Võlaõigus › Sideteenuste osutamise lepingud

Hageja ei nõustu väitega, et seade oli töökorras. Kostja on allkirjastanud 13.04.2010 akti, kus on märgitud seadme vigastused. Sellest tulenevalt on hageja esitanud kostjale arve nr TA-14516 summas 77,65 eurot seadme remontimise eest. Kostja ei ole arvet ega ekspertiisi eelnevalt vaidlustanud. Kohtu põhjendused 08.05.2014 toimunud kohtuistungil jäi hageja oma nõude juurde ning kostja oma vastuväidete juurde. Pooled on ühel meelel, et nõue muutus sissenõutavaks 31.07.2010. Puudub vaidlus, et AS XXX ja XXXon sõlminud liitumis- ja teenuse osutamise lepingu nr XXX(t lk 18) ja seadme kasutamise lepingu nr XXX(t lk 17). Kostja ei ole vaidlustanud seda, et hageja on kostjale esitanud arved (t lk 32-36) ning need arved on tasumata. Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 2 ja 4 alusel. Kohus vaatab kõigepealt kostja vastuväidet nõude aegumise kohta. Nõude aegumise tuvastamiseks tuleb esmalt hageja nõue kvalifitseerida. Hageja nõue tuleneb tehingulistest suhetest, kuna nõude aluseks arved, mis on esitatud liitumis- ja teenuse osutamise lepingu ning seadme kasutamise lepingu alusel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 sätestab: „õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.“ TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg üldjuhul kolm aastat. TsÜS § 147 lg 3 kohaselt „kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kui nõue muutub sissenõutavaks arve esitamisega, algab nõude aegumistähtaeg selle kalendriaasta lõppemisest, mil õigustatud isik võib arve esitada.“ Hageja nõue tuleneb viiest arvest, millest neli arvet on esitatud osutatud teenuste eest (arved nr A14497603, A-14665792, A-14838133 ja A-15013612) ning üks arve seadme remondi maksumuse eest (arve nr TA-14516). Riigikohus on asunud otsuses 3-2-1-95-08 seisukohale, et telefoniteenuse kasutamisest tulenevale tasunõudele kohaldub TsÜS § 147 lg-d 1 ja 3. Sama seisukoht on kohtu hinnangul kohaldatav ka antud juhul, mil kostjale on osutatud telekommunikatsiooniteenust. Eelviidatud otsuses märkis Riigikohus ka seda, et TsÜS § 147 lg 3 teise lause osa „muutub sissenõutavaks arve esitamisega“ tuleb mõista nii, et nõude sissenõutavus peab olema seotud arvete esitamisega. AS XXX üldtingimuste (t lk 19-31) punkt 5.2.1 kohaselt kohustub klient tasuma liitumise, osutatud teenuste, teostatud tööde ja paigaldatud materjalide eest, samuti tasuma seadme ostuhinna ja seadme üüritasu XXXi hinnakirja ja esitatud arvete kohaselt. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et teenuste eest osutatud arvete alusel esitatud nõude näol on tegu kokkulepitud tasu maksmise nõudega, mille sissenõutavaks muutumine on seotud arve esitamisega. Teenuse osutamise eest on arved esitatud aastal 2010 ning kooskõlas TsÜS § 147 lg-ga 3 hakkas nende arvete alusel esitatud nõude aegumistähtaeg kulgema 01.01.2011 kell 00.00, nõue oleks aegunud 31.12.2014 kell 24.00. Seega ei ole teenuse osutamise arvetest tulenev nõue aegunud. Ka seadme remondi maksumuse nõude sissenõutavus on seotud arve esitamisega. See tuleneb nii üldtingimuse punktist 5.2.1 kui ka akti „Seade välise vigastusega“ (t lk 37) punktist 3, mille järgi kohustub klient maksma hüvitist vastavalt XXX poolt esitatud arvele. Kohtu hinnangul ei ole tegu aga kokkulepitud tasu nõudega. Kokkulepitud tasu ei ole igasugune rahaline nõue, vaid eeldab vastusooritust, näiteks teenust või kaupa. Modem kuulus hagejale ning oli antud kostja kasutusse, lepingu lõppemisel kohustus kostja seadme tagastama (seadme kasutamise lepingu punktid 1 ja 5.6).

Remondi eest tasumise korral jääb modem hageja omandisse, seega puudub remondi eest tasumise korral vastusooritus. Seetõttu on kohus seisukohal, et seadme remondi tasumise nõude näol ei ole tegu kokkulepitud tasu nõudega ning selle nõude osas ei kuulu kohaldamisele TsÜS § 147 lg 3 vaid TsÜS § 146 lg 1. Seadme remontimise eest esitatud arve tasumise tähtaeg oli arve kohaselt 13.05.2010. Pooled on kokku leppinud, et nõuete sissenõutavaks muutumise ajaks on 31.07.2010. Seega on nõue aegunud, kuna hageja on maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitanud 23.10.2013, s.o rohkem kui kolm aastat pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Selle nõude osas jääb hagi rahuldamata. Kostja on vastuväiteid esitanud seoses seadme remondiga, kuid kuna nimetatud nõude osas jääb hagi rahuldamata, puudub vajadus nimetatud vastuväiteid analüüsida. Teenuse osutamise eest esitatud nõuete osas kostja vastuväiteid ei ole esitanud, samuti ei ole kostja vaidlustanud hagiavalduses välja toodud hageja arvestust arve summade, laekumiste ning võlgnevuse jääkide osas. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 100 kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja 6 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Pooled on kokku leppinud viivisemääras põhivõlgnevuselt 0,2% päevas. Teenuse eest osutatud arvete jääk on hagiavalduse kohaselt 17,68 eurot. Hageja on viivist arvestanud perioodi 01.08.2010-23.10.2013 eest viivisemääraga 0,2% päevas. Kohus arvestab sissenõutavaks muutunud viivisesumma ümber, võttes aluseks põhivõlgnevuse 17,68 eurot. Viivisesummaks kujuneb 41,69 eurot. Kuna hageja on hagis viivisenõuet vähendanud põhivõla summani, lähtub kohus ka ümberarvutamise korral sellest kaalutlusest. Kohus mõistab kostjalt välja põhivõlgnevuse 17,68 eurot ning sissenõutavaks muutunud viivise summas 17,68 eurot. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata nõude aegumise tõttu. Otsuses viitamata tõendid jätab kohus arvesse võtmata kuna need on asjassepuutumatud. Menetluskulude jaotamisel lähtub kohus TsMS § 163 lg-st 1. Kohus rahuldas hageja nõude 19% ulatuses. Kohus peab õiglaseks jaotada menetluskulud sama proportsiooni alusel, jättes 19% menetluskuludest kostja kanda ja 81% hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.