1.Rahuldada OÜ ProInkasso hagi Anidar OÜ vastu osaliselt.
2.Jätta rahuldamata ProInkasso OÜ hagi Anidar OÜ vastu võlgnevuse summas 5699,23 euro ja viiviste summas 2371,15 väljamõistmiseks, seoses nõuete aegumisega.
3.Välja mõista Anidar OÜ-lt ProInkasso OÜ kasuks põhivõlg summas 1 840,56 eurot, seisuga 03.02.2014 sissenõutavaks muutunud viivis summas 443,05 eurot ja sissenõudmiskulud summas 40 eurot, kokku 2323,61 eurot (kaks tuhat kolmsada kakskümmend kolm eurot ja 61 eurosenti.
4.Välja mõista Anidar OÜ-lt ProInkasso OÜ kasuks viivis VÕS §-s 113 lg 1 sätestatud määras (s.o EKP intress+8% aastas) põhinõudelt 1840,56 eurot alates 04.02.2014 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1397,51 eurot.
5.Toimetada otsus kätte menetlusosalistele Menetluskulud Menetluskulud jätta 77,94 % ulatuses hageja kanda ja 22,06 % ulatuses kostja kanda. Menetluskulude kindlaksmääramine Menetlusosaline võib nõuda Tartu Maakohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada (TsMS § 174 lg 1, 3, 6). Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonikaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE (tl 2-5)
1.11. veebruaril 2011 loovutas Tartu Transport Grupp OÜ (reg. nr 11204148), oma nõude kostja vastu J.K. (ik XXX). J.K. loovutas oma nõude kostja vastu 17.01.2013 OÜ-le ProInkasso.
2.18. jaanuaril 2013 edastas hageja kostja registriaadressile tähitud kirjaga väljastusteatisega võlateatise ning teatise nõude loovutamise kohta. 06.02.2013 ja 08.02.2013 saatis hageja töötaja kostjale e-kirja, milles teavitati võlgnevusest ning paluti see tasuda kirjas toodud tähtajaks. 08.02.2013 ja 11.02.2013 vastas kostja poolt Sigrid Reiljan ning kinnitas e-kirja kättesaamist.
3.Loovutatud nõue sisaldab kostja poolt Tartu Transport Grupp OÜ-le maksmata jäetud arveid kogusummas 7539,79 eurot koos õigusega nõuda seadusest tulenevaid kõrvalnõudeid. Hageja hinnangul oli poolte vahel sõlmitud tööettevõtuleping, mille alusel Tartu Transport Grupp OÜ osutas OÜ-le Anidar teenuseid: veoteenused, haagise remont ja tehnika rent. Hagiavaldusele on lisatud Tartu Transport Grupp OÜ poolt OÜ-le Anidar esitatud arved nr 17, 24, 49, 99, 116, 189, 255. Hageja palub kostjalt välja mõista OÜ ProInkasso kasuks põhivõlgnevus summas 7539,79 eurot ning seisuga 27.01.2014 viivitusintress summas 2814,20 eurot ja alates 28.01.2014 viivitusintress VÕS § 94 sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni arvestatuna põhinõude täitmata osalt. Lisaks palub hageja jätta menetluskulud kostja kanda ning välja mõista OÜ ProInkasso kasuks sissenõudmiskulud summas 40 eurot. KOSTJA VASTUS (tl 61-64)
4.Kostja esitatud vastuses hagi ei tunnista. Kostja arvates on rikutud nõude loovutamise
teavitamise kohustust, kuna ei ole tõendatud, et kostjat oleks teavitatud Tartu Transport Grupp OÜ poolt nõude loovutamisest J.K. Kostja arvates on kogu nõude loovutamise protsess ning väidetavate nõuete sattumine hageja kätte äärmiselt ebaselge ning õiguslikult kaheldav. Kostja arvates on hageja nõude puhul tegemist alusetute ja olematute nõuetega.
5.Kostja on esitanud aegumise vastuväite arvete nr 17; 24; 49; 99; 116 ja 189 osas. Kuna nimetatud arvetel on märgitud maksetähtajaks kuupäevad 2009. ja 2010. aastal, on antud nõuded tsiviilseadustiku üldosa seadusest (TsÜS) tulenevalt aegunud. Kostja nõude aluseks olevate lepingute sõlmimisele otseselt vastu ei vaidle. Kostja väidab, et on tasunud arve nr 24, kuid ülejäänud arvete kohta puuduvad ettevõtte raamatupidamises andmed. Arve nr 255 osas on kostja seisukohal, et kuna arvel puuduvad täpsed andmed ning arve vastuvõtmist kinnitav allkiri, ei tunnista kostja hagiavalduses toodud arvet nr 255. Eeltoodust tulenevalt palub kostja jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda. HAGEJA SEISUKOHT KOSTJA VASTUSELE (tl 71-74)
6.Hageja vaidleb vastu kostja seisukohale nagu ei oleks kostjat teavitatud nõude loovutamisest. Hageja on arvamusel, et on täitnud nõude loovutamisest teatamise kohustust.
