AS SEB Pank hagi RR (endine M) vastu võla ja viivise saamiseks Harju Maakohtu 09.06.2014 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
RR apellatsioonkaebus
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
124 544,88 eurot
Istugi toimumise aeg
03.11.2014
Menetlusosalised ja nende esindajad kohtuistungil
Hageja AS SEB Pank (registrikood 10004252) Kostja RR (endine M, isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Jürgen Valter
Resolutsioon
1.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Harju Maakohtu 09.06.2014 otsus muutmata, arvestades ka ringkonnakohtu põhjendustega.
2.Poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad RR kanda. Edasikaebe kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid 20.09.2005 hageja ja MH laenulepingu 153 484 eurot laenamiseks. 31.08.2006 sõlmiti laenulepingu lisa nr 1, sellega suurendati laenu summat 217 436 euroni ja lisandus teise laenusaajana kostja. Laenutähtpäevaks oli 16.09.2025. MH osas on kohus 03.04.2009 kuulutanud välja pankroti. Kostja laenulepingust tulenevaid makseid tähtaegselt ei tasunud, võlgnevus on tekkinud alates 2008 augustist. Kostja ei ole suutnud täita ka poolte kokkulepet tasuda võlgnevust 300 eurot kuus. Hageja ütles laenulepingu erakorraliselt üles alates 14.03.2013. Kostja vastutab täies ulatuses MR (endine H) solidaarselt laenulepingust tuleneva nõude eest. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse summas 108 406,58 eurot, intressi summas 1259,91 eurot ja viivise summas 5663,83 eurot ja alates hagi esitamise ajaks sissenõutavaks mittemuutunud viivise seadusjärgses määras alates 18.10.2013 kuni põhinõude 108 406,58 euro täieliku tasumiseni. Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja ei ole mitte kunagi soovinud hagejalt vaidlusalust laenu saada. Laenu soovis ja taotles MH ning laenusumma kanti temale. Hageja on rikkunud häid kombeid, mistõttu on laenuleping tühine. Kui kostja poleks laenulepingu lisa 1 allkirjastanud, poleks MH-ule täiendavat laenu väljastanud. Nimetatud tehingu vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas ning tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Kostja töökohaks, kust pärines suur 50 000 kroonine sissetulek, oli kõnealuse kokkuleppe sõlmimise ajal H AS, mis kuulus 100 % MH-ule. Hageja oleks pidanud keelduma täiendava laenu väljastamisest MH-ule või kui hagejal oli soov oma riske suurendada, siis ei oleks hageja tohtinud kasutada ära kostja olukorda sellise tehingu tegemiseks. Juhul kui eeldada, et lisakokkulepe ei ole tühine TsÜS sätete alusel, siis on lisakokkulepe tühine kuna tarbijakäenduslepingus puudub vastutuse rahaline maksimumsumma. Juhul, kui hageja ja kostja vaheline leping kehtib, siis on see sõlmitud hagejapoolse kohustuste rikkumisega ning kostjal on hageja vastu kahju hüvitamise nõue. Hageja on rikkunud head pangandustava ning vastutustundliku laenamise põhimõtteid. Hageja ei ole kostjale tutvustanud riskiasjaolusid. Hageja enda riskianalüüs näitab, et sellises summas laenu andmine ei olnud vastutustundlik ning oli vastuolus hea pangandustavaga. Arvestades hagejapoolseid rikkumisi, on kostjal hageja vastu kahju hüvitamise nõue hagetava summa ulatuses. Lisaks on tegemist tüüptingimustega lepinguga, mida tuleb tõlgendada 63 952 eurose laenulepinguna. Arvestades tagasimakseid ning laenujääki, siis vastutaks kostja ainult 29,41% hagetavast summast, mis hagiavalduse kohaselt vastaks (115 330,32 x 29,41% =) 33 918,65 eurole. Kostja arvates on tegelik laenu põhiosa jääk maksimaalselt 63 205,43 eurot (108 406-45 201,15). Kostja vastutus saab olla sellest summast 29,41% ehk 18 588,72 eurot. Maakohtu otsus
3.Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja hageja kasuks põhivõlgnevuse 108 406,58 eurot, intressi 1259,91 eurot ja viivise 5663,83 eurot ning viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt, so 108 406,58 eurolt alates 18.10.2013 kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni, kuid mitte üle põhinõude summa. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
