Apellant (hageja): Ü.M. (isikukood: XXXX; elukoht: XXXX, Uusimaa, Soome Vabariik); Apellandi lepinguline esindaja: vandeadvokaat Brigitta Mõttus (Advokaadibüroo Lillo & Lõhmus); Vastustaja (kostja): K.K. (isikukood: XXXX; elukoht: XXXX, Valga); Vastustaja esindaja: advokaat Kalju Kutsar (Advokaadibüroo Valge & Uiga Valga osakond).
esindajad
RESOLUTSIOON
Jätta Ü.M. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 6. märtsi 2014. a otsus muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda ja ringkonnakohtus Ü.M. kanda.
Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Ü.M. (hageja, vastustaja) esitas 23. novembril 2012 maksekäsu kiirmenetluse avalduse K.K. (kostja, apellant) vastu 2 000 euro nõudes. Selgituse kohaselt töötas kostja hageja elukaaslase ettevõttes ning hageja laenas kostjale raha, mille kostja pidi palgast tagasi maksma. Lisaks andis hageja kostjale kasutada auto ja kütusekaardi, mida kostjal oli lubatud kasutada ainult töö tegemiseks, kostja kasutas kütusekaarti ja autot ilma loata ka oma tarbeks. Kostja esitas nõudele vastuväite, mille kohaselt on temale kantud summa palk töötatud aja eest ning sihtotstarbeliselt kasutatud auto kütusekulu. Pärnu Maakohtu 25. jaanuari 2013 määrusega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hagiavalduses nõudis Ü. M. K. K.lt põhivõlgnevuse 935 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 36,28 euro (perioodi 2. september 2012 kuni 14. märts 2013, s.o 195 päeva eest, 0,02 % päevas) ja lisanduva viivise väljamõistmist (alates 15. märtsist 2013 kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni 0,02 % päevas tagastamata laenusummalt). Hageja soovis menetluse jätkumist kokku 971,28 euro ulatuses, milline nõue tuleneb pooltevahelisest laenusuhtest. Ülejäänud nõue, mis puudutab omavolilist kütusekaardi ja sõiduauto kasutamist, on töösuhtest tulenevalt Tramet Group OÜ nõue kostja vastu. Kostja töötas Tramet Group OÜ-s töölepingu alusel 1. veebruarist 2012 kuni 28. juunini 2012. Hageja ja kostja vahel oli Ü. M. väitel tähtajatu suuline laenuleping, mille kohaselt pidi kostja laenu tagastama osamaksetena. Laenu andmist ei saa siduda palga maksmisega. Hageja andis kostjale laenu, tegutsedes seejuures enda nimel. Ü. M. oli Tramet Group OÜ tegevjuht, tal ei olnud volitusi tasuda töötajatele palka. Kokku andis hageja kostjale laenu 935 eurot. Hageja tegi kostjale neli ülekannet: 1) 22. veebruaril 2012 summas 245 eurot selgitusega „Tarmo“ (kostja vajas raha Tarmo-nimelisele isikule võlgnevuse tasumiseks), 2) 29. märtsil 2012 summas 370,73 eurot
selgitusega „ülekanne remont + Jüri 50“, millest 300 eurot oli laen kostjale, 3) 29. aprillil 2012 summas 100 eurot selgitusega „ülekanne“ ja 4) 2. juunil 2012 summas 290 eurot selgitusega „ülekanne laen“. Hageja usaldas kostjast, mistõttu ei märkinud ülekannetesse õigeid aluseid. Kuna kostja ei tagastanud laenu, ütles hageja 1. juulil 2012 lepingu üles ja palus kogu laenusumma tagastada 1. septembriks 2012.
3.Kostja tunnistas hageja nõuet 290 euro ulatuses, mille hageja kandis kostja arvele 2. juunil 2012. Ülejäänud nõude osas vaidles kostja hagile vastu. Hageja kandis kostja pangakontole erinevaid rahasummasid, millest kostja pidi kandma tööga seotud kulutusi. 22. veebruaril 2012 tehtud makse selgitusega „Tarmo“ oli mõeldud töötasuna teisele töölisele, ülekanne 29. märtsil 2012 summas 370,73 eurot on selgitusega „ülekanne remont + Jüri 50“, ülekanne 29. aprillil 2012 summas 100 eurot on kostja töötasu. Ükski ülekanne ei ole käsitletav laenuna. Laenu olemasolule viitab vaid 2. juuni 2012 maksekorraldus. Ülejäänud osas on hageja nõue alusetu.
