Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. Hageja nõuded ja põhjendused Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AS Swedbank (hageja) ja G. M. K. M. ) 29.04.2011 laenulepingu nr 11-023541-EV. Laenulepingu kohaselt andis hageja kostjale ja G. M. summas 46 055 eurot sihtotstarbega G. M. , kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingute nr 05-160997-EL, 06-232174EV, G. M. hageja vahel sõlmitud laenulepingu nr 09-070729-VV ning kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu nr 09-070786-VV refinantseerimiseks ning lepingutasu tasumiseks. Kostja ja G. M. kohustatud laenusumma tagastama ja tasuma intressi osamaksetena iga kuu 20. kuupäevaks ning laenu tagastamise lõpptähtpäev oli 20.04.2025. Intressimäär oli 6 kuu Euribor + 1,500%. Lepingust tulenevate kostja ning G. M. täitmise tagamiseks seati hüpoteek kinnistule nimetusega xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kuna kostja ja G. M. täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt, ütles hageja laenulepingu üles alates 07.11.2011. Väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldati 06.01.2012 pankrotiteade G. (endise nimega M. ) kohta, millest nähtuvalt Tartu Maakohus kuulutas välja 06.01.2012 kell 14.00 G. pankroti. 26.09.2013 saatis hageja kostjale teatise, et G. pankrotimenetluse käigus müüs pankrotihaldur enampakkumisel kinnistu nimega xxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, Valga maakond hinnaga 15 000 eurot, millest läksid maha kohtutäituri tasud. Laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks laekus 12 500 eurot, mis aga ei katnud laenulepingust tulenevat võlgnevust. Kuna teine laenusaaja G. on pankrotis, nõuab hageja laenulepingust tuleneva võlgnevuse tasumist ainult kostjalt. Laenulepingust tulenev võlgnevus on 33 851, 05 eurot, millest põhiosa on 32 633,66 eurot, intress 562,93 eurot, menetlustasu 16 eurot ja viivised põhiosa võlgnevuselt 638,46 eurot. Hageja nõuab kostjalt ainult põhiosa võlgnevuse 9900 euro väljamõistmist. Kostja vastuväited Kostja on 17.03.2014 kohtule esitanud kirjaliku vastuse (tl 31-33), milles ei tunnista tema vastu hagiavalduses esitatud nõudeid. VÕS § 396 lg 1 kohaselt on laenulepingu oluliseks tunnuseks raha või asendatava asja andmine laenuandjalt laenusaajale. Antud juhul sõlmiti 29.04.2011 laenuleping hageja õiguseellase AS Hansapank ja G. M. perekonnanimega J. ) vahel varasemalt sõlmitud sihtotstarbeliste laenulepingute (G. M. omandis oleva elamu renoveerimiseks) refinantseerimiseks ning lepingutasu tasumiseks. Kostja ei olnud nende laenulepingute pooleks. Kostja ei saanud hagejalt raha ega omandanud mingeidki õigusi laenu arvelt parendatud asja suhtes. Kostja individuaalne kohustus hageja ees tulenes üksnes ühest väikelaenulepingust, mis on kostjale teadaolevalt täidetud. Seega on hageja nõude aluseks olev laenuleping kostja suhtes sisuliselt rahatu. 2011 septembrikuus sõlmiti panga ning kostja ja G. M. vahel kokkulepe, mille kohaselt võttis kostja kohustuse tasuda pangale selleks hetkeks laenulepingu maksetes tekkinud võlgnevusest 1⁄2 ning ülejäänud laenukohustus pidi jääma üksnes G. M. kanda. Kostja tasus pangale kokkulepitud summa ning laenuhaldur kinnitas kostjale, et rohkem kohustusi kostjal panga ees ei ole. Kostja hinnangul on tema ja panga vaheline võlasuhe lõppenud VÕS § 186 p 1 alusel kohase täitmisega.

