2-12-17697/40 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

29.05.2013 otsusega jättis Harju Maakohus ITM Inkasso OÜ (hageja) hagi KP (kostja) vastu võlgnevuse nõudes rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse. 07.02.2014 otsusega muutis Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 29.05.2013 otsust motiivide osas ning jättis hagi rahuldamata ringkonnakohtu otsuses toodud motiividel ning ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda. Otsus jõustus 23.03.2014 edasi kaebamata. 10.04.2014 esitas kostja avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. Avalduses sisalduva menetluskulude nimekirja kohaselt koosnevad kostja menetluskulud lepingulise esindaja kuludest summas 1462 eurot, millele lisandub käibemaks summas 292,50 eurot, kokku 1754,50 eurot. Kostja kinnitas avalduses, et kõik avalduses esitatud kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega ning kulud on kantud koos käibemaksuga, mille mahaarvamise õigus kostjal puudub. Hageja vastuväited 08.05.2014 esitas hageja vastuväite kostja menetluskulude avalduse osas, leides, et arvestades tsiviilasja hinda ja asja keerukust, saab põhjendatud õigusabikuluks olla 100 eurot koos käibemaksuga. Hageja hinnangul tuleb tsiviilasja hinna määramisel lähtuda kuni 30.06.2012 kehtinud TsMS redaktsioonist, kuna hageja esitas maksekäsu kiirmenetluse avalduse 03.05.2012 ning TsMS § 486 lg-st 2 lähtuvalt loetakse hagi hagimenetluse tähenduses esitatuks alates maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest. Kuni 30.06.2012 kehtinud TsMS § 133 lg 1 kohaselt arvutatakse hagihind põhinõude järgi, milleks käesolevas asjas on 333,34 eurot. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 kohaselt on tsiviilasja puhul hinnaga kuni 640 eurot maksimaalselt sissenõutavaks õigusabikuluks 320 eurot. Kostja poolt nõutavad õigusabikulud ületavad seadusega lubatud piirmäära. Ühtlasi leidis hageja tuginedes Riigikohtu seisukohtadele lahendites nr 3-2-1-112-01 ja 3-2-1-65-13, et kostja on esitanud üksnes menetluskulude nimekirja ning esitamata on tõendid (arved), mille alusel saab eeldada, et kostjal oleks tekkinud õigusabikulude tasumise kohustus. Kostja ei ole tõendanud, et ta on esindaja arved tasunud. Hageja pidas põhjendamatuks õigusabikulusid, mis ei seondu kohtumenetlusega, vaid menetluse ajal väldanud kostja ja tema esindaja vahelise suhtlusega, s.o tutvumine maakohtu ja ringkonnakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega, menetluskulude aruande koostamine ja kompromissläbirääkimiste pidamine hagejaga. Samuti oli hageja seisukohal, et antud tsiviilasja puhul tuleb menetluskulude väljamõistmisel arvestada, et valdkonna spetsialistile, õigusteadlasele Lembit Auväärtile, ei olnud tegemist keerulise vaidlusega, mis nõudnuks põhjalikku õiguslikku analüüsi. Esimese astme kohtu määrus 13.05.2014 määrusega rahuldas Harju Maakohus kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt ja määras kindlaks ning mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 320 eurot. Kohus tugines määruses TsMS § 138 lg-tele 1 ja 2, § 144 p-le 1 ja § 175 lg-le 1 ning märkis, et kohtukulusid kostjal käesolevas menetluses ei olnud. Eeltoodust tulenevalt andis kohus hinnangu kostja kohtuvälistele kuludele, mis seisnesid lepingulisele esindajale makstud õigusabi tasus. Kohus kontrollis kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust.

