3.Hagi rahuldamise osas EH vastu jätta maakohtu otsus muutmata.
4.Apellatsioonkaebus rahuldada.
5.Maakohtu menetluskuludest jätta LH-K menetluskulud AS SEB Pank kanda ning EH ja AS SEB Pank menetluskulud EH kanda. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta AS SEB Pank kanda.
6.Välja mõista SEB Pank AS-lt riigituludesse riigilõiv summas 300 (kolmsada) eurot. Nimetatud summa tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest alates.
7.Riigilõivu riigituludesse tasumisega viivitamise korral tuleb SEB Pank AS-l tasuda kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni tasumata riigilõivu summalt viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
8.Riigilõivu tasumiseks vajalikud pangarekvisiidid on kohustatud isikule kättesaadavad makseinfos. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud
1.SEB Pank AS esitas 12.06.2013 Pärnu Maakohtule hagi LH-K ja EH vastu võla 22 317,35 euro, millest 16 154,94 eurot on põhiosa, 673,04 eurot intress, 4626,45 eurot viivis ja 862,92 eurot sundkindlustusmaksete võlg, saamiseks ning viivise väljamõistmiseks põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 12.06.2013 kuni põhinõude rahuldamiseni. Menetluse käigus hageja täpsustas nõuet ja palus kostjatelt välja mõista viivise esitatud viivise arvestusele järgnevast päevast ehk alates 10.04.2014. Seisuga 09.04.2014 on hageja nõue kostjate vastu 22 718,32 eurot, millest 15 434,94 eurot laenu põhiosa, 673,04 eurot intress, 5747,42 eurot viivis ja 862,92 eurot võlg leppetrahvi tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest.
2.Hageja ja kostjad sõlmisid 05.10.2007 laenulepingu nr L070051635, mille alusel väljastas hageja kostjatele laenu 300 000 krooni (19 173,49 eurot). 10.05.2007 sõlmiti notariaalne hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping, millega seati lepingu tagamiseks hüpoteek EH-le kuuluvale korteriomandile. Vastavalt tagatislepingu p-le 3.1 kohustus tagatise omanik kinnisasja kindlustama kuni hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseni ja vastavalt p-le 3.3 on hüpoteegipidajal õigus sõlmida kindlustusleping kostja eest ja arvel ning kostja kohustus vastavad kulud hagejale hüvitama. Tagatislepingu p 3.5 kohaselt kohustus tagatise omanik hageja nõudmisel maksma leppetrahvi 2% tagatava nõude summast juhul, kui ta kindlustuskohustust ei täida. Kostjad lepingut nõuetekohaselt ei täitnud. Hageja väljastas 19.02.2010 kostjatele kirjalikud laenulepingu erakorralise ülesütlemise teated nõudega võlgnevus likvideerida. Hageja andis kohustuste täitmiseks täiendava tähtaja ning teatas, et võlgnevuse mittetasumise korral hiljemalt 30.03.2010 ütleb hageja lepingu üles ja alustab võlgnevuse sissenõudmist kohtu kaudu või muul seaduses sätestatud viisil.