2 (9)

Kostja leiab, et hageja nõue on aegunud. Kuna 29.04.2011 sõlmitud laenuleping on rahatu, omaks hageja nõudeõigust varem sõlmitud lepingute alusel. Refinantseeritavate lepingute sõlmimisaegu (2005-2009) arvestades on hageja nõuded aegunud. Kostja leiab ka, et refinantseerimislepingu sõlmimise ja võlakoormuse kasvu soodustava tegevusega on hageja eiranud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Seetõttu palub kostja vähendada väljamõistetavat põhivõlasummat ning jätta hageja nõue menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Oma 20.06.2014 kohtule esitatud täiendavas seisukohas (tl 51-53) kinnitab kostja jäämist varasemalt esitatud seisukoha juurde. Juhul kui kohus leiab, et pooltevaheline võlasuhe ei ole lõppenud kohase täitmisega või aegumisega, palub kostja vähendada võlasummat ning võimaldada tasuda võlgnevus osade kaupa umbes 30 eurot kuus. Kostja varanduslik olukord ei võimalda tasuda hageja nõuet ühe maksena. Kostja arvates on hageja käitunud hea usu ja mõistlikkuse põhimõtte vastaselt ning on rikkunud KAS §-st 83 lg 3 tulenevat vastutustundliku laenamise põhimõtet. Antud juhul ei katnud tagatis isegi mitte 1⁄2 laenusummast. G. M. kostja kasutusse antud laenude kogusumma oli 46 000 eurot, kuid laenu tagamisena oli seatud G. M. (J. ) kuulunud kinnisasjale hüpoteek summas 230 000 krooni ehk 14 699 eurot. Samuti ei ole krediidiasutus piisavalt kontrollinud kostja ja kaaslaenusaaja sissetulekuid. Nii kostja kui ka G. M. ) sissetulekud on jäänud seaduses sätestatud miinimumi piiresse. Kostja on oma teadmatusest tulenevalt sõlminud ennast kahjustava lepingu. Kostja vastuväidetest tulenevad hageja täiendavad seisukohad Hageja 08.05.2014 kohtule esitatud seisukohas (tl 37-38) leiab, et kostja oli teadlik laenulepingust tulenevatest kohustustest, mida on oma allkirjaga lepingul kinnitanud. Hageja pole sõlminud kostjaga kokkulepet, mille kohaselt kohustus kostja pangale tasuma 2011 septembri seisuga tekkinud võlgnevusest pool ning hageja loobus edasistest nõuetest kostja vastu. See kokkulepe oleks vastuolus ka 29.04.2011 sõlmitud lepingus väljendatud tahtega, mille järgi G. M. kostja vastutavad lepingust tulenevate kohustuste eest solidaarselt. Sellise kokkuleppe tõendamiseks ei ole kostja ühtegi tõendit esitanud. Kostja väide hageja nõude aegumisest ei ole asjakohane. Hageja nõue kostja vastu tuleneb 29.04.2011 sõlmitud laenulepingust, mis lõpetati 07.11.2011. Hageja on esitanud hagiavalduse kohtusse 21.11.2013. Hageja nõue ei ole piiratud vara realiseerimise tulemusega. Kui vara realiseerimisest saadu on lepingulisest kohustusest väiksem, ei tähenda see nõude realiseerimise tulemist katmata jäänud osa kustumist. Võlausaldaja nõue katmata jäänud summas jääb kestma kuni selle tasumiseni. Kostja lepingust tulenev võlgnevus on kokku 33851,05 eurot, kuid hageja nõuab kostjalt üksnes põhiosa võlgnevuse 9900 euro tasumist. Hageja on oma nõuet kostja vastu vähendanud 23 951,05 eurot. Oma 25.08.2014 seisukohas ( tl 63-64) peab hageja paljasõnalisteks ja pahatahtlikeks kostja süüdistusi hageja suunas, et viimane on käitunud hea usu ja mõistlikkuse vastaselt ning rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja rõhutab, et nõuab kostja 33851,05 euro suurusest võlgnevusest üksnes 9900 eurot, mistõttu on arusaamatud kostja viited hageja pahatahtlikkusele. Laenulepinguga kaasnevaid riske peab laenulepingu sõlmimisel hindama ka laenusaaja. Vastutundetu on makseraskuste tekkimisel süüdistada võlgnevuse tekkimisel võlausaldajat ning paluda kogu finantsrisk panna võlausaldaja kanda. Hageja on käesoleval juhul võtnud enda kanda riski 23 951,05 euro ulatuses, mida ta kostjalt ei nõua. Kostja taotlusele võlasummat vähendada ja võimaldada tasumist ositi vaidleb hageja vastu. Hageja on niigi võlasummat vähendanud ja täiendav vähendamine oleks võlausaldajat