Pooled ei vaidle selle üle, et hageja ja MH sõlmisid 20.09.2005 laenulepingu mõttelise osa kinnistust ostmiseks. Samuti selle üle, et 31.08.2006 sõlmiti hageja, MH ja kostja vahel laenulepingu nr L050023350 lisa nr 1, mille kohaselt on laenusaajaks lisaks MH-ule ka kostja. Laenulepingu lisaga nr 1 suurendati laenu summat 63 952 euro võrra ning laenusummaks lepiti kokku 217 436 eurot. Pooled ei vaidle, et laen on vastavalt poolte kokkuleppele väljamakstud MH arveldusarvele. Vaidlustamata on ka asjaolu, et sõlmitud laenuleping on hageja poolt erakorraliselt ülesöeldud alates 14.03.2013, kuivõrd kostja lepingust tulenevaid makseid tähtaegselt ei tasunud ning ei teinud seda ka hiljemalt 13.03.2013. Õige ei ole kostja seisukoht, et kostja ei ole poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel laenusaajaks. Asjaolu, et 31.08.2006 sõlmitud laenulepingu lisa nr 1 kohaselt kanti laenusumma üle MH arveldusarvele, ei muuda kostjat laenu mittesaajaks. Kostja vande all antud ütluste kohaselt olid ja on ka praegu kostja ja MR (endine MH) elukaaslased, kes moodustavad ühtse leibkonna ning neil olid/on ühised huvid laenu kasutamisel. Kohtule esitatud laenulepingust nähtub, et laenu otstarve on 4810/32777 suuruse mõttelise osa kinnistust asukohaga XXXXXXXXX X, XXXXXXX küla, Harku vald, Harjumaa ost ja elamu ehitamine. Nimetatud aadress on märgitud ka käesoleval juhul kostja elukohana. Laenulepingu lisa nr 1 punktist 3 nähtub üheselt, et laenusummaks, mis tuleb hagejale laenusaajate poolt tagastada on 217 436 eurot, mitte 33 918,65 eurot, nagu leiab kostja. Samuti nähtub nimetatud lepingu punkti 3.2.1.1 teisest lausest, et laenusaajad kohustuvad täitma solidaarselt kõik lepingust tulenevad laenusaaja kohustused. Kohus kohaldas 30.08.2006 sõlmitud laenulepingu lisa 1 ajal kehtinud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 ja leidis, et pank järgis poolte suhtes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostjal endal lasus kohustus esitada hagejale oma sissetulekute ja majandusliku olukorra kohta tõesed andmed (VÕS § 6). Kohtule hageja poolt esitatud laenutaotlusest nähtub, et hageja on MH laenuotsuses märkinud, et viimane on mittekrediidiväärne ning otsustamine toimub komisjonis. Seega pole hageja laenu täiendavalt ka nimetatud isikule väljastanud. Seejuures ei ole esitatud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et kostja oli mittekrediidiväärne laenulepingu lisa nr 1 sõlmimise ajal, so 31.08.2006. Eeltoodust tulenevalt on hageja kontrollinud enne laenulepingu sõlmimist kostja maksevõimelisust ning vastupidist kostja tõendanud ei ole. VÕS § 14 lg 2 näeb ette, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Kui tegelikud andmed jäid arvestamata, kannab selle eest vastutust kostja ise, sest kostja ise ei avaldanud hagejale tegelikke andmeid. Kui kostja esitas hagejale ebaõigeid andmeid oma sissetulekute suuruse kohta, ei saa seda põhjendada teadmatusega ega süüdistada selles hagejat. Asjas kogutud tõenditega ei ole kooskõlas kostja etteheide, et hageja andis kostjale teadlikult laenu olukorras, kus kostja finantsvõimekus ei vastanud laenuandmise ajal laenu teenindamise kriteeriumitele (nn ülejõu käivad laenukohustused). Kostja kohta koostatud kuue kuu laekumiste analüüsi ja kostja pangakonto väljavõtte perioodil 01.03.2006 kuni 31.08.2006 alusel sellist järeldust teha ei saa. Kohtule esitatud tõendite kohaselt oli kostja krediidivõimekus lepingu sõlmimisel laenude teenindamiseks piisav. Kohtule esitatud 07.08.2006 laenutaotluses on märgitud kostja töökohaks H AS ning sissetulekuks netopalk summas 50 000 krooni. Kostja konto väljavõttest perioodil 01.03.2006
kuni 31.08.2006 nähtub, et kostja on saanud igakuiselt töötasu H AS-st märtsis ja aprillis 2006 summas 25 000 krooni ning alates maist 2006 summas 50 000 krooni. Samuti nähtub nimetatud konto väljavõttest, et isiku pangakontole on igakuiselt laekunud märkimisväärseid summasid eraisikutelt ning äriühingutelt. Seega ei ole kostja esile toonud asjaolusid ega tõendanud, et laenulepingu sõlmimisele eelnenud finantsnäitajate alusel oleks hageja pidanud laenu andmisest keelduma. Kostja hilisem väidetav sissetulekute vähenemine ei anna iseenesest alust väita, et hageja oleks rikkunud seadusest tulenevaid kohustusi laenulepingu sõlmimisel. Tõendamist ei leidnud, et kostja tegutses laenulepingu lisa nr 1 sõlmimisel raskete asjaolude mõjul ja et laenuleping oleks sõlmitud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. Ka Riigikohus on eelpoolnimetatud kohtuasja nr 3-2-1-169-13 p-s 18 leidnud, et lepingu tühisuse aluseks ei saa olla võimalik vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine ega hageja hea usu põhimõtte vastane käitumine. 