Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Tsiviilasja hind Riigikohtus Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-111-12 Tartu, 24. oktoober 2012. a Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja Jaak Luik L. L hagi I. M vastu M. L sünniaktis vanema kande vaidlustamiseks, I. M isaduse tuvastamiseks ja I. M-lt M. L ülalpidamiseks elatise saamiseks Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 208-49269 L. L kassatsioonkaebus 1251 eurot 9 senti Hageja L. L (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Sergei Politšev Kostja I. M (isikukood xxxxxxxxxxx) 24. september 2012. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Viru Maakohtu 22. juuni 2011. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 13. jaanuari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 2-08-49269 ja saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada L. L-le kassatsioonkaebuselt 9. veebruaril 2012 tasutud kautsjon 25 (kakskümmend viis) eurot.
4.Jätta menetluskulude jaotus asja lahendava kohtu otsustada.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.L. L (hageja) esitas 15. juulil 2008 I. M (kostja) vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostja on M. L (laps) isa, ja mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks välja elatise. Hagiavalduse kohaselt sündis poolte suhetest 15. juunil 2005 poeg. Pärast lapse sündi lubas kostja hagejat materiaalselt aidata, kuid ei teinud seda. Lapse sünniakti on isana kantud I. K, kellega hageja oli lapse sündimise ajal ametlikus abielus. I. K ei ole aga lapse isa. Kohtla-Järve Linnakohtu 18. mai 1999. a otsusega oli I. K tunnistatud teadmata kadunuks. Lapse registreerimise ajal ei olnud hageja ja I. K abielu lahutatud. Abielu lahutati
28.juunil 2005, s.o pärast lapse sündi.
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja väitel ei saa ta olla lapse isa.
3.Viru Maakohus rahuldas 14. oktoobri 2009. a otsusega hagi ja tuvastas, et laps põlvneb kostjast, ning mõistis lapse täisealiseks saamiseni kostjalt välja elatise. Kostja esitas apellatsioonkaebuse. Tartu Ringkonnakohus jättis 1. märtsi 2010. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid tühistas maakohtu otsuse menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leidis, et hageja pidi eelkõige vaidlustama perekonnaseaduse (PKS) § 44 lg 2 järgi lapse sünniaktis isa kohta tehtud kande.
4.31. märtsil 2011 täpsustas hageja hagiavaldust ja palus tunnistada lapse sünniakti tehtud isa kande
ebaõigeks, ennistades selleks ettenähtud tähtaja. Seejärel palus hageja tuvastada, et laps põlvneb kostjast, ja mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks välja elatise lapse täisealiseks saamiseni.
5.Kostja ei tunnistanud endiselt hagi ning palus jätta selle aegumise tõttu rahuldamata.
6.Viru Maakohus rahuldas 22. juuni 2011. a otsusega hagi, ennistas lapse sünniaktis isa kande ebaõigeks tunnistamiseks kohtusse pöördumise tähtaja, tunnistas lapse sünniakti tehtud isa kande ebaõigeks, tuvastas, et laps põlvneb kostjast, mistõttu tuleb kostja kanda isana lapse sünniakti, ning mõistis lapse ülalpidamiseks alates 15. juulist 2008 kuni lapse täisealiseks saamiseni välja 139 eurot 1 senti kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Otsuse põhjenduste kohaselt võib kehtiva PKS § 93 lg 1 kohaselt vaidlustada isaduse kohtus ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teadvustas hageja endale ajavahemikul 2006 juunist kuni 15. juulini 2008, mil hageja veendus, et kostja ei kavatse isakohustusi täita ja lapse kasvatamist rahaliselt toetada. Hoolimata isaduse vaidlustamise aluseks olevate asjaolude teadasaamisest jättis hageja isaduse vaidlustamata. Ta ei teinud seda ka siis, kui esitas hagi põlvnemise tuvastamiseks ja elatise väljamõistmiseks. Hageja ei