Muud › Muud hagiasjad

suuruses summas. Võlgnik ei saanud lepingu alusel loovutatud õiguste eest kostjalt mis tahes summas tasu ja samuti ei tasaarvestatud lepingu alusel nõudeid võlgniku vastu. VKI oleks saanud lepingust kasu üksnes juhul, kui Swedbank AS oleks kostja poolt esitatud taotluse alusel 498 Kobe Investments AS võlakirja tagastanud, nimetatud võlakirjadel oleks olnud tagastamise hetkel reaalne positiivne väärtus ja kostja oleks tagastanud need võlgniku väärtpaberikontole või loovutanud nendest tulenevad õigused ja kohustused võlgnikule. Samas, kuna Kobe Investments AS-le määrati ajutine pankrotihaldur juba 19.10.2009 ning pankrot kuulutati välja 18.10.2010, oli ilmne, et Kobe Investments AS võlakirjadel ei olnud lepingu sõlmimise hetkel mingit (märkimisväärset) väärtust. Eeltoodule tuginedes leidis hageja, et sõltumata kahju ulatusest, kahjustas leping igal juhul VKI võlausaldajate huve; võlgnik pidi lepingu sõlmimisel võlausaldajate huvide kahjustamisest aru saama ja järelikult kahjustas enda võlausaldajate huve teadlikult; kostja teadis või pidi lepingu sõlmimisel olema teadlik, et lepinguga kahjustati VKI võlausaldajate huve. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Lepingu tagasivõitmine PankrS § 110 lg. 1 punktis 3 sätestatud üldalusel ei ole võimalik. Isegi, kui lepingu tagasivõitmine PankrS § 110 lg. 1 p. 3 alusel oleks võimalik, ei ole PankrS § 110 lg. 1 p. 3 eeldused täidetud, sest lepinguga ei kahjustatud VKI võlausaldajate huve ning kostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et lepinguga võidakse kahjustada VKI võlausaldajate huve; võlgniku nõue 912 146,29 euro tagastamiseks ei põhine seadusel; võlgniku maksejõuetus on võltsitud nõude abil lepingu tagasivõitmise eesmärgil esile kutsutud, mistõttu puudub tegelik pankroti alus ja lepingu tagasivõitmise võimalus. Maakohtu otsus Pärnu Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtuistungil ei leidnud tõendamist hageja seisukoht, et võlgnik kahjustas võlausaldajate huve teadlikult, kui ta loovutas OÜ TR Majad (pankrotis) võlakirjadest tuleneva nõude kostjale, ja kostja teadis seda. 18.12.2009 lepingu sõlmise eesmärk oli see, et kostja omandab võlakirjad väärtuses 912 146,29 eurot seetõttu, et ka võlgnikule kompenseeritakse võlakirjade väärtus summas 912 146,29 eurot, ning lisaks luges kostja lõppenuks kostja ja Kobe Investments AS vahel 21.11.2008 sõlmitud maksekohustuse ajatamise kokkuleppe lisa 1 punktist 3 tuleneva Kobe Investments AS kohustuse tasuda kostjale 298 974,24 eurot koos mistahes viivistega, mis sellelt summalt lepingu allkirjastamise hetkeks on arvestatud. Kostja kohustus mõistliku aja jooksul taotlema Kobe Investments AS võlakirjade tagatisagendiks olevalt Swedbank AS-lt 498 Kobe Investments AS võlakirja (nimiväärtuses 498 000 eurot) tagastamist ning kohustus tagatisagendi poolt tagastamisel kandma need VKI väärtpaberikontole või sõlmima tagatisagendiga kolmepoolse lepingu, millega annab Kobe Investments ASi võlakirjadest tulenevad õigused ja kohustused tagatisagendi poolt seatud tingimustel üle võlgnikule. Lepingu eesmärgiks oli kostja kaasamine hüvitise saamise osas läbirääkimistesse SEB Pank AS-ga. Pank ei käsitlenud võlgnikku investorina ja ilma kostja kaasabita oli kompensatsiooni saamine välistatud. Seda kinnitab 18.12.2009 lepingu p. 2.3, mille kohaselt võlgnik ja kostja kohustusid koostama ja esitama SEB Pank AS-le kirjaliku kokkuleppe, millest nähtub, et lepingu pooled on investorid OÜ TR Majad poolt emiteeritud 1611 võlakirja osas võrdses ulatuses ning taotlema kompensatsiooni väljamaksmist proportsioonis 50-50, ning fakt, et pank ei tasunudki otse võlgnikule kompensatsiooni.

