Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

5.2 Jätta rahuldamata JM hagi üürilepingu XXXXXXX XX/X-XX Tallinn 09.08.2011 ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks. 5.3 Jätta hageja nõue tunnistada Tallinna linna kui üürileandja käitumine Tallinnas XXXXXXX XX-XX asuvast eluruumist elektri väljalülitamisel tühiseks ja hea usu vastaseks läbi vaatamata. 5.4 Tuvastada, et Tallinna linna kui üürileandja nõue perioodi eest 01.05.2011 – 08.08.2011 summas 25,07 eurot on õigusvastane. 5.5 Jätta läbi vaatamata JM hagi, milles ta palus tunnustada, et Tallinna linna nõue seisuga 30.04.2011 900,64 eurot on õigusvastane. 5.6 Jätta rahuldamata JM hagi Tallinna linna vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks. 5.7 Jätta maakohtus poolte kantud menetluskulud 1,42 % osas Tallinna linna ja 98,58 % osas JM kanda.

2(12)

jäeti tähitud kirja teade hagejale XXXXXXX lasteaia postkasti ja selle teatise sai hageja jätte alles 03.10.2011, kuna viibis õppeseminaril. Üürilendaja ei saatnud märgitud kirja mitte hageja või tema nõustaja aadressil, vaid hageja töökohta 06.10.2011. Sellega rikkus kostja lepingu konfidentsiaalsuse põhimõtet. Teise poole esindaja helistas korduvalt hageja töökohta, milles kirjeldas faktilisi asjaolusid oma vaatenurgast. Nii teatas kostja hageja tööandjale, et hageja on võlgnik, kes ei võta vastu teateid. Sellega põhjustas vastaspool hagejale hingelist valu ja kahjustas hageja head nime ja au. Hageja ei ole andnud nõustolekut, et kirjad, avaldused võiks saata hageja töökohta. Hingelise valu eest väljamõistetava kahjuhüvitise suuruse palus hageja kohtul määrata. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Üürileandja OÜ XXXXXXX Arendus on hageja kui tarbija suhtes võrguettevõtja, kellel on elektrituru seaduse (ElTS) § 90 alusel õigus katkestada võrguühendus, kui tarbijal on võlgnevus. Hageja tasus üüritud eluruumi eest üüri ja kõrvalkulusid ebakorrektselt. Hageja saatis üürileandjale 30.08.2011 avalduse, millele AS ISS kui üürileandja esindaja vastas ja saatis tähitud kirja avaldajale töökohta. Seda kirja hageja vastu ei võtnud väites postiljonile, et tal ei ole isikut tõendavat dokumenti. Hiljem ei läinud hageja kirjale postkontorisse järgi. Seoses 709,73 euro suuruse võlgnevusega teatas OÜ XXXXXXX Arendus tähitud kirjaga 21.04.2011, et katkestab elektriga vastustamise ja ElTS § 90 lg 4 järgi katkestas elektriga varustamise 15 päeva pärast so 10.05.2011, kuna võlga ei tasutud. Seega oli üürilepingu eseme puudus tingitud hageja enda käitumisest ja tal ei ole õigust keelduda ka tasu maksmisest. Üürilepingu ülesütlemise põhjuseks on hageja võlg 08.08.2011 seisuga 1764,31 eurot, mis on enam kui 3 kuu eest tasumisele kuuluva üüri summa 1093,20 eurot ja kõrvalkulude summa 461,14 eurot. Hageja teavitas üürileandjat sellest, et ta keeldub maksmast üüri ja kõrvalkulusid tähtaegselt alles 30.08.2011, kuid sellest pidanuks ta teavitama enne. Seega ei ole tal alust keelduda üüri maksmisest. Hageja pidi eluruumi vabastama 30 päeva jooksul alates teate kättesaamisest. Mittevaraline kahju ei kuulu hüvitamisele. Kostja ei ole kordagi rääkinud hageja tööandjaga hageja isiklikust elust, üürisuhtest. Hageja ei ole olnud üürileandjale kättesaadav, talle saadetud kirjad on tulnud kõik tagasi. Avaldaja esindaja M. Makkar saatis üüri alandamise kirja kostja töökohta ja sellele pidi kostja vastama. Kuna XXXXXXX tänaval hageja ei elanud ja muud aadressi polnud, saatis kostja vastuse hageja töökohta. Üürilepingul ei ole usaldusliku suhte iseloomu. Seega, kui tööandja esindaja on avaldanud kostja kirja hageja töökohas, siis on käitunud usaldust kuritarvitades tööandja mitte kostja. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohtus rahuldas hagi osaliselt, so tunnistas, et üürileandja käitumine elektri väljalülitamisel oli vastuolus hea usu põhimõttega, tunnustas üürileandja nõude 25,07 euro osas õigusvastasust. Kohus jättis läbi vaatamata hagi osas, milles hageja palus tunnustada, et Tallinna linna nõue seisuga 30.04.2011 900,64 eurot, on õigusvastane. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude tasaarvestuse tegema kohustamiseks ja mittevaralise nõude 1 500 euro saamiseks. Menetluskulud jättis kohus 30% ulatuses Tallinna linna kanda ning 70% ulatus JM kanda. Hagi läbivaatamata jätmisega seonduvad poolte menetluskulud jättis kohus täielikult JM kanda. VÕS § 271 ja § 292 lg 1 järgi kohustub üürileandja andma teisele isikule kasutamiseks asja ja teine isik peab selle eest maksma üüri ning vastavalt lepingus kokkulepitule ka kõrvalkulusid. Vaidlus puudus selles, et kostja ütles hagejaga sõlmitud üürilepingu 09.08.2011 avaldusega üles AS ISS Eesti vahendusel ja hageja sai sellekohase teate 10.08.2011. Hagejal ei ole sõlmitud kellegagi iseseisvat