ole vanema kannet vaidlustanud, kuigi lapse sündi ja abielulahutust perekonnaseisuasutuses registreerides sai ta perekonnaseisuasutusest teada õigusest tunnistada kanne ebaõigeks. Hageja lahutatud abikaasa ei saanud olla lapse isaks, sest kohus oli 18. mail 1999, s.o mitu aastat enne lahutuse vormistamist, tunnistanud ta teadmata kadunuks. Hageja oleks pidanud esitama kohtule kande ebaõigeks tunnistamise hagi hiljemalt 15. juulil 2008, mil ta esitas hagi lapse põlvnemise tuvastamiseks ja lapsele elatise saamiseks. Nimetatud tähtaeg tuleb ennistada, sest hageja sai oma õigustest teada alles ringkonnakohtu otsusega. Perekonnaseisuasutuses lapse sünni registreerimisel hagejale teada antud üheaastast tähtaega ei saa arvama hakata alates temale tähtaja selgitamisest, sest alused, miks oli vaja isaduse kanne vaidlustada, tekkisid hiljem. Asjaolud lapse isa kande vaidlustamiseks tekkisid siis, kui kostja keeldus last toetamast. Kuna lapse sünniakti isana kantud mees oli kohtuotsuse järgi juba 1999. a-l teadmata kadunud, ei saa lapse sünniakti kantud mees olla lapse isa. Sellest asjaolust piisab, et tunnistada lapse sünniakti isa kohta tehtud kanne PKS § 44 lg 1 alusel ebaõigeks. Laps ei saa põlvneda sünniakti isana kantud mehest ka seetõttu, et DNA-ekspertiisi tulemuste järgi põlvneb laps teisest isikust. I. K kanti lapse isana sünniakti seetõttu, et lapse ema oli temaga lapse sünni registreerimiseni abielus. Kuna lapse põlvnemist saab tuvastada alles pärast seda, kui isa kanne lapse sünniaktis on tunnistatud ebaõigeks, ei saa põlvnemise tuvastamise nõue olla aegunud. Arvestades ekspertiisi tulemusi, on tõendatud, et laps põlvneb kostjast, ning kostja tuleb PKS § 42 lg 2 järgi lugeda lapse isaks. Kuna kostja on lapse isa, tuleb temalt lapse ülalpidamiseks mõista alates hagi esitamisest hagi esitamise ajal kehtinud PKS § 61 lg 2 alusel välja elatis 139 eurot 1 senti kuus.
7.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
8.Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
9.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 13. jaanuari 2012. a otsusega apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja tegi asjas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, kummagi poole maakohtu menetluskulud poole enda kanda, apellatsiooniastme menetluskulud hageja kanda, hageja riigi õigusabi kulud riigi kanda ja mõistis hagejalt osamaksetena välja ekspertiisikulu. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt võib kehtiva PKS § 93 lg 1 järgi isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Hageja esitas 31. märtsil 2011 maakohtule nõude tunnistada lapse sünniaktis kanne tema isa kohta ebaõigeks. Samuti esitas ta taotluse ennistada hagi esitamise tähtaeg. Maakohus tuvastas, et hageja sai teada vanema kande vaidlustamise üheaastasest tähtajast lapse sünni registreerimisel, s.o 29. juunil 2005, kuid hagi esitamise tähtaeg tuleb ennistada, kuna kostja keeldus ülalpidamist andmast. Maakohus ennistas põhjendamatult hagi esitamise tähtaja. TsMS § 67 näeb ette seaduses sätestatud menetlustähtaja ennistamise võimaluse, kuid PKS § 93 lg-s 1 märgitud tähtaja puhul on tegemist aegumistähtajaga, mida ei ole võimalik ennistada. Riigikohus on 9. jaanuari 2008. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-131-07 asunud seisukohale, et PKS § 44 lg-s 3 märgitud tähtaeg on aegumistähtaeg. Enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 ja kehtiva PKS § 93 lg 1 on sisult analoogsed ja sätestavad üheaastase aegumistähtaja vanema kohta lapse sünniaktis tehtud kande vaidlustamiseks. Kuna tegemist on aegumistähtajaga, siis võib hageja esitada hagi vanema kande vaidlustamiseks, kuid tema hagi võidakse jätta rahuldamata, kui kohustatud pool esitab taotluse aegumise kohaldamiseks ja kohus tuvastab, et nõue on aegunud. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kostja on esitanud maakohtus aegumise vastuväite ning maakohus on jätnud selle põhjendamatult arvestamata. Asja materjalidest nähtuvalt sai hageja juba lapse sündi registreerides 29. juunil 2005 perekonnaseisuasutuses teada, et tal tuleb esitada ühe aasta jooksul avaldus isa kande vaidlustamiseks. Kande vaidlustas ta maakohtus alles 31. märtsil 2011. IdaViru Maavalitsuse kantselei rahvastikutoimingute talituse juhataja on maakohtu istungil kinnitanud, et lapse sündi registreerides selgitati hagejale, et tal on ühe aasta jooksul võimalus pöörduda kohtusse isa kande vaidlustamiseks. Hageja on samal kohtuistungil kinnitanud, et talle selgitati perekonnaseisuasutuses ebaõige kande vaidlustamise asjaolusid, kuid ta ei pöördunud kohtusse, kuna tal ei olnud kavatsust kostjalt elatist nõuda. Eelnevast järeldub, et hagejale olid juba 2005. a juunikuus teada vaidlustamise aluseks olevad asjaolud (ebaõige kanne), samuti vaidlustamise kord. See, et hageja lootis kostjalt saada elatist kohtuväliselt, ei ole käsitatav nõude vaidlustamise aluseks oleva asjaoluna PKS § 93 lg 1 tähenduses. Eeltoodust tulenevalt on hageja nõue vanema kande vaidlustamiseks aegunud ning seetõttu tuleb jätta
see rahuldamata. Kuna lapse sünniaktis on märgitud lapse isana I. K, tuleb jätta rahuldamata ka hageja nõuded tuvastada lapse põlvnemine kostjast ja kostjalt elatise väljamõistmiseks. Riigikohus märkis 12. septembri 1996. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-3-20-96, et kui sünniakti on isa juba märgitud ja lapse põlvnemine sellega tuvastatud, siis tuleb asjast huvitatud isikul kõigepealt see kanne vaidlustada ja alles pärast kohtuotsuse jõustumist saab lahendada teisest mehest põlvnemise tuvastamise hagi. Sünniaktis isa kande vaidlustamise ja lapse põlvnemise tuvastamise hagisid ei võid ühel ajal läbi vaadata. Maakohus ei ole eeltooduga arvestanud ning on vaadanud läbi nii vanema kande vaidlustamise kui ka põlvnemise tuvastamise kostjast ja kostjalt elatise väljamõistmise ühes menetluses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt jättis ringkonnakohus otsuse olulises osas põhjendamata. Ringkonnakohus ei ole lahendit tehes arvestanud asjaolu, et kostja kui lapse bioloogiline vanem ei saanud esitada vanema kande vaidlustamise nõudele aegumise vastuväidet. Seetõttu ei saanud ka ringkonnakohus tugineda aegumisele. Vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõue ei olnud suunatud kostja vastu. Ringkonnakohus kohaldas vääralt TsÜS § 143. Ringkonnakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui vaatas ühes menetluses läbi nii isaduse vaidlustamise kui ka põlvnemise tuvastamise hagi. PKS § 93 lg 1 on põhiseadusega vastuolus, sest ei ole kuidagi põhjendatud, et lapse ema ei saa mehe isadust vaidlustada, kui ta ei tee seda ühe aasta jooksul alates vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamisest. Samas saab laps ise täisealisena isaduse vaidlustada. Selline regulatsioon jätab lapse ilma võimalusest saada alaealisena oma isalt elatist.
11.Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kassatsioonkaebuse rahuldamise korral palus kostja saata asja uueks läbivaatamiseks maakohtule, sest maakohus jättis elatist välja mõistes kostja esitatud asjaolud ja tõendid tähelepanuta, millele kostja juhtis ka apellatsioonkaebuses tähelepanu. Kassatsioonkaebust ei saa läbi vaadata, sest selle on esitanud kassaatorina hageja lepinguline esindaja, kes aga ei saa olla asjas menetlusosaline.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12.Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb rahuldada ning maa- ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 4 ja § 692 lg 5 alusel saata samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.