31.08.2006 sõlmitud laenulepingu lisa nr 1 ei ole tühine lepingus märgitud kostja vastutuse maksimumsumma puudumise tõttu, kuna tegemist ei ole käenduslepinguga. Isegi juhul, kui krediidiandja ongi rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei too see automaatselt kaasa laenusaaja vabanemist laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Kostja ei ole kahju hüvitise nõuet hageja vastu tõendanud ja põhjendanud, välja on toomata põhjuslik seos. Seetõttu puuduvad poolte vahel vastastikused nõuded, mida saaks tasaarvestada. Ebaõige on kostja seisukoht, et tema vastutus halvimal juhul saab olla 33 918,65 eurot või 18 588,72 eurot. Poolte vahel 31.08.2006 sõlmitud laenulepingu nr L050023350 lisakokkuleppe nr 1 p 3.2.1.1 teisest lausest tulenevalt kohustuvad laenusaajad täitma solidaarselt kõik lepingust tulenevad laenusaaja kohustused. Seega ei saa olla kostja vastutus piiratud, vaid kostja vastutab laenulepingu täitmise ees täies mahus. Kostja käsitlus, et hagi rahuldamata jätmine oleks kostja suhtes ebaõiglane ning hea usu põhimõttest tulenevalt vastuvõetamatu, ei ole õige. Kostja on ise vabal tahtel laenulepingu sõlminud ja laen on väljamakstud vastavalt poolte kokkuleppele MR (endine MH), kellega kostjal on ühine leibkond. Allkirjastades laenulepingu on kostja nõustunud lepingu tingimustega ja seega on leping kostjale olnud täitmiseks kohustuslik. Vaidlust ei ole, et kostja on tasunud kokkuleppeliselt hagejaga laenumakseid 300 eurot kuus kuni 2012 juunini. Laenu tagasimaksed kinnitavad üheselt, et kostja pidas laenulepingut kehtivaks ning mõistis ja tunnistas laenulepingust tulenevaid kohustusi. Isikule, kes on hetkel tegev viies äriühingus M OÜ (asutatud 03.05.2013), R (OÜ asutatud 11.04.2011), J OÜ (asutatud 16.01.2012), M OÜ (asutatud 24.10.2012) ja R OÜ (asutatud 25.02.2014), olles kas juhatuse liige, osanik või mõlemad üheaegselt ning kes on olnud S AS nõukogu liige 06.12.2004 kuni 22.11.2007 ja E AS nõukogu liige 17.04.2007 kuni 29.09.2008 peab olema selge ja arusaadav, mis lepingule ta alla kirjutab ja millised tagajärjed sellest võivad tuleneda. Kuivõrd kohtule esitatud kostja konto väljavõttest perioodil 22.04.2013 kuni 22.04.2014 nähtub, et kostja saab regulaarselt äriühingutelt (M OÜ ja J OÜ) rahasummasid selgitustega „maj.kulude katteks“, „leping osaline“, „leping“, „MR komandeering“, „ülekanne“, siis on kostjal olemas sissetulek ning sellest tulenevalt on tal võimalik ka laenumakseid tasuda. Ainuüksi asjaolu, et kostja oma kohustusi täita ei soovi, ei saa olla aluseks hagi rahuldamata jätmiseks. Hageja on selgelt välja toonud kohtule esitatud nõude kujunemise. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega hagis esitada selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Kohtu hinnangul on hageja viivisenõue õiguslikult
põhjendatud, kooskõlas eelnimetatud sätetega ja kuulub rahuldamisele. Kostja viivise vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel taotlenud ei ole. Apellatsioonkaebus
4.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja menetluskulud jätta hageja kanda. Vaidlusalune laenuleping on oma olemuselt tagatiskokkulepe ehk sisuliselt käendusleping. Viimane on puuduste tõttu tühine. Seega on vaidlus selles, kas kostja oli laenusaajaks. Kohus jätnud ekslikkult kohaldamata VÕS § 143 koostoimes VÕS §-dega 39 ja 42. Laenusumma on faktiliselt MH arveldusarvele makstud, kuid selline väljamakse ei ole tehtud poolte kokkuleppe alusel. Laenulepingu lisa nr 1 p 3.2.1. teise lause kohaselt, makstakse ülejäänud laen välja laenusaaja avalduse alusel, kuid kostja sellist avaldust teinud ei ole. Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Hageja esitatud riskianalüüsi järeldus „mittekrediidiväärne” on antud MH ja apellandi krediidivõimekusele ühiselt, mitte ainult üksi MH krediidivõimekusele. See asjaolu tuleneb selgelt raportist, mille alguses on “kliendiks” märgitud RM ja MR. Kuna riskianalüüsi kohaselt oli tegemist, kui mitte keelatud laenuandmisega, siis igal juhul laenuvõime riskipiiril laenuandmisega, siis oli hageja kohustatud kostjat informeerima krediidiga seotud riskidest. Hageja ei ole kostjaga üldse enne lepingu allkirjastamist suhelnud. Maakohus on ebaõigesti kostjale ette heitnud, et kui kostja esitas hagejale ebaõigeid andmeid oma sissetulekute suuruse kohta, ei saa seda põhjendada teadmatusega ega süüdistada selles hagejat. Samas on kõik andmed hagejale esitanud MH, mitte kostja. See on otseses vastuolus hea pangandustavaga ning vastutustundliku laenamise põhimõtetega. Pank oleks pidanud tundma huvi tegeliku lepingupartneri vastu. Seadusest tulenevalt on krediidiandja kohustatud kaitsma lepingupartneri huve. Seega on rikkunud hageja VÕS § 14 lg-s 2 sätestatut. Kohtu järeldused kostja finantsvõime osas põhinevad tõendi valel hindamisel ja järeldusel, et hageja riskianalüüs käsitles ainult MH finantsvõimekust üksinda. Tegelikkusess hõlmas hageja analüüs ka kostja finantsvõimekust ning analüüsi tulemuseks oli „mittekrediidiväärne“. Selle hinnangu eiramine ning sellele vaatamata laenu andmine on otseses vastuolus vastutustundliku laenamise põhimõttega ning ilmestab selgelt, et just nimelt hageja poolt anti teadlikult üle jõu käivat laenu. Kostja laenuvõimekust ei saa eeldada ka kostja