Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

liisinguvõtja pidi maksma liisingumakseid (osamakseid ja intressi) vastavalt maksegraafikule, siis oli hageja ja liisinguvõtja OÜ Hamilton vahel sõlmitud liisinguleping VÕS § 361 järgi. Leping on lõppenud 01.07.2009 seoses põhivõlgniku kohustuse rikkumise tõttu lepingu ülesütlemisega VÕS § 101 lg 1 p 4 järgi. Käenduslepingust 12.04.2006 nähtuvalt on pooled, sealjuures kostja, väidetavalt omakäeliselt allkirjastanud lepingudokumendi VÕS § 11 lg 1 järgi. Kostja tunnistaja HA ütluste kohaselt oli kostja OÜ Hamilton juhatuse liige ja osanik. Pank vajas liisingulepingute tagamiseks kahte käendajat. Kuna kostja läks 1998 4-ks aastaks Soome, ajas tunnistaja äriühingu asju, allkirjastades kostja eest dokumente. Tunnistaja kinnitas istungil, et kuna pank andis lepingu eksemplari kaasa, siis kirjutas ta kostja eest alla; tunnistaja kasutuses oli ka kostja ID kaart. Kostja taotluse alusel läbiviidud ekspertiisitulemist nähtub, et 12.04.2006 käendusleping, mis on sõlmitud väidetavalt hageja ja kostja vahel, on kostja poolt alla kirjutatud, samuti on kirjutatud tema poolt kuupäev „12. aprill 06“. Aktist nähtuvalt on käenduslepingul olev kostja allkiri ja kuupäev kirjutatud käekirjaga, mis on keskmiselt välja töötatud, kirjutamise tempo on kiire ja rõhk vastab tüüpkirjale. Aktist nähtuvalt on võrdlusmaterjalil, mille esitas kostja kohtule ja ekspertiisiks, käekiri keskmiselt väljatöötatud astmega. Aktist nähtub, et vaidlustatud allkiri järgib võrdlusmaterjalil toodud allkirja ülesehitust. Vaidlustatud allkirja võrdlemisel kostja võrdlusallkirjadega ilmnesid kokkulangevused kõigis üldtunnustes ja eritunnustes. Tunnistaja HA ütluste kohaselt läks kostja 1998 4 aastaks Soome. Seega ajal, mil vaidlusalune käendusleping 12.04.2006 sõlmiti, ei viibinud kostja enam välisriigis. Kohtule kostja enda poolt esitatud ja tema poolt Nordea Pangaga sõlmitud lepingutest ja nende lisadest nähtub kostja allkiri. Tema esitatud võrdlusmaterjali järgi on kostja andnud Nordea Pangaga sõlmitud lepingutele allkirja 26.04.2006 ehk samal kuul ja aastal kui on sõlmitud vaidlusalune käendusleping AS-ga SEB Liising. Käenduslepingu ja võrdlusmaterjali visuaalsel vaatlemisel ja võrdlemisel nähtub, et Nordea Pangaga sõlmitud lepingutel, mida ei ole kostja vaidlustanud (on ise kohtule esitanud), on kostja allkirjad ühesed nende allkirjadega, mis on vaidlusalusel käenduslepingul. Kostja ei ole aga kordagi väitnud, et HA oleks andnud Nordea Pangaga sõlmitud lepingutele kostja asemel allkirja. Hinnates ekspertiisiaktis kajastuvat, mille kohaselt on kostja kirjutanud käenduslepingule allkirja ja kuupäeva ning ekspertiisiakti põhjendusi, milles vaidlustatud allkirja ja kuupäeva käekirja eri -ja üldtunnused langevad ühte võrdlusmaterjalil oleva kostja käekirja eri- ja üldtunnustega, sh on paigas ka käekirja rõhk, mistõttu moodustavad kõik tunnused kostja püsiva ja isikupärase käekirjatunnuste kogumi, leidis kohus, et tunnistaja, kes on kostja hea tuttav, ütlused ei ole veenvad selles, et tunnistaja oleks alla kirjutanud vaidlusalusele käenduslepingule. Vastupidiselt, ekspertiisiga on tuvastatud asjaolu, et kostja on vaidlusalusele käenduslepingule alla kirjutanud ja avaldanud tahet käenduslepingut sõlmida, sest akti kohaselt esinevad allkirjas individuaalsed tunnused, (tähe elemendid, kalded teineteise suhtes, rõhkelementide ulatuses, reflektoorsed liikumised jne), on omased vaid kostjale ja nende järeletegemine ei ole võimalik. Seega tunnistaja ütlused, et ta kirjutas kostja nimelt alla käenduslepingule, ei ole tõsiselt võetavad. Nii ei ole kostja tõendanud oma väidet, et tema pole AS-ga SEB Liising 12.04.2006 sõlmitud käenduslepingule alla kirjutanud. Seega on hageja esitatud 12.04.2006 käenduslepinguga tõendanud, et kostja on lepingule alla kirjutanud ja avaldanud tahet TsÜS § 78 lg 1 järgi käenduskohustust võtta, leping on sõlmitud kirjalikus vormis poolte, sealjuures kostja poolt lepingule omakäeliselt alla kirjutades ja leping on seega sõlmitud VÕS § 11 lg-te 1 ja 4 järgi. Seega on käendusleping kehtiv ja kuulub VÕS § 76 lg 1 alusel täitmisele. Käenduslepingu järgi kohustub kostja tagama solidaarselt põhivõlgnikuga

