Võlaõigus › Võõrandamislepingud

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue 18.03.2013 esitas Alfey Solutions OÜ (hageja) Harju Maakohtule hagiavalduse osaühingu Inchcape Motors Estonia (kostja) vastu, paludes kohustada kostjat asendama hageja kasutuses olev Land Rover Freelander uue samasuguse puudusteta sõiduki vastu. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.02.2011 ostu-müügi leping/tellimuse 01022011/01 (leping) sõiduki Land Rover Freelander 2 SD4 SE AUT, registreerimisnumber 777GLG (sõiduk), ostmiseks. Sõiduki ostmist finantseeris AS Nordea Finance Estonia (liisinguandja), kellega hageja sõlmis 08.02.2011 liisingulepingu nr 201101163. Nimetatud lepingute tulemusel omandas kostjalt sõiduki liisinguandja, mille vastutavaks kasutajaks sai liisingulepingu alusel hageja. Sõiduki maksumuseks liisingulepingu alusel oli 33 250 eurot. Hageja sai sõiduki enda valdusesse 16.02.2011. Hageja leidis, et kostja on liisinguandjale müünud lepingutingimustele mittevastava asja. Sõiduk ei vasta lepingutingimustele kvaliteedi osas, sest esimene puudus ilmnes uuel sõidukil juba 18.02.2011, kui sõiduk jäi mootoririkke tõttu Leedus seisma. Kuigi sõiduk parandati 19.02.2011, siis järgmine rike tekkis kaks kuud hiljem ehk aprillis 2011. Erinevad puudused ja vead on ilmnenud lühikeste vahede järel kahe aasta jooksul 9 korda. Vaatamata asjaolule, et sõidukil on garantii, on hageja pidanud korduvalt kandma täiendavaid kulutusi sõiduki parandamisega seoses, sest garantii ei kata sõiduki teatud osade parandamist ega parandamist olukorras, kui sõiduk on purunenud väljaspool Euroopa Liitu. Hageja leidis, et kuigi käesoleval juhul ilmnesid puudused ja mittevastavus pärast asja üleminekut hagejale, pidi kostja poolt müüdud sõiduk olema defektne ja puudustega juba enne selle üleandmist, sest vastasel juhul ei oleks sõiduk juba kaks päeva hiljem mootoririkke tõttu seiskunud. Kostjapoolse lepingu tingimuste rikkumise tõttu ei ole hageja saanud sõidukit vastavalt oma vajadustele kasutada, mistõttu on jäänud olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust õigustatult lootis. Kostja vastutab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest. Kuna hageja hinnangul ei ole sõiduki edaspidine parandamine enam mõistlik ning tekitab hagejale ainult täiendavaid kulutusi ja probleeme, nõudis hageja, et kohus kohustaks kostjat asendama sõiduki uue lepingutingimustele vastava sõidukiga. Hageja õigus esitada nõue kostja vastu liisinguandja asemel tuleneb hageja ja liisinguandja vahel sõlmitud liisingulepingu tingimuste p-st 2.6 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 365 lg-st 1. 12.06.2013 (tl 88-94, 112-118) ja 10.02.2014 (tl 201-203) täiendavates seisukohtades leidis hageja, et sõiduki lepingutingimustele mittevastavus seisnes mootori probleemides, mis on oluline viga, kuna see ei teki sõiduki tavapärase kulumise käigus, eriti kaks päeva pärast uue sõiduki soetamist. Sellest järeldas hageja, et sõiduk ei vastanud lepingutingimustele juba selle üleandmisel 16.02.2011. Hageja pidas äärmiselt ebamõistlikuks lepingutingimustele mittevastavuse korral sõiduki asendamise nõude esitamist juba 18.02.2011. Hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et mootoriprobleemid saavad korduvaks ning seda ei suudeta mitmete remontimiste käigus täielikult parandada selliselt, et mõne kuu pärast sõiduk uuesti keset teed seisma ei jääks. Hageja valis esialgu kostjat vähemkoormava vahendi oma õiguste kaitseks, kasutades müügigarantiid ja lootes, et garantii korras suudetakse sõiduki puudused kõrvaldada, mida aga sõiduki hooldusajalugu jälgides ei juhtunud. 18.10.2013 eelistungil esitas hageja vastuväite kohtu tegevuse kohta, alternatiivnõude kahju hüvitamiseks ja taotluse ekspertiisi läbiviimiseks.