Loovutatud võlakirjade väärtus oli lepingu sõlmimisel 912 146,29 eurot. Tähtsust ei oma, et lepingu sõlmimise eelselt on õigusi korduvalt loovutatud tasuta või marginaalse tasu eest. Hagis palutakse tunnistada kehtetuks poolte 18.12.2009 õiguste tagasiloovutamise leping. Seega ei oma tähtsust enne lepingu sõlmimist 18.12.2009 toimunud õiguste loovutamise ajalugu. Kostjal on õigus, et enne SEB teadet võlakirjade kompenseerimise kohta puudus investoritel igasugune võimalus saada võlakirjade eest mingisugust tasu. Kuid olukord muutus pärast teadet. Võlakirjade tagasiloovutamine toimus 18.12.2009, s.o nädal aega hiljem, kui SEB Pank AS teavitas 11.12.2009, et ta kompenseerib võlakirjadest tulenevad nõuded. 18.12.2009 esitasid lepingu pooled SEB Pank AS-le teate seoses TR Majade võlakirjade kompenseerimisega. SEB Pank AS teatas 22.12.2009 kostjale, et tema avaldust ei ole võimalik rahuldada, kuna kostja ei vastanud kompensatsiooni maksmise teate lisaks olevatele kompensatsiooni saamise tingimustele, olles tingimustega vastuoluliselt võlakirjadest tulenevaid õiguseid loovutanud. 27.01.2010 SEB kiri tõendab, et pank oli valmis kompensatsiooni välja maksma ning hoiustas raha notar Tarvo Puri juures. Võlakirjade väärtus ei sõltunud sellest, kas võlgnikku ja kostjat käsitleti investorina või mitte. Kui lepingu poolte jaoks oli SEB Pank AS-lt võlakirjade eest kompensatsiooni saamine välistatud, siis välistatud ei olnud võlakirju tasu eest loovutamine isikule, keda SEB Pank AS käsitleb TR Majad võlakirjade eest kompensatsiooni saamiseks õigustatud isikuna. Seda võimalust on mõlemad lepingu pooled kasutanud. Kohtuistungil leidis tõendamist, et SEB Pank AS maksis võlakirjade eest kompensatsiooni 1 824 292,59 eurot Hanseatic Trust OÜ-le. Kostja loovutas tasu eest (434 600 eurot) võlakirjad 912 146 euro väärtuses Hanseatic Trust OÜ-le. VKI võttis kohtuistungil omaks, et ka võlgnik loovutas tasu eest võlakirjad Hanseatic Trust OÜ-le. Seega õiguste loovutamise lepinguga anti kostjale üle vara 912 146 euro väärtuses. Asjas ei oma tähtsust, et pank ei maksnud kompensatsiooni otse kostjale. Kohtuistungil leidis tuvastamist, et TR Majad võlakirjadest tulenevad õigused olid rahaks muudetavad. VKI väidab, et kostja vastukohustusel võlgniku jaoks väärtus lepingu sõlmimise hetkel puudus, kuna võlgnik ei saanud kostjalt sisuliselt mitte midagi. Võlgniku jaoks oli kasutu lepingu p. 2.2.1 tulenev kostja loobumine 298 974,24 euro sissenõudmisest Kobe Investments AS-lt, kuna nõue oli kolmanda isiku vastu ning nõude maksmapanek lootusetu, kuna Kobe Investments AS oli maksejõuetu. Kostja ei täitnud ka lepingu punktist 2.2.2 tulenevat kohustust, s.o Kobe Investments AS 498 võlakirja üleandmine või väärtuse hüvitamine 498 000 euro ulatuses. Kostja seisukoht on olnud kogu aeg, et talle loovutati võlakirjad, millel ei olnud mitte mingit väärtust ning poolte vahelisest lepingust tulenevad vastastikused kohustused olid tasakaalus. Oma kirjalikus vastuses kostja ei eita enda teadmist asjaolust, et Kobe Investments AS võlakirjad on tõenäoliselt väärtusetud, mistõttu võlakirjad jäidki faktiliselt võlgnikule üle andmata. Kostja kinnitab ka oma kirjalikus vastuses, et kuna lepingu alusel kostjale üle antud nõuetel puudus väärtus, ei pidanudki kostja vastukohustus võlgniku ees olema rahaliselt hinnatav. Kuid õiguste tagasiloovutamise leping ei sõlmitud selleks, et kostja vabaneks väärtusetutest nõuetest Kobe Investments AS vastu ja omandaks väärtuslikud OÜ TR Majad (pankrotis) võlakirjad. Võlgniku eesmärk oli saada võlakirjade eest hüvitist. Võlgnikku pank investorina ei käsitlenud. Seetõttu oli lepingu poolte vahel leping sõlmitud ainsa eesmärgiga, et saada pangalt kostja kaasabil hüvitist: 912 146,29 eurot võlgnikule ja 912 146,29 eurot kostjale. Nõude loovutamisega võlgnik ei kahjustanud teadlikult võlausaldajate huve, kuna see andis võimaluse saada seni väärtusetute võlakirjade eest 912 146,29 eurot ning kostja lisakohustuste (lepingu

punktid 2.2.1 ja 2.2.2) väärtusetus ei muuda tehingut tervikuna võlgniku võlausaldajate huve kahjustavaks. Samal põhjusel ei kahjustanud võlgnik teadlikult võlausaldajate huve seetõttu, et nõuete loovutamine on toimunud seotud isikute vahel. Seda, et kostja ei vasta kompensatsioonitingimustele, said lepingu pooled teada 22.12.2009, mida kinnitab panga esindaja GL kiri 22.12.2009, millest nähtub, et pangal ei olnud võimalik lepingu poolte ühisavaldust rahuldada. Tehingu sõlmimisel ei olnud lepingu pooltele teada, et tehingul puudub võlgniku jaoks igasugune majanduslik mõte. Lepingu sõlmimisel oli lepingu pooltel teadmine, et ilma kostja kaasabita oli kompensatsiooni saamine välistatud. Asjaolu, et tehing kujunes võlgniku jaoks majanduslikult mõttetuks, on ilmnenud hiljem. Tunnistaja VK ütlustest nähtub, et peale AS SEB Pank teate, s.o. et pank kompenseerib 100% TR Majade investoritele investeeritud vahendid, ilmumist kontakteerus tunnistajaga PP, kes nõudis, et VKI peab loovutama võlakirjad kohe kostjale. PP ütles tunnistajale, et kui tahate kunagi selle panga uksest sisse tulla, siis teete nii nagu nad ütlevad. Kostja ähvardas kõik pangakraanid sulgeda ja laenud ning liisingud tagasi kutsuda, kui võlgnik koostööd ei tee. Sellise ähvarduse tõttu võlgnik oli sunnitud võlakirjad võõrandama kostjale. Võlgnikule esitatud AS Advokaadibüroo Tark & Ko arvega nr. 1037001 28.01.2010 on tuvastatud, et alates 11.12.2009 kuni 30.12.2009 on võlgnik kasutanud Advokaadibüroo Tark & Ko teenuseid TR Majade võlakirjade eest hüvituse saamise kontseptsiooni väljatöötamiseks,

