2-13-31920/24 - Võlaõigus - Muud kasutuslepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

kirjutanud kostja. Oma nõude suuruse arvutamisel on hageja võtnud aluseks eksperdi poolt määratud liisingueseme suurima võimaliku väärtuse 5325, 97 eurot, mitte aga lähtunud eksperdi poolt nimetatud vähimast võimalikust liisingueseme väärtusest 4793, 37 eurot. Sellega on arvesse võetud liisingueseme võimalik väärtuse vähenemine ajavahemikus märtsist 2010. a. kuni liisingueseme uue võõrandamiseni, mis leidis aset 3. juunil 2010. a. Tavapärane autode müügivahendusteenuse tasu määr vaba konkurentsi tingimustes on 5 - 7% auto müügihinnast. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hageja nõue põhivõlgniku OÜ Euro Logistic Group vastu on lõppenud, sest liisinguvõtja on äriregistrist kustutatud 8. augustil 2012. a. Hageja on esitanud oma nõude hilinenult ning möödunud on nõude aegumistähtaeg. Hageja pöördus maksekäsuga kostja vastu kohtusse 1. juulil 2013. a. Hageja on tuginenud oma nõude esitamisel mitte liisingeseme liisingujäägi ja liisingeseme müügihinna vahele, vaid liisingeseme liisingujäägi ja liisingeseme hagejale tagastamise aja väärtuse vahele. Hageja sai nõuda põhivõlgnikult ja käendajalt märgitud kulutuste summat juba liisinglepingu ülesütlemisel. Hageja on enda väitel liisinglepingu üles öelnud 25. oktoobril 2009. a. Vastav nõue aegus 24. oktoobril 2012. a. Hageja on lisanud hagimaterjalidele Saksa Auto AS-i 7. juuni 2010. a. arve, millest nähtub, et liisinguese on arve esitamise seisuga müüdud. Aegumise küsimuse õigeks lahendamiseks peab hageja esitama liisingueseme müüki puudutavad dokumendid, millest nähtuks, millal ja millistel tingimustel liisinguese müüdi. Liisinglepingu ülesütlemise teatisest jääb arusaamatuks, milline täpne võlgnevus põhivõlgnikul oli. Teatises viidatakse liisinglepingu ülesütlemisele, kuid ei täpsustata, millist liisinglepingut silmas peetakse. Tahteavaldus peab olema selge ja üheselt mõistetav. Hageja ei kirjeldanud oma tahteavalduses, milline oli vaidlusaluses tsiviilasjas käsitletava liisinglepingu järgne võlgnevus, samuti ei olnud teatises märgitud, et võlgnevuse tasumata jätmisel öeldakse üles just konkreetne liisingleping. Märgituga on hageja rikkunud omapoolset kohustust anda põhivõlgnikule täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Isegi kui tahteavaldus oleks kätte toimetatud, on tahteavaldus puudulik ja ebaselge ning seetõttu ei antud tahteavalduses põhivõlgnikule võimalust kõrvaldada võimalikud makseviivitused. Kuna liisinglepingut ei öeldud üles, siis ei saa hageja ka tugineda oma nõude esitamisel võlaõigusseaduse (VÕS) § 367 lõikele 1. Ühtlasi võib tõusetuda küsimus hageja õigusvastasest tegevusest liisingueseme valduse äravõtmisel. Hageja on enda vältel liisingulepingu üles öelnud 25. oktoobril 2009. a. Põhjendamatu on hageja nõue 159, 78 eurot, mis tulenes Akronte Grupp OÜ arvest liisingueseme valduse taastamiseks. Hageja nõutud viivismäär 0, 25% päevas on ebamõistlikult suur ja võlgnikke kahjustav. Hageja nõutav viivis moodustab 91, 25% aastas, mis on lähedane kiirlaenuettevõtetele omasele laenupoliitikale. Kui kohus leiab, et hagejal on olemas kostja vastu põhinõue, siis tuleb viivisenõuet vähendada. Mõistlikuks on viivis, mis ei ületa 20% põhinõude suurusest. Esimese astme kohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 3347, 14 eurot ning jättis menetluskulud kostja kanda. Vaidlustamata asjaolude kohaselt sõlmisid hageja ja OÜ Euro Logistic Group