13.Esmalt märgib kolleegium, et kassatsioonkaebuse saab läbi vaadata, sõltumata sellest, et kassatsioonkaebuse päisesse on kassaatoriks märgitud hageja lepinguline esindaja, ning kostja vastuväide ei ole põhjendatud. TsMS § 679 lg 3 järgi peab kassatsioonkaebus menetlusse võtmiseks mh vastama seaduses sätestatud nõuetele. Kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmneb, et kassatsioonkaebus ei vasta seadusega
sätestatud nõuetele, jätab Riigikohus TsMS § 682 järgi kassatsioonkaebuse põhjendatud määrusega läbi vaatamata või annab kassaatorile mõistliku tähtaja puuduse kõrvaldamiseks, kui esineb kassatsioonkaebuse läbivaatamist takistav puudus, mida ilmselt saab kõrvaldada. Kostja väitel tuleb jätta kassatsioonkaebus läbi vaatamata, sest selles on kassaatoriks märgitud hageja lepinguline esindaja (vandeadvokaat). Kolleegium leiab, et iseenesest on õige kostja väide, et tsiviilkohtumenetluses ei saa kassaatoriks olla isiku esindaja. Hagimenetluses on TsMS § 198 lg 1 p 1 järgi menetlusosalisteks pooled ja kolmas isik. Tsiviilkohtumenetluse poolteks on TsMS § 205 järgi hageja, s.o isik, kes on esitanud hagi, ja kostja, s.o isik, kelle vastu hagi on esitatud. Esimese astme kohtu lahendi peale võib TsMS § 630 lg 1 järgi esitada apellatsioonkaebuse esimese astme kohtu menetluse pool ja iseseisva nõudega, erandina ka iseseisva nõudeta kolmas isik. Ringkonnakohtus, s.o apellatsioonimenetluses on TsMS § 639 lg 2 järgi menetlusosalisteks apellatsioonimenetluse pooled, s.o apellant ja vastustaja, ning kolmandad isikud. Ringkonnakohtu otsuse peale võib TsMS § 668 lg 1 järgi esitada kassatsioonkaebuse apellatsioonimenetluse osaline. Seega saab kassatsioonkaebuse esitada menetlusosaline, mitte tema esindaja. Eeltoodu ei tähenda aga seda, et kassatsioonkaebust ei saa läbi vaadata. Kuna kassatsioonkaebusest saab järeldada, et kaebuse on esitanud hageja, käsitab kolleegium kaebust hageja kassatsioonkaebusena.
14.Kassatsiooniastmes vaieldakse selle üle, kas hageja nõue rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamiseks on aegunud, mistõttu tuleb kõik hageja nõuded jätta rahuldamata. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu järeldustega ja leiab, et asjas ei saa kohaldada aegumist. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle. Hagejal sündis 15. juunil 2005 laps. Lapse sündimise ajal oli hageja seaduslikus abielus isikuga, kes oli tunnistatud 1999. aastal kohtulahendiga toona kehtinud õiguse järgi teadmata kadunuks. Teadmata kadunuks tunnistatud isik kanti lapse sündimise ajal kehtinud PKS § 39 lg 1 alusel isana lapse sünniakti. Hageja teadis, et mees, kes kanti lapse isana lapse sünniakti, ei ole lapse isa, kuid hageja ei esitanud isaduse vaidlustamise hagi enne
1.juulit 2010. Sellise nõude esitas hageja praeguses menetluses kohtule alles 31. märtsil 2011. Kolleegium juhib tähelepanu, et enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi oli lapse sünniakti vanema kohta tehtud kande ebaõigeks tunnistamise nõude aegumistähtaeg üks aasta päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama kande ebaõigsusest. Kande ebaõigsusest teadasaamine või teadma pidamine selle sätte mõttes tähendas üldjuhul seda, et isik sai teada või pidi teada saama asjaoludest, millest sai järeldada, et sünniakti tehtud vanema kanne ei olnud õige, st isik sai teada asjaoludest, mis rääkisid kandest nähtuva isaduse vastu ja andsid alust kandest nähtuvas isaduses tõsiselt kahelda (vt Riigikohtu 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-12, p 13; Riigikohtu 16. veebruari 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-164-10, p 14). Kuna hageja teadis juba lapse sünni ajal ja enne sedagi, et temaga seaduslikus abielus olev mees on teadmata kadunud ega ole lapse isa, olid hagejale kande ebaõigsust tingivad asjaolud teada juba lapse sündides. Seega hakkas hageja nõude aegumistähtaeg kulgema alates lapse sünni registreerimisest
29.juunil 2005 ja lõppes PKS § 44 lg 3 ja TsÜS § 136 lg 2 järgi 29. juunil 2006.
