2-13-43075 Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 20. juunil 2014. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Esitatud selgitus otsuse edasikaebamise korra ja tähtaja kohta ei ole käsitletav tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (TsMS § 637 lg 21).
Kohus selgitab, et vastavalt TsMS § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.22.05.2013 pöördus XXX(edaspidi hageja) MTÜ XXX kindlustuse vaidluskomisjoni (edaspidi Vaidluskomisjon) poole kaebusega 1850 euro suuruse kindlustushüvitise ja viivise saamiseks XXXSE Eesti filiaalilt (edaspidi kostja). Vaidluskomisjoni 05.09.2013 otsusega (nr 7-1/13/90) hageja kaebus rahuldati ning mõisteti kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitisena välja 1850 eurot ning kohustati kostjat tasuma hagejale maksmisele kuuluvalt hüvitiselt viivist alates 16.04.2013 hüvitise maksmise päevani võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud ulatuses.
2.16.09.2013 pöördus kostja Harju Maakohtu poole taotlusega vaadata hageja poolt Vaidluskomisjonile esitatud avaldus vastavalt liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 58 lg-le 7 läbi hagimenetluse korras hagina. Kostja palub jätta hagi rahuldamata.
3.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt toimus 15.03.2013 kl 18.30 ajal Rakveres Ringtee tänaval liiklusõnnetus, milles osalesid hageja poolt juhitud sõiduk BMW 530 registrimärgiga XXX (edaspidi BMW) ja XXX poolt juhitud sõiduk Toyota Avensis registrimärgiga XXX (edaspidi Toyota). Hageja poolt juhitud BMW oli sooritamas möödasõitu kahest sõidukist ning samal ajal oli XXX sõiduk sooritamas vasakpööret, kusjuures Toyota oli BMW suhtes teiseks möödasõidetavaks sõidukiks. Sõidukite kokkupõrge toimus hetkel, kui BMW oli sooritamas möödasõitu Toyotast ning Toyota oli samal ajal teinud pöörde vasakule. Sündmuskohale kutsutud politsei juuresolekul täidetud vormil "Teade liiklusõnnetusest" tunnistas oma vastutus XXX . Hiljem kindlustusandjatele esitatud seletustes on XXX väitnud, et lülitas enne vasakpööret 2(11)
2-13-43075 sisse suunatule ja hageja sooritas möödasõitu, ületades enne ristmikku 50m ulatuses maha märgitud pidevjoone. Hageja ei nõustu kostja 12.04.2013 otsusega, millega kostja otsustas (1) vähendada VÕS § 139 lg 1 alusel haegjale makstavat kahjuhüvitist 50%, (2) lugeda BMW liiklusõnnetuse eelseks turuväärtuseks 4900 eurot, sõiduki jääkväärtuseks 1200 eurot ja 50% turuväärtuse osaväärtuseks 1850 eurot, (3) hüvitada hagejale tekitatud kahju summas 1850 eurot (50 % sõiduki liiklusõnnetuse eelne väärtus miinus sõiduki jääkväärtus), (4) tunnistada hagejale tekitatud kahju liikluskahjuks LKindlS § 26 lg 2 mõistes ning (5) liikluskahju põhjustajaks lugeda 50% ulatuses XXX ja 50% ulatuses hageja. Hageja leiab Vaidluskomisjoni praktikale ja kohtupraktikale viidates, et vastutuse tunnistamine vormil "Teade liiklusõnnetusest" on käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena. Seetõttu on eelkõige XXX kohustus tõendada enda vastutuse puudumist ning möödasõitu sooritanud hageja vastutuse olemasolu, kusjuures tõendite vastuolu korral tuleb tõendeid tõlgendada võlakirja väljastanud isiku kahjuks. Eelnevast johtuvalt on just XXX kohustatud tõendama suunatule õigeaegset näitamist ning ainult Toyota juhi ütlused selles osas ei ole usaldusväärseks tõendiks. Hageja väidab, et XXX ei näidanud suunatuld õigeaegselt. Hageja hinnangul oli liiklusõnnetuse põhjuseks XXX poolne liiklusseaduse (LS) § 39 lg 1 ja § 17 lg 5 p 3 nõuete rikkumine sõltumata sellest, kas XXX näitas suunatuld või mitte. Hageja selgituse kohaselt läbib kiirusel 70 km/h sõiduk 1 sekundiga ligikaudu 19,44 meetrit. Kui pidevjoone pikkus oli 50 meetrit, siis nimetatud vahemaa läbitakse maksimaalse lubatud sõidukiiruse korral ca 2,5 sekundiga. Arvestades, et BMW oli sooritanud möödasõitu kahest sõidukist järjestikku, on hageja hinnangul tõendatud, et