Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ülle Jänes, Gaida Kivinurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
29.08.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13- 42585
Tsiviilasi
ER hagi KT (T) vastu põhivõla koos viivisega väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
1771.25 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 23.04.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
KT apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant/kostja KT (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XXX X XXXXXXX XXXXX XXXXX XXXXXX), esindaja v/adv Alan Biin Vastustaja/hageja ER (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXXXXXXX XXX XXXXXX XXXXX
XXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Pärnu Maakohtu 23.04.2014 otsus jätta muutmata, kuid täpsustada otsuse resolutsiooni.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista KTlt välja ER kasuks põhivõlg 6798.75 eurot; 3) KT on kohustatud tasuma viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 21.08.2013 kuni nõude kohase täitmiseni; 4) Menetluskulud jätta kostja kanda.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi kanda.
5.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.Hageja palub mõista kostjalt välja viimasele antud, kuid tagastamata laen kokku summas 6860 eurot ja alates 21.08.2013 seadusjärgne viivis tagastamisega viivitamise eest. Menetluskulud jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse ja maakohtus esile toodud asjaolude kohaselt andis hageja poolte kooselu ajal kostjale intressivaba laenu kokku 7350 eurot kostjale kuuluva elamu renoveerimiseks nii sularahas kui panga ülekande teel. 21.08.2011 sõlmiti kirjalik laenuleping tagastamise tähtajaga 21.08.2013. Kostja asus tagastama osade kaupa (61.25 eurot kuus), kuid hageja ei ole sellega nõus. Kostja vastuväited
3.Kostja võttis hagi õigeks, et sai laenu 5640 eurot ja selgitas, et suudab tagastada osade kaupa, kuna on vanaduspensionär. Laenulepingus oli märgitud suurem laenusumma, kuid seda põhjusel, et juhul, kui oleks olnud vaja laenu juurde võtta, ei oleks olnud vaja teha lepingusse muudatusi. Esimese astme kohtu otsus
4.Pärnu Maakohus rahuldas 23.04.2014 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hagejale välja põhivõlgnevuse 6798 eurot ja alates 21.08.2013 viivise seaduses ettenähtud määras iga viivitatud päeva eest põhivõlgnevuselt kuni selle täieliku tasumiseni. Menetluskulud jätis kostja kanda.
5.21.08.2011 sõlmitud laenulepingu kohaselt oli hageja lepingu sõlmimise ajaks andnud kostjale laenu 7350 eurot tagasimakse tähtajaga 21.08.2013 (t lk 2). 10.08.2013 teatas kostja hagejale, et asub laenu tagastama osade kaupa, igakuiselt 61.25 eurot (t lk 5). 13.09.2013 pöördus hageja kohtusse, kuna kostja poolt välja pakutud maksegraafik teda ei rahulda.
6.Laenuleping tuleb vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg-le 1, § 76 lg-le 1 ja § 82 lg-le 1 täita vastavalt lepingus kokkulepitule. Kuna pooled olid leppinud kokku kogu laenu tagastamise hiljemalt 21.08.2013, ei ole kostja poolt omaalgatuslikult maksegraafiku koostamine, jagades laenusumma 10 aasta peale, õiguspärane. Kostja väited, mille kohaselt ei ole ta laenulepingus märgitud ulatuses tegelikult laenu saanud, on otsitud, eluliselt ebausutavad ja vastuolus kostja enda poolt 10.08.2013 saadetud võlatunnistusega. Hageja nõuet tõendab laenuleping. Kui kostja leidis, et lepingu tegelik sisu oli kirjapandust erinev, pidanuks seda tõendama kostja.