Samuti pakkus hageja võlgnevuse tasumiseks läbirääkimiste võimalust. Eelnimetatud teadetele kostjad ei reageerinud ning sellest tulenevalt ütles hageja 31.03.2010 lepingu üles ja esitas 13.07.2010 laenutagatise realiseerimiseks täitemenetluse algatamise avalduse. Hagi esitamise aja seisuga ei ole tagatist õnnestunud müüa. Kostjad ei täitnud nõuetekohaselt panditud vara kindlustamise kohustust. Tulenevalt laenulepingu p-dest 18 ja 26.2 kohustusid kostjad kindlustama panditud vara kuni oma lepinguliste kohustuste täitmiseni. Hageja esitas korduvalt nõude panditud vara kindlustamiseks ja kindlustuspoliisi esitamiseks. Kokku väljastas pank 27 kindlustamise meeldetuletust ja trahvimise hoiatust. Hageja rakendas sundkindlustust alates 01.11.2010, igakuise maksega 31,96 eurot. Sundkindlustusmaksete võlg hagi koostamise seisuga oli 862,92 eurot. Laenulepingu p 15.6 kohaselt, kui laenusaaja rikub ühte või mitut maksete tegemisega mitteseotud laenulepingus toodud kohustust, siis on pangal õigus nõuda laenusaajalt leppetrahvi kuni 5% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust. Laenulepingu p 15.4.1 kohaselt on laenusaaja kohustatud tasuma pangale teenustasud ja hüvitama kulud, mis on ette nähtud lepingus või panga kehtestatud ja panga teenindussaalides tutvumiseks kättesaadavasse kohta paigutatud hinnakirjadega. Laenude hinnakirjas on märgitud, et leppetrahv tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest on 31,96 eurot kuus, mis on muutumatuna püsinud aastast 2010. Viivise nõudmise seaduslik alus tuleneb laenulepingu üldtingimuste p-st 15.5. Kuivõrd viivisel on kohustust täitma sundiv iseloom, siis pidid kostjad laenulepingut sõlmides arvestama sellega, et viivise maksmise kohustus tekib siis, kui kostjad õigel ajal rahalist kohustust ei täida. Pooltevahelise viivisekokkuleppe sisu on sisuliselt selline, et juhul, kui kostjad jäävad lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitusse, tuleb kostjatel valida, kas nad leiavad rahaliste kohustuste täitmiseks raha mujalt või maksavad kokkulepitud viivist. Seega ei ole alust viivise vähendamiseks. EH tegi laenu tagasimakseid pärast hagi esitamist: 15.06.2013 – 120 eurot; 07.11.2013 – 200 eurot; 09.12.2013 – 200 eurot ja 28.02.2014 – 200 eurot. Laenu tagasimakseid tegi kostja sooviga laen refinantseerida. Alates 31.10.2013 peatati kostja soovil täitemenetlus. Kuna tagasimaksete regulaarsus ei ole praegusel ajal panga jaoks piisav, ei ole pank refinantseerimist seni võimaldanud.
Kostjate vastuväited
7.Kostja I leidis, et nõue on aegunud. Kostja ei ole tagatislepingu pooleks ning seega ei peatunud tema suhtes aegumine täitemenetluse algatamisega. Kostja püüdis mitmel korral leida hagejaga kompromissi, kuid tulemuseta. Laenu saamisest kuni oktoobrini 2009 täitis ta oma kohustusi nõuetekohaselt. Siis nõudis kaaskostja tema lahkumist tagatiseks olevast korterist ning kuna laenusumma läks korteri remondiks, lõpetas kostja laenu tasumise. EH ei ole laenumakseid teinud. LH-K taotles, et ta saaks vormistada korteriomandi ja laenu enda nimele, kuid hageja sellele ei reageerinud ja soovis kinnistuid realiseerida. Seega käitub hageja halvas usus. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kui kohus leiab, et nõue ei ole aegunud, tuleb vähendada viivise nõuet 50% võrra. Samuti tuleb jätta rahuldamata hageja nõue sundkindlustusmaksete nõude osas, kuna selle kohta ei ole tõendeid esitatud.
8.Kostja II ei ole nõus põhivõlga tasuma ja korteriomandist ilma jääma, kuna laenu võtjaks oli kostja I, kostja II oli vaid käendaja. Kostjad leppisid kokku, et laenu maksavad nad pooleks. Hagi aegumise vastuväitega kostja II ei nõustunud. Esimese astme kohtu otsus
9.Pärnu Maakohus rahuldas 20.06.2014 otsusega hagi ja jättis menetluskulud kostjate kanda.
10.Kohus leidis, et sisulisi vastuväiteid nõude suuruses põhivõla ja intressi osas kostjad ei esitanud. Puutuvalt kostja vastuväitesse sundkindlustusmaksete osas, leidis kohus, et hageja on õigustatult viidanud poolte vahel sõlmitud laenulepingu p-le 18.1, mille kohaselt pidid kostjad laenusaajatena kindlustama tagatise kindlustatuse hiljemalt 10 päeva jooksul tagatislepingu sõlmimise päevast ja tagama selle kindlustatuse kuni laenulepingu lõppemiseni. Laenulepingu p-de 26.2 ja 26.3 mõtte järgi lõpeb leping aga kogu laenuvõla tasumisega, sõltumata lepingu ülesütlemisest või sellest taganemisest. Kostjad ei tõstatanud vaidlust hageja väidetes, et kindlustuskaitset nad tagatiseks olevale korteriomandile taganud ei ole, mistõttu on kostjad rikkunud laenulepingut. Kuna laenulepingu p 15.6 kohaselt on sellises olukorras hagejal õigus nõuda leppetrahvi kuni 5% ulatuses kohustuse rikkumise hetkel tagastamata laenust, on hageja leppetrahvi nõue põhjendatud. Laenulepingu p 15.4.1 kohaselt on kostja kohustatud tasuma hagejale teenustasud ja hüvitama kulud, mis on ette nähtud laenulepingus või hageja kehtestatud ja hageja teenindussaalides tutvumiseks kättesaadavasse kohta paigutatud hinnakirjadega. Laenude hinnakirjas on märgitud, et leppetrahv tagatisvara kindlustuspoliisi esitamata jätmise eest on 31,96 eurot kuus, mida on kohaldatud alates 01.11.2010 ning seega on hagi esitamise seisuga tekkinud kostjail võlgnevus leppetrahvina 862,92 eurot (27 x 31,96).
