2.Mõista kostjatelt XXXOÜ ja XXX solidaarselt välja hageja aktsiaseltsi XXX kasuks võlgnevus summas 22 014,56 (kakskümmend kaks tuhat neliteist eurot ja viiskümmend kuus senti) eurot (millest põhivõlgnevus on 16 200 eurot, leppetrahv 5000 eurot, sissenõudmiskulude hüvitis 40 eurot ja seisuga 15.09.2014 sissenõutavaks muutunud viivis 774,56 eurot).
3.Mõista kostjatelt XXXOÜ ja XXX solidaarselt välja hageja aktsiaseltsi XXX kasuks viivis protsendina põhinõudest (16 200 eurot) alates 16.09.2014 kuni
1 (8)
2-14-51556 põhinõude (16 200 eurot) täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Jätta aktsiaseltsi XXX taotlus otsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramiseks rahuldamata. Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud solidaarselt kostjate XXXOÜ ja XXX kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e posti aadress [email protected]) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Aktsiaselts XXX (hageja) esitas 29.04.2014 hagi XXXOÜ (kostja I) ja XXX(kostja II) vastu solidaarselt 16 200 euro, leppetrahvi 5000 euro, sissenõudmiskulu 40 euro ja viivise nõudes. Harju Maakohus võttis hagiavalduse 05.05.2014 kohtumäärusega menetlusse. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 19.12.2013 võlatunnistuse ja võla ajatamise kokkuleppe (edaspidi kokkulepe), mille punkti 1.1 kohaselt kinnitas kostja I, et tal on hageja ees sissenõutavaks muutunud võlgnevus summas 23 000 eurot. Kokkuleppe punktide 2.1, 2.2 ja 2.2.1 kohaselt kohustus kostja I tasuma hagejale võlgnevuse ajavahemikus 15.01.201415.05.2014 igakuiste osamaksetega (tasudes kuni maikuuni iga kalendrikuu 15. kuupäevaks 5000 eurot ning maikuus 3000 eurot). Kokkuleppe punkti 2.3 järgi loeti kostja I poolt hagejale võlgnevuse tasumisega viivitusse sattumisel kõik kokkuleppes sätestatud tähtajad automaatselt saabunuks ning hagejal oli õigus nõuda kostjalt I viivitamatult kogu selleks hetkeks tasumata võlgnevuse tasumist ning lisaks sellele ka leppetrahvi 5000 eurot kokkuleppe rikkumise eest. 19.12.2013 hageja ja kostja II (kes on ühtlasi kostja I osanik ja juhatuse liige) vahel sõlmitud käenduslepingu punkti 1.2 kohaselt kohustus kostja II vastutama hageja ees solidaarselt kostjaga I kokkuleppest tulenevate kostja I kõigi kohustuste (sh kohustuste rikkumisest tulenevate tagajärgede, mh viivise, leppetrahvi, kahju hüvitamise kohustuse) kohase täitmise eest täies ulatuses. Käenduse maksimumsummaks oli 28 000 eurot. Hagiavalduse esitamise seisuga on kostja I poolt kokkuleppe alusel hagejale tasutud kokku 6800 eurot: 15.01.2014 tasuti 5000 eurot; 14.02.2014 tasuti 1000 eurot; 21.02.2014 tasuti 400 eurot ja 28.02.2014 tasuti 400 eurot. Kuivõrd kostja I ei täitnud kokkulepet kohaselt ega tasunud
2 (8)
2-14-51556 hiljemalt 15.02.2014 teist 5000 euro suurust osamakset, siis muutusid arvates 16.02.2014 sissenõutavaks kõik kostja I maksegraafikujärgsed osamaksed ning hagejal oli õigus nõuda kogu võlgnevuse tasumist ning lisaks leppetrahvi. Samuti oli hagejal õigus nõuda VÕS alusel viivist ning kahju sissenõudmiskulude hüvitamist. Vaatamata hageja korduvatele meeldetuletustele ning kostjate poolt võlgnevuse tunnistamisele, ei ole kostjad alates 01.03.2014 enam ühtegi rahasummat hagejale tasunud. Hageja on arvestanud 29.04.2014 seisuga viivist seadusjärgses määras järgmiselt: ajavahemiku 16.02.2014 - 21.02.2014 eest viivis 23,05 eurot (17 000 eurot x 8,25% aastas x 6 päeva = 23,05 eurot); ajavahemiku 22.02.2014 - 28.02.2014 eest viivis 26,26 eurot (16 600 eurot x 8,25% aastas x 7 päeva = 26,26 eurot); ning ajavahemiku 01.03.2014 - 29.04.2014 eest viivis 219,70 eurot (16 200 eurot x 8,25% aastas x 60 