7.Hageja vaidles vastu ka kostja arvamusele, mille kohaselt on tegemist alusetute ja olematute nõuetega. Hageja väidete kohaselt on kostja ja Tartu Transport Grupp OÜ olnud õigussuhetes juba alates 2008. aastast ning tööde tellimine toimus suuliselt sidevahendi vahendusel. Hageja on lisanud ka „Kliendilaekumiste aruande“, „Ostu- ja maksuvõlgnevuste tasumise aruande“ ja vastava perioodi sõidulehed tõendamaks, et kostjale on teenust osutatud.
8.Kostja nõude aegumise vastuväitele vastuseks on hageja seisukohal, et kuna kostja on väidetavalt tasunud ühe nõude aluseks olevatest arvetest, on kostja nõuet tunnustanud ning tänu sellele on toimunud ka aegumise katkemine ning uuesti algamine, mille tulemusel ei saa aegumist kohaldada. Samas ei ole kostja esitanud tõendeid arve nr 24 tasumise kohta. Hageja on arvamusel, et antud hagis tuleks kohaldada aegumise sättena TsÜS-i § 146 lg-t 4, mille kohaselt on tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus kohustust tahtlikult. Hageja on seisukohal, et praegusel juhul on kostja olnud teadlik kohustustest hageja ees ning hoidnud kohustuse täitmisest tahtlikult kõrvale. KOSTJA LÕPLIK SEISUKOHT (tl 89-92)
9.Oma 30.04.2014 esitatud vastuses jääb kostja varasemalt esitatud seisukohtade juurde.
10.Hageja poolt esitatud aruannete ja sõidulehtede osas on kostja seisukohal, et antud dokumendid ei ole piisavad tõendamaks, et poolte vahel oleks toimunud teenuse osutamine. Kostja arvates on hageja poolt esitatud dokumendid ebaselged, vastuolulised ning puudustega.
11.Kostja vaidleb vastu ka hageja arvamusele, et antud asjas tuleks aegumise alusena kohaldada TsÜS-i § 146 lg-t 4, kuna praktikas on võrdlemisi suurt ebaselgust ja palju vaidlusi tekitanud nii sätte rakendusala kui ka „tahtliku rikkumise“ sisustamine. Kostja viitab
Riigikohtu lahendile 3-2-1-15-09, kus kohus on piiranud sätte rakendusala, nõudes selle kohaldamiseks lisaks võlgniku tahtlusele tema tahet teist poolt heade kommete vastaselt kahjustada. Praegusel juhul ei ole hageja esitanud asjaolusid, mille põhjal saaks teha järeldust, et kostja käitus heade kommete vastaselt ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
12.Kohus tutvunud toimiku kirjalike materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt nende kogumis, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
13.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 kohaselt on võlasuhe õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumise esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt on pakkumusele nõustumuse andmisega leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai ning kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest. VÕS § 11 kohaselt võib lepingu sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Hagiavalduse kohaselt tugineb hageja nõue VÕS § 635 lg-le 1. VÕS § 635 lg 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemuse (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Töövõtuleping võib olla suuline leping, millest tulenevalt seisneb töövõtja põhikohustus valmistada või muuta asja või saavutada teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemus (töö) ning tellija kohustus on selle eest maksta tasu. Nimetatud kohustuse näol on tegemist vastastikuste kohustustega VÕS § 111 lg 1 mõttes. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et poolte vahel ei ole sõlmitud kirjalikku lepingut, samuti puudub vaidlus nõude õigusliku aluse osas. Hageja on esitanud tõendina „Kliendilaekumiste aruande“ perioodi 01.01.2008-07.10.2011 (tl 76) kohta tõendamaks, et Tartu Transport Grupp OÜ ja Anidar OÜ vahel on koostöö toimunud pikema aja vältel. Tartu Transport Grupp OÜ poolt kostjale teenuse osutamist kinnitab ka asjaolu, et kostja ei ole vastu vaielnud Tartu Transport Grupp OÜ poolt arve nr 24 esitamisele, mis tõendab, et kostja on Tartu Transport Grupp OÜ-lt teenust tellinud. Seega on tõendatud, et Tartu Transport Grupp OÜ ja Anidar OÜ vahel oli sõlmitud töövõtuleping veoteenuse, haagise remondi ja tehnika rentimise teenuse osutamiseks.