aru saama tehingu kahjulikkusest võlgniku ja tema võlausaldajate suhtes seetõttu, et kostja kuulus lepingu sõlmimise ajal Swedbanki kontserni. Eeltoodu alusel ei leidnud tõendamist PankrS §-de 110 ja 119 kohaldamise eeldused, s.o. et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. VKI pankrot on kutsutud esile 12.10.2009 lepingu tagantjärgi võltsimise abil ega vasta seetõttu tegelikkusele. Fond OÜ-le loovutatud OÜ Seltero nõude abil võlgniku maksejõuetuse tekitamises on võlgnik näinud meetodit, mille abil tagasinõudeid võlgniku pankrotivarasse saaks esitada kostja vastu, et nõuda kostjalt ka selle kompensatsiooniosa hüvitamist, mille võlgnik kostjaga lepingu sõlmimisel oli üle andnud. Eeltoodut kinnitavad järgmised asjaolud. Võlgniku kohustus Seltero OÜ ees tulenes 12.10.2009 sõlmitud nõuete ostu-müügilepingust, mille alusel omandas võlgnik nõuded endaga seotud äriühingute Kobe Holding ja Kobe Asset 3 OÜ vastu. Lepingu p. 6 kohaselt kohustus võlgnik tasuma Seltero OÜ-le omandatud nõuete eest kokku 30 000 000 krooni. Eeltoodud Seltero OÜ nõue on tinginud võlgniku maksejõuetuse. Pärnu Maakohtu 02.05.2012 määrusest nähtub, et Seltero OÜ loovutas 22.02.2012 nõuete loovutamise lepingust tuleneva nõude Fond OÜ-le. VK on olnud seotud kõigi võlgniku pankrotistumiseni viinud tehingutega, olles äriühingute juhatuse liige ja omanik. Tunnistaja RK ütlustest nähtub, et 12.10.2009 tehing oli VK poolt ette valmistatud, sellises suurusjärgus tehinguid tunnistaja varem teinud ei olnud. Tunnistaja ei osanud vastata, miks 30 miljoni kroonine tehing majandusaasta aruandes ei kajastu. Tunnistaja KK, kes isiklikult sõlmis 12.10.2009 nõuete ostu-müügilepingu, ei teadnud Seltero OÜ ja VKI 12.10.2009 lepingust sisuliselt mitte midagi. Tunnistaja tõendas, et tehingu autor oli VK. Tunnistajatel VK-l ja KK-il olid kohtuistungil erinevad arusaamised Seltero OÜ nõude täitmisest. Seltero OÜ ootas raha, VK tõendas, et pakkus Seltero OÜ-le hoopis „loteriipiletit“. Seltero OÜ ja VKI 2009. ja 2010. a. majandusaruannetes ei kajastatud 12.10.2009 lepingust tulenevat 30 miljoni kroonist Seltero nõuet ega 12.10.2009 tehinguga loovutatud nõudeid Kobe Holdingu ja Kobe Asset 3 vastu. Seltero OÜ oli 12.10.2009 lepinguga VKI-le loovutatud nõuded omandanud 15.01.2009 lepinguga Saadu Investilt hinnaga 499 000 krooni. 12.10.2009 lepingu järgi oli nõuete hind 30 miljonit krooni. Tunnistaja VK tõendas, et kõiki tehinguid tehes arvas ta teadvat, mis on mingite asjade vahetud väärtused. Seega nõuete hind 30 miljonit krooni on ainult VK nägemus nõuete hinnast, mitte reaalne hind. VKI omandas Seltero OÜl-t sisuliselt väärtusetud nõuded 30 miljoni krooni eest ning 30 miljoni krooni tegelikku maksmist ei ole võlgnikul kunagi kavas olnud. Lepingu kohaselt kohustus VKI Seltero ees 30 miljonit krooni tasuma umbes 50 päeva jooksul, mistõttu VKI-l pidi olema lepingu sõlmimisel selge, kust tulevad vahendid kohustuse täitmiseks. Tunnistaja KK ütlustest nähtub, et ta ostis VKI põhjusel, et ta võiks selle ettevõtte tegevust jätkata. Tal oli äriidee. Tunnistaja teadis, et võlgnikul oli kostja vastu hiigelsuur nõue. Lootus oli raha saada. Tunnistaja teadis ka Seltero OÜ nõudest. Kuid Seltero OÜ nõude esitamisel oli pankrot vältimatu. Tunnistaja KK ei osanud selgitada äriidee täpsemat sisu. Samuti ei tõendanud ta, et firma alates tema juhatuse liikmeks saamisest millegagi tegelenud oleks. Tunnistaja ei rääkinud kordagi kostjaga tagasiloovutamise lepingust. Seega ostis tunnistaja VKI põhjusel, et nägi võimalust nõuda kostjalt selle kompensatsiooniosa hüvitamist, mille võlgnik kostjaga lepingu sõlmimisel oli üle andnud. Seetõttu ei osanudki KK selgitada, kuidas 30 miljoni krooni täitmata kohustusega olev äriühing sobib uute investeeringute tegemiseks ja haldamiseks. Seltero OÜ ei ole astunud samme VKI-lt nõude kättesaamiseks ning tunnistaja

KK seda istungil selgitada ei osanud. VKI maksejõuetus pidi saabuma 2009 lõpus, pankrotiavaldus esitati alles 2012. Poolte vahelises lepingu punktis 3.1 andis VKI kinnitused enda maksejõulisuse kohta. Kui VKI oleks 12.10.2009 sõlminud lepingu Seltero OÜ-ga, võttes 30 miljoni kroonise kohustuse, ei oleks VKI selliseid kinnitusi anda saanud. Järelikult 12.10.2009 leping VKI ja Seltero OÜ vahel on võltsitud ning 12.10.2009 leping tuleb jätta tõendina arvestamata. Hageja esitatud tõendid kogumis ei kummutanud kohtu veendumust, et 12.10.2009 leping VKI ja Seltero OÜ vahel on võltsitud. Tunnistaja VK ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tema ütlustega ei haaku 2009. ja 2010. a. majandusaasta aruanded ja tunnistaja KK ütlused. Tunnistaja KK võib tõendada rahade liikumist, kuna mingi hüvituse võis ta saada tehingus osalemise eest. Seltero OÜ ja VKI vahelise lepingu sõlmimist 2009 ei kinnita lepingu ebaloogilisus ja lepingu poolte käitumine 2009 ja hiljem (tehingu ainuautor oli VK, KK võhiklikkus lepingu sisu suhtes, VKI sõlmis lepingu kohustusega tasuda 30 miljonit krooni sisuliselt väärtusetute nõuete eest, VKI võttis endale 30 miljoni krooni tasumise kohustuse lühikese aja jooksul, teadmata, kust vahendid selleks saadakse, Seltero OÜ ei ole esitanud nõuet võlgniku vastu, pankrotiavaldus esitati alles 2012, võlgniku kinnitused enda maksejõulisuse kohta 18.12.2009 lepingus, KK poolt sisuliselt pankrotis oleva firma ostmine). 2011. a. majandusaasta aruanne on esitatud peale pankrotiavalduse esitamist ning selles oli võimalik kajastada juba võlgnikule kasulikku infot. Pankrotihaldur ei ole osalenud VKI tehingute sõlmimisel, seega tema vande all antud seletus ei saa olla arvestatavaks tõendiks tõendamaks enne pankrotiavalduse esitamist toimunud asjaolusid. Võlgnik on varjanud lepingu sõlmimise järgselt 50% ulatuses talle jäänud õiguste saatust. Ka ajutise halduri aruanne ei kajasta, et VKI sai võõrandatud õiguste eest tasu ning kuidas seda tasu kasutati ja kas on tekkinud tagasivõitmise võimalusi. Asjas ei oma tähtsust, et Pärnu Maakohus on kohtulahendiga tuvastanud, et Fond OÜ-l on nõue pankrotivõlgniku vastu, pankrotivõlgnik on püsivalt maksejõuetu, pankrotimenetluses on toimunud nõuete kaitsmise koosolek ja kohus on kinnitanud jaotusettepaneku. Kuna kostja ei olnud võlgniku pankroti väljakuulutamise menetluses menetlusosaline, siis nimetatud menetluse jõustunud lahend ei ole kostja jaoks takistuseks esitamaks seisukohta Seltero OÜ ja võlgniku vahelise tehingu sõlmimise asjaolude kohta. Võlgniku pankrotimenetlust menetletakse jätkuvalt pankrotimenetluse seaduse sätete järgi. Käesolevas asjas tehtud lahend omab tähtsust ainult käesoleva asja menetlusosaliste suhtes. Apellatsioonkaebus Hageja palub tühistada maakohtu otsuse ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta kostja kanda. Otsus on ebaõige, põhjendamata, vastuoluline ja tugineb peamisel kostja väidetel, mis moonutavad ja käsitlevad vaid osaliselt asjas kogutud tõendeid. Otsuses on PankrS § 110 lg. 1 punkti 3 ebaõigesti kohaldades ja tõendeid puudulikult hinnates ebaõigesti järeldatud, et PankrS § 110 lg. 1 punktis 3 sätestatud tehingu kehtetuks tunnistamise alused ei olnud antud juhul täidetud. Pooltel ja kohtul ei ole erimeelsusi selle osas, et PankrS § 110 lg. 1 punkti 3 alusel tehingu kehtetuks tunnistamise esimene eeldus, s. o. tehingu tegemise tähtaja nõue on täidetud. Leping sõlmiti varem kui ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kuid kolme aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Kohus on ebaõigesti leidnud, et PankrS § 110 lg. 1 p. 3 teine eeldus ei olnud täidetud, sest lepinguga ei kahjustatud VKI võlausaldajate huve. Otsuse

