Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.07.2014, Tallinn
Tsiviilasja number
2-13-41442
Tsiviilasi
Linnasoojus AS-i hagi OÜ Tooberfest, Andrus Kandima ja Andres Jalaka (Jalakas) vastu solidaarselt võlgnevuse sissenõudmiseks
Tsiviilasja hind maakohtus
72 469.71 eurot
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
57 625.44 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 26.02.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
OÜ Tooberfest, Andrus Kandima ja Andres Jalaka apellatsioonkaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad
Apellant I/ kostja I OÜ Tooberfest (registrikood 10900437, asukoht Karjala küla, Leisi vald, 93823 Saare maakond) Apellant II/ kostja II Andrus Kandima (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXX XXXX, XXXXX
XXXX, XXXXX XXXXX XXXXXXX)
Apellant III/ kostja III Andres Jalakas (isikukood XXXXXXXXXXX, elukoht XXXXXXX XXXX,
XXXXX XXXX XXXXX XXXXXXX)
Apellantide/kostjate esindaja v/adv Kaire Aus Vastustaja/hageja Linnasoojus AS (registrikood 10265975, asukoht Maakri 28A, 10145 Tallinn), esindaja v/adv Andres Tamm
Pärnu Maakohtu 26.02.2014 otsus tühistada osaliselt põhivõla, intresside ja viivise väljamõistmise osas, jaotada uuesti menetluskulud ja määrata uuesti nii tsiviilasja hind maakohtus kui kaebuse hind. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Tühistatud osas teha uus otsus.
2.Otsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 1) Hagi rahuldada osaliselt; 2) Mõista OÜ-lt Tooberfest, Andrus Kandimalt ja Andres Jalakalt (Jalakas) välja solidaarselt AS-i Linnasoojus kasuks põhivõlgnevus 12 462.63 eurot, intressivõlgnevus 6195.72 eurot ja maakohtu otsuse tegemise päeva 26.02.2014 seisuga sisse nõutavaks muutunud viivis 9097.72 eurot; 3) Mõista OÜ-lt Tooberfest, Andrus Kandimalt ja Andres Jalakalt (Jalakas) välja solidaarselt AS-i Linnasoojus kasuks maakohtu otsuse tegemise päeva 26.02.2014 seisuga sisse nõutavaks mittemuutunud viivis 0,2% iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse 12 462.63 eurot täieliku tasumiseni, kuid mitte rohkem kui 3364.91 eurot; 4) Maakohtus kantud menetluskuludest jääb 43% hageja ja 57% solidaarselt kostjate kanda.
3.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
4.Apellatsioonimenetluse kulud jätta 33% ulatuses solidaarselt apellantide ja 67% ulatuses vastustaja kanda.
7.Mõista AS-lt Linnasoojus välja riigituludesse hagiavalduselt vähemtasutud riigilõiv 100 eurot.
8.Mõista OÜ-lt Tooberfest, Andrus Kandimalt ja Andres Jalakalt (Jalakas) solidaarselt välja riigituludesse apellatsioonkaebuselt vähemtasutud riigilõiv 100 eurot.
9.Resolutsiooni p-de 7 ja 8 osas tuleb kohtuotsus täita 15 päeva jooksul, alates jõustumisest (TsMS § 179 lg 5). Tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda otsuse jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist (TsMS § 179 lg 9). Peale TsMS § 179 lg-s 5 nimetatud tähtaja möödumist võib rahandusministri käskkirjaga määratud asutus saata kohtuotsuse sundtäitmisele (TsMS § 179 lg 6).