3(12)

elektrienergia ostu-müügilepingut ning üürileandja täidab kõrvalkohustusena üüritud asja elektriga varustamist. Esitatud ülesütlemise teatest nähtub, et üürileandja on pidanud lepingu ülesütlemise aluseks hageja võlga seisuga 08.08.2011 1 764,31 eurot, mis ületab avalduse kohaselt kolme kuu tasumisele kuuluva üüri ja kõrvalkulude summat ja mida ei ole tasutud vaatamata meeldetuletustele. Teates on märgitud lepingu lõppemise aeg (30 päeva teate saamisest), üüritud ese (XXXXXXX XX/X-XX asuv eluruum, lepingu nr ISS-389 16.02.2009) ning vaidlustamise kord 30 päeva kas üürikomisjonis või kohtus. Ülesütlemise avaldus on kirjalik. Seega vastab ülesütlemise avaldus VÕS § 325 lg 1, 2 p 1-4 sätestatud sisu - ja vorminõuetele ega ole seetõttu tühine. Vaidlus puudus selles, et avalduses märgitud 08.08.2011 võlg 1764,31 eurot sisaldab endas ka üüri ja kõrvalkulude võlga 900,64 eurot seisuga 30.04.2011, millises osas on hagejalt võlg välja mõistetud üürikomisjoni otsusega 26.05.2011 nr 11-1/19/11. Kuna viidatud asjas ei nõustunud hageja üürikomisjoni otsusega ja märgitud vaidluses algatas kohus hagimenetluse asjas nr 2-11- 131301, milles käesoleva aja seisuga ei ole jõustunud kohtulahendit, siis ei ole selge, et hagejal oleks võlg 30.04.2011 seisuga 900,64 eurot. Eeltoodu tõttu ei ole õige üürileandja seisukoht ülesütlemise teates, et hageja võlg üürilepingu ülesütlemise ajaks oli 1764,31 eurot. Seega lepingu ülesütlemise aluseks ei saanud olla hageja võlg 900,64 eurot kuni 30.04.2011, kuna selles tehtud otsus on vaidlustatud. Seega saab järeldada, et 08.08.2011, mille järgselt 09.08.2011 öeldi leping üles, pidi võlg olema järgneva perioodi eest ehk 01.05.2011-08.06.2011 eest 863,67 eurot (1764,31-900,64). VÕS § 296 lg 1 võimaldab keelduda üürnikul üüri ja kõrvalkulude tasumisest eest ajal, mil ta ei saanud §-s 278 nimetatud puuduste tõttu kasutada üüritud asja. Kostja esitatud teatest nähtuvalt on hageja 30.08.2011 (ehk pärast lepingu ülesültemist) kirjaliku teatega teavitanud üürileandjat, et 24.05.2011 alates on elekter välja lülitatud ja et üürnik keeldub maksmast üüri 24.05.2011-30.08.2011 ja edaspidiselt kuni on tagatud eluruumi kasutamine ehk elekter on sisse lülitatud. Märgitud hageja avaldusest nähtub, et ta teavitas üürileandjat üüri mittemaksmisest. Hageja ei teatanud üürileandjale, et keeldub maksmast ka kõrvalkulusid. Nii on hageja ise käitunud vastuoluliselt: teavitanud üürileandjat pärast lepingu ülesütlemist, et ei tasu üüri, kuid jätnud tasumata ka kõik kõrvalkulud alates 01.05.2011. Nimetatuks polnud hagejal õigust. Kui üüritud ruumis ei ole elektrit, siis on takistatud vaid elektrienergiat nõudvate toimingute tegemine (teleri vaatamine, raadio kuulamine, sooja söögi valmistamine, pesu triikimine, külmkapi kasutamine). Käesoleva vaidluse puhul oli elektrienergia kasutamine takistatud hageja üüritud korteris kevade lõpu ja suve perioodil (24.05.2011 alates), mis on Eestis eriti valge aeg. Eeltoodud asjaolusid hinnates elektrienergia puudumine hageja üüritud korteris, kui eluruumi võimalik puudus VÕS § 278 tähenduses, piirab üüritud eluruumi kasutamist vaid osaliselt ehk asja sihtotstarbeline kasutamine oli vähenenud VÕS § 296 lg 2 mõistes. Viimane säte võimaldab aga üüri alandada mitte keelduda kõigi kõrvalkohustuste tasumise kohustute täitmisest. Seega ei olnud hagejal alates 01.05.2011 õigus kuni 08.08.2011 keelduda täies ulatuses kõrvalkulude maksmisest VÕS § 296 lg 1 järgi. Puudub vaidlus, et hageja ei maksnud alates 01.05.2011 kuni 08.08.2009. Seega jäi hageja võlgnevusse alates 01.05.2011 kuni 08.09.2009 muude kõrvalkulude, va elektrienergiakulude, tasumisega vastavalt 2011 maikuu, juunikuu, juulikuu kõrvalkulude eest kokku 148,96 eurot. Viidatud 3 kuul ehk mais, juunis, juulis moodustas tasumisele kuuluv elektrienergia kokku 25,07 eurot. Seega oli 3 kuu tasumata muude kõrvalkulude osa 148,96 eurot, mida hageja ei ole maksnud, oluline võrreldes samal kolmel kuul elektrienergia eest tasumisele kuuluva summaga. Eeltoodu tõttu on õige kostja väide, et hagejal kui üürnikul oli maksuvõlgnevus, mis lubas lepingu talle üles öelda. Ebaõige