kuue kuu laekumiste analüüs. Laenuvõimekuse hindamisel tuleb arvestada lisaks tuludele ka kulusid. Just seda on krediidianalüüsis tehtud ning see on viinud järeldusele “mittekrediidiväärne”. Kohus on jätnud tähelepanuta kõik kostja väited ja tõendi selle kohta, et tegelikkuses laekus tagatisvara müügist suurem summa. Tagatisvara müügist laekus 45 201,15 eurot rohkem. Kuna kostja ei teadnud midagi MH muudest kohustustest, siis ei saanud tagatise müügist saadav summa muude kohustuste katteks minna. Kohus on jätnud tähelepanuta kostja vande alla antud ütlused, et kostja mõistis kõnealust kokkulepet sellisena, et selle alusel vastutab tema maksimaalselt 1 000 000 krooni, st 63 952 euro ulatuses. Kostja ei ole allkirjastanud laenu põhilepingut. Seega peaks lepingu tõlgendamisel kalduma pigem kostja kasuks. Hagi rahuldamine oleks kostja suhtes ebaõiglane ja hea usu põhimõtte vastane. Kõnealusel lepingu puhul on tegemist krediidilepinguga, mille sõlmimiseks on krediidiandjale kehtestatud kõrgendatud nõudmised, mida hageja on oluliselt rikkunud, mistõttu ei saa siin formaalselt ja ilma reservatsioonideta tugineda lepinguvabaduse ning pacta sunt servanda põhimõttele. Samuti ei anna
alust järeldada, et sisuliselt sunni mõjul teostatud 300 eurosed maksed muudaksid tagantjärele tühise kokkuleppe kehtivaks ja heauskseks. Kohtu viide kostjaga seotud äriühingutele ja nendelt laekuvatele sissetulekutele on ebaõige. Kõik viidatud seosed äriühingutega on tekkinud aastaid hiljem, kui sõlmiti vaidlusalune kokkulepe hagejaga. Kokkuleppe sõlmimise ajal ei pidanud kostja aru saama sõlmitava lepingu sisust põhjusel, et kostja aastaid hiljem omandas osalusi äriühingutes ja/või omab sissetulekut. Kostja on maakohtus väitnud, et tegemist on tühise tehinguga TsÜS § 86 või VÕS § 143 koostoimes VÕS §-dega 14, 39 ja 42 alusel. Kõnealune leping on oma olemuselt tüüptingimustel sõlmitud kokkulepe ning seda tuli tõlgendada tüüptingimuste kasutaja kahjuks. Antud juhul, arvestades kõiki asjaolusid, tuli kõnealust kokkulepet tõlgendada nii, nagu seda tõlgendas kostja, kusjuures antud juhul on tõendatud kostja vande all antud ütlustega, et kostja mõistis seda kokkulepet, kui tagatislepingut summale miljon krooni. Kohus on selles osas ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 35-45 ja seotud sätted ning jätnud arvestamata kostja vande all antud ütlused. Arusaamatu on kohtu mittenõustumine põhjendusega, et kostja ja MH olid elukaaslased. Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 14, 115, 127 ja 149 ning KAS § 83 lg 3 ja seotud sätted ning eiranud väljakujunenud Riigikohtupraktikat. Maakohus on jätnud tähelepanuta hageja väited ja argumendid hagejapoolsele teavitamiskohustuse rikkumisest, millest tulenevalt on kostjal muuhulgas õigus hagejalt nõuda kahju hüvitamist. Kostja ei ole laenust midagi saanud ja kuna kahju hüvitamise eesmärgiks on kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, siis on kahjuhüvitise nõude suurus ja põhjuslik seos ilmselge. See summa, mida hageja kostjalt tühise tehingu alusel nõuab võrdub kostja kahju hüvitamise nõudega hageja vastu ning need saab tasaarvestada. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on lõppjäreldustes õige, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada selle põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja peab hüvitama hageja poolt vaidlusaluse lepingu alusel MH-le (kuigi isik on hiljem nime muutnud, kasutab kohus selguse mõttes nimetatud nimekuju) väljamakstud laenusummad koos kõrvalnõuetega. I
7.Vaidlustamata asjaolude kohaselt: - sõlmisid hageja ja MH 20.09.2005 laenulepingu mõttelise osa kinnistust ostmiseks ja MH-le maksti laenulepingu alusel välja 153 484 eurot. - MH soovis laenu juurde, kuid ta ei olnud krediidivõimeline. - 31.08.2006 sõlmiti hageja, MH ja kostja vahel laenulepingu lisa nr 1, mille kohaselt on laenusaajaks lisaks MH-le ka kostja. Lisa kohaselt suurendati esialgse laenulepingu summat 63 952 euro võrra ja loeti esialgse laenulepingu summaks 217 436 eurot. - Ka täiendav summa maksti välja MH taotluse alusel viimase arveldusarvele. Kostja taotlust laenusumma tema kontole kandmiseks ei esitanud. MH oli H AS juhatuse liige ja 100 % osanik. Kostja on keskharidusega isik, kellele laekus igakuiselt kuus kuud enne laenutaotluse esitamist H AS-lt kirjega „töötasu“ 50 000 krooni.
-
-
MH suhtes on 03.04.2009 välja kuulutatud pankrot. 14.03.2013 ütles hageja laenulepingu üles, kuna kostja lepingust tulenevaid makseid tähtaegselt ei tasunud ning ei teinud seda ka hiljemalt 13.03.2013. MH ja kostja olid laenulepingu ja selle lisa sõlmimise ajal elukaaslased, nüüdseks on nad abiellunud. Neil on ühine laps.