3 (9)

ebamõistlikult kahjustav. Hageja ei pea mõistlikuks ka maksegraafiku kindlaksmääramist. Isiku sissetulekud ajas on muutuvad. Võla ja menetluskulude tasumiseks 30 euro suuruste kuumaksetena kuluks kostjal üle 28 aasta. Kostjal on võimalik sõlmida igakuise võlgnevuse tasumise kokkulepe hagejaga ka pärast kohtuotsuse tegemist.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud, otsuse põhjendused Kohus leiab, et käesolevat asja saab lahendada kirjalikus menetluses tulenevalt TsMS §-st 403 lg 1. Viimases on sätestatud, et poolte nõusolekul võib asja lahendada seda kohtuistungil arutamata. Hageja on hagiavalduses kinnitanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kostja on 17.03.2014 vastuses hagile kinnitanud oma nõusolekut asja lahendamiseks kirjalikus menetluses. Kohus on 29.07.2014 pooli teavitanud asja lahendamisest kirjalikus menetluses. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele täielikult. Hageja väitel, mille on sisuliselt õigeks võtnud ka kostja ning tõendab laenuleping (koopia tl 58), sõlmisid S. A. S. ) ja G. M. K. M. .04.2011 laenulepingu nr 11-023541-EV. Laenulepingu kohaselt andis hageja kostjale ja G. M. laenu 46 055 eurot, mille kasutamise sihtostarve oli G. M. , kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingute nr 05-160997-EL ja 06-232174-EV, G. M. hageja vahel sõlmitud laenulepingu nr 09-070729-VV ning kostja ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu nr 09-070786-VV refinantseerimine ning lepingutasu tasumine. Laenusaajad kohustusid laenusumma ja intressi tasuma alates 20.05.2011 igakuiste osamaksetena hiljemalt 20.04.2015. VÕS § 396 lg 1 kohaselt laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Kohtu hinnangul vastab pooltevaheline laenuleping nr 11-023541-EV VÕS §-s 396 lg 1 sätestatud laenulepingu tunnustele. Pooli ja laenulepingu tingimusi arvestades on ühtlasi tegemist ka tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, et laenulepingu nr 11-023541-EV näol oleks tegemist rahatu lepinguga. Väljatrükk lepingul sooritatud operatsioonidest ( tl 19) tõendab, et 29.04.2011 on laen välja makstud. Laenulepingus on ära näidatud laenu kasutamise sihtostarve, milleks oli nii kostja kui G. M. laenude refinantseerimine ning lepingutasu tasumine. Seega ei pidanudki hageja laenu kostjale üle andma, vaid sellega refinantseeriti kostja ja kaaslaenaja G. M. kohustusi. Kohtu hinnangul pole poolte vahel vaidlust selles, et laenulepingu nr 11-023541-EV alusel väljamakstud summat on pooled lepingus ettenähtud sihtotstarbeks kasutanud. Vastupidist pole väitnud ka kostja ise. Kostja ise on selgesõnaliselt kinnitanud, et üks tema varasemaid väikelaenulepinguid on täidetud. Asjaolu, et laenulepingu nr 11-023541-EV esemeks olnud laenuga refinantseeriti muuhulgas ka G. M. laene, ei muuda laenulepingut kostja suhtes rahatuks. Laenulepingut sõlmides ongi kostja lubanud laenu kasutada muuhulgas ka teise isiku varasemate kohustuste refinantseerimiseks. Kostja on laenulepingu nr 11-023541-EV pooleks ning tema kohustused tulenevad nimelt antud lepingust. VÕS §-de 76 lg 1 ja 101 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele ning võlausaldajal on kohustust rikkunud võlgnikult õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb VÕS § 82 lõike 2 alusel kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja.