päeva = 219,70 eurot). Kokku on viivis 23,05 + 26,26 + 219,70 = 269,01 eurot. Hageja taotleb viivise väljamõistmist seadusjärgses määras 29.04.2014 seisuga summas 269,01 eurot, sealt edasi otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude nõuetekohase täitmiseni. Hageja viivisearvestus on õige, kuna hageja ei andnud 17.03.2014 e-kirjaga kostjatele täiendavat tähtaega, vaid selgitas, et ei kavatse edasisi viivitusi enam taluda. Ka täiendava tähtaja andmine ei mõjutaks kokkulepete rikkumist ega põhivõlgnevuselt arvutatavat viivist, kuivõrd VÕS § 114 lg-test 2 ja 3 tulenevalt täiendava tähtaja kestel viivise arvestus ei peatu. Hageja leiab, et leppetrahvinõue on mõistlik ja vastab hea usu põhimõttele, arvestab osapoolte huvide, õiguste ja majandusliku seisundiga ning vastab nende tahtele. Kõik 19.12.2013 kokkulepete tingimused arutati eraldi läbi, kostjad olid nendega nõus ega esitanud nende osas ühtegi vastuväidet ega märkust. Kostja I on võlatunnistust allkirjastades pidanud leppetrahvi suurust mõistlikuks. Käenduse maksimumsummaga 28 000 eurot nõustumisega on kostja II eraldi kinnitanud, et peab leppetrahvi nõuet mõistlikuks. Juba enne kokkuleppe sõlmimist ei pidanud kostjad kinni võlgnevuse tasumiseks hageja poolt antud tähtaegadest. Võlakohustuse olemust ning suurust arvestades on hageja poolt kokkuleppes sätestatud leppetrahvi nõudmine põhjendatud ja leppetrahvi suurus enam kui mõistlik. Kostja I võlgnevus hageja ees muutus sissenõutavaks juba 2012. Hageja on korduvalt võimaldanud kostjale I võlgnevuse tasumist erinevate maksegraafikute alusel. Vaatamata mitmetele lubadustele ja erinevatele maksegraafikutele pole kostja I võlgnevust hagejale tasunud. 23.10.2013 seisuga oli kostja I võlgnevus hageja ees summas 81 606,91 eurot. Sama päeva e-kirjaga palus hageja veelkord võlgnevuse tasumist ning tegi kostjale I ettepaneku maksta hagejale intressi 15% tasumata arvetelt aastas, millega kostja nõustus. Kuigi hagejal oli õigus nõuda kostjalt I intressi, tuli hageja 2013 detsembris mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtudes kostjale I veelkord vastu ning võimaldas juba 2012 sissenõutavaks muutunud võlgnevuse tasumist uue maksegraafiku alusel. Kostjad on kokkuleppe sõlmimisel selgesõnaliselt kinnitanud, et on kokkulepete sisust aru saanud, need vastavad nende tahtele, nad kohustuvad neid täitma ning neil on kõik rahalised võimalused kokkulepetes määratletud kohustuste täitmiseks. Kui kostjad on rikkunud oma lepingueelsetest läbirääkimistest tulenevaid kohustusi ja tahtlikult avaldanud hagejale ebatõeseid andmeid või jätnud teatamata olulistest asjaoludest, näitab see kostjate pahausksust ning võlgnevuse hagejale tasumata jätmise tahtlust. Väide, et leppetrahv on kostjate jaoks majanduslikult koormav, ei ole asjakohane ega aluseks leppetrahvi vähendamisele, kuna isiku mistahes võetav rahaline kohustus on isikule majanduslikult koormav. Leppetrahvi võib nõuda tegelikust kahjust sõltumata, kuna leppetrahvil võib olla ka tagatisfunktsioon, st võlausaldajal huvi tagatud kohustuse täitmise vastu, mida ei pea mõõtma ainuüksi tekkinud varalise kahjuga. Hageja on pealegi saanud kostjate võlgnevuse tõttu kahju, mis märkimisväärselt ületab leppetrahvinõude summat. Kostja 3 (8)