8.Hageja tugines menetluses järgmistele asjaoludele: - Laenutaotluse täiendava laenu saamiseks esitas MH internetipanga kaudu ja märkis kaaslaenutaotlejaks kostja. - Laenu kasutamise otstarve oli kinnistu ost ja elamu ehitamine (asukohaga XXXXXXXXX X, XXXXXXX küla). - Kostja laekumiste analüüsist selgus, et talle laekus märts – august 2006 kontole kokku 582 699 krooni ehk keskmiselt 97 116.50 krooni kuus. Kostja sissetulekud olid märkimisväärselt paremad, kui keskmisel eestlasel 2006. - Hageja on teinud laenuanalüüsi ja arvestanud kaaslaenutaotlejate sissetulekuid-väljaminekuid ning muid kohustusi. - Laenutaotlusest sai välja lugeda, et kostja ja MH on kas abikaasad või elukaaslased, sest nad elasid ühes elukohas, neil on ühine laps. - Kostja on erinevates äriühingutes juhatuse liige, osanik või mõlemat üheaegselt. Viimati loodud äriühingus R OÜ on kostja juhatuse liige ja asinuosanik. MH-l on ärikeeld, mistõttu tegutseb viimane kostja kaudu. Tegemist on seotud isikutega.
9.Kostja vaidles hagile vastu erinevatel alternatiivsetel põhjendustel: - Kostja ei esitanud laenutaotlust ega soovinud laenu. Kostja ei saanud laenulepingu alusel raha. - Laenulepingu poolte kohustused on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas ja tehing on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel. - Pank pidi aru saama, et kostja palk ja muu eluolu sõltus täielikult MH-st, kes oli end laenu taotlemise ajaks “lõhki” laenanud. MH oli isegi koos kostjaga mittekrediidiväärne laenaja. - Kostja oli noor ema, kes täielikult sõltus oma laenuvõtjast elukaaslasest, mistõttu ei saa eeldada, et tehing vastas kostja vabalt kujunenud tahtele ja soovile. - Pank on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Pank ei selgitanud kostjale laenamisega kaasnevaid riske. Sellest tulenevalt on kostjal hageja nõudega tasaarvestatav kahjunõue. - Poolte vaheline leping on oma olemuselt käendusleping ja seadusest tuleneva nõude rikkumise tõttu tühine. - Poolte vaheline leping on tüüptingimustega leping ja seda tuleb tõlgendada 63 952 eurose laenulepinguna. - Kostja seadis kahtluse alla hageja nõude suuruse. - Hea usu põhimõttest tulenevalt tuleks hagi jätta rahuldamata. II
10.Ringkonnakohus leiab, et poolte kokkulepe (laenulepingu lisa) sisaldab endast nii kohustusega ühinemist (VÕS § 178 lg 1 mõttes) hageja ja MH varasema laenulepingu suhtes kui ka laenulepingut täiendava laenu suhtes. Asjaolu, et kostja võis ühineda nii varasema kui uue laenukohustusega, viitavad asjaolud, et M.H oli varasemalt laenu saanud, ta soovis laenu juurde, kuid tema laenuvõimelisus ei olnud enam piisavalt suur kui ka asjaolu, et laen maksti välja MH-ule. Isegi kui kogu 31.08.2006 kokkuleppe näol on tegemist kohustusega ühinemisega, see lõpptulemusena midagi ei muuda, sest kostja vastutuse ulatus on sama.
11.Kostja on põhjendatult viidanud, et kohustuse ühinemise ja käenduse vahel on sageli raske vahet teha, kui kolmanda isiku soov vastutada solidaarselt võlgnikuga viimase kohustuse täitmise eest on
kantud ka võlausaldajale lisatagatise andmise motiivist. Lisaks tehakse VÕS §-s 187 vahet kohustusega ühinemisel üldiselt ja kohustusega ühinemisel täiendava tagatise andmiseks. Viimase korral kehtivad käenduslepingu vorminõuded (VÕS § 178 lg 3). Tagamise eesmärgil kohustusega ühinemise ja käenduslepingu erinevust on Riigikohus analüüsinud lahendis 3-2-1-08-06. Käenduslepinguga kohustub käendaja VÕS § 142 järgi kolmanda isiku (põhivõlgniku) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja VÕS § 145 lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest VÕS § 145 lg 2 järgi täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. Eelkõige eristabki tagamise eesmärgil kohustusega ühinemist ja käendust see, et kohustusega ühinedes muutub isik võlgnikuks, käendaja kohustus on aga tagada põhivõlgniku kohustuse täitmist. Kohustusega ühinemise korral on isikul isiklik huvi lepingu täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Käenduse puhul selline huvi puudub ning isik tagab võlgniku kohustust reeglina isikliku sideme tõttu. Asja materjalidest nähtuvad asjaolud viitavad ringkonnakohtu hinnangul sellele, et kostja ei astunud võlasuhtesse üksnes seetõttu, et pank muuhulgas täiendavat tagatist soovis, vaid et kostjal oli isiklik majanduslik huvi kohustuse täitmise vastu. Nimelt olid esialgne laenusaaja ja kostja elukaaslased, laenusaaja mõju all olev äriühing tasus kostjale igakuiselt 50 000 krooni (ilma et kostja töötanud oleks), neil oli ühine laps ja nad elasid koos. Laenu võeti elukoha soetamiseks, mis on senini poolte ühiseks elukohaks. Seega ei kohaldu asjas VÕS § 178 lg 3, mille kohaselt kui kohustusega toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, kohaldatakse VÕS §-s 144 sätestatud vorminõudeid.