7.Maakohus võttis põhivõla suuruse arvestamisel arvesse, et peale kohtuistungi toimumist tasus kostja hagejale 09.04.2014 täiendavalt 61.25 eurot. Viivise mõistis maakohus välja alates 21.08.2013 VÕS § 113 lg-s 1 ja § 94 lg-s 1 ettenähtud määras. Apellatsioonkaebus
8.Apellant apelleerib otsust osaliselt ja leiab, et maakohus on menetlusnormide ja asjaolude ebaõige tõlgendamise tulemusel apellandilt ülemääraselt välja mõistnud 1710 eurot. Maakohus lähtus otsuse tegemisel asjaolust, et vastustaja laenas apellandile 7350 eurot kuid apellant on seisukohal, et laenusumma oli 5640 eurot. Sellest tulenevalt on apellandilt maakohtu otsusega väljamõistetud ebaõige põhivõla ja viivise summa. Apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda.
9.Pooled ei vaidle selle üle, et 2011. aastal andis vastustaja apellandile laenu apellandile kuuluva maja renoveerimiseks. Kavatsus oli maja ühiselt korda teha ja sinna elama asuda. 21.08.2011 vormistati kirjalik laenuleping, mille kohaselt oli laen summas 7350 antud ilma intressita ja tähtajaga kuni 21.08.2013. Pooled ei vaidle ka selle üle, et alates 2013. aasta augustikuust asus apellant laenu tagasi maksma 61.25 euro suuruste igakuiste osamaksetega. Vastustajat selline maksegraafik ei rahuldanud ja ta pöördus 13.09.2013 kohtusse veel tasumata laenusumma 6 860 euro ja viivise nõudes.
10.Maakohus on ebaõigesti tuvastanud asjaolu, et vastustaja ja apellandi vahel sõlmitud laenulepingu alusel sai apellant vastustajalt laenulepingus kokkulepitud summa 7 350 eurot. Apellant on vastustajalt saanud üksnes 5640 eurot, mida tõendab apellandi konto väljavõte. Vastustaja ei ole tõendanud, et ta on üle andnud laenusumma 7350 eurot. Arvestades, et apellant on alates 2013. aasta augustist tasunud vastustajale igakuiselt võlgnevust summas 61,25 eurot, on käesoleval hetkel apellandi võlgnevus vastustaja ees 5 027.50 eurot. Arusaamatuks jääb apelleeritava kohtuotsuse 3. lehel alt 3. lõigu viimane lause, milles maakohus leidis, et: „Kui kostja on seisukohal, et lepingu tegelik sisu oli kirjapandust erinev, pidanuks seda tõendama kostja.“
11.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Apellant ei saa tõendada negatiivset asjaolu s.t raha mittesaamist. Apellant on maakohtus tõendanud, et ta on vastustajalt saanud üksnes 5640 eurot. Vastupidise tõendamise kohustus oli hagejal. Vastustaja seisukoht
12.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
13.Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuid täpsustada tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni. Kaebuses on apellant jäänud maakohtus esitatud seisukohtade ja tõendite juurde. Kuna
maakohus on neile asjakohaselt ja piisavas ulatuses vastanud, siis ringkonnakohus samu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel ei korda. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulisi rikkumisi ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist. Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta.
14.Maakohtu otsuse resolutsiooni punktist 1 nähtub ebatäpselt, nagu oleks kohus rahuldanud hagi täies ulatuses. Tegelikkuses arvestas maakohus kostja poolt menetluse kestel tasutud summasid (kohtuotsuse tegemise aja seisuga kokku 551.25 eurot) ja rahuldas hagi hagiavalduses nõutud 7227.50 euro asemel 6798.75 euro ulatuses. Seega rahuldas maakohus hagi osaliselt. Menetluskulude jaotusele sellistel asjaoludel hagi osaline rahuldamine mõju ei avalda, kuna peale hagi esitamist nõude osalise rahuldamise korral jäävad hageja menetluskulud hagi rahuldatud osa ulatuses TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 4 koosmõjus kostja kanda.
15.TsMS § 651 lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant vaidlustab põhivõlast 1770 euro ja sellelt viivise väljamõistmist. Alljärgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebusele.