Kostja vastuväited Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul vastab sõiduk lepingu tingimustele, mistõttu kostja ei ole lepingutingimusi rikkunud ega ole hagejal ostjana õigust nõuda asja asendamist. Müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks üksnes siis, kui asja parandamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast (VÕS § 223 lg 1). Kostja ei ole kunagi keeldunud sõiduki parandamisest. Sõidukil on müügigarantii, mis kehtib kuni 14.02.2014 või 100 000 km läbisõiduni ning puuduste kõrvaldamine toimub garantiitööde korras, ilma kuluta hagejale, mistõttu on puuduste esinemisel võimalik puuduseid kõrvaldada garantii korras (VÕS § 230). Kostja andmetel sõiduki tootja garantiisüsteem ei kinnita hageja poolt väidetud probleemide esinemist, millest on kostja ka hagejat teavitanud. Kostja juhtis tähelepanu, et sõiduki ajaloo väljatrükil on toodud tavapärased hooldustööd ning pisivigade kõrvaldamine garantii korras, kuid ühtegi olulist sõiduki viga ei ole tuvastatud. Pisivigade kõrvaldamine, mida saab teha ka korralise hoolduse käigus ja sellega seotud mõningane ebamugavus ei anna hagejale õiguslikku alust nõuda sõiduki asendamist. Hageja pole selgitanud ega tõendanud ka asjaolusid, millest tulenevalt oleks alust arvata, et sõiduk ei ole hetkel sihtotstarbeliselt kasutatav. Kostja on jätkuvalt valmis puudused garantii korras tasuta kõrvaldama, kuid puuduste tuvastamiseks peab hageja enne sõiduki kostjale ülevaatamiseks viima. Hageja ei ole sõidukit kostjale ülevaatamiseks Tallinna esindusse viinud ja seega on võimatu hinnata sõiduki puudusi. Isegi juhul, kui oleks tegemist lepingu olulise rikkumisega, on hageja kaotanud õiguse nõuda kostjalt asja asendamist, sest ta ei ole seda nõudnud üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta ega mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist. Hageja poolt väidetud esmane puudus ilmnes 18.02.2011, kuid sõiduki asendamist nõudis hageja alles 11.10.2012, mis on pea kaks aastat pärast sõiduki ostmist. Sellest nähtub, et hageja on mitme aasta vältel kasutanud sõiduki kasutuseelist, kuid soovib seda saada tasuta, kuna sisuliselt ei ole valmis kandma sõiduki ja uue sõiduki hinnavahet. Kostja hinnangul rikub hageja hea usu põhimõtet

(VÕS § 6, § 138).