10.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Selgitused Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Menetlusabi andmise taotlus ei peata menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,
kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumisest. Asjaolud ja hageja nõue
1.06.09.2013 esitas Linnasoojus AS (hageja) Pärnu Maakohtule hagi solidaarselt Tooberfest OÜ (kostja I), Andrus Kandima (kostja II) ja Andres Jalakase (kostja III) vastu võla 48 682.44 eurot, millest põhivõlg on 26 930 eurot, viivis 16 097.14 eurot ja intress 5655.30 eurot, saamiseks. Samuti palus hageja mõista kostjatelt solidaarselt välja viivise kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni. Hageja vähendas 16.10.2013 nõude suurust ja palus välja mõista intressi hagi esitamise seisuga 3231.60 eurot ning seega kokku võlgnevuse 46 258.74 eurot. Hageja vähendas 04.02.2014 toimunud kohtuistungil nõuet veel 4793.37 euro võrra, kuna kostjate esitatud dokumentidest nähtuvalt on nad hagejale 19.06.2008 täiendavalt tasunud 75 000 krooni (4793.37 eurot).
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I 28.03.2005 laenulimiidilepingu LLTooberfest28032005, mille järgi laenas hageja kostjale 300 000 krooni. 08.03.2006 lepingu lisa 1 kohaselt andis hageja kostjale täiendavalt 70 000 krooni laenu. Hageja kandis laenu summas 300 000 krooni kostjale I üle 05.04.2005 ja summas 70 000 krooni 14.03.2006. Lisa 1 kohaselt kohustus kostja I laenu tagastama 31.03.2008 summas 300 000 krooni ja 31.03.2009 summas 70 000 krooni. Lisaks põhivõlale kohustus võlgnik tasuma ka intressi 12 % aastas.
3.Kuna laenaja oma lepingulisi kohustusi ei täitnud, sõlmisid pooled 28.03.2011 laenulepingu lisa 2, mille kohaselt lugesid alates 01.01.2011 põhivõlaks 26 930 eurot, mille võlgnik kohustus tasuma koos intressidega hiljemalt 31.12.2012 ja jooksvalt intresse iga aasta 30. juuniks ja 31. detsembriks. Kostja I oma kohustusi ei täitnud. 28.03.2011 lisaga 2 võtsid kostja I juhatuse liikmed – kostja II ja III – endale solidaarse käenduskohustuse tasuda laenusaaja eest kuni 40 000 euro suuruse summa. Käenduslepingud sõlmiti 28.03.2011 kehtivuse lõpptähtajaga 28.03.2014. Kostja I kinnitas 28.03.2011 kompromisslepinguga (VÕS § 578), et on hagejale võlgu ja kostja esindajad on isiklikult käendanud võlakohustust. Põhivõlg muutus sisse nõutavaks 01.01.2013.
4.Kostjad on vaidlusalust kokkulepet ise kinnitanud – kostja III 19.06.2013 e-kirjas ning kostja II 26.06.2013 ja 08.07.2013 e-kirjades. Kostjad on laenu saanud, see on ülekantud kostja I arvele maksekorraldustega.
6.Kostjad hagi ei tunnista. Kostjad ei ole laenulepingut ega selle lisasid sõlminud, samuti ei ole lepingutingimusi kokku lepitud. Hageja ei ole esitatud nõudeid tõendanud. Hagile lisatud maksekorraldused ei ole seotud hagis märgitud laenuga ja mistahes lepingutega. Aktsessoorsuse tõttu on tühised ka käenduslepingud.
7.Juhul kui kohus leiab, et pooltevahelised lepingud kehtivad, siis on hageja esitatud põhinõue 26 930 eurot õigustühine, kuna selle sisse on arvestatud ka intressid, kuid tasumata intressilt ei saa arvestada viivist (võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 6) ega intressi. Hageja arvestas hagiavalduse punktis 2.1 intressilt intressi (26 930 x 0,21= 5655.30 eurot). Hagiavalduse punktis 2.2 on intressiks märgitud 12% aastas ja punktis 2.3 tooduna 0,0325 kalendripäevas ning lepingu punktis 3.1 ja lisa 1 punktis 3.1 on omakorda intressiks märgitud 9% ja 12%. Viivise protsendiks on hagiavalduse punktis 2.4 märgitud 0,002% päevas ja lepingu punktis 6.1 0,07% päevas, millega kostjad ei nõustunud, kuna nimetatud tingimuste kohaldamise osas puudub pooltevaheline mistahes kokkulepe. Seega nähtub hageja esitatud tõenditest tingimuste erinevus, mis seab kahtluse alla haginõuete õigsuse.
