Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6). HAGEJA NÕUE JA PÕHJENDUSED (tl. 2-7, 37) Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 27.02.2013.a järelmaksulepingu nr 1303189/96ta, mille kohaselt kostja sai järelmaksu summas 904,50 eurot Ordi AS-ile kuuluvast kauplusest Ordi Ultra i7MHS soetamiseks. Kostja kohustus tasuma hagejale vastavalt maksegraafikule lepingujärgsed maksed alates 11.03.2013.a. Kostja tasus 13.03.2014.a summas 8 eurot, rohkem makseid kostja ei tasunud. Hageja ütles 16.07.2013.a lepingu üles ja nõudis kostjalt 1062,79 euro tasumist. Vastavalt lepingule on kostja kohustatud tasuma hagejale põhivõla 904,50 eurot, krediidiintressi 1,57 eurot, tasumata järelmaksuintressi 92,82 eurot, võla sissenõudmisega seotud kulud 63,90 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivise summas 120,43 eurot. Hageja ei nõustu kostja pakutud kompromissiga tasuda 5 eurot kuus. Hageja palub mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus summas 1183,22 eurot ning täiendav viivis alates 14.01.2014.a 27 % aastas kuni krediidisumma täieliku tagastamiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. KOSTJA VASTUS HAGIAVALDUSELE (tl. 30) Kostja on nõus tasuma põhisumma, mitte lisatasusid. Kostja oma vastuses märgib, et kuna tal on raske majanduslik, on ta nõus tasuma iga kuu 5 eurot võlgnevuse katteks. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda.

KOHTU SEISUKOHT

Kohus on seisukohal, et esitatud hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt alltoodud kohtu põhjendustel. Lepingu sõlmimine ja ülesütlemine. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 kohaselt tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Kohtule esitatud materjalide kohaselt on poolte vahel 27.02.2013.a sõlmitud järelmaksulepingu nr 1303189/96ta (tl. 8-12) ja maksegraafiku näol tegemist tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses. Maksegraafikust nähtuvalt kohustus kostja tasuma 11.03.2013.a esimese osamakse summas 9,60 eurot ja edaspidi igakuuliselt 32.25 eurot kuni 10.03.2017.a, viimane osamakse summas 32,62 eurot. Lepingule on kohaldatavad järelmaksulepingute üldtingimused JL. Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lõike 1 punktid 1, 4 ja 6 sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, taganeda lepingust või öelda leping üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama paragrahvi lõike 2 esimese lause järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

VÕS § 416 lg 1 kohaselt krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on hageja edastanud kostjale 17.04.2013 ja 27.05.2013.a võlateatised (tl. 15-16) ja 26.06.2013.a lepingu ülesütlemise hoiatuse (tl. 16). Kuna kostja võlgnevust ei tasunud oli hagejal õigus VÕS § 416 lg 1 ja üldtingimuste p 6.1.1 alusel 16.07.2013.a lepingu ülesütlemise avaldusega (tl. 14) järelmaksuleping üles öelda. Tagastamata krediidisumma ja intress Lepingu ülesütlemisavalduse (tl. 14) kohaselt kohustus kostja hagejale tasuma sissenõutavaks muutunud kohustused summas 1037,23 eurot, millest 904,50 eurot on tagastamata krediidisumma, 92,82 eurot sissenõutavaks muutunud järelmaksuintress, 1,57 eurot krediidiintress, 38,34 eurot tekkinud võla sissenõudmisega seotud kulu ning lisaks veel ülesütlemiseavalduse saatmise kulu summas 25,56 euro. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 440 lg 1 kohaselt kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kuna kostja tunnistab hageja poolt esitatud põhinõuet summas 904,50 eurot ja ei vaidle sellele vastu, siis ei võta kohus seisukohta kostja poolt omaksvõetud nõude põhjendatuse üle ja rahuldab selles osas hageja nõude täies ulatuses. VÕS § 397 lõike 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt tasumata krediidiintressi summas 1,57 eurot ja järelmaksuintressi summas 92,82 eurot. Kostja ei ole intressiarvestust vaidlustanud. Seega tuleb kostjalt VÕS § 100, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1 alusel välja mõista lepingu ülesütlemise ajaks sissenõutavaks muutunud tasumata krediidiintress summas 1,57 eurot ja järelmaksuintress summas 92,82 eurot. Arvestades eeltoodut, mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 904,50 eurot ja intressivõlgnevuse 94,39 eurot. Viivis Hageja nõuab kostjalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tulenevalt viivist summas 120,43 eurot. VÕS § 415 lg 1 kohaselt tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine. Tüüptingimuste võimalikku kasutamist tuleb kontrollida iga tarbija ning majandus- ja kutsetegevuses osaleva isiku vahel sõlmitud lepingust tekkinud vaidluse lahendamisel. Kui vaidlusalune laenuleping ja kokkulepped on sõlmitud tüüptingimusi kasutades, tuleb arvestada ka VÕS-is tüüptingimusi reguleeritavate sätetega. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepinguteks kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Seega ei pea tüüptingimus olema välja töötatud korduvaks kasutamiseks tüüplepinguteks ning tüüptingimuseks loetakse ka muu ilma

