Võlaõigus › Muud lepinguvälised kohustused

aegumata nõuetele ei saa hakata 10 aasta pikkune aegumistähtaeg kulgema alates 01.03.2011, vaid aegumistähtaja alguseks on täitemenetluse algatamise hetk, mistõttu on nõue aegunud 28.09.2011. Esimese astme kohtu määrus 19.03.2014 määrusega keeldus Harju Maakohus hagiavalduse menetlusse võtmisest ja tagastas selle koos lisadega hagejale. Hageja menetluskulud jättis kohus tema enda kanda. Tuginedes TsMS § 3 lg-le 1 ja § 371 lg 2 p-le 2 leidis kohus, et senise kohtupraktika põhjal ei saa kostja nõue olla praegusel juhul aegunud ning seetõttu on hageja nõue õiguslikult perspektiivitu, st hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki saavutada. Pärnu Maakohtu otsuse nr 1-377/00 jõustumise ajal kehtinud TsÜS (1994) § 123 lg 1 kohaselt oli kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. Aegumistähtaja kulg algas kohtuotsuse jõustumisest. TsÜS (1994) § 123 lg-st 2 tulenes, et aegumistähtaja kulg katkeb täitemenetluse algatamisel ning kuni aegumistähtaja katkemiseni möödunud aega aegumistähtaja hulka ei arvata. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 1 kohaselt jõustus 01.07.2002 tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS (2002)), mille § 157 lg 1 (enne 05.04.2011 kehtinud sõnastuses) järgi oli jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 30 aastat. Sama paragrahvi teise lõike järgi algas nimetatud aegumistähtaeg kohtuotsuse jõustumisest või muu täitedokumendi väljaandmisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist. VÕSRS § 9 lg 1 esimeses lauses sätestati, et tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Kohtupraktikas on viidatud sätteid tõlgendades asutud seisukohale, et tulenevalt VÕSRS § 9 lg-st 1 kohaldus jõustunud kohtuotsusest tulenevale, 01. juuliks 2002 aegumata nõudele sellest ajast jõustunud TsÜS (2002) § 157 lg 1, mis pikendas aegumistähtaega 30 aastale. Seda aegumistähtaega tuleb TsÜS (2002) § 157 lg 2 järgi arvestada kohtuotsuse jõustumisest, kuid mitte enne nõude sissenõutavaks muutumist (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-141-13, p 21; lahendi nr 3-2-1-4-14, p 11). Hagiavalduses märgitud asjaoludest lähtuvalt alustati Pärnu Maakohtu otsusest nr 1-377/00 tuleneva nõude sundtäitmiseks täitemenetlust 28.09.2001 ning sellega TsÜS (1994) § 123 lg 2 järgi 10-aastase aegumistähtaja kulg katkes (ja algas 29.09.2001 uuesti). Järelikult ei olnud jõustunud kohtuotsusest tulenev kostja nõue hageja vastu 01. juuliks 2002 aegunud ning asjas kohaldub VÕSRS § 9 lg 1. Seda arvestades oleks vaidlusalune nõue aegunud 29.09.2031. 05.04.2011 jõustusid TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 ja VÕSRS § 9 lg-s 4 tehtud seadusemuudatused. TsÜS (2002) § 157 lg 1 (alates 05.04.2011 kehtivas sõnastuses) järgi on jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 (alates 05.04.2011 kehtivas sõnastuses) järgi kohaldatakse TsÜS (2002) § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 2011. aasta 01. märtsi tekkinud aegumata nõuetele. Kui enne 2011. aasta 01. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lõike 1 kohane aegumistähtaeg lõpeks varem kui sama lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis kohaldatakse aegumisele enne 2011. aasta 01. märtsi kehtinud TsÜS (2002) § 157 lg-t 1. Eelpool viidatud tsiviilasjas nr 3-2-1-116-13 tehtud otsuses (p-des 11-13) on Riigikohus TsÜS (2002) § 157 lõikeid 1 ja 2 koostoimes VÕSRS § 9 lõikega 4 tõlgendades leidnud, et enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 01. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mille jooksul on võlausaldajal võimalik teostada täitedokumendist tulenevaid õigusi. Kuivõrd 2011. aasta 01. märtsi seisuga ei olnud