8.Hageja nõudis intressi 12% aastas, mis on tasumata 01.01.2012-01.09.2013. Laenulimiidilepingu punkti 2.2 kohaselt saab laenusaaja kasutada laenulimiiti 300 000 krooni kuni 31.03.2008 ja lisa 1 punktis 4.1.1.2 märgitud limiiti 70 000 krooni kuni 31.03.2009. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse. Seega on hageja esitatud intressinõue õigustühine.
9.Hageja ei ole kordagi enne hagi esitamist, so ligi 5 aastat, nõudnud viivist. Seega on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 138).
10.Juhul, kui kohus leiab, et hagejal on õigus nõuda viivist ja intressi, tuleb kõrvalnõudeid vähendada kokku põhinõude suuruseni (VÕS § 162 lg 1). Esimese astme kohtu otsus
11.Pärnu Maakohus rahuldas 26.02.2014 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostjate kanda. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja põhivõla 22 136.63 eurot, intressi 3231.60 eurot ja viivise 16 097.47 eurot. Samuti mõistis maakohus kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras iga viivitatud päeva eest põhinõudelt (22 136.13 eurot) kuni kohustuse täitmiseni, kuid mitte rohkem, kui põhinõue.
12.Laenu- ja käenduslepingud on allkirjastatud ning seega on tõendatud, et kostja I on laenulepingud ja nende lisad sõlminud, laenu 370 000 krooni reaalselt saanud ning laenu ja intresse osaliselt tagastanud. Samuti on tõendatud käenduslepingute sõlmimine. Kostja I sai 28.03.2011 laenulimiidilepingu lisa 2 sõlmimisega uue laenu tasumise tähtaja ja hageja loobus viivise nõuetest kostja vastu. Samuti lepiti kokku uues intressi ja viivise suuruses. 28.03.2011 kinnitas kostja I, et on hagejale võlgu ja et kostjad II ning III on isiklikult käendanud võlakohustust.
13.Kostjad ei ole sisuliselt põhjendanud, miks hageja nõuded on õigustühised ja alusetud, vaid on osundanud hageja intressi ja viivise ekslikult arvestamisele. Kohus viitas, et hageja parandas eksimuse juba 16.10.2013.
14.Tõendatud on, et vaidlusalune laen kujundati ümber ja selle osas sõlmiti kompromiss ning lepingupooled lugesid alates 01.01.2011 põhivõlgnevuseks 26 930 eurot, millele lisandus intress 12% aastas ja mille tasumise kohustuse rikkumisel oli laenuandjal õigus nõuda ning laenusaajal kohustus tasuda viivist 0,2% kalendripäevas. Kostjad on viidatud kokkulepet ka ise kinnitanud – kostja II kirjutas hagejale 19.06.2013, et ei suuda eelnevalt kokkulepitud kohustust 20 000 eurot täita ja soovib võla ajatamist. Ka kostja II tunnistab 30 000 euro suurust võlga 26.06.2013 ja 08.07.2013 e-kirjades.