BMW oli vastassuunavööndisse sõitnud enne pidevjoont, st möödasõitu lubaval alal. Seega on asjaolusid hinnates tõendamist leidnud, et BMW ei ületanud teekattemärgist nr 911 "ühekordne pidevjoon". Hinnates Toyota ning BMW sõidukiiruste erinevust ning pidevjoone pikkust (50 meetrit), hea usu (VÕS § 6) ning mõistlikkuse põhimõtet (VÕS § 7) koosmõjus üldise liiklusohutusega, ei oleks hagejal pidevjoone ilmnedes möödasõidu katkestamine ning pärisuunavööndisse naasmine olnud mõistlikuks tegevuseks, kuivõrd Toyota, BMW ning BMW poolt mööda sõidetud sõiduki pikivahe oleks olnud ebapiisavalt väikene ning sõidukite kiiruste erinevusest tingituna oleks kolme osapoolega liiklusõnnetus olnud vältimatu. Hagejal oli suurema liiklusohu ja kahju vältimiseks mõistlik möödasõitu Toyotast jätkata. Hageja leiab, et tõendamist on leidnud, et XXX poolt liiklusnõuete rikkumise ning õnnetuse toimumise vahel on põhjuslik seos. Hageja käitumises ei ole liiklusnõuete rikkumine tõendatud. Eelnevast johtuvalt kuulus Vaidluskomisjonile esitatud kaebus rahuldamisele ning hüvitise vähendamine 50% ulatuses oli alusetu. Hageja palub liikluskahju põhjustajaks lugeda 100% ulatuses XXX ja 0 % ulatuses hageja ning kostjal hüvitada hagejale täiendavalt 1850 eurot ja viivised seadusjärgses määras.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
4.Kostja hagi ei tunnista.
5.Kostja on seisukohal, et kuivõrd liiklusõnnetuse toimus 50% mõlemast liiklusõnnetuse osapoolest tulenevatel asjaoludel, siis tuli vähendada hagejale (kui vähemalt osaliselt liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutavale isikule) makstavat kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel samuti 50%. 3(11)
2-13-43075 Kostja tugineb oma põhjendustes Riigikohtu 19.03.2013 otsuses (tsiviilasjas nr 3-2-1-713) esitatud seisukohtadele, mille kohaselt juhul, kui kahju on tekkinud osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lõike 1 järgi ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Kahjuhüvitise vähendamist kohaldatakse VÕS § 139 lõike 2 järgi muuhulgas juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. VÕS § 139 võimaldab hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise põhjustas. Riigikohtu otsuse kohaselt võib VÕS § 139 tähenduses hüvitise suuruse määramisel arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit. Osundatud lahendist tuleneb ka see, et riskist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis sõltub muuhulgas sõiduki massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata selle juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Riskimäära võivad konkreetsed asjaolud suurendada või vähendada. Täiendavalt saab hinnata iga sõiduki konkreetse manöövri objektiivset iseloomu ja ohtlikkust, millest tulenevalt õnnetus tekkis (näiteks möödasõit, pööre peateele). Teisalt saab aga arvestada ka õnnetuse põhjustamises osalenud mootorsõidukite juhtide käitumist, eelkõige käibes vajaliku hoolsuse järgimata jätmist ja liiklusnõuete eiramist, kostja viitab ka Riigikohtu 28.09.2009 otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09 (p 13). Praegusel juhul liikus hageja juhitud sõiduk vastassuunavööndis teelõigul, kus suunavööndid olid eraldatud teekattemärgisega 911 "Ühekordne pidevjoon". Teekattemärgis 911 eraldab suunavööndeid kaherealise tee ohtlikel lõikudel (Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011 määrus nr 12 "Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" § 25 lõige 1 punkt 1). Seega viitas teekattemärgistus ühelt poolt ohtlikule teelõigule ning teiselt poolt kohale, kus vastassuunavööndis asumine on peetud vajalikuks välistada. LS § 51 lõike 2 kohaselt, kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Hageja seletuse kohaselt sooritas ta möödasõitu kahest sõidukist. Kuigi ta võis eesliikuvast mitmest sõidukist möödasõidu alustamist pidada manöövri alustamise hetkel isegi