4(12)

on väide, et hageja võlgnevus oli 1 764,31 eurot, sest see sisaldas ka võlga 900,64 eurot seisuga 30.04.2011, mille üle toimuvas kohtuvaidluses nr 2-11-31301 ei ole menetlus lõppenud. Seetõttu on 09.08.2011 üürilepingu ülesütlemise avaldus osaliselt põhjendatud ja vastab VÕS § 316 p 1 alap-le 1 - hagejal oli tasumata kolmel järjestikusel kuul olulises osas kõrvalkulud ning üürileandjal oli õigus talle leping üles öelda. Seetõttu ei ole ülesütlemine vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 326 lg 3 p 3), ülesütlemine on kehtiv. Hageja nõue lepingu ülesütlemise tühisuse ja hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Alates 24.05.2011 katkestati hageja üüritud eluruumi varustamine elektriga. Hagejal ei olnud sõlmitud elektrienergia müügilepingut, elektrienergiat saab ta üürilepingu raames. Seega on kostjat võimalik vaadelda ElTS § 10 mõttes elektrimüüjana, kellel võib teatud juhtudel olla õigus keelduda tarbijat varustamast elektriga. Üürileandja, kes ise vahendab üürnikule üüritud asja üürimisel elektrienergiat, peab käituma üürisuhtes VÕS § 6 järgi heas usus ning kasutama üürniku suhtes viimase poolt lepingu rikkumisel eelkõige üürilepingust tulenevaid lubatavaid õiguskaitsevahendeid. Üürileandja teavitas hagejat 19.04.2011 kirjaga sellest, et katkestab elektrienergiaga varustamise üüritud korteris, see teade tagastati 09.05.2011. Viidatud kirjast nähtub et hageja võlg on 709,73 eurot. Teatest ei nähtu, kas võlg on üür või muude kulude võlg, sealjuures võlg elektrienergia eest. Esitatud arvetest alates perioodil jaanuar-mai 2011 nähtub, et sel perioodil moodustas tasu elektrienergia eest kokku 92,26 eurot, samal ajal kui muud kulud ja üür olid kokku 1301,84 eurot. Nii moodustas ajal, mil lülitati elekter üüritud eluruumist välja (24.05.2011), elektrienergia kulu kokku 92,26 eurot, kuid elekter lülitati välja väidatava võla 709,73 eurot tõttu. Eeltoodust nähtub, et üürileandja on kasutanud elektrienergia väljalülitamist sanktsioonina võla tõttu olukorras, kus ta ei ole põhjendanud ega kirjeldanud üürnikule saadetud teatises seda, kas sellest võlast 709,73 eurot on mingi osa on ka elektrivõlg. Samuti ei ole selgitatud, et võla olemasolu on selline, et ei võimalda elektrienergiaga varustamist (kõrvalkohustuse täitmist üürniku ees) üürilepingu järgi. Põhimõtteliselt annab VÕS § 110 lg 1, § 111 lg 1 võimaluse keelduda kohustuse täitmisest. VÕS § 272 lg 1 ja § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 mõtte kohaselt on üürileandjal üürniku- poolse kohustuse rikkumise korral õigus nõuda üürnikult rahalise kohustuse rikkumise korral selle täitmist, täitmisega viivitamise korral viivist VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi ning VÕS § 316 järgi öelda leping erakorraliselt üles. Käesoleval juhul on üürilandja keeldunud osaliselt üürilepingut selle ühe kõrvalkohustuse osas täitmast, ent samas ei ole tõendanud, et selle kõrvalkohustuse ehk elektrienergia varustamise kohustuse täitmiseks keeldumise alus oleks tingitud võlgniku ehk hagejapoolsest elektrienergia tasumise kohustuse olulisel määral täitmata jätmisest. Kohtu arvates ei ole üürileandja hageja mõjutamiseks kasutanud mõistlikke, seadusest tulenevaid ja proportsionaalsed õiguskaitsevahendeid ning on teinud elektrienergia varustamise katkestamisega takistusi hagejale üüritud asja kasutamiseks alates 24.05.2011 olukorras, kus väidetavast võlast 709,73 eurot on elektrivõlg ebaolulise suurusega (92,26 eurot). Üürileandja ei käitunud hea usu põhimõttega kooskõlas (VÕS § 6 lg 1), kui katkestas hageja korteris elektrienergia varustamise ja seetõttu ei olnud tal lubatud kasutada ka ElTS § 90 lg 14 tulenevat võrguühenduse katkestamise õigust. Asjas ei oma seetõttu tähtust, kas katkestamise teate pidi hageja saama isiklikult kätte või võis selle saata nö lihtkirjaga. Hageja on palunud tunnistada üürileandja käitumine elektri väljalülitamisel/katkestamisel heade kommetega vastuolus olevaks. Heade kommetega vastuolus saab olla tehing (TsÜS § 86), mitte isiku faktiline käitumine võlasuhtes, mis saab olla vastuolus hea usu põhimõttega (VÕS § 6 lg 1). Kuna kohus annab ise asjaoludele ja nõudele kvalifikatsiooni ning hageja nõudest ja asjaoludest on võimalik aru saada, et üürileandja on käitunud elektrit korterist välja lülitades tema suhtes lubamatult ja

5(12)