3(6)

liisingulepingust nr L06103781 12.04.2006 tulenevate põhivõlgniku kohustuse täitmise ning käendaja vastutuse piirmäär on 300 000 krooni ehk 19 173,50 eurot. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 4 järgi tuleb liisingandjale hüvitada ka liisingandjale lepingu ülesütlemisega seotud lisakulud. Hageja loobus viivise ja leppetrahvi nõudest (2920,68+319,56 eurot). Seega kuulub menetlus hageja nõudes leppetrahvi ja viivise saamiseks lõpetamisele käesoleva otsusega TsMS § 428 lg 1 p 3 ja § 441 lg 5 järgi. Kuna vaidlus puudus liisingulepingust tuleneva ja OÜ Hamilton võlgnevuse suuruse üle, on põhivõlgniku ehk OÜ Hamilton liisingumaksete võlg 5733,33 eurot, kindlustusmaksete võlg 192,79 eurot, teate esitamise kulu võlg 7,67 eurot, tagatusteenuse võlg 319,81 eurot, nn müügikahjum (asja väärtus ei katnud jääkväärtust) 3467,48 eurot, kokku 9721,08 eurot. VÕS § 142 lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest, VÕS § 145 lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada, lõike 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. VÕS § 65 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda solidaarvõlgniku puhul kohustuse täitmist igalt solidaarvõlgnikult koos või eraldi ja seda kas kogu ulatuses või ka osaliselt. Võlg 9721,08 eurot on seni hagejale tasumata. Seega rikub kostja kui käendaja käenduslepingust tulenevat põhivõlgniku kohustuse täitmise tagamise kohustust VÕS § 100 tähenduses. Kuna kostja ei ole käenduskohustust täitnud, on hagejal õigus nõuda kostjalt käendajana põhivõlgniku kohustuse täitmist VÕS § 76 lg 1 ja § 142 lg 1, 3, § 145 lg 1, § 101 lg 1 p 1, § 108 lg 1, § 367 lg-te 1 ja 4 järgi ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista 9721,08 eurot. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti tuvastanud kostjal käenduslepingust tulenevate kohustuste olemasolu, samuti on maakohus rajanud oma järeldused tõendamata asjaoludele. Maakohtu hinnangul ei ole tunnistaja ütlused veenvad, kuna tunnistaja on kostja hea tuttav. Kostja leiab, et tunnistaja ütlusi ei saa mitteveenvateks pidada ainuüksi seetõttu, et kostjal on tunnistajaga olnud tutvussuhe või et nii kostja kui ka tunnistaja on olnud OÜ Hamilton juhtivorgani liikmed. Tunnistaja ütlusi tuleb hinnata koos teiste tõenditega ning tõenditevahelised vastuolud tuleb püüda kõrvaldada. Oletusena ja tõendamata asjaoluna on vaadeldav kohtu järeldus selle kohta, et käenduslepingul asuv allkiri ja kuupäevamärked on omased vaid kostjale ja nende järeletegemine ei ole võimalik. Kostja leiab, et kui allkirja järele tegeva isiku eesmärgiks on allkirja võltsimine, siis ei ole välistatud võltsitava allkirja täiuslik järeletegemine ehk kostja käekirjatunnused võivadki esineda ka järeletehtud allkirjas ja kirjamärkides. Uuritud ei ole võimalust, kas käenduslepingul asuv allkiri ja kuupäevamärked said