15.Kohus ei pidanud põhjendatuks kostjate taotlust VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel viivise vähendamiseks, kuna viivis ei ületa põhinõuet. Hageja on arvestanud viivist vastavalt lepingule. Kostjad II ja III on kostja I osanikud ning ainsad juhatuse liikmed ja seega ka käendajatena algusest peale teadlikud kostja I kohustustest hageja eest ning seega ei ole usutav nende väide, et hageja ei ole nendele esitanud hoiatust võla sissenõudmise kohta. Apellatsioonkaebus
16.27.03.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palusid kostjad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
17.Kaebuse põhjenduste kohaselt jättis maakohus kostjate vastuväited tähelepanuta ja tõendid hindamata, mille tulemusel tegi ebaõige otsuse. Kohus ei arvestanud 28.03.2011 käenduslepingute tingimustes sätestatud käendajate rahalist maksimumsummat. Viidatud tingimuste kohaselt käendaja käendab ja kohustub tasuma laenusaaja kohustusi kogusummas kuni 40 000 eurot, mis on koos intresside ja viivisega käendaja suurim võimalik vastutus laenuandja ees. Hageja kohtule esitatud 05.04.2005 maksekorraldus nr 627 ei ole seotud vaidlusaluse laenuga. Laenulepingute kõikidel lisadel ei ole apellantide allkirju ja seetõttu ei saa neid lugeda sõlmituks.
18.Kohus jättis tähelepanuta, et hageja ei ole laenu võlgnevusest maha arvestanud 75 000 krooni suurust laekumist 19.06.2008. Suuremalt nõudelt soovib hageja omakorda alusetult arvestada kõrvalnõudeid.
19.Laenulimiidilepingu väidetav lisa 2 ei vasta kompromissilepingu tunnustele. Lepingu lisa 2 on õigustühine.
20.Maakohus ei ole kostjate sisulisi vastuväiteid viivise ja intressi osas kogumina analüüsinud ega põhjendanud. Hageja ei ole oma nõuet parandanud. Laenulepingu lisa 2 punktides 5-7 toodud sõnastust ja hagis esitatud põhinõuet võrreldes on hageja pahausklikult esitanud põhinõude, mis sisaldab juba intresse ja lugenud 26 930 eurot põhivõlaks. Hageja arvestab alusetult rikastumise eesmärgil intressidelt intresse ja viivist, mis ei ole VÕS § 113 lg 6 kohaselt lubatud. Kostjad ei ole laenu juurde saanud. Seetõttu on hageja nõuded VÕS § 6 ja TsÜS § 138 alusel õigustühised.
21.Kostjad on aru saanud, et hageja loobus viivisenõude esitamisest. Hageja käitus vastuoluliselt ja viivisenõude esitamine hagiavalduses on vastuolus hea usu põhimõttega ning vastustaja on oma viivise nõudeõiguse minetanud (VÕS § 6 lg 1 ja TsÜS § 138). Maakohus ei põhjendanud, kas hageja käitumine viivise nõudmisel on kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr 3-2-1-70-09 ja hea usu põhimõttega. Kuivõrd hageja kostjate väidetele vastuväiteid ei esitanud, võib järeldada, et ta võttis need omaks.
22.Hageja ei vaielnud vastu kostjate väidetele, et intressi arvestamine ei ole pärast laenusumma sissenõutavaks muutumist võimalik ega lubatud ja maakohus pidanuks vastava nõude jätma rahuldamata.
23.Kohus pidanuks VÕS § 162 lg-le 1 tuginedes jätma viivise välja mõistmata või vähendama põhinõudeni. Kostjad on tasunud põhinõuet 11 184.54 eurot ja põhivõlgnevuse suuruseks on 12 462.77 eurot ning seega ületab viivise nõue 16 097.47 eurot põhinõuet. Samuti tuleb arvestada 19.06.2008 kostjate poolt tasutud 75 000 krooniga.