11.Viivise vähendamise taotluse osas leidis kohus, et VÕS § 113 lg 8 järgi võib kohus seda vähendada, kuid selleks peavad olema täidetud VÕS §-s 162 sätestatud eeldused. Nimetatud paragrahvi lõike 1 järgi saab seda vähendada mõistliku suuruseni, kui viivis on ebamõistlikult suur ning sealjuures tuleb arvestada kohustuse täitmise ulatust taotleja poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Kohus leidis, et viivis ei ole ebamõistlikult suur. Hageja arvestas viivist seadusjärgses määras, milles vaidlus puudus. Viivist nõutakse hageja arvestuse kohaselt alates 10.08.2009 ehk ajast, mil kostjatel tekkisid probleemid laenu tagasimaksetega. Suurem osa viivistest tekkis pärast laenulepingu ülesütlemist ehk pärast 31.03.2010, s.t sisuliselt ei ole laenusaajad/kostjad enam kui 4 aastat midagi laenu katteks tasunud (v.a 720 eurot kohtumenetluse ajal). Viivise summa on nelja aastaga jõudnud vaatamata eelnevale vähem kui 40%-ni laenu põhiosa võlast. Eelnevat silmas pidades leidis kohus, et sellist viivise nõuet said kostjad ette näha ning summa ei ole ebamõistlik. Kogu laenatud summast on kostjad 7 aasta jooksul tasunud vaid ca 20%. Seega puudub alus viivise vähendamiseks.
12.Kohus leidis, et hagejat ei saa lepinguvabaduse printsiibist lähtudes kohustada vormistama laenulepingut ümber teise kostja nimele, samuti ei ole hagiga kostjate vastu pöördumine pärast mitmeaastast edutut tagatise realiseerimise üritamist pahauskne tegevus, vaid oma seadusliku õiguse maksmapanek.
13.Kohus leidis, et on võtnud seisukoha kostja I aegumise vastuväite osas juba oma 20.12.2013 kirjas. Tuginedes Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-153-10, ei ole hagi aegunud. Apellatsioonkaebus
14.Kostja LH-K palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega kohus rahuldas hagi tema osas ja teha uus otsus, millega jätta hageja nõuded LH-K vastu rahuldamata. Alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
15.Maakohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel – kohus on materiaalõiguse normi ebaõigesti kohaldanud, samuti ei ole apellandi hinnangul otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud. Asja menetlemisel maakohtus väljendas apellant
korduvalt seisukohta, et hageja nõue tema vastu on aegunud. Maakohus jättis apellandi aegumise vastuväite sisuliselt hindamata.