12.Maakohus on tuvastanud, et kostja on panustanud kinnistu mõttelisele osale elamu ehitamiseks võetud laenu tagasimaksetesse. Kas elukaaslasest või praegusest abikaasast lahkuminekul on kostjal õigus laenu eest soetatud varale, sõltub endiste elukaaslaste omavahelistest õigussuhetest, mis käesoleva vaidluse esemeks ei ole. Ei ole eluliselt usutav, et kostja läks panka lihtsalt sooviga laenulepingut allkirjastada, ilma mingeid hüvesid MH-ult vastu saamata. Maakohus tuvastas õigesti (otsuse p 11), et MH-ul ja kostjal olid ühised huvid.
13.Kuivõrd tegemist oli kohustusega ühinemisega, ei oma tähendust, et hagejale laenulepingu alusel raha ei väljastatud. Kuna kostja ei pidanud saama oma kontole laenusummasid, ei ole võimalik väita, et laenulepingu poolte kohustused on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas.
14.Kostja heidab ette hagejale, et hageja ei leppinud temaga kokku lepingu sõlmimises. Kostja lihtsalt tuli panka ja allkirjastas sekretäri juures laenulepingu. TsÜS § 5 järgi tekivad tsiviilõigused ja -kohustused muu hulgas tehingutest. TsÜS § 67 lg 1 järgi on tehing toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus. Vaidlusalusea laenulepingu lisana pealkirjastatud dokumendis sisaldub kostja tahteavaldus, mis on suunatud solidaarvõlgnikuna MH kõrval tema laenukohustuste eest hageja ees vastutamisele. Apellatsioonkaebuses ei väida kostja, et tal puudus tahe lepingut allkirjastada. Nimetatu ei tähenda, et puudus kostja tahet väljendav avaldus, mis tooks kaasa õiguslikud tagajärjed. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kirjutas lepingule alla. Kuna kostja on lepingule alla kirjutanud ja lepingus sisaldub punkt kostja kohustuste kohta, on kostja teinud kehtiva tahteavalduse
hoolimata sellest, et lepingu sõlmimisele eelnevalt ei arutanud pank temaga läbi lepingutingimusi ja sellega kaasnevaid riske. III
15.Kohaldamisele kuulub laenulepingu sõlmimise aegse TsÜS-i 31.08.2006 kehtinud redaktsioon, mille kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. TsÜS § 86 hetkeredaktsiooni lg-s 3 sätestatud eeldus tehingu sõlmimise aja redaktsioonis seega ei kehtinud ja kostjal tuli vastavaid asjaolusid tõendada. Siiski oli kohtul võimalik ka nimetatud sõnastuse alusel hinnata, kas poolte kohustused olid heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ja kas kostja sõlmis tehingu tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel.
16.TsÜS § 86 lg 2 p 2 ja 3 kohaldamist on analüüsinud Riigikohus oma lahendis 3-2-1-49-11. Ringkonnakohtu hinnangul on selle lahendi seisukohad (va TsÜS § 86 lg 3 sätestatud tarbijakrediidilepingu eeldus) kohaldatavad ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Tehingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 86 tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu tema jaoks äärmiselt ebasoodsatel asjaoludel. Tõendamiskohustus lasub üldjuhul TsMS § 230 lg 1 järgi poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Seega võib olla näiteks krediidilepingu soorituste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas ülikõrge krediidi kulukuse määra tõttu, aga mitte ainult. Vastastikuste soorituste väärtuse heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut peab üldjuhul tõendama tehingu tühisusele tuginev isik. /.../ Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Lahendi 3-2-1188-14 p-s 13 on Riigikohus märkinud, et lepingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kõiki sellega seotud olulisis asjaolusid, sh nii lepingu sisu kui ka lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte ettekujutusi, ajendeid ja eesmärke lepingu sõlmimisel.
17.Kostja on tuginenud asjaolule, et laenu temale välja ei makstud ja leidnud, et ta võttis endale ülisuured kohustused ilma midagi vastu saamata. Nagu ringkonnakohus otsuse p-s 11 märkis, nähtub asja materjalidest, et kostja oli majanduslikult huvitatud laenusaaja kohustusega ühinemisest. Üksnes asjaolu, et kostja ei saanud laenuraha enda kontole, ei anna alust väita, et vastastikuste soorituste määr ei olnud tasakaalus.
18.Kostja kui tehingu tühisusele tuginev pool ei ole välja toonud, milles tema sundolukord seisnes. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, milles tulenevalt võiks järeldada, et tema elukaaslane oleks sundinud teda pangaga lepingut sõlmima. Kostja on väitnud, et tegutses tankistina. Kostja ei ole ümber lükanud hageja väiteid, et laenusaaja juhib senini erinevaid äriühinguid kostja kaudu, kuigi talle endale on määratud pankrotimenetluses ärikeeld. Asjaoludest ei ole võimalik järeldada, et tegemist on kostja sundolukorraga. Kostja teeb seda vabatahtlikult.