24.Kohus ei teavitanud kostjaid ega nende lepingulist esindajat istungi aja muutmisest. Kohus ei esitanud mõjuvaid põhjuseid istungi aja muutmiseks. Istungi aja muutmisest teatamata jätmine on menetlusosaliste õiguste ja protsessinormide rikkumine, mille tulemusel ei saanud kostjad oma õigusi kaitsta. Vastustaja seisukoht
25.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
26.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks. Tühistatud osas saab apellatsioonikohus teha uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt. Otsuse osalise tühisuse tõttu tuleb uuesti jaotada ka maakohtus kantud menetluskulud. Lisaks tuvastas kolleegium, et maakohus määras ebaõigesti hagihinna ja ringkonnakohus on määranud kaebuse menetlusse võtmisel ebaõigesti kaebuse hinna. Kolleegium määrab mõlemad hinnad uuesti ning kohustab menetlusosalisi tasuma riigituludesse vähemtasutud menetluskulud.
27.Kolleegium nõustub maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaoludega (laenulepingute ja nende lisade sõlmimine poolte vahel; laenu- ja intressisummade osaline tasumine; käenduslepingute sõlmimine) ega pea selles osas TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Apellatsioonkaebuses on kostjad korranud maakohtus esitatud vastuväiteid, millele maakohus lahendis kooskõlas TsMS § 442 lg-ga 8 asjakohases ulatuses vastas.
28.Küll aga ei saa kolleegium nõustuda maakohtuga selles, nagu saaks kostjate võlgnevuse arvestamisel võtta põhivõlana, milliselt arvestatakse intressi ja viivist, arvesse rahasummat, milline juba sisaldab lisaks tagastamata laenusummale sellelt arvestatud intresse. Selles osas on apellantide väited asjakohased. VÕS § 113 lg 6 on kategoorilise sisuga imperatiivne norm, mille rikkumise vältimatuks tagajärjeks on vastava kokkuleppe tühisus. Riigikohus on lahendites nr 3-2-1-169-13 ja nr 3-2-1-1-14, aga ka nr 3-2-1-2-14 selgitanud, et VÕS § 113 lg 6 esimene lause keelab kokkulepped intressilt (sealhulgas viiviselt) viivise arvestamise kohta, samuti sellised kokkulepped pärast intressi (sealhulgas viivise) sisse nõutavaks muutumist. Selle sätte kohaldamist ei saa vältida ainuüksi seeläbi, et asendada üks võlasuhe teisega. Tulenevalt intressilt (sealhulgas viiviselt) viivise arvestamise keelust on refinantseerimislepingus (võlatunnistuses vmt uues õigussuhtes), mille järgi laenuandja ja laenusaaja lepivad kokku maksetähtaja pikendamises (millega võib kaasneda ka teiste lepingutingimuste muutumine), lubatud arvestada intressi ja viivist üksnes esialgse laenulepingu järgselt põhivõlalt.
29.Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et laenulepingu lisa 2 (t lk 47) näol on tegemist poolte kompromissiga, millega muudeti osaliselt laenulepingu tingimusi (tagastamise tähtaega, intressi- ja viivismäärasid) ja millega hageja loobus selle sõlmimise seisuga sisse nõutavaks muutunud viivisest. Samas ei saa nõustuda vastuolu tõttu VÕS § 113 lg-ga 6 sellega, nagu oleks kehtiv kokkulepe selles osas, et intresse ja viivist oleks laenuandjal õigus nõuda põhivõlalt, mille moodustavad lisaks tasumata laenu põhiosale ka seisuga 31.12.2010 sellelt tasumata intressid. Hagejal on õigus nõuda kostjatelt tasumata intresse, kuid sellelt omakorda intressi ja viivise arvestamine on tühine.
30.Maakohtu otsus ei sisalda välja mõistetud võlgnevuse arvestust. Selles osas ei vasta otsuse põhjendused TsMS § 442 lg-s 8 sätestatule. Samas võttes aluseks asjaolu, et maakohus mõistis põhivõlgnevusena välja 22 136.63 eurot hagetud 26 930 euro asemel, siis pidi
maakohus võtma arvesse kostjate vastuväite selle kohta, et kompromissis esile toodud võlgnevuse arvestuses ei olnud pooled võtnud arvesse 75 000 kr (4793.37 euro) suurust laenu tagasimakset 19.06.2008 (t lk 72). Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud ja selgitas vastuses kaebusele väljamõistetud põhivõla suuruse kujunemist just selliselt (t lk 135). Seega ei saa nõustuda kaebuses esile tooduga, nagu ei oleks maakohus viidatud tõendit (maksekorraldust) üldse arvesse võtnud.