4(6)

olla tehtud kellegi teise, kui kostja poolt. Kostja esitas omapoolsete küsimustena eksperdile kolm küsimust, millest kolmandas küsimuses palus vastust selle kohta, kas käenduslepingul olev allkiri ja kirje „12.aprill 06." võivad olla kirjutatud kellegi teise, kui kostja poolt. Kohus seda küsimust eksperdile ei esitanud. Kostja saatis kohtule eraldi taotluse eelmärgitud küsimuse eksperdile esitamiseks, kuid kohus jättis taotluse rahuldamata ja küsimuse eksperdile ka sel korral esitamata. Seega ei analüüsinud ekspert käenduslepingut aspektist, kas selle võis kirjutada keegi teine isik, kui kostja. Kohtutoimikusse lisatud eksperdi arvamusest ei nähtu, et käekirjatunnuste järeletegemine ei oleks üldse võimalik. Eksperdi arvamusest nähtub, et allkiri ja muud kirjed käenduslepingul on kirjutatud kostja poolt, kuid ei ütle midagi selle kohta, kas kostja käekirja võis järele aimata keegi teine isik. Eksperdi arvamus rajaneb asjaolul, et käenduslepingul asuv tekst ja allkiri sarnanevad nii üld- kui eritunnuste poolest kostja käekirjale. Mis on apellandi arvates mõistetav, kuna käenduslepingule allkirja andnud HA eesmärk oligi kostja allkirja järele teha. Maakohus, asudes ise eksperdi rolli, on järeldanud, et käekirja järeletegemine ei ole võimalik. Samas ei ole kohus eelviidatud järelduse tegemisel viidanud ühelegi tõendile, mis sellist järeldust kinnitaks. Selles osas tugineb kohtuotsus uurimata asjaoludele ja on oletuslik, millega on rikkunud TsMS § 436 lg 1 ja 2. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta menetluskulud kostja kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ning esitatud apellatsioonkaebusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Kuna kolleegium nõustub maakohtu otsuses toodud põhjendustega ja järgib neid, siis tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 kolleegium ei korda maakohtu otsuse põhjendusi. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus faktiliste asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Samuti on maakohus õigesti kohaldanud materiaalõigust. Apellatsioonkaebuses on apellant esitanud samad väited, mis ta esitas maakohtule, ja maakohus on vaidlustatud otsuses neid põhjalikult käsitlenud. See, et apellant maakohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda, et maakohtu järeldused oleksid ebaõiged. Apellant on kaebuses vaidlustanud maakohtu poolt tõendite hindamise. Kolleegium leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid TsMS § 232 lg 1 järgi igakülgselt, täielikult ja objektiivselt oma siseveendumuse kohaselt ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust esitatud tõendeid hinnata erinevalt maakohtust. Maakohus määras 20.02.2013 käekirjaekspertiisi, et teha kindlaks, kas 12.04.2006 käenduslepingule on allkirja ja kuupäeva kirjutanud kostja. TsMS § 298 lg 1 järgi määrab kohus, millised küsimused eksperdile esitada. Kohus on esitanud küsimuse, kas kuupäev ja allkiri on kirjutatud kostja poolt. Sellisel moel esitatud küsimusele antud vastus võib kinnitada allkirja ja kuupäeva kirjutamist apellandi poolt või välistada selle, mistõttu ei olnud enam vajalik küsida, kas kuupäev ja allkiri võis olla kirjutatud kellegi teise isiku poolt. Ekspertiisiaktis on analüüsitud allkirja ja kuupäeva kirje üld- ja eritunnuseid ja tehtud järeldus, et allkirja ja kuupäeva on kirjutanud kostja. Apellatsioonkaebuse väide, et käenduslepingul olev allkiri on võltsitud, on ekspertiisiaktist tulenevalt mitteusutav. Tunnistaja HA ütlusi on kohus hinnanud koosmõjus teiste tõenditega, eelkõige ekspertiisiaktiga, ja teinud kolleegiumi arvates õige järelduse, et tunnistaja ütlused ei olnud usaldusväärsed.

5(6)

Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi apellatsioonimenetluse kulud jätta apellandi (kostja) kanda. Maakohus on õigesti jätnud maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja kanda.

Margo Klaar

Gaida Kivinurm

Imbi Sidok-Toomsalu

6(6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.