19.Asjas ei ole tuvastatud panga teadmine kostja erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Selline teadmine võib esineda nii juhul, kui üks pool teise majanduslikult nõrgemat positsiooni teadlikult enda kasuks lepingu sõlmimisele kallutamiseks kasutab, aga ka siis, kui soodustatud pool ei asu küll ise aktiivselt vastaspoole surveolukorda ära kasutades lepingu sõlmimisele kaasa aitama, kuid ei pööra vastaspoole sundolukorrale lepingut sõlmides tähelepanu. TsÜS § 86 lg 2 seab tehingu tühisuse tuvastamise eelduseks soodustatud isiku teadmise või teadma pidamise nimetatud asjaoludest. Seega üldjuhul peab tehingu tühisusele tugineja tõendama teise poole teadmist tema sundolukorrast. Kuna hetkel kehtiva TsÜS § 86 lg-s 3 sätestatud
eeldus ei olnud 31.08.2006 kehtivas TsÜS redaktsioonis sätestatud, tuli kostjal tõendada panga teadmine tema väidetavast sundolukorrast. Üksnes asjaolust, et kostja sissetulekud laekusid osaliselt laenusaaja mõju all olevast äriühingust, kostja haridustase, noorus ja emadus nimetatud järeldusteks alust ei anna.
20.Heade kommete vastasust on jaatatud meile lähedas õigussüsteemiga Saksamaa Konstitutsioonikohtu praktikas juhul, kui pank kasutab laenusaajaga emotsionaalselt seotud või lähedastes suhetes olevat, varatut ning sissetulekuta isikut heade kommete vastaselt ära. Kostja pidanuks sellisel juhul tooma välja asjaolud ja tõendama, et 31.08.2006 sõlmitud leping rajaneb täielikult või osaliselt emotsionaalsest suhtest mõjutatud autonoomsel otsustusel. Tehingu soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas juhul, kui käenduslepingu sõlmimisel on selge, et käendaja ei suuda tulevikus tekkivaid kohustusi ka sedavõrd täita, et oma panditava vara ja sissetulekute arvel suudaks ta maksta jooksvaid intresse pikema aja jooksul. Näiteks on jaatatud tehingu heade kommete vastasust kohtupraktikas juhul, kui käendajaks on varatu noor inimene, kes on laenusaaja alaneja sugulane (tütar) ja laenu võtekase laenusaaja ärihuvides (kohus tugineb siinjuures sekundaarse õigusallikana meile lähedase õigussüsteemiga Saksa tsiviilseadustiku kommentaarile Münchener Kommentar zum BGB, 6. Auflage 2013, § 765, äärenumbrid 15, 23, 24 ja 25 ja Saksa Konstitutsioonikohtu otsusele, BVerfG Beschluss vom 19.10.1993, terviktekst kättesaadav http://www.servat.unibe.ch/dfr/bv089214.html). IV
21.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega vastutustundliku laenamise põhimõtete rakendamise osas (maakohtu otsuse punktid 13-22), järgib neid ja ei korda (TsMS § 654 lg 6). Maakohus ei ole hinnanud valesti tõendeid laenusaaja ja kostja finantsvõimekuse kohta.
22.Apellant leiab, et hageja esitatud riskianalüüs (I kd, tl 90-93) kajastab järeldust „mittekrediidiväärne“ MH ja apellandi krediidivõimekusele ühiselt. Ringkonnakohus nimetatuga ei nõustu. Iseenesest võib olla õige apellandi seisukoht, et riskianalüüs on koostatud laenusaaja ja kohustusega ühineja kohta ühiselt. Vaidluse all ei ole asjaolu, et MH oli võtnud endale sel määral kohustusi, et pank talle täiendava tagatiseta laenu juurde anda ei soovinud. Samas ei ole riskianalüüsist võimalik teha apellandi soovitud järeldust, et mittekrediidivõimelised olid ka laenusaaja ja kohustusega ühineja koos. Seda hoolimata asjaolust, et riskianalüüsis kajastub ka kostja nimi ja tema andmed, kostja ja MH sissetulekute suurus kokku. Tõendi põhjal on võimalik väita, et laenuvõtja sissetulek oli 50 000 kr kuus, taotlejate sissetulekud kokku 100 000 kr kuus. Elamiskuludeks jäi 49 521 kr kuus. Maakohus märkis õigesti, et kostja ei ole esitanud arvestusi ega tõendanud, mille kohaselt ei olnud laenusaajal koos kostjaga võimalik olemasolevaid ja lisanduvaid kohustusi ning sissetulekute suurust arvestades laenusummat tagasi maksta.
23.Kuidas muutusid pangale kättesaadavaks andmed kostja sissetulekute kohta, kas need esitas laenusaaja või kontrollis pank seda omal algatusel, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. Kostja ei ole väitnud, et andmed on valed. Kostja ei ole väitnud, et tema kontole kantud rahalisi vahendeid ta kasutada ei saanud või et ta polnud laekumistest teadlik.
24.Kostja on väitnud, et pank ei saanud poolte ühise laenuvõime hindamisel arvestada MH poolt kostjale kantud summasid. Ringkonnakohus märgib, et MH poolt kostjale tehtud ülekannetega maakohus ei arvestanudki. Maakohus on arvestanud ülekannetega, mille on teinud H AS.
