Hageja: AS SEB Pank (registrikood 10004252, asukoht Tornimäe 2, 15010 Tallinn); Hageja esindaja Martin XXX (e- post: [email protected]); Kostja: XXX(isikukood XXX, elukoht XXX; e- post: XXX); Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Jürgen Valter (Advokaadibüroo Valter & Tiivel, Väike-Karja 12, 10140 Tallinn; e- post: [email protected]).
Kohtuistungi toimumise aeg
08.05.2014.a.
Kohtuistungil osalesid
Hageja esindaja Martin XXX Kostja XXX Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Jürgen Valter
Resolutsioon
1.Hagi rahuldada.
2.Välja mõista XXX’lt AS-i SEB Pank kasuks põhivõlgnevus 108 406,58 eurot, intress 1 259,91 eurot ja viivis 5 663,83 eurot.
3.Välja mõista XXX’lt AS-i SEB Pank kasuks viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt, s.o 108 406,58 eurolt alates 18.10.2013.a. kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni, kuid mitte üle põhinõude summa. Menetluskulude jaotus
Jätta menetluskulud kostja XXXkanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.
Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused
1.AS SEB Pank esitas 18.10.2013.a. kohtule hagi XXXvastu 20.09.2005.a. laenulepingust nr. XXX ja 31.08.2006.a. laenulepingu lisast nr. 1 tuleneva võlgnevuse 108 406,58 euro, intressi 1 259,91 euro, viivise 5 663,83 euro ja täiendava viivise nõudes. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti 20.09.2005.a. hageja ja XXX vahel laenuleping nr. XXX, mille kohaselt väljastas hageja XXX laenu summas 153 484 eurot. 31.08.2006.a. on sõlmitud laenulepingu lisa nr. 1, millega suurendati laenu summat 217 436 euroni ja lisandus teise laenusaajana kostja. Laenutähtpäevaks oli 16.09.2025.a. XXX(endine XXX) osas on kohus 03.04.2009.a. kuulutanud välja pankroti. Kostja laenulepingust tulenevaid makseid tähtaegselt ei tasunud ning võlgnevus on tekkinud alates 2008.a. augustist. Hageja sõlmis kostjaga kokkuleppe, et viimane hakkab tasuma igakuiselt 15.kuupäevaks 300 eurot alates 15.12.2011.a. Kostja täitis kokkulepet osaliselt kuni 2012.a. juunini. 15.02.2013.a. saatis hageja kostjale laenulepingu erakorralise ülesütlemise teate. Hageja poolt on laenuleping erakorraliselt ülesöeldud alates 14.03.2013.a. Kostja vastutab täies ulatuses XXX (endine XXX) solidaarselt laenulepingust nr. XXX tuleneva nõude eest. Hageja palub kostjalt välja mõista põhivõlgnevus summas 108 406,58 eurot, intress summas 1 259,91 eurot ja viivis summas 5 663,83 eurot ja alates hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise seadusjärgses määras alates 18.10.2013.a. kuni põhinõude 108 406,58 euro täieliku tasumiseni. Hageja palub menetluskulud jätta kostja kanda. Kostja vastuväited ja põhjendused
2.Kostja hagi ei tunnista ning vaidleb sellele vastu. Kostja ei ole mitte kunagi soovinud hagejalt vaidlusalust laenu saada. Laenu soovis ja taotles XXX ning laen maksti ka käesoleva menetlusega mitteseotud isikule välja. Kostja leiab, et hageja on rikkunud häid kombeid ja seetõttu on hageja ja kostja vaheline leping tühine. Laenulepingu lisa 1 kostja poolt allkirjastamise näol oli tegemist hageja poolt XXX etteantud täiendava laenu väljastamise eeltingimusega ilma milleta ei olnuks XXX laenu juurde saanud. Nimetatud tehingu vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas ning tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kostja töökohaks, kust pärines kõnealune suur 50 000 kroonine sissetulek, oli kõnealuse kokkuleppe sõlmimise ajal XXXAS, mis kuulus 100% XXX . Hageja oleks pidanud keelduma täiendava laenu väljastamisest XXX või kui hagejal oli soov oma riske suurendada, siis ei oleks hageja tohtinud kasutada ära kostja olukorda sellise tehingu tegemiseks. Kostja leiab, et juhul kui eeldada, et lisakokkulepe ei ole tühine TsÜS sätete alusel, siis on lisakokkulepe tühine VÕS § 143 lg 2 alusel. Juhul, kui hageja ja kostja vaheline leping kehtib, siis on see sõlmitud hagejapoolse kohustuste rikkumisega ning kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Hageja on rikkunud head pangandustava ning vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja ei ole kostjale tutvustanud riskiasjaolusid ei kõnealuse kokkuleppe sõlmimise eelselt ega ka selle järgselt enne 14.03.2014.a. esitatud seisukohti. Hageja enda riskianalüüs näitab, et sellises summas laenu andmine oli kõike muud, kui vastutustundlik ning oli otseses vastuolus hea pangandustavaga.