15.Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et hageja nõue tuleks jätta aegumise tõttu rahuldamata. TsÜS § 142 lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ning pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 järgi võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Kuna enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 järgi oli ka vanema kande vaidlustamiseks sätestatud seaduses aegumistähtaeg, võis kohus kohaldada vanema kande vaidlustamise asjas aegumist. Seejuures ei olnud vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõue tavapärane nõue, nagu on sätestatud TsÜS § 142 lg-s 1, s.o õigus nõuda teo tegemist või sellest hoidumist, mistõttu ei saanud sellise nõude puhul rääkida ka kohustatud isikust, s.o isikust, kes on kohustatud teo tegema või sellest hoiduma ja kellel on õigus esitada vaidluse lahendamisel aegumise vastuväide. Kolleegiumi hinnangul saab aga selliseks isikuks TsÜS § 142 lg 1 ja § 143 mõttes pidada isikut, kelle vastu vanema kande ebaõigeks tunnistamise nõue kohtusse esitati. PKS § 44 lg 2 p 1 järgi võis vanema kohta tehtud kannet vaidlustada mh lapse sünniakti emana kantud isik. Kuigi toona kehtinud perekonnaseadus ei sätestanud, kelle vastu tuli vanema kohta sünniakti tehtud kande ebaõigeks tunnistamise nõue esitada, sai lapse ema esitada kohtule vanema kande vaidlustamise nõude lapse sünniakti kantud mehe vastu, kuna sellise hagiga vaidlustati lapse põlvnemine sellest mehest. Sellest tulenevalt oli toonase õiguse järgi sellises vaidluses õigus taotleda ka aegumise kohaldamist lapse sünniakti isana kantud mehel. Kuna toimiku materjalidest ei nähtu, et lapse sünniakti isana kantud mees oleks esitanud enda kohta lapse sünniakti tehtud kande vaidlustamisele aegumise vastuväidet, ei saanud ringkonnakohus asjas aegumist kohaldada.
16.Kolleegium juhib tähelepanu, et praeguses asjas ei ole hageja esitanud hagi vanema kande vaidlustamiseks enne 1. juulit 2010. Hageja esitas küll 15. juulil 2008 kostja vastu hagi, milles palus tuvastada, et kostja on lapse isa, ja mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks välja elatise (I kd, tl 1-2), kuid nõude vanema kande ebaõigeks tunnistamiseks ja tähtaja ennistamiseks esitas hageja alles täiendavas hagiavalduses 31. märtsil 2011 (I kd, tl 199-200). Avaldusest nähtub, et hageja esitas vanema kande vaidlustamise ja tähtaja ennistamise nõude kostja, s.o lapse väidetava bioloogilise isa, mitte lapse sünniakti isana kantud mehe vastu. Kuna hageja esitas täiendava hagiavalduse ajal, mil kehtis 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus, tuli PKS § 210 lg 1 järgi kohaldada isaduse vaidlustamise nõudele nõude esitamise ajal kehtiva perekonnaseaduse sätteid (vt Riigikohtu 25. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-12, p 14-15). Kehtiva PKS § 95 järgi otsustab kohus isaduse vaidlustamise mehe hagi põhjal, mis on esitatud lapse vastu, või ema või lapse hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu. Kuigi PKS § 95 sõnastuse järgi otsustab kohus isaduse vaidlustamise mh lapse ema hagi põhjal, mis on esitatud mehe vastu, tuleb kolleegiumi arvates mõista nimetatud sätet selliselt, et lapse ema ja laps saavad esitada hagi mehe vastu, kelle isadust vaidlustatakse. Seega tuli praeguses asjas esitada isaduse vaidlustamise hagi rahvastikuregistrisse (lapse sünni registreerimise ajal lapse sünniakti) isana kantud mehe vastu. Hoolimata sellest, et hagejale oli määratud esindaja riigi õigusabi korras, on hageja esitanud nõude
vale kostja vastu. Kuna nõue esitati vale kostja vastu, pidi maakohus TsMS § 372 lg 1 järgi andma hagejale tähtaja puuduste kõrvaldamiseks, s.o hagi esitamiseks õige kostja vastu, või keelduma hagi menetlusse võtmast, sest hagiga ei ole võimalik saavutada hageja taotletavat eesmärki TsMS § 371 lg 2 p 2 mõttes. Maakohus ei pööranud nimetatud asjaolule tähelepanu ja lahendas asja vale kostja vastu. Samuti ei pööranud ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et maakohus rikkus asja lahendades oluliselt menetlusõiguse normi, kui lahendas nõude vale isiku vastu. Seda tehes otsustasid kohtud rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe õiguste ja kohustuste üle, ilma et isik oleks enda õigusi puudutavast kohtumenetlusest teadlik ja selles kohtumenetluses ära kuulatud. Kolleegiumi hinnangul rikkusid nii maa- kui ka ringkonnakohus seda tehes oluliselt menetlusõiguse normi, mistõttu tuleb kohtute otsused tühistada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks, andmaks hagejale võimalus kõrvaldada hagiavalduse puudused, s.o määrata asjas õige kostja.