Hageja nõue uue sõiduki asendamiseks on põhjendamatult koormav, põhjustades kostjale ebamõistlikke kulutusi vastupidiselt garantii korras pisivigade parandamisele ja tavapärasele hooldusele. Sõidukiga samasugust sõidukit enam ei toodeta ja asendamise korral oleks tegemist 2013 või uuema sõiduki mudeliga. Sõiduk on olnud üle kahe aasta hageja aktiivses kasutuses, mistõttu selle turuväärtus on ajaga ja kasutamisega oluliselt vähenenud ning sõiduki asendamise korral uue sõidukiga jääks ebaõiglaselt vana sõiduki ja uue sõiduki hinnavahe kostja kanda. Hageja ei ole nõuet esitades kasutatud sõiduki kasutuseelist arvesse võtnud. 17.09.2013 menetlusdokumendis (tl 151-152) teatas kostja, et sõiduk käis 22.08.2013 kostja juures korralises hoolduses, kus tuvastati, et sõiduk on tehniliselt korras ja sellel ei esinenud puudusi, rääkimata puudustest, millele hageja viitab hagis. Menetluse edasine käik 07.01.2014 määrusega jättis Harju Maakohus muu hulgas rahuldamata hageja 18.10.2013 vastuväite kohtu tegevuse kohta, taotluse kahju hüvitamise alternatiivnõude menetlusse võtmiseks ja taotluse asjas autotehnilise ekspertiisi läbiviimiseks. Maakohtu otsus 21.02.2014 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kohus märkis, et hageja nõue on suunatud kostja poolt lepingu täitmisele (võlaõigusseaduse, VÕS § 222). Võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist tuleneb VÕS § 2 lg-st 1,

§ 8 lg-st 2 ja § 76 lg-st 1. Samuti märkis kohus otsuses poolte poolt vaidlustamata asjaolude ja esitatud tõendite alusel tuvastatuks loetud asjaolud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja müüjana on müügilepingust tulenevaid kohustusi rikkunud, mis väljendub müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuses (VÕS § 217), kas kostja vastutab asja mittevastavuse eest (VÕS §-id 103 ja 218), kas kostja on asja lepingutingimustele mittevastavuse korral müüja suhtes õiguskaitsevahendite kohaldamiseks täitnud teatamiskohustust (VÕS § 220) ning kas hagejal ostjana on õigus müüja vastutuse korral asja lepingutingimustele mittevastavuse korral nõuda lepingutingimustele mittevastava asja (sõiduki) asendamist uue sõiduki vastu (VÕS § 222 lg 1). Müügilepingu alusel ostjale üleantava asja puhul on müüja vastutuse esmaseks eelduseks asja mittevastavus lepingutingimustele (VÕS § 217 lg 1-2). Hoolimata asja mittevastavusele lepingutingimustele võib müüja vabaneda vastutusest, kui oma majandus- ja kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja ei teata asja mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama ega ole mittevastavust piisavalt täpselt kirjeldanud (VÕS § 220 lg 1-3). Kohus leidis, et isegi kui lugeda tõendatuks, et hagejale üleantud sõiduk ei vastanud puuduste tõttu lepingutingimustele, vabaneb kostja müüjana VÕS § 220 lg 3 alusel vastutusest. Kuivõrd tarbija jaoks loetakse mõistlikuks teatamise ajaks 2 kuud (VÕS § 220 lg 1 teine lause), siis ei saa ka majandus- ja kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja jaoks olla see oluliselt pikem. Kohus leidis, et kuivõrd hageja oli juuliks 2011 käinud sõidukiga müügigarantii korras juba 4 korda järjest remondis, tulnuks kostja kui müüja poole pöörduda asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamiseks hiljemalt oktoobriks 2011. Hageja aga jätkas väidetavate puudustega sõiduki kasutamist veel terve aasta vältel, enne kui pöördus teatega kostja poole. Kohtu hinnangul ei saa mitteteatamist 1 aasta pärast puuduste tuvastamist, milliseks ajaks oli sõiduk läbi sõitnud üle 40 000 km, lugeda mõistlikuks teatamise ajaks. Sellega minetas hageja õiguse tugineda asja lepingutingimustele mittevastavusele. Kohtu hinnangul ei vabanda hagejapoolset