Kohtulahend

omanikukande muutmiseks, mille kohaselt kantakse kinnistusraamatusse Tallinnas, XXXXX XX XX asuva kinnistu ainuomanikuks JG. 2.1.2 Lugeda DS ja JG ühisvara hulka kuuluvaks laenulepingust nr XXXXXXXXXX tulenev laenukohustus Aktsiaselts SEB Pank ees. 2.1.3 DS ja JG kui solidaarvõlgnike sisesuhtest tulenevalt jätta Aktsiaselts SEB Pank laenulepingust nr XXXXXXXXXX tulenev laenukohustus seisuga 03.12.20017 JG kanda.

et Tallinnas XXXXX XX XX asuv kinnistu jääb JG ainuomandisse, ja andma nõusoleku omanikukande kustutamiseks ja uue kande tegemiseks. Kohus luges poolte ühisvara hulka DS nõude JG vastu hüvitise saamiseks kaasomandi ainuisikulise kasutamise eest ning mõistis JG-lt välja hüvitisena 2100 eurot DS kasuks. Kohus luges poolte ühisvara hulka laenulepingust nr XXXXXXXXXX tuleneva pangalaenu kohustuse Aktsiaselts SEB Eesti Ühispank ees ja jättis seisuga 03.12.2007 laenulepingust nr XXXXXXXXXX tuleneva laenukohustuse JG kanda. Kohus mõistis JG-lt tema omandisse jääva kinnistu eest hagejale välja hüvitise 29 498,93 eurot. Kohus leidis, et abikaasade osalusel tehingud kinnistuga XXXXX XX XX, Tallinnas ning DS tehingud korteriomandiga XXXXXXX XXX XX ning müügilepingu p-s 3.3. kohustuse täitmine toimusid kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseaduse kehtivuse ajal. Kuni 01.07.2010 kehtinud perekonnaseadus sätestas (PKS) § 14 lg 1 kohaselt on abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara ja PKS § 15 lg 1 sätestab, et abikaasade lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke ja pärimise teel omandatud vara. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 2 sätestab, et ühine omand on kaasomand või ühisomand. AÕS § 71 lg 1 kohaselt on kaasomanike osad ühises asjas võrdsed, kui seaduses või tehinguga pole sätestatud teisiti. AÕS § 76 lg 1 sätestab, et kaasomanikul on õigus igal ajal nõuda kaasomandi lõpetamist. AÕS § 77 lähtudes kaasomandi lõpetamisel jagatakse asi vastavalt kaasomanike kokkuleppele, kuid kui kaasomanikud ei saavuta kokkulepet kaasomandis oleva asja jagamise viisi suhtes, otsustab kohus hageja nõudel kas jagada asi avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada kaasomanike vahel vastavalt osa suurusele. Maakohus tuvastas, et poolte abielulised suhted lõppesid 03.12.2007. Hagi ühisvara jagamiseks esitati kohtusse 21.01.2011. Vaatamata sellele, et poolte abielu lahutati enne kehtiva perekonnaseaduse jõustumist, tuleb rakendada ühisvara jagamise kui toimingu ajal kehtivat, s.o alates 01.07.2010 kehtivat perekonnaseaduse redaktsiooni. Kohus rakendas diskretsiooniõigust ja leidis, et mõistlik ja õiglane on poolte ühisvaraks oleva kinnistu jagamine selliselt, et kinnistu asukohaga, Tallinn XXXXX XX XX, jääb JG ainuomandisse. JG ja poolte ühine alaealine laps elavad nimetatud kinnistul, mis ema ja lapse püsiv elukoht.. Kuna nimetatud kinnistu osteti lapse vanavanematelt, on tegemist ka emotsionaalse sidemega, tegemist on lapse jaoks lähedaste ja oluliste isikute elukohaga. Kuna mõlemad lapsevanemad kinnitasid, et on majanduslikult võimelised pikema perioodi jooksul tasuma kinnistuga seoses võetud kohustusi ja kumbki pool pole vastupidist tõendanud, siis ei käsitlenud kohus kinnistu jagamist poolte majanduslikust aspektist lähtuvalt. Pooled on vastastikku viidanud mõlema poole makseraskustele, kuid need on kohtu hinnangul olnud lühiajalised ning tulenenud pigem ühisvara igapäevasest kasutamisest. DS on ühe argumendina märkinud, et on osalenud väidetavalt oma isikliku rahaga 1 000 000 krooni nimetatud kinnistu soetamisel ja sellega panustanud kaasomandisse rohkem. Kohus leidis, et see ei ole sellise kaaluga argument, mis kaaluks üles eespool nimetatud ema ja last puudutavad põhjendused. Nimetatud summa tasumist võib kohus arvestada vajadusel õiglase hüvitise suuruse määramisel omandi kaotuse eest. Muid kaalukaid argumente hageja teistsuguse ühisvara jagamise põhistamiseks kohtule ei esitanud. Riigikohus märkis asjas nr 3-2-1-15-06, et ühisvara jagamisel korteriomandi kohtuotsusega jätmine ühele abikaasadest riivab intensiivselt Põhiseaduse § 32 lg 1 sätestatud põhimõtet ja seetõttu tuleb omandist ilma jäänud abikaasale tagada tema soovil õiglane hüvitis omandi kaotamise eest. Õiglase hüvitise maksmise tagab see, kui kaotatud omandi väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Kohus leidis, et õiglast hüvitist on võimalik maksta, kui omandi

