Kohtulahend

Menetluse vahepealne käik 13.12.2012 otsusega jättis maakohus hagi põhivõla ja viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Kohus võttis vastu leppetrahvi nõudest loobumise ja lõpetas selles osas menetluse. 30.05.2013 otsusega tühistas Tallinna Ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse alusel esimese astme kohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Oma lõpliku nõude esitas hageja kohtule 27.09.2013 menetlusdokumendis (hagiavalduse täpsustus ja täiendus), milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse summas 47 672, 13 eurot, leppetrahvi summas 86 763, 04 eurot ning viivise alates 05.03.2010 ning tulevikku ulatuva viivise, viivis 15% aastas tagastamisele kuuluvalt põhisummalt. 10.10.2013 kohtuistungil kostja täpsustas, et maksis laenu hagejale tagasi kokku 65 307 eurot ja sellest tulenevalt tunnistab oma põhivõlga hageja ees summas 19 693 eurot. Esimese astme kohtu lahend Harju Maakohtu 25.10.2013 otsusega rahuldati hagi osaliselt. Kohus mõistis LAlt AS kasuks välja põhivõla summas 47 672, 13 eurot, 27.09.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 15 513, 31 eurot ja alates 28.09.2013 kuni põhinõude täitmiseni viivise protsendina põhinõudest määras 15% aastas. Maakohus jättis rahuldamata AS hagi LA vastu leppetrahvi väljamõistmiseks summas 86 763, 04 eurot. Kohus mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja tasumata riigilõivu summas 1200 eurot riigituludesse. Maakohus jättis Harju Maakohtu 30.09.2011 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul tuvastada laenulepingust tuleneva kostja põhivõla suurus. Seega tuleb tuvastada, kas kostja maksis hagejale tagasi 37 327, 87 eurot (nagu väidab hageja) või 65 307 eurot (nagu väidab kostja). Hageja tugines oma arvestustes toimiku I kd lk 139-142 asuvale tabelile, mis ei ole kohtu hinnangul iseseisvaks tõendiks, vaid hageja nõude arvestust kirjeldavaks abimaterjaliks. Kohus leidis, et tunnistaja OM poolt 02.05.2013 kohtuistungil ja 10.10.2013 kohtuistungil antud ütlused kostja poolt hagejale laenu tagastamise osas olid vastuolulised, millest tulenevalt ei saa neid pidada usaldusväärseiks. Kohus ei võtnud tunnistaja OM ütlusi kostjale laenu tagastamise osas arvesse ka seetõttu, et tunnistaja kinnitas korduvalt, et tema teadmised pärinevad kostjalt. Kohus märkis, et tunnistaja saab anda ütlusi üksnes enda poolt vahetult tajutud asjaolude osas, mitte selle kohta, mida ta kostjalt kui käesoleva asja lahendamise tulemusest otseselt huvitatud isikult on kuulnud. Kohtu hinnangul ei tõenda toimiku I kd lk 139-142 asuv JP allkirjaga tabel kostja poolt hagejale laenu tagastamist. Nimetatud tabel ei sisalda mingeid viiteid hagejale ega kostjale ning sellele, et tegemist oleks laenu tagastamist kajastava dokumendiga. Tabel ei sisalda üldse mingit informatsiooni selle kohta, mida antud tabelis kajastuvad numbrid tähendavad ning kelle poolt ja mis eesmärgil on tabel koostatud. Eelnimetatud tabelit ei ole võimalik nimetada ka laenukohustuse arvestuse tabeliks, isegi kui eeldada, et tegemist on tervikliku tabeliga. Kostja selgitas, et pidas tabelis märgitud arvestust iseenda jaoks, teadmaks, millise summa on ta igakuiselt tagastanud. Kohus märkis, et ebaõige on kostja poolt JP suhtes kasutatud väljend „hageja raamatupidaja“, kuivõrd kohtul puuduvad andmed, et JP oleks olnud või oleks hageja kui füüsilise isiku