17.Ühtlasi lahendasid kohtud vääralt hageja nõuded ühes menetluses. Olukorras, kus kohtu menetluses oli hageja nõue tuvastada lapse põlvnemine kostjast ja mõista kostjalt lapse kasuks välja elatis, ning hageja esitas lisaks nõude, milles vaidlustas rahvastikuregistrisse isana kantud mehe isaduse, ei saanud kohus menetleda kõiki esitatud nõudeid korraga. Kohus saab kehtiva PKS § 94 lg 1 järgi isaduse tuvastada, kui ühtki meest ei ole lapse isana kindlaks tehtud, samuti kui isadus on vaidlustatud ja kohus on tuvastanud, et laps ei põlvne mehest, kelle isadus vaidlustati. Viidatud sätte kohaselt ei saa kohus tuvastada mehe isadust enne, kui on tuvastatud, et laps ei põlvne mehest, kes on lapse isana rahvastikuregistrisse kantud. Seega peab olema lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe isadus enne teise mehe isaduse tuvastamist edukalt vaidlustatud, st jõustunud kohtulahendiga peab olema tuvastatud, et laps ei põlvne isana rahvastikuregistrisse kantud mehest. Kuna kohtul tuleb esmalt lahendada isaduse vaidlustamise nõue, on kolleegiumi hinnangul üldjuhul otstarbekas lahendada rahvastikuregistrisse lapse isana kantud mehe isaduse vaidlustamise nõue eraldi teise mehe isaduse tuvastamise asjast, sest tegemist ei ole samaliigiliste ega sama kostja vastu esitatud nõuetega. Kui kohtule on esitatud mõlemad nõuded, tuleb vajadusel põlvnemise tuvastamise ja sellega seotud muude nõuete menetlemine peatada. Kolleegium juhib tähelepanu, et kui otsus sõltub täielikult või osaliselt sellise õigussuhte olemasolust või puudumisest, mis on teise käimasoleva kohtumenetluse ese või mille olemasolu peab tuvastama haldusmenetluses või muus kohtumenetluses, võib kohus TsMS § 356 lg 1 järgi peatada menetluse kuni teise menetluse lõppemiseni. Eeltoodut arvestades tuleb maakohtul praegust asja uuesti läbi vaadates otsustada esmalt hageja
31.märtsil 2011 esitatud isaduse vaidlustamise nõude menetlusse võtmine ning võimaluse korral lahendada lapse isana rahvastikuregistrisse isana kantud mehe isaduse vaidlustamine eraldi kostja vastu esitatud põlvnemise tuvastamise ja elatise saamise nõudest.
18.Kolleegiumi hinnangul ei takista hageja 31. märtsil 2011 esitatud nõude menetlemist hagimenetluses asjaolu, et lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mees tunnistati enne lapse sündi toona kehtinud õiguse järgi kohtulahendiga teadmata kadunuks. Teadmata kadunuks loetakse
TsÜS § 17 järgi isik, kelle viibimiskoha, elusoleku või surma kohta ei ole andmeid niivõrd pika aja jooksul, et asjaolude kohaselt on tõsiseid kahtlusi tema elusoleku suhtes. Sellise isiku varale võib TsÜS § 18 järgi seada hoolduse ning kui viie aasta jooksul ei ole andmeid isiku elusoleku kohta, võib kohus teadmata kadunud isiku TsÜS § 19 lg 1 järgi surnuks tunnistada. Kui isik on surnuks tunnistatud, eeldatakse TsÜS § 19 lg 5 järgi, et ta on surnud. Enne isiku surnuks tunnistamist tuleb seega eeldada, et isik on elus. Sellest tulenevalt on võimalik esitada tema vastu ka isaduse vaidlustamise hagi PKS § 95 järgi.
