitamise alus. Vastavasisulised põhjendused esitas ringkonnakohus eespool. Menetluskulude jaotus
18.Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust muuta. Kostja I ei ole apellatsioonimenetluse osaline. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus hageja apellatsioonimenetluse kulud tema enda kanda ja kostja II apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel TsMS §-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Reet Allikvere
Ülle Jänes
Kaupo Paal
10(10)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.