2-13-43075/14 - Võlaõigus - Muud kindlustuslepingud - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

Asjaolud ja menetluse käik M. B. esitas 16.09.2013 hagi Harju Maakohtusse BTA Insurance Company SE Eesti filiaali vastu Kindlustuse Vaidluskomisjonile esitatud avalduse läbivaatamiseks hagimenetluses. Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt toimus 15.03.2013 kl 18.30 ajal Rakveres Ringtee tänaval liiklusõnnetus, milles osalesid hageja poolt juhitud sõiduk BMW ja K. V. poolt juhitud sõiduk Toyota Avensis. Hageja ei nõustunud kostja 12.04.2013 otsusega, millega kostja otsustas vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel hagejale makstavat kahjuhüvitist 50%, lugeda BMW liiklusõnnetuse eelseks turuväärtuseks 4900 eurot, sõiduki jääkväärtuseks 1200 eurot ja 50% turuväärtuse osaväärtuseks 1850 eurot, hüvitada hagejale tekitatud kahju 1850 eurot ehk 50 % sõiduki liiklusõnnetuse eelne väärtus miinus sõiduki jääkväärtus, tunnistada hagejale tekitatud kahju liikluskahjuks LKindlS § 26 lg 2 mõistes ning liikluskahju põhjustajaks lugeda 50% ulatuses K.I. ja 50% ulatuses hageja. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et kuivõrd liiklusõnnetuse toimus 50% mõlemast liiklusõnnetuse osapoolest tulenevatel asjaoludel, siis tuli vähendada hagejale kui vähemalt osaliselt liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutavale isikule makstavat kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel samuti 50%. Harju Maakohus jättis 20.06.2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus leidis, et mootorsõidukite kokkupõrkamisel sõidukitele tekkinud kahju hüvitamise eelduseks on VÕS § 127 lg 4 järgi ka põhjusliku seose olemasolu vastutuse aluseks oleva asjaolu ja kahjuliku tagajärje vahel. Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi mh juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. VÕS § 139 kohaldub ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja. Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. VÕS § 139 võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise põhjustas. Hüvitise suuruse määramisel VÕS § 139 järgi saab arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit. Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohiks kohtupraktikast lähtuvalt siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Selliselt muutuks riskivastutus sisutühjaks. Kahju hüvitamise otsustamist ei saa taandada üksnes liiklusnõuete rikkumise eest avalik-õigusliku

vastutamise küsimusele. Hüvitise alandamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud. Arvestada tuleb aga ka sõidukitest nende massi või kiiruse erinevuse tõttu tulenevaid riske, mis võivad hüvitise vähendamise eeltoodud asjaoludel välistada. Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Asjas vaidlustamata asjaolude põhjal tuleb järeldada, et hageja liikluskahju tekkimise üheks põhjuseks oli Toyota kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk. Samas osales liiklusõnnetuses ka hageja sõidukiga BMW kui suurema ohu allikaga. Teisiti öeldes on kaks suurema ohu allikat tekitanud kokkupõrkes teineteisele vastastikku kahju. Toyotat juhtinud K. I.i kui mootorsõiduki otsese valdaja vastutust välistavaid asjaolusid kohtu hinnangul esile ei toodud. Vaidlusaluse liiklusõnnetuse vahetuks põhjuseks oli K.I.i poolt juhitud Toyota manööver – vasakpööre. Vaidluskomisjoni materjalide hulgas olevate skeemide ja fotode põhjal oli usutav hageja väide, et möödasõidu alustamise kohas ei olnud teekattemärgis 911 veel alanud. Samas ei nõustunud kohus sellega, et nimetatud teemärgise mõjualasse jõudes võis hageja alustatud möödasõitu plaanitud viisil jätkata. Ühekordse pidevjoone ületamise keeldu rikub ka juht, kes on möödasõiduks vastassuunavööndisse reastunud enne pidevjoone algust. Kohtu järeldust toetab vähemalt LS § 16 lg 2, mille kohaselt peab liikleja muu hulgas täitma liikluskorraldusvahendi nõuet. Vastupidine tõlgendus oleks kohtu arvates ka ebamõistlik, arvestades teekattemärgise 911 eesmärki välistada sõidukite paiknemine vastassuunavööndis. Teemärgise 911 selgituse kohaselt (Määrus § 25 lg 1 p 1) eraldab see märgis suunavööndeid kaherajalise tee ohtlikel lõikudel. Seega oli möödasõidu kohas tegemist potentsiaalselt ohtliku teelõiguga. Kohus nõustus kostjaga, et