2-14-51556 I võlgnevusest tingituna oli hageja alates 2012 sunnitud oma majandustegevuse jätkamiseks hankima kolmandatelt isikutelt täiendavaid rahalisi vahendeid, mis on olnud seotud suurte kuludega (sh lepingutasud, intress). Samal ajal pidi hageja täitma kostjale I esitatud arvete osas käibemaksukohustuse ega saanud tulu teenimiseks kasutada kostja I poolt võlgnetavat rahasummat. Hageja kahju on seega suurem, kui leppetrahvi summa ning sellest tulenevalt pole mitte ühtegi mõistlikku põhjust leppetrahvi suuruse vähendamiseks. Leppetrahv ei ole vastuolus ka hea usuga, kuivõrd kostjad on korduvalt rikkunud võlgnevuse tasumise kokkuleppeid ja lubadusi. Kostjate väited heas usus kohustuste täitmise ja hageja teavitamise kohta on asjassepuutumatud. VÕS § 162 lg-st 1 tulenevalt on leppetrahvi vähendamise eelduseks selle suuruse ebamõistlikkuse tuvastamine. Hageja leppetrahvinõue on samas mõistliku suurusega, moodustades kokkuleppes märgitud põhivõlgnevuse summast ca 20%. Leppetrahvi suuruse vähendamine oleks aga äärmiselt ülekohtune hageja suhtes, kes on kostjate võlgnevusega seoses kandnud märkimisväärset kahju ning kes on mõistlikkuse ja hea usu põhimõttest lähtudes korduvalt kostjatele vastu tulnud ja neile võimaldanud võlgnevuse tasumist täiendava tähtaja jooksul. Hageja tugineb sissenõudmiskulu väljamõistmise nõudel VÕS § 1131 lg-le 1. Hageja ei nõustu võlgnevuse täiendava ajatamise taotlusega, kuivõrd puudub mõistlik põhjus, miks hageja peaks veelkord ootama kostjate poolt võlgnevuse tasumist.
KOSTJATE VASTUVÄITED
2.Kostjad 23.05.2014 ja 03.06.2014 vastustes hagi ei tunnista. Kostjad ei oma vastuväiteid põhivõlgnevusele, kuid vaidlevad hagile vastu leppetrahvi ja viiviste nõude osas. Kostjad leiavad, et võlatunnistuses kokku lepitud leppetrahv on liiga suur. Kostja I oli võlatunnistuse sõlmimise ajal oma majanduslikust olukorrast tulenevalt sundseisus, millest oli teadlik ka hageja seaduslik esindaja. Võla ajatamiseks kokkuleppe sõlmimine oli ainsaks võimaluseks rahalise kohustuse täitmiseks. Kui raskete asjaolude kokkusattumise tõttu sundseisus olev kostja I ei oleks leppetrahvi nõudega nõustunud, keeldunuks hageja võla osade kaupa tasumiseks võlatunnistust sõlmimast. Arvestades kostja I majanduslikku seisu (võlgnevus Maksu- ja Tolliameti ees ja maksehäired eraisikute ees) ning kostja II vähest sissetulekut (kostja II ülalpidamisel on ka 2 alaealist last) taotlevad kostjad leppetrahvi nõude vähendamist 2500 euroni või kohtu poolt mõistlikuks peetud ulatuseni. Kostjad viitavad Riigikohtu 14.06.2005 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 ning leiavad, et leppetrahvi suurus peab vastama kahju suurusele, mis lepingu sõlmimisel on võimaliku lepingurikkumise puhuks ettenähtav, samas 5000 euro ulatuses hageja majanduslikku kahju saanud ei ole. Kostjad on püüdnud heas usus oma kohustusi hageja ees täita, tasudes kokku 6800 eurot ja teavitades hagejat alati maksega viivitusse jäämise põhjustest ja püüdnud kokkuleppeliselt tekkinud küsimusi lahendada. Arvestades kostjate poolt toodud asjaolusid (äärmiselt koormava leppetrahvi kokkuleppe sõlmimine sundseisus raskete asjaolude kokkusattumuse mõjul, millest ka hageja oli teadlik, leppetrahvinõude ebaproportsionaalne suurus võrreldes hagejale lepingu rikkumisest tekkinud kahjuga, püüdu korrektselt maksegraafikut täita ja viivituste puhul hageja seadusliku esindaja sellest kohest teavitamist) on hageja leppetrahvinõue kostjate suhtes ülekohtune, seega oleks selle väljamõistmine vastuolus hea usu põhimõttega. Leppetrahvi väljamõistmine hageja poolt nõutud suuruses oleks, arvestades kostjate majanduslikku seisu, neile äärmiselt koormav ja
4 (8)
