1.Tühistada Viru Maakohtu 13. veebruari 2014. a otsus hagi täieliku rahuldamise ja
resolutsiooni p 2.2 ja p 2.3 osas ja teha selles osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt, välja mõista I.M. lt välja M.L. ülalpidamiseks elatis alates 09.04.2014 kuni M.L. täisealiseks saamiseni igakuuliselt summas 177,50 eurot (ükssada seitsekümmend seitse eurot ja viiskümmend senti), kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus. Ülejäänud osas jätta Viru Maakohtu 13. veebruari 2014. a otsus muutmata.
2.
Rahuldada I.M. apellatsioonkaebus osaliselt.
3.Lugeda Viru Maakohtu 13. veebruari 2014. a otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt: „1.Jätta läbi vaatamata hageja nõuded: -
2.Rahuldada hagi osaliselt. 2.1.Tuvastada, et M.L. (isikukood: XXXX, sünniakt nr 298, mis on koostatud 29.06.2005 IdaViru Maavalitsuses) põlvneb I.M. `ist (isikukood: XXXX). 2.2.Välja mõista I.M. lt alates 09.04.2014 elatis M.L. ülalpidamiseks kuni M.L. täisealiseks saamiseni igakuuliselt summas 177,50 eurot (ükssada seitsekümmend seitse eurot ja viiskümmend senti), kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus.
3.Elatis tuleb tasuda jooksva kuu eest ette L.L. pangakontole.
4.Tunnistada otsus viivitamata täidetavaks summas 177,50 eurot igakuiselt.
5.Saata käesolev kohtuotsus jõustumisel Ida-Viru Maavalitsuse perekonnaseisuosakonnale.
6.Jätta poolte kulud nende endi kanda.
7.Välja mõista hagejalt riigituludesse seni tasumata riigilõivu katteks 63,91 eurot (kuuskümmend kolm eurot ja üheksakümmend üks eurosenti) ja seni tasumata ekspertiisikulude katteks 230,08 eurot (kakssada kolmkümmend eurot ja kaheksa senti).
8.Riigilõiv tasutakse Rahandusministeeriumi arveldusarvele vastavalt kas nr EE891010220034796011 AS-s SEB Pank, nr EE932200221023778606 AS-is Swedbank, nr EE701700017001577198 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaal või nr EE403300333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaalis, Viru Maakohtu viitenumbriga 2900072136; ekspertiisitasu tasutakse samadele kontodele viitenumbriga 2800049900.
9.Anda hagejale tähtaeg p-s 7 nimetatud summade vabatahtlikuks tasumiseks hiljemalt 90 päeva jooksul käesoleva lahendi jõustumisest.
10.Selgitada, et summade mittetasumisel vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja jooksul tuleb hagejal tasuda viivist alates vabatahtlikuks täitmiseks antud tähtaja möödumisele järgnevast päevast kuni nõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
11.Hageja esindusega seotud kulud jäävad riigi kanda ja need reguleeritakse eraldi
määrusega.
12.Saata lahend TsMS § 179 lg 3 alusel koheselt teadmiseks Riigi Tugiteenuste Keskusele.“ Menetluskulude jaotus Jätta poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte enda kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.L.L. (hageja) esitas 15. juulil 2008 Viru Maakohtule hagi I.M. (kostja) vastu isaduse tuvastamiseks ja M.L. ülalpidamiseks elatise väljamõistmiseks. Hagiavalduse esitamise ajal oli M. L. isana kantud sünniakti I.K. , kes tunnistati Kohtla-Järve Linnakohtu 18. mai 1999 otsusega (I kd tl 5) teadmata kadunuks. Kostja vaidles hagile vastu ja keeldus ekspertiisist. Pärast ekspertiisi tulemuste selgumist kostja avaldas, et on võimeline tasuma elatist 300 krooni kuus. Kostjal on veel üks laps, kes õpib ja elab Tallinnas ja kellel on väike laps. Kostja leidis, et ei pea maksma elatist alates hagiavalduse esitamisest, kui isadus ei olnud veel tõestatud.