Puudub vaidlus selle üle, et liisingulepingule kohaldatakse liisingulepingu üldtingimusi ja liisinguvõtja sai vara enda valdusesse 9. novembril 2007. a. Kostja ei nõustu sellega, et liisinguandja lõpetas liisingulepingu 25. oktoobril 2009. a. ülesütlemisega ühepoolselt maksete võlgnevuse tõttu ning ei tunnista 25. oktoobri 2009. a. seisuga arvestatud võlgnevust 392, 89 eurot, intressi 138, 44 eurot ja viivisemaksete osas 56, 90 eurot. VÕS § 361 kohaselt kohustub liisingulepinguga liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu. Kuivõrd liisinguvõtja jättis arved tasumata, ütles hageja lepingu ühepoolselt ennetähtaegselt 25. oktoobril 2009. a. üles. Selle kohta saatis hageja liisinguvõtjale teate ning andis tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja liisingueseme tagastamiseks. Hagi on esitatud VÕS §-s 367 sätestatud liisingulepingu ülesütlemisega kaasneva hüvitiste tasumise nõudes. Hageja väidetel oli liisingulepingu ülesütlemisel vara jääkmaksumuseks 6346, 40 eurot, debitoorne võlgnevus 392, 89 eurot, viivisemaksete võlgnevus 56, 90 eurot, vara tagastamise kulu 159, 78 eurot ning vara realiseerimiskulu 271, 62 eurot. Kuivõrd laekunud 445, 07 euro arvelt kaeti võlgnevus, sai hageja kahju 1673, 57 eurot, mille kostja on kohustatud hagejale hüvitama. Liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral tuleb liisinguandjale VÕS § 367 lg. 1 järgi hüvitada krediteerimiseks tehtud kulutused. Niisugused kulutused on esmajoones liisingueseme ostuhind ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg. 3 järgi tuleb juhul, kui liisinguese jääb pärast lepingu ülesütlemist liisinguandjale, viimase kulutuste määramisel arvestada ka tagastatava eseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise ajal. Seega on liisinguandja nõude arvestamise aluseks liisingueseme väärtus. Müügihinda kostja ei vaidlustanud, seda kajastab

10.detsembri 2013. a. kohtuistungi protokoll. Üldtingimuste p. 4. 1 kohaselt oli liisinguvõtjal kohustus tasuda hagejale osa-, intressija kindlustusmakseid ning lepingutasu vastavalt liisingulepingule ja selle lisaks olevale maksegraafikule. Kostja väitis, et hageja esitatud materjalide põhjal ei saanud põhivõlgnik OÜ Euro Logistic Group ega kostja kätte liisingulepingu ülesütlemise 5. oktoobri 2009. a. teatist, milles anti põhivõlgnikule täiendav tähtaeg 14 päeva liisinglepingu alusel tekkinud võlgnevuse tasumiseks; kostja viibis sellel ajal välismaal ja hagejal olid olemas ka muud põhivõlgniku ja ka kostja kontaktid (telefon, e-mail), kuid hageja ei pöördunud võlgnevuse küsimuses kordagi kostja poole. Kostja vastuväide on põhjendamatu, kostja ei ole oma sellekohaseid etteheiteid hagejale tõendanud. Kostja oli teadlik oma vastutusest liisingu- ja käenduslepingu sõlmimisel, kohtuistungil vastas kostja kohtu küsimusele liisingumaksete nõuetekohase täitmise kohta, et ei mäleta. OÜ Euro Logistic Group (kustutatud) äriregistri andmetele tuginedes oli kostja kuni 27. oktoobrini 2011. a. äriühingu juhatuse liige, seega vastutav isik äriühingu tegevusel. Hageja on saatnud ülesütlemisteate aadressil, mis oli kajastatud lepingul ja vastas äriregistri andmetele, mistõttu on ebamõistlik väita, et edastatud ülesütlemisteade oli edastamata. Juulis 2010. a. on kostja e-kirja teel taotlenud täiendavaid dokumente seoses üleütlemisteatega ja seega ei ole alust pidada hagejapoolset liisinglepingu ülesütlemise teadet mitte kättetoimetatuks. Põhjendatud ei ole väide, et põhivõlgnik ega kostja ei saanud teates märgitud info alusel aru, millise summa oleksid nad pidanud tasuma, et vältida liisinglepingu ülesütlemist. Mittemõistetavuse korral oli osaühingu esindajal võimalus kõrvutada raamatupidamise andmete põhjal märgitud võlgnevuse summat ja täpsustada seda vajadusel hagejaga. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et põhjenduste õigusust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud

9.novembril 2007. a. sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping nr. 038645, tagamaks liisingulepingust tulenevaid kohustusi solidaarselt liisinguvõtjaga, käenduslepingus lepiti kokku rahalise vastutuse maksimumsummas 10.386 eurot. VÕS § 142 lg. 1 kohaselt kohustub käenduslepinguga käendaja vastutama põhivõlgniku võlausaldaja ees põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. VÕS § 145 lõigete 1 ja 2 kohaselt vastutavad kohustuse rikkumise korral põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt ja käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Kostja vastuväiteid, et kohustus on lõppenud äriühingu registrist kustutamise tõttu ning hagi aegunud, ei saa pidada põhjendatuks. Juriidilise isiku likvideerimine, pankroti väljakuulutamine või registrist kustutamine ainuüksi ei lõpeta täitmata kohustusi. VÕS § 76 lg. 3 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. Kohustus, mis oli tagatud käendusega, on täitmata, seega asjaolu, et põhivõlgnik OÜ Euro Logistic Group (kustutatud) on registrist kustutatud ja lõppenud on tema õigusvõime, ei tähenda põhivõlgniku kohustuse lõppemist hageja ees. Leping on VÕS § 8 lg. 2 kohaselt lepingupooltele täitmiseks kohustuslik, vaidlust ei ole selle üle, et liisinguvõtja lepingulisi makseid kohaselt ei tasunud ja käendusleping esitatud nõuet tagas. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkivate liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg. 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg. 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Liisingueseme valdus taastati 17. märtsil 2010. a. Liisinguese suunati müüki ja realiseeriti 3. juunil 2010. a. ning hageja esitas nõude 1. juulil 2013. a. Nõue muutus sissenõutavaks mitte lepingu ülesütlemise avalduse kostjatele saatmisest 5. oktoobril 2009. a., vaid VÕS § 82 lg. 7 kohaselt 5. juulil 2010. a., s. o. alates ajast, kui hageja oli teinud kindlaks oma kulutused liisinguesemega seoses ning möödunud oli hageja poolt põhivõlgnikule ja käendajale liisinguandja nõude vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaeg. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 147 lõikest 1 tulenevalt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist, algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. TsÜS § 147 lg. 2 alusel muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. TsÜS § 160 lg. 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. TsÜS § 160 lg. 2 p. 3 kohaselt on hagi esitamisega võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Nõue esitati kohtusse

liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg. 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Seega on liisinguleping õigustatult üles öeldud ning liisingueseme müügiga seotud kulud on liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud, mis on põhjendatud, sest hageja ise ei tegele autode müümisega. Müügivahendustasu moodustas liisingueseme uuel võõrandamisel makstud hinnast käibemaksuta 6%, mis on igati mõistlik määr. VÕS § 113 lg. 