3.Arvestades hagejapoolseid kohustuse rikkumisi on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Kostjal on kahju hüvitamise nõue hageja vastu samas summas, milles hagejal on kõnealusest kokkuleppest tulenevalt nõue kostja vastu (hagetav summa). Sellele lisaks on kostjal hageja vastu veel ka tagasinõue selles summas, milles kostja on kõnealuse
kokkuleppe alusel juba hagejale aluseta makseid teinud, juhul, kui on tehtud. Alternatiivselt juhul, kui leping kehtib ja see ei ole sõlmitud hageja kohustusi rikkudes, siis tõlgendab hageja seda lepingut ebaõigesti. Kostja ei ole mingil viisil saanud mõjutada kõnealuse kokkuleppe tingimusi. Kostja allkirjastas kõnealuse kokkuleppe etteantud kujul ilma mistahes selgitusi või täpsustusi hagejalt saamata. Kostja leiab, et kokkuleppe näol on tegemist tüüptingimustega lepinguga. Hageja ja kostja vahelist lepingut tuleb tõlgendada 63 952 eurose laenulepinguna. Arvestades tagasimakseid ning hageja laenujääki, siis vastutaks kostja ainult 29,41% hagetavast summast, mis hagiavalduse kohaselt vastaks (115 330,32 x 29,41% =) 33 918,65 eurole, mitte kogu summale. Kostja on seisukohal, et tegelik laenu põhiosa jääk saab olla maksimaalselt 63 205,43 eurot (108 406-45 201,15). Kostja vastutus saab olla sellest summast 29,41% ehk 18 588,72 eurot. Kostja palub jätta menetluskulud hageja kanda. Kohtu seisukoht ja põhjendused
4.Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, kostja vande all antud seletuse, tutvunud toimiku kõigi materjalidega ning uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
5.TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kohus on pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise kohustust ja muuhulgas viidatud sätet selgitanud nii 17.12.2013.a. kohtumääruses (t/l 53) kui ka 05.03.2014.a. kohtuistungil (t/l 82-84).
6.Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja XXX sõlmisid 20.09.2005.a. laenulepingu nr. XXX mõttelise osa kinnistust ostmiseks (t/l 5-10). Samuti ei ole vaidluse all asjaolu, et 31.08.2006.a. sõlmiti hageja, XXX ja kostja vahel laenulepingu nr. XXX lisa nr. 1 (t/l 11-12). Nimetatud laenulepingu lisa nr. 1 kohaselt on laenusaajaks lisaks XXX ka kostja.
7.Laenulepingu lisaga nr. 1 suurendati laenu summat 63 952 euro võrra ning laenusummaks lepiti kokku 217 436 eurot (t/l 11). Pooled ei vaidle, et laen on vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele väljamakstud XXX arveldusarvele (t/l 135-139). Vaidlustamata on ka asjaolu, et sõlmitud laenuleping on hageja poolt erakorraliselt ülesöeldud alates 14.03.2013.a., kuivõrd kostja lepingust tulenevaid makseid tähtaegselt ei tasunud ning ei teinud seda ka hiljemalt 13.03.2013.a. Samuti on hageja pakkunud võimalust läbirääkimisteks (t/l 18, 19).
