Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

eurot.

2/4

KIRJELDAV JA PÕHJENDAV OSA

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 444 lg 3 alusel jätab kohus käesolevast otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa. Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 436 lg-st 7 ja TsMS § 438 lg-st 1 on kohtul kohustus tarbija vastu esitatud nõude puhul kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ei ole ise sellele tuginenud. Vaidlust ei ole selles, et nõude loovutaja tegutses kostjale laenu andes oma majandustegevuse raames ja kostja oli nõude loovutajaga lepingut sõlmides tarbija võlaõigusseaduse (VÕS) § 34 tähenduses. Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt lepingu rikkumise korral trahvi 500 krooni, s.o 31.96 eurot tulenevalt laenulepingu üldtingimuste p-le 10.2, mille kohaselt on laenuandjal õigus nõuda laenutaotlejalt lepingu iga rikkumise kohta trahvi 500 krooni. VÕS § 35 lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Kohus leiab, et nimetatud lepingupunkti näol on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 lg 1 mõttes ning vaidlust ei ole selles, et tüüptingimused on kiirlaenulepingu osaks. VÕS § 44 sätestab, et kui VÕS § 42 lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Seega laieneb VÕS § 42 lg 3 ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingule. VÕS § 42 lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. VÕS § 42 lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine. Kohus on seisukohal, et eeltoodust tulenevalt on laenulepingu üldtingimuste p 10.2, mis võimaldab laenuandjal nõuda laenutaotlejalt lepingu iga rikkumise kohta trahvi 500 krooni, s.o 31.96 eurot, kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Seega ei ole hageja nõue tühise tüüptingimuse alusel trahvi 31.96 euro saamiseks põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hageja nõue on hagiavalduses märgitud asjaoludega õiguslikult põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 378.06 eurot, millest põhivõlgnevus koos käsitlustasuga moodustab 227.85 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 111.85 eurot ja võla sissenõudmisega seotud kulud 38.36 eurot ning alates ning alates 29.03.2014 tagastamata põhisummalt, so 255.65 eurolt lepingujärgne viivis 9,5% aastas kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 näeb ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte enda kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt, jätab menetluskulud 92% ulatuses kostja kanda ja 8% ulatuses hageja kanda. Vastavalt TsMS § 1741 lg-le 3 määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja, kusjuures TsMS § 176 lg 4 kohaselt ei kohaldata TsMS § 176 lg-tes 1-3 sätestatut, 3/4

kui menetluskulud määratakse kindlaks TsMS §-s 1741 sätestatud korras. Hageja on taotlenud kostjalt menetluskulude, s.o maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ja riigilõivu 75 eurot, väljamõistmist. Hageja on tasunud riigilõivu maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 45 eurot ja hagiavalduse esitamisel 30 eurot, kokku 75 eurot. Kohus leiab, et hageja ei ole põhjendanud menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot. Viidatud maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot ei ole käsitletav menetlusosalisele menetluse tõttu tekkinud kohtuvälise kuluna TsMS § 138 lg 2 ja TsMS § 144 p 7 mõttes, mis tuleks TsMS § 162 lg 1 ja lg 2 esimese lause järgi hüvitada. TsMS § 1741 lg 2 kohaselt maksekäsu kiirmenetluses määrab kohus maksekäsus või menetluse lõpetamise määruses võla tasumise tõttu käesoleva seadustiku §-s 4881 ettenähtud juhul lisaks menetluskulude jaotusele kindlaks ka hüvitatava riigilõivu rahalise suuruse ning määrab 20 eurot avaldaja menetluskulude katteks. Muid avaldaja kantud menetluskulusid maksekäsu kiirmenetluses ei hüvitata. Käesolevas tsiviilasjas ei ole kohus maksekäsu kiirmenetluses maksekäsku teinud või menetlust TsMS §-s 4881 ettenähtud alustel lõpetanud, seega ei ole hagejal alust nõuda kostjalt menetluskuluna maksekäsu kiirmenetluse kulu 20 eurot väljamõistmist. Kuna kohus rahuldas hagi 92% ulatuses ning jättis menetluskulud 92% ulatuses kostja kanda ja 8% ulatuses hageja kanda, siis mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja hüvitava menetluskuluna 69 eurot (75 x 92%). Hageja taotlusel mõistab kohus TsMS § 177 lg 2 alusel kostjalt hageja kasuks välja viivise menetluskulult alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/digitaalselt allkirjastatud/ Kohtunik

4/4

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.