põhjendustest nähtub, et kohtu hinnangul ei kahjusta tehing võlausaldajate huve, kui tehingul on majanduslik mõte ja tehingut ei saa seetõttu lugeda tervikuna võlausaldajate huve kahjustavaks. Kohtu selline järeldus on vastuolus PankrS § 110 lg. 1 punkti 3 mõtte ja Riigikohtu praktikaga. PankrS § 110 lg. 1 p. 3 mõttes võlausaldajate huvide kahjustamise üle otsustamisel on määrav, milline oli võlausaldajate olukord vahetult enne tehingu tegemist ja milline on nende olukord pärast tehingu tegemist. Juhul, kui võlausaldajate olukord on kas või osaliselt halvenenud, tuleb järeldada, et tehinguga kahjustati võlausaldajate huve. Samas ei saa järeldada vastupidist, s.t. kui tehing ei ole tervikuna võlausaldajate huve kahjustav, siis see ei kahjustagi võlausaldajate huve. Võlausaldaja huvide kahjustamise üle otsustamisel tuleb loomulikult arvestada, kas teatud tehingu tegemine on vältimatult vajalik või mitte, s.t. kaaluda kõiki asjaolusid kogumis. Kuid asjaolu, et tehing on osaliselt majanduslikult põhjendatud, ei anna alust väita, et tehinguga võlausaldajate huve ei kahjustatud. Tehing võib olla võlgniku majanduslikku olukorda arvestades osaliselt põhjendatud, kuid kui tehing toob kaasa olemasolevate või tulevaste võlausaldajate huvide kahjustamise, siis tuleb järeldada, et tehinguga kahjustati võlgniku võlausaldajate huve PankrS § 110 lg. 1 p. 3 mõttes. Otsusest nr. 3-2-1-90-08 nähtub, et Riigikohus tõlgendab võlausaldajate huvide kahjustamise kriteeriumit võimalikult laialt. Võlausaldajate huvide kahjustamisega ei ole tegemist mitte üksnes juhul, kui võlgnik võõrandab talle kuuluvat vara midagi vastu saamata, vaid ka siis, kui võlgnik võõrandab vara turutingimustest halvematel tingimustel ning selle tagajärjel väheneb kas või ühe tulevikus tekkiva võlausaldaja võimalus nõuda võlgnikult kohustuste täitmist. See, kas tehing oli osaliselt majanduslikult põhjendatud või mitte, ei oma määravat tähtsust. Kui tehingu oleks saanud teha võlgniku ja tema võlausaldajate huve arvestades parematel tingimustel, siis on tehinguga võlausaldajate huve kahjustatud. Ainuüksi see, et võlgnik loovutas lepingu alusel kostjale võlakirjadest tulenevad õigused väärtusega 912 146,29 eurot, aga sai kostjalt vastu üksnes kinnituse, et ta teeb võlgnikuga koostööd SEB-lt võlakirjade alusel kompensatsiooni saamiseks, kinnitab vaidlusaluse lepinguga VKI võlausaldajate huvide kahjustamist. Poolte vastastikused kohustused ei ole ühegi mõistliku tõlgenduse kohaselt ligilähedaseltki samaväärsed. Kostjapoolne koostöö ei olnud võlgnikule niivõrd vajalik, et võlgnikul oleks olnud mõistlik anda sellise koostöö eest kostjale üle õigusi väärtuses 912 146,29 eurot. Kohus ei viidanud otsuses ühelegi tõendile, millest nähtuks, et pooled olid lepingu sõlmimise ajal teadlikud sellest, et SEB ei oleks võlgniku investorina käsitlenud ja seetõttu oli kostja abi võlakirjade alusel hüvitise saamiseks hädavajalik. Ka ei väitnud SEB kordagi, et ta kategooriliselt keeldub võlgnikule võlakirjade alusel kompensatsiooni välja maksmast. SEB oli valmis maksma võlakirjade alusel kompensatsiooni välja ka võlgnikule, kuid nõudis seotud osapooltelt kinnitust, et 50% õigustest kuuluvad võlgnikule. Isegi kui võlgnik oleks vajanud võlakirjade alusel SEB-lt kompensatsiooni saamiseks kostja abi (s. t kostja oleks pidanud SEB-le kinnitama, et ta on võlakirjadest tulenevad õigused loovutanud) ei saanud selline kinnitus maksta 912 146,29 eurot. See on summa, mille väärtuses võlgnik õigusi kostjale loovutas. Seda, et õiguste loovutamise eest oleks võinud saada reaalset raha, mitte võõrandada neid sisuliselt tasuta, tõendab asjaolu, et võlgnikul õnnestus 50% tema omandisse jäänud õigustest loovutada tasu eest Hanseatic Trust OÜ-le. Järelikult olid õigused raha eest võõrandatavad. Seega on kohtu järeldus, et lepinguga ei kahjustatud VKI võlausaldajate huve, vastuoluline ja ebaõige.