14.Hageja on esitanud kohtule nõude tõendamiseks järgmised arved: 1) 08.06.2009 arve nr 17 summas 848,43 eurot (tl 16); 2) 14.07.2009 arve nr 24 summas 685,89 eurot (tl 17); 3) 12.11.2009 arve nr 49 summas 1219,84 eurot (tl 18); 4) 20.09.2010 arve nr 99 summas 1188,76 eurot (tl 19); 5) 20.01.2010 arve nr 116 summas 1334,48 eurot (tl 20); 6) 13.12.2010 arve nr 189 summas 421,83 eurot (tl 21) ja 7) 10.02.2011 arve nr 255 summas 1840,56 eurot (tl 22); kokku summas 7539,79 eurot.
Kostja on vastuses hagile märkinud, et tema raamatupidamises puuduvad andmed kõigi arvete kohta välja arvatud arve nr 24 kohta, mille kostja on väidetavalt tasunud (hageja nimetatud väidet ei kinnita). Kostja vaidleb vastu arve nr 255 tasumisele, kuna sellel puudub vastuvõtja allkiri. Ülejäänud arvetele esitas kostja tulenevalt TsÜS-i §-st 146 lg-st 1 aegumise vastuväite. Hageja esitas asja materjalide juurde „Ostu- ja maksevõlgnevuste tasumise aruande“ perioodi 01.01.2008-07.10.2011 kohta (tl 77), et tõendada kostja poolt tööde tellimist ja vastuvõtmist ning seda, et kostja on maksekohustuse täitmata jätnud. Kohus on seisukohal, et viimati nimetatud tõend ei ole asjakohane, kuna ei tõenda kostja poolt tööde tellimist ega vastuvõtmist. Lisaks on Ostu- ja maksevõlgnevuste tasumise aruandes viidatud arvetele nr 164 ja 203, kuid nende arvete alusel pole hageja nõuet kostja vastu esitanud. Seega jätab kohus ostu- ja maksevõlgnevuste tasumise aruande tähelepanuta. Lisaks on hageja esitanud sõidulehed (tl 78-80) tõendamaks, et tööde tellijaks ja vastuvõtjaks oli kostja. Ainult ühel sõidulehel (tl 80) on kajastatud lahtris „Vedu kellele“ – Anidar, teistel lehtedel on „Vedu kellele“ lahtrisse märgitud TREF, Rõngu ja Põlva teed. Kuna sõidulehtedel on kajastatud ainult kuupäev ja kuu, kuid aastat mitte, siis puudub kohtul usaldusväärne info, mis ajaperioodi esitatud sõidulehed kajastavad. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hageja esitatud sõidulehed tähelepanuta.
15.Kostja on esitanud arvete nr 17, 24, 49, 99, 116, 189 osas aegumise vastuväite, arve nr 255 osas aegumise vastuväidet pole esitatud. Kohus lahendab esmalt aegumise vastuväite ja siis arvega nr 255 seonduva vaidluse. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 146 lg 1 sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Sama paragrahvi lg 4 alusel on § 146 lg-tes 13 nimetatud nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Riigikohus on 16. septembri 2009.a otsuses nr 3-2-1-79-09 asunud seisukohale, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole aegumise instituudi eesmärke arvestades TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks piisav. Kolleegium leidis, et TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja kohaldamine eeldab, et lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt. Antud hagi puhul leiab kohus, et hageja ei ole esitanud piisavalt asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et kostja käitus tahtlikult heade kommete vastaselt ning soovis õigusvastast tagajärge juba lepingu sõlmimisel. Tulenevalt eeltoodust on kohus seisukohal, et kohaldamisele kuulub TsÜS § 146 lg 1. TsÜS § 147 lg 1 sätestab, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsÜS § 147 lg 2 alusel muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kohus on seisukohal, et aegumise algusele tuleb käesoleva nõude korral kohaldada TsÜS § 147 lõiget 1 ja lõike 3 teist lauset. TsÜS § 147 lõike 3 (mis reguleerib eelkõige kokkulepitud lepingulise tasu maksmise nõude aegumist) teise lause kohaselt, kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada. Arvel nr 17 on maksetähajaks märgitud 22.06.2009, seega muutus selle
alusel nõue sissenõutavaks 23.06.2009. Arvel nr 24 on maksetähajaks märgitud 21.07.2009, seega muutus selle alusel nõue sissenõutavaks 22.07.2009. Arvel nr 49 on maksetähajaks märgitud 26.11.2009, seega muutus selle alusel nõue sissenõutavaks 27.11.2009. Arvel nr 99 on maksetähajaks märgitud 27.09.2010, seega muutus selle alusel nõue sissenõutavaks 28.09.2010. Arvel nr 116 on maksetähajaks märgitud 27.10.2010, seega muutus selle alusel nõue sissenõutavaks 28.10.2010. Arvel nr 189 on maksetähajaks märgitud 20.12.2010, seega muutus selle alusel nõue sissenõutavaks 21.12.2010. Kuna arvete alusel esitatud nõuete aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mis õigustatud isik arve esitas, siis eeltoodust tulenevalt lõppes arvete nr 17, 24, 49 aegumistähtaeg TsÜS § 146 lõiget 1 arvestades 31.12.2012. a kell 24.00 ja arvete nr 99, 116, 189 aegumistähtaeg lõppes 31.12.2013. a kell 24.00. Tulenevalt ülaltoodust, on hageja poolt esitatud arved nr 17, 24, 49, 99, 116, 189 aegunud, millest tulenevalt on kostjal õigus keelduda oma kohustuse täitmisest.