4 (9)

Hageja väitel, mis nähtub ka väljatrükilt lepingul sooritatud operatsioonidest, ei ole laenusaajad laenulepingust nr 11-023541-EV tulenevat kohustust laenu koos intressiga igakuiste osamaksetena tagastada nõuetekohaselt täitnud. Hageja väitel, mida tõendab lepingu ülesütlemise teade ( tl 15) ning pole senise menetluse käigus vaidlustanud ka kostja, ütles hageja laenulepingu nr 11-023541-EV 2011 novembris üles. Et hageja laenulepingu ülesütlemine on kehtiv, pole senise menetluse käigus seadnud kahtluse alla ka kostja ise. Hageja väitel, mida tõendab hüpoteegi seadmise leping ( koopia tl 9-12), seati laenulepingutest nr 05-160997-EL ja 06-232174-EV tulenevate kostja ja G. M. täitmise tagamiseks hüpoteek G. M. kuuluvale kinnistule xxxxxxxxx xxxxxxxxxx, Valgamaa. Hageja väite kohaselt, mida senise menetluse käigus ei ole seadnud kahtluse alla ka kostja, müüdi kinnistu xxxxxxxxx. (endine M. ) pankrotimenetluses enampakkumisel. Hageja väitel, mida tõendab väljatrükk lepingul sooritatud operatsioonidest ( tl 19), laekus 15.02.2013 hagejale laenulepingust nr 11-023541-EV tuleneva võlgnevuse katteks 12 750 eurot. Peale seda on laenulepingust tulenev võlgnevuseks jäänud 33 851, 05 eurot, sh laen 32 633,66 eurot, intress 562,93 eurot, menetlustasu 16 eurot ja viivis 638,46 eurot. Kostja pole hageja arvestusi võlgnevuse suuruse kindlaksmääramisel senise menetluse käigus kahtluse alla seadnud. Seetõttu kohus leiab, et väljatrükk lepingul sooritatud operatsioonidest tõendab, et laenulepingust nr 11-023541-EV tulenev võlgnevus hagi esitamise ajaks moodustas 33 851, 05 eurot, sh laen 32 633,66 eurot, intress 562,93 eurot, menetlustasu 16 eurot ja viivis 638,46 eurot. Käesolevas menetluses nõuab hagejalt üksnes laenu põhisosa osalist tasumist 9900 euro ulatuses. Erinevalt kostjast ja nõustudes hagejaga kohus leiab, et hageja nõue ei ole aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt algab kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Nagu kohus eespool tuvastas, ütles hageja pooltevahelise laenulepingu üles 2011 novembris. Alates lepingu ülesütlemisest muutus hageja nõue sissenõutavaks, sest VÕS § 399 lg 1 kohaselt on laenulepingu ülesütlemise korral laenuandjal õigus nõuda laenu kohest tagastamist. Hagi on kohtusse esitatud 2013 novembris. Selleks ajaks ei olnud TsÜS §-s 146 lg 1 sätestatud tähtaeg möödunud. Varasemate laenulepingutest tulenevate nõuete (mille refinantseerimiseks sõlmisid hageja, kostja ning G. M. .04.2011 laenulepingu) aegumise küsimused ei oma käesoleva asja lahendamise seisukohalt üldse tähtsust. Tõendatud ei ole kostja väide, et 2011 septembrikuus sõlmiti hageja, kostja ning G. M. vahel kokkulepe, mille kohaselt võttis kostja kohustuse tasuda hagejale selleks hetkeks laenulepingu maksetes tekkinud võlgnevusest 1⁄2 ( mille kostja tasus) ning ülejäänud laenukohustus pidi jääma üksnes G. M. kanda. Hageja pole sellist kostja väidet õigeks võtnud. Kostja pole enda kirjeldatud kokkuleppe kohta esitanud ka ühtegi muud tõendit. TsMS §-s 230 lg 1 on sätestatud, kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna kostja pole tõendeid tema poolt kirjeldatud kokkuleppe olemasolu kohta kohtule esitanud, ei saa rääkida pooltevahelise võlasuhte lõppemisest kohase täitmisega.