teatamatajätmist asjaolu, et kuivõrd hageja pöördus sõiduki remontimiseks erinevate teiste Land Rover esinduste/hooldustöökodade poole (milleks on ka kostja), siis sellega arvas ta olevat ostja teatamiskohustuse täidetud. Müügigarantii (VÕS § 230) on müügilepingust eraldiseisev lepinguline suhe, mis annab müügilepingu objektiks olnud asjal ilmnevate puuduste korral õigustatud isikule (ostjale) võrreldes müügilepingust tulenevate õiguskaitsevahenditega lisaõigusi, pannes ostja seaduses sätestatud müügilepingujärgse vastutusega võrreldes soodsamasse olukorda. VÕS § 230 lg 5 kohaselt nimelt müügigarantii ka ei välista ega piira ostja õigust kasutada muid seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid. Seega on isikul ostetud asjal ilmnenud puuduste korral võimalik valida, kas kasutada asjale müügigarantii olemasolul garantiist tulenevaid õigusi (nt õigus saada teatud aja jooksul või sõiduki teatud läbisõiduni tootja arvel sõiduki tasuta parandamist) või kasutada müüja suhtes lisaks sellele ka seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (VÕS § 222-225), kuid viimasel juhul peavad olema täidetud ka nende rakendamiseks vajalikud spetsiifilised eeldused (VÕS § 219-220). Kuivõrd need eeldused ei ole täidetud, leidis kohus, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus 24.03.2014 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu 21.02.2014 otsuse ja rahuldada hagi ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kaebuse kohaselt on maakohus ebaõigesti hinnanud tõendeid ja kohaldanud materiaalõiguse normi, leides, et kostja välisesinduses sõiduki parandamisega ei saa pidada teavitamiskohustust

lepingutingimusele mittevastavusest õigeaegselt täidetuks. Vaidlus puudub selles, et kostja poolt müüdud sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ning kohus on sellega otsuses nõustunud. Kaebuses kordab hageja hagiavalduse lisas 3 esitatud loetelu sõidukil esinenud probleemidest. Vaidlus on taandunud küsimusele, kas hageja on rikkunud VÕS §-s 220 toodud teavitamiskohustust, mille tulemusena saaks kostja vabaneda vastutusest asja lepingutingimustele mittevastavuse eest. Hageja ei nõustu kohtu seisukohaga, et hageja ei teavitanud kostjat asja puudustest mõistliku aja jooksul pärast probleemide esinemist. Hageja leiab, et teatas asja lepingutingimustele mittevastavusest kostjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai, mistõttu ei ole ta teavitamiskohustust rikkunud ning kostja ei vabane VÕS § 220 lg 3 alusel vastutusest. Hageja sai sõiduki oma valdusesse 16.02.2011 ning olgugi, et asja üleandmisel ei olnud võimalik sellel nähtavaid puudusi tuvastada, jäi sõiduk juba kaks päeva hiljem, 18.02.2011, Leedus sõidu pealt seisma. Hageja märgib, et vajab sõidukit igapäevaseks liiklemiseks Balti riikides ja Poolas, millest tulenevalt on sõiduk probleemide esinemisel viibinud põhiliselt Leedus või Poolas, mistõttu pöörduti ja teavitati probleemidest ka vastavates riikides asuvaid Land Roveri autoriseeritud esindusi. Kui hageja sõiduk muutub sõidukõlbmatuks Leedus või Poolas, siis on hageja hinnangul mõistlik lasta sõiduk remontida lähimas autoriseeritud esinduses. See säästab ka kostjat täiendavatest kulutustest, mis kaasneksid sõiduki Eestisse transportimisega. Sõidukil esinenud puudused ja remonttööd on teostatud Leedu ja Poola autoriseeritud Land Roveri esinduste poolt, mistõttu peavad vastavad andmed ühtsest garantiisüsteemist kostjale nähtavad olema. Hageja on igati põhjendatult eeldanud, et sellega loetakse ka kostja probleemidest teavitatuks, sest Land Roveril on ühtne garantiisüsteem, mis peab sisaldama ja kajastama andmeid sõidukil esinenud probleemide ja remontide kohta. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et juba esimese probleemi ilmnemise korral, s.o 18.02.2011 mootori seiskumine sõidu ajal Leedus, pöördus hageja kohe järgmisel päeval Leedu Inchcape Motors UAB teenindusse, millega täitis teavitamiskohustuse sõiduki lepingutingimusele mittevastavusest kõige kiiremal ja efektiivsemal moel ning seega õigeaegselt. Isegi kui selline teavitamine ei toimu ühtses garantiisüsteemis automaatselt, siis tuleb selle loomise eesmärki silmas pidades lugeda kostja teavitatuks ka juhul, kui ilmnenud puudustest teavitati mistahes autoriseeritud esindust. Juhul kui kohus asub siiski seisukohale, et hageja pöördumist Leedu Inchcape Motors UAB teenindusse esimese probleemi ilmnemisest järgmisel päeval ei saa pidada nõuetekohaseks teavitamiskohustuse täitmiseks, siis on hageja seisukohal, et teavitamist pärast 04.10.2012 sõidukil esinenud probleeme tuleb pidada teavitamiseks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui hageja asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai. Tuginedes võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes ja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-50-06 p-s 19 märgitule, leiab hageja, et ka käesolevas asjas tuleb mõistlikku aega hinnata kõiki asjaolusid kogumis arvestades. Sõidukil esimeste puuduste ja lepingutingimustele mittevastavuse ilmnemisel 18.02.2011 puudus hagejal vajadus kostjat eraldi lepingutingimustele mittevastavusest teatada, sest sõiduk viidi Leedus tootja garantiiremonti, mis pidi kostjale olema nähtav tootja garantiisüsteemist. Ka ülejäänud kordadel (26.04.2011, 12.06.2011, 02.02.2012 ja 04.10.2012), mil esinesid probleemid mootoriga ning sõiduk vajas Poolas autoriseeritud Land Roveri esinduses remonti, tehti seda tootja garantiiremondi korras, mistõttu puudus ka nendel juhtudel vajadus kostjat puudustest eraldi teavitada. Alles pärast 04.10.2012 sõidukil esinenud probleeme otsustas hageja teavitada isiklikult kostjat sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest ja nõuda selle asendamist, sest sõidukit ei olnud suudetud korda teha. Hageja ei teadnud ega pidanudki teadma, et mootoriprobleemid saavad korduvaks ning seda ei suudeta mitmete remontimiste käigus täielikult parandada selliselt, et mõne kuu pärast sõiduk uuesti keset teed seisma ei jääks. Samuti oli sõidukil kehtiv tootjagarantii, mistõttu valis hageja esialgu kostjat vähemkoormava

vahendi oma õiguste kaitseks, lootes, et garantii korras suudetakse sõiduki puudused kõrvaldada. Hageja on seisukohal, et kuigi ta on teavitamiskohustuse õigeaegselt täitnud, võib ta vastavalt VÕS § 221 lg 1 p-dele 1 ja 2 sõiduki lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, kas ta selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt teatas. Seejuures viitab hageja võlaõigusseaduse kommenteeritud väljaandes märgitule, mille kohaselt ei kohaldata VÕS § 220 lg-s 3 sisalduvat õiguslikku tagajärge VÕS § 221 lg 1 p-des 1 ja 2 nimetatud juhtudel. Samuti tugineb hageja Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-50-06 p-s 19 märgitule ja Harju Maakohtu 08.11.2013 otsuses asjas nr 2-13-40843 leitule ning asub seisukohale, et kuivõrd kostja on püsivalt müünud Land Rover sõidukeid, ta on Land Rover ühtse garantiisüsteemi osaline, siis sõiduki üleandmist oluliste puudustega (nt mootoririkked) tuleb pidada kostja raskeks hooletuseks. Seega ei ole hageja kaotanud puudusele tuginemise õigust VÕS § 221 lg 1 p-i 1 kohaselt. Maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata hageja nõude vaidlusaluse sõiduki asendamiseks. Hageja leiab, et ostja õiguse puhul nõuda kas asja parandamist või asja asendamist on tegemist alternatiivkohustusega