2.Viru Maakohtu 14. oktoobri 2009 otsusega (I kd tl 111-115) rahuldas kohus hagi, tuvastas M. L. põlvnemise I. M. ja mõistis kostjalt välja elatise miinimummääras. Tartu Ringkonnakohtu
1.märtsi 2010 otsusega (I kd tl 149-150) kohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis maakohtule uueks läbivaatamiseks, kuna isaduse tuvastamine I. M. eeldas I. K. lapse isana sünniakti kandmise ebaõigeks tunnistamist. Viru Maakohtu 22. juuni 2011 otsusega (I kd tl 216-223) ennistati hagejale tähtaeg kohtusse pöördumiseks sünniaktis oleva isa kande ebaõigeks tunnistamiseks, tunnistati I. K. kohta tehtud kanne ebaõigeks, tuvastati M. L. põlvnemine kostjast ja mõisteti välja elatis miinimummääras alates 15. juulist 2008. Tartu Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse 13. jaanuari 2012 otsusega (II kd tl 16-18) ja jättis hagi rahuldamata. Riigikohus tühistas 24. oktoobri 2012 otsusega (II kd tl 38-46) Viru Maakohtu 22. juuni 2011 ja Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2012 otsused.
3.09. jaanuaril 2014 hageja täpsustas hagi, palus tuvastada M. L. põlvnemin I. M. , välja mõista kostjalt elatise võlgnevus perioodi 15. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2013 eest summas 9 548,33 eurot ning alates 1. jaanuarist 2014 elatis miinimummääras (2014. a 177,50 eurot kuus). Ülejäänud nõuetest hageja loobus. Kostja vaidles täpsustatud hagile vastu, leides, et ei pea kandma vastutust selle eest, et hageja ja tema esindaja ei olnud võimelised sõnastama oma nõudeid vastavalt seaduse nõuetele. 20082013. a oli lapse sünnitunnistuses märgitud isana I. K. , seega ei pea kostja maksma elatist nimetatud perioodi eest, kui ta ei olnud lapse isa. Kostja ei ole võimeline hageja nõutud suuruses
elatist maksma. Kostja sissetulek on 540 eurot kuus, mis kulub kommunaalteenuste ja toidu eest tasumisele. Lisaks maksab kostja tütre õppelaenu ja abikaasa laenu. Pärast igakuiste kulude kandmist ei jää kostjal vabu vahendeid elatise maksmiseks.
MAAKOHTU LAHEND
4.Viru Maakohtu 13. veebruari 2014 otsusega jäeti hagi läbi vaatamata hageja nõudes põlvnemise vaidlustamiseks I. K. st, tähtaja ennistamiseks vastava nõude esitamisel ja I. K. kohta lapse sünniaktis tehtud kande ebaõigeks tunnistamise osas. Kohus rahuldas hagi ja tuvastas, et M. L. põlvneb I. M. ja mõistis kostjalt välja elatise M. L. ülalpidamiseks ühekordse summana perioodi 15. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2013 eest 9 548,33 eurot ning alates 1. jaanuarist 2014 elatise 177,50 eurot kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast kuus. Maakohus põhjendas, et kuna lapse isast põlvnemine on tagasiulatuv kuni lapse sünnini, tuleb mees kohtus põlvnemise tuvastamise korral lugeda lapse isaks alates lapse sünnist. See ei tähenda elatise nõudmise õigust alates lapse sünnist või kuni aasta enne elatise hagi esitamist, vaid kohus saab esitatud elatise nõude rahuldada alates hagi esitamisest (RKTKo 3-2-1-36-08). Kostja poolt esitatud asjaolud ja tõendid (I kd tlk 106, 107, 144, 146, 147) selle kohta, et ta peab üleval pidama oma töötut abikaasat ja oma tööd otsivat täisealist last, ei ole PKS § 98 kohaselt arvestatavad elatise maksmise kohustuse täitmise takistusena alaealisele lapsele elatise maksmise kohustuse ees. Kostja kohustus maksta elatist alaealise lapse ülalpidamiseks prevaleerib kostja muude võimalike, sh vabatahtlikult täitmiseks võetud ülalpidamiskohustuste ees. AS Swedbank kiri L.M. (I kd tlk 104) näitab üheselt, et laenuandja peab kohustatud isikuks mitte kostjat, vaid L. M. . Seega ei ole tõendatud, et kostja on kohustatud isikuks abikaasa L. M. laenusuhtes. Septembris 2009 esitatud sissetulekute-väljaminekute analüüsist (I kd tlk 106) nähtuvalt on kostja sissetulek 701 eurot. Igakuised kulutused tuleb jagada kostja ja tema abikaasa vahel. Kulusid transpordile ei ole põhistatud. Kulusid vaba aja veetmisele (400 krooni) ja autoliisingu igakuiseid makseid (3494 krooni) ei saa pidada eelistatuks alaealisele lapsele elatise maksmise kohustuse ees. Vähemalt hetkest, kui kostjale sai teatavaks DNA ekspertiisi tulem, pidi kostja olema valmis oma kulusid minimeerima, et tagada samaväärne ülalpidamine ka oma alaealisele