väärtus määratakse kindlaks võimalikult täpselt omandi kaotamise aja seisuga. Poolte vahel puudus vaidlus, et kaasomandis oleva kinnistu väärtuseks oli jagamise ajaperioodil 185 000 eurot. Kinnistu müügilepingus oli kokku lepitud, et lepingu ese omandatakse abikaasade ühisvara hulka ja et pooled on müügilepingus koos nimetatud ostjana. Vastavalt müügilepingu p-le 3.1. müüja müüs lepingu eseme hinnaga 3 miljonit krooni. Müügilepingu p 3.2 kohaselt ostuhinnast 2 miljonit krooni kohustus ostja tasuma 3 päeva jooksul arvates müügilepingu sõlmimisest. Ostja ja hüpoteegipidaja (pank) kinnitasid, et hüpoteegipidajaga on sõlmitud laenuleping, mille arvel saab ostja täita võetud kohustuse. Vastavalt lepingu p-le 3.3. kohustus ostja tasuma müüjale 1 miljon krooni hiljemalt 01.05.2007. Vastavalt lepingu p-le 7.1. seab DS müüja kasuks lepingu p-st 3.3 tuleneva ostuhinna osa tasumise tagamiseks hüpoteegi 1 miljon krooni. Kohtu hinnangul oli p 7.1. puhul tegemist lepingu poolte nn tagatiskokkuleppega, mis ei oma tähendust käesoleva tsiviilasja poolte jaoks ega oma ühisvara jagamise seisukohalt tähendust. Samuti ei tõenda, et see oli DS osakohustus. Müügilepingu p-s 7.2. leppisid müüja ja ostjad kokku, et lepingu p-s 7.1 nimetatud hüpoteegiga on tagatud kõik lepingust tulenevad müüja nõuded ostja vastu. Kuni 01.05.2007 hageja oma korterit XXXXXXXXX XXX XX-XX müüa ei saanud, sest pooled ise elasid seal korteris. Samal ajal müüjad ei kolinud välja lepingus kokkulepitud ajaks, s.o 01.09.2007, ridaelamust. Kuna müüjad nõudsid 1 miljoni krooni tasumist hiljemalt 01.05.2007, siis väidetavalt pöördus hageja oma isa AŠ poole palvega laenata nimetatud kokkuleppe täitmiseks raha tingimusega, et tagastab laenu pärast ridaelamusse sissekolimist ja korteriomandi müüki. Panga tõendiga on tõendatud, et ajavahemikul 24.05. - 03.11.2007 tehti AŠ kontolt ülekandeid erinevates summades erinevate selgitustega maksekorraldustel kokku 868 000 krooni. 05.07.2007 sõlmisid hageja, VU ja AŠ hüpoteegi lõpetamise kokkuleppe ja kinnistamisavalduse. Lisaks tasuti veel 240 000 krooni ja koos viivistega 159 692 krooni. Viimane makse tehti 18.02.2010. JG selgitas, kust tema andmetel pärinevad rahasummad, mida väidetavalt laenas hageja isa oma pojale kinnistu müügilepingus võetud kohustuse täitmiseks. Hageja laenutehingute kohta oma isaga tõendeid esitanud pole, seega pole kostja pidanud esitama omapoolseid tõendeid oma versiooni kinnitamiseks. Vaidlust ei olnud selles, et kui XXXXXXX XXX XX korteriomand oli omandatud enne poolte abielu või saadud kinke või pärimise teel, siis oli tegemist ühe abikaasa lahusvaraga, kuid kui nimetatud korteriomand realiseeriti abielu ajal ja selle eest saadi raha, siis muutus see uus vara, s.t raha, poolte ühisvaraks seni kehtinud perekonnaseaduse mõtte kohaselt. Kohus leidis, et vaidluse seisukohalt pole ka tähtis, mil moel või kelle kontol seda raha hoiustati. Pooltel puudus mistahes kokkulepe abieluvara osas (abieluvaraleping), seega on lahusvaraks olnud korteriomandi XXXXXXX XXX XX müügist saadud raha poolte ühisvara, mida kasutati nn kokkuleppel kinnistu müügilepingu p-s 3.3 nimetatud kohustuse täitmiseks. Kohtule pole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid hageja DS isa raha muud päritolu või lükkaksid usutavalt ümber JG väited raha päritolu ja tehingute kohta. Hilisemad, pärast abielusuhete lõppemist, võimalikud tehingud hageja ja kolmandate isikute vahel ei oma käesoleva ühisvara jagamise seisukohalt tähendust, sh 19.01.2010 koostatud hageja ja AŠ võlatunnistus jne. Lepinguvabadusest lähtuvalt võivad pooled leppida kokku mistahes tehingutes, mis pole seadusega keelatud. Samuti võivad sugulased vastastiku sõlmida laenulepinguid ja neid tagada. DS pole tõendanud, et laenuleping on isaga sõlmitud just müügilepingu p 3.3. kohustuse täitmiseks ja et laenulepingust võetud kohustus võeti perekonna huvides. Müügilepingus tuleb pooli käsitleda VÕS § 65 solidaarvõlgnikena, kellel on müüjate ees lepingu alusel solidaarkohutus. Kohus jõudis järeldusele, et DS on täitnud hageja ja kostja perekonna huvides võetud solidaarkohustuse müüja ees hageja isa käes hoiul olnud, poolte ühisvaraks oleva rahasumma arvel, mille hageja sai oma korteriomandi XXXXXXX XXX XX müügitehingu