MAAKOHTU LAHEND
4.Tartu Maakohtu 6. märtsi 2014 otsusega rahuldati hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 290 eurot, viivise 20,30 eurot ja alates 7. märtsist 2014 kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni viivise 0,02 % päevas tagastamata laenusummalt. Maakohus ei nõustunud hageja esindaja seisukohaga (tl 94), et kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja ja kostja vahel on mingi muu õigussuhe, siis on see laenusuhe. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostja on saanud Tramet Group OÜ-st palka (tl 80-82). Hageja maksed kostjale (tl 34-37) ja Tramet Group OÜ maksed kostjale ei kattu. Tunnistaja P.L. sõnul on K. K. laenu küsinud, kuid tunnistaja ei teadnud, kas kostja on laenu ka saanud. Samuti teadis tunnistaja, et K. K. ei andnud allkirja mingile laenudokumendile, mille ta läbi luges (tl 92-93). Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud, et tema ja kostja vahel oleks olnud sõlmitud laenuleping ega seda, et kostja oleks kätte saanud tähtajatu laenulepingu korralise ülesütlemise avalduse. Puuduvad tõendid selle kohta, et 22. veebruaril, 29. märtsil ja 27. aprillil 2012 hageja poolt kostjale tehtud ülekanded kogusummas 645 eurot olid teostatud seoses poolte vahel ühe või mitme laenulepingu sõlmimisega. Ka laenulepingu ülesütlemine ei eelda seda, et leping ise reaalselt olemas oli. Maakohus rahuldas hageja nõude 2. juunil 2012 kostjale hageja poolt ülekantud summa osas, kuna selle maksekorralduse selgitustesse oli kirjutatud sõna „laen” ning kostja on seda laenu tunnistanud. Sellelt laenult tuleb kostjal tasuda ka intresse alates ajast, millisest ta laenusumma tagasinõudest teada sai, s.o alates haginõude kättesaamisest 22. märtsil 2013 (tl 49). Samuti on hagejal õigus nõuda viivist VÕS § 113 lg 1 alusel alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohustuse täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise seisuga (6. märts 2014) on viivis 20,30 eurot. Maakohus jättis TsMS § 163 lg 1 alusel menetluskulud poolte endi kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Ü. M. esitas Tartu Maakohtu 6. märtsi 2014 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsust osas, milles kohus ei rahuldanud hageja ülejäänud nõuet (s.o 935 – 290 = 645 eurot) ja sellele vastavat viivist, ning menetluskulude jaotuse osas. Apellant palub otsus vaidlustatud osas tühistada ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja ka laenusumma 645 eurot, viivis hagi esitamise seisuga (14. märts 2013) 25 eurot ja alates 15. märtsist 2013 kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni viivis 0,02 % päevas tagastamata laenusummalt. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:
1) ei ole kohus põhjendanud mittenõustumist hageja väitega, et kuna kostja ei ole tõendanud muu õigussuhte olemasolu, siis on tegemist laenusuhtega. Kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et kostja vastuväited hageja nõudele põhinesid saamata jäänud palgal (kostja väitis, et kuna hageja oli tema tööandja tegevdirektor, siis kandis hageja palga üle enda kontolt). Kostja väitis, et tegemist ei ole laenusuhtega, vaid palgamaksetega. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid, et tegemist oleks muu õigussuhtega. Hageja on esitanud tõendid, et kogu palk on kostjale tema tööandja poolt välja makstud ning palgamaksed ei kattu laenumaksetega, mis on kostjale hageja poolt üle kantud. Ka kohus on vastavat asjaolu tuvastanud, kuid pole seda oma põhjendustes teiste asjaoludega sidunud. Hageja on tõendanud, et tegemist ei ole palgamaksetega, vaid laenuga, ja kostjal oli kohustus tõendada, miks ei peaks kostja temale kantud summasid tagastama. Kostja ei ole esitanud muid vastuväiteid ega tõendanud, et ta ei pea saadud raha tagastama; 2) on kohus hinnanud tõendeid arusaamatult ja valikuliselt ning kohtu poolt tuvastatu ei vasta faktilistele asjaoludele. Poolte vahel ei olnud küll sõlmitud kirjalikku laenulepingut, kuid laenusuhte olemasolu poolte vahel tõendab otseselt ülekanne summas 290 eurot (mille kohus on rahuldanud), mille selgitusse on märgitud „laen“. Ülejäänud asjas esitatud tõendeid peab analüüsima kogumis koos vastava tõendiga. Laenusuhte ülesütlemise avalduses märgitud laenusumma 935 eurot moodustub hageja poolt kostjale tehtud ülekannetest; 3) on tunnistaja P.L. andnud ütlusi, et hageja palus temal kostjale vastava dokumendi üle anda, mida ta ka tegi, kuid kostja keeldus seda vastu võtmast, olles saanud aru, millise dokumendiga on tegemist. Samuti teadis tunnistaja öelda, et kostja on hagejalt laenu küsinud; 4) ei tähenda ainuüksi asjaolu, et teiste ülekannete selgitused ei ole üheselt mõistetavad, seda, et tegemist ei ole laenumaksetega. Hageja on menetluse kestel andnud pooltevahelise laenusuhte kohta üheseid ütlusi. Kostja ütlusi võib aga pidada ebausaldusväärseteks, kuna vastuväites maksekäsu kiirmenetluses ei ole ta üldse laenusuhet omaks võtnud, kohtumenetluses on aga laenusuhet osaliselt tunnistanud.
6.K. K. vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellant mõistnud valesti tõendamiskohustust, mistõttu on etteheited maakohtu otsusele põhjendamatud. Hageja pidanuks tõendama, et ta sõlmis kostjaga laenulepingu ning andis selle alusel K. K. laenu. Kirjalikku laenulepingut poolte vahel sõlmitud ei ole. Apellant pidanuks tõendama, et pooled sõlmisid suulise laenulepingu ning Ü. M. poolt üle kantud rahasummad on käsitletavad laenu andmisena; 2) sai kostja hagejalt ühel korral laenu 290 eurot, kuid teised ülekanded olid tehtud seoses töökohustuste täitmisega. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et ka
22.veebruari, 29. märtsi ja 27. aprilli 2012 ülekannete puhul oli tegemist laenu andmisega. Seega jättis maakohus põhjendatult hagi selles osas rahuldamata; 3) järeldub asjaolust, et hageja märkis ühe ülekande selgitusse “laen”, et pooled sõlmisid nimetatud juhul laenulepingu ning Ü. M. eristas seda ülekannet varasematest ülekannetest, mis olid tehtud teistel põhjustel; 4) on arusaamatu ja eksitav apellandi väide, et kostjale tehtud ülekannete puhul ei olnud tegemist palgamaksetega, vaid laenuga, mis kuulub tagastamisele. Asjaolust, et tegemist ei olnud täies ulatuses töötasu maksmisega ei tulene automaatselt, et kostja oleks saanud hagejalt laenu. Kostja
on selgitanud, et sai Ü. M. kolmel korral raha tööga seotud kohustuste täitmiseks, mitte ainult endale mõeldud töötasuna. Ei saa pidada tavapäraseks, et laenu andmisel märgitakse ülekande selgitusena kolmandate isikute nimesid (Tarmo, Jüri) või „remont”. Tõendeid, mis kinnitaksid, et kõik ülekanded olid mõeldud laenuna, ei ole hageja esitanud.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et Ü. M. apellatsioonkaebus Tartu Maakohtu 6. märtsi 2014 otsusele tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu otsus muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (vt ringkonnakohtu otsuse p 8 jj). Maakohtu otsuse resolutsioon on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja laenusumma 290 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 20,30 eurot ning lisanduva viivise alates 7. märtsist 2014 kuni tagastamata laenusumma täieliku tasumiseni 0,02 % päevas tagastamata laenusummalt.