16.Maakohus tugines Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-153-10, kuid ei arvestanud Riigikohtu hilisemat seisukohta. Tsiviilasjas nr 3-2-1-175-13 selgitas Riigikohus järgmist: „TMS § 2 lg 1 p 19 järgi on täitedokumendiks ka notariaalset tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Viidatud säte hõlmab ka tagatiskokkulepet. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja alustas sundtäitmist TMS § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud kokkuleppele tuginedes. Riigikohus on selgitanud, et hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. Hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks on TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine (vt RK nr 3-2-1153-10). Kinnistud, millele seatud hüpoteegid tagasid vaidlusalustest laenulepingutest tulenevate kostjate kohustuste täitmist, on edasi võõrandatud, ning täitemenetluse osalised on kinnistute uute omanikena kolmandad isikud. Ringkonnakohus järeldas valesti, et hageja hüpoteekide sundtäitmisele pööramine täitedokumendi täitmiseks esitamisega kolmandate isikute suhtes katkestas TsÜS § 159 lg 1 alusel nõude aegumise kostjate suhtes. Võlausaldaja nõuet kolmandate isikute kui täitemenetluse mõttes kohustatud isikute (võlgnike) vastu ei saa samastada võlausaldaja nõudega põhivõlgniku vastu, mis tuleneb pooltevahelisest lepingust (n-ö algne nõue). Tegemist on nõuetega eri isikute vastu. Seega kohaldub TsÜS § 159 lg 1 juhul, kui nii võlausaldaja algne nõue kui ka täitedokumendist tulenev nõue on esitatud põhivõlgniku vastu. Praeguses asjas on hageja algne nõue esitatud kostjate vastu, kuid täitedokumendist tulenev nõue kolmandate isikute vastu. Sellest tulenevalt asus Riigikohus asus seisukohale, et käsitletavas asjas ei olnud hageja vaidlusaluste nõuete aegumine TsÜS § 159 lg 1 järgi katkenud ning hagi on esitatud pärast aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1) möödumist.“
17.Tuginedes eelmises punktis viidatud Riigikohtu käsitlusele, leiab apellant, et hageja nõue apellandi vastu on esitatud pärast aegumistähtaja möödumist. Maakohus tuvastas, et hageja esitas laenutagatise realiseerimiseks täitemenetluse algatamise avalduse. Hageja väitis hagis, et ta esitas laenutagatise (asukohaga XXXXXXX XX X-X, XXXXXXX XXXXX, XXXXXXX XXXX, XXXXXXXX) realiseerimiseks täitemenetluse algatamise avalduse. Seega ei ole vaidlust, et hageja alustas sundtäitmist TMS § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud kokkuleppele – tagatislepingule - tuginedes. Tagatisleping oli sõlmitud ühelt poolt hageja ja teiselt poolt EH kui tagatiseks oleva korterimandi omaniku vahel. Apellant ei olnud tagatislepingu pooleks. Täitemenetluses oli võlgnikuks EH. Apellandi suhtes ei ole täitemenetlust läbi viidud ja see ei olekski võimalik, kuna LH-K ei ole olnud täitedokumendi osapooleks. Kuigi arvatavasti esitati kohtutäiturile koos täitemenetluse alustamise avaldusega ja tagatislepinguga ka laenuleping nr L070051635, ei tähenda see, et laenuleping oleks käsitletav täitedokumendina TsÜS § 159 lg 1 tähenduses. Laenulepingu esitamine kohtutäiturile oli vajalik Riigikohtu otsuses 3-2-1-153-10 osundatud põhjusel: täitemenetluse eeldusena on vajalik kohtutäiturile esitada ka hüpoteegiga tagatud nõuet ja selle suurust tõendavad dokumendid, kuivõrd hüpoteegi alusel toimuv täitemenetlus ei ole nõudest sõltumatu.
18.Kostja hinnangul on maakohus järeldanud valesti, et hageja poolt hüpoteegi sundtäitmisele pööramine täitedokumendi täitmiseks esitamisega EH suhtes katkestas
TsÜS § 159 lg 1 alusel nõude aegumise ka LH-K suhtes. Hageja algne nõue on esitatud mõlema kostja vastu, kuid täitedokumendist tulenev nõue ainult EH vastu.
19.Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja ütles laenulepingu üles 31.03.2010. Seega, lähtudes TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-st 1, oli hageja nõude aegumistähtaeg 31.03.2013. Täitemenetluse alustamisega 13.07.2010 ei katkenud nõude aegumine LHK suhtes TsÜS § 159 lg 1 alusel. Hageja esitas hagiavalduse kohtusse 12.06.2013, seega pärast aegumistähtaja möödumist. Vastustaja seisukoht
20.Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
21.Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebus on põhjendatud. Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel kaevatud osas tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi tuleb aegumise tõttu kostja I vastu jätta rahuldamata.
22.Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on kostja I suhtes hagi rahuldamise osas.
23.Maakohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud, jättes kostja I aegumise vastuväite sisuliselt hindamata (TsMS § 442 lg 8). Maakohus on otsuses märkinud üksnes seda, et tuginedes Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-153-10, ei ole hagi aegunud. Maakohus ei ole millegagi põhjendanud, miks ta ei arvesta Riigikohtu hilisema seisukohaga lahendis nr 3-2-1-175-13.