tulemusel. DS tasus ca 1 miljon krooni poolte ühisvaraks oleva rahaga kinnistu XXXXX XX XX eest, eesmärgiga perekonnale kodu soetamiseks. Seega abikaasade ühisvaraks olevat rahasummat kasutati ja sellega täideti ühine kohustus perekonna huve silmas pidades ühisvara arvelt. PKS § 20 lg 2 järgi on abikaasad perekonna huvides võetud kohustuse solidaarvõlgnikud VÕS § 65 mõttes. PKS § 20 lg 2 alusel abikaasade solidaarkohustuse tekkimise eelduseks on kohustuse võtmine perekonna huvides. Tõendamist leidis, et hageja on XXXXX XX XX müügilepingu p-s 3.3 võetud solidaarkohustuse täitnud ja tasunud müüjatele abikaasade ühisvara arvel perekonna huvides. Ühisvara jagamise hagi esitati kohtule 2011. a jaanuaris. Mitte kõik abieluajal võetud kohustused ei kuulu ühisvara hulka, vaid ainult need, mis ei ole ühisvara jagamise ajaks lõppenud. Hageja on ise kinnitanud, et müügilepingu p 3.3. kohustuse täitis ta müüjale 868 000 krooni (55 498,72 eurot) 05.07.2007 ja ülejäänud summa 159 632 (132 000 + viivised 27 692) krooni (10 206,64 eurot) 18.02.2010. Hagi ühisvara jagamiseks esitas hageja 21.01.2011, seega 1 aasta pärast lepingu p 3.3. kohustuse täieliku täitmist ja hagi esitamise ajaks oli nimetatud kohustus juba täidetud. Seega ei ole hageja õigustatud nõudma ühisvara jagamise käigus JG-lt 31 955, 80 euro (500 000 krooni) hüvitamist. JG ja müüjad sõlmisid 01.09.2007 kirjaliku üürilepingu XXXXX XX XX kasutamiseks tähtajaga kuni 01.02.2008. Üürilepingu p-s 2.5 leppisid lepingu pooled kokku igakuiselt tasutava üüri summa – 5000 krooni. Üürileping lõpetati 30.01.2008 aastal ja üürnikud lahkusid üüritud pinnalt. Kohus leidis, et üüritasust poole väljamõistmiseks kostjalt hageja kasuks, ei piisa ainuüksi üürilepingu olemasolust. Poolte vahel puudus vaidlus, et üüritasu ühe kalendrikuu eest tasusid üürnikud DS arveldusarvele. Ei ole tõendatud, et üürnikud tasusid mistahes üüritasu JG-le. Kostja ei saa tõendada negatiivset asjaolu, et ta ei saanud üüritasu. Elamu kaasomanikul DS-l oli võimalus pöörduda üürnike poole või kohtusse üüritasu võlgnevuse sisse nõudmiseks. Menetluse käigus on tuvastatud, et just DS sai üürilepingu alusel kaasomandis oleva elamu üürimise eest üüritulu 319,69 eurot, mitte JG. JG kasutab kinnistut XXXXX XX XX pärast seniste kinnistu omanike lahkumist, s.o alates 01.02.2008 koos alaealise pojaga. Kohtumenetluses on tuvastatud et DS lahkus nimetatud kinnistult elamast pärast poolte abielusuhete lõppemist. Kohus leidis, et koosmõjus AÕS § 72 lg 1 ja lg 3 ja lg 5 oli kaasomanikel õigus nõuda teistelt kaasomanikelt, et kaasomandis oleva asja valdamine ja kasutamine toimuks vastavalt kõigi kaasomanike huvidele ning kaasomanikud pidid üksteise suhtes käituma lähtuvalt hea usu põhimõttest, eelkõige hoiduma teiste kaasomanike õiguste kahjustamisest. Käesolevas asjas ei ole pooled varem pöördunud kohtu poole, et määrata kindlaks kinnistu ainukasutus, samuti ei ole asjas esitatud kirjalikku kokkulepet kinnistu kasutamise kohta. Küll on aga tuvastas kohus, et pooled suhtlevad lapse kaudu ja laps elab koos emaga kinnistul, mille eest hageja nõuab kasutuseelist, seega on hageja sellest faktist (elukorraldusest) teadlik ja pooled on vastava käitumisega sõlminud kokkuleppe, et kinnistu jääb JG ja alaealise lapse ainukasutusse. Seega, kui abikaasade ühisomandis olev kinnistu jäi abikaasade nn kaudse kokkuleppe alusel JG kasutusse, jäi DS ilma võimalusest ühisomandis olevat kinnistut kasutada ning hoolimata abikaasade kui ühisomanike ühisest õigusest saada kinnistu ühiselt kasutamiselt eeliseid, sai kinnistu ainukasutaja korral kasutamisest eeliseid üksnes JG. Kohus leidis, et abikaasadel ei olnud kokkulepet, mille kohaselt jäi nimetatud kinnistu kostja ainukasutusse hüvitise eest. Kohus leidis, et abikaasad saavad ühisvarana jagades jagada üksnes selliseid kasutuseeliseid, mis tekkisid pärast vastava nõude esitamist abikaasa vastu. Hageja esitas hagi 21.01.2011 mh saadud kasutuseelise hüvitamiseks. Seega nõue perioodi eest, mis eelneb hagi esitamisele, kuid mille eest hageja kasutuseelise eest hüvitist nõuab, s.o 01.02.2008 - 20.01.2011, on vastuolus hea usu