5 (9)

Nagu kohus eespool tuvastas, on laenulepingust nr 11-023541-EV tulenev võlgnevus 33 851, 05 eurot, sh laen 32 633,66 eurot, intress 562,93 eurot, menetlustasu 16 eurot ja viivis 638,46 eurot. Käesolevas menetluses nõuab hagejalt üksnes laenu põhisosa osalist tasumist 9900 euro ulatuses. Kostja on palunud laenulepingust tulenevat võlgnevust veelgi vähendada, sest kostja arvates on hageja rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Käesoleval ajal reguleerivad vastutustundliku laenamise põhimõtet VÕS § 4032 sätted. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 171 lg 1 sätestab, et enne 2011. aasta 1. juulit sõlmitud tähtajatule tarbijakrediidilepingule kohaldatakse alates 2011. aasta 1. juulist kehtiva võlaõigusseaduse §s 4041, § 407 lõigetes 31 ja 32, lõike 4 teises lauses ja lõikes 41 ning §-des 412, 4141 ja 4142 sätestatut. VÕSRS § 171 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi ega kohustusi, mis on tekkinud enne 2011. aasta 1. juulit. Tarbijakrediidilepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne 2011. aasta 1. juulit, kohaldatakse seni kehtinud seadust. VÕSRS § 171 lg 3 sätestab, et kui tarbijakrediidilepingu tingimus on pärast käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kuupäeva vastuolus võlaõigusseaduse sättega, mida kohaldatakse vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 tagasiulatuvalt enne 2011. aasta 1. juulit sõlmitud krediidilepingutele ja millest ei ole võimalik poolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kohaldatakse lepingutingimuse asemel võlaõigusseaduses sätestatut. Kuna VÕS § 4032 sätted jõustusid 01.07.2011 ehk pärast laenulepingus nr 11-023541-EV laenulepingu sõlmimist ja VÕSRS ei näe ette VÕS § 4032 tagasiulatuvat kohaldamist enne 01.07.2011 sõlmitud lepingutele, ei kuulu VÕS § 4032 sätted kohaldamisele. Samas on antud asjas võimalik kohaldada krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3. Viimases on sätestatud, et krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.11.2012 otsuses asjas 3-2-1-136-12 (punktis 24) on märgitud, et iseenesest võib professionaalsel krediidiandjal sõltuvalt krediidi ulatusest ja tingimustest ning krediiditaotleja isikust olla VÕS § 14 lg 1 esimesest lausest tulenevalt üldine kohustus viia läbi krediiditaotleja n-ö krediidivõimekuse analüüs. Viidatud sätte järgi peavad lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. See tähendab, et krediidiandja võib olla kohustatud koguma andmeid ja hindama erapooletult, kas krediidist võib tekkida krediiditaotlejale olulisi raskusi ja kokkuvõttes kahjulikke majanduslikke tagajärgi. Krediidiasutustele on krediidi andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates

6 (9)