8.Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 alusel tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 sätestab, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist.
9.VÕS § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 alusel loetakse tarbijakrediidilepinguks krediidilepingut, millega
oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 416 lg 1 annab krediidisaajale õiguse osamaksetena tagastatava krediidilepingu makseviivituse tõttu üles öelda.
10.Kostja leiab, et poolte vahel sõlmitud leping on tühine, kuivõrd hageja on rikkunud häid kombeid. Kostja ei ole poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel laenusaajaks. Kohus nimetatud kostja seisukohaga ei nõustu. Asjaolu, et 31.08.2006.a. sõlmitud laenulepingu lisa nr. 1 kohaselt kanti laenusumma üle XXX arveldusarvele, ei muuda kostjat laenu mittesaajaks. Kostja vande all antud ütluste kohaselt olid ja on ka praegu kostja ja XXX(praegu XXX) elukaaslased (t/l 233).
11.Seega moodustavad kostja ja XXX (endine XXX) ühtse leibkonna ning neil olid/on ühised huvid laenu kasutamisel. Kohtule esitatud laenulepingust nähtub, et laenu otstarve on XXXsuuruse mõttelise osa kinnistust asukohaga XXX ost ja elamu ehitamine (t/l 5). Nimetatud aadress on märgitud ka käesoleval juhul kostja elukohana (t/l 46-47).
12.Kostja on kohtumenetluse käigus asunud seisukohale, et 31.08.2006.a. laenulepingu lisast nr. 1 tulenevalt saab kostja võlgnevuseks olla maksimaalses määras 33 918,65 eurot. Kohus nimetatud kostja seisukohaga ei nõustu, kuivõrd laenulepingu lisa nr. 1 punktist 3 nähtub üheselt, et laenusummaks, mis tuleb hagejale laenusaajate poolt tagastada on 217 436 eurot. Samuti nähtub nimetatud lepingu punkti 3.2.1.1 teisest lausest, et laenusaajad kohustuvad täitma solidaarselt kõik lepingust tulenevad laenusaaja kohustused (t/l 11).
13.Kostja leiab, et hageja on kostjale laenu väljastamisel rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. 30.08.2006.a. sõlmitud laenulepingu lisa 1 ajal kehtinud krediidiastuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 järgi on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe ja häid pangandustavasid. Samas ei nähtu asja materjalidest, et hageja oleks neid põhimõtteid rikkunud.
14.Alates 01.01.2007.a. krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 kohaselt krediidiasutus on kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel järgima krediidiasutuse sisemisi krediteerimise põhiprintsiipe, häid pangandustavasid ja vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamiseks on krediidiasutus kohustatud koguma ja säilitama andmeid kliendi rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid kliendi jaoks mõistliku laenukoormuse arvutamiseks.
15.Riigikohus on kohtuasjas nr. 3-2-1-169-13 leidnud, et KAS § 83 lg-s 3 (tarbijakrediidi puhul ka VÕS §-s 4032) sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõttest tuleneva krediidiandja põhikohustuse sisuks krediidivõtja suhtes on hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selliselt peaks tagatama, et laenuvõtja ei satu krediidi tõttu „laenuorjusse", mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara (sh eluaseme) ja muutuda maksejõuetuks.
16.XXXa (endine XXX) poolt internetipanga vahendusel 07.08.2006.a. esitatud laenutaotluse kohaselt on kostja sissetulekuks 50 000 krooni (t/l 90-93). Hageja on teostanud märts 2006.a. kuni august 2006.a. kostja laekumiste analüüsi ning nimetatust nähtub, et märgitud perioodil oli kostjal laekumisi kokku summas 582 699 krooni (t/l 94). Perioodi 01.03.2006.a. kuni 29.08.2006.a. kostja pangakonto väljavõttest nähtub kostja maksevõimelisus (t/l 95-116).