vaidlusalune nõue aegunud, hakkas sellele 01. märtsist 2011 kulgema 10 aasta pikkune aegumistähtaeg, mis lõpeks kõige varem 01.03.2021. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes TsMS § 371 lg 2 p-st 2 keeldus kohus hagi menetlusse võtmast. Kohtu hinnangul teenib hagi nimetatud alusel menetlusse võtmisest keeldumine käesoleval juhul TsMS §-s 2 sätestatud tsiviilkohtumenetluse eesmärki lahendada tsiviilasi võimalikult väikeste kuludega, pidades seejuures silmas nii üldist menetlusökonoomiat kui ka poolte menetluskulude kokkuhoidu. Seoses hageja palvega jätta asjas kohaldamata TsÜS (2002) § 157 lg 1 kuni 04.04.2011 kehtinud redaktsioonis, millega kehtestati jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtajaks 30 aastat, märkis kohus, et arvestades Eesti Vabariigi põhiseaduse § 152 esimeses lõikes ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 esimeses lõikes sätestatut, saaks kohus jätta (asjassepuutuva) õigusnormi vaidluse lahendamisel kohaldamata juhul, kui kohus tunnistaks selle põhiseadusega vastuolus olevaks. Kohtu hinnangul ei ole kõnealune TsÜS (2002) § 157 lg 1 redaktsioon hagiavalduses märgitud asjaoludel põhiseaduse sätetega vastuolus. Kuivõrd kohus keeldus hagi menetlusse võtmisest eelmärgitud põhjustel, ei analüüsinud kohus muid hagi menetlusse võtmise eeldusi ega lahendanud avalduses sisalduvat menetlusabi taotlust riigilõivu tasumisest vabastamiseks hagiavalduse esitamisel. Määruskaebus 02.04.2014 esitatud määruskaebuses ei nõustu hageja maakohtu määruse põhjendustega ning leiab, et maakohus on vääralt tõlgendanud toimunud seadusemuudatusi, leides, et 30 aastane aegumistähtaeg omas tagasiulatuvat jõudu, kuid 10 aastane aegumistähtaeg samade rakendamisnormide toel ei oma tagasiulatuvat jõudu. Hageja hinnangul on selline lähenemine vastuolus seadusemuudatuse mõttega. Selgitused ja põhjendused, miks oli vajalik muuta 30 aastane aegumistähtaeg 10 aastaseks, on välja toodud võlgade ümberkujundamise ja võlakaitse seaduse eelnõu seletuskirja p-s 3.3.7. Samuti palub hageja asja lahendamisel arvestada seletuskirja p-ga 3.4. Hageja toob seletuskirjast esile lühikese lõigu, mille kohaselt kuna TsÜS § 157 lg 1 lühendatakse täitedokumendist tulenevate nõuete aegumistähtaega, kohaldatakse vastavalt kohtupraktikas juba ära proovitud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse §-s 9 sätestatut. Hageja märgib, et ära proovitud lähenemine on see, et 30 aastane aegumistähtaeg omas tagasiulatuvat jõudu. Seega saab asuda seisukohale, et seadusandja pidas silmas, et kui 30 aastane seadusemuudatus omas tagasiulatuvat jõudu, siis peaks ka praegust muudatust tõlgendama sarnaselt. Hageja hinnangul on tegemist keeruka õigusliku küsimusega, millele annab lõpliku vastuse Riigikohtu Üldkogu. Samuti märgib hageja, et siiani on kõik lahendid takerdunud ühe Riigikohtu kohtuniku nägemuse taha. Maakohtu lähenemine on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse § 14 mõttega. Hageja leiab, et tal on õigus saada lahend, kus oleks selgelt kirjas, millal lõpeb tema kohustus nõue täita. Hagejale jääb arusaamatuks, millele tuginedes asus maakohus järeldusele, et 2002. aastal toimunud seadusemuudatus omas tagasiulatuvat jõudu. Hageja leiab viidates põhiseaduse §-le 3, et üldtuntud on arusaam, et seadus, mis raskendab isiku olukorda, ei oma tagasiulatuvat jõudu. Hageja leiab, et maakohtu tõlgendus, et 30 aastane aegumistähtaeg omas tagasiulatuvat jõudu, on põhiseadusevastane.