raamatupidaja. Ainuüksi tolleaegse OÜ Binems raamatupidaja JP allkiri tabeli ühe rea juures ei saa kohtu hinnangul tõendada, et kostja oleks tagastanud hagejale laenu kostja poolt väidetud ulatuses. Seda, et eelnimetatud tabel võiks kajastada kostja poolt hagejale laenu tagastamist, on eitanud ka tunnistaja JP. Kuna laenu tagastamise tõendamiskoormus lasub kostjal, kes ei ole tõendanud oma väiteid laenu tagastamise kohta, lähtub kohus laenu tagastamise ja tagastamata jätmise osas hageja poolt esitatud arvestusest. Hageja kasutatud valuutavahetuskursside õigsust ei ole kostja kahtluse alla seadnud. Lähtudes eeltoodud põhjendustest ja käsitletud tõenditest luges kohus tõendatuks, et hageja andis kostjale laenu summas 100 000 USD, millest on tagastamata põhivõlg summas 47 672, 13 eurot. Kohus leidis, et nimetatud nõude osas tuleb hagi rahuldada ja antud summa kostjalt hageja kasuks välja mõista. Viivisenõude kohta märkis kohus, et kuigi hageja muutis menetluse kestel oma viivisenõude suurust, seda nii vähendades kui suurendades, ning esitas 27.09.2013 ka tulevikku suunatud viivisenõude, on hageja viivisenõuded menetluslikult lubatavad. Kuigi hageja ei esitanud tulevikku suunatud viivisenõuet hagiavalduses, oli sellise nõude hilisem esitamine kohtu hinnangul vaadeldav esialgse viivisenõude suurendamise ja laiendamisena vastavalt TsMS § 376 lg 4 p-le 2. Ka kostja ei esitanud vastuväiteid hageja viivisenõude menetlusliku lubatavuse osas, sh tulevikku suunatud viivisenõude osas. Kohtu hinnangul kuulus hageja viivisenõue täies ulatuses rahuldamisele (sh nii 27.09.2013 sissenõutavaks muutunud viivise kui ka antud kuupäevast edasi tulevikku suunatud viivise osas), kuna hageja põhinõue summas 47 672, 13 eurot on kohtu hinnangul põhjendatud, hageja viivisearvestus oli koostatud nimetatud summa alusel ning kostja ei esitanud vastuväiteid hageja viivisearvestuse arvutusliku õigsuse osas. Arvestades eeltoodut, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 27.09.2013 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise kokku summas 15 513, 31 eurot. Kohus rahuldas ka hageja nõude tulevikku suunatud viivise osas ja mõistis kostjalt hageja kasuks alates 28.09.2013 kuni põhinõude (47 672, 13 eurot) täitmiseni viivise protsendina põhinõudelt määras 15% aastas. Kohus jättis hageja leppetrahvinõude rahuldamata. Kohtu hinnangul oli hageja leppetrahvinõue küll menetluslikult lubatav, kuna käesolevas asjas puudus 27.09.2013 seisuga tühistamata kohtulahend, millega oleks hagejapoolne leppetrahvinõudest loobumine vastu võetud. Sellest tulenevalt oli hagejal õigus ümber mõelda ja leppetrahvi nõue uuesti esitada, vaatamata asjaolule, et hageja oli leppetrahvinõudest varasemalt loobunud. Siiski leidis kohus, et hageja poolt 27.09.2013 leppetrahvinõude uuesti esitamine summas 86 763, 04 eurot on vastuolus hea usu põhimõttega. 14.11.2012 kohtuistungil teatas hageja, et ta leppetrahvi ei nõua ja et ta on loobunud leppetrahvi nõudest. Leppetrahvi nõudest loobumise vastuvõtmise osas hageja Harju Maakohtu 13.12.2012 otsust selgelt ei vaidlustanud ning samuti ei nõudnud hageja apellatsioon-kaebuses, et tema kasuks mõistetaks uue otsusega välja leppetrahv. Kohus leidis, et kuigi menetluslikult oli hageja leppetrahvinõude esitamine 27.09.2013 lubatav, ei ole hageja leppetrahvinõude uuel esitamisel pärast sellest loobumist käitunud vastavalt hea usu põhimõttele. Kohtu hinnangul ei olnud hageja väited kohtumenetluse pikkuse ja leppetrahvinõude seose kohta asjakohased, sest hageja esitas käesolevas asjas viivisenõude ning kohus mõistis hageja kasuks välja mh tulevikku suunatud viivise. Ühtlasi märkis kohus, et pooltevahelise laenulepingu punktist 5 tulenev leppetrahvinõue on oma olemuselt viivisenõue, kuivõrd näeb ette sanktsiooni rahalise kohustuse mitteõigeaegse täitmise eest. Kui lugeda hageja leppetrahvinõuet viivise-nõudeks, oleks see nõue samuti vastuolus hea usu põhimõttega. Kohtu hinnangul ei ole hagejal õigust nõuda ühe

ja sama rikkumise eest topeltviivist, kuna hageja esitas kostja vastu viivisenõude põhinõude tasumisega viivitamise eest ning kohus on selle rahuldanud. Viivise-nõude esitamist laenu tasumisega viivitamise eest reguleerib pooltevaheline laenuleping ning hagejal puudus õigus nõuda sama rikkumise eest viivist lisaks veel ka suuremas määras vastavalt laenulepingu punktile