põhimõttega, sest kinnistut kasutanud JG võis mõistlikult võttes teise abikaasa käitumisest aru saada, et abikaasadel on vaikiv kokkulepe, et ainukasutuse eest hüvitist ei nõuta. Kui abikaasade ühisomandis olev asi jäi pärast kooselu lõppemist ühe abikaasa ainukasutusse ja teine abikaasa ei nõudnud selle eest tasu, sai eeldada, et abikaasadel oli vaikiv kokkulepe asja tasuta ainukasutuseks seni, kuni teine abikaasa esitas nõude ainukasutuse tõttu kasutuseelise hüvitamiseks või abikaasadele ühiselt kuuluva kasutuseelise jagamiseks ja oma osa saamiseks. Samale seisukohal oli Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-12. Kohus leidis, et nõuet hüvitada 15 338,82 eurot saab käsitleda ühisvara hulka kuuluva kasutuseelise jagamise nõudena. Kasutuseeliste jagamisel tuleb mh selgitada kasutuseelise väärtus, s.o. eseme kasutamisest saadavate eeliste väärtus. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga pole ettenähtud teisiti ning eseme väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Käesoleval juhul saab kinnistu kasutuseeliste väärtuse kohtu arvates määrata kinnistu kasutamisest saadava eelise kohaliku keskmise turuhinna järgi, s.o. kinnistu üürimisel saadava üüritasu järgi. Hageja leidis, et tasu kindlaksmääramisel kinnistu kasutamise eest tuleb lähtuda samasuguste eramute - kinnistute samas rajoonis rendi keskmisest maksumusest. Hageja leiab, et tasu –rendi suurus sellise elamu kasutamise eest alates 01.01.2011 on 639, 12 eurot. Kohus leidis, et üüritasu arvestamisel tuleb lähtuda konkreetsest olukorrast, et nn üüritav kinnistu pole teistest elanikest vaba, s.t üüritasu määramisel tuleb arvestada asustatusega nimetatud kinnistu igapäevasel kasutamisel, et elamus elab kostjaga koos ka poolte ühine alaealine laps. Hageja on esitanud kohtule üürilepingu, millest nähtub et 2007 a detsember - jaanuar 2008 lepiti kokku nimetatud kinnisti üürimise eest üüritasuna ühes kalendrikuus 319,70 eurot kuus (5000 krooni). Kostja üüritasu suuruse kohta tõendeid esitanud pole. Kohus leidis, et võib hüvitiste määramisel ja argumentide esitamisel lähtuda mõistlikkuse ja nõude põhjendatuse põhimõttest lähtuvalt ja seda kõigi summade määramiste puhul käesoleva tsiviilasja raames. Hageja saab nõuda hüvitist teise abikaasa kinnistu ainukasutuse eest alates nõude esitamisest, üüritasu suurust määrates tuleb arvestada, et vaidlusalusel kinnistul elavad igapäevaselt kostja ja alaealine laps, mis kohtu hinnangul mõjutab kinnistu üüritasu suurust. Arvestades kõiki asjaolusid, on sellise ühisomandis oleva asustatud kinnistu reaalne üüritasu 150 eurot kuus. Sellise summaga on võimalik leida sarnases asukohas sarnase asustatud kinnistule üürnike, kes oleksid nõus jagama kinnistut koos teiste isikutega. Kohus on üüritasu suuruse määramisel arvestanud-hinnanud ka hageja poolt esitatud maaklerite arvamusega , kuid arvestas neid hinnates nende suhteliselt suure hinna vahemikuga ja suhtelise ebakonkreetsusega. Kasutuseelise hüvitise määramise puhul pole põhjendatud maha arvata kinnistule tehtavad igapäevased kulutused, kuna need ei sisaldu tavaliselt üüritasus ning on kinnistu omanike kohustuseks, samuti pole kostja esitanud tõendeid igapäevaste kulutuste kohta, et nendega saaks kohus arvestada. Kuna pooled pole kohtule esitanud tõendeid, mida hinnates saaks kohus määrata kasutuseelise väärtuse, lähtub kohus kasutuseelise määramisel TsMS § 233 sätestatust ning määrab selle suuruse oma elukogemuse ja siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. Kohus leidis, et reaalseks üüritasu suuruseks nimetatud asjaoludel oleks 150 eurot kuus. Kuna kinnistu on kaasomandis, võib JG kasutada poolt kinnistut tasuta aga teise poole eest moodustab hüvitis alates hagi esitamisest jaanuarist 2011 - mai 2013 eest, s.o. 28 kalendrikuu eest x 75 eurot, 2100 eurot. Kohus leidis, et JG käsitlus müügilepingu punkti 3.3. kohta kui DS summa 1 miljon krooni omaosaluse kohta pole tõendatud, pole kooskõlas lepingu teiste sätetega ega eluliselt usutav. Kuna DS pole seda asjaolu selgelt omaksvõtnud, tuli JG-l sellise kokkuleppe kohta esitada tõendid, mida aga kohtule esitatud pole. Sellise suhteliselt suure summa omaosaluse kokkuleppe sõlmimise korral oleks ilmselt sellises kokkuleppes ka lepingus kokku lepitud, ka eluliselt pole usutav sellise summa,

