Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse.

Hageja nõuded, väited ja tõendid Hagiavalduse (tl 2-5) ja teiste hageja esitatud menetlusdokumentide (tl 58-59) kohaselt sõlmisid hageja AS SEB Pank ning kostjad L. H-K. (laenulepingu sõlmimise ajal L. H., edaspidi ka Kostja I) ja E. H. (edaspidi ka Kostja II) 05.10.2007 laenulepingu nr L070051635 (tl 6-12), mille alusel väljastas hageja kostjaile laenu summas 300 000 krooni (19 173.49 eurot) ning kostjad kohustusid laenu annuiteetgraafiku alusel igakuiselt tagastama ja tasuma intressi. 10.05.2007 sõlmiti ka notariaalne hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping, millega seati lepingu tagamiseks hüpoteek kostja E. H.le kuuluvale korteriomandile (tl 13-18). Vastavalt tagatislepingu p-le 3.1 kohustus tagatise omanik kinnisasja kindlustama kuni hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseni ja vastavalt p-le 3.3 on hüpoteegipidajal õigus sõlmida kindlustusleping kostja eest ja arvel ning kostja kohustus vastavad kulud hagejale hüvitama. Tagatislepingu p 3.5 kohaselt kohustus tagatise omanik hageja nõudmisel maksma leppetrahvi 2% tagatava nõude summast juhul, kui ta kindlustuskohustust ei täida. Tagatise kindlustamise kohustus tuleneb ka lepingu p-st 18.1, samuti hageja õigus tagatis ise kindlustada ja laenusaaja kohustus vastavad kulud hüvitada. Kostjad lepingut nõuetekohaselt ei täitnud ja tekkis võlgnevus. Hageja väljastas 19.02.2010 kostjaile kirjalikud laenulepingu erakorralise ülesütlemise teated (tl 19-20) koos nõudega võlgnevus likvideerida, andes kostjaile oma kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja ning teatades, et võlgnevuse mittetasumise korral hiljemalt 30.03.2010, ütleb hageja lepingu üles ja alustab võlgnevuse sissenõudmist kohtu kaudu või muul seaduses sätestatud viisil. Samuti pakkus hageja võlgnevuse tasumiseks läbirääkimiste võimalust. Eelnimetatud teadetele kostjad ei reageerinud ning sellest tulenevalt ütles hageja 31.03.2010 lepingu üles ja esitas 13.07.2010 laenutagatise realiseerimiseks täitemenetluse algatamise avalduse. Hagi esitamise aja seisuga ei ole tagatist õnnestunud müüa. Kostja rikkus tagatise kindlustamise kohustust ja hageja rakendas sundkindlustust alates 01.11.2010, mille eest kuulub kostja poolt tasumisele igakuiselt 31.96 eurot. Sundkindlustusmaksete võlg hagi koostamise seisuga moodustab 862.92 eurot. Hageja palub kostjatelt välja mõista solidaarselt võlg kokku 22 317.35 eurot, millest 16 154.94 eurot moodustab põhiosa, 673.04 eurot intress, 4626.45 eurot viivis ja 862.92 eurot sundkindlustusmaksete võlg. Samuti palub hageja välja mõista kostjailt solidaarselt hageja kasuks viivis põhinõudelt (16 154.94 eurolt) alates 12.06.2013 VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude rahuldamiseni. Hiljem on hageja oma nõuet täpsustanud (vt allpool).