arvestanud asjaoluga, et kostja ning kaasalaenusaaja sissetulekud jäid seaduses sätestatud miinimumi lähedale. Laenulepingust nr 11-023541-EV alusel andis hageja kostjale ning G. M. laenu 46 055 eurot. Hüpoteegi seadmise lepingust nähtub, et G. M. kuuluvale xxxxxxxxx oli seatud hageja kasuks hüpoteek summas 230 000 krooni. Hüpoteegiga pidid olema tagatud mitmesugused erinevad hageja nõuded G. M. kostja vastu. Seega on õige kostja tähelepanek, et laenulepingust nr 11023541-EV tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks seatud hüpoteek ei katnud isegi mitte 1⁄2 laenusummast. Samas üksnes asjaolu, et tagatis on oluliselt väiksem laenusummast, ei välista isikule laenu andmist. Laenusumma tähtaegsel tagastamisel ei avalda laenusumma osaline tagamata jätmine mingit mõju. Kuid olukorras, kus tagatis on oluliselt väiksem laenusummast, lasub krediidiasutusel VÕS §-st 14 lg 1 ja KAS §-st 83 lg 3 tulenev kohustus kontrollida põhjalikult laenusaaja maksevõimet. Kostja on hagejale ette heitnud seda, et viimane ei arvestanud laenajate seaduses sätestatud miinimumi lähedale jääva sissetulekuga. Kostja on esitanud tõendeid oma majandusliku olukorra kohta käesoleval ajal ja väitnud, et ka laenulepingu sõlmimise ajal oli tema majanduslik olukord samasugune. Tartu Maakohtu 22.11.2013 otsus (tl 56-58) tõendab kostja kohustust tasuda alates 01. 11. 2013 P. J. igakuiselt elatusraha 118 eurot. Kohtutäitur A. K. .06.2014 vastusest kostja avaldusele (tl 59) nähtub, et kohtutäituri andmetel kostja 2014 juunis töötasu on olnud 473,33 eurot. Veel nähtub kohtutäitur A. K. .06.2014 vastusest kostja avaldusele, et kostja saab ka pensioni. Eeltoodu alusel võib lugeda tõendatuks, et käesoleval ajal ei ole kostja sissetulekud eriti suured. Kuigi kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit, milline oli tema majanduslik olukord 2011 aprillis, ei sea kohus kahtluse alla kostja seda väidet, et ka laenulepingu sõlmimise ajal ei olnud tema sissetulekud märkimisväärselt suured. Seda väidet ei ole vaidlustanud sisuliselt ka hageja ise, kes on üksnes ette toonud asjaolu, et laenulepingu kaasnevaid riske peab hindama ka laenusaaja. Hageja pole midagi märkinud selle kohta, kas ta kontrollis laenulepingu sõlmimisel tegelikult kostja ja teise kaaslaenusaaja maksevõimet ning ümber lükanud kostja väidet kaaslaenusaajate väiksest sissetulekust. Sellise hageja käitumise valguses loeb arvestatavaks kostja etteheidet hagejale selles osas, et viimane jättis laenusaajate maksevõime küllaldaselt kontrollimata ning rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.11.2012 otsuses asjas 3-2-1-136-12 (punktis 25) on selgitatud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võib krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, on kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt ka Riigikohtu 15. 01 2007 otsus tsiviilasjas 3-2-1-89-06, punkt 16). Kooskõlas kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama. Kohus asus eespool seisukohale, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet sellega, et ei kontrollinud küllaldaselt laenusaajate maksevõimet. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 27.11.2012 otsuses asjas 3-2-1-136-12 avaldatust tulenevalt on seega iseenesest põhjendatud kostja seisukoht, et esineb alus võlgnevuse vähendamiseks. Nagu kohus eespool tuvastas, on laenulepingust nr 11-023541-EV tulenev võlgnevus 33 851, 05 eurot. Käesolevas menetluses nõuab hagejalt üksnes laenu põhisosa osalist tasumist 9900 euro ulatuses. Seega on hageja märkimisväärselt so 23951,05 euro ulatuses juba nõuet vähendanud. Hageja on loobunud intressi, viivise ja menetluskulu nõudmisest ning on vähendanud põhinõuet üle kolme korra. Kuna

7 (9)

hageja on olulisel määral oma nõuet juba vähendanud, ei pea vähendada.