lapsele. Kostja abikaasa töötuna arvel olek (I kd tlk 107) ei tõenda, et kostjal endal sissetulek puudub ega saa mõjutada kostja kohustust hoolitseda oma alaealise lapse ülalpidamise eest. Hageja on hagi esitamisel soovinud nii põlvnemise tuvastamist kui elatist. Kostja on sisuliselt omaks võtnud asjaolu, et 2009 tehtud DNA ekspertiisiga on tema isadus tuvastatud. Hageja on teinud kõik endast oleneva, et õigeaegselt ja mõistliku viivituseta saavutada elatise väljamõistmine oma lapsele. Asjaolu, et kohtumenetlus on veninud, ei ole aluseks nõude rahuldamata jätmiseks. Kostja ei ole märkinud, mis on takistanud 2010.a kulutuste hüvitamises osalemast tema abikaasal. Hagejal on olnud sissetulek AS-ist Salva Kindlustus ja seda võib lugeda piisavaks tema varandusliku seisundi ja lapse ülapidamises osalemise võimaluste hindamiseks alates 2008. a hagi esitamisest. Mõlema vanema varaline seisund vastas elatise miinimumsuuruses tasumise võimele nii hagi esitamisel kui selle rahuldamisel. Kostja on kinnitanud valmisolekut maksta elatist küsitud miinimumsuuruses, seega on kostja kinnitanud, et tema maksevõime seda võimaldaks. Kostja ei ole kordagi esitanud asjaolu, et elatise nõue selle miinimumsuuruses ei oleks kooskõlas lapse igapäeva vajadustele tehtavate kuludega.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.I. M. esitas Viru Maakohtu 13. veebruari 2014 otsusele apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt ja palub jätta rahuldamata hageja nõue elatise väljamõistmiseks perioodi 15. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2013 eest ja alates 1. jaanuarist 2014. Alternatiivselt palub apellant saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks maakohtule tagasi. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on põhjendamatu elatise nõudmine alates hagi esitamisest. Hageja teadis juba lapse sünni hetkel, et lapse isana sünniakti kantud I. K. ei ole lapse bioloogiline isa. Hageja pöördumisel kohtusse oli lapse sünnist möödunud 3 aastat. Ühtlasi oli hageja jaoks möödunud isaduse vaidlustamise tähtaeg möödunud. Kuna hageja ei sõnastanud oma haginõudeid õigesti, venis protsess pea 6 aastat. Kohus tuvastas, et M. L. ei põlvne I. K. st, juba 13. augusti 2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-13-9715, seega alles 13. augustil 2013 tekkis hagejal õigus esitada hagi elatise sissenõudmiseks kostjalt. Järelikult ei ole apellandil perioodi 15. juulist 2008 kuni 13. augustini 2013 elatise võlga; 2) ei ole apellant suuteline maksma hagejale elatist kohtuotsuses märgitud suuruses. Apellandi ja tema abikaasa sissetulek võimaldavad maksta vaid jooksvaid arveid. Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja majanduslikku olukorda puudutavad dokumendid. Kostja on abielus ning tal on materiaalsed kohustused kolmandate isikute ees (laenu- ja krediidikohustused), ta on käesoleval ajal perekonna praktiliselt ainus toitja. Kostjal on alaline sissetulek, mis ei ületa 540 eurot kuus. Kostja abikaasa tervis on kohtumenetluse tõttu oluliselt halvenenud, mistõttu kulub praktiliselt kogu tema sissetulek ravile ja ravimite ostmisele. Kostja sissetulek kulub pere vajaduste rahuldamisele (riietus, jalanõud, toit, arvete tasumine). Apellant maksab ka tütre V.M. õppelaenu 3 870 eurot ja õppelaenu 1 540 eurot. Kui apellant neid laene ei tasu, pöördub võlausaldaja kohtusse, millisel juhul jääb apellant pankrotti. Igakuised laenumaksed moodustavad kuni 40 % apellandi igakuisest sissetulekust, mis on pere ainus sissetulekuallikas; 3) peab apellant otstarbekaks lükata otsuse vastuvõtmine tema apellatsioonis edasi kuni tema avalduse läbivaatamiseni Tartu Ringkonnakohtus tsiviilasja nr 2-13-9715 raames. Nimetatud asjas tehtud otsus, millega tuvastati, et M. L. ei põlvne I. K. st, annab hagejale õiguse nõuda apellandilt elatist. Kui apellandi avaldus rahuldatakse ja menetlus tsiviilasjas nr 2-13-9715 taastatakse, hakkab apellant nõudma, et hageja poolt tsiviilasja nr 2-13-9715 raames tehtud avaldused jääks rahuldamata. Kui kohus rahuldab apellandi nõuded, jäetakse hageja poolt tsiviilasja nr 2-13-9715 tehtud nõuded rahuldamata. Sellisel juhul tuleks tsiviilasi nr 2-08-49269 tagastada Viru Maakohtule.