Samuti nähtub esitatud tõenditest, et SEB on võlakirjade alusel Hanseatic Trust OÜ-le hüvitise välja maksnud. See kinnitab veelkord, et SEB-l ei olnud põhimõttelisi vastuväiteid sellele, et maksta võlakirjade alusel kompensatsioon välja kellelegi muule kui võlakirjade algsele omandajale. Samuti lükkab SEB poolt Hanseatic Trust OÜ-le kompensatsiooni väljamaksmine ümber kostja väite, et VKI ei vastanud kompensatsiooni tingimustele. Oluline on, et ka Hanseatic Trust OÜ omandas võlakirjadest tulenevad õigused alles pärast 10.03.2008, kuid SEB ei keeldunud talle kompensatsiooni väljamaksmisest. Kohtu järeldused on vastuolulised. Kui õigusi oli võimalik raha eest võõrandada kolmandale isikule, keda SEB oleks käsitlenud TR Majad OÜ võlakirjade eest kompensatsiooni saamiseks õigustatud isikuna, on VKI võlausaldajate huve ilmselgelt kahjustatud, sest õigused loovutati kostjale mis tahes summas tasu saamata. Kuivõrd kohus nõustus, et õiguste loovutamine rahalise tasu eest oli võimalik, on mõistetamatu kohtu järeldus, et lepinguga ei kahjustatud VKI võlausaldajate huve. Veel enam, kohus möönis, et leping oli võlgniku seisukohast igasuguse majandusliku mõtteta. Eeltoodut kokku võttes on kohus ebaõigesti järeldanud, et SEB ei oleks VKI-le võlakirjade alusel kompensatsiooni välja maksnud; kostja koostöö oli SEB-lt kompensatsiooni väljanõudmiseks niivõrd vajalik, et põhjendab kostjale 912 146,29 euro väärtuses õiguste tasuta üleandmist; ja seetõttu ei ole VKI võlausaldajate huve lepinguga rikutud. Kuivõrd kohtuotsus on vastuoluline, ei ole kohtu veendumuse kujunemine järgitav. Kohus ei ole aru saanud, mis tingimustel on tehing PankrS § 110 lg. 1 p. 3 alusel tagasivõidetav ja kuidas nimetatud sätet tõlgendada. Samuti jääb otsuses esitatud vastuolulistest põhjendustest mulje, et kohus ei suuda anda hinnangut, kas VKI sai lepingu alusel mingit kasu või mitte. Kohus on ebaõigesti leidnud, et PankrS § 110 lg. 1 p. 3 kolmas eeldus ei ole täidetud, sest VKI ei olnud oma võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Kui kohus järeldab, et võlakirjade väärtus oli lepingu sõlmimisel 912 146,29 eurot, jääb arusaamatuks, kuidas saab kohus asuda seisukohale, et õiguste loovutamisega VKI ei kahjustanud teadlikult oma võlausaldajate huve, sest see andis võimaluse saada seni väärtusetute võlakirjade eest 912 146,29 eurot. Tegemist on vastuolulise käsitlusega. Ühtlasi teatas SEB 11.12.2009, et hüvitab 100% ulatuses TR Majad OÜ võlakirjade investoritele kahju. Leping sõlmiti pärast SEB teate avaldamist. Seetõttu on võimatu väita, et võlgniku poolt kostjale loovutatud võlakirjadest tulenevad õigused olid väärtusetud. Kostjale loovutatud õigused andsid õiguse nõuda SEB-lt 912 146,29 euro tasumist ja samuti võimaluse võõrandada õigused tasu eest kolmandale isikule. Põhjendamata on kohtu väide, et lepingu sõlmimisel ei olnud tehingu pooltele teada, et lepingul puudub VKI jaoks majanduslik põhjendus. Kohus põhjendas, et pooltel oli teadmine, et ilma kostja kaasabita oli kompensatsiooni saamine välistatud. Kohus ega kostja ei ole viidanud ühelegi tõendile, mis sellist väidet kinnitaks. Kostja kaasabi, millele kohus on tuginenud, ei olnud võlgnikule niivõrd vältimatult vajalik, et selle eest oleks olnud põhjendatud anda kostjale lepingu alusel üle õigusi väärtuses 912 146,29 eurot. VKI oleks saanud ka ise võlakirjadest tulenevaid õigusi teostada või alternatiivselt õigused põhjendatud tasu eest kolmandale isikule loovutada. Lepingu tingimusi arvestades pidi VKI ette nägema, et lepingu sõlmimise võimalikuks tagajärjeks on tema võlausaldajate huvide kahjustamine. Seega oli VKI võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Riigikohtu otsusest nr. 3-2-1-39-08 tuleneb, et võlgnik kahjustab võlausaldajate huve teadlikult, kui ta näeb või peab ette nägema, et tehingu võimalikuks

tagajärjeks on tema võlausaldaja huvide kahjustamine. Seejuures ei ole konkreetsete võlausaldajate olemasolu vajalik. Vaidlust ei saa olla selle üle, et võlgnik pidi lepingu sõlmimisel aru saama, et lepingu p. 2.2.1 ei oma võlausaldajate jaoks mingit väärtust. Samuti ei saa vaidlust olla selle üle, et võlgnik pidi lepingu sõlmimisel aru saama, et lepingu p. 2.2.2 ei oma võlausaldajate jaoks positiivset väärtust. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et Kobe Investments AS võlakirjad olid väärtusetud ning VKI nimel lepingu allkirjastanud VK oli sellest teadlik. VK on kinnitanud, et ta sõlmis lepingu eelkõige eesmärgiga päästa raskesse majanduslikku olukorda sattunud Kobe Investments AS. VKI huvid ei olnud VKle olulised ja ta oli Kobe Investments AS päästmise eemärgil teadlikult valmis VKI huve kahjustama. Kuivõrd VK on erinevatel aegadel olnud nii Kobe Investments AS juhatuse kui nõukogu liige, oli ta lepingu sõlmimise ajal ilmselgelt teadlik Kobe Investments AS majanduslikust seisukorrast ja maksejõuetusest. Järelikult, kuna võlgnik loovutas lepingu alusel kostjale õigused väärtusega 912 146,29 eurot, saades vastu vaid kostja kinnituse, et kostja on valmis tegema VKI-ga võlakirjade alusel kompensatsiooni saamiseks koostööd, kahjustas leping ilmselgelt oluliselt VKI võlausaldajate huve. Iga isik oleks pidanud seda ette nägema. Isegi, kui nõustuda, et kostjapoolsel abil oli võlgniku jaoks mingi väärtus, on ilmne, et selle väärtus ei vastanud 912 146,29 eurole. Lisaks oli juba lepingu sõlmimise ajal võlgnikul Seltero OÜ ees sissenõutavaks muutunud kohustus 1 917 349,46 eurot. Neid asjaolusid arvestades pidi VKI aru saama, et lepingu alusel 912 146,29 euro väärtuses õiguste sisuliselt tasuta loovutamine kahjustab oluliselt VKI majanduslikku seisukorda ning selle tagajärjel ei ole VKI tõenäoliselt võimeline täitma muu hulgas ka Seltero OÜ-ga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi. Kohtuotsusest ei nähtu, kuidas VK ütlused, et PP sundis teda lepingut sõlmima ja võlakirjadest tulenevaid õigusi kostjale loovutama, on olulised hindamaks, kas VKI oli või pidi lepingu sõlmimisel oma võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik olema. Põhjendamatu on kohtu järeldus, et kuna võlgniku nõustas lepingu sõlmimisel kõrgetasemeline advokaadibüroo, siis ei ole tõsiseltvõetav, et kostja esindaja PP ähvardus kõikide pangakanalite kinnikeeramise jne osas survestas võlgniku juhatuse liiget VK lepingut sõlmima. Ka kõrgetasemelise advokaadibüroo kaasamine ei garanteeri, et läbirääkimistel oluliselt tugevamat positsiooni omav pank nõustub oma alusetutest ning klienti kahjustavatest nõudmistest loobuma. On üldteada, et pangad reeglina lepingu tingimusi läbi ei räägi. Advokaadibüroo Tark & Ko 28.10.2010 arve lisaks olev kuluaruanne kinnitab pigem veelkord, et kostja esindaja PP võttis VKga kohe pärast SEB poolt 11.12.2009 võlakirju puudutava teate avaldamist ühendust. Eeltoodud pinnalt on kohus teinud ka teise ebaõige järelduse, et VK ütlused selle kohta, et PP survestas teda lepingut allkirjastama, on ebausaldusväärsed. See, et VK konsulteeris advokaadibürooga, ei välista, et PP VK-e ähvardas ja teda lepingut allkirjastama survestas. Samuti ei põhjenda VK ütluste ebausaldusväärseks tunnistamist asjaolu, et võlgnik ei ole kasutanud võimalust esitada kostja vastu TsÜS alusel hagi. Kuna otsuses ei ole toodud välja muid põhjendusi, miks VK ütlused ei ole kohtu hinnangul usaldusväärsed, on otsus VK poolt antud ütluste ebausaldusväärseks tunnistamise osas ebaõige ja ka nõuetekohaselt motiveerimata. Eeltoodust tulenevalt on kohus ebaõigesti järeldanud, et võlgnik ei pidanud lepingu sõlmimisel ette nägema, et ta kahjustab sellega oma olemasolevate või tulevikus tekkivate võlausaldajate huve. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et VKI oli oma võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Kohus on PankrS § 110 lg. 1 p. 3 valesti tõlgendanud ka osas, mis puudutab asjaolu, kas tehingu teine pool (kostja) oli või pidi olema võlgniku võlausaldajate huvide kahjustamisest teadlik. Võlgniku maksejõuetus ning tehingu teise poole sellest teadmine või teadma pidamine ei ole