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni, lg. 8 alusel võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt sama seaduse §-s 162 sätestatule. Vastavalt liisingulepingule on viivisemääraks 0, 25% päevas, poolte vahel kokku lepitud viivisemäär ei ole ebamõistlikult kõrge ega võlgnikku kahjustav. Asjaolu, mis annaks aluse viivisesumma vähendamiseks , kostja esile toonud ei ole. Lähtuvalt eeltoodust on hagi põhjendatud ja tõendatud ning kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele 1673, 57 eurot ning viivis 1673, 57 eurot. Apellatsioonkaebus Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kohus kohaldas valesti materiaalõigust, mis reguleerib käenduse lõppemist. Põhivõlgnik on registrist kustutatud, mistõttu on põhikohustus lõppenud ja see toob kaasa ka solidaarkohustuseks oleva käenduskohustuse lõppemise. Maakohtu põhjendus, mille kohaselt ei lõpeta juriidilise isiku registrist kustutamine vastava isiku kohustusi, on vastuolus materiaalõigusega ja Riigikohtu varasemate seisukohtadega. Põhivõlgniku OÜ Euro Logistic Group registrist kustutamisega lõppes viimase õigusvõime ja lõppesid tema õigused ja kohustused, s. h. lõppes põhivõlgniku kohustus hageja ees. Riigikohus märkis lahendis 3-3-1-75-09, et juriidilise isiku õigusvõime lõppemine on üks maksukorralduse seaduse (MKS) § 31 lg. 3 punktis 6 nimetatud „muudel seadusega sätestatud juhtudel“ aset leidvatest maksukohustuse lõppemise alustest. Kuna õigusi ja kohustusi omab õigusvõimeline juriidiline isik, siis tähendab juriidilise isiku registrist kustutamine tema õiguste ja kohustuste, s. h. maksukohustuste lõppemist. Juriidilise isiku õigusvõime lõppemisel võivad jääda kehtima juriidilise isiku kohustuste täitmise tagamiseks eraõiguse sätete alusel antud mitteaktsessoorsed tagatised (Riigikohtu lahendid asjades 3-2-178-00 ja 3-2-1-119-04), kuid MKS § 40 alusel tekkiv juhatuse liikme solidaarne vastutus äriühingu maksuvõla eest on olemuselt aktsessoorne ning lõpeb koos äriühingu õigusvõime lõppemisega. Riigikohtu seisukohast tuleneb, et juriidilise isiku lõppemisega lõppevad ka juriidilise isiku kohustused ja kohustuste täitmise tagamiseks eraõiguse sätete alusel antud tagatised, mis on aktsessoorsed. Käendus on aktsessoorne kohustus ja VÕS § 153 lg. 1 p. 1 kohaselt lõpeb käendus käendusega tagatud kohustuse lõppemisega. Seega, hageja poolt viidatud käenduslepingust tulenevad kostja kohustused lõppesid koos põhivõlgniku õigusvõime lõppemisega. Kohus kohaldas valesti materiaalõigusnorme, mis reguleerivad kohustuse aegumist. Hageja viivitas oma nõude esitamisega, kuigi oleks saanud oma nõude esitada juba varasemalt. Arvestades asjaolu, et hageja esitas maksekäsu avalduse 1. juulil 2013. a. ehk pärast 3-aastase aegumistähtaja möödumist nõude sissenõutavaks muutumisest, on nõue aegunud.

Väär on kohtu seisukoht, et hageja kohustus muutus sissenõutavaks 5. juulil 2010. a. Riigikohus märkis lahendis 3-2-1-33-09, et seadusest ei tulene otseselt, millal võib liisinguandja nõuda lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamist. Tehingust tuleneva nõude TsÜS §-s 146 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg algab TsÜS § 147 lg. 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 147 lg. 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks hetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva ei ole kindlaks määratud, peab liisinguvõtja VÕS § 82 lg. 3 järgi täitma kohustuse ning liisinguandja võib VÕS § 82 lg. 