24.Riigikohus on selgitanud, et hüpoteegi kohese sundtäitmise kokkuleppe sõlmimine TMS § 2 lg 1 p 19 mõttes tähendab sisuliselt hüpoteegiga tagatud nõude kõrvale täiendava täitedokumendist tuleneva nõude andmist ulatuses, milles nõue on hüpoteegiga tagatud. Riigikohus on jäänud oma varasemas lahendis nr 3-2-1-153-10 väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt on hüpoteegiga tagatud nõude sissenõudmiseks hüpoteegile tuginedes täitemenetluse alustamise tagajärjeks TsÜS § 159 lg 1 järgi nii n-ö algse nõude kui ka täitedokumendist tuleneva nõude aegumise katkemine, kuid on lahendis nr 3-2-1-175-13 oma seisukohta oluliselt täiendanud ja leidnud, et võlausaldaja nõuet kolmandate isikute kui täitemenetluse mõttes kohustatud isikute (võlgnike) vastu ei saa samastada võlausaldaja nõudega põhivõlgniku vastu, mis tuleneb pooltevahelisest lepingust (n-ö algne nõue). Tegemist on nõuetega eri isikute vastu. Seega kohaldub TsÜS § 159 lg 1 juhul, kui nii võlausaldaja algne nõue kui ka täitedokumendist tulenev nõue on esitatud põhivõlgniku vastu.
25.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja alustas sundtäitmist TMS § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud kokkuleppele tuginedes ning kostja I ei ole selle tagatislepingu pooleks. Praeguses asjas on hageja algne nõue esitatud nii kostja I kui kostja II vastu, kuid täitedokumendist tulenev nõue üksnes kostja II vastu. Vaatamata sellele, et kostjad on mõlemad laenuvõtjad ja hageja on esitanud nõude nende vastu solidaarselt, on tegemist erinevate isikutega. Ringkonnakohtu arvates on kostja II suhtes tegemist Riigikohus lahendist nr 3-2-1-153-10 tuleneva olukorraga, kuid kostja I suhtes lahendist nr 3-2-1-175-13 tuleneva olukorraga. Seega käsitletavas asjas ei olnud hageja vaidlusaluse nõude aegumine kostja I suhtes TsÜS § 159 lg 1 järgi katkenud ning hagi on esitatud pärast aegumistähtaja (TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1) möödumist.
26.Maakohus tuvastas, et hageja esitas laenutagatise realiseerimiseks täitemenetluse algatamise avalduse laenutagatise (asukohaga XXXXXXX XX X-X, XXXXXXX XXXXXX, XXXXXXX XXXX, XXXXXXXX) realiseerimiseks. Seega alustas hageja sundtäitmist TMS § 2 lg 1 p-s 19 sätestatud kokkuleppele – tagatislepingule - tuginedes. Tagatisleping oli sõlmitud hageja ja kostja II kui tagatiseks oleva korterimandi omaniku vahel. Kostja I ei olnud tagatislepingu pooleks ja tema suhtes ei ole täitemenetlust läbi viidud. Seega hageja poolt hüpoteegi sundtäitmisele pööramine täitedokumendi täitmiseks esitamisega kostja II suhtes ei katkestanud TsÜS § 159 lg 1 alusel nõude aegumist kostja I suhtes.