aga PankrS § 110 lg. 1 p. 3 alusel tehingu kehtetuks tunnistamise eeldus. Määrav on, kas kostja teadis või pidi teadma, et VKI kahjustas oma võlausaldajate huve. Ainuüksi asjaolu, et VKI loovutas lepingu alusel kostjale õigused väärtuses 912 146,29 eurot, ise samaväärset või isegi enam-vähem samaväärset vastusooritust saamata, pidi olema kostjale piisav kinnitus, et lepinguga kahjustatakse VKI võlausaldajate huve. Lepingu tagajärjel vähenes VKI vara 912 146,29 euro võrra. Kostja oli teadlik, et lepingu punktid 2.2.1 ja 2.2.2 ei oma VKI võlausaldajate jaoks mingit väärtust. Lepingu p. 2.2.1 ei mõjutanud mis tahes viisil VKI õigusi ega kohustusi. Kobe Investments AS võlakirjad olid väärtusetud ja kostja oli sellest teadlik. Seda tõendavad ka VK ütlused 29.08.2013 kohtuistungil. Võlgniku poolt lepingu punktis 3.1 antud kinnitused ei tõenda, et kostja ei olnud ega pidanud teadlik olema, et lepinguga kahjustati VKI võlausaldajate huve, sest nimetatud kinnitused ei käsitle VKI majandlikku olukorda ega lepingu vaidlustamist. Kuigi lepingu punktis 3.2 antud kinnituses avaldab võlgnik, et ei eksisteeri asjaolusid, mille tulemusel saaks mis tahes isik nõuda lepingu tühistamist või tagasipööramist, tuleb arvestada, mis asjaoludel leping sõlmiti ja mida lepingu pooled selle sõlmimise ajal tegelikult teadsid või teadma pidid. VKI poolt lepingu punktis 3.2 antud tüüpkinnitus ei lükka ümber asjaolu, et lepingus kokkulepitud VKI ja kostja vastastikused sooritused olid VKI seisukohast võetuna äärmiselt ebasoodsad ja VKI kahjuks tasakaalust väljas. Mõlemale lepingu poolele pidi olema ilmselge, et lepingu tagajärjel VKI võlausaldajate olukord oluliselt halveneb. VK saab ilmselgelt anda ütlusi selle kohta, mida PP talle avaldas. Oluline on, millist informatsiooni PP VK ja temaga seotud äriühingute kohta valdas, kas see informatsioon oli piisav, et survestada VKI esindajat lepingut sõlmima ning võimaldas kostjal aru saada, et leping kahjustab VKI võlausaldajate huve. Kostja omas informatsiooni, mida omas Swedbank AS. Seetõttu tuleb ka järeldada, et kostja oli teadlik, et leping kahjustab VKI võlausaldajate huve. Seejuures ei saa krediidiasutuste seaduse §-le 88, millele kohus on viidanud, rajada järeldust, et kostja ja Swedbank AS tegelikkuses informatsiooni ei jaganud. Keelav õigusnorm iseenesest ei taga ega tõenda, et kostja ja Swedbank AS tegelikkuses informatsiooni ei vahetanud. Eeltoodust tulenevalt on kohus ebaõigesti järeldanud, et kostja ei olnud ega pidanud teadlik olema, et lepinguga kahjustatakse VKI võlausaldajate huve. Kohus on ebaõigesti järeldanud, et 12.10.2009 VKI ja Seltero OÜ vahel sõlmitud leping on võltsitud ja tuleb jätta arvestamata. 12.10.2009 leping ei oma käesolevas asjas tähtsust - kohus on väljunud hagiavalduse piiridest. Kohus on põhjendanud, miks VKI ja Seltero OÜ vaheline leping on väidetavalt võltsitud, kuid ei ole teinud selle pinnalt ühtegi järeldust, mis seostuks hagi nõudega, s.o. lepingu PankrS § 110 lg. 1 p. 3 alusel kehtetuks tunnistamisega. Asjaolu, et 12.10.2009 lepingu valmistas ette võlgniku esindaja VK, ei tõenda nimetatud lepingu võltsitust. Selles, et tehingu valmistas ette tehingu ühe poole esindaja, ei ole midagi ebatavalist. VK oli teadlik nõuete ulatusest ja et need on Seltero OÜ omandis ning sai lepingu iseseisvalt ette valmistada. Kohtu väide, et RK ei teadnud 12.10.2009 lepingust midagi, on vastuolus RK-i ütlustega. Isik ei pruugi mäletada detailselt 3 aastat tagasi tehtud tehingu tingimusi. Samas on RK selgitanud, et lepingu projekti tutvustas talle VK ja kuna lepingu tingimused tundusid talle mõistlikud, otsustas ta selle allkirjastada. RK selgitas, et lepingu alusel ei õnnestunud VKI-lt lepingujärgset tasu 30 000 000 krooni saada ja et lepingust tuleneva VKI kohustuste täitmise tähtaeg oli