6.L. L. vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant viidanud õigusnormidele, mis välistaksid hageja võimaluse nõuda elatist alates hagiavalduse esitamisest. Kostja ei ole vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles on tuvastatud, et M. L. põlvneb I. M. ; 2) ei ole asjakohane apellandi tuginemine sellele, et hageja jaoks on möödunud isaduse vaidlustamise tähtaeg. Riigikohus on 24. oktoobri 2012 otsuses kohtuasja nr 3-2-1-111-12 p-s 19 tuvastanud, et isaduse vaidlustamise nõude esitamise ajal 31. märtsil 2011 ei olnud isaduse vaidlustamise nõuet lõpetav tähtaeg kehtiva PKS § 93 lg 1 mõttes möödunud. Apellandi tuginemine 13. augusti 2013 kohtuotsusele tsiviilasjas nr 2-13-9715 ei ole asjakohane, sest otsus ei puuduta I. M. õigusi ja kohustusi, kuna vaidluse esemeks oli M.L. põlvnemine I. K. st. Apellandi väide, et hagejal tekkis õigus esitada hagi elatise nõudmiseks alles 13. augustil 2013,
ei rajane seadusel. PKS § 108 annab võimaluse nõuda elatist ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Antud juhul nõuab hageja elatist alates hagiavalduse esitamisest; 3) ei vasta tõele apellandi väide, et hageja venitas protsessi 6 aasta vältel. Apellant ise venitas asja läbivaatamist sellega, et ei ilmunud õigeaegselt ja vabatahtlikult DNA-ekspertiisi tegemiseks. Hageja ei ole süüdi asja menetluse venimises ja menetlemises mitmes kohtuastmes. Hageja ei ole juriidiliselt kompetentne isik, kes võib kohe ja õigesti sõnastada oma haginõuded ja esitada need õige kostja vastu; 4) on maakohus piisavalt põhjendanud elatise väljamõistmist PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras. Apellandi mittenõustumine kohtu järeldustega ei tähenda, et kohtuotsus ei oleks põhjendatud ega õiglane; 5) ei näe seadus ette apellandi võimalust lükata otsuse tegemine käesolevas asjas edasi kuni kostja avalduse läbivaatamiseni tsiviilasjas nr 2-13-9715. Kostja ei ole taotlenud menetluse peatamist.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus leiab, et I. M. apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. I. M. on vaidlustanud Viru Maakohtu 13. veebruari 2014. a otsust resolutsiooni p-de 2.2 ja 2.3 osas, s.o elatise väljamõistmise osas ühekordse summana perioodi 15. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2013 eest (p 2.2) ja elatise väljamõistmise osas alates 1. jaanuarist 2014 kuni M. L. täisealiseks saamiseni (p 2.3). Ringkonnakohus on seisukohal, et I. M. apellatsioonkaebus on põhjendatud otsuse resolutsiooni p-s 2.2 nimetatud elatise võlgnevuse väljamõistmise osas ja p-s 2.3 märgitud elatise väljamõistmise alguse kuupäeva osas. Selles osas tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 2 maakohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus. Muus osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning tuleb jätta muutmata.
8.Esmalt ringkonnakohus märgib, et kõik I. M. apellatsioonkaebuses esitatud vastuväited seoses tsiviilasjaga nr 2-13-9715 tuleb jätta tähelepanuta. Tartu Ringkonnakohus keeldus 21. märtsi 2014 määrusega I. M. poolt tsiviilasjas nr 2-13-9715 esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Määrus jõustus 8. aprillil 2014.