2-14-51556 halvendaks nende majanduslikku seisu veelgi. Kostjad viitavad Riigikohtu 21.11.2012 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-132-12 ja 14.06.2005 otsusele nr 3-2-1-66-05 ning leiavad, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega. Kostjad leiavad, et kuna hageja andis 17.03.2014 kirjaga kostjale I täiendava tähtaja 24.03.2014 osamakse 5000 euro tasumiseks ja oli sellisel juhul nõus maksete tasumisega edasi ootama, ei olnud seetõttu kogu võlgnevus 16.02.2014 seisuga sissenõutavaks muutunud ning viivist sai arvestada vaid eraldi igalt graafikujärgselt osamakselt. Kostjate hinnangul sai kogu võlgnevus sissenõutavaks muutuda alles alates 25.03.2014 ning seetõttu tunnistavad kostjad viivisenõuet summas 172,50 eurot. Arvestades asjaolusid, et kostjad ei ole vastu vaielnud hageja põhivõlgnevuse nõudele, samas aga ei luba kostjate praegune majanduslik seis hageja põhjendatud nõudeid tasuda talle ühekorraga, paluvad kostjad kohtuotsuse tegemisel hageja põhinõude (vastuses ekslikult märgitud suuruseks 23 000 eurot) välja mõista igakuiste 1500 euro suuruste maksetena, tasumise tähtpäevaga iga kuu 10 päev. Viimase osamakse suuruseks paluvad kostjad määrata 2000 eurot.
KOHTU PÕHJENDUSED
3.Kohus, hinnanud asjas kogutud tõendeid ja võttes arvesse poolte esitatud seisukohti, on seisukohal, et hagiavaldus kuulub rahuldamisele. Kohus selgitab, et lahendab tsiviilasja nr 214-51556 kirjalikus menetluses lähtudes tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 403 lg 1 regulatsioonist ning asjaolust, et mõlemad pooled on kohtule kinnitanud nõustumist kirjaliku menetlusega (vt t. lk 10 ja lk 84)
4.Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et aktsiaseltsi XXX ja XXXOÜ vahel on 19.12.2013 sõlmitud võlatunnistus ja võla ajatamise kokkulepe (t. lk 13-14) ning nimetatud kokkuleppest tulenevate nõuete tagamiseks on aktsiaseltsi XXX ja XXX vahel 19.12.2013 sõlmitud käendusleping vastutuse maksimummääraga 28 000 eurot (t lk 15-16). Ühtlasi ei esine pooltel vaidlust asjaolus, et kostjate kokkuleppest tulenev põhivõlgnevus hageja ees on 16 200 eurot. Poolte vahel on vaidlus selles, kas hagejal on õigus nõuda leppetrahvi 5000 eurot, samuti vaidlevad pooled viivisearvestuse üle.
5.Hageja nõuded tagastamata krediidisumma ja tasumata intressi väljamõistmiseks võiksid kuuluda rahuldamisele võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse VÕS § 113 lg 1. Käenduslepingu ja tarbijakäenduslepingu olemus tuleneb VÕS §-dest 142 ja 143. Sissenõudmiskulude väljamõistmiseks annab aluse VÕS § 1131 lg 1. Vastavalt VÕS § 158 lg-st 1 tulenevale määratlusele on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Leppetrahvinõude esitamise esmasteks eeldusteks on leppetrahvikokkuleppe kehtivus (kohustuse rikkumise ajal) ning kohustuse rikkumine. Lisaks peab võlgnik vastutama kohustuse rikkumise eest (VÕS § 160) ning võlausaldaja peab leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teatama (VÕS § 159 lg 2).
5 (8)
2-14-51556
6.Kostjad ei ole esitanud vastuväiteid põhinõude osas. Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja VÕS § 108 lg 1 kohaselt nõuda selle täitmist. Kohus leiab võlgniku vastuväidete puudumist arvestades, et hageja nõue põhinõude 16 200 euro osas on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
7.Riigikohus on 21.11.2012 otsuses nr 3-2-1-132-12 leidnud, et leppetrahvi vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb poolte huve kaaludes. Seejuures tuleb VÕS § 162 lg 1 alusel arvestada eelkõige kostja kohustuse täitmise, hageja õigustatud huvi ja mõlema poole majandusliku seisundiga. Kolleegium jäi nimetatud otsuses oma varasema seisukoha juurde, et kahju puudumine võib olla aluseks leppetrahvi vähendamisele, kui leppetrahvi väljanõudmine kokkulepitud ulatuses ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega (vt nt Riigikohtu 14. juuni 2005. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p-d 16, 17 ja 24). Kohus peab seega võtma põhjendatud seisukoha, kas ja kui suurt leppetrahvi on hagejal õigus kostjatelt nõuda.