ohutuks ja õigustatuks, pidi ta mootorsõiduki juhilt nõutavat hoolsust üles näidates möödasõidu edenedes siiski märkama, et katkendlik teekattemärgis asendus pidevjoonega. Seetõttu pidi hageja hoolsa ja liiklusnormistikku tundva juhina aru saama ka sellest, et eespool on ohtlik teelõik, mille tõttu on liikluse korraldaja soovinud välistada sõidukite paiknemise vastassuunavööndis. Sellise objektiivset asjaolu silmas pidades oleks hageja pidanud juhinduma LS § 51 lg-s 4 sätestatust ning katkestama möödasõidu. Jättes möödasõidu katkestamata ja jätkates eelnevalt möödasõiduks valitud kiirusega liikumist vastassuunavööndis ohtlikul teelõigul, jättis ta rakendamata meetme, mis oleks võinud kahju ära hoida või vähendada selle suurust. Oma selgitustes on hageja väitnud, et ta liikus lubatud sõidukiirusega 70 km/h. Ka ei olnud talle antud liiklussituatsioon võõras, kuna ta on varem sõitnud antud kohas. Teades pidevjoone olemasolu ja alustanuks pidurdamist või kiiruse vähendamist vähemalt pidevjoone algusest, oleks hagejal õnnestunud oma sõiduk peatada või tagasi pärisuunavööndisse suunduda enne kokkupõrke toimumist. Ohtliku teelõiguna tähistatud teel ohu ilmnemine on juhile objektiivselt ette aimatav, mistõttu ohtlikuna tähistatud teelõik kohustab juhti juba iseenesest valima sõidukiiruse, mis võimaldaks sõiduki peatamist 4(11)
2-13-43075 eespoolse nähtavusulatuse piires. Seega alates pidevjoone tekkimisest hageja vaatevälja, pidi ta juhinduma ka LS § 50 lõikes 3 punktis 1 sätestatust so liikuma möödasõidu katkestamise ja oma suunavööndisse naasmise raskendatusel edasi sellise kiirusega, mis võimaldanuks tal oma sõiduki peatada eespoolse nähtavusulatuse piires. Jätkates ohtlikul teelõigul liikumist möödasõiduks valitud kiirusega seda vähendamata ja möödasõitu katkestamata, võttis hageja teadlikult riski, mille tagajärjeks oli kokkupõrge vasakut pööret alustanud sõidukiga. Hinnates mõlema juhi riske, kandis just hageja olulist riskiosa oma liikumiskiirusest tulenevalt, kuivõrd just tema kiirus oli liiklusõnnetuses osalenud kahe sõiduki kiirustest suurim ja põhjustas seetõttu suuremaid kahjustusi. Kostja märgib, et juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohi siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Selliselt muutuks riskivastutus sisutühjaks. Kostja hinnangul ei esine erandlikke asjaolusid hüvitise alandamiseks miinimumini või selle välistamiseks. Hageja eiras LS § 51 lõikes 4 ja § 50 lõikes 3 punktis 1 sätestatud nõudeid ning nõuetekohase käitumise korral oleks liiklusõnnetus olnud ka tema poolt välditav või oleksid kahjulikud tagajärjed olnud väiksemad. Sõidukitele tekkinud kahjustuste ulatus on sõltuvuses sõidukite kiirustest. Kuivõrd XXX juhitud sõiduki kiirus oli minimaalne ning BMW sõiduki kiirus hageja väitel ca 70 km/h, siis ilmselgelt tekkisid hageja sõiduki kahjustused eelkõige tema enda sõiduki liikumiskiirusest tulenevalt. Väiksema kiiruse puhul oleksid ka hageja sõidukile tekkinud kahjustuste ulatus olnud väiksem. LS § 14 lõikest 2 tulenevast usalduspõhimõttest oli vasakpööret teostaval juhil õigus eeldada, et taga sõitvad sõidukid ei soorita möödasõitu kohas, kus suunavööndeid eraldab teekattemärgis 911. Kostja viitab LKindlS §-le 53 ja leiab, et liiklusõnnetuse puhul ei kehti kindlustusvõtja poolt kannatanu liikluskahju hüvitamise suhtes antud võlatunnistus, mistõttu ei ole ta sellega seotud.
MENETLUSE KÄIK
6.Kohus on nõudnud kooskõlas LKindlS § 58 lg-ga 10 Vaidluskomisjonist välja asja lahendamise materjalid (edaspidi Vaidluskomisjoni materjalid või LKF toimik) ja võtnud need tsiviilasja toimikusse.
7.Asja sisulise arutamise käigus 21.05.2014 toimunud kohtuistungil jäi hageja varasemas menetluses esitatud seisukohtade juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Pooled kinnitasid istungil, et Vaidluskomisjoni otsuse punktis 29 nimetatud asjaolude üle neil vaidlus puudub (tl 49).