s.t 1/3 ostu-müügi summast, ja hinna vähendamise kokkuleppe lepingus kajastamata jätmine. Kohus leidis, et JG käsitlus DS omaosalusest pole tõendatud ega eluliselt usutav. Kohus ei nõustunud ka JG käsitlusega hoone renoveerimise kohta 2010. a kevadel. Hoone väärtus on poolte kokkuleppel 185 000 eurot ja renoveerimise tõttu suurenes mõlema kaasomaniku (ühisomaniku) vara väärtus. Vaidlus puudub, et kinnistut kasutas igapäevaselt koduna JG. Kostja ei tõendanud, et hoone renoveerimine oli vältimatu. Samuti on üldteada, et pank nõuab kinnistu, mis on laenusuhte tagatiseks hüpoteegiga koormatud selle kindlustamist õnnetusjuhtumite (tulekahju, veeuputus, küttesüsteemide korrashoid jne) vastu. Sellesarnased tekkinud võimalikud kahjud hüvitatakse üldjuhul kindlustuse poolt. Samuti pole JG tõendanud, kelle poolt, millal, mil moel ja kui suures summas tegelikult remondikulusid tasuti. Esitatud tööde eelarve jms ei tõenda tööde eest tasumist. Samuti pole JG tõendanud, et hoone vajas sellist vältimatut remonti, milleks puudus vajadus teiste kaasomanike nõusoleku saamiseks. Renoveerimise vajaduse võis põhjustada ka JG enda ebakohase kasutamisega seotud põhjused, mitte kaasomanikule laienevad kohustuste täitmata jätmine. Pooltel puudus vaidlus ühisvaraks oleva kinnistu väärtuse osas - 185 000 eurot. Laenujääk abielusuhete lõppemise seisuga oli 126 002,15 eurot. Kui ühisvara väärtusest maha arvata kandmata kohustused (185 000 – 126 002,15) on jagatava ühisvara väärtuseks 58 997,85 eurot. Kummalgi abikaasal on õigus saada vara (58 997,85/2) 29 498,93 euro väärtuses. Kinnistu väärtusega 185 000 eurot jääb JG omandisse, samuti tuleb temal tasuda ka kogu pangalaenu võlg 126 002,15 eurot. Selle võrra peab ta saama vara rohkem (29 498,93 + 126 002,15 = 155 501,08 eurot). Kuna JG saab kinnisvara väärtusega 185 000 eurot, tuleb tal enamsaadu hüvitada DS-le (185 000-155 501,08) - 29 498,93 eurot. Kuna DS esitas nõude hüvitada abikaasade ühisomandis olevalt kinnisasjalt saamata jäänud kasutuseelised, saab hüvitise nõuet JG suhtes pidada samuti ühisvara jagamise nõudeks. JG-lt tuleb välja mõista hageja kasuks 2100 eurot kasutuseelise hüvitisena, samuti hüvitis 29 498,93 eurot omandi kaotuse eest. Kinnistusraamatu kannete tegemine eeldab tahteavaldust, millega antakse nõusolek, et senine kanne, mille kohaselt kinnisomand on poolte ühisomandis, kustutatakse ja tehakse JG kohta ainuomaniku kanne. Kohus tuvastas, et JG soovib (ta on esitanud nõude jätta kinnistu tema ainuomandisse) teha õigusmuudatuse jaoks vajalikud tahtevaldused, mida on võimalik kohtuotsusega asendada. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta kinnistu XXXXX XX XX hageja ainuomandisse ja kostja õigus hüvitisele omandi kaotamise eest tasaarvestada hageja nõudega kostja vastu; alternatiivselt, kui kohus jätab vaidlusaluse kinnistu kostja ainuomandisse, siis tuleb JG-lt välja mõista hageja kasuks 35 000 eurot hüvitisena omandi kaotamise eest, 479,34 eurot üürivõlgnevusena, 7989 eurot kompensatsioonina kasutuseelise jagamisel ning 31 957 eurot võlgnevusena, mis tuleneb kostja solidaarkohustusest. Apellant on seisukohal, et kohtu poolt toodud põhjendused ei ole asjakohased ning ei andnud alust otsustada JG kasuks. Apellant möönab, et XXXXX XX XX kinnistu on JG ja poolte ühise lapse elukoht, kuid juhib tähelepanu asjaolule, et kokkusaamisel, kus pooled arutasid võimalust lõpetada asja kompromissiga, oli kostja nõus kinnistu jätmisega hagejale, kuid tingimusel, et hageja hüvitab temale kohe 40 000 eurot. Sellest tuli järeldada, et kostja on põhimõtteliselt nõus eramust lahkumisega ja eramu jätmine temale ei ole tema jaoks hädavajalik.

Hageja esitas menetluse jooksul piisavalt tõendeid, mh krediidiinfo raportid, e-kirjavahetus laenuhalduriga, millest saab järeldada, et JG tegelikult ei ole suuteline kandma kinnistuga seotud kulusid ning tasuma laenumakseid. Paljasõnalistest väidetest ei piisa selleks, et tuvastada kostja majanduslikku olukorda. Õiglane hüvitis omandi kaotamise eest oleks 31 955,88 eurot. 29.02.2012 esitas hageja taotluse tõendi esitamiseks koos tõendiga - 27.02.2012 korteriomandi müügilepinguga. Taotluses oli teatatud, et hageja on tasunud laenuandjale (oma isale) laenusumma täies ulatuses: 27.02.2012 oli hageja ja laenuandja vahel sõlmitud korteriomandi müügileping ja asjaõigusleping. Lepingu p. 4.1. kohaselt müüs hageja laenuandjale korteriomandi hinnaga 89 476,31 eurot. Vastavalt lepingu p-le.