8.Kohtu hinnangul on ka leppetrahvi nõudmise eeldused käesoleval juhul täidetud, kuna leppetrahvikokkulepe kohustuse rikkumise ajal kehtis, võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest ja võlausaldaja on leppetrahvi nõudmisest mõistliku aja jooksul teada andnud.
9.Kostjad on leidnud, et hageja leppetrahvi nõue on ebamõistlikult suur, kuna kostjal I puudus sundseisu tõttu võimalus leppetrahvile või selle suurusele vastu vaielda, kostjate majanduslikku seisu arvestades on leppetrahv nõutud ulatuses kostjaid äärmiselt koormav, hageja ei ole saanud majanduslikku kahju 5000 euro ulatuses ning kuna nimetatud suuruses leppetrahvi nõudmine kostjatelt on ülekohtune, on see vastuolus hea usu põhimõttega.
10.Kohus kostjate seisukohaga leppetrahvi suuruse ebamõistlikkuse kohta ei nõustu. Kohtu hinnangul ei ole leppetrahv suuruses 5000 eurot ülemäärane. Kohus arvestab ühelt poolt asjaoluga, et kostja I näol ei ole tegemist tarbijaga ja teiselt poolt sellega, et leppetrahvi suurus oli kogu võlatunnistuse summast (23 000 eurost) 21,74%. Kostjad ei vaidle vastu, et nende poolt oli leppetrahvi nõudmise hetkel tasumata ka enamus võlgnetavast summast.
11.Kui tasutav leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada leppetrahvi maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
12.Kostjate väide sundseisu kohta kokkuleppe sõlmimise ajal on kohtu hinnangul paljasõnaline ja tõendamata. Mis puudutab kostjate viiteid halvale majanduslikule seisule käesoleval ajal, siis on kostjate esindaja 21.04.2014 kirjas (t lk 26-28) kinnitanud, et kostja I majanduslikud raskused on ajutised, kostja I ei ole püsivalt maksejõuetu ja tal on piisavalt vara, katmaks kostja I kohustusi. Kohus leiab, et ka väited kostja II raske majandusliku seisu kohta on paljasõnalised ja tõendamata.
13.Kostjad on viidanud oma heausksele käitumisele, mis väljendub püüdluses võlgnevust tasuda ja teise poole teavitamisest tasumisega hilinemisel. Kohtu hinnangul on oma võlgnevuste tasumine ja tasumisega viivitusse jäämisel teise poole teavitamine tavapärane isikutelt võlasuhetes oodatav mõistlik käitumine ning ei anna alust leppetrahvi vähendamiseks. Kohus märgib ka, et kostjad ei ole pärast 28.02.2014 põhivõlgnevuse tagastamist jätkanud, kuigi vastuväiteid põhivõlgnevuse osas ei oma.
6 (8)
2-14-51556
14.Kokkuvõtvalt leiab kohus, et leppetrahvi nõue on põhjendatud, leppetrahvi vähendamine aga käesoleval juhul mitte ning kostjatelt leppetrahvi 5000 euro nõudmine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus ei pea seetõttu põhjendatuks vähendada väljamõistetava leppetrahvi summat.
15.Hageja nõuab ka 29.04.2014 seisuga sissenõutavaks muutnud viivise seadusjärgses määras väljamõistmist summas 269,01 eurot, samuti sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist otsuse tegemiseni ja sealt edasi protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kostjad ei nõustu viivisearvestusega ning leiavad, et kuivõrd kostjate hinnangul andis hageja täiendava tähtaja 24.03.2014 võlgnevuse tasumiseks, ei saanud kogu nõue 16.02.2014 seisuga sissenõutavaks muutuda. Kostjad leiavad, et viivisenõue saab olla 172,50 eurot.
16.VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue (viivisearvestus t lk 10) esitatud ulatuses õiguslikult põhjendatud. Kostja on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud ega ole taotlenud viivise vähendamist (VÕS § 113 lg 8).