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
8.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
9.Hagiavalduse esemeks on varakahju (täiendava) hüvitamise nõue LKindlS § 7 lg 1 ja § 44 lg-te 1 ja 2 alusel. LKindlS § 7 lg 1 esimese lause järgi on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. LKindlS § 44 lg 1 esimese lause kohaselt on kannatanu isik, kellel seoses liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga on tekkinud isikuvõi varakahju. Vastavalt LKindlS § 44 lg-le 2 hüvitatakse liikluskahju kannatanule ning sama seaduse §-s 27 ja § 32 lg-s 1 nimetatud isikutele. Kui isik on liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutav, hüvitatakse temale tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. 5(11)
2-13-43075 Lisaks nõuab hageja viivise väljamõistmist. See nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 113 lg 1 alusel.
10.Pooltel ei ole vaidlust järgmiste asja lahendamise seisukohast tähtust omavate asjaolude üle: - 15.03.2013 toimus Rakveres Ringtee tänaval liiklusõnnetus, milles osalesid hageja sõidukiga BMW ja XXX sõidukiga Toyota; - liiklusõnnetuse toimumise kohas oli lubatud suurim sõidukiirus 70 km/h ja enne liiklusõnnetuse toimumise kohta oli teele teekatte märgisena kantud 50 meetri pikkune pidevjoon; - liiklusõnnetuse tagajärjel said kahjustada Toyota vasakpoolne külg (eelkõige juhi uks) ja BMW parempoolne esinurk; - liiklusõnnetuse näol on tegemist liikluskindlustuse kindlustusjuhtumiga LKindlS § 26 lg-te 1 ja 2 tähenduses; - Toyota valdaja tsiviilvastutus oli liiklusõnnetuse toimumise ajal kindlustatud kostja poolt; - liiklusõnnetuse tagajärjel BMW hävis LKindlS § 34 lg 1 tähenduses, kusjuures BMW liiklusõnnetuse eelne väärtus oli 4900 eurot ja liiklusõnnetuse järgne väärtus on 1200 eurot; - kostja on hagejale tekitatud kahju 1850 euro ulatuses hüvitanud.
11.Pooled vaidlevad selle üle, kas 15.03.2013.a toimunud liiklusõnnetus on osaliselt tingitud hageja käitumisest tulenevatest asjaoludest, eelkõige hageja poolsetest liiklusseaduse nõuete rikkumisest, ning kas kostjal oli õigus seetõttu kahjuhüvitist VÕS § 139 alusel vähendada.
12.Kohus märgib, et LKindlS § 2 järgi on liikluskindlustus eeskätt suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus (sama seaduse §-s 27 nimetatud juhtudel lisaks ka õnnetusjuhtumite kindlustus). Vastutus suurema ohu allikaga tekitatud kahju eest on sätestatud VÕS 53. peatüki teises jaos (VÕS §-d 1056 jj). VÕS § 1057 kohaselt vastutab mootorsõiduki otsene valdaja põhimõtteliselt alati mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, sh kahju eest, mis põhjustatakse isikule, kes ise oli teise mootorsõiduki kui suurema ohu allika valitseja (vt nt Riigikohtu 24.09.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-75-07, p 12; 28.09.2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-76-09, p 13 või 02.03.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 11). Juhud, mil mootorsõiduki otsese valdaja vastutus on välistatud, on sätestatud VÕS §-s 1057. Suurema ohu allikaga kahju põhjustamine tähendab suurema ohu allikale iseloomuliku riski, s.o suurema ohu allikale kui asjale või tegevusele iseloomuliku kõrgendatud ohu realiseerumise tagajärjel kahju tekkimist (vt nt Riigikohtu 18.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 11). Seega vastutab mootorsõiduki valdaja sõltumata oma süüst liikluskahju eest, mis tekib mootorsõiduki käitamisele iseloomuliku ohu (riski) realiseerumise tagajärjel. Mootorsõidukit saab pidada suurema ohu allikaks ja mootorsõiduki põhjustatud kahju tuleb lugeda selle käitamisest tulenevaks kahjuks eelkõige siis, kui kahju põhjustatakse mootorsõiduki sihipärase kasutamisega mootorsõidukina liikluses. Mootorsõidukist lähtub iseloomulik risk eelkõige selle liikumisel, kuna seda ei ole võimalik viivitamata peatada, näiteks selle suure massi või kiiruse tõttu, aga ka tehnilise defekti või juhi ebaõigete sõiduvõtete tõttu. Mootorsõiduki käitamiseks VÕS § 1057 mõttes võib kohtu arvates siiski lugeda ka sõiduki aeglast liikumist või erandlikel asjaoludel ka teel seismist. VÕS § 1057 järgi vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest selle otsene valdaja asjaõigusseaduse §-st 32 ning § 33 lg-test 1 ja 2 mõttes, seega isik, kellel on tegelik võim mootorsõiduki üle, ehk isik, kes sõidukit kontrollib, st otsustab, kuhu ja millal 6(11)