8.K. K. on menetluses olnud seisukohal, et Ü. M. poolt tehtud ja käesolevas asjas vaidlusalused, s.o 22. veebruari, 29. märtsi ja 27. aprilli 2012 ülekanded, olid mõeldud osana töötasust või tööga seotud kulutuste kandmiseks. Ü. M. selgituse kohaselt oli ta Tramet Group OÜ tegevjuht, kellel ei olnud volitusi tasuda töötajatele palka. Ehkki iseenesest õige on maakohtu seisukoht, et hageja poolt kostjale teostatud maksed ja Tramet Group OÜ maksed kostjale ei kattu, ei ole maakohus tõendite hindamisel tähelepanu pööranud asjaolule, et Ü. M. selgitus oma volituste kohta tööandja esindajana on vastuolus Ü. M. muude asjas antud seletustega ja kogutud tõenditega. Maakohus on jätnud tõendid selles osas hindamata. Siiski on maakohtu otsuse lõppjäreldused õiged ning osaline tõendite hindamata jätmine ei toonud kaasa maakohtu poolset ebaõiget otsust hagi põhjendatuse osas. Ringkonnakohus täiendab puuduolevas osas maakohtu otsuse põhjendusi.
9.Hageja väide, et ta ”ei ole Tramet Group OÜ-s keegi” (eelistungi protokoll, tl 70), on eksitav. Äriregistri andmetel on Ü. M. olnud Tramet Group OÜ juhatuse liige 20.10.2009-29.12.2009 (ning ka käesoleval ajal alates 11.07.2014). Ettevõte kuulus hageja enda väitel tema elukaaslasele (tl 3). Ka Ü. M. väide, et tal puudus volitus töötajale töötasu maksmiseks, on vastuolus tema poolt antud seletuste ja muude tõenditega. K. K. sõlmis töölepingu Tramet Group OÜ esindajana just tegevjuht Ü. M. (tl 52). Kostja töölepingu p 2.5 kohaselt annavad töötajale tööülesanded ja nende täitmist kontrollivad otseselt tööandja juhatuse liikmed, tegevjuht (st hageja) ja osakonnajuhataja. Hageja esindaja on eelistungil kinnitanud, et hageja oli kostja tööandja esindaja (eelistungi protokoll, tl 69). Ka kostja on kinnitanud, et hageja oli temale tööandja esindaja. Ü. M. on selgitanud, et kui kostja küsis raha, siis kandis ta raha laenuna ja töötasu arvestuses võttis selle maha töötasust, tegi tasaarvestuse (eelistungi protokoll, tl 85). Ü. M. on maakohtule ka kinnitanud, et maksis kostjale mai töötasu välja enda arvelt (ja mitte kostja tööandja arvelt) avansina (tl 77, maksekorraldused tl 83-84). Eeltooduga on tõendatud, et hagejal olid volitused täita kostja ees kõiki tööandja esindaja kohustusi, sh arvestada ja maksta talle töötasu ning teha vastavaid tasaarvestusi. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 121 lg 3 järgi kui teise isiku majandus- ja kutsetegevuses tegutseva isiku esindusõigust on TsÜS § 121 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga võrreldes piiratud, kehtib piirang kolmanda isiku suhtes üksnes juhul, kui kolmas isik sellest teadis või pidi
teadma. Isegi kui Ü. M. ei olnud tegelikult õigust K. K. töötasu maksta, ei saanud kostja seda hageja käitumisest järeldada ja puudub alus eeldada, et kostja sellisest väidetavast esindusõiguse piirangust teadis või pidi teadma. Järelikult ei saa väidetav volituse puudumine töötasu maksmiseks välistada seda, et 22. veebruari, 29. märtsi ja 27. aprilli 2012 ülekannetega täitis hageja kostja ees tööandja kohustusi, nagu väidab kostja.