9.Riigikohus on 11. juuni 2008 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-36-08 p-des 12 ja 13 väljendanud seisukohta, et lapse isast põlvnemise tuvastamine on nagu ka isast põlvnemise vaidlustamise tõttu lapse sünniakti kande ebaõigeks tunnistamine tagasiulatuv kuni lapse sünnini. Siiski ei tähenda see õigust nõuda vanemalt, kellest põlvnemine kohtus tuvastati, elatist tagasiulatuvalt alates lapse sünnist. Nii varasem kui ka alates 1. juulist 2010 kehtiv perekonnaseadus näeb ette, et elatist saab nõuda üldjuhul alates elatisehagi esitamisest ning erandina ka ühe aasta eest enne hagi esitamisest (enne 01.07.2010 PKS § 70 lg 1 ja 2, kehtiv PKS § 77 lg 1 ja 2). Riigikohus märkis eelpool viidatud otsuses, et kohtus põlvnemise tuvastamise ja samas asjas elatise nõudmise korral tuleb hageja soovil mõista elatis lapsele välja alates hagi esitamisest. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et antud juhul on põhjendamatu välja mõista I. M. elatis M. L. ülalpidamiseks alates hagiavalduse esitamisest käesolevas tsiviilasjas (s.o alates 15. juulist 2008).
9.1.Riigikohus on 24. oktoobri 2012 otsuses käesolevas tsiviilasjas (Riigikohtu kohtuasi nr 3-2-1-111-12) leidnud, et nõue oli algselt esitatud vale kostja vastu ning maakohus ja ringkonnakohus rikkusid oluliselt menetlusõiguse normi, lahendades nõude vale isiku vastu. Samuti ei saanud kohus menetleda kõiki esitatud nõudeid korraga (s.o nõuet rahvastikuregistrisse isana kantud mehe isaduse vaidlustamine, põlvnemise tuvastamine kostjast ja lapse kasuks elatise väljamõistmine). Riigikohus selgitas, et maakohus oleks pidanud andma hagejale tähtaja hagi esitamiseks õige kostja vastu või keelduma hagi menetlusse võtmisest (otsuse p 16). Järelikult ei saa elatise väljamõistmise alguskuupäevana arvestada antud juhul hagi esitamist
15.juulil 2008, sest ehkki formaalselt oli hagi esitatud, puudus kohtutel alus selle menetlemiseks. I. M. seisukoht, et hagejal tekkis hagi esitamise õigus alles pärast I. K. isaduse vaidlustamise nõude lahendamist, on õige. Maakohus tuvastas, et M. L. ei põlvne I. K. st, 13. augusti 2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-14-9715. Otsus jõustus 8. aprillil 2014, kui jõustus ringkonnakohtu määrus, millega keelduti nimetatud tsiviilasjas esitatud I. M. apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Vastavalt TsMS § 457 lg-le 1 on täitmiseks kohustuslik jõustunud kohtuotsus. Järelikult tekkis hagiavalduse esitamise õigus M. L. elatise nõudes I. M. vastu alles pärast eelnimetatud otsuse jõustumist, s.o 9. aprillil 2014. Seega ei ole põhjendatud elatise väljamõistmine perioodi 15. juulist 2008 kuni 31. detsembrini 2013 eest ja maakohtu otsuse resolutsiooni p 2.2 tuleb tühistada.
9.2.Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada, et L. L. teadis juba lapse sünni ajal, et I. K. on teadmata kadunud ega saa olla M. L. isa, mistõttu oli sünnitunnistusel lapse isa kohta tehtud kanne ebaõige. L. L. pöördus kohtusse isaduse tuvastamise ja elatise nõudes I. M. vastu alles kolme aasta möödumisel lapse sünnist, jättes esmalt vaidlustamata ebaõige kande I. K. kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole I. M. suhtes õiglane välja mõista elatis aja eest, kui puudus seadusest tulenev alus elatise nõude esitamiseks tema vastu. Ringkonnakohus leiab, et jättes viivitamata pärast lapse sündi lahendamata lapse põlvnemise küsimuse, on L. L. ise olnud hooletu lapse huvide järgmisel ja jätnud lapse ilma võimalusest saada ülalpidamist oma tegelikult isalt, ning selle eest ei saa I. M. vastutada.
10.Maakohus on õigesti leidnud, et kuna hageja soovis saada elatist lapse ülalpidamiseks nii ajavahemikul enne 1. juulit 2010 kui ka pärast seda, tuli PKS § 210 lg-te 1 ja 2 järgi kuni
30.juunini 2010 mõista elatis välja enne 1. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse ning alates
1.juulist 2010 kehtiva perekonnaseaduse sätete alusel. Kuna ringkonnakohus peab elatise väljamõistmist võimalikuks alles alates 9. aprillist 2014, tuleb kohaldada alates 1. juulist 2010 kehtivat perekonnaseadust.