2-13-43075 sõiduk liigub, kannab sõidukiga seotud kulusid ja majanduslikke riske ning saab selle kasutamisest kasutuseeliseid. Liikluskindlustuse kindlustusandja vastutab kohustusliku vastutuskindlustuse kindlustusandjana kindlustatud isiku poolt riskivastutuse alusel põhjustatud kahju eest LKindlS § 2, § 7 lg 1 ja § 26 (ja ka VÕS § 510) järgi LKindlS §-des 28 jj ettenähtud ulatuses. Sõiduki valdajat LKindlS § 5 lg 2 mõttes tuleb mõista sõiduki otsese valdajana VÕS § 1057 tähenduses. Kahju hüvitamise nõude võib LKindlS § 40 lg 2 (ja ka VÕS § 521 lg 1 esimese lause) järgi esitada nii liikluskahju tekitamise eest vastutava isiku kui ka tema kindlustusandja vastu. Mootorsõidukite kokkupõrkamisel sõidukitele tekkinud kahju hüvitamise eelduseks on VÕS § 127 lg 4 järgi ka põhjusliku seose olemasolu vastutuse aluseks oleva asjaolu ja kahjuliku tagajärje vahel.
13.Kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 järgi ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Seda kohaldatakse VÕS § 139 lg 2 järgi mh juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. VÕS § 139 kohaldub ka riskivastutusest tuleneva kahju eest hüvitise määramisel ja sellele saab tugineda ka vastutuskindlustusandja (vt nt: ülalviidatud Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-161-10, p 12; 04.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-29-11, p 13). Analoogselt VÕS §-ga 139 tuleb sätte eesmärgist lähtudes tõlgendada LKindlS § 44 lg 2 teist lauset, mille järgi hüvitatakse liikluskahju tekitamise eest osaliselt vastutavale isikule tekitatud liikluskahju proportsionaalselt teiste liikluskahju tekitamise eest vastutavate isikute vastutusega. VÕS § 139 võimaldab kohtul hinnata, kas ja kuivõrd üks või teine avariis osalenud sõiduki juht ise kahju tekkimise põhjustas. Hüvitise suuruse määramisel VÕS § 139 järgi saab kohtu arvates arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Iga mootorsõiduki otsese valdaja osaluse kindlakstegemisel tuleb hinnata kõikide põhjuste kogumit. Juhtide käitumist iseloomustavate asjaolude arvestamine hüvitise suuruse määramisel ja sel põhjusel hüvitise vähendamine ei tohiks kohtupraktikast lähtuvalt siiski moonutada riskivastutuse olemust ega viia VÕS § 1057 kohaldamise välistamiseni. Selliselt muutuks riskivastutus sisutühjaks. Kahju hüvitamise otsustamist ei saa taandada üksnes liiklusnõuete rikkumise eest avalikõigusliku vastutamise küsimusele. Hüvitise alandamine miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades) võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu käitumise tõttu täielikult elimineeritud. Arvestada tuleb aga ka sõidukitest nende massi või kiiruse erinevuse tõttu tulenevaid riske, mis võivad hüvitise vähendamise eeltoodud asjaoludel välistada. Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on enam-vähem võrdne ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama. Selliselt on VÕS §-de 139 ja 1057 kohaldamist selgitanud Riigikohus ka ülalviidatud otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13 (p-s 33).
14.Ka praeguses asjas vaidlustamata asjaolude põhjal tuleb järeldada, et hageja liikluskahju tekkimise üheks põhjuseks oli Toyota kui suurema ohu allika käitamisel realiseerunud risk. Samas osales liiklusõnnetuses ka hageja sõidukiga BMW kui suurema ohu allikaga. Teisiti öeldes on kaks suurema ohu allikat tekitanud kokkupõrkes teineteisele vastastikku kahju. Toyotat juhtinud XXX kui mootorsõiduki 7(11)
2-13-43075 otsese valdaja vastutust välistavaid asjaolusid (VÕS § 1057 p-d 1-5) kohtu hinnangul esile toodud ei ole. Seega tekkis hagejal VÕS § 1057 alusel kahju hüvitamise nõue Toyota juhi ja kostja vastu. Kostja ei ole menetluses ka vastupidist väitnud. Kostja hinnangul ei pea ta VÕS § 139 lg-st 1 lähtuvalt hagejale tekkinud liikluskahju siiski täies ulatuses hüvitama, kuna liikluskahju põhjustati osaliselt hageja enda poolt juhitud sõidukiga. Sellisele seisukohale on kostja asunud ka Vaidluskomisjoni materjalide hulgas olevas 15.03.2013 otsuses kahju nr C01130958 osalise hüvitamise kohta (LKF toimik, lk 96-98).