Samuti leiab hageja, et maakohus on vääralt nimetanud tema taotluse hagiks. Hageja soovib saada vastust, mis kuupäevast alates ei ole ta enam kohustatud täitma Pärnu Maakohtu 26.03.2001 jõustunud otsusest tulenevat nõuet. Hagejale ei ole vaja vastust sellest, kas täitemenetlus on aegunud või mitte. Kuna hageja ei vaidle täitemenetluse üle, siis ei saa ka kostjaks olla Maksu- ja Tolliamet ega ka kohtutäitur. Hageja märgib, et kehtiv TsÜS 2002 ja ka varasem TsÜS 1994 sidusid aegumistähtaja arvestamise täitemenetluse algusega, milleks on 28.09.2001. Kehtiva seaduse kohaselt aegub nõue pärast 10 aasta möödumist. Vaidlustatud määrus on vastuolus kehtiva seadusega. Edasine menetluse käik Harju Maakohus jättis kaebuse rahuldamata ja saatis selle läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 19.03.2014 määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Põhjendamatu on määruskaebuse väide, mille kohaselt jääb hagejale arusaamatuks, millele tuginedes asus maakohus järeldusele, et 2002. aastal toimunud seadusemuudatus omas tagasiulatuvat jõudu. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vaidlustatud määruses põhjalikult selgitanud, et kuivõrd Pärnu Maakohtu jõustunud otsusest tulenev nõue ei olnud 01. juuliks 2002 aegunud, kohaldub VÕSRS § 9 lg-st 1 tulenevalt 01. juulist 2002 jõustunud TsÜS § 157 lg 1, mis pikendas aegumistähtaega 30. aastale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse vastavate põhjendustega ega pea TsMS § § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu seisukohti pikemalt korrata. Samuti on maakohus tuginedes Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-11613 avaldatud seisukohtadele õigesti leidnud, et kuivõrd praegusel juhul ei lõpe enne 01.03.2011 kehtinud TsÜS (2002) § 157 lg 1 kohane 30 aastane aegumistähtaeg varem kui sama lõike esimeses lauses nimetatud tähtaeg, siis ei kuulu VÕSRS § 9 lg 4 teisest lausest lähtuvalt kohaldamisele mitte enne 01.03.2011 kehtinud TsÜS § 157 lg 1, vaid kohaldamisele kuulub kehtiv, alates 05.04.2011 jõustunud, TsÜS § 157 lg 1 redaktsioon, mille kohane 10 aasta pikkune nõude aegumistähtaeg hakkas kulgema alates 01.03.2011. Seega aegub kostja nõue 01.03.2021. Samuti on põhjendamatu hageja väide, et kuna hageja ei vaidle täitemenetluse üle, siis ei saa ka kostjaks olla Maksu- ja Tolliamet. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et hageja küsimus sellest, mis kuupäevast alates ei ole ta enam kohustatud täitma Pärnu Maakohtu 26.03.2001 jõustunud otsusest tulenevat nõuet, puudutab sisuliselt nimetatud otsuse sundtäitmiseks algatatud täitemenetlust ja kostja kui võlausaldaja nimetatud täitedokumendist tulenevate õiguste teostamist. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue, milles ta palub sisuliselt tuvastada 26.03.2001 jõustunud otsusest tuleneva nõude aegumise, õiguslikult perspektiivitu. Kuivõrd hageja vastu esitatud nõue täitemenetluses ei ole aegunud, on maakohus TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel õigesti keeldunud hagi menetlusse võtmisest, kuna hagiavaldusega ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Margo Klaar

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.