Kohus märkis, et nähtuvalt toimikust (t/l 6) on maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitatud Pärnu Maakohtule 03.05.2012. Kohus nõustus hageja seisukohaga hagihinna määramisel ning seega tulenevalt TsMS § 123 ning kuni 30.06.2012 kehtinud TsMS § 133 lg 1 oli käesoleva tsiviilasja hinnaks 333,34 eurot. TsMS § 175 lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 (edaspidi määrus nr 137) „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad” § 1 kohaselt on varalise nõudega tsiviilasjas hagihinnalt 333,34 eurot teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmääraks maksimaalselt 320 eurot. Kuna kostja soovib menetluskulude hüvitamist suuremas määras, kui on seda määrusega sätestatud piirmäär ning hageja 08.05.2014 esitatud vastuväites peab põhjendatuks õigusabikuluks 100 eurot (sh käibemaks), siis kontrollis kohus kostja menetluskulude nimekirjas esitatud tööde põhjendatust ja vajalikkust. Nähtuvalt toimikust on kostja maakohtu menetluses esitanud 05.10.2012 ca 5 lk vastuse (t/l 5258), 10.11.2012 ca 4 lk vastuse (t/l 91-95), menetluses on 01.04.2013 toimunud ärakuulamine ca 30 min, millel kostja esindaja on osalenud (t/l 121-122), 15.05.2013 on kostja esitanud vastuse ca 4 lk (t/l 129-133). Nähtuvalt toimikust on kostja apellatsioonimenetluses esitanud vastuse apellatsioonile 29.07.2013 ca 3 lk (t/l 158-161), menetluses on 07.01.2014 toimunud istung ca 30 min, millel kostja esindaja on osalenud (t/l 175-176) ning 28.01.2014 on toimunud teine istung ca 1 tund, millel kostja esindaja on osalenud (t/l 178-179). Vastavalt eeltoodule on käesoleva tsiviilasja hagihinnaks 333,34 eurot ning lepingulise esindaja kulude sissenõudmise piirmääraks on kuni 320 eurot, ühtlasi nähtuvalt toimikust on kostja esindaja osalenud istungil ca 2 tunni jooksul ning esitanud seisukohtasid kokku ca 16 lk ning nähtuvalt 10.04.2014 esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldusest on kostja esindaja tunnihind 90 eurot, siis kohtu hinnangul saab pidada põhjendatuks ja vajalikuks õigusabikulude väljamõistmist vastaspoolelt piimäära ulatuses (so 320 eurot), mis moodustab ca 3,5 tundi õigusabi teenust (320:90). Hageja väide, et puuduvad tõendid, et kostja oleks tegelikkuses kandnud näidatud kulusid, on ainetu. Kostja on oma 10.04.2014 avalduses kinnitanud, et kõik nimetatud kulud on kantud seoses kohtumenetlusega tsiviilasjas nr 2-12-17697. Lähtuvalt hagihinnast ning seaduse alusel kehtestatud piirmäärast, rahuldas kohus kostja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt, summas 320 eurot. Määruskaebus 02.06.2014 esitatud määruskaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 13.05.2014 määruse ja teha uue määruse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud summas 1600 eurot ja kohustada hagejat tasuma nimetatud summa kostja arvelduskontole nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX Swedbank AS-is. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tsiviilasja hind on 333,34 eurot, mistõttu on lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär 320 eurot. Kostja märgib, et Harju Maakohus võttis hagi menetlusse 06.09.2012, s.o ajal, mil kehtis 01.08.2012 TsMS redaktsioon. Hagi menetlusse võtmise määruses kajastub hagi hind 658,16 eurot, milline summa kajastub ka maakohtu otsuses, ringkonnakohtu apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise määruses ja ringkonnakohtu otsuses. Hageja ei ole enne 08.05.2014 teinud hagi hinna arvutamise meetodi või selle suuruse osas kohtule ühtegi etteheidet. Kostja viitab Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-171-12 p-s 12 selgitatule, mille kohaselt peavad pooled juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude

kindlaksmääramisel. Kui nad selle hinnaga ei nõustu, peavad nad sellele esitama vastuväited või kaebuse juba põhimenetluses. Järelikult tulnuks hagejal hagi hind vaidlustada juba põhimenetluses. Hagi hind on 658,16 eurot ning seega on lepingulise esindaja teiselt menetlusosaliselt maksimaalselt sissenõutav kulu 1600 eurot. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 175 lg-t 4 ning Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 § 1 lg-t 1, arvestades maksimaalselt sissenõutavat kulu väära tsiviilasja hinna alusel. Samuti on maakohus õigusvastaselt ja üllatuslikult muutnud tsiviilasja hinda menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Kostja viitab Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-112-11 leitule, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel tuleb arvestada mh sellega, milliseid kulutusi sai isik ette näha. Kostja arvestas hagiavalduse ja hagi hinnaga tutvudes, et vastavalt lepingulise esindaja kulude väljamõistmise piirmäärale on talle hüvitatavate menetluskulude suurus kuni 1600 eurot. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja peab menetluskulude aruandele lisama tõendid, et menetluskulud on kantud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-16-11 rõhutanud, et õigusabikulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamiseks on vaja kohtule esitada dokumendid õigusabi osutamisele kulunud aja ning tehtud toimingute kohta. Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Samuti on Riigikohus lahendi nr 3-2-198-13 p-s 13 leidnud, et menetluskulusid tõendavaid dokumente ei pea menetlusosaline kohtu nõudmiseta esitama. Samuti jääb kostjale arusaamatuks, kuidas hageja järeldab, et kostjal ei ole üldse tekkinudki lepingulise esindaja ees tasu maksmise kohustust. Kaebuses kinnitab kostja, et kostjal on sõlmitud teenuse osutamise leping UniLaw Õigusbürooga, mille alusel on kostjal UniLaw Õigusbüroo ees tasu maksmise kohustus. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja on esitanud kulusid, mis ei seondu kohtumenetlusega ning et toimingutele kulunud aeg on liiga suur. Kostjale jääb arusaamatuks, kuidas ei ole hageja hinnangul kohtumenetlusega seotud kulud maa- ja ringkonnakohtu otsusega tutvumine, sellekohane konsultatsioon kliendiga, apellatsioonkaebusega tutvumine ja kompromissläbirääkimiste pidamine. Kõik eeltoodu on otseselt seotud tsiviilasja lahendamisega. Vastuseks hageja väitele, et tema teada ei ole pooled maakohtu menetluses kompromissläbirääkimisi pidanud, esitab kostja kaebuse lisana 1 e-maili väljavõtte, kust nähtub, et kostja on 10.05.2013 esitanud hagejale kompromissettepaneku koos lisadega. Arusaamatu on hageja väide, et kui lepinguline esindaja on suurte kogemustega tunnustatud õigusteadlane, siis on tema suhtes automaatselt osundatud teenuse ajakulu kolm korda väiksem. Kostja hinnangul on hagiavaldusega tutvumise ja sellele vastuse koostamise ajakulu 3 tundi vajalik ja põhjendatud. Kostjale jääb arusaamatuks hageja etteheide 01.04.2013 istungi ajakulu osas ning kostja leiab, et arvestades, et istung kestis 55 minutit ja ettevalmistus 35 minutit, kokku 1,5 tundi, on see minimaalne ajakulu. Samuti jääb kostjale arusaamatuks, miks hageja ei nõustu, et menetluskulude aruande koostamise kulu on 67,50 eurot. Eksitav on ka hageja väide, et hagejale teadaolevalt ei ole kostja 15.05.2013 esitanud ühtegi menetlusdokumenti. E-toimikust nähtuvalt on kostja 16.05.2013 esitanud lõplikud seisukohad. Vastus määruskaebusele Hageja leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 13.05.2014 määrus tuleb kooskõlas TsMS § 667 lg-ga 2 osaliselt tühistada ja määruskaebus rahuldada. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus ebaõigesti muutnud tsiviilasja hinda menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Õige on kostja viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-171-12 p-s 12 selgitatule, mille kohaselt peavad pooled juba menetluse algusest peale arvestama, et menetluses aluseks võetud asja hinnast lähtutakse edaspidi ka menetluskulude kindlaksmääramisel. Seega sai kostja menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda tsiviilasja hinnast 658,16 eurot ja sellele vastavast lepingulise esindaja sissenõudmise piirmäärast. Samuti juhib ringkonnakohus tähelepanu, et lähtuvalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-158-12 p-s 13 väljendatud seisukohast ei saa hageja väiteid tsiviilasja hinna osas arvestada menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus asja hinda muuta kuni asjas lahendi tegemiseni. Seega ei saa asja hinda enam menetluskulude kindlaksmääramise menetluses muuta, isegi kui kohus on selle varem valesti määranud, mida kohus käesoleval juhul on teinud. Kostja on määruskaebuses õigesti leidnud, et tsiviilasja hinnaga mittenõustumisel tulnuks hagejal sellekohased vastuväited esitada põhimenetluses. Vaatamata sellele, et maakohtu vaidlustatud määruses esitatud põhjendused tsiviilasja hinna osas on õiged, puudus kohtul eeltoodust tulenevalt õigus muuta tsiviilasja hinda menetluskulude kindlaksmääramise menetluses. Kuivõrd maakohtu 06.09.2012 määruses (kd I tl 43) määrati tsiviilasja hinnaks 658,16 eurot, tuleb lähtuda hagi esitamise ajal 03.05.2012 kehtinud Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määruse nr 137 § 1 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt on tsiviilasja hinna kuni 3200 euro puhul maksimaalselt sissenõutav lepingulise esindaja kulu 1600 eurot. Kuivõrd menetluskulude kindlaksmääramise regulatsioon ei näe ilma kohtu nõudmiseta ette menetluskulude kindlaksmääramise menetluses kohtule arvete esitamist õigusabi osutamise kulude eest tasumise kohta, millist seisukohta on väljendanud ka Riigikohus lahendi 3-2-1-65-13 p-s 18, on maakohus õigesti järeldanud, et ainetu on hageja vastuväide kulude kandmist kinnitavate tõendite puudumise kohta. Maakohus on vaidlustatud määruses küll käsitlenud hageja vastuväidet seoses kostja poolt menetluskulude kandmisega, kuid hageja vastuväite õigusabi eest tasumise kohutuse tekkimise osas on maakohus jätnud tähelepanuta. Vaatamata asjaolule, et maakohtul võis puududa kahtlus esitatud menetluskulude nimekirja õigsuses, leiab ringkonnakohus, et kuivõrd hageja on esitanud vastuväite kostjal õigusabi eest tasumise kohustuse tekkimise osas, tulnuks maakohtul TsMS § 174 lg 5 alusel nõuda kostjalt tekkinud kohustust tõendavate arvete esitamist. Kolleegiumi hinnangul on kohtul kohustus nõuda poolelt, kes taotleb menetluskulude kindlaksmääramist, arvete esitamist, kui vastaspool sellele oma vastuväites tugineb. Menetlusosalisel, kellelt menetluskulud välja mõistetakse, peab olema võimalus veenduda arvete kui maksekohustuse tekkimise aluseks olevate dokumentide olemasolus ning esitada nende osas oma seisukoht. Eesmärgiga tõendada kostja õigusabi eest tasumise kohustuse tekkimist, nõudis ringkonnakohus kostjalt lepingulise esindaja kulusid tõendavate dokumentide esitamist. Apellatsioonimenetluses on menetluskulude aluseks olnud arve esitatud ning see ei anna alust kostja taotletud menetluskulude väljamõistmata jätmiseks ega väljamõistetud menetluskulude vähendamiseks. Nõustuda ei saa hageja vastuväitega, et kohtumenetlusega ei seondu ja seega on põhjendamatud kulud seoses kostja ja tema esindaja vahelise konsultatsiooniga ning maakohtu ja ringkonnakohtu otsuse ja apellatsioonkaebusega tutvumisega. Ringkonnakohus leiab, et õigusteenuse osutamisel on oluline osa dokumentidega tutvumisel, nende osas seisukoha kujundamisel ja kliendile olukorra selgitamises, milliste toimingutega seotud kulud tuleb menetlusosalisele põhjendatud ulatuses