Poolte vahel puudus vaidlus, et abielusuhted lõppesid 03.12.2007. Kohus jättis tähelepanuta kostja 25.04.2012 kohtuistungil öeldut, et hageja ei ole reaalselt XXXXX XX XX kunagi elanud. Seega ei saanud maakohus tuvastada, et hageja lahkus nimetatud kinnistult. Hageja ei saanud kasutada eramut kostjapoolse takistuste tõttu. Hageja nõudis pärast abielusuhete lõppemist ühisvara jagamist, kuid kostja keeldus sellest ja elas ja kasutas kinnistut ainuisikuliselt. Apellant ei ole nõus kohtu arvamusega, et neljakorruselise eramu turuväärtusega 185 000 eurot ja üldpinnaga 302 m2 reaalne üüritasu on vaid 150 eurot kuus. Hageja on esitanud tõendid, mille kohaselt kinnistu üürihinnaks on ca 700 - 2500 eurot kuus, sõltuvalt objekti seisukorrast. Kohtuotsusest ei ole arusaadav, miks kohus on määranud laenujäägi seisuga 03.12.2007. Apellant leiab, et laenujääki tuleb määrata ühisvara jagamise seisuga. Hetkel laenujääk on ca 115 000 eurot ja kohus hüvitise suuruse kindlaksmääramisel pidi lähtuma sellest summast. Seega jagatava ühisvara väärtuseks peaks olema 70 000 eurot (185 000 - 115 000). Jättes kinnistu JG-le, kohus sisuliselt jättis põhihagi selles osas rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Vastuhagis ega hiljem ei ole kostja esitanud taotlust kohtuotsusega asendada hageja tahteavaldused kinnistusraamatus kande muutmiseks. Seega ei vasta tõele kohtu väide, et kohus on menetluse käigus tuvastanud, et JG soovib teha õigusmuudatuse jaoks vajalikud tahtevaldused, mida on võimalik kohtuotsusega asendada. Kohus rikkus TsMS § 436 lg 4 ning TsMS § 439, kuna kohus ei või ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi põhjendused Kolleegium, olles ära kuulanud apellandi, menetlusosaliste esindajad, ning uurinud toimikus olevaid tõendeid, leiab, et maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise ja menetlusõigusnormide olulise rikkumise tõttu tõendite hindamisel. Maakohus tuvastas alljärgnevad faktilised asjaolud, mille osas vaidlus puudub: ● poolte abielu sõlmiti 06.01.2006; ● poolte abielulised suhted lõppesid 03.12.2007, ● poolte abielu lahutati 12.03.2009, ● pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut, ●11.08.2006 sõlmisid pooled ja AS SEB Pank Eesti Ühispank laenulepingu nr XXXXXXXXXX laenusummas 127904 eurot, mille kasutamise otstarbeks oli ridaelamuboksi ost aadressil XXXXX XX, Tallinn, ● 31.08.2006 sõlmiti poolte, VU, SU ja AS SEB Pank Eesti Ühispank vahel hoonestatud kinnistu müügileping, hüpoteekide seadmise leping ja asjaõigusleping, mille kohaselt VU, SU müüsid pooltele abikaasade ühisvarasse kinnistu Tallinnas, XXXXX XX XX hinnaga 3 000 000 krooni, millest 2000000 krooni kohustusid ostjad tasuma müüjatele 3 pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest ning hiljemalt 01.05.2007- 1000000 krooni. Seega pooltevaheline varaühisuse varasuhe PKS § 35 järgi on lõppenud ning pooled olid õigustatud nõudma abikaasade ühisvara jagamist. PKS § 210 lg 1 ja § 211 järgi tuleb alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest esitatud nõude korral jagada abikaasade ühisvara kehtiva seaduse järgi, kuid PKS § 210 lg 2 järgi tuleb ühisvara koosseisu kindlaksmääramisel lähtuda vara omandamise ajal kehtinud seadusest, s.o enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseadusest (Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr 3-2-1-42-13, 3-2-1-31-14). Pooled taotlesid ühisvara jagamist kinnistu, asukohaga Tallinn XXXXX XX XX, osas selliselt, et ridaelamuboksi osas ühisomand lõpetatakse. Kumbki pool oli huvitatud ridaelamuboksi jätmisest