10.1.Maakohtu otsuse vaidlustamisega alates 1. jaanuarist 2014 kuni lapse täisealiseks saamiseni elatise väljamõistmise osas on kostja soovinud vabaneda elatise maksmise kohustusest täielikult. Riigikohus on 4. detsembri 2013 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-136-13 p-s 14 rõhutanud, et vastavalt PKS § 102 lg-le 2 ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest ka siis, kui vanemal puudub piisav ülalpidamisvõime. Sellisel juhul saab kohus PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Vanem peab ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi laps ülal ühetaoliselt. Järelikult ei vabaneks I. M. lapsele elatise tasumise kohustusest ka ebapiisava varalise seisundi korral. Ringkonnakohus on aga seisukohal, et I. M. varaline seisund on piisav lapsele elatise tasumiseks seadusest tulenevas miinimummääras.
10.2.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega I. M. majandusliku seisundi osas ega pea vajalikuks neid korrata. Kostja ei ole esitanud käesolevas tsiviilasjas tõendeid, mis annaksid alust järeldada, et kostja ei ole võimeline tasuma elatist miinimummääras. Kostja võimet tasuda lapsele elatist mõjutavad ringkonnakohtu hinnangul peamiselt kostja poolt vabatahtlikult võetud kohustused. Apellatsioonkaebuses on kostja märkinud, et tütre ja abikaasa õppelaenude tasumisele kulub kuni 40 % apellandi igakuisest sissetulekust. Kostja poolt vabatahtlikult võetud kohustuste täitmine ei anna alust elatise suuruse vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Ringkonnakohus märgib, et arvestades kostja sissetuleku suurust (540 eurot), võimaldaks ainuüksi vabatahtlikult võetud kohustuste täitmata jätmine (40 % sissetulekust on 216 eurot) tasuda M. L. ülalpidamiseks igakuiselt elatist seaduses sätestatud miinimummääras. Peale M. L. ei ole I. M. rahvastikuregistrist nähtuvalt alaealisi ülalpeetavaid. Lisaks alaealisele lapsele on ülalpidamist õigustatud saama vastavalt PKS § 97 p-le 3 ka muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama, ja abikaasa, kes on õigustatud isikute järjestuses võrdsustatud alaealise lapsega (PKS § 98 lg 2). Riigikohus on 13. märtsi 2013 otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-10-13 p-s 13 selgitanud, et abikaasadel on tulenevalt PKS § 16 lgst 1 vastastikune kohustus pidada oma töö ja varaga perekonda ülal. Selleks peavad abikaasad PKS § 15 lg 2 järgi osalema oma võimaluste kohaselt sissetuleku hankimises ning kumbki abikaasa peab kasutama parimal viisil oma võimalusi perekonna ülalpidamiseks vajalike vahendite hankimiseks. Ainuüksi I. M. abikaasa ja täisealise tütre elukaaslase töötuna arvele võtmine (kd I tl 107, 146-147) ning abikaasa suurenenud kulutused ravimitele ei näita abikaasa ja tütre vajadust ülalpidamise järele. Käesolevas tsiviilasjas ei ole esitatud muid andmeid selle kohta, et I. M. abikaasal või täisealise tütrel oleks takistusi sissetuleku teenimisel ja nad vajaksid ülalpidamist. Samuti ei esine seaduses sätestatud aluseid elatise suuruse vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära.
11.Eeltoodust tulenevalt ei ole käesoleval juhul alust vabastada I. M. M. L. elatise maksmise kohustusest ega vähendada väljamõistetavat elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. I. M. tuleb välja mõista elatis miinimummääras alates 9. aprillist 2014 kuni M. L. täisealiseks saamiseni. Arvestades Vabariigi Valitsuse 28. novembril 2013 vastu võetud määruse nr 166 „Töötasu alammäära kehtestamine“ on elatis 2014. a 177,50 eurot kuus ja alates
01.jaanuarist 2015 195 eurot kuus.
12.Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus tuleb jätta poolte enda kanda. Ringkonnakohus nõustub menetluskulude osas maakohtu põhjendustega.
13.Ringkonnakohus muudab lahendi selguse huvides maakohtu otsustuste numeratsiooni.
Kai Kullerkupp
Viivi Tomson
Kersti Kerstna-Vaks
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
/allkirjastatud digitaalselt/
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.