10.Kui isik, kes tegutseb tööandjana või tööandja esindajana, teostab töösuhte kestvuse ajal töötajale oma isiklikult arvelt ülekandeid, siis peab ta ka vaidluse korral suutma tõendada, et need maksed ei ole seotud töötaja poolt tööülesannete täitmisega. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hageja ei ole tõendanud, et 22. veebruaril, 29. märtsil ja 27. aprillil 2012 hageja poolt kostjale tehtud ülekanded kogusummas 645 eurot olid teostatud pooltevahelis(t)e laenulepingu(te) alusel. 2. juunil 2012 tehtud ülekanne, mille puhul on kostja ka tunnistanud, et tegemist oli laenuga, ei tõenda eelnimetatud ülekannetega kostjale laenu andmist ega laenusuhte olemasolu suuremas ulatuses kui 290 eurot. 2. juunil 2012 laenu andmine on kooskõlas ka tunnistaja P.L. ütlustega, kes teadis, et kostja on laenu küsinud (tl 92). 290 euro suuruse laenu saamises ei ole vaidlust (tl 37). Tunnistaja ütlused laenu küsimise kohta ei anna aga alust pidada
22.veebruari, 29. märtsi ja 27. aprilli 2012 makseid laenuks. Laenu andmist ei tõenda ka laenulepingu ülesütlemise avaldus, mis on koostatud hageja enda poolt (tl 38).
11.Ringkonnakohus märgib, et käesoleval juhul pole asjas tõendatud ka kostja ning tema tööandja Tramet Group OÜ vahelise töötasu maksmise tingimuste ja korra kokkuleppe täpne sisu. Vastavalt töölepingu p-le 3.3. tuli töötasu maksta iga kuu 20.-ndaks kuupäevaks ja töötasu suuruseks oli töölepingu p 3.1 kohaselt 300 eurot (bruto) kuus. Tramet Group OÜ ja hageja poolt kostjale tasutud summad ja maksmise ajad (töötasu maksti vastavalt 25., 30., 25. kuupäeval (tl 80-82), viitavad sellele, et töötasu maksmisel ei järginud pooled täpselt kirjalikus töölepingus kokkulepitut. Kostjale tasutud summad ei vastanud töölepingu p-s 3.1. kokkulepitud töötasu suurusele (nt avanss 400 eurot on oluliselt suurem kui neto töötasu 257,76 eurot kuus). Eeltoodust saab järeldada, et tööandja tasus kostjale töölepingu p 3.2 alusel preemiat või lisatasu, mida hageja on ka tunnistanud (tl 77). Lisaks sellele ei vaidle pooled selle üle, et hageja on kandnud kostja kontole tööandja eest raha töökohustuste täitmisega seotud kulutuste kandmiseks (nt söögiraha või kummikute ost). Seega ei tõenda hageja väiteid kostjale laenu andmise kohta ka väide ja tõendid kostjale töötasu maksmise kohta Tramet Group OÜ poolt. Esitatud tõendid ei välista, et osaliselt täitiski neid kohustusi vaidlusaluste maksetega hageja kui tööandja esindaja. Ka on eluliselt mitteusutav, et hageja annab eraisikuna töötajale võrreldes talle teadaoleva töötaja töötasuga (300 eurot (bruto) kuus) niivõrd suures summas laenu, mis muudab töötaja võime laenu tagasi maksta kaheldavaks.
12.Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, siis tuleb muutmata jätta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotus, mis on kooskõlas TsMS § 163 lg-ga 1. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb vastavalt TsMS § 171 lg-le 1 jätta Ü. M. kanda.
13.Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu sellele, et apellatsioonkaebuselt on tasutud riigilõivu ettenähtust enam. Apellatsioonkaebuse hind on 717,09 eurot (645 + 25 + 47,09 (645 x 0,0002 x 365)), millelt TsMS § 137 lg 1, RLS § 57 lg 15 ja lisa 1 kohaselt ning arvestades Riigikohtu 10. detsembri 2013 otsust kohtuasjas nr 3-4-1-20-13 tuli tasuda riigilõivu 100 eurot. Kuna apellant on tasunud riigilõivu 125 eurot, s.o 25 eurot ettenähtust enam, on apellandil õigus esitada taotlus TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel enammakstud riigilõivu tagastamiseks. Taotluses tuleb märkida, millisele pangakontole soovib apellant riigilõivu tagastamist.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.