õigusvastaselt, siis tulebki tunnistada kostja käitumine elektri väljalülitamisel hageja üüritud korteris hea uus põhimõttega vastuolus olevaks. Märgitud nõue kuulub rahuldamisele. Hagi asjaoludest nähtuvalt on üürileandja öelnud lepingu üles, kuna hageja võlg oli seisuga 08.08.2011 1764,31 eurot ning sisaldab endas ka võlga 900,64 eurot, milles tehtud üürikomisjoni otsuse 26.05.2011 on hageja vaidlustanud ja mille üle on käimas kohtuvaidlus nr 2-11-31301. Kuna poolte vahel on käimas kohtuvaidlus nr 2-11-31301 seisuga 30.04.2011 oleva võla saamiseks 900,64 eurot, siis tuleb märgitud osas jätta nõue (tunnustada kostja nõue õigusvastaseks) läbi vaatamata TsMS § 423 lg 1 p 4 järgi, kuna samade poolt vahel on käimas sama nõude ja asjaolude üle kohtuvaidlus. VÕS § 297 lg 1 järgi võib üürnik keelduda üüri maksmisest kui ta on teatanud üürileandjat sellest vähemalt 1 kuu enne üüri makse tähtpäeva saabumist. Seega saanuks hageja keelduda 2011 maikuu, juunikuu, juulikuu üüri maksmisest, kui ta oleks teatanud sellest vähemalt ette vastavalt 30.04.2011, 31.05.2011, 30.06.2011, sest arvetest nähtuvalt oli üüri maksmise kuupäevaks kuu viimane kuupäev. Hageja teavitas üürileandjat oma üüri tasumise keeldumisest alles 30.08.2011 (mille sai üürileandja kätte 31.08.2011) ning see on vastuolus VÕS § 297 lg-ga 1. Seega ei ole hagejal õigus keelduda üüri maksmisest alates hageja poolt vaidlustatud ajast 24.05.2011 põhjusel, et üüritud asjal on puudus (elektrienergiaga varustamine oli katkestatud) ja üürileandja nõue alates maist 2011 üüri saamiseks ei ole alusetu. Lepingu ülesütlemise avalduses olev väidetav hageja võlg 1764,31 eurot tuli tasuda 31.07.2011. Sellel perioodil maist kuni juulini 2011 (kaasa arvatud) tuli elektri eest tasuda 25,07 eurot. Kuna kohus tuvastas, et üürileandjal ei olnud õigust katkestada üüritud ruumis selle elektriga varustamine ja kuna 24.05.2011 alates ei varustanud kostja viidatud eluruumi elektriga, on hagejal õigus keelduda VÕS § 110 lg 1 alusel ajavahemikul 24.05.2011-08.08.2011 elektrienergia eest tasumisest. Ülapool tuvastas kohus, et märgitud perioodil oli tasu elektrienergia eest 25,07 eurot. Eeltoodu alusel ei ole üürileandja nõue perioodil 01.05.2011-08.08.2011 summast 1764,31 eurot õigustatud 25,07 eurot. Kuna hageja ei ole põhjendanud ega teinud mingeid arvestusi, et 1 764,31 eurost osaliselt viivis 209,97 eurot oleks ebaõige, siis on hageja nõue selles osas, st tunnistada üürileandja nõue õigusvastaseks, põhjendamata. Arvestades ülaltoodut, kuulub hageja nõue, milles ta palub tuvastada, et üürileandja nõue 1764,31 eurot on alusetu/õigusvastane, osaliselt tõendatud ja põhjendatud ja kuulub osalisele rahuldamisele. Eeltoodu alusel tuleb tunnustada, et üürileandja nõue perioodi eest 01.05.2011-08.08.2011 summas 25,07 eurot on õigusvastane. Hageja palus kohustada kostjat tegema tasaarvestuse 1 764,31 euro osas aja eest, mil oli takistatud asja kasutamine seoses sellega, et elektrit ruumides polnud. VÕS § 197 ja § 198 mõtte kohaselt kuulub tasaarvestuse tegemise õigus isikule, kellele nõue kuulub ning vastaspool ei saa nõuda, et teine pool teostaks oma tasaarvestuse õigust. VÕS § 297 järgi saab üürnik ise tasaarvestada oma nõude üürileandja vastu, küll aga ei tulene seadusest seda, et üürnik saaks nõuda üürileandjalt, et viimane peaks tegema tasaarvestusi üürniku nõuetega. Sellist kohustust ei tulene ka pooltevahelisest lepingust. Seega ei saa hageja nõuda VÕS § 76 lg 1, § 101 lg 1 p 1 alusel sellise kohustuse täitmist kostjalt. Eeltoodu tõttu jääb hageja tasaarvestuse tegemise kohustamise nõue rahuldamata. VÕS § 115 lg 1 alusel on võimalik nõuda kohustuse rikkumise korral kahju hüvitamist ja § 134 lg 1 sätestab, et lepingulise kohustuse rikkumise korral saab võlausaldaja nõuda mittevaralist kahju siis, kui märgitud kohustus on suunatud mittevaralise huvi järgimisele. Üürilepingu olemuseks on varaline huvi, kuna sellega antakse üürniku kasutusse asi ning üürileandja peab võimaldama asja kasutada. Kui

6(12)

üürileandja teeb osaliselt takistusi üüritud asja kasutamisel või asjal on puudused, mis vähendavad asja kasutamise võimalust, siis sellega rikub üürileandja võlgniku varalist huvi - asja kasutada. Käesoleval juhul oli selliseks üürileandjapoolseks kohustuse rikkumiseks elektrienergia väljalülitamine alates 24.05.2011 hageja üüritud korterist, mis on aga üürniku varalise huvi rikkumine. Seetõttu ei ole hagejal õigus nõuda ka märgitud aja eest, mil asja kasutamine oli vähenenud selle puuduse tõttu ning sellest tingitud ebamugavustest eest mittevaralist kahju VÕS § 115 lg 1 ja § 134 lg 1 järgi ning nõue sellel alusel jääb rahuldamata. VÕS § 1043 lg 1 järgi peab isik, kes on õigusvastaselt tekitanud teisele isikule kahju, selle hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi. VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg 1 alusel on isiklike õiguste rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisti. VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isiklike õiguste rikkumise korral, kui on tekkinud kahju ja kahju tekitaja vastutab selle tekitamise eest, välja mõista kahjustatud isikule kahju hüvitisena mõistlik summa. Seega eeldab hüvitise väljamõistmine kahju tekkimist. Oma 14.09.20011 elektri väljalülitamisega seonduva vastuse saatis kostja hagejale mitte üüritud ruumi aadressil või e-posti aadressil, vaid töökoha aadressil. Esitatud kirjavahetusest Eesti Postiga nähtuvalt ei õnnestunud viidatud kirja hagejale tema töökohas üle anda, kuna hagejal ei olnud dokumenti, hiljem tähitud kirja teatele postkontorisse järgi ei läinud. Iseenesest ei tulene seadusest, et lepinguga seotud tahteavaldusi ei võiks saata isikule mujale, kui on alust eeldada, et ta saab mujalt kätte vastava tahteavalduse. Seadusest ei tulene üürileandjale keeldu saata kiri hagejale töökohta, sellist keeldu ei nähtu ka pooltevahelisest üürilepingust. Lõpuks saatis üürileandja viidatud kirja otse tööandjale ehk adressaadiks oli tööandja, mitte enam hageja. Sellisel viisil kirja saatmist on võimalik vaadelda hageja isiklike õiguste rikkumisena, sest hagejale isikulikult adresseeritud kirja sisu on avaldatud muule isikule kui hageja. Puudub vaidlus, et tööandja sai teada märgitud kirja sisust. Nimetatuga rikkus kostja hageja eraelu puutumatust. Selline isiklike õiguste rikkumine on õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 4, § 1046 lg 1 järgi. Kostja pidi teadma, et tööandja nimele üürnikku puudutava kirja saatmisega saab tööandja teada kirja sisu ehk selliselt saadetu riivab hageja isikliku õigust posti saladusele. Seda, et kiri oleks saadetud küll tööandja aadressil, kuid palutud hagejale üle anda kinnises ümbrikus, ei ole kostja väitnud. Seega on kostja süüdi hageja isiklike õiguste rikkumises VÕS § 1050 järgi. Hageja ei ole tõendanud, et märgitud rikkumise tõttu on teda koheldud teisiti tööandja poolt, et ta pidi taluma mingeid negatiivseid tagajärgi. Kostja kirja sisu ei ole hagejat kuidagi laimav või tema au teotav, vaid on üürileandja hinnang õiguskaitsevahendite rakendamise võimalikkusele nendevahelises vaidluses. Kuigi kostja on rikkunud hageja isiklikke õigusi, on see riive olnud selline, millel ei olnud negatiivseid tagajärgi ehk hagejal ei ole sellest tekkinud kahju. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oleks avaldanud telefoni teel üürisuhtest tulenevaid andmeid (võlgnik ei võta teateid vastu) tööandjale. Eeltoodud põhjendustel jättis kohus hageja nõude mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendused Hageja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt või täielikult ja saata asi vastavas ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks, kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada; või tühistada otsus osaliselt või täielikult ja teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi ja jätta läbi vaatamata kostja nõue, mida üürikomisjon ei võtnud tähtaja rikkumise tõttu menetlusse; määrata hagihinnaks 623,21 eurot. Menetluskulud jätta kostja kanda. Maakohus on valesti kohaldanud TsMS § 134 lg-t 3 ja 132 lg-t 1, määrates hagihinnaks 6840,98 eurot. Hüve suuruseks hagi rahuldamise korral on 623,21 eurot. Käesolevas asjas ei võtnud Tallinna Üürikomisjon 19.01.2012 toimunud istungil menetlusse Tallinna linna vastunõuet, kuna see oli esitatud tähtaja rikkumisega.