31.Küll aga on asjakohane, et maakohus ei võtnud nõude põhjendatuse kontrollimisel arvesse, et kui põhivõlgnevus oli kompromissi sõlmimise ajal tegelikkuses 75 000 kr (4793.37 euro) võrra väiksem, pidid ka intressid alates 20.06.2008 olema võrdeliselt väiksemad. Samuti tuleb nõustuda apellantide viitega Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-141-12, nr 3-2-1-89-08 ja nr 3-2-1-137-06, milles leiti, et intressi väljamõistmine aja eest pärast laenu tagastamise tähtaja möödumist ei ole põhjendatud. Leppides kokku laenu tagastamise tähtaja, on lepitud kokku laenu kasutamise tähtaeg. Leppides kokku intressid laenu kasutamise eest, on lepitud kokku tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sisse nõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine õigusliku aluse ja edasi tuleb kõne alla üksnes viivise või kahjuhüvitise arvestamine. Laenulepingu lisa 1 p 4.1.1 kohaselt pidi laenust 300 000 kr olema tagastatud hiljemalt 31.03.2008 ja 70 000 kr hiljemalt 31.03.2009 (t lk 54). Hageja on arvestanud intresse aga kuni 31.12.2010, seega ka aja eest peale laenu tagastamise tähtaja lõppu (t lk 47; 62).
32.Eeltoodust tulenevalt on hageja intressinõue õiguslikult põhjendatud järgmise arvestuse alusel: 1) 9% aastas; periood 05.04.2005 kuni 13.03.2006, so 343 päeva; kasutatud raha 300 000 kr; intress 20 580 kr (1315.30 eurot); 2) 9% aastas; periood 14.03.2006 kuni 31.01.2006, so 18 päeva; 370 000 kr; intress 1332 kr (85.13 eurot); 3) 12% aastas; periood 01.04.2006 kuni 30.12.2006, so 274 päeva; 370 000 kr; intress 30 414 kr (1943.81 eurot; 4) 12% aastas; 31.12.2006, so 1 päev; 320 000 kr; intress 96 kr (6.14 eurot); 5) 12% aastas; periood 01.01.2007 kuni 31.03.2008, so 455 päeva; 270 000 kr; intress 36 855 kr (2355.46 eurot); 6) 12% aastas; periood 01.04.2008 kuni 31.03.2009, so 365 päeva; 70 000 kr; intress 7665 kr (489.88 eurot). Seega kokku oli laenuandjal õigus saada laenuraha kasutamise eest lepinguperioodil intresse 6195.72 eurot. Sellest oli tasutud 15.12.2005, 31.03.2006 ja 02.01.2007 kokku 38 771 kr (2477.92 eurot). Seega kuulub hagi laenulepingu perioodil sisse nõutavaks muutunud intresside osas rahuldamisele 6195.72 - 2477.92 = 3717.80 euro osas. Lisaks on hagejal õigus saada intressi 12% aastas perioodi 01.01.2011 kuni 31.12.2012, so 730 päeva, eest põhisummalt 12 462.63 eurot, seega 2729.32 eurot.
33.Kolleegium ei nõustu apellantide seisukohaga, nagu oleks laenuandja loobunud kohtueelselt kogu viivisenõudest. Selliseid tõendeid esitatud ei ole. Puudub vaidlus, et 28.03.2011 kokkuleppe sõlmimisel laenuandja loobus eelneva viivise nõudmisest, kuid viidatud kokkuleppes lepiti kokku võlgnevuse tasumise tähtaeg ja selle mittetäitmisel viivise määr 0,2% iga viivitatud päeva eest (t lk 47). Kuna kostjad kokkulepet ei täitnud, on hagejal õigus viivist nõuda ja tegemist ei ole hea usu vastase nõudega.