17.Kohtu ette toodud asjaolude kohaselt on hageja hinnanud enne laenu andmist kostja krediidivõimelisust talle esitatud ja kättesaadavate andmete alusel. Kohus selgitab, et
kostjal endal lasus kohustus esitada hagejale oma sissetulekute ja majandusliku olukorra kohta tõesed andmed (VÕS § 6).
18.Kohtule hageja poolt esitatud laenutaotlusest nähtub, et hageja on XXX laenuotsuses märkinud, et viimane on mittekrediidiväärne ning otsustamine toimub komisjonis (t/l 92). Seega pole hageja laenu täiendavalt ka nimetatud isikule väljastanud. Seejuures ei ole esitatud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oli mittekrediidiväärne laenulepingu lisa nr. 1 sõlmimise ajal, s.o 31.08.2006.a. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hageja on kontrollinud enne laenulepingu sõlmimist kostja maksevõimelisust ning vastupidist kostja tõendanud ei ole.
19.VÕS § 14 lg 2 näeb ette, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kui tegelikud andmed jäid arvestamata, kannab selle eest vastutust kostja ise, sest kostja ise ei avaldanud hagejale tegelikke andmeid. Kohus selgitab, et kui kostja esitas hagejale ebaõigeid andmeid oma sissetulekute suuruse kohta, ei saa seda põhjendada teadmatusega ega süüdistada selles hagejat.
20.Asjas kogutud tõenditega ei ole kooskõlas kostja etteheide, et hageja andis kostjale teadlikult laenu olukorras, kus kostja finantsvõimekus ei vastanud laenuandmise ajal laenu teenindamise kriteeriumitele (nn. ülejõu käivad laenukohustused). Kostja kohta koostatud kuue kuu laekumiste analüüsi ja kostja pangakonto väljavõtte perioodil 01.03.2006.a. kuni 31.08.2006.a. alusel sellist järeldust teha ei saa (t/l 94, 95-115).
21.Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli kostja krediidivõimekus lepingu sõlmimisel laenude teenindamiseks piisav. Kohtule esitatud 07.08.2006.a. laenutaotluses on märgitud kostja töökohaks XXXAS ning sissetulekuks netopalk summas 50 000 krooni (t/l 90-93). Kohtule esitatud ja eelpool viidatud kostja konto väljavõttest perioodil 01.03.2006.a. kuni 31.08.2006.a. nähtub, et kostja on saanud igakuiselt töötasu XXXAS-ist märtsis ja aprillis 2006.a. summas 25 000 krooni (t/l 96, 99) ning alates maist 2006.a. summas 50 000 krooni (t/l 101, 107, 109, 114).
22.Samuti nähtub nimetatud konto väljavõttest, et isiku pangakontole on igakuiselt laekunud märkimisväärseid summasid eraisikutelt ning äriühingutelt (t/l 95-115). Seega asub kohus seisukohale, et kostja ei ole esile toonud asjaolusid ega tõendanud, et laenulepingu sõlmimisele eelnenud finantsnäitajate alusel oleks hageja pidanud laenu andmisest keelduma. Kostja hilisem väidetav sissetulekute vähenemine ei anna iseenesest alust väita, et hageja oleks rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi laenulepingu sõlmimisel.
23.Seega leiab kohus, et kostja ei ole käesoleval juhul tõendanud, et ta tegutses laenulepingu lisa nr. 1 sõlmimisel raskete asjaolude mõjul ja et laenuleping oleks sõlmitud kostja jaoks ääramiselt ebasoodsatel tingimustel. Ka Riigikohus on eelpoolnimetatud kohtuasjas nr. 32-1-169-13 p. 18 leidnud, et lepingu tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ega hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine.
24.Kostja leiab ka, et 31.08.2006.a. sõlmitud laenulepingu lisa nr. 1 on tühine, kuivõrd nimetatus ei ole märgitud kostja vastutuse rahalist maksimumsummat. Kohus nimetatud kostja seisukohaga ei nõustu, kuivõrd kostja on olnud kaaslaenaja ning hageja ja kostja vahel ei ole sõlmitud käenduslepingut, mille pugul tuleb märkida vastutuse rahaline maksimumsumma. Laenulepingu lisas nr. 1 ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse eeldada, et tegemist oleks käenduslepinguga.