7(12)

Hageja esitas 06.08.2012 taotluse jätta rahuldamata kostja taotlus tühistada üürikomisjoni otsus, millega tunnistati kostja käitumine hageja eluruumist elektri väljalülitamisel heade kommetega vastuolus olevaks. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme, tehes otsuse osas, mis ei olnud hagiesemeks vaid kostja nõudeks ja arvestades selle hüve hagihinda, kohaldades ühtlasi valesti ÜVLS § 21 lg-t 3. Maakohtu otsus on vastuoluline. Kohus on oma põhjendustes leidnud, et hagi asjaoludest nähtuvalt on üürileandja lepingu üles öelnud, kuna hageja võlg oli 08.08.2011 1 764,31 eurot ning sisaldab endas ka seda võlga 900,64 eurot, milles tehtud üürikomisjoni otsuse 26.05.2011 on hageja vaidlustanud ja mille üle on käimas kohtuvaidlus nr 2-11-31301. Samuti on maakohus leidnud, et õige ei ole kostja väide, et hageja võlgnevus oli 1764,32 eurot, sest see sisaldas ka võlga 900,64 eurot seisuga 30.04.2011. Hoolimata sellest on kohus rajanud oma otsuse hageja võlgnevusele 1764,31 eurot, leides, et selles sisaldub 3 kuu tasumata kõrvalkulude osa 148,96 eurot, mida hageja ei ole maksnud, mistõttu on üürilepingu ülesütlemine 09.08.2011 kehtiv ja hageja nõue lepingu ülesütlemise tühisuse ja hea usu põhimõttega vastuolus olevaks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on rikkunud TsMS § 7, § 436 lg 3 ja 4, väljudes hagieseme piiridest, tehes otsuse seades hageja halvemasse olukorda kui ta oli Üürikomisjoni poolt saadud lahendis. Kostja ei saa õigusvastaste vahendite abil (lülitades välja elektri) kohustada tasuma hagejat summat 900,64 eurot, mis on Harju Maakohtus vaidlustatud, st üürivaidluskomisjoni otsus 26.05.2011 ei ole selles osas jõustunud. Selline käitumine ei vasta headele kommetele, ning sellest põhjustatud tagajärg oli kostjale ettenähtav. Kohus peab kaaluma, kas selline teguviis oli otseselt põhjuslikus seoses kostja poolt, et õigusvastaselt tekitada hagejale moraalset kahju ning hingelist valu. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus vaatab asja läbi üksnes hageja poolt vaidlustatud osas. I Hageja hagiavalduses maakohtule (samuti töövaidluskomisjonile) esitatud nõuetest on õiguslikult kvalifitseeritavad kolm haginõuet: - Tuvastada kostjapoolse üürilepingu ülesütlemise tühisus; - Tuvastada üürnikul 1 764.31 euro tasumise kohustuse puudumine üürileandjale; - Mõista välja üürileandjalt üürniku kasuks mittevaraline kahju 1 500 eurot. Nimetatud nõuetest ei rahuldanud töövaidluskomisjon ühtegi nõuet, kuigi on märkinud avalduse osaliselt rahuldatuks ja rahuldanud avaldaja nõude, mis sisuliselt nõudena kvalifitseeritav ei ole. Nimelt on töövaidluskomisjon tunnistanud üürileandja käitumise avaldaja eluruumist elektri väljalülitamisel heade kommetega vastuolus olevaks. Seetõttu on võimalik hagiavaldusest aru saada, et üürnik vaidlustas kogu töövaidluskomisjoni otsuse ja taotles kõigi eelnimetatud kolme nõude uuesti läbivaatamist. Hagiavaldusest võib aru saada, et hageja eesmärgiks oli välistada üürilepingu ülesütlemine ja mitte tasuda üüri selle aja eest, millal elekter oli välja lülitatud. Hageja leidis, et elektri väljalülitamine eluruumist ei võimaldanud seda üldse sihipäraselt kasutada. Milles kasutamise takistused täpsemalt seisid, hageja esile täpsemalt ei too, viidates vaid õiguskirjanduses avaldatule seoses Internetiühenduse