Kostjate seisukohad ja vastuväited, hageja seisukohad kostjate väidete osas

2 (6)

Tsiviilasi nr 2-13-29447 Kostja I märgib oma vastuses (tl 43-45) ja hilisemates menetlusdokumentides (tl 52-53, 6465), et hageja taganes lepingust 31.03.2010 ja hagiavalduse esitas 12.06.2013 ehk seega on nõue aegunud. Kostja I ei ole tagatislepingu pooleks ning seega ei peatunud tema suhtes aegumine täitemenetluse algatamisega. Samuti selgitab kostja I, et on mitmel korral püüdnud leida hagejaga kompromissi, kuid tulemuseta. Laenu saamisest kuni oktoobrini 2009 täitis ta oma kohustusi nõuetekohaselt. Siis nõudis kaaskostja tema lahkumist (tagatiseks olevast) korterist ning kuna laenusumma läks korteri remondiks, lõpetas kostja laenu tasumise. Kostja II ei ole laenumakseid teinud. Kostja I taotleb, et ta saaks vormistada korteriomandi ja laenu enda nimele, kuid hageja sellele ei reageerinud ja soovis kinnistuid realiseerida. Seega käitub hageja halvas usus. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja I märgib, et kui kohus leiab, et nõue ei ole aegunud, tuleb vähendada viivise nõuet 50% võrra. Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja nõue sundkindlustusmaksete nõude osas, kuna selle kohta ei ole tõendeid esitatud. Kostja II märgib oma vastuses (tl 54-56), et tema üksi ei ole nõus põhivõlga tasuma ja korteriomandist ilma jääma, kuna laenu võtjaks oli kostja I, kostja II oli vaid käendaja. Kostjad leppisid kokku, et laenu maksavad nad pooleks. Samuti märgib Kostja II, et on laenu tasunud. Hagi aegumise vastuväitega kostja I poolt kostja II ei nõustu. Hageja märgib hagi aegumise osas, et Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-153-10 punktis 13 leidnud, et TMS § 2 lg 1 p 19 hõlmab ka tagatiskokkulepet ning täitemenetluse eeldusena on vajalik kohtutäiturile esitada ka hüpoteegiga tagatud nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid, kuivõrd hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine. 20.12.2013 kirjas on kohus teatanud kohus, et hageja on viidanud õigesti eelpooltoodud Riigikohtu lahendile ning esitatud nõue ei ole aegunud. Hageja täpsustas hagi sundkindlustusmaksete osa oma 14.03.2014 menetlusdokumendiga (tl 77-79). Selles märgitakse, et laenulepingu nõuetekohase täitmise tagamiseks oli hageja kasuks seatud hüpoteek korteriomandile asukohaga xxxxxxx x-x, xxxxxxx xxxxxx, xxxxxxx xxxx. Kostjad ei ole nõuetekohaselt täitnud panditud vara kindlustamise kohustust. Tulenevalt laenulepingu punktidest 18 ja 26.2 kohustusid kostjad kindlustama panditud vara kuni oma lepinguliste kohustuste täitmiseni. Hageja on korduvalt esitanud nõuded panditud vara kindlustamiseks ja kindlustuspoliisi esitamiseks, mis saadeti kostjale I kui esmasele kontaktisikule pangaga. Kokku väljastas pank 27 kindlustamise meeldetuletust ja trahvimise hoiatust (hageja on esitanud neli sellist meeldetuletust – tl 80-83). Laenulepingu punkti 15.6 kohaselt, kui kostja rikub ühte või mitut maksete tegemisega mitteseotud laenulepingus toodud kohustust, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt leppetrahvi kuni 5% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Laenulepingu punkti 15.4.1 kohaselt on kostja kohustatud tasuma hagejale teenustasud ja hüvitama kulud, mis on ette nähtud Laenulepingus või hageja kehtestatud ja hageja teenindussaalides tutvumiseks kättesaadavasse kohta paigutatud hinnakirjadega. Laenude hinnakirjas (tl 84-87) on märgitud, et leppetrahv tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest on 31.96 eurot kuus, mis on muutumatuna püsinud aastast 2010 kuni käesoleva ajani. Viivise nõudmise seaduslik alus tuleneb laenulepingu üldtingimuste punktist 15.5. Kuivõrd viivisel on kohustust täitma sundiv iseloom, siis pidid kostjad laenulepingut sõlmides arvestama sellega, et viivise maksmise kohustus tekib siis, kui kostjad õigel ajal rahalist kohustust ei täida. Pooltevahelise viivisekokkuleppe sisu on sisuliselt selline, et juhul, kui