läbirääkimiseta eelnevalt välja töötatud lepingutingimus, mille sisu ei ole pool, kelle suhtes seda kasutatakse, võimeline mõjutama. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei ole eraldi läbi räägitud. Selle sätte kohaselt peab kandma lepingutingimuse võimaliku tühisuse riski VÕS §-s 42 sätestatud alusel see lepingupool, kes esitas läbirääkimata tingimuse teisele poolele sellistel asjaoludel, et viimasel polnud võimalik tingimuse üle läbi rääkida ja selle sisu mõjutada. Muu hulgas tuleneb VÕS § 39 lg 1 teisest lausest, et tüüptingimust tõlgendatakse kahtluse korral tingimuse kasutaja kahjuks. VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Üldtingimuste p 7.1 kohaselt krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist lepingujärgse krediidiintressiga võrdses määras. Järelmaksulepingu ja üldtingimuste p 2.1 kohaselt on krediidiintress 27 % aastas. Kohus leiab, et viivisemäära sätestamine fikseerimata suurusena tüüptingimuses, seotuna laenuandja ühepoolselt kehtestatava hinnakirjaga, on teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus VÕS § 42 mõttes. Seega on hageja ja kostja vahel sõlmitud järelmaksulepingus ja üldtingimuste p-is 7.1 sätestatud viivisemäär 27 % aastas tühine ning viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kuna kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, asub VÕS § 41 kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul VÕS § 113 lg-s 1 viivise seadusjärgne määr. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kohus on seisukohal, et antud juhul tuleb kohaldamisele VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr. VÕS § 94 lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Hageja arvestab viivist alates 17.07.2013.a kuni 13.01.2014.a. Perioodil 17.07.2013.a kuni 31.12.2013.a oli seadusjärgne viivisemäär 8% aastas, alates 1.01.2014.a kuni 13.01.2014.a 8,25 % aastas. Hageja on viivist arvestanud põhisummast 904,50 eurot. Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi 17.07.2013.a kuni 31.12.2013.a (168 päeva) eest 33,31 eurot ja perioodi 1.01.2014.a kuni 13.01.2014.a (13 päeva) eest 2,66 eurot, kokku seega 35,97 eurot. Hageja taotleb kostjalt ka lisanduva viivise väljamõistmist alates 14.01.2014.a kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni, viivisemääraga 27 % tagastamata krediidisummalt aastas. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eespool on kohus juba võtnud seisukoha viivisenõude põhjendatuse osas, seega toodud põhjendustel kuulub hageja nõue ka täiendava viivise osas rahuldamisele. Kuivõrd kohus leidis, et viivisemäär 27 % aastas on teist poolt ebamõistlikult kahjustav ja seega tühine tüüptingimus, kuulub kostjalt välja mõistmisele täiendav viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Seega kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis perioodi 17.07.2013.a kuni 13.01.2014.a eest summas 35,97 eurot ja täiendav viivis alates 14.01.2014.a põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Võla sissenõudmisega seotud kulud Hageja palub vastavalt üldtingimuste p-de 10.2 ja 7.5 kostjalt välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulud summas 63,90 eurot, mis koosnevad hageja poolt kostjale saadetud kirjade ja võla menetlemise kuludest. Tulenevalt TsMS § 438 lõikest 1 ja § 436 lõikest 7 on kohtul tarbija vastu esitatud nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Lepingu üldtingimuste punkti 7.5 kohaselt krediidisaaja on kohustatud hüvitama krediidiandjale võla sissenõudmisega seotud mõistlikud kulud. Krediidisaajale ja lepinguga seotud isikutele lepingu rikkumise tõttu saadetud teadetega seotud kulud tuleb hüvitada vastavalt krediidiandja hinnakirjale. Kohtule esitatud hinnakirjast (tl 17) nähtub, et meeldetuletus- ja hoiatuskirja maksumuseks on 12,78 eurot ja lepingu ülesütlemise avalduse maksumuseks on 25,56 eurot. Toimiku materjalidest nähtub, et kostjale on edastatud 17.04.2013.a, 27.05.2013.a ja 26.06.2013.a meeldetuletuskirjad ja hoiatus (tl. 13, 15-16) ja 16.07.2013.a ülesütlemisavaldus (tl. 14). VÕS § 35 lõike 1 järgi loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Järelmaksulepingust nähtub, et lepingule kohaldatakse krediidilepingute üldtingimusi JL, mis võimaldavad kasutada krediidiandja hinnakirjas kehtestatud hindasid. Eelnevast tuleneb, et krediidilepingute üldtingimusi JL tuleb pidada tüüptingimusteks. VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lõike 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus leiab, et hageja poolt hinnakirjas kindlaksmääratud kirjalike teadete maksumus on ebamõistlikult suur. Seega on VÕS § 42 lõike 3 punkti 5 alusel tühine tüüptingimus, millega krediidiandjal on õigus nõuda krediidisaajale saadetud kirjalike teadetega seotud kulutuste hüvitamist krediidiandja hinnakirja järgi. Kuna hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, mil viisil ta teatise on kostjale edastanud, jätab kohus rahuldamata hageja nõude sissenõudekirjade ja lepingu ülesütlemise avalduse kulude hüvitamiseks summas 63,90 eurot. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 1034,86 eurot, millest 904,50 eurot on tagastamata krediidisumma, 94,39 eurot sissenõutavaks muutnud tasumata intress, 35,97 eurot sissenõutavaks muutunud viivis ja viivise alates 14.01.2014.a kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

TsMS § 173 lõike 1 kohaselt asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lõige 4 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 163 lõike 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei

jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldas hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta 87 % ulatuses kostja ning 13 % ulatuses hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.