8(12)

puudumisega. Üürikomisjoni istungil on hageja väitnud, et soovib mitterahalise kahju hüvitist nii elektri välja lülitamise eest kui ka seonduvalt hingelise valuga, mille põhjustas üürileandja seoses üürilepingust tulenevate teadete saatmisega hageja töökohta. II Maakohus käsitles ekslikult õiguslikult kvalifitseeritava nõudena hageja nõuet tunnistada, et Tallinna linna kui üürileandja käitumine XXXXXXX XX/X-XX, Tallinn asuvast eluruumist elektri väljalülitamisel on vastuolus hea usu põhimõttega. Nimetatu ei saa olla nõue, vaid võib olla tuvastatav asjaolu. Lisaks ei ole hageja üürikomisjoni otsust selles osas vaidlustanud ja maakohus on seetõttu väljunud apellatsiooni piiridest. Nimetatud taotluse nõudena rahuldamine tuleb kohtuotsuse resolutsioonist (p 3) välja jätta, selles osas maakohtu otsus tühistada ja nõue läbi vaatamata jätta, kuna maakohus on teinud lahendi nõude kohta, mida ei ole esitatud ja see on vastuolus TsMS §-s 439 sätestatuga, mille järgi kohus ei või otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Sellist nõuet - tunnistada mingi kostja tegevus vastuolus olevaks hea usu põhimõttega - ei oleks saanud rahuldada ka selle esitamise korral. TsMS § 368 lg 1 ja 2 järgi võib tuvastushagi esitada ainult õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kuid sedagi ainult siis, kui hagejal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kostja käitumise vastuolus olemine hea usu põhimõttega on asjaoluna tuvastatav hageja esitatud muude nõuete menetlemise raames. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu lahendi resolutsiooni p 3 ja jätab hageja eraldi nõudena esitatud nõude kostja käitumise hea usu vastaseks tunnistamiseks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. III Maakohus jättis kokkuvõttes põhjendatult rahuldamata hageja taotluse üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks, kuid jättis tähelepanuta hageja väite täiendava tähtaja andmise osas ja otsust tuleb nimetatud osas täiendada. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud ja tegi nendest õigesti järgmised järeldused: 1) kostja esitas 09.08.2011 hagejale eluruumi üürilepingu ülesütlemisavalduse, mis vastas sisu- ja vorminõuetele; 2) arvestamisele ei kuulu üüri- ja kõrvakulude võlg 900,64 eurot seisuga 30.04.2011, kuna selles osas käib poolte vahel kohtuvaidlus, mis pole lõppenud; 3) üüri- ja kõrvakulude võlg perioodi eest 01.05.2011 kuni ülesütlemiseni pidi olema 863,67 eurot; 4) hageja teatas 30.08.2011 keeldumisest maksta üüri ajavahemiku eest alates elektrivarustuse katkestamisest 24.05.2011 kuni 30.08.2011 ja edasi selle taastamiseni; 5) hageja ei keeldunud oma 30.08.2011 teates kõrvalkulude eest maksmisest, kuna teates oli teatatud ainult üüri maksmisest keeldumisest, kusjuures hageja kõrvalkulude võlg (v.a elektrienergia eest) perioodi eest alates 01.05.2011 kuni 08.08.2011 oli kokku 148,96 eurot; 6) elektrivarustuse katkestamine alates 24.05.2011 oli üürileandjapoolne lepingulise kohustuse rikkumine ja eluruumi kasutamist takistav puudus VÕS § 278 tähenduses, kuid ainult osaliselt eluruumi kasutamist piirav ning seetõttu oli hagejal VÕS § 296 lg 2 järgi üksnes üüri alandamise õigus asja puudusele vastaval määral; 7) üürileandjal oli õigus öelda üürileping üles VÕS § 316 lg 1 p 1 alusel, kuna hagejal olid tasumata kolmel järjestikusel kuul (2011 mais, juunis, juulis) olulises osas kõrvalkulud. Apellatsioonkaebusest on võimalik aru saada nii, et hageja vaidlustab maakohtu otsust üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamata jätmise osas kahel asjassepuutuval põhjusel: 1) üürileandja ei andnud hagejale täiendavat tähtaega üürivõla tasumiseks; 2) hageja ei saanud eluruumi kasutada

9(12)