15.Poolte menetluses esitatu ei anna alust kahelda, et vaidlusaluse liiklusõnnetuse vahetuks põhjuseks oli XXX poolt juhitud Toyota manööver – vasakpööre. Pöörde tegemisel ei järginud XXX vähemalt LS § 17 lg 5 p-st 3 tulenevat nõuet anda teed temast möödasõidul olevale juhile, kui liikluskorraldusvahendid ei määra teisiti. Samas on ka hageja kohtu arvates rikkunud LS § 51 lg 4 nõuet, et kui möödasõidu ajal ilmneb takistus või liiklusoht, mida juht ei saanud ette näha või ei osanud õigesti hinnata enne möödasõidu alustamist, tuleb möödasõit katkestada. Erinevalt hagejast leiab kohus, et ka sellel rikkumisel on põhjuslik seos toimunud liiklusõnnetusega. Poolte esitatust järelduvalt oli hageja sõitmas Toyotast mööda kohas, kus suunavööndid olid eraldatud teemärgisega 911 "ühekordne pidevjoon". LS § 6 lg 6 ja § 7 lg 11 alusel Majandus- ja kommunikatsiooniministri 22.02.2011.a määrusega nr 12 kehtestatud "Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõuded fooridele" (edaspidi Määrus) § 25 lg 1 p 1 järgi ei tohi kaherajalise tee ohtlikel lõikudel suunavööndeid eraldavat ühekordset pidevjoont ületada.
16.Hageja väidete kohaselt ei olnud kohas, kus ta möödasõitu alustas, pidevjoont, oli katkendjoon. Pärast (kui teemärgis 911 algas) ei olnud tal võimalik enam ümber reastuda (tl 49; LKF toimik, lk 38). Iseenesest on Vaidluskomisjoni materjalide hulgas olevate skeemide ja fotode põhjal kohtu arvates usutav hageja väide, et möödasõidu alustamise kohas ei olnud teekattemärgis 911 veel alanud. Samas ei nõustu kohus sellega, et nimetatud teemärgise mõjualasse jõudes võis hageja alustatud möödasõitu plaanitud viisil jätkata. Kohtu arvates rikub ühekordse pidevjoone ületamise keeldu ka juht, kes on möödasõiduks vastassuunavööndisse reastunud enne pidevjoone algust. Kohtu hinnangul toetab sellist järeldust vähemalt LS § 16 lg 2, mille kohaselt peab liikleja muu hulgas täitma liikluskorraldusvahendi nõuet. Vastupidine tõlgendus oleks kohtu arvates ka ebamõistlik, arvestades teekattemärgise 911 eesmärki välistada sõidukite paiknemine vastassuunavööndis (vt ka otsuse põhjenduste järgmist punkti).
17.Teemärgise 911 selgituse kohaselt (Määrus § 25 lg 1 p 1) eraldab see märgis suunavööndeid kaherajalise tee ohtlikel lõikudel. Seega oli möödasõidu kohas tegemist potentsiaalselt ohtliku teelõiguga. Kohus nõustub kostjaga, et suunavööndeid eraldava teemärgise 911 eesmärgiks on välistada sõidukite paiknemine vastassuunavööndis, et vähendada liiklusohtu. Hoolikas ja ettevaatlik liikleja (LS § 14 lg 2) pidanuks praegusel juhul kavandama oma möödasõidu algusest peale selliselt, et see olnuks võimalik lõpetada enne teekattemärgise 911 algust. Kui see osutus mingil põhjusel võimatuks, tulnuks LS § 51 lg 4 nõuetest lähtuvalt möödasõit katkestada. Teelõigul teekattemärgisega 911 möödasõidu jätkamine kiirust vähendamata on kindlasti liiklusriski suurendav tegevus. Samuti oli möödasõidu katkestamata jätmine või sõidukiiruse vähendamata jätmine kahjuliku tagajärje saabumise riski suurendav asjaolu.