3 (6)

Tsiviilasi nr 2-13-29447 kostjad jäävad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitusse, tuleb kostjatel valida, kas nad leiavad rahaliste kohustuste täitmiseks raha mujalt või maksavad kokkulepitud viivist. Seega ei näe hageja alust viivise vähendamiseks. Kuna kostja II on hagi esitamisele järgneval ajal hagejale tasunud rahasummasid võlgnevuse vähendamiseks, täpsustas hageja oma nõuet 10.04.2014 menetlusdokumendiga (tl 94-95), vähendades laenu põhisumma võlgnevust ning suurendades viivise nõuet (arvestus tl 96-97) menetluse kestel lisandunud viivise arvel. Laenu tagasimakseid (aruanne tl 98-100) on pärast hagi esitamist tehtud järgnevalt: 15.06.2013 – 120 eurot 07.11.2013 – 200 eurot 09.12.2013 – 200 eurot 28.02.2014 – 200 eurot Laenu tagasimakseid on teinud kostja II sooviga laen refinantseerida. Alates 31.10.2013 on kostja II soovil täitemenetlus peatatud. Kuna tagasimaksete regulaarsus ei ole käesoleval ajal panga jaoks piisav, ei ole pank refinantseerimist seni võimaldanud. Laenu põhiosa võlgnevuse tõttu viivis ajas kasvab ja seega muutub. Kohtul palub hageja jooksva viivise välja mõista esitatud viivise arvestusele järgnevast päevast ehk siis alates 10.04.2014. Seisuga 09.04.2014 on hageja nõue kostjate vastu 22 718.32 eurot, millest 15 434.94 eurot moodustab laenu põhiosa, 673.04 eurot intress, 5747.42 eurot viivise ja 862.92 eurot võlg leppetrahvi tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest. Kohaldatav õigus, kohtu seisukohad Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Nagu nähtub esitatud 05.10.2007 laenulepingust, sõlmiti see poolte vahel selliselt, et laenuandjaks oli hageja ning mõlemad kostjad olid laenusaajaks. Nende vastutus lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks on solidaarne, mis tuleneb lepingu punktist 3.2.3. Seega ei ole õige kostja II väide, et tema oli laenulepingus käendajaks. Solidaarse vastutuse puhul võib võlausaldaja võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lg 1 kohaselt nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Eelnevast tulenevalt on hageja nõuded õiguslikult põhjendatud. Sisulisi vastuväiteid nõude (ka täpsustatud kujul, mis arvestab põhivõla vähendamist pärast hagi esitamist) suuruses põhivõla ja intressi osas ei ole kostjad esitanud, mistõttu kohus neid detailselt ei käsitle. Puutuvalt kostja I vastuväitesse sundkindlustusmaksete osas on hageja õigustatult viidanud poolte vahel sõlmitud laenulepingu punktile 18.1, mille kohaselt pidid kostjad laenusaajatena kindlustama tagatise kindlustatuse hiljemalt 10 päeva jooksul tagatislepingu sõlmimise päevast (leping sõlmiti laenulepinguga samal päeval) ja tagama selle kindlustatuse kuni laenulepingu lõppemiseni. Laenulepingu p 26.2 ja 26.3 mõtte järgi lõpeb leping aga kogu laenuvõla tasumisega sõltumata lepingu ülesütlemisest või sellest taganemisest. Kostjad ei ole tõstatanud vaidlust hageja väidetes, et kindlustuskaitset nad tagatiseks olevale korteriomandile taganud ei ole, mistõttu on kostjad rikkunud laenulepingut. Kuna laenulepingu p 15.6 kohaselt

4 (6)

