Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Esimese astme kohtu määrus Harju Maakohus jättis 02.05.2014 määrusega hageja taotluse lõivu tagastamiseks rahuldamata. Maakohus märkis, et Riigikohtu üldkogu on 02.04.2013 määruse nr 3-2-1-140-12 punktis 20 leidnud, et TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg-t 6 tuleb koostoimes tõlgendada selliselt, et enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda kuni menetluse jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Seega saab lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasusele tuginedes lõivu tagastamist nõuda siis, kui tagastamise taotlus on esitatud enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist. Hiljem esitatud taotlust lahendades, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus enne menetluse jõustunud lahendiga lõppemist, ei saa ka kohus lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseadusvastasust hinnata. Maakohus leidis, et hageja taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks tuli jätta rahuldamata tuginedes Riigikohtu 02.04.2013 määruse 3-2-1-140-12 punktis 20 avaldatud seisukohtadele, kuna hageja esitas enam tasutud riigilõivu tagastamise taotluse põhiseadusvastasusele tuginedes pärast lõpplahendi jõustumist. Kohus märkis, et riigilõivu tagastamine ei ole põhjendatud ka seetõttu, et kostjalt on hageja kasuks riigilõiv välja mõistetud täies ulatuses ning hageja rikastuks alusetult, kui kohus tagastaks hagejale riigilõivu osaliselt. Määruskaebus Hageja palub määruskaebuses tühistada maakohtu määruse ja teha uus määrus, millega rahuldada hageja taotlus enamtasutud riigilõivu tagastamiseks. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsMS § 150 lg-eid 1 ja ning on vääralt tõlgendanud Riigikohtu üldkogu määruse nr 3-2-1-140-12 seisukohti riigilõivude põhiseadusvastasusele tuginemise tähtaegade osas. Kuna maakohus nõustus, et sätted, mis olid aluseks riigilõivu tasumisele, on tunnistatud põhiseadusvastaseks, ei pidanud maakohus algatama põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust ega muul viisil hindama lõivu maksmise aluseks olevate sätete põhiseaduspärasust. Kohus oleks pidanud hageja taotluse alusel otsustama üksnes enamtasutud lõivu tagastamise, kuna norm, mille alusel hageja riigilõivu tasus on juba kehtetuks tunnistatud. Hageja märkis, et kostja ei ole hagejale riigilõivu senini tasunud ning kostja suhtes alustatud täitemenetlus nr 007/2012/88460 on peatatud 31.07.2013. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas 14.05.2014 kirjaga TsMS § 663 lg 5 alusel lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et määruskaebuse väited ei anna alust Harju Maakohtu määruse tühistamiseks. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 ja §-ga 659 tuleb kaevatav kohtumäärus jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. Maakohus kohaldas riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel menetlusõiguse norme õigesti, samuti tõlgendas õigesti kehtivat Riigikohtu praktikat. Riigikohtu üldkogu määruse nr 3-2-1-14012 punkti 20 kohaselt tuleb TsMS § 150 lg 1 p 1 ja lg-t 6 koostoimes tõlgendada selliselt, et enam tasutud riigilõivu tagastamist nõudes saab isik lõivu põhiseadusvastasusele tugineda kuni menetluse

jõustunud lahendiga lõppemiseni, kui isikul oli võimalus esitada selline taotlus menetluse ajal. Seega sai hageja eeltoodud alusele tuginedes nõuda riigilõivu tagastamist vaid juhul, kui vastav avaldus esitati enne menetluse lõppemist Praegusel juhul ei esitanud hageja menetluse kestel taotlust riigilõivu määra põhiseaduse vastaseks tunnistamiseks ega keeldunud ülemäärast riigilõivu tasumast või nõudnud sel alusel lõivu tagastamist. Antud juhul oli hagejal võimalik menetluse kestel eelnimetatud menetlustoiminguid teha, s.o vaidlustada riigilõivuseaduse sätete põhiseaduspärasust. Riigikohtu viidatud lahendist ei ole võimalik järeldada, et riigilõivu märgitud alusel tagastamine sõltuks üksnes asjaolust, kas kohtulahendi jõustumise järgselt, kuid enne lõivu tagastamise avalduse esitamist, on kontrollitud vastava riigilõivu põhiseaduspärasust või mitte ning kas see on tunnistatud põhiseaduse vastaseks. Et nimetatud lahendis on eraldi rõhutatud ka põhiseadusvastasuse hilisema hindamise võimatust, ei anna alust teha hageja soovitud järeldust (vastav mõte lähtus konkreetsest kaasusest). Ka oleks selline käsitlus vastuolus isikute võrdse kohtlemise põhimõttega, sest võimaldaks seada riigilõivu tagastamise taotluse lahendamist sõltuvusse menetlusvälisest tingimusest (mõnest teisest menetlusest). Eeltoodud käsitlust toetab ka 01.07.2014 jõustunud seadusemuudatus, mis sätestab kõnealuse tõlgenduse sõnaselgelt ja ühemõtteliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 21 lg-st 1 tulenevalt tagastatakse (osaliselt) muuhulgas hagiavalduse esitamisel 1. jaanuarist 2009 kuni 30. juunini 2012 kehtinud määras tasutud riigilõiv menetlusosalise avalduse alusel, kui avalduse esitamise päevaks ei olnud kohtumenetlus jõustunud lõpplahendiga lõppenud.

Ü. Jänes Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.