25.Kui riskianalüüsist nähtus, et kostjal ja tema elukaaslasel jääb elamiskuludeks peale kõigi kohustuste mahaarvamist 49 521 kr kuus, siis pole sellest võimalik teha järeldust riskipiiril laenamise kohta. Kuna ringkonnakohtu hinnangul nähtus pangale esitatud andmetest kostja piisav maksevõime, ei pidanud pank selgitama kohustusega ühinejale üldiseid laenamise riske. Nõustuda tuleb apellandiga, et majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja peaks olema hoolas selle hindamisel, kas tehingu teine pool tegutseb sundolukorras. Kuivõrd kostja ei ole ka käesoleva asja menetlemisel toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada tehingu heade kommete vastasust, tema sundolukorda tehingu tegemisel, ei ole võimalik pangale ette heita sundolukorra tuvastamata ja riskidest informeerimata jätmist. Kuigi üldjuhul tuleb jaatada panga eelnimetatud kohustuste olemasolu, ei mõjuta käesoleva vaidluse lahendamist asjaolu, et panga esindaja kostjaga enne lepingu sõlmimist ei suhelnud.
26.Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 14 lg-s 2 sätestatud kohustusele. Nimetatud kohustus kehtis ka hageja ja kostja vahelises suhtes. Kostja leiab tagantjärele, et ta ei olnud koos MH-uga krediidivõimeline ja pank rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Maakohus on õigesti tuvastanud, et pangale esitatud või kättesaadavate andmete kohaselt see nii ei olnud. Kostja on ise tunnistanud, et ta oli tankist. Maakohus on viidanud õigesti otsuse p-s 19 kostja kohustusele sellest hagejat informeerida. V
27.Õige on kostja arusaam, et 31.08.2006 aasta lepingu näol on tegemist tüüptingimustega lepinguga. Sellest hoolimata leidis maakohus õigesti, et lepingust ei tulene kostja vastutuse piiranguid. Ka tüüptingimustega kokkulepet ei ole võimalik tõlgendada kostja poolt soovitud viisil tema vastutust piiravana. Kostja tugineb oma subjektiivsele arusaamale, et sai aru, et vastutab üksnes miljon krooni ulatuses. Kostja allkiri lepingul kinnitab tema tahteavaldust, mida ei saa tõlgendada kostja subjektiivsest arusaamast lähtuvalt. Sellest tulenevalt tuvastas maakohus õigesti, et kostja võlgnevuse maksimaalseks määraks ei saa olla 33 918.65 eurot (maakohtu otsuse p 12).
28.Õige on apellatsioonkaebuse väide, et kostja tegutsemine käesoleval ajal mitmetes äriühingutes ei kajasta lepingu sõlmimise aja vastavaid olusid. Nimetatud äriühingutest polnud paljud lepingu sõlmimise ajal veel asutatudki. Seetõttu tuleb vastav osa maakohtu otsuse põhjendustest (p 32) välja jätta. Kohtu järeldus, et 300-euroste maksetega kinnitas kostja lepingu kehtivust, näitab kohtu siseveendumuse kujunemist. Kuivõrd maakohus leidis õigesti, et tehing on kehtiv, ei oma kostja poolt laenumaksete osaline tasumine vaidluse lahendamisel tähendust. Kostja väited 300-euroste laenumaksete sunni mõjul teostamisest on sedavõrd üldised, et nende alusel pole võimalik teha õiguslikke järeldusi.
VI
29.Kostja on vaidlustanud hageja nõude suuruse. Maakohus on jätnud hindamata kostja poolt esitatud tõendid nõude suuruse kohta. Nimetatud menetlusliku minetuse saab ringkonnakohus parandada. Pankrotivara elektrooniline enampakkumise akt (I kd, tl 158) tõendab, et MH (pankrotis) pankrotivaraks olev XXXXXXXXX X asuv kinnistu müüdi hinnaga 3 300 000 krooni 27.04.2010. Aktist tulenevalt tuli ostuhind tasuda 15 päeva jooksul MH (pankrotis) arveldusarvele. Hageja töötaja 03.08.2012 kirjast kostjale (I kd, tl 159) nähtub, et pärast tagatise müüki ilmnes eramu juures varjatud puudus (põrandaküttesüsteem ei töötanud). Sellest tulenevalt vähendas pankrotihaldur kinnistu müügihinda 363 000 krooni võrra. Pankrotimenetlusest laekus 159 552.23 eurot, millest 114 351.08
eurot läks refinantseeritava laenu katteks ja 03.08.2012 seisuga oli lepingust L050023350 tuleneva võla suurus 90 126.26 eurot (ilma pärast pankroti väljakuulutamist lisanduva viivise ja intressita). Hageja on kinnitanud raha laekumist ja selgitanud 25.04.2014 menetlusdokumendis, et XXXXXXXXX X müügist laekus hagejale kokku 159 552.23 eurot. Nimetatud summa jaotati kahe laenulepingu vahel. Vaidlusaluse laenulepingu nr L050023350 katteks laekus 02.07.2012 114 351.08 eurot (I kd, tl 16) ja MH laenulepingu nr 2007018387 katteks laekus 02.07.2012 45 201.15 eurot. Sellega on ümber lükatud kostja väited, et tagatisvara müügist laekus 45 201.15 eurot rohkem kui hageja kajastatud laenumaksete kokkuvõttes. Asjaoludele, et kostja ei teadnud midagi MH muudest kohustustest, kostja varasemas menetluses tuginenud ei ole. Vastavad apellatsioonkaebuse väited jätab ringkonnakohus tähelepanuta (TsMS § 652 lg 4 alusel).
30.Kohus tuvasta õigesti, et leping on kehtiv ja kostjal ei ole tasaarvestatavat nõuet. VII Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad poolte menetluskulud apellatsiooniastmes kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.
Tiit Kollom /allkirjastatud digitaalselt/
Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/
Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.