ja valikuõigus lepingu täitmise nõude esitamise viisi osas on põhimõtteliselt ostjal. Üldise eelduse kohaselt saab asja asendamist nõuda reeglina alati juhul, kui müüja on sõlminud müügilepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames, eelkõige kui müüja on kaubandusettevõtja või müüdud asja tootja. Sellisel juhul saab asendamiskulude ebamõistlikkust või põhjendamatute ebamugavuste põhjustamist jaatada üksnes väga erandlikel juhtudel. Hageja hinnangul ei ole kostja, kes on sõlminud müügilepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames, selliseid erandlikke juhte välja toonud ega ka tõendanud. Tuginedes VÕS § 222 lg-le 6 märgib hageja, et juhul kui pidada teavitamiskohustus täidetuks õigeaegselt (kaebuse p-s 2.1. toodud ajal), siis on hageja esitanud asendamise nõude mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist ning kui lugeda teavitamiskohustus täidetuks õigeaegselt, siis on hageja esitanud asendamise nõude üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta. Samuti on maakohus hageja hinnangul jätnud ebaõigesti kohaldamata materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi, jättes hindamata ja menetlusse võtmata hageja alternatiivse nõude kahju hüvitamiseks. Kohus jättis ebaõigesti alternatiivnõude menetlusse võtmise taotluse rahuldamata, kuna kostja sellega ei nõustunud ja kohtupoolne nõustumine eeldaks mõjuva põhjuse olemasolu. Hageja ei nõustu, et antud juhul puudus mõjuv põhjus. Alternatiivne nõue esitati menetluse kestel, sest kohus keeldus välisriigist dokumente kogumast ning kohtu hinnangul ei teavitatud kostjat asja lepingutingimustele mittevastavusest mõistliku aja jooksul pärast mittevastavusest teada saamist, mistõttu vähenes esialgse hagi rahuldamise tõenäosus. Hageja on seisukohal, et kohus, jättes rahuldamata hageja dokumentide kogumise taotluse, ekspertiisi läbiviimise taotluse ning alternatiivnõude menetlusse võtmise taotluse, tekitas olukorra, kus hagejal on väga keeruline oma hagi aluseks olevaid asjaolusid tõendada ja oma õigusi kaitsta. Hageja tugineb kaebuses TsMS § 370 lg-le 2. VÕS §-le 225 tuginedes leiab hageja, et antud juhul on kahju hüvitamise nõude eeldused täidetud, sest sõiduk ei vastanud lepingutingimustele ning kostja vastutab selle eest. Kahju hüvitamise nõude aluseks on VÕS § 115 lg 1. Hageja soovib, et kui sõiduki asendamise nõuet ei täideta, hüvitaks kostja kahju, mis on tekkinud sõiduki lepingutingimustele mittevastavusest ning sellest, et hageja ei ole saanud sõidukit tavapärasel viisil kasutada, sest sõiduk on pidevalt remondis. Hüvitatava kahju suurus on sõiduki ostuhinna (39 000 eurot) ja samasuguse uue defektse sõiduki väärtuse vahe, millele lisandub kahju, mis on tekkinud sõiduki kasutamise võimatusest remondi ajal. Hageja on saanud kahju ulatuses, milles tema defektse sõiduki väärtus on väiksem samasugusest

puudusteta sõiduki väärtusest. Sõiduki pideva remontimise tõttu selle mittekasutamisest tekkinud kahju hüvitamise nõue tuleneb VÕS §-st 132 lg-st 4. Hagejal on sõiduki parandamise tõttu tekkinud kahju, sest ta pidi kandma kulusid seoses asendusautoga, mis väljendub saamata jäänud kasutuseelisena ning hageja pidi mitmeid kordi oma tööasjad katkestama, et tegeleda sõiduki probleemidega. Saamata jäänud kasutamiseelisest tekkinud kahju suurust on hagejal võimatu kindlaks teha ja tõendada, sest Eestis ei rendita samasugust Land Rover Freelander 2, mille järgi on võimalik arvutada päevane saamata jäänud kasutamiseelis. Sellest tulenevalt palus hageja kahju hüvitise suuruse saamata jäänud kasutamiseelisest määrata kohtul VÕS § 127 lg 6 alusel. Hageja jääb kõigi 18.10.2013 alternatiivnõudes esitatud seisukohtade