18.Hageja poolt Vaidluskomisjoni istungil avaldatust järelduvalt on ta samal teelõigul ka varem sõitnud. Hageja on istungil väitnud, et see on talle tuttav kant ning ta sõidab seal korra või kaks kuus (LKF toimik, lk 39). Vaidluskomisjoni materjalide hulgas olevatelt 8(11)
2-13-43075 skeemidelt ja fotodelt nähtuvalt oli tee selles kohas sirge (LKF toimik, lk 80, 106, 109. 113-115 ja 117). Nimetatud asjaoludest võib järeldada, et hageja oli möödasõitu alustades teadlik ka teel eelolevast ristmikust. Lisaks ilmneb hageja väidetest ja XXX kirjalikest selgitustest sõidukikindlustuse kahjuavaldustes (LKF toimik, lk 81-82 ja 8485), et BMW ees liikunud sõidukid sõitsid asulavälisel teel lubatud sõidukiirusest (70 km/h) aeglasemalt. Nendel asjaoludel pidanuks hageja XXX manöövrit (vasakpööret) ette nägema. Kohtu arvates ei ole hageja olnud selles osas piisavalt hoolas liiklussituatsiooni hindamisel.
19.Kohus lisab, et XXX võis vasakpöörde tegemisel teemärgise 911 mõjuga mõistlikult arvestada (LS § 14 lg 2), samuti võis ta usalduspõhimõttest tulenevalt arvestada, et ka teised juhid järgivad LS § 16 lg 2 kohaselt liikluskorraldusvahendite nõudeid.
20.Hageja väidete kohaselt sooritas ta möödasõitu korraga kahest sõidukist, kusjuures liiklusõnnetuse toimumise ajaks oli ta esimesest sõidukist juba möödunud. Möödasõidu katkestamine oleks sõidukite kiiruste olulist erinevust arvestades võinud hageja arvates luua veelgi suurema liiklusohu, lisaks BMW-le ja Toyotale oleks liiklusõnnetusse võinud sattuda ka BMW ja Toyota vahel liikunud sõiduk. Hageja poolt möödasõidu sooritamist korraga kahest autost kinnitavad kaudselt ka eelpool viidatud XXX kirjalikud selgitused. Kostja ei ole menetluses seda asjaolu ka kahtluse alla seadnud. Kohtu hinnangul ei saa olemasolevate tõendite põhjal möödasõidu katkestamise tegeliku võimaluse kohta midagi järeldada. Puuduvad tõendid BMW ning BMW ja Toyota vahel liikunud sõidukite tegeliku liikumiskiiruse ning paiknemise kohta teekattemärgise 911 alguskohas. Samuti puuduvad täpsed tõendid ilmastiku- ja teeolude kohta. Kohtu hinnangul ei saa selle põhjal aga asuda seisukohale, et möödasõidu ohutu katkestamine objektiivselt võimalik polnud. LS § 51 lg 3 p-de 5 ja 6 järgi peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga, ning et möödasõitval juhil on võimalik tagasi reastuda, ohustamata ja takistamata juhti, kelle sõidukist mööda sõidetakse. Hageja väited möödasõidu katkestamise võimatuse kohta annavad alust arvata, et hageja ei ole LS § 51 lg 3 p-de 5 ja 6 nõudeid järginud. Hageja väidete kohaselt ta Toyotat enne möödasõidu alustamist üldse ei märganudki (LKF toimik, lk 38). Kui hageja möödasõidu kavandamisel teise sõiduki olemasoluga ei arvestanud, pidanuks ta Toyota nägemisel alustatud möödasõidu kohe (st ühestki eesliikunud sõidukist möödumata) katkestama, arvestades eelolevat ristmikku ja teelõigu teekattemärgistust.