kohus vajalikuks seda veelgi

Eeltoodu alusel kohus leiab, et tuleb hagi täielikult rahuldada. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks VÕS §-de 396 lg 1, 76 lg 1 ning 101 lg 1 p 1 alusel laenulepingust nr 11-023541-EV tuleneva põhivõlgnevuse katteks välja 9900 eurot. Kostja on esitanud taotluse võimaldada tal võlgnevus tasuda ositi ( 30 euro suuruste igakuiste osamaksetena). TsMS §-s 445 lg 1 on sätestatud, et kohus võib otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva. Kohtu hinnangul on kostja taotluse näol tegemist TsMS §-s 445 lg 1 sätestatud taotlusega. Õige on hageja seisukoht, et kohtuotsuse jõustumisel võivad pooled kokku leppida kohtuotsuse täitmise korras vabatahtlikult. Samas kostja on taotlenud otsuse täitmise korra kindlaksmääramist juba käesolevas menetluses, mistõttu kohtul tuleb see küsimus lahendada. TsMS §-s 445 lg 1 ei ole toodud asjaolusid, mille esinemise korral võiks kohus kaaluda otsuse ositi täitmise lubamist. Sellised alused on toodud TMS §-s 45, mida kohus peab võimalikuks analoogia alusel kohaldada ka käesolevas menetluses. Nii on TMS §-s 45 sätestatud, et kohus võib võlgniku avalduse alusel täitemenetluse peatada või täitmist pikendada või ajatada, kui menetluse jätkamine on võlgniku suhtes ebaõiglane. Seejuures tuleb arvestada sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, muu hulgas võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. Kostja on põhjendanud soovi võlga ositi tasuda oma raske majandusliku olukorraga ( kostja sissetulek jääb 560 euro piiresse, kostja muud vara ei oma, kostja töötasu ja pangaarve on arestitud ning kostja peab tasuma ühele alaealisele lapsele elatist). Nagu kohus juba eespool tõendatuks luges, peab kostja tasuma igakuiselt elatist. Kohtutäituri A. K. .06.2014 vastusest kostja avaldusele toodud andmetele tuginedes võib usutavaks pidada ka kostja väidet tema igakuise sissetuleku suurusest ning sellest, et kostja sissetulekutest on osa arestitud. Kohtutäituri vastusest ja sellest tehtud viidetest TMS § 132 lg 1 ja 2 sätetele järeldub, et kostja sissetulek jääb arestimata igakuiselt vähemalt 355 + 106,50 euro ulatuses, mida kostja saab vabalt enda ja oma ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks käsutada. Kuna kostja suhtes on käimas sundtäitemenetlus, võib eeldada, et kostja ei saa vabalt käsutada ka mistahes muud vara (näiteks sõidukeid vms), kui kostjal see isegi olemas oleks. Arvestades kostja sissetuleku suurust ei ole kostja ilmselgelt võimeline hageja nõuet tervikuna koheselt tasuma. Kostja majanduslik olukord on selline, mis annab alust kaaluda otsuse ositi täitmise määramist. Hageja näol on tegemist krediidiasutusega, mis tavapäraselt võimaldabki rahalisi kohustusi täita osade kaupa teatud tähtaja ( mõnikord isegi mitmekümne aasta) jooksul. Seetõttu ei oleks otsuse ositi täitmise võimaldamine iseenesest hageja huvisid kahjustav. Samas kostja pakutud osamakse suurus 30 eurot on sedavõrd väike, et võla tagastamise tähtaeg muutub ebamõistikuks pikaks, mis ei ole ilmselgelt hageja huvides. Liiga väike osamakse suurus võib kaasa tuua olukorra, kus kostja ei olegi huvitatud oma majandusliku olukorra parandamisest (tasuvama töö leidmisest jms). Seetõttu võimaldades kostjal küll võlga hagejale tasuda osade kaupa, määrab kohus igakuise osamakse suuremana kostja taotletust, et võla tagastamise tähtaeg ei kujuneks ebamõistlikuks pikaks. Kohus määrab igakuise osamakse suuruseks 100 eurot. Tagamaks hageja huvisid peab kohus vajalikuks määrata, et juhul, kui kostja jätab tähtaegselt tasumata kaks järjestikulist igakuulist makset, on hagejal õigus pöörduda sundtäitmiseks kohtutäituri poole kogu tasumata võlgnevuse sissenõudmiseks. TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus

8 (9)

ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS §-le 162 lg 1 kohaselt 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi rahuldatakse, tuleb menetluskulud jätta täielikult kostja kanda. Kuna tegemist ei ole tagaseljaotsuse ega mõne TsMS §-s 174-1 loetletud lahendiga, ei saa kohus käesolevas otsuses kindlaks määrata poolte menetluskulude rahalist suurust ega otsustada menetluskuludelt viivise väljamõistmist. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib hageja nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates käesoleva lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik Rita Kulberg

9 (9)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.