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguandja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Eelnevast tuleneb, et hageja liisinglepingu lõpetamisest tulenev nõue muutus sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist, hetkest, kui hageja sai kindlaks teha oma kulutused. Hageja on nõude esitamisel tuginenud liisingeseme hagejale tagastamise hetke väärtusele, mitte aga liisingeseme tegelikule müügihinnast. Selles olukorras ei ole põhjendatud, et hageja jaoks muutus nõue selgeks ja sissenõutavaks mõistliku aja möödumisel liisingeseme hageja poolt müümisest. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja sai liisingeseme valduse 17. märtsil 2010. a. Seega sai hageja oma kulutused kindlaks määrata mõistliku aja jooksul liisingeseme valduse saamisest ehk alates 17. märtsist 2010. a. Ei esinenud ühtegi takistust kulutuste kindlaksmääramiseks. Riigikohus on andnud juhised liisinguandja kulutuste kindlaksmääramiseks ja väärtuse määramisel tuleb lähtuda liisingeseme liisinguandjale tagastamise hetkest. Sama põhimõte peaks kehtima ka liisinguandja kulutuste kindlaksmääramisele. Liisinguandja ei saa põhjendamatult pikalt viivitada oma kulutuste kindlaksmääramisega. Kulutuste kindlaksmääramisele kuluv mõistlik aeg ei tohiks olla pikem kui 1 nädal. Vastupidine võimaldaks võlausaldajal oma õigusi kuritarvitada, viivitades kunstlikult kulutuste kindlaksmääramisega ja pikendades seeläbi seadusega sätestatud aegumistähtaja kulgemise algust. Isegi kui lähtuda tõlgendusest, et aegumistähtaeg algas liisingueseme müügi hetkest

teatist, milles anti põhivõlgnikule täiendav tähtaeg 14 päeva tasuda liisinglepingu alusel tekkinud võlgnevus. Hageja märkis, et vastavad kirjad tagastati postiasutuse poolt hagejale. Arusaamatuks jääb maakohtu seisukoht, et kostja ei tõendanud tahteavalduste kätte saamata jäämist. Maakohus hindas ebaõigesti poolte tõendamiskoormust ja kostja juulis 2010. a. saadetud e-kirja. Kostja saatis päringu, kuna sai kätte käenduslepingust tuleneva võlanõude (16. juuni 2010. a. kuupäevaga) ja soovis aru saada, milline olukord on tekkinud. Märgitud kiri ei tõenda, nagu oleks kostja olnud teadlik liisinglepingu maksete tasumiseks 5. oktoobril 2009. a. antud täiendavast tähtajast ja tähtaja möödalaskmise tagajärjena märgitud liisingulepingu ülesütlemisest. Hagejal olid olemas ka muud põhivõlgniku ja kostja kontaktid (telefon, e-mail), kuid hageja ei pöördunud kostja poole kordagi võlgnevuse küsimuses. Lisaks jääb hageja lisatud liisinglepingu ülesütlemise teatisest arusaamatuks, milline täpne võlgnevus siis põhivõlgnikul oli ja millist liisinglepingut silmas peetakse. Maakohtu seisukoht, et kostja enda ülesanne oli selgeks teha, mida hageja oma tahteavaldusega täpselt nõudis, on vastuolus TsÜS-s sätestatud tahteavalduse tegemise nõuetega. Kuna liisingleping on kestusleping, siis on selle ülesütlemiseks VÕS § 196 lg. 2 kohaselt vajalik eelnevalt kohuse rikkumise lõpetamiseks täiendava tähtaja andmine. Kuna hageja tahteavaldus täiendava tähtaja määramise kohta põhivõlgniku ega kostjani ei jõudnud, siis vastavat tahteavaldust ei ole tehtud, mistõttu täiendavat tähtaega ei ole määratud. Märgituga on hageja rikkunud omapoolset kohustust anda põhivõlgnikule täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks. Eelnevast tuleneb, et hagejapoolset liisinglepingu ülesütlemist ei toimunud vastava tahteavalduse kätte toimetamata jätmise tõttu. Isegi kui tahteavaldus oleks kätte toimetatud, on see puudulik ja ebaselge ning seetõttu ei antud tahteavalduses põhivõlgnikule võimalust kõrvaldada võimalikud makseviivitused. Kuna liisinglepingut ei öeldud üles, siis ei saa hageja ka tugineda oma nõude esitamisel VÕS § 367 lõikele 1. Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, jättes kohtuotsuses kujundamata seisukoha kostja vastuväitele, mis puudutas sõiduki valduse tagastamiseks tehtud kulutust 159, 78 eurot. Hageja ei pöördunud põhivõlgniku ega kostja poole liisingueseme valduse tagastamiseks. Hagejal olid olemas kõik põhivõlgniku ja kostja kontaktandmed. Maakohus ei analüüsinud vastuväidet kohtuotsuses ega esitanud põhjendusi, miks on see põhjendamata. Kuivõrd liisinguese müüdi hageja poolt õigusvastaselt (liisinglepingut ei olnud lõpetatud ja vastav müügiõigus puudus), siis ei ole põhjendatud ka liisingueseme müügiga seotud müügikulude nõue 271, 62 eurot ning liisingueseme jääkväärtuse ja turuväärtuse hinnavahe hüvitamine 1020, 43 eurot. Maakohus lahendas ebaõigesti ebamõistlikult suure viivisnõude vähendamise küsimuse. Kostja tõi vastava asjaolu esile oma vastuväidetes. Maakohus jättis tähelepanuta kostja põhjenduse viivismäära ebamõistlikkuse osas, ei analüüsinud kostja väidet viivise karistavast iseloomust ega põhjendanud, miks ta vastuväitega ei nõustu. Kostja pidas mõistlikuks viivisnõudeks viivist, mis ei ületa summaarselt 20% põhinõude suurusest. Vastus Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb kooskõlas TsMS § 657 lg. 1 punktiga 2 tühistada, uue otsusega tuleb hagi jätta rahuldamata. Vaidlust ei ole selle üle, et 9. novembril 2007. a. sõlmisid hageja ja OÜ Euro Logistic Group liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto Škoda, mille liisinguvõtja sai oma valdusesse lepingu sõlmimise päeval, samuti selle üle, et samal päeval sõlmisid pooled käenduslepingu, millega kostja tagas liisingulepingust liisinguvõtjale tulenevate kohustuste täitmist solidaarselt liisinguvõtjaga. 9(11)

25.oktoobrist 2009. a. üles; hageja taastas oma valduse lepinguesemele 17. märtsil 2010. a. ning sõiduk realiseeriti 3. juunil 2010. a. Lepingu ülesütlemise hetke seisuga oli liisinguvõtja jätnud osamaksed tasumata summas 666, 81 eurot, arvestades aga 16. märtsil 2010. a. laekunud makset, on arvete alusel tasumata veel 221, 74 eurot. Sõiduki jääkmaksumus lepingu ülesütlemise hetkel oli 6346, 40 eurot, lepingueseme valduse taastamise kulu moodustab 159, 78 eurot ja lepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulu 271, 62 eurot. Liisinguandjale hüvitamata kulud seoses liisinguesemega olid seega 6346, 40 eurot, millest hageja arvestas maha liisingueseme liisinguandjale tagastamisaegse turuväärtuse 5325, 97 eurot, taotledes kostjalt VÕS § 367 alusel 1673, 57 euro väljamõistmist. Lisaks esitas hageja viivisenõude põhinõudega võrdses ulatuses. Kostja on esitanud hagile aegumise vastuväite. TsÜS § 142 lg. 1 kohaselt aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus või muu vaidlust lahendav organ aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Seega, kui nõue on aegunud ja kohustatud isik aegumisele tugineb, jääb hagi ainuüksi sellest tulenevalt rahuldamata. Nii tuleb vaidluse lahendamiseks esmalt kindlaks teha, ega hageja nõue ole aegunud. TsÜS § 146 lg. 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat, taoline aegumistähtaeg kohaldub ka vaidlusaluses asjas. TsÜS § 147 lg. 1 lause 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Ka VÕS § 82 lg. 7 järgi muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast sama paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (VÕS § 82 lg. 3). Liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäeva ei ole seaduses kindlaks määratud. Samas on vaidlusaluse liisingulepingu punktis