Tsiviilkolleegium, ära kuulanud asjast osavõtnud isikute seisukohad kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et apellatsioonkaebuse väited ei võimalda Harju Maakohtu kaevatavat otsust tühistada. Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 ei korda ringkonnakohus esimese astme kohtu põhjendusi, sest nõustub nendega. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus alljärgmist. Kolleegium ei nõustu apellandiga, nagu oleks maakohus rikkunud tõendite hindamisel menetlusõiguse norme. Maakohus on äärmise põhjalikkusega käsitlenud kõiki tõendeid ning seejuures märkinud, miks mingi tõend on vastuoluline või ei ole usutav ega võimalda teha kostja soovitud järeldust. Tulenevalt TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 lasub kohtul kohustus hinnata seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma sise-veendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, kusjuures ühelgi tõendil ei ole reglina kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Kohtule esitatud tõendid ei võimaldanud pidada tõeseks kostja väidet, et laenuks saadud rahast on ta hagejale tagastanud 65 307 eurot. Kohtus ülekuulatud tunnistajad ega ka dokumentaalse tõendina esitatud kostja koostatud tabel ei võimaldanud sellist järeldust teha. Ringkonnakohtul ei ole alust hinnata kohtus uuritud tõendeid maakohtust erinevalt. Maakohtul ei olnud alust tõenditele tuginedes tuvastada laenujäägi suuruseks kostja väidetud summat. Maakohus märkis õigesti, et tunnistaja OM ütlused põhinesid eelkõige kostjalt saadud teabel, pealegi olid need ütlused vastuolulised ja ajas muutuvad. Ka tabeli kujul esitatud kostja arvestus laenu tagastamise kohta ei võimaldanud tuvastada selles sisalduvate andmete õigsust. Et hageja osalusel tegutseva äriühingu raamatupidaja JP on ühe rea (väidetava laenujäägi summa) tabelist allkirjastanud, ei võimalda järeldada, et ülejäänud osas on kostja saadud laenu tagastanud. Oma allkirjale kostja väidetud tähenduse andmist on JP tunnistajana ülekuulamisel eitanud. Kostja ei toonud kohtu ette ühtegi eluliselt usutavat põhjendust, mis takistas tal saamast iga tasutud summa kohta hagejalt kinnitust. Pealegi, kui kostja saadavast palgast arvati maha laenumaksed, siis tuli seda vastavalt ka dokumenteerida. Seda enam, et kostjale tasuti palka sularahas (nn „ümbrikupalka“, nagu väitis kostja), vajasid palgast kinnipeetud ja hagejale tasutud summad kindlasti fikseerimist. Tunnistajate ebamäärased ütlused ega kostja enda peetud arvestus ei võimaldanud tõendada tagastatud summasid ega tuvastada laenujäägi suurust. Seetõttu puudub alus ka kostja vande all ülekuulamiseks. Asjast otseselt huvitatud isiku seletusega ei ole võimalik tõendada laenuks saadud raha tagastamist, kui vastaspool seda ei tunnista ja ükski muu tõend kostja väidetud asjaolusid ei kinnita. TsMS §-st 268 tulenevalt võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande alla üle kuulata ka tõendama kohustud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Praegusel juhul vaidles hageja sellele taotlusele vastu. TsMS §-s 2681 nimetatud asjaolusid ei esinenud. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja andis kostjale laenu 100 000 USD (menetluse kestel võttis kostja selle asjaolu ka omaks). Seega tuli kohtul vaidluse lahendamiseks tuvastada, kui suures summas on kostja saadud laenu hagejale tagastnud. Kaevatav kohtuotsus on selles osas üheselt selge ja veenev. Kohtu siseveendumus tugines tõendite kogumile antud hinnangule. Ringkonnakohtul ei ole alust maakohtu järeldustes kahelda. Kohtule esitatud tõendid kostja väiteid ei kinnitanud. See, et kostja sõlmis laenulepingu hagejaga, kuid laenusumma kandis talle üle teine isik, ei muuda pooltevahelise laenusuhte olemust. Kostja kohustusi hageja suhtes ei mõjuta ka asjaolu, et hageja on kasutanud analoogset skeemi ka teistele isikutele laenu andmisel. Menetluskulude jaotus Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja esimese astme kohtu otsuse muutmata, jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Ü. Jänes

U. Loonurm

K. Paal

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.