suunavööndeid eraldava teemärgise 911 eesmärgiks on välistada sõidukite paiknemine vastassuunavööndis, et vähendada liiklusohtu. Hoolikas ja ettevaatlik liikleja (LS § 14 lg 2) pidanuks praegusel juhul kavandama oma möödasõidu algusest peale selliselt, et see olnuks võimalik lõpetada enne teekattemärgise 911 algust. Kui see osutus mingil põhjusel võimatuks, tulnuks LS § 51 lg 4 nõuetest lähtuvalt möödasõit katkestada. Teelõigul teekattemärgisega 911 möödasõidu jätkamine kiirust vähendamata on kindlasti liiklusriski suurendav tegevus. Samuti oli möödasõidu katkestamata jätmine või sõidukiiruse vähendamata jätmine kahjuliku tagajärje saabumise riski suurendav asjaolu. Hageja poolt Vaidluskomisjoni istungil avaldatust järelduvalt oli ta samal teelõigul ka varem sõitnud. Vaidluskomisjoni materjalide hulgas olevatelt skeemidelt ja fotodelt nähtuvalt oli tee selles kohas sirge. Nimetatud asjaoludest kohus järeldas, et hageja oli möödasõitu alustades teadlik ka teel eelolevast ristmikust. Lisaks ilmnes hageja väidetest ja K. I.i kirjalikest selgitustest sõidukikindlustuse kahjuavaldustes, et BMW ees liikunud sõidukid sõitsid asulavälisel teel lubatud sõidukiirusest (70 km/h) aeglasemalt. Nendel asjaoludel pidanuks hageja K. I.i manöövrit (vasakpööret) ette nägema. Kohus leidis, et hageja ei olnud selles osas piisavalt hoolas liiklussituatsiooni hindamisel. K. I. võis vasakpöörde tegemisel teemärgise 911 mõjuga mõistlikult arvestada (LS § 14 lg 2), samuti võis ta usalduspõhimõttest tulenevalt arvestada, et ka teised juhid järgivad LS § 16 lg 2 kohaselt liikluskorraldusvahendite nõudeid. Hageja väidete kohaselt sooritas ta möödasõitu korraga kahest sõidukist, kusjuures liiklusõnnetuse toimumise ajaks oli ta esimesest sõidukist juba möödunud. Möödasõidu katkestamine oleks sõidukite kiiruste olulist erinevust arvestades võinud hageja arvates luua veelgi suurema liiklusohu, lisaks BMW-le ja Toyotale oleks liiklusõnnetusse võinud sattuda ka

BMW ja Toyota vahel liikunud sõiduk. Hageja poolt möödasõidu sooritamist korraga kahest autost kinnitavad kaudselt ka eelpool viidatud K. I.i kirjalikud selgitused. Kostja ei ole menetluses seda asjaolu ka kahtluse alla seadnud. Kohtu hinnangul ei saa olemasolevate tõendite põhjal möödasõidu katkestamise tegeliku võimaluse kohta midagi järeldada. Puuduvad tõendid BMW ning BMW ja Toyota vahel liikunud sõidukite tegeliku liikumiskiiruse ning paiknemise kohta teekattemärgise 911 alguskohas. Samuti puuduvad täpsed tõendid ilmastikuja teeolude kohta. Selle põhjal ei saa aga asuda seisukohale, et möödasõidu ohutu katkestamine objektiivselt võimalik polnud. LS § 51 lg 3 p-de 5 ja 6 järgi peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga, ning et möödasõitval juhil on võimalik tagasi reastuda, ohustamata ja takistamata juhti, kelle sõidukist mööda sõidetakse. Hageja väited möödasõidu katkestamise võimatuse kohta annavad alust arvata, et hageja ei ole LS § 51 lg 3 p-de 5 ja 6 nõudeid järginud. Hageja väidete kohaselt ta Toyotat enne möödasõidu alustamist üldse ei märganudki. Kui hageja möödasõidu kavandamisel teise sõiduki olemasoluga ei arvestanud, pidanuks ta Toyota nägemisel alustatud möödasõidu kohe, s.t ühestki eesliikunud sõidukist möödumata, katkestama, arvestades eelolevat ristmikku ja teelõigu teekattemärgistust. Vaidlusaluse liiklusõnnetuse sündmuskohal täidetud vormil "Teade liiklusõnnetusest" tunnistas K. I. ennast liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutavaks, sama vormi väljale 123 "Liiklusõnnetuse asjaolud" on K. I. teinud risti kirje "ei andnud teed" juurde. Need asjaolud ei olnud vaidluse all. Juhi poolt vormil "Teade liiklusõnnetusest" enda liiklusõnnetuse eest vastutavaks tunnistamist on kohtupraktikas käsitletud sisuliselt kui deklaratiivset võlatunnistust põhjustatud liikluskahju osas. Samas LKindlS § 53 järgi ei mõjuta kindlustusvõtja poolt kannatanu liikluskahju hüvitamise nõude suhtes antud võlatunnistus kindlustusandja kohustuste mahtu kannatanu suhtes. Seetõttu leidis kohus, et vormil "Teade liiklusõnnetusest" K. I.i poolt avaldatu ei oma tõendamiskoormise jaotuse seisukohast tähtsust. K. I. ei ole menetluses ka pooleks. 