21.Kostja on heitnud hagejale ette ka LS § 51 lg 3 p 2 rikkumist. LS § 51 lg 3 p 2 kohaselt peab juht enne möödasõidu alustamist veenduma, et samal sõidurajal ees sõitva sõiduki juht pole andnud märku vasakpöördeks. Kohtu hinnangul ei saa seda rikkumist tõendatuks lugeda. Hageja väitel ei olnud hetkel, mil hageja alustas möödasõitu, Toyota vasakpoole suunatuli sisse lülitatud. XXX väidab, et ta lülitas enne vasakpöörde alustamist suunatule sisse ning suunatuli põles ka pärast liiklusõnnetuse toimumist (LKF toimik, lk 81-82, 84-85 ja 94-95). XXX seletus, mille kohaselt lülitas ta enne vasakpööret suunatule sisse, ei ole iseenesest vastuolus hageja väitega. Samas ei saa XXX seletusest järeldada, et hageja alustas möödasõitu sõidukist, mille juht oli andnud märku vasakpöördeks. XXX selgitustest ilmneb, et ta enne liiklusõnnetuse toimumist BMW-d ei näinud. Seetõttu ei saa XXX seletuse kaudu tuvastada ka seda, kus asus BMW ajal, mil XXX suunatule sisse lülitas. Asjaolu, et Toyota suunatuli oli pärast liiklusõnnetuse toimumist sisse lülitatud, ei kinnita samuti seda, et Toyota suunatuli oli sisse lülitatud ka siis, kui hageja möödasõitu alustas. Tõendite põhjal ei saa välistada, et XXX lülitas suunatule sisse pärast seda, kui hageja oli juba möödasõitu alustanud. 9(11)
2-13-43075
22.Kostja on menetluses täiendavalt väitnud, et hageja ületas enne liiklusõnnetust lubatud sõidukiirust, sõites 70 km/h asemel vähemalt 100 km/h. Kostja järeldab seda XXX seletustest ja asjaolust, et pärast liiklusõnnetuse toimumist paiskus Toyota 50 m kaugusele. Kohus leiab, et kostja väide hageja poolt lubatud sõidukiiruse ületamise kohta on samuti tõendamata. Esiteks ei saa XXX olla teada hageja sõiduki kiirus, kuna ta nägi BMW-d enda kinnitusel esimest korda alles vahetult enne kokkupõrget. Teiseks on kaheldav, kas XXX oli sellises liiklussituatsioonis objektiivselt võimeline BMW sõidukiirust õigesti tajuma. Toyota väidetav edasipaiskumine kokkupõrke tagajärjel võiks iseenesest olla BMW sõidukiiruse tuvastamise aluseks. Seda siiski üksnes juhul, kui sellele ja teistele sõidukiiruse tuvastamist võimaldavatele asjaoludele on hinnangu andnud vastavate eriteadmistega isik. Praegusel juhul sellise isiku arvamust Vaidluskomisjonile ega kohtule esitatud ei ole. Kohus lisab siiski, et kuigi vaidlusväliste asjaolude kohaselt oli teelõigul lubatud sõita kuni 70 km/h, tuli hagejal sõidukiiruse valikul lähtuda eeskätt LS 50 lg 3 nõuetest.
23.Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et XXX ei olnud vaidlusaluse liiklusõnnetuse ainus põhjustaja. Ka hageja rikkus teekattemärgisega 911 teelõigul enne ristmikku möödasõitu jätkates vähemalt LS § 51 lg 4 nõudeid ning suurendas sellega omalt poolt liiklusõnnetuse toimumise riski. Seega on kohtu arvates põhjendatud kostja poolt VÕS § 139 lg-st 1 lähtudes hagejale kompenseeritava liikluskahju vähendamine 50% ulatuses ning nõue täiendava hüvitise saamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohus märgib, et juhul kui ka kostja poolt hagejale ette heidetud LS § 51 lg 3 p 2 rikkumine leidnuks tõendamist, tuleks hagejat lugeda liiklusõnnetuse peapõhjustajaks ning ta peaks vastutama liikluskahju eest põhimõtteliselt suuremas ulatuses kui Toyota juht.
24.VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kuivõrd kostjal ei ole kohtu ülalesitatud järelduste kohaselt hageja ees täitmata kohustusi, on õiguslikult põhjendamatu ka hageja viivisenõue.
25.Seonduvalt hageja väidetega märgib kohus täiendavalt järgmist. Vaidlusaluse liiklusõnnetuse sündmuskohal täidetud vormil "Teade liiklusõnnetusest" tunnistas XXX ennast liiklusõnnetuse põhjustamise eest vastutavaks, sama vormi väljale 123 "Liiklusõnnetuse asjaolud" on XXX teinud risti kirje "ei andnud teed" juurde. Need asjaolud ei ole käesolevas menetluses vaidluse all ning kõnealune vorm on ka Vaidluskomisjoni materjalide hulgas (LKF toimik, lk 86). Juhi poolt vormil "Teade liiklusõnnetusest" enda liiklusõnnetuse eest vastutavaks tunnistamist on kohtupraktikas tõepoolest käsitletud sisuliselt kui deklaratiivset võlatunnistust põhjustatud liikluskahju osas. Samas LKindlS § 53 järgi ei mõjuta kindlustusvõtja poolt kannatanu liikluskahju hüvitamise nõude suhtes antud võlatunnistus kindlustusandja kohustuste mahtu kannatanu suhtes. Seetõttu ei oma vormil "Teade liiklusõnnetusest" XXX poolt avaldatu käesolevas asjas tõendamiskoormise jaotuse seisukohast tähtsust. XXX ei ole käesolevas menetluses ka pooleks.
26.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. 10(11)
2-13-43075 TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest kohtunik
11(11)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.