juurde. Hageja on Riigikohtu otsusest nr 3-2-1-93-12 lähtuvalt arvutanud sõiduki saamata jäänud kasutuseelisest tekkinud kahju, võttes aluseks linnamaasturite kohaliku keskmise päevase rendimäära. Sõiduk on remondis viibinud vähemalt 19 päeva, mistõttu on hageja saamata jäänud kasutamiseelise hüvitis ligikaudu 760 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud asja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Maakohus ei ole rikkunud menetlusõiguse norme ning on kohaldanud õigesti materiaalõigust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. TsMS § 652 lg 5 kohaselt ei kogu, uuri ega hinda ringkonnakohus uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks. Apellatsioonkaebuses kordab hageja juba hagiavalduses esitatud seisukohti. Kõigile neile on maakohus hinnangu andnud. Maakohus leidis põhjendatult, et hageja ei teavitanud kostjat asja puudustest mõistliku aja jooksul pärast probleemide esinemist. Vaidlus puudub järgmiste asjaolude üle: 1. hageja teavitas kostjat esmakordselt puudustest 11.10.2012 e-kirjaga (t.l.3132, I kd); 2. hagiavalduses märgitud 9 korral, mil sõidukil esinesid tehnilised rikked, pöördus hageja nende kõrvaldamiseks erinevate töökodade poole Leedus, Valgevenes ja Poolas; 3. tehnilised rikked on kõrvaldatud garantii korras; 4. peale 11.10.2012 ei ole sõidukil tehnilisi rikkeid esinenud; 5. 22.08.2013 pöördus hageja korralise tehnilise hoolduse läbiviimiseks kostja poole, kus hagejal pretensioonid puudusid (t.l.154-155, I kd); 6. vaidlusalune sõiduk on hageja aktiivses kasutuses kuni käesoleva ajani. Ringkonnakohus leiab, et lisaks maakohtu põhjendustele nähtub tsiviilasja materjalidest, et auto on alates oktoobrist 2012 täielikult sõidukorras, mis leidis kinnitust ka 22.08.2013 korralises tehnilise hoolduse käigus, siis on põhjendatud kostja vastuväited hagile, mille kohaselt puudub õiguslik alus hagi rahuldamiseks, kuna sõidukil ei esine tehnilisi puudusi. Kõik puudused olid

kõrvaldatavad garantiiremondi käigus. Samuti on kostja põhjendatult leidnud, et hageja nõue tekitab kostjale ebamõistlikke kulusid VÕS § 222 lg 1 mõttes, kuna hageja ei nõua vaidlusalust sõidukit asendada sama aastakäigu puudusteta sõiduki vastu, vaid on esitanud nõude täiesti uue auto saamiseks. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, mille kohaselt on kostja müügilepingut oluliselt rikkunud. VÕS § 223 lg 1 kohaselt loetakse müüjat müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist. Vaidlusalune sõiduk on kuni käesoleva ajani hageja valduses ja kasutuses, siis oli hagejal võimalik tõendada vähemalt spetsialist arvamusega, et sõidukil esinevad olulised puudused, mille parandamine ei ole võimalik või on ebaõnnestunud. Hageja ei ole seda teinud. Maakohus jättis põhjendatult alles 18.10.2013 menetlusdokumendis esitatud alternatiivnõude menetlusse võtmata määruses toodud põhjendustel (t.l.161-162, 174, I kd). Alternatiivselt esitatud kahju hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud detailsemalt ja võimaliku kahju suuruse on hageja esitanud alles apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta TsMS § 652 lg 4 alusel apellatsioonkaebuses toodud uued väited seoses alternatiivse nõudega, samuti väited, mille kohaselt on lepingutingimustele mittevastavus tekkinud müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu VÕS § 221 lg 1 mõttes. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava kohtuotsuse tühistamiseks või muutmiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta hageja kanda. TsMS 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Reet Allikvere

Imbi Sidok-Toomsalu

Ele Liiv

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.