tema omandisse. Maakohus jagas abikaasade ühisvara selliselt, et vaidlusalune kinnistu jäeti JG ainuomandisse. Kolleegium nõustub maakohtuga ning leiab, et maakohus on otsust piisavalt põhjendanud, miks selline ühisvara jagamine on õiglane. Apellandi väited sellest, et vastustaja ei ole võimeline laenu maksma, ei ole tõendatud ning ei anna alust abikaasade ühisvara jagamise viisi muuta. Toimiku materjalide kohaselt on nimelt JG maksnud laenu pärast poolte abieluliste suhete lõppemist. Pooled on solidaarvõlgnikud ridaelamuboksi ostmisel võetud laenu osas panga eest. PKS § 38 kohaselt ühisvaral lasuvad kohustused täidetakse vara jagamise käigus või jagatakse abikaasade vahel sarnaselt muu varaga. Samal moel kohaldatakse seaduses kohustuste ülemineku kohta sätestatut. Abikaasade solidaarkohustuse jagamisel ei ole tähendust suhetes võlausaldajaga ning see puudutab abikaasade kui solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid VÕS § 69 mõttes. Sellest tulenevalt jäävad ka abikaasad pärast solidaarkohustuse omavahelist jagamist võlausaldaja ees üldjuhul solidaarselt vastutama. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14 märkinud, et selleks et abikaasad vabaneksid omavahel solidaarkohustust jagades solidaarvastutusest võlausaldaja ees, peab võlausaldaja nõustuma kohustuse üleminekuga ühele abikaasale või muul viisil kohustuse omavahelise jagamisega VÕS § 175 lg 2 mõttes. Seega on maakohus põhjendatult abikaasade ühisvara jagamisel arvesse võtnud ühisvaral olevat laenukohustust ning seisuga 03.12. 2007 olev laenukohustus on põhjendatult jäetud JG kanda. Poolte vahel tekkis vaidlus selle üle, milline on pooltele kuuluva Tallinnas XXXXX XX XX kinnistu väärtus. Apellatsioonimenetluses jõudsid pooled kokkuleppele, et kinnistu väärtuseks on 200 000 eurot, mille tõttu puudub vajadus hinnata tõendeid kinnistu väärtuse osas. Poolte vahel puudus vaidlus selles osas, et laenujääk abielusuhete lõppemise seisuga 03.12.2007 oli 126 002, 15 eurot. Maakohus on põhjendatult jagatava ühisvara väärtuse arvestamisel võtnud aluseks ühisvara väärtuse, millest on maha arvanud laenujääk ja saadud tulemuse on jaganud 2-ga. Kuivõrd apellatsioonimenetluses kinnistu väärtus muutus, siis on ka abikaasade ühisvara väärtuse lõppsumma erinev maakohtu poolt tuvastatust. Arvestades kinnistu väärtust 200 000 eurot ning laenujääki 126 002.05 eurot, saame lõppsummaks 36998,98 eurot, s.o 200 000- 126 002.05:2. Apellandi väide sellest, et maakohus on põhjendamatult arvesse võtnud laenujääki 03.12.2007 seisuga, on ekslik. AS SEB Pank 08.10.2012 teate kohaselt on eluasemelaenu alates 01.01.2008 maksnud JG (II kd. lk. 68). Vastupidist apellant tõendanud ei ole. Seega on õige arvestada laenujääki nimelt 03.12.2007 seisuga. Apellandi väidetel maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohus jätnud põhjendamatult arvesse võtmata, et tema panus ridaelamuboksi ostmisel oli suurem, nimelt 1000000 krooni maksis ta lahusvara arvelt. Ta sai isalt laenuks 1000 000 krooni, millise võla kustutas korteriomandi võõrandamisega laenuandjale. Õige on, et hageja esitas hüpoteegi kustutamise avalduse, korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt 27.02.2012 hageja müüs AŠ-le korteriomandi, aadressil Tallinn XXXXXXXXX XX-XX, hinnaga 89 476,31 eurot ning müügihind tasaarvestati müüja ja ostja vahel 19.01.2010 sõlmitud laenulepingust tuleneva ostja nõudega müüja vastu summas 89 476,31 eurot (I kd. lk. 157-163). Hageja väidetel ridaelamuboksi müüjad nõudsid 1000000 krooni maksmist, milleks pooltel raha ei olnud ning kokkuleppel isaga viimane andis laenu tingimusel, et laen tagastatakse pärast Tallinnas XXXXXXXXX XX-XX asuva korteriomandi müüki. Maakohus luges tõendatuks, et AŠ tegi oma kontolt ülekandeid hageja arvele, müüja VU arvele ajavahemikul 24.05.2007-02.07.2007 summas 640 000 krooni märkusega müügileping 4797 31.08.2006 osamaks ning 04.07.2007 HK-le 240 000 krooni märkusega müügileping nr 4737, 31.08.2006. Ajavahemikul 09.07.2007 -03.11.2007 on hageja isa teinud poja arvele ülekandeid kokku 70 000 krooni märkusega laenuleping XXXXXXXXXX 11.08.2006 laenu tagastamine. Vastustaja