34.Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja nõue ümber arvestada järgmiselt: 1) laenu põhiosa võlgnevuseks on 17 256 – 4793.37 = 12 462.63 eurot; 2) maakohtu otsuse tegemise aja seisuga sisse nõutavaks muutunud viivis: arvestuse periood 01.01.2013 kuni 26.02.2014, see on 422 päeva; lisa 2 p-s 12 kokkulepitud viivis 0,2% iga viivitatud päeva eest; põhivõlgnevus 12 462.63 eurot; seega viivis 9097.72 eurot; 3) intressid 3717.80 + 2729.32 = 6195.72 eurot.
35.Kostjad on esitanud viivise vähendamise taotluse VÕS § 113 lg 8 ja § 162 alusel, paludes vähendada väljamõistetavat viivist kuni põhinõudeni (t lk 66). Maakohus jättis taotluse rahuldamata, põhjendades seda asjaoluga, et väljamõistetud viivis ei ületa põhivõlga. Maakohtu väide on õige sisse nõutavaks muutunud viivise osas, kuid lisaks sellele on maakohus mõistnud kostjatelt välja kohtuotsuse tegemise ajaks veel sisse nõutavaks mittemuutunud viivise. Seega teoreetiliselt võib kostjatelt väljamõistetav viivis siiski kujuneda suuremaks kui põhivõlg. Hageja ei toonud maakohtus esile ega tõendanud, et tal oleks tekkinud kostjate viivitamise tulemusena kahju, mis ületab põhivõlgnevust. Kohtupraktika on üheselt paika pannud, et sellisel juhul ei ole hagejal õigust saada viivist üle põhivõla suuruse, kusjuures arvestada tuleb ka TsMS § 367 alusel väljamõistetud tulevikus sisse nõutavaks muutuva viivisega (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-167-09, nr 3-21-87-10, nr 3-2-1-66-05, nr 3-2-1-162-10). Seega tuleb maakohtu otsuse resolutsiooni täiendada selliselt, et kostjatelt väljamõistetav koguviivis ei tohi ületada põhivõla suurust ehk TsMS § 367 alusel väljamõistetava viivise summa ei tohi ületada (12 462.63 – 9097.72) 3364.91 eurot. Küll aga nõustub kolleegium maakohtuga selles, et arvestades, et käendajateks on laenusaaja juhatuse liikmed, ei ole veenev nende väide, et laenuandja ei esitanud neile ligi 5 aasta jooksul hoiatust võla sissenõudmise kohta. 28.03.2005 laenuleping ja 08.03.2006 lisa olid allkirjastatud Andres Jalaka poolt. 28.03.2011 lisa oli allkirjastatud nii Andres Jalaka kui Andrus Kandima poolt. Seega ilmselt olid ja pididki olema mõlemad juhatuse liikmed teadlikud laenulepingu täitmise seisust nii enne kui pärast 28.11.2011 käenduslepingute allkirjastamist.
36.Kolleegium nõustub apellantidega selles, et maakohus pidi otsuse tegemisel arvestama käenduslepingutes kokkulepitud käendajate vastutuse piirmäära. Mõlema käendajaga sõlmitud lepingutes sisaldub kokkulepe, et „käendaja käendab ja kohustub tasuma laenusaaja kohustusi kogusummas kuni 40 000 eurot, mis on koos intresside ja võimalike viivistega käendaja suurim võimalik vastutus laenuandja ees“. VÕS § 142 lg 3 kohaselt võib käendaja vastutus olla piiratud muuhulgas rahasummaga ja sellisel juhul peab piirangut kohtuotsuse täitmisel arvestama. Käesolevas asjas ei riku aga maakohtu otsuse resolutsioonis vastava märke puudumine käendajate õigusi, sest nendelt hageja kasuks väljamõistetud rahasumma ei saa ületada 12 462.63 + 12 462.63 + 6195.72 = 31 120.98 eurot. Seega ei oma käesoleva otsuse täitmisel tähtsust, et käendajate vastutus on piiratud 40 000 euroga.