19.Isaduse vaidlustamise nõude läbivaatamist ei takista kolleegiumi hinnangul praeguses asjas ka see, et kehtiva PKS § 93 lg 1 järgi võib isaduse kohtus vaidlustada ühe aasta jooksul arvates päevast, millal isadust vaidlustama õigustatud isikule on vaidlustamise aluseks olevad asjaolud teatavaks saanud. Kolleegium juhib tähelepanu, et kehtivas seaduses sätestatud isaduse vaidlustamise tähtaeg ei ole aegumistähtaeg, nagu oli sätestatud enne 1. juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg-s 3. Kolleegium on asunud seisukohale, et PKS § 93 lg-s 1 sätestatud tähtaeg on nõuet lõpetav tähtaeg (vt Riigikohtu 23. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-48-12, p 14). Seega ei saa kehtiva õiguse järgi kohus kohaldada isaduse vaidlustamise nõudele aegumist. Viidatud sätte järgi kaotab isik aasta pärast vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamist õiguse kohtus isadust vaidlustada. Praeguses asjas sai hageja isaduse vaidlustamise (vanema kande ebaõigeks tunnistamise) asjaoludest teada enne 1. juulit 2010, mil seaduses oli isaduse vaidlustamiseks sätestatud aegumistähtaeg. Aegumise vastuväidet ei ole selleks õigustatud isik esitanud. Lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mehe isaduse vaidlustamise avaldus esitati kohtule 31. märtsil 2011, mil kehtinud seadus nägi ette nõuet lõpetava tähtaja. Kuigi kehtivas perekonnaseaduses ei ole täpselt sätestatud, kuidas toimub üleminek aegumistähtajalt nõuet lõpetavale tähtajale, leiab kolleegium, et perekonnaseaduse üldiste rakendussätete järgi tuleb tähtaja olemuse määramisel lähtuda esmalt vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest teadasaamise ajal kehtinud seadusest. Kehtiva PKS § 210 lg 1 järgi laieneb 1. juulil 2010 jõustunud perekonnaseadus üldjuhul kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne kehtiva seaduse jõustumist, kohaldatakse PKS § 210 lg 2 järgi üldjuhul siiski asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud perekonnaseadust. Kuna nii vanema kande ebaõigeks tunnistamise aegumistähtaeg enne
1.juulit 2010 kehtinud PKS § 44 lg 3 mõttes kui ka isaduse vaidlustamise tähtaeg kehtiva PKS § 93 lg 1 tähenduses algavad päevast, mil isik saab teada vaidlustamise aluseks olevatest asjaoludest, tuleb asjaoludest teadasaamise faktile anda PKS § 210 lg 2 järgi selline tähendus, nagu seda nägi ette sel ajal kehtinud seadus. Praeguses asjas sai hageja asjaoludest teada enne 1. juulit 2010. Järelikult saab praeguses vaidluses esitada lapse isana rahvastikuregistrisse kantud mees tema isaduse vaidlustamise asjas aegumise vastuväite. Lisaks tuleb arvestada, et kehtiva PKS § 210 lg 1 järgi tuleb perekonnaõiguslikele suhetele alates
1.juulist 2010 kohaldada kehtivat perekonnaseadust. Sellest tulenevalt leiab kolleegium, et ka juhul,
kui isaduse vaidlustamise (vanema kande ebaõigeks tunnistamise) asjaolud said isikule teatavaks enne 1. juulit 2010 ja sellest tulenevalt on kohustatud isikul õigus esitada aegumise vastuväide, tuleb pärast 1. juulit 2010 esitatud isaduse vaidlustamise nõuetele kohaldada ka kehtiva PKS § 93 lg-s 1 sätestatud nõuet lõpetavat tähtaega. Sellist tähtaega ei saa kolleegiumi hinnangul kohaldada tagasiulatuvalt alates asjaoludest teadasaamisest, vaid üksnes alates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest. Seega saab sellisel juhul isaduse vaidlustada ühe aasta jooksul arvates kehtiva perekonnaseaduse jõustumisest. Praeguses asjas esitas hageja isaduse vaidlustamise nõude 31. märtsil 2011, mil isaduse vaidlustamise nõuet lõpetav tähtaeg ei olnud kehtiva PKS § 93 lg 1 mõttes möödunud.
20.Kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb hageja kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon hagejale. Kuna alama astme kohtute lahendid tühistatakse ja asi saadetakse maakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohtu otsustada. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.