vastuväide on põhjendatud, et eelnimetatud ülekannetest ei ilmne, millise laenu tagastamist on silmas peetud. Samas müügilepinguga nr 4737 omandasid pooled vaidlusaluse ridaelamuboksi. Seega eelnimetatud tõendist ilmneb, et hageja isa ülekanded pojale olid tehtud ridaelamuboksiga seonduvalt. Samuti on ülekanne HK-le tehtud ridaelamuboksiga seonduvalt. Eelnimetatud tõend kinnitab hageja väidet, et pooltel ei olnud sellist raha, et müüjatele maksta kogu summa. Pank andis ridaelamuboksi ostmiseks laenu, kuid see summa ei katnud kogu müügihinda. Kolleegium nõustub apellandiga, et kohtu seisukoht on ekslik, et lahusvara müügist saadud raha on poolte ühisvara. Maakohtu otsus on selles osas ka vastuoluline.Maakohus tuvastas, et hageja kandis müüjatele ridaelamuboksi ostmiseks 868 000 krooni 05.07.2007 ja 159 632 krooni 18.02.2010. Vaidlus puudus selles osas, et 1000 000 krooni maksis hageja ning kostja ei ole ka esitanud selliseid tõendeid, et 1000 000 krooni tasumine toimus ühisvara arvelt. Vastupidi, kostja põhjendas hageja isa poolt tehtud ülekandeid asjaoluga, et 25.06.2007 müüs hageja temale kuulunud korteri Tallinnas XXXXXXX XXX XX 1 300 000 krooni eest ning kandis selle summa oma isa AŠ arvele. Samuti nõustus kostja, et hageja maksis ära müüja VU arvele 1 000 000 krooni (I kd lk.129). Seega eelnimetatust ilmneb, et kostja kinnitas, et hageja on faktiliselt lahusvara arvelt maksnud ridaelamu eest 1000 000 krooni. Millised võlasuhted isa ja poja vahel võisid veel olla, ei oma käesoleval juhul tähendust, kui asjas on leidnud tõendamist kostja enda omaksvõtuga, et 1000 000 krooni maksis hageja tema lahusvara arvelt. Apellandi väited Tallinnas XXXXXXX XXX korteriomandi müügist saadud raha osas on küll vastuolus vastustaja vastuväidetega, kuid tõendid kinnitavad, et ridaelamuboksi ostmisel kanti 1000000 krooni AŠ kontolt ning apellant on isale võla tagastanud. Seega on mõlemad pooled faktiliselt kinnitanud, et ridaelamuboksi ostmiseks tehtud makse 1 000 000 euro osas toimus hageja lahusvara arvelt. Asjaolu, et hageja ja tema isa vahel vormistati 19.01.2010 laenuleping ja 27.02.2012 müügileping ja asjaõigusleping, tõendab, et isa ja poja vahel võisid olla laenusuhted. Samas asus kohus seisukohale, et isikliku raha 1 000 000 krooni panustamine ühisomandisse ei ole argumendiks, mis kaaluks üles kostja ja lapse vajadused. Nimetatud summa tasumist võib kohus arvestada vajadusel õiglase hüvitise suuruse määramisel omandi kaotuse eest. Apellandi väide on põhjendatud, et samas ei ole kohus seda antud tsiviilasjas arvesse võtnud ning ei ole ka põhjendanud, miks ta seda ei teinud. Riigikohus on tsiviilasja nr 3-2-1-31-14 punktis 14 asunud seisukohale, et enne 01.07.2010 kehtinud PKS § 19 lg-s 2 sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalkaldumise aluseid saab kehtiva PKS § 210 lg 2 järgi põhimõtteliselt arvestada, kui ese omandati ja kõrvalkaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010. Seega on käesolevas tsiviilasjas põhjendatud kohaldada PKS § 210 lg 2 järgi kehtinud PKS § 19 lg 2 ning arvestada rahalise hüvitise väljamõistmisel kostjalt hageja kasuks ridaelamuboksi müügihinna tasumist 1000 000 eurot. Seega on põhjendatud arvestada, et kostjal tuleb hüvitada hagejale tema poolt lahusvara arvel panustatud 1000 000 kroonist pool, ehk 500 000 krooni, s.o 31 955,88 eurot. Üüritasu nõude osas kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja ei ole esitanud usaldusväärseid tõendeid kostja poolt üüritulu saamise kohta. Maakohtu otsusega on kostjalt välja mõistetud kasutuseelise hüvitamiseks AÕS § 71 lg 2 järgi 2100 eurot, mida ei ole kostja vaidlustanud. Seega puudub alus otsust eeltoodu osas muuta. Apellandi väidetel poolte abielu lõppes 03.12.2007 ning ta ei ole saanud eramus üldse elada, kuivõrd kostja tegi selleks takistusi ning leiab, et maakohus on põhjendamatult arvestanud kasutuseeliseks üksnes 150 eurot kuus. Kostja on esitanud oma väited, miks ta ei nõustu hageja poolt märgitud üüritasuga, milles ei ole arvesse võetud, et ridaelamu osas tuli maksta ka kommunaalkulusid. Kolleegium ei nõustu maakohtuga, et kasutuseelise puhul tuleb arvesse võtta üksnes üüri suurust. TsÜS § 62 lg1 kohaselt esemest saadav kasu on eseme viljad ja eseme kasutamisest saadavad eelised (kasutuseelised). Toimiku materjalidest ei ilmne, et kostja oleks pooltele kuuluvat kinnistut

vaidlusalusel perioodil üürile andnud. Kohtupraktika kohaselt, kui üks kaasomanik kasutab hoones suuremat pinda, kui talle kuulub, siis on teistel kaasomanikel põhimõtteliselt õigus nõuda kasutuseelise hüvitamist AÕS § 71 lg 2 järgi. Sel juhul tuleb aga hagejal tõendada nõude suurust. Kolleegium on seisukohal, et ka ühisomandi puhul tuleb hagejal tõendada, et ta ei saanud ühisomandit kasutada kostja tegevuse tõttu ning et esines alus kasutuseelise eest hüvitise väljamõistmiseks. Kolleegiumi hinnangul tõenditest antud piirkonnas üüritasude kohta ei piisanud. Seega tuleb nõustuda maakohtuga, mille kohaselt on ta kasutuseelise määranud TsMS §-st 233 lähtudes ning suuremas ulatuses kasutuseelise eest hüvitise väljamõistmiseks puuduvad usaldusväärsed tõendid. Apellandi väide menetlusõigusenormide rikkumise kohta selles, et maakohus ei saanud teha otsust, millega kohustati hagejat andma nõusolek ühisomandis oleva kinnisomandi osas kinnisturaamatus kande muudatuse tegemiseks, on ekslik. Tegemist ei ole TsMS § 439 mõttes nõude piiride ületamisega, kuivõrd abikaasade ühisomandi jagamisel kohaldusid kaasomandi lõpetamise sätted ning kinnistusraamatus kande muutmiseks on vajalik teise omaniku nõusolek. JG esitas vastuhagi, milles taotles kinnistu jätmist tema ainuomandisse. Seega oli JG tahe hagejale teada, millest ongi maakohus lähtunud. Seega tuleb hagi rahuldada osaliselt kaasomandi lõpetamisel hüvitise välja mõistmiseks summas 68 954.86 (36998,98 +31 955,88) eurot ning kasutuseelise osas 2100 eurot. Ülejäänud osas tuleb hageja nõue jätta rahuldamata. Menetluskulu jaotus TsMS § 164 lg 2 järgi ja § 198 järgi jätta menetluskulud poolte endi kanda. Margo Klaar

Mare Merimaa

Gaida Kivinurm

Otsus parandatud 27.06.2014 määrusega

RESOLUTSIOON:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.