16.Kostja leiab, et arve nr 255 ei kuulu kostja poolt tasumisele, kuna arvel on märgitud osutatud teenusena „Tehnika rent“, samas ei ole lisatud infot, mis tehnika rendiga on tegemist, millal teenust osutati, kes teenuse tellis, kuhu teenus telliti ja kes oli teenuse vastuvõtja. Arvel on allkirja koht arve vastuvõtmise kohta, kuid seal puudub allkiri. Kuna kohus asus seisukohale, et Tartu Transport Grupp OÜ ja Anidar OÜ vahel oli sõlmitud töövõtuleping veoteenuse, haagise remondi ja tehnika rentimise teenuse osutamiseks, on esitatud arve nr 255 asjakohane. Vastuseks kostja vastuväidetele, et esitatud arve ei ole kostja poolt allkirjastatud, märgib kohus, et arve allkirjastamise õiguslik tähendus seisneb lihtsalt selles, et teenuse saaja on arve vastu võtnud, mitte ei tähenda, et vastuvõtja nõustub arvel märgitud tingimustega, sh summaga. Seega ei oma asjas tähtsust asjaolu, et kostja ei ole arvet nr 255 allkirjastanud. Hageja on tõendina esitanud „Kliendilaekumiste aruande“ perioodi 01.01.2008-07.10.2011 (tl 76) tõendamaks, et Tartu Transport Grupp OÜ ja Anidar OÜ vahel on koostöö toimunud pikema aja vältel. Nimetatud asjaolule, ei ole kostja vastuväiteid esitanud. TsMS § 231 lg 2 sätestab et poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kohus leiab, et tõendamist on leidnud poolte vaheline koostöö alates 2008 a-st ning seega on tõendatud arve nr 255 aluseks olev tehnika renditeenuse osutamine kostjale. Esitatud arvega on tõendatud Tartu Transport Grupp OÜ poolt arvel märgitud teenuse osutamine ja Anidar OÜ poolt teenuse vastuvõtmine.
17.VÕS § 8 lõike 2 ja § 76 lõike 1 alusel on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik ning kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval (VÕS § 82 lõige 1). VÕS § 82 lõike 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine, on VÕS § 100 kohaselt kohustuse rikkumine. VÕS § 101 lg 1 p 1 kohaselt juhul, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 108 lg 1 tulenevalt, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus leiab, et esitatud tõenditega on tuvastatud, et Anidar OÜ on hagejalt teenuse osutamise vastu võtnud, kuid jätnud oma kohustuse tasuda teenuse eest arve alusel 14 päeva jooksul arve esitamise kuupäevast täitmata. Seega tuleb kostjalt välja mõista OÜ ProInkasso kasuks arve nr 255 alusel põhivõlg summas 1840,56 eurot.
18.Kuna võlgnik oli viivitanud rahalise kohustuse täitmisega, siis on hagejal õigus nõuda VÕS § 101 lõike 1 punkti 6 kohaselt viivist. VÕS § 113 lõike 1 kohaselt võib hageja nõuda viivist arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks
loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist vastavalt VÕS § 113 lg 1 teisele lausele. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivise arvestuse õigsusele. Seega on arvestuste kohaselt hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 443,05 eurot. Seega tuleb Anidar OÜ-lt ProInkasso OÜ kasuks välja mõista viivis seisuga 03.02.2014 summas 443,05 eurot.
19.TsMS § 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja on esitanud taotluse jätkuva viivise väljamõistmiseks kuni põhinõude täitmiseni. Kohus mõistab OÜ-lt Anidar ProInkasso OÜ kasuks välja viivise VÕS §-s 113 lg 1 sätestatud määras (s.o EKP intress+8% aastas) põhinõudelt 1840,56 eurot alates 04.02.2014 kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui 1397,51 eurot.
20.VÕS § 1131 lg 1 alusel kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on esitanud vastavasisulise taotluse, millest tulenevalt mõistab kohus OÜ-lt Anidar ProInkasso OÜ kasuks välja sissenõudmiskulud summas 40 eurot.
Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt jätab menetluskulud 77,94% ulatuses hageja kanda ja 22,06% ulatuses kostja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hele Ilisson kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.