elektri õigusvastase väljalülitamise tõttu alates 24.05.2011 ja seetõttu oli üürilepingu ülesütlemine üürivõlgnevuse põhjendusel tühine ja vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja väite osas, et üürileandja oleks pidanud talle enne üürilepingu ülesütlemist andma tähtaja üürivõla tasumiseks (hagiavalduses: „Kostja oleks pidanud enne uue ülesütlemise avalduse esitamist jätma nõude täitmiseks mõistliku aja“), ei ole maakohus seisukohta võtnud, mis on TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 tuleneva otsuse põhjendamiskohustuse rikkumine. Kuid ringkonnakohtu arvates ei ole eelnimetatud rikkumine viinud siiski asja ebaõigele lahendamisele. VÕS § 196 lg 2 järgi, kui mõjuv põhjus kestvuslepingu ülesütlemiseks seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõisliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Kostja 09.08.2011 üürilepingu ülesütlemisavaldusest ei nähtu, et kostja oleks andnud üürnikule tähtaja oma kohustuse täitmiseks. Ülesütlemisavalduses on üürileandja selgelt ja ühemõtteliselt üürilepingu üles öelnud VÕS § 316 lg 1 alusel üüri ja kõrvalkulude võla tõttu üle kolme kuu. Samas VÕS § 196 lg 2 teise lause järgi ei ole tähtaja määramine vajalik VÕS §-s 116 lg 1 punktides 2-4 sätestatud juhtudel. Üürnikupoolset kohustuse rikkumist tahtlikult või raske hooletuse (VÕS § 116 lg 2 p 3) tõttu asjaolude põhjal käesoleval juhul tuvastada ei saa, kuid asjaoludest nähtuvalt oli üürileandjal alust arvata, et üürnik ei täida oma kohustust ka edaspidi (VÕS § 116 lg 2 p 4). Hageja ei ole ei maakohtu ega apellatsioonimenetluses väitnud, et üürileandja poolt mõistliku aja andmisel üürivõla tasumiseks oleks ta seda teinud. Hageja on nii hagiavalduses kui ka kogu menetluse kestel olnud seisukohal, et ta ei peagi üüri ja kõrvalkulusid maksma. Seega oleks üürileandja poolt mõistliku tähtaja andmine üürivõla tasumiseks enne lepingu ülesütlemist olnud tarbetu. Lisaks sellele oli hagejalt 26.05.2011 üürikomisjoni otsusega välja mõistetud üürivõlg, mille suhtes oli hageja algatanud hagimenetluse maakohtus, mis tõendab seda, et hageja ei olnud nõus ka 26.05.2011 otsusega väljamõistetud varasemat üürivõlga tasuma. Vaidluse all ei ole see, et hageja jättis tasumata üüri ja kõrvalkulud 2011 mais, juunis, juulis ning augustis kuni lepingu ülesütlemiseni. Seega ei pidanud kostja üürilepingu ülesütlemisel 09.08.2011 andma hagejale täiendavat tähtaega kohustuse täitmiseks. Põhjendatud ei ole hageja apellatsioonkaebuse väide, et üürilepingu ülesütlemine oli hea usu põhimõtte vastane. Maakohus on tuvastanud, et elektri võrguühenduse katkestamine 24.05.2011 oli õigusvastane. Samas ei anna see ringkonnakohtu arvates alust tunnistada üürilepingu ülesütlemist hea usu põhimõttega vastuolus olevaks. Esiteks katkestati hageja üüritava korteri elektri võrguühendus enne 01.05.2011 tekkinud elektrivõla eest, mis sisaldus kõrvalkuludes ja mis mõisteti välja üürikomisjoni 26.05.2011 otsusega summa 900,64 koosseisus. Kuigi maakohtu otsuse tegemise ajaks ei olnud veel jõustunud kohtulahendit enne 01.05.2011 tekkinud võla väljamõistmise kohta, on käesolevaks ajaks selle võla väljamõistmise kohta jõustunud lahend olemas. Teiseks ei maksnud hageja üüri ega kõrvalkulusid ka ajaperioodi 01.05-23.05.2011 eest, s.o aja eest, kui elektri võrguühendus ei olnud katkestatud. Seega oli hagejal ülesütlemise ajal objektiivselt üüri ja kõrvalkulude osas maksevõlg, mis juba iseenesest välistab VÕS § 327 lg 3 p 3 alusel ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttega. III Maakohus jättis lõppastmes põhjendatult rahuldamata hageja hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega selles osas, mis puudutab maakohtu järeldusi nõude põhjendamatusest seoses elektri võrguühenduse katkestamisega ja neid ei korda. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et mittevaraline kahju on hingeline valu ja kannatus. Hageja ei ole esile toonud elulisi asjaolusid, millest tulenevalt võiks väita, et temale oleks seoses elektri väljalülitamisega mittevaralist kahju tekkinud. Üürivaidluskomisjoni istungil on hageja nõustaja väitnud, et korteris

10(12)

elasid üürniku pojad, kes elektri väljalülitamise järgselt endale uut korterit pidid üürima, muidu elaksid nad seal ja üür oleks makstud (ÜVK toimik tl 124). Nimetatud väidetest võib aru saada, et üürnik ise vaidlusalust eluruumi elamiseks ei kasutanud. Millisel moel hagejale seoses elektri väljalülitamisega mittevaraline kahju tekkis, esile toodud ei ole. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse põhjendusi seonduvalt mittevaralise kahju nõudega. Maakohus leidis, et üürileandja 14.09.2011 vastuse üürniku 30.08.2011 teatele sisu teatavaks saamine rikub hageja isiklikke õigusi ja kvalifitseeris selle VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 lg 1 alusel. Maakohus tuvastas, et üürileandja saatis viidatud kirja otse tööandjale, kirja adressaadiks oli tööandja, mitte enam hageja. Maakohtu hinnangul on sellisel viisil kirja saatmist võimalik vaadelda hageja isikliku õiguse - eraelu puutumatuse – rikkumisena, sest hagejale isiklikult adresseeritud kirja sisu on avaldatud muule isikule kui hageja. Maakohus leidis ka, et kostja rikkus hageja isiklikku õigust posti saladusele, kuid et hageja ei ole tõendanud, et märgitud rikkumise tõttu on teda koheldud teisiti tööandja poolt, et ta pidi taluma mingeid negatiivseid tagajärgi ehk et hagejale oleks sellest tekkinud kahju. Asjaoludest ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik järeldada, et kostja tegu (teate saatmisega hageja tööandjale nii, et tööandja sai teada selle sisust) rikkus hageja eraelu puutumatust. Eraõiguslike poolte vahelist lepingulist suhet puudutavat kirjaliku teate saatmist teisele lepingupoolele läbi kolmanda isiku (ühe poole tööandja) ei ole alust käsitada eraelusse puutuva tegevusena, mis oleks PS § 26 kaitsealas. PS §-s 26 sätestatu kohustab riigivõimu mitte sekkuma perekonnaellu. Kostjale etteheidetav tegu ei ole käsitatav ka kirjavahetuse saladuse rikkumisena, mis oleks PS § 43 kaitsealas. Kirjavahetuse saladuse rikkumisega oleks võinud olla tegemist siis, kui tööandja oleks kõrvalise isikuna avanud mitte temale, vaid otse hagejale adresseeritud kirja, kuid ka sel juhul oleks õigusvastaselt käitunud mitte kostja, vaid tööandja. Ringkonnakohus leiab, et asjaolusid arvestades võiks hageja mittevaralise kahju nõude aluseks olla hageja au teotamine kostja poolt hageja kohta ebaõigete faktilist laadi andmete avaldamisega. Hageja on väitnud asjaoluna ka seda, et kostja näitas teates hagejat võlgnikuna, mis on hinnatav isiku au teotamisena tegelikkusele mittevastavate asjaolude avaldamisel. Seega oleks hageja nõue selles osas kvalifitseeritav VÕS § 1047 lg 1 alusel. VÕS § 1047 lg 2 järgi teise isiku au teotava asjaolu avaldamine loetakse õigusvastaseks, kui avaldaja ei tõenda, et avaldatud asjaolu vastab tegelikkusele. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas esitatud asjaolude põhjal saab järeldada, et kostja on tõendanud asjaolu, et hagejal oli üüri- ja kõrvalkulude võlgnevus juba ainuüksi arvestades üürikomisjoni 26.05.2011 otsust üüri ja kõrvalkulude võlgnevuse väljamõistmise kohta. Nimetatud võlgnevuse olemasolu tuvastati hiljem kohtulahendiga, mis käesolevaks ajaks on jõustunud. Seega on maakohtu lõppjäreldus mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise kohta põhjendatud ja maakohtu otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus ei ole tähele pannud, et kuigi hageja hindas oma mittevaralise kahju suuruseks 1 500 eurot, jättis ta selle suuruse kohtu otsustada (vt hageja avaldus ÜVK toimikus, tl 85). Seega tuleb maakohtu otsuse resolutsioonist nimetatud nõude mitterahuldamisel jätta välja summa 1 500 eurot. IV Ringkonnakohus leiab, et hageja nõue kohustada Tallinna linna tegema tasaarvestust, ei ole kvalifitseeritav haginõudena. Üürikomisjonile esitatud nõudest (ÜKT, tl 3) ja asjaoludena toodust saab ringkonnakohus aru, et hageja soovis teha tasaarvestuse üüri ja kommunaalkulude osas aja eest, mil hageja ei saanud eluruumi kasutada tulenevalt elektri väljalülitamisest. Avaldust üürikomisjonile saab vaadelda tasaarvestuse tegemise avaldusena 1 764.31 euro ulatuses. Tegemist on hageja kujundusõiguse teostamisega, mitte nõudega. Nimetatud nõude menetlusse võtmisest oleks kohus pidanud keelduda TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel või jätma hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel.