16.Apellant vaidlustab maakohtu poolt teostatud tõendite hindamist, mille tulemusena jõudis maakohus veendumusele, et hagetav laenusumma on tõendatud. Kohus peab tõendite hindamisel lähtuma TsMS-i V osa „Tõendid“ sätetest. TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest tulenevalt kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muuhulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Käesolevas asjas vastavad kokkulepped puuduvad, seega sai maakohus lähtuda seaduses sätestatud üldnormist, mille kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS § 230 lg 1). Sama sätte lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised ja § 229 sätestab tõendi mõiste ning liigid.
17.Asjakohane on kostja seisukoht, et hagetava summa põhjendatuse tõendamiskoormus lasub hagejal. Selle tõendamiseks esitas hageja järgmised tõendid: 1) kirjaliku laenulepingu (t lk 2), mille esimeses lauses kinnitasid pooled oma allkirjadega, et „Mina, ER, olen andnud KTle laenu 7350 eurot...“; 2) kostja poolt allkirjastatud 10.08.2013 kuupäeva kandva dokumendi (t lk 5), milles kostja muuhulgas kinnitas, et „Käesolevaga annan teada, et mina, KT, asun väidetavat laenusummat 7350 EUR (seitse tuhat kolmsada viiskümmend EUR) tagasi maksma maksegraafiku alusel igakuiselt 61,25 ...“; 3) seletuse vande all (t lk 97-98), milles hageja seletas, et pooled elasid alates detsembrikuust 2007 koos Soomes, kuid plaanisid asuda koos elama kostjale kuuluvasse elamusse Eestis; laenulepingu allkirjastamise ajaks oli hageja andnud kostjale laenu elamus remondi tegemiseks, samuti oli pooltel täpne arvepidamine, kes maksis üüri ja kui palju; laenulepingu sõlmimise aja seisuga tegid nad tasaarvestuse ja panid lepingusse laenuna kirja summa, kui palju kostja sel hetkel hagejale võlgu oli; rahast osa kandis hageja üle panga kaudu, sularahas antud summad kirjutas kostja omakäeliselt t lk-l 3 asuvale maksekorraldusele.
18.Kostja esitas vastuväite, väites, et sai ainult selle raha, mille hageja kandis üle panga kaudu ja et laenulepingus oli märgitud suurem summa põhjusel, et vältida hilisemaid muudatusi lepingus. Hageja neid väiteid omaks ei võtnud ja nende tõendamiseks esitas kostja: 1) väljavõtted pangast, kust nähtub hageja poolt temale 15.04.2011 2500 euro, 18.04.2011
2500 euro ning 16.05.2011 650 euro ülekandmine (t lk 60, 61); 2) seletuse vande all (t lk 98-99), milles seletas, et koos elati Soomes aastast 2007 tema korteris ja plaaniti hiljem tulla Eestisse elama; remondiraha andis hageja panga kaudu, muud raha kostja temalt ei saanud; leping oli sõlmitud nii, et hageja annab tulevikus raha juurde; peale kooselu lõppu aastal 2012 hakkas hageja raha tagasi nõudma ja kostja „... ma mõtlesin, et maksan ära selle summa, mida olen saanud...“.
19.Kolleegium on seisukohal, et maakohus asus loetletud tõendite kogumi alusel põhjendatult seisukohale, et hageja väited laenuraha suuruse ja selle kujunemise kohta on tõendatud. Kolleegium ei näe alust tõendite ümberhindamiseks. Hageja esitatud tõendite kogum on piisavas ulatuses veenev, et asuda seisukohale, et hagi kuulub rahuldamisele. Kostja vande all antud seletus ei suuda ümber lükata tema enda poolt kohtueelselt allkirjastatud dokumentaalseid tõendeid (laenuleping, 10.08.2013 teade), milledest nähtub, et nii lepingu allkirjastamisel kui veel 2 aastat peale seda tunnistas ta saadud laenu suurusena summat 7350 eurot. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja vastupidised väited kohtumenetluses ei ole eluliselt usutavad ega veenvad.
20.Kaebuse rahuldamata jäämisel jäävad apellatsiooniastmes kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda.
Ülle Jänes
Gaida Kivinurm
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.