2009.a. detsembris. Kuna leping ei sisaldagi muid põhitingimusi, tuleb järeldada, et RK mäletas 3 aastat hiljem lepinguga seotud asjaolusid mõistlikus ulatuses. Kohtu väide, et RK ei teadnud lepingust midagi, on ilmselgelt alusetu. Ebaõige on kohtu järeldus, et VK ja RK said 12.10.2009 lepingust tuleneva VKI poolse kohustuse täitmise viisist erinevalt aru. Lepingu poolte vahelistest erimeelsustest ei saa järeldada, et leping on võltsitud. Kohus ei ole arvestanud VK ja RK-i ütlustega tervikuna, vaid on nendest välja rebinud üksikud katkendid. VK ja RK said lepingust tulenevate VKI kohustuste täitmisest ühte moodi aru. Lepingus oli kirjalikult kokku lepitud, et VKI täidab kohustuse rahas, kuid poolte vahel toimusid läbirääkimised selle osas, et VKI annab kohustuse rahas täitmise asemel Seltero OÜ-le üle TR Majad võlakirjad. VK ja RK-i ütlused on faktilisi asjaolusid silmas pidades ka loogilised, sest Seltero OÜ ja VKI sõlmisid lepingu enne, kui VKI 16.11.2009. TR Majade võlakirjadest tulenevad õigused omandas. Asjaolu, et 12.10.2009 lepingut ei ole kajastatud Seltero OÜ ega VKI 2009 ja 2010 majandusaasta aruannetes, ei tõenda lepingu võltsitust. Kuna RK ei olnud Seltero OÜ raamatupidaja ning VK ja KK ei olnud VKI raamatupidajad, siis nad ei pidanudki VKI ja Seltero OÜ raamatupidamisest detailset ja täielikku ülevaadet omama. Lepingut ei saa võltsituks lugeda üksnes põhjusel, et seda ei ole äriühingu raamatupidamises nõuetele vastavalt kajastatud. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et Seltero OÜ ei võinud oma nõuet ja VKI oma kohustust kajastada bilansivälisena. Lepingu võltsituse tõendamise osas lasub tõendamiskoormis kostjal. Kohtu väide, et nende nõuete mittekajastamine Seltero OÜ 2009 ja 2010 majandusaasta aruannetes kinnitab lepingu võltsitust, on seega asjatundmatu. Ei ole usutav, et raamatupidaja, kes vastutab äriühingu raamatupidamise nõuetelevastavuse eest, on valmis võtma endale riski, kajastades raamatupidamisaruandes äriühingu kohustust, mida ei ole reaalselt olemas. Kohustuste tegelikust suuremana näitamine ei ole ühegi äriühingu huvides. Kohus on VKI 2011 majandusaasta aruande põhjendamatult ebausaldusväärseks lugenud. KK poolt VKI omandamine 2011 ei tõenda 12.10.2009 lepingu võltsitust. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole KK ütlused Seltero OÜ ja VKI vahelisest lepingust tuleneva VKI kohustuse osas olulised või miks need tuleks lugeda ebausaldusväärseks. Asjaolu, et 12.10.2009 leping on sõlmitud VKI-le äärmiselt ebasoodsatel tingimustel, ei tõenda nimetatud lepingu võltsitust. Asjaolu, et VKI kohustus tasuma 30 000 000 krooni Seltero OÜle 50 päeva jooksul kinnitab pigem seda, et kõnealune leping ei ole võltsitud. VK selgitas 29.08.2013 kohtuistungil, et VKI plaanis omandada 2009 detsembri alguses TR Majad võlakirjad ning vahetada seejärel Seltero OÜ rahalise nõude TR Majade võlakirjade vastu. Seda, et pooled selle teemalisi läbirääkimisi pidasid, kinnitas kohtuistungil ka RK. Järelikult oli VKI-l olemas plaan, kuidas Seltero OÜ-le kohustus täita. Kui mõlemale poolele on vastuvõetav, et kohustus täidetakse muul viisil kui rahas, siis ei saa kohustatud isikule ette heita, et ta seda võimalust kasutab. Kohus jättis tähelepanuta, et VK jaoks ei olnud nõuded Kobe Holding OÜ ja Kobe Asset 3 OÜ vastu väärtusetud. VK selgitas kohtuistungil, et Kobe Holding OÜ ja selle tütarühing Kobe Investments AS ning teised Kobe Gruppi kuuluvad äriühingud olid temaga seotud äriühingud ja eesmärk oli tuua Kobe Investments AS pankrotiprotsessist välja. Seega oli VKl kõrgendatud huvi omandada nõudeid endaga seotud äriühingute vastu. Seltero OÜ väidetav tegevusetus 12.10.2009 lepingust tuleneva nõude VKI-lt sissenõudmisel ei tõenda nimetatud lepingu võltsitust. Tunnistajate ütlustest nähtub, et VKI ja Seltero OÜ esindajad suhtlesid üksteisega, et VKI kohustuse täitmise osas lahendust leida. Ütlustest nähtub, et VKI andis pidevalt mitmeid erinevaid lubadusi, mida Seltero OÜ uskus. Kuna VKI esindaja

VK ja Seltero OÜ esindaja RK tundsid üksteist alates 2004 ja olid ka äripartnerid, on usutav, et lepingu pooled ei pidanud vajalikuks koheselt hagiga kohtusse pöörduda või pankrotiavaldust esitada, vaid püüdsid leida kohtuväliseid lahendusi. Võlausaldaja seisukohast võetuna ei ole pankrotiavaldus alati ka kõige optimaalsem lahendus. Kui nõuet on võimalik sisse nõuda kohtuväliselt, siis on ebamõistlik algatada pankrotimenetlust, mille käigus peab võlausaldaja jagama võlgniku vara teiste võlausaldajatega. Eeltoodust nähtub, et tunnistajate ütlused Seltero OÜ ja KVI vahelise lepingu osas on kooskõlas. Seetõttu on põhjendamatu kohtu järeldus, et tunnistaja VK ütlused ei ole usaldusväärsed, sest need ei haaku muu hulgas RK-i ütlustega. Tunnistaja VK ütlusi tuleb igal juhul lepingu väidetava võltsituse hindamisel arvestada. VKI pankroti jõustunud kohtulahendiga tuvastamine on oluline. Kui halduri hinnangul on võimalik esitada tagasivõitmise hagi, mille rahuldamisel võib pankrotivara suureneda 912 146,29 euro võrra, on halduril kohustus hagi esitada, Hageja täidab hagi esitamisega üksnes seadusest tulenevat kohustust. Seetõttu ei ole ka põhjendatud järeldada, et hagi on hea usu põhimõtte vastane ja seetõttu lubamatu. Pahauskselt on käitunud hoopis kostja. 21.11.2008 kinkis kostja võlakirjad Kobe Investments AS-le. 11.12.2009 teatas SEB, et kompenseerib investoritele võlakirjadest tulenevad nõuded (pooled selle üle ei vaidle). Seega kasvas võlakirjade väärtus ootamatult 1 kroonilt 1 824 292,49 eurole. Kostja, saades aru, et ta on Kobe Investments AS-le võõrandanud tasuta võlakirjad, mille eest on võimalik nüüd saada 1 824 292,49 eurot, võttis koheselt ühendust VKI-ga, kes oli 16.11.2009. saanud õiguste omanikuks. Kuivõrd kostjale oli teada VKI ja tema esindaja VK ning viimasega seotud äriühingute majanduslik seis, oli ta võimeline survestama VKI allkirjastama lepingut, millega VKI loovutas 50% võlakirjadest tulenevatest õigustest kostjale, kuid ei saanud nende eest kostjalt sisuliselt mitte midagi. Kostja kasutas ära enda käsutuses olevat informatsiooni ja survestas seeläbi VKI sõlmima äärmiselt kahjulikku lepingut, et tagasi saada võlakirjadest tulenevad õigused, mille ta oli varem tasuta ära kinkinud, kuid millele oli tekkinud reaalne väärtus. Veel enam, kostja jättis täitmata ka lepingust tuleneva kohustuse anda VKI-le üle Kobe Investments AS võlakirjad või nendest tulenevad õigused. VK ütlustest nähtub üheselt kostja pahauske käitumine ja oma tugeva positsiooni ärakasutamine. Eeltoodust tulenevalt on kohus ületanud hagi piire ja hinnanud tõendeid erapoolikult, valikuliselt ja ebapiisavalt. Seetõttu on kohus teinud ka ebaõige järelduse, et VKI ja Seltero OÜ vahel 12.10.2009 sõlmitud leping on võltsitud ning tuleb jätta tõendina arvestamata. Asjas kogutud tõendid ei võimalda teha järeldust, et 12.10.2009 võlgniku ja Seltero OÜ vahel sõlmitud leping on tagantjärele võltsitud. Samas ei ole kohus ega kostja pidanud vajalikuks viia läbi ekspertiisi tuvastamaks, kas vaidlusalune leping on tagantjärele võltsitud. Kostja poolt vastava taotluse esitamata jätmine kinnitab, et kostja ei pea ekspertiisiga lepingu võltsituse tuvastamist tõenäoliseks. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb osaliselt muuta, kuid otsus lõppjäreldusena jätta muutmata.