25.Kostja on arvamusel, et viimasel on hageja vastu kahju hüvitamise nõue ning kostja on esitanud tasaarvestusavalduse koos vastusega hagiavaldusele 27.03.2014.a. Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostja oma kahju nõuet tõendanud ning seetõttu puudub kostjal alus tasaarvestada hageja nõuet.
26.Kohus selgitab, et isegi juhul, kui krediidiandja ongi rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mida antud juhul ei esine, ei too see automaatselt kaasa laenusaaja vabanemist laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Riigikohus on kohtuasjas nr. 3-2-1-13612 p. 25 leidnud, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisel saab laenusaaja nõuda kahju hüvitamist, kuid sellist kahju hüvitamise nõuet (mis annaks alust tasaarvestuse tegemiseks) tuleks laenusaajal tõendada ja põhjendada, tuues välja põhjusliku seose talle tekkinud kahju ja krediidiastuse väidetava rikkumise vahel vastavalt VÕS § 127 lõikele 4.
27.Kohus leiab, et antud juhul ei ole kostja oma kahju hüvitise nõuet hageja vastu tõendanud ja põhjendanud. Samuti on välja toomata kostjale tekkinud kahju ja hageja väidetava rikkumise vahel põhjuslik seos.
28.Kuivõrd kohus leidis, et kostja pole tõendandud hageja vastu olevat kahju hüvitamise nõuet, puudub kostjal alus esitada hagejale tasaarvestusavaldus, sest poolte vahel puuduvad vastastikused nõuded, mida saaks tasaarvestada. Käesoleval juhul ei ole kostja oma laenulepingust tulenevaid kohustusi kohaselt täitnud ja kuivõrd asja kohtulikul arutamisel ei ole tõendamist leidnud asjaolu, et hageja oleks laenulepingu sõlmimisel oma kohustusi rikkunud, on hagejal õigus nõuda kostjalt kohustuste täitmist.
29.Kostja leiab, et viimase vastutus halvimal juhul saab olla 33 918,65 eurot (t/l 149-150) või 18 588,72 eurot (t/l 151). Kohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Poolte vahel 31.08.2006.a. sõlmitu laenulepingu nr. XXX lisakokkuleppe nr. 1 p. 3.2.1.1 teisest lausest tulenevalt kohustuvad laenusaajad täitma solidaarselt kõik lepingust tulenevad laenusaaja kohustused. Seega ei saa olla kostja vastutus piiratud, vaid kostja vastutab laenulepingu täitmise ees täies mahus.
30.Lisaks on kostja seisukohal, et hagi rahuldamata jätmine ei ole mingil juhul ega viisil ka kuidagi moodi hageja jaoks ebaõiglane. Vastupidi – hagi rahuldamine kostja suhtes oleks ülimalt ebaõiglane, sest kostja ei ole laenu soovinud, taotlenud ega mitte sendi võrragi laenu saanud. Hagi rahuldamine on hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu (VÕS § 6 lg 2). Hageja vaidleb nimetatule vastu.
31.Kohus leiab, et kostja selline käsitlus ei ole õige. Kostja on ise vabal tahtel laenulepingu sõlminud ja laen on väljamakstud vastavalt poolte kokkuleppele XXX (endine XXX), kellega kostjal on ühine leibkond. Allkirjastades laenulepingu on kostja nõustunud lepingu tingimustega ja seega on leping kostjale olnud täitmiseks kohustuslik. Vaidlust ei ole, et kostja on tasunud kokkuleppeliselt hagejaga laenumakseid 300 eurot kuus kuni 2012.a. juunini (t/l 33, 46). Laenu tagasimaksed kinnitavad üheselt, et kostja pidas laenulepingut kehtivaks ning mõistis ja tunnistas laenulepingust tulenevaid kohustusi.