21.07.2014 saabus Tallinna Ringkonnakohtusse M. B. apellatsioonkaebus Harju Maakohtu 20.06.2014 otsuse peale tsiviilasjas nr 2-13-43075. Hageja leiab, et kannatanule kindlustushüvitise tasumisest keeldudes või seda vähendades peab kindlustusandja tõendama, et esineb alus hüvitise vähendamiseks. Praegusel juhul ei ole tõendeid selle kohta, missuguse sõidukijuhi eksimus on liiklusõnnetuse põhjustanud. K. I. on enda tunnistuses juhtumi kohta selgitanud, et ta ei näinud enne vasakpööret M. I. sõidukit üldse. See viitab ilmsele rikkumisele, mis on ka põhjuslikus seoses toimunud liiklusõnnetusega. Kui juht alustab vasakpöörde manöövrit märkamata möödasõidul olevat sõidukit, siis on see ilmne ohu põhjustamine. Kindlustusandja peab tõendama, kumb rikkumine põhjustas vältimatult liiklusõnnetuse. Kui kindlustusandja seda ei suuda tõendada, siis peab ta kindlustushüvitise täielikult välja maksma. Maakohtus ei ole tõendatud M. I. suuremat süüd õnnetusjuhtumis. Arvestades, et hageja oli möödasõitu alustanud enne, kui K. I. alustas vasakpööret, tekitas ohuolukorra K. I., mitte hageja. Kui liiklusõnnetuse põhjuse kohta puuduvad tõendid, siis ei ole kindlustusandjal õigust hüvitamist vähendada. Liiklusõnnetuse põhjus oli K. I.i poolt LS § 39 lg 1 ja § 17 lg 5 p 3 nõuete rikkumine sõltumata sellest, kas K. I. näitas suunatuld või mitte. Kostja väidab, et M.B. pidi vastavalt LS § 51 lg-le 4 lõpetama möödasõidu. BMW kõrval oli teine auto. Arvestades talviseid teeolusid ja fakti, et hageja kõrval oli veel üks auto, ei olnud võimalik ega ohutu lõpetada möödasõitu. 50m pidevjoon on tehtud arvestusega, et katkendjoonelt alguse saanud möödasõit on ka võimalik lõpetada. Seega on hageja rikkumine küsitav. Samal ajal K. I.il oli tulenevalt LS § 17 lg 5 p-st 3 kohustus anda möödasõidul olevale sõidukile teed ning see

kohustus ei ole sõltuvuses pidevjoone olemasoluga. Oluline on, et liiklusõnnetuse olukorras sooritas K. I. manöövrit veendumata selle ohutuses. Pärast liiklusõnnetust allkirjastas K. I. vormi „Teade liiklusõnnetusest“, tunnistades, et on vastutav liiklusõnnetuse põhjustamise eest, kuna ei andnud teed. Sellega välistas K. I. liiklusõnnetuse kohta täiendavate tõendite kogumise politsei poolt. Kostja peab esitama tõendeid, et vormil „Teade liiklusõnnetusest“ fikseeritud asjaolud on ebaõiged ja K. I.il süü puudub. Kostja ei ole ühtegi tõendit esitanud. Maakohus pani hagejale kahjuhüvitise vähendamist välistavate asjaolude tõendamise koormuse. Kohtupraktika ja VÕS kohaselt on kindlustushüvitise vähendamise aluse esinemise tõendamiskoormis kindlustusandjal. Määruse põhjendused Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lõike 1 esimese lause kohaselt menetleb kohus hagi oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes samas seadustikus sätestatud üldisi menetluspõhimõtteid, kui tegemist on varalise nõudega hagiga ja hagihind ei ületa summat, mis vastab 2000 eurole. Hageja esitas maakohtusse 1850 euro nõude. Et vaidlusaluses asjas on tegemist rahalise nõudega, mis ei ületa 2000 eurot, siis on tegemist TsMS § 405 lõikes 1 nimetatud asjaga. Viidatud asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse menetlusse võtta üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Et maakohus ei ole otsuses kooskõlas TsMS § 442 lõikega 10 märkinud, et annab loa otsuse edasikaebamiseks, siis ei ole taolist luba antud. Asjaolu, et maakohus täitis seadusest tuleneva nõude ja lisas kohtuotsusele edasikaebamise korda käsitleva selgituse, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637 lg 21 tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vaidlusaluses asjas maakohus otsuse tegemisel selgelt ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või selgelt rikkunud menetlusõigust või selgelt ebaõigesti tõendeid hinnanud, seega ei kerki küsimust taoliste rikkumiste mõjust lahendile. Maakohus leidis õigesti, et hageja rikkus teekattemärgisega 911 teelõigul enne ristmikku möödasõitu jätkates vähemalt LS § 51 lg 4 nõudeid ning suurendas sellega liiklusõnnetuse toimumise riski. Seega on põhjendatud VÕS § 139 lg-st 1 lähtudes hagejale kompenseeritava liikluskahju vähendamine 50% ulatuses ning nõue täiendava hüvitise saamiseks tuli jätta rahuldamata. Asjaolu, et apellant maakohtu otsuses kaalutud hinnangutega ei nõustu, ei anna vastupidise väitmiseks alust. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks õiguslik alus.