37.TsMS § 137 lg 11 alusel võib kõrgema astme kohus muuta asja hinda, kui see on alama astme kohtus määratud ebaõigesti. TsMS § 136 lg 4 kohaselt võib kohus muuta tsiviilasja hinda asja lahendava kohtulahendiga. Maakohus nõustus hageja poolt hagiavalduses nimetatud hinnaga 48 682.44 eurot, millest põhivõlg moodustas 26 930 eurot, intressivõlg 5655.30 eurot ja sisse nõutavaks muutunud viivis 16 097.14 eurot (t lk 2-3, 90). Seega võttis maakohus hagihinna määramisel arvesse TsMS § 124 lg 1 ja § 133 lg 1 alusel põhivõla, intressi ja hagi esitamise hetke seisuga sisse nõutavaks muutunud viivise, kuid jättis arvestamata TsMS § 133 lg 2, mille kohaselt tuleb TsMS § 367 alusel arvestatava viivise nõude esitamisel hagihinna arvestamisel liita hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Hageja võttis viivise arvestamisel põhivõlana arvesse 26 930 + 5655.30 = 32 585.30 eurot. Seega oleks tulnud maakohtul hageja poolt näidatud hinnale lisada TsMS § 133 lg 2 alusel summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale, see on 32 585.30*0,2%*365 = 23 787.27 eurot. Seega oli maakohtus hagi hinnaks 48 682.44 + 23 787.27 = 72 469.71 eurot, millelt tuli riigilõivuseaduse (RLS) Lisa 1 alusel tasuda riigilõivu 950 eurot. Hageja tasus 850 eurot (t
lk 13). Seega tuleb TsMS § 179 lg 1 alusel mõista hagejalt riigituludesse täiendav riigilõiv 100 eurot.
38.Maakohus mõistis kostjatel välja hageja kasuks 22 136.63 (põhivõlg) + 3231.60 (intressid) + 16 097.47 (sisse nõutavaks muutunud viivis) = 41 465.70 eurot ja lisaks viivise TsMS § 367 alusel, kuid mitte rohkem kui põhivõlg 22 136.63 eurot. Kostjad vaidlustasid otsuse täies ulatuses. Seega tuleb ka kaebuse hinna arvestamisel lähtuda muuhulgas TsMS § 133 lg-st 2 ning arvestada hinna hulka sisse nõutavaks mittemuutunud viivis ühe aasta eest, see on 22 136.63*0,2%*365 = 16 159.74 eurot. Seega on apellatsioonkaebuse tegelikuks hinnaks 57 625.44 eurot, millelt tuli tasuda riigilõivu 950 eurot. Apellandid tasusid 850 eurot (t lk 128). Seega tuleb TsMS § 179 lg 1 ja § 165 lg 3 alusel mõista apellantidelt solidaarselt riigituludesse täiendav riigilõiv 100 eurot.
39.Hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse osalisel rahuldamisel lähtub ringkonnakohus menetluskulude jaotamisel TsMS § 163 lg-st 1 ja § 165 lg-st 3. Võttes arvesse, et hagiavalduses nõutust kuulub rahuldamisele 57% (48 682.44-st 27756.07), jääb 43% maakohtus kantud menetluskuludest hageja ja 57% solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebusest kuulub rahuldamisele 67% (27 756.07 41 465.70-st). Seega apellatsioonimenetluses kantud kuludest jääb apellantide kanda solidaarselt 33% ja vastustaja kanda 67%.
Ulvi Loonurm
Gaida Kivinurm
Imbi Sidok-Toomsalu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.