2-13-13430/25 - Võlaõigus - Võõrandamislepingud - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-13-13430 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 01.02.2011 sõiduki ostu-müügi lepingu / tellimus 01022011/01 (edaspidi leping) sõiduki Land Rover Freelander 2 SD4 SE AUT, registreerimisnumber XXX, VIN kood XXX (edaspidi sõiduk), ostmiseks. Sõiduki ostmist finantseeris AS Nordea Finance Estonia (edaspidi liisinguandja), kellega hageja sõlmis 08.02.2011 liisingulepingu nr XXX. Nimetatud lepingute tulemusel omandas kostjalt sõiduki liisinguandja, mille vastutavaks kasutajaks sai liisingulepingu alusel hageja. Sõiduki maksumuseks liisingulepingu alusel oli 33 250 eurot. Hageja sai sõiduki enda valdusesse 16.02.2011. Hageja on seisukohal, et kostja on liisinguandjale müünud lepingutingimustele mittevastava asja: sõiduk ei vasta lepingutingimustele kvaliteedi osas, sest esimene puudus ilmnes uuel sõidukil juba 18.02.2011, kui sõiduk jäi mootoririkke tõttu Leedus seisma. Kuigi sõiduk parandati 19.02.2011, siis järgmine rike tekkis kaks kuud hiljem ehk aprillis 2011. Erinevad puudused ja vead on ilmnenud lühikeste vahede järel kahe aasta jooksul üheksa (9) korda. Vaatamata asjaolule, et sõidukil on garantii, on hageja pidanud korduvalt kandma täiendavaid kulutusi sõiduki parandamisega seoses, sest garantii ei kata hageja väitel sõiduki teatud osade parandamist ega parandamist olukorras, kui sõiduk on purunenud väljaspool Euroopa Liitu. Hageja leiab, et kuigi käesoleval juhul ilmnesid puudused ja mittevastavus pärast asja üleminekut hagejale, pidi kostja poolt müüdud sõiduk olema defektne ja puudustega juba enne selle üleandmist, sest vastasel juhul ei oleks sõiduk juba kaks päeva hiljem mootoririkke tõttu seiskunud. Kostjapoolse lepingu tingimuste rikkumise tõttu ei ole hageja saanud sõidukit vastavalt oma vajadustele kasutada, mistõttu on jäänud olulisel määral ilma sellest, mida ta lepingust õigustatult lootis. Hageja leiab seega, et kostja vastutab sõiduki lepingutingimustele mittevastavuse eest. Kuna hageja hinnangul ei ole sõiduki edaspidine parandamine enam mõistlik ning tekitab hagejale ainult täiendavaid kulutusi ja probleeme, nõuab hageja, et kohus kohustaks kostjat asendama praeguse sõiduki uue lepingutingimustele vastava sõidukiga. Hageja õigus esitada nõue kostja vastu liisinguandja asemel, kes sõiduki ostis, tuleneb hageja ja liisinguandja vahel sõlmitud liisingulepingu tingimuste punktist 2.6 ja võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 365 lg-st 1. (tl 1-6)

3.Kostja vaidleb oma 13.05.2013 vastuses hagile täies ulatuses vastu, leides, et see on alusetu ja põhjendamata. Kostja hinnangul vastas ja vastab sõiduk lepingu tingimustele (st sõiduk oli lepingu sõlmimise ja hagejale üleandmise ajal terve; sõiduk on sihtotstarbeliselt kasutatav ning on hageja kasutuses igapäevaselt), mistõttu kostja ei ole lepingutingimusi rikkunud ega ole hagejal ostjana seetõttu õigust nõuda asja asendamist. Müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks üksnes siis, kui asja parandamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast (VÕS § 223 lg 1). Kostja ei ole kunagi keeldunud sõiduki parandamisest. Käesoleval juhul on antud sõidukil müügigarantii, mis kehtib kuni 14.02.2014 või 100 000 km läbisõiduni ning puuduste kõrvaldamine toimub garantiitööde korras, ilma kuluta hagejale, mistõttu on puuduste esinemisel võimalik puuduseid kõrvaldada garantii korras (VÕS § 230). Kostja andmetel sõiduki tootja garantiisüsteem ei kinnita hageja poolt väidetud probleemide esinemist, millest on kostja ka hagejat teavitanud. Kostja juhib tähelepanu, et sõiduki ajaloo väljatrükil on toodud tavapärased hooldustööd ning pisivigade kõrvaldamine garantii korras, kuid ühtegi olulist sõiduki viga ei ole tuvastatud. Kostja hinnangul pisivigade kõrvaldamine, mida saab teha ka korralise hoolduse käigus ja sellega seotud mõningane ebamugavus ei anna hagejale õiguslikku alust nõuda sõiduki asendamist. Hageja pole selgitanud ega tõendanud ka asjaolusid, millest tulenevalt oleks alust arvata, et sõiduk ei ole hetkel sihtotstarbeliselt kasutatav. Kostja on jätkuvalt valmis puudused garantii korras tasuta kõrvaldama, kuid puuduste tuvastamiseks peab hageja enne sõiduki kostjale ülevaatamiseks viima. Hageja ei ole sõidukit kostjale ülevaatamiseks sõiduki Tallinna esindusse aga viinud ja seega on võimatu hinnata sõiduki puudusi. Kostja leiab, et isegi juhul, kui oleks tegemist lepingu olulise rikkumisega, on hageja kaotanud õiguse nõuda kostjalt asja asendamist, sest ta ei ole seda nõudnud üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta ega mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist. Nimelt, hageja poolt väidetud esmane puudus ilmnes 18.02.2011, kuid sõiduki asendamist nõudis hageja alles 11.10.2012, mis on pea kaks aastat pärast sõiduki ostmist. Sellest nähtub kostja jaoks, et hageja on mitme aasta vältel kasutanud sõiduki kasutuseelist, kuid soovib seda saada tasuta, kuna sisuliselt ei ole valmis kandma sõiduki ja uue sõiduki hinnavahet. Kostja hinnangul rikub hageja ka hea usu põhimõtet (VÕS § 6, § 138). Kostja arvates on hageja nõue uue sõiduki asendamiseks põhjendamatult koormav, põhjustades kostjale ebamõistlikke kulutusi vastupidiselt garantii korras pisivigade parandamisele ja tavapärasele hooldusele: sõidukiga samasugust sõidukit enam ei toodeta ja asendamise korral oleks tegemist 2013 või uuema sõiduki mudeliga; sõiduk on olnud üle kahe aasta hageja aktiivses kasutuses, mistõttu selle turuväärtus on ajaga ja kasutamisega oluliselt vähenenud ning sõiduki asendamise korral uue sõidukiga jääks ebaõiglaselt vana sõiduki ja uue sõiduki hinnavahe kostja kanda; hageja ei ole nõuet esitades kasutatud sõiduki kasutuseelist arvesse võtnud (tl 58-62).