Hagi on esitatud PankrS § 110 lg. 1 p. 3 alusel, mille kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tehingu, kui tehing tehti kolme aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas võlausaldajate huve ning tehingu teine pool teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustas sellega võlausaldajate huve. Riigikohus on lahendis 3-2-1-39-08 (p. 12) selgitanud, et võlgnik kahjustab teadlikult võlausaldajate huve, kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Samuti võib olla teadliku võlausaldajate huvide kahjustamisega tegemist siis, kui huvide kahjustamine on mõne teise õigusliku eelise saamisele suunatud tegevuse kõrvaltagajärg, mille saabumist võlgnik ette nägi. Võlgniku teadmist, et tema tegevus kahjustab võlausaldajaid või võimalust võlausaldajate kahjustamist ette näha, saab järeldada tema tahtest. Konkreetsete võlausaldajate olemasolu tehingu tegemise ajal ei ole alati tähtis, otsustav on see, kas võlgnik teadis asjaoludest, millistest võib järeldada võlausaldajate huvide kahjustamist. Üldjuhul saab võlgniku poolt võlausaldajate huvide teadlikku kahjustamist eeldada, kui ta oli teadlik oma maksejõuetuse saabumisest ja tegi tehingu, mis tõi hiljem kaasa tulevaste võlausaldajate kahjustamise. Maakohus on tuvastanud, et vaidlusaluse lepingu eesmärk oli kostja kaasamine hüvitise saamise osas läbirääkimistesse SEB Pangaga, kes ei käsitlenud võlgnikku investorina ja ilma kostja kaasabita oli hüvitise saamine TR Majad OÜ võlakirjade eest välistatud. Õige on kohtu seiskoht, et võlgniku eesmärk oli saada võlakirjade eest hüvitust, samuti maakohtu sedastus, et nõude loovutamisega ei kahjustanud võlgnik teadlikult võlausaldajate huve, kuna see andis võimaluse saada seni väärtusetute võlakirjade eest hüvitist. Kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Samas on maakohus ekslikult leidnud, et võlakirjade väärtus tehingu tegemise hetkel vastas nende nimiväärtusele. Kõigepealt on see vastuolus maakohtu ülalmärgitud seisukohaga, mille kohaselt andis tehing võimaluse seni väärtusetute võlakirjade eest hüvitist saada. See asjaolu, et mõlemal poolel õnnestus võlakirjad hiljem tasu eest loovutada Hanseatic Trust OÜ-le, kellele tagatisagent võlakirjade eest kompenseeris 1 824 292,59 eurot, ei tõenda võlakirjade väärtust tehingu tegemise hetkel. Maakohus tuvastas, et võlgniku ja Seltero OÜ vaheline 12.10.2009 leping, millega võlgnik kohustus Seltero OÜ poolt talle loovutatud nõuete eest tasuma lühikese tähtaja jooksul 30 000 000 kr., on võltsitud, s.o. koostatud tagantjärgi. Dokumendi võltsistust saab tuvastada ka kaudsete tõendite ja asjaolude pinnalt. Kolleegium leiab, et maakohtu seisukohad ja põhjendused märgitud lepingu võltsitusest, s.o. koostamisest tagantjärgi, vastavad esitatud tõenditele ja tuvastatud asjaoludele, maakohus on selles osas tõendeid ja asjaolusid hinnanud vastavuses TsMS § 442 lg. 8 nõuetega, mistõttu kolleegium nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ja TsMS § 654 lg. 6 kohaselt ei pea vajalikuks neid korrata. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega, et maakohus on tunnistajate ütlusi käsitanud kontekstis lahtirebitult. Samuti ei nõustu kolleegium apellandiga selles, et maakohus ületas siinkohal haginõuete piire. Tegemist oli kostja asjakohase vastuväitega hagile, mille osas maakohtul on õigus ja kohustus seisukoht võtta. Maakohtu tuvastatust tuleneb järeldus, et võlgnik ei saanud olla 18.12.2009 teadlik enda maksujõuetuse saabumisest, samuti see, et kostja ei olnud tehingu sõlmisel teadlik ega pidanud teadlik olema tulevase (ja sisuliselt ainsa) pankrotivõlausaldaja huvide kahjustamisest.

Asjakohatu on vaidlus selle üle, kas võlgniku esindaja sõlmis vaidlusaluse 18.12.2009 lepingu kostja esindaja ähvarduse või sunni mõju all. Maakohus on õigesti märkinud, et sellisel juhul oleks võlgnik pidanud tehingu tühistama TsÜS vastavatel alusel ja tähtajal, mida ta aga ei ole teinud. Seega on lõppkokkuvõttes maakohus õigesti jätnud PankrS §-de 110 lg. 1 p.3 ja 119 lg. 3 järgi esitatud hagi rahuldamata. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte apellatsiooniastmega seotud menetluskulud võlgniku kanda. TsMS §-de 179 lg. 1 ja 190 lg. 3 kohaselt tuleb võlgnikult välja mõista hagi esitamisel menetlusabi korras tasumata riigilõiv 5680,77 (vabastatud hagi esitamisel maakohtu 03.09.2012 määrusega) ja sama suur summa apellatsioonkaebuselt (vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel ringkonnakohtu 03.01.2014 määrusega). Ringkonnakohus jätab rahuldamata apellandi esindaja taotluse ringkonnakohtu istungi protokolli täpsustamiseks seonduvalt tema ütlustega kokkuvõtvate seisukohtade elektroonilise esitamisega kohtuistungi päeval, kuivõrd need ei oma menetluslikus mõttes sisulist tähendust.

Tiit Kollom

Mare Merimaa

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.