11(12)

Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu lahendi resolutsiooni p 6 ja jätab hageja nõude kohustada kostjat tasaarvestuse tegemiseks TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata. V Apellant on esitanud apellatsioonkaebuses ka taotluse jätta läbi vaatamata vastustajapoolne nõue, mida üürikomisjon ei võtnud tähtaja rikkumise tõttu menetlusse. Nimetatud apellandi taotlus tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd vastustaja ei ole käesolevas tsiviilasjas esitanud kohtule mingeid nõudeid. Kostja poolt 20.02.2012 maakohtule esitatud avaldus ei ole käsitatav kostja nõudena, vaid kostja avaldusena kohtule vaadata hagimenetluses läbi hageja nõue elektri võrguühenduse katkestamise heade kommete vastaseks tunnistamiseks. VI Põhjendamatu on hageja väide, et kohus jättis põhjendamatult rahuldamata hageja nõude tunnustada 1764,31 eurot õigusvastaselt nõutuks. Maakohus on jätnud selles osas nõude 900,64 euro ulatuses läbi vaatamata seoses sellega, et nimetatud ulatuses nõude osas oli käimas teine menetlus ja osaliselt, s.o 25,07 euro ulatuses hagi ka rahuldanud, s.o 2011. a mais, juunis ja juulis nõutud elektrienergia kulude osas. Seega on maakohus hageja rahalisest nõudest osa rahuldanud. Kõik apellatsioonkaebuse väited, mis puudutavad üürikomisjoni 30.01.2012 otsuse vaidlustamist, jätab ringkonnakohus tähelepanuta asjakohatuse tõttu, kuna TsMS §-st 12 tulenevalt vaatab ringkonnakohus läbi ainult maakohtute lahendeid tsiviilasjades nende lahendite peale esitatud apellatsioon- ja määruskaebuste alusel. Ringkonnakohus leiab, et apellandi taotlust määrata hagihinnaks 623,21 eurot tuleb käsitada, kui kaebust maakohtu otsuse peale hagihinna määramisel. Ringkonnakohus leiab, et apellandi väide, et maakohus määras hagi hinna ebaõigesti, on põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et hagihind maakohtus hageja avalduse alusel läbi vaadatavas üürivaidluses, mis koosneb üürilepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise nõude hagihinnast 1596 eurot (TsMS § 125 teine lause ja § 132 lg 1 kuni 01.07.2012 kehtinud redaktsioonis), 1764,31 euro nõude õigusvastasuse tuvastamise nõude hagihinnast 1764,31 eurot (TsMS § 125 esimene lause) ja mittevaralise kahju nõude hagihinnast 1596 eurot (TsMS § 132 lg 1), on kokku 4956,31 eurot (TsMS § 134 lg 1). Hagihind kostja avalduse alusel läbivaadatavas üürivaidluses (tuvastada kostja käitumine eluruumist elektri välja lülitamisel heade kommetega vastuolus olevaks) on 1596 eurot (TsMS § 132 lg 1). VIII Tulenevalt maakohtu otsuse osalisest tühistamisest tuleb jaotada ümber poolte menetluskulud maakohtus. Läbi jääb vaatamata kolm hageja nõuet: 1) tunnistada kostja käitumine elektri väljalülitamisel hea usu vastaseks; 2) kohustada kostjat tegema tasaarvestus ja 3) tunnustada, et Tallinna linna nõue seisuga 30.04.2011 900.64 eurot on õigusvastane. Nimetatud osas jäävad menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168 lg 1). Hageja nõuetest rahuldas maakohus osaliselt 25.07 euro ulatuses, mis on ligikaudu 1,42 % haginõudest. Seetõttu jäävad poolte maakohtu menetluskulud 1,42 % ulatuses kostja ja 98,58 % ulatuses kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Apellatsioonimenetluse kulud jäävad täies ulatuses hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Tiit Kollom

Ele Liiv

Ulvi Loonurm

12(12)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.