27.Vastavalt TsÜS § 146 lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Hageja ütles laenulepingu üles 31.03.2010. Lähtudes TsÜS § 146 lg-st 1 ja § 147 lg-st 1, oli hageja nõude aegumistähtaeg 31.03.2013. Hageja esitas hagiavalduse kohtusse 12.06.2013, seega pärast aegumistähtaja möödumist. Eeltoodu alusel tuleb hagi kostja I suhtes jätta aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja selgitus
28.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Alates 01.01.2015 kehtiva protsessiõiguse kohaselt saab menetlusosaline taotleda menetluskulude summaarset kindlaksmääramist nende menetluskulude osas, mis tsiviilasja toimikust ei kajastu, üksnes siis, kui menetlusosaline on esitanud igas kohtuastmes kohtu poolt määratud tähtaja jooksul kohase menetluskulude nimekirja. Käesolevas tsiviilasjas tegi maakohus lõpplahendi enne 2014 lõppu ning lähtudes kehtivast menetlusseadustikust ei küsinud menetlusosaliste käest menetluskulude nimekirja ning märkis kohtuotsusesse, et menetlusosalistel on õigus esitada menetluskulude summaarse kindlaksmääramise taotlus asjas lõpplahendi teinud maakohtule 30 päeva jooksul asjas tehtud lõpplahendi jõustumisest alates. See seadusesäte, mis andis menetlusosalistele õiguse esitada menetluskulude nimekiri kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsiooni kohaselt peale lõpplahendi jõustumist (kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsioonis TsMS § 174 lg 1 lause 1), alates 01.01.2015 enam ei kehti. See tähendaks aga seda, et menetlusosaline ei saagi nõuda maakohtu menetluses kantud kulude hüvitamist. Siinkohal on oluline rõhutada, et nii enne 31.12.2014 kehtinud kui ka peale seda tähtpäeva kehtiva TsMS § 174 lg 7 kohaselt ei või menetlusosaline nõuda menetluskulude hüvitamist väljaspool menetluskulude kindlaksmääramise menetlust ega muul õiguslikul alusel. Seega on seadusandja seadust muutes jätnud menetlusosalised ilma õigusest nõuda menetluskulude hüvitamist. Õigus nõuda kahju hüvitamist on aga konstitutsiooniline põhiõigus, mida ei saa seadusandja seadusi muutes isikutelt ära võtta. TsMS-i muutmisel seadusandja rakendussätteid ette ei näinud. Oluline on tagada ka see, et ühe ja sama tsiviilasja puhul toimuks erinevate kohtuastmete menetluskulude kindlaksmääramine samade põhimõtete järgi – kas siis selliselt, et kulusid kajastavad dokumendid tuleb esitada igas kohtuastmes ja neid hiljem esitada ei saa või selliselt, et kulude väljamõistmise taotluse saab kõikide menetluskulude osas esitada peale asjas tehtud lõpplahendi jõustumist.
29.Arvestades seda, et isikutele tuleb tagada põhiõiguste kaitse ja seega tagada ka õigus nõuda enne 01.01.2015 tehtud kohtuotsuste puhul menetluskulude hüvitamine, leiab ringkonnakohus, et kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS § 174 lg 1 lauset 1 ja TsMS §-i 6 tuleb põhiseaduskonformset tõlgendusmeetodit rakendades tõlgendada selliselt, et nendes tsiviilasjades, kus esimene lõpplahend tehakse enne 01.01.2015, tuleb kõikide
menetluskulude osas kohaldada TsMS-i kuni 31.12.2014 kehtinud redaktsiooni. Sellisel juhul on tagatud menetlusosalisele põhiseadusega kaitstud õigus nõuda kahju hüvitamist. Juhul, kui seadusesätet on võimalik tõlgendada mitmel viisil, millest üks viiks isikute põhiõiguste rikkumiseni, tuleb alati eelistada sellist seaduse tõlgendust, millega isikute põhiõigusi ei kahjustada.
30.Eespool toodust tulenevalt ei määranud ringkonnakohus käesolevas tsiviilasjas menetlusosalistele apellatsioonimenetluse kulude nimekirjade esitamiseks tähtpäeva ning määrab käesolevas kohtuotsuses kindlaks üksnes menetluskulude jaotuse ning selgitab menetluskulude summaarse kindlaksmääramise korda selliselt nagu seda nägi ette kuni 31.12.2014 kehtinud TsMS-i redaktsioon. Lähtudes TsMS § 162 lg-st 1 ja § 171 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kostja I maakohtu menetluskulud hageja kanda ning hageja ja kostja II maakohtu menetluskulud kostja II kanda; ringkonnakohtu menetluskulud jäävad kõik hageja kanda.
31.Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 (kuni 31.12.2014.a kehtinud redaktsioonis) kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
32.Tallinna Ringkonnakohtu 27.03.2014 määrusega rahuldati LH-K taotlus menetlusabi saamiseks osaliselt ning ta vabastati riigilõivu tasumisest 300 euro ulatuses apellatsioonkaebuse esitamisel.
33.Vastavalt TsMS § 190 lg 5, menetluskulud, mille tasumisest kostja oli vabastatud, mõistab kohus hagi rahuldamata jätmise korral hagejalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldamata jäetud osaga. Seega tuleb hagejalt välja mõista riigituludesse riigilõiv summas 300 eurot.
34.TsMS § 179 lg 5 sätestab, et kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul, välja arvatud juhul, kui lahend kuulub viivitamatule täitmisele või kui lahend näeb ette teistsuguse tähtaja.
35.TsMS § 179 lg 9 sätestab, et nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.