17.Kohus ei nõustu kostjate seisukohaga, mille kohaselt sai kogu võlgnevus muutuda sissenõutavaks alles alates 25.03.2014. Kokkuleppe punkti 2.3 kohaselt loeti kostja I poolt mistahes rahasumma mittetasumisel või mistahes osamakse tasumiseks ettenähtud tähtajast mitte kinnipidamisel kõik kokkuleppes sätestatud tähtajad automaatselt saabunuks ja hagejal oli õigus nõuda viivitamatult kogu tasumata võlgnevuse tasumist (t. lk 13). VÕS § 114 lg-st 3 tuleneb, et kui täiendav tähtaeg on antud lepingulise kohustuse rikkumise korral, võib võlausaldaja selle tähtaja jooksul keelduda oma kohustuse täitmisest ning nõuda rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ning viivise maksmist. Ka Riigikohus on 20.12.2007 otsuses nr 3-21-121-07 (p 13) leidnud, et kuna VÕS § 114 lg 2 sätestab, et täiendava tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest, siis on võlausaldajal õigus nõuda leppetrahvi kogu aja eest, millal täitmist ei toimunud, sh ka kohustuse täitmiseks antud täiendava tähtaja eest. Kuivõrd VÕS § 114 lg 2 kohaselt on viivist õigus nõuda ka täiendava tähtaja andmise korral, ei pea kohus menetlusökonoomia kaalutlustel vajalikuks tuvastada, kas hageja oli andnud kostjale täiendava tähtaja. Seoses osamakse õigeaegselt mittelaekumisega 15.02.2014 oli võlgnevus kogu ulatuses sissenõutavaks muutunud, mistõttu oli hagejal alates 16.02.2014 õigus nõuda kostjatelt viivist arvestatuna kogu võlgnevuselt. Seetõttu leiab kohus, et arvestades kostjate poolt võlgnevuse osamaksete tasumise kuupäevi, kuulub hageja sissenõutavaks muutunud viivise nõue rahuldamisele summas 774,56 eurot, s.o ajavahemiku 16.02.2014 kuni 29.04.2014 eest 269,01 eurot ja ajavahemiku 30.04.2014 kuni 15.09.2014 eest 505,55 eurot.
18.Kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta VÕS § 1131 lg 1 kohaselt nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Sama paragrahvi neljanda lõike kohaselt ei kohaldata VÕS §-i 1131 tarbijast võlgnikule. Kostjad on hagejale võlgnevuse tasumisega olnud viivituses ning hagejal on õigus nõuda viivist. Kostjad on hagis ka viivisenõuet (vähemalt osaliselt) tunnistanud ning ei ole sissenõudmiskulude 40 euro nõudele vastuväiteid esitanud. Kuivõrd põhivõlgnik (kostja I) ei ole tarbija, kohaldub talle VÕS § 1131 ning hageja nõue kostjatelt sissenõudmiskulude 40 euro hüvitamiseks on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
19.VÕS § 145 lg-te 1 ja 2 kohaselt vastutavad põhivõlgnik ja käendaja kohustuse rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja
7 (8)
2-14-51556 vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.
20.Kostjad on taotlenud otsuse täitmise ajatamist, võimaldamaks tasuda võlgnevus igakuiste 1500 euro suuruste osamaksetena. TsMS § 445 lg 1 kohaselt kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus leiab, et otsuse täitmise tähtaja kindlaksmääramise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kostjad on oma käitumisega näidanud, et ei pea kokkulepetest kinni ning võlgnevuse tasumiseks veelkord täiendava tähtaja andmine oleks kohtu hinnangul hagejat liigselt koormav. Kuivõrd kostjad on korduvalt viidanud kostja I halvale majanduslikule olukorrale, oleks kohtu hinnangul võlgnevuse tasumine kostjate taotletud maksegraafiku alusel ka küsitav. Kohus märgib, et pooltel on võimalik otsuse täitmises maksegraafiku alusel kokku leppida ka lahendi täitmisel. Menetluskulude jaotus
21.Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 162 lg-st 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 165 lg 3 kohaselt, kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad menetluskulude eest samuti solidaarsel. Kuivõrd kohus rahuldas hagi täielikult, siis jätab kohus menetluskulud solidaarselt kostja kanda.
22.Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 174 lg-tele 1 ja 3 võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis.
/allkirjastatud digitaalselt/ Andres Suik kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.