liisingulepingu esemeks olnud sõidukile 17. märtsil 2010. a. ja hageja ei ole esile toonud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, nagu ei oleks tal siis mingil põhjusel teatud aja jooksul olnud võimalik sõiduki tagastamisaegset turuväärtust kindlaks määrata. Kolleegium leiab, et tavapäraselt ei peaks tagastatud sõiduki turuväärtuse kindlaksmääramine võtma mõistlikult rohkem aega kui kaks nädalat ja sellest lähtudes tuleks hagi aegumistähtaja algust lugeda alates 1. aprillist 2010. a. Et hiljemalt 16. juuniks 2010. a. oli hageja selle turuväärtuse ka faktiliselt kindlaks määranud, on hageja kinnitanud nii hagiavalduses (tl. 26, p. 1. 17. 1) kui sama kuupäeva kandvas võlateatises, mille hageja nii põhivõlgnikule kui käendajale saatis (tl. 74, 75). Seega ei saanud hageja nõue kulutuste hüvitamiseks hakata mingil juhul aeguma hiljem kui 17. juunil 2010. a. ja kui aegumist lugeda sellest ajast, langes hagi kolmeaastase aegumistähtaja viimane päev 16. juunile 2013. a. Hagi aegumistähtaja algust ei lükka iseenesest edasi see, kui õigustatud isik annab kohustatud isikule tähtaja kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks. TsÜS § 167 lg. 2 kohaselt on õigustatud isiku poolt kohustatud isikule kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja määramise korral aegumine peatunud kuni täiendava tähtaja möödumiseni või kohustatud isiku poolt oma kohustuse täitmisest lõpliku keeldumiseni. TsÜS § 168 lg. 1 kohaselt ei arvestata aega, mille kestel aegumine oli peatunud, aegumistähtaja hulka. Seega, kui hageja oleks andnud liisinguvõtjale või kostjale täiendava tähtaja kulutuste hüvitamiseks, võiks see anda alust peatumise aja aegumistähtajast mahaarvamiseks. Hageja saatis küll nii liisinguvõtjale kui kostjale 16. juunil 2010. a. tähitud postiga teate võla suuruse kohta, märkides selles ühtlasi, et annab kohustuse täitmiseks täiendava tähtaja 14 päeva võlateatise kättesaamisest (tl. 74 ja 75), kuid teatised tagastati hagejale adressaatidele üle andmata (t. 76 – 81). Arvestades Riigikohtu lahendis 3-2-1-8-09 sarnases olukorras TsÜS § 69 lg. 2 lausele 2 ja lg. 3 lausele 2 antud tõlgendust, ei saa võlateatist lugeda adressaatide poolt kättesaaduks, sest neil ei ole olnud mõistlikku võimalust selle sisuga tutvuda. Kooskõlas TsÜS § 69 lg. 1 lausega 1 ei ole võlateatis ja selles sisalduv tahteavaldus täiendava tähtaja andmiseks sellest tulenevalt muutunud kehtivaks ja juba sellest tulenevalt ei saa kerkida küsimust aegumise peatumisest täiendava tähtaja võrra. Nõude sissenõudmiseks esitas hageja 1. juulil 2013. a. maksekäsu kiirmenetluse avalduse. Taolise avalduse esitamine on hagi aegumise tähenduses võrdsustatud hagi esitamisega (TsÜS § 160 lg. 2 p. 3), kuid et avaldus esitati pärast aegumistähtaja lõppu olenemata sellest, kas lugeda nõue sissenõutavaks alates 1. aprillist 2010. a. või 16. juunist 2010. a., on hagi aegunud. Liisinguandja nõuded käendaja vastu hakkavad aeguma samal ajal, kui samad nõuded põhivõlgniku vastu. TsÜS § 144 kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, isegi kui see ei oleks eraldi veel aegunud. Hageja hagi on seega aegunud. Et hagi jääb rahuldamata üksnes aegumise põhjendusel, ei ole vaidluse lahendamiseks vajalik hinnata poolte muid väiteid. Kolleegium märgib siiski, et nõustuda ei saa kostja seisukohaga, nagu lõpetaks äriühingu lõppemine ka tema kohustused, sest niisugune seisukoht ei põhine seadusel. Võlasuhte lõppemise alused on sätestatud VÕS §-s 186 ning juriidilise isiku lõppemist nende hulgas ei ole. Et hagi jääb rahuldamata, tuleb TsMS § 162 lg. 1 alusel jätta hageja kanda menetlusosaliste poolt nii maa- kui ringkonnakohtus kantud menetluskulud.