Tsiviilasi nr 2-13-29447 on sellises olukorras hagejal õigus nõuda kostja(i)lt leppetrahvi kuni 5% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust, on hageja leppetrahvi nõue põhjendatud. Laenulepingu punkti 15.4.1 kohaselt on kostja kohustatud tasuma hagejale teenustasud ja hüvitama kulud, mis on ette nähtud Laenulepingus või hageja kehtestatud ja hageja teenindussaalides tutvumiseks kättesaadavasse kohta paigutatud hinnakirjadega. Laenude hinnakirjas on aga märgitud, et leppetrahv tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest on 31.96 eurot kuus, mida on kohaldatud alates 01.11.2010 (kostjad seda ei vaidlusta) ning seega on hagi esitamise seisuga 27 kuu vältel (hagi esitamise ajaks oli tegelikult möödunud isegi üle 31 kuu) tekkinud kostjail võlgnevus leppetrahvi näol summas 862.92 EUR (27 x 31.96). Viivise vähendamise taotluse osas, millise on esitanud kostja I, märgib kohus, et VÕS § 113 lg 8 järgi võib kohus seda vähendada, kuid selleks peavad olema täidetud VÕS §-s 162 sätestatud eeldused. Nimetatud paragrahvi lõike 1 järgi saab seda vähendada mõistliku suuruseni, kui viivis on ebamõistlikult suur ning sealjuures tuleb arvestada kohustuse täitmise ulatust taotleja poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leiab, et antud juhul ei ole täidetud viivise vähendamise esmane eeldus – viivis ei ole ebamõistlikult suur. Hageja on viivist arvutanud seadusjärgses (VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1) järgses määras, milles vaidlus puudub. Viivist nõutakse hageja arvestuse (tl 96-97) kohaselt alates 10.08.2009 ehk ajast, mil kostjatel tekkisid probleemid laenu tagasimaksetega. Suurem osa viivistest on tekkinud pärast laenulepingu ülesütlemist ehk pärast 31.03.2010, s.t sisuliselt ei ole laenusaajad/kostjad enam kui 4 aastat midagi laenu katteks tasunud (v.a 720 eurot kohtumenetluse ajal, mis on laenu põhivõla summast aga alla 5%). Viivise summa on nelja aastaga jõudnud vaatamata eelnevale vähem kui 40%ni laenu põhiosa võlast. Eelnevat silmas pidades leiab kohus, et sellist viivise nõuet said kostjad ette näha ning summa ei ole ebamõistlik. Kogu laenatud summast (19 173.49 eurot) on kostjad tänaseks, s.t ligemale 7 aasta jooksul tasunud vaid ca 20%. Seega puudub alus viivise vähendamiseks. Kostja I väited hageja tegutsemises pahausksena ei ole kohtule arusaadavad. Hagejat ei saa juba lepinguvabaduse printsiibist lähtudes kohustada vormistama laenulepingut ümber kostja I nimele, samuti ei ole hagiga kostjate vastu pöördumine pärast mitmeaastast edutut tagatise realiseerimise üritamist pahauskne tegevus, vaid oma seadusliku õiguse maksmapanek. Kindlasti olnuks kostjail võimalus mõjutada ka täitemenetlust sobiva ostja leidmisega vm moel, mis oleks võimalik et kohtumenetluses üldse ära hoidnud. Kostja I aegumise vastuväite osas on kohus oma seisukoha võtnud juba oma 20.12.2013 kirjas (nõustudes hageja viidetele Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-153-10) ega korda neid siinkohal. Eelnevast tulenevalt leiab kohus, et hagi on põhjendatud ning tuleb rahuldada. Menetluskulud tuleb TsMS § 165 lg 3 alusel jätta solidaarselt kostjate kanda. TsMS § 174 lg 1 sätestatu järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

/allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 20.01.2015 kohtuotsuse resolutiivosa: 5 (6)

Tsiviilasi nr 2-13-29447

RESOLUTSIOON:

6 (6)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.