32.Kohus leiab, et isikule, kes on hetkel tegev viies äriühingus XXXOÜ asutatud 03.05.2013.a. (t/l 116), XXXOÜ asutatud 11.04.2011.a. (t/l 117-119), XXXOÜ asutatud 16.01.2012.a. (t/l 120-121), MCG OÜ asutatud 24.10.2012.a. (t/l 122) ja XXX OÜ asutatud 25.02.2014.a. (t/l 123-124), olles kas juhatuse liige, osanik või mõlemad üheaegselt ning kes on olnud XXXAS nõukogu liige 06.12.2004.a. kuni 22.11.2007.a. (t/l 129-132) ja XXXAS nõukogu liige 17.04.2007.a. kuni 29.09.2008.a. (t/l 125-128) peab olema selge ja arusaadav, mis lepingule ta alla kirjutab ja millised tagajärjed sellest võivad tuleneda.
33.Lisaks leiab kohus, et kuivõrd kohtule esitatud kostja konto väljavõttest perioodil 22.04.2013.a. kuni 22.04.2014.a. nähtub, et kostja saab regulaarselt kohtuotsuse p. 32 viidatud äriühingutelt (XXXOÜ ja XXXOÜ) rahasummasid selgitustega „maj.kulude katteks“, „leping osaline“, „leping“, „XXX komandeering“, „ülekanne“(t/l 170-192), siis on kostjal olemas sissetulek ning sellest tulenevalt on tal võimalik ka laenumakseid tasuda. Ainuüksi asjaolu, et kostja oma kohustusi täita ei soovi, ei saa olla aluseks hagi
rahuldamata jätmiseks. Seega peab kohus põhjendatuks hagi rahuldada.
34.Hageja on kohtule esitanud laenumaksete aruande (t/l 13-17). Esitatud aruanne on kontrollitav ja jälgitav. Raamatupidamislikke kandeid on tehtud rea kaupa ja on lihtsalt tuvastatav toimingu kuupäev, nõutud summa, laenu tagasimakse, võlg. Hageja on eraldi esitanud lepingu osas põhiosa, intressi ja viivise arvestused (t/l 15-16, 20-25, 193-224). Kohtule esitatud arvestustest nähtub, et kostja põhivõlgnevus moodustab summas 108 406,58 eurot, intress summas 1 259,91 eurot ning viivis summas 5 663,83 eurot.
35.VÕS § 397 lg 1 esimese lause kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Laenulepingu nr. XXX punkt 4.1 kohaselt on intress muutuv: 6 kuu EURIBOR + 0,75 % aastas (t/l 5). Hageja palub kostjalt välja mõista intressi summas 1 259,91 eurot. Kostja intressinõude suurusele ning selle arvutuskäigule sisulisi vastuväiteid esitanud ei ole ning seega on põhjendatud intressi summas 1 259,91 eurot väljamõistmine kostjalt hageja kasuks. Hageja on hagiavalduse täpsustuses selgelt välja toonud kohtule esitatud nõude kujunemise (t/l 33-34).
36.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
37.VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Hageja palub kostjalt välja mõista viivise summas 5 663,83 eurot ning alates 18.10.2013.a. viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni.
38.TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult põhjendatud, kooskõlas eelnimetatud sätetega ja kuulub seega rahuldamisele. Kostja viivise vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel taotlenud ei ole.
39.Eeltoodust tulenevalt leiab kohus kokkuvõtlikult, et kostjalt kuulub hageja kasuks väljamõistmisele põhivõlgnevus summas 108 406,58 eurot, intress summas 1 259,91 eurot, viivis 5 663,83 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt, s.o 108 406,58 eurolt alates 18.10.2013.a. kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni, kuid mitte üle põhinõude summa kooskõlas TsMS § 367.
40.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle. Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine
41.TsMS § 442 lg 2 p 51 kohaselt märgitakse kohtuotsuse sissejuhatuses tsiviilasja hind. Tulenevalt TsMS § 122 lg 1 ja § 123 on käesoleva tsiviilasja hinnaks 124 544,88 eurot eurot. Menetluskulude jaotamine
42.TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Arvestades asjaoluga, et kohus rahuldab hagi, tuleb kõik menetluskulud jätta kostja kanda.
43.